Ukraina keeruline ajalugu

48 minutit lugemist

Mingit siirast sõprust ukrainlaste ja venelaste vahel pole kunagi olnud. On olnud vaid vene šovinistide igipõline soov hoida Ukrainat Venemaa küljes, olgu siis kasvõi vägivallaga, nagu näitab 24. veebruaril 2022 alanud Vene agressioon Ukrainasse „kõigi aegade suurima väejuhi” Vladimir Putini juhtimisel. Nii nagu Stalin vihkas Poolat, nii vihkab Putin Ukrainat ja Balti riike. Poolat vihkab ta pisut vähem sel lihtsal põhjusel, et Poolast ei saanud pärast Teist maailmasõda N. Liidu vabariiki…

Ukraina rahvuslus on küllaltki hiline nähtus. Peamiselt kultuurilise liikumisena sai see alguse 1820.–1830. aastatel, osaliselt seepärast, et tsaar Nikolai I oli otsustanud luua Kiievisse ülikooli. Keskvõimu meelest pidanuks ukrainlaste, keda toona nimetati väikevenelasteks, kultuuri edendamine vähendama poolakate kultuurilist ja poliitilist mõju piirkonnas, aga selle asemel ajendas see hoopis algelise rahvusliku liikumise tekke, mis peagi hakkas vastustama Tsaari-Venemaa Moskva-kesksust ja pooldama riigi föderaalsemat ülesehitust.
1890. aastatel tekkis tänapäeva Ukraina kaugemas lääneosas (piirkonnas, mis 19. sajandil kuulus Austria-Ungari keisririiki) ägedamat laadi ukraina rahvuslus, mis sõnastas esimest korda Ukraina iseseisvuse mõtte. Pärast Austria-Ungari lüüasaamist Esimeses maailmasõjas sai tänapäeva Ukraina lääneosast vastselt loodud Poola osa (mis ukrainlaste jaoks ei olnud kindlasti maine paradiis, kuid päästis nad aastateks Stalini terrorist) ning kui Natsi-Saksamaa ja NSV Liit 1939. aasta augustis-oktoobris Poola omavahel ära jagasid, liideti Ida-Poola piirkond esimest korda ajaloos Ukraina ida- ja keskosaga (st aladega, mis olid kuulunud Tsaari-Venemaale).
Jalta konverentsi ajal (4.–11. veebr. 1945) vestles Stalin Rooseveltiga, kurtes, et Ukrainas on tema olukord raske ja ebakindel. Mis nende sõnade taga tegelikult peitus, selgus alles hiljem. Tuli välja, et 1932.–33. aasta näljaepideemiast oli Stalinile veel vähe. Järgmine samm pidi olema kõigi ukrainlaste ümberasutamine (seda üritab vähemalt osaliselt ka Putin). Stalin kahetses hiljem veel hulk aega, et tal ei õnnestunudki oma plaane ellu viia. Miks aga Stalin Ukraina vastu nii vaenulik oli, saab selgemaks alles pärast alljärgneva loo läbilugemist. Stalini viha põhjuseks oli sõja ajal Ukraina natsionalistide aktiviseerumine ja paljude ukrainlaste koostöö Saksa okupatsioonivõimudega.
Ilmselt ei õnnestu Ukrainast jagu saada ka Stalini vaimsel mantlipärijal Putinil, kelle eesmärk paistab olevat pigem Ukraina hävitamine kui selle (osaline) vallutamine…

Enne oma mõrvamist ütles Itškeeria Tšetšeeni vabariigi president Johhar Dudajev (s 1944), et russism on kõigist ideoloogiatest kõige hullem ning hoiatas Ukrainat, et sõjast Venemaaga pääsu ei ole. Vene armee tappis Eestigi heaks palju teinud Dudajevi suunatud kahe õhk-maa tüüpi raketiga 21. aprillil 1996. Dudajev tegi suure vea, sest satelliitmobiiliga rääkimise ajal „leidis” rakett ta üles, kuigi seda oleks saanud vältida. Oma poolteisetunnises intervjuus väljaandele „Vzgljad” (YouTube: “Взгляд”: Джохар Дудаев уже в подполье) ütles Dudajev juba 1995. aastal, et Ukrainal tuleb Venemaaga veel karvupidi kokku minna. „Niikaua, kui russism eksisteerib, ei loobu Venemaa oma ambitsioonidest. Praegu, nagu ka varasematel aegadel, tahetakse „slaavi“ sildi all laiaks litsuda nii Ukraina kui ka Valgevene.”
Vene šovinistide meelest ei ole mitte ainult ukrainlased fašistid või natsid (kuidas kunagi), kaabakad on kõik rahvad, kes NSV Liidust lahku lõid…

* * *

Stepan Andrijovõtš Bandera tegevus ja tema isiku mõju Ukrainas on olnud väga vastuoluline. Nii Ukraina idaosas, Poolas, Venemaal kui ka Iisraelis peetakse teda kollaborandiks, antisemiidiks ja sõjakurjategijaks, kuid Lääne-Ukrainas peavad paljud ukrainlased teda aga rahvuskangelaseks. Selliste natsismiajaloo uurijate nagu Per Anders Rudlingi ja Grzegor Rossolinski silmis oli Bandera siiski eelkõige paadunud nats…

Stepan Bandera.

Stepan Bandera sündis 1. jaanuaril 1909 Starõi Ugrõnini asulas, mis kandis tollal nime Uhrinov ja kuulus Austria Kaluszi piirkonda Galiitsias (hiljem sai see kant Ivanovo-Frankovski oblastiks). Pärast Esimest maailmasõda ja Austria-Ungari kokkuvarisemist langes nimetatud ala Poolale.
Stepani mõlemad vanemad olid pärit kristlikust perekonnast, tema isa Andrij oli Ukraina kreeka-katoliku ehk uniaadi kiriku preester. Isa oli äge Ukraina rahvuslane, kes unistas omariiklusest ja iseseisvusest. Selles vaimus kasvatas ta ka oma poega Stepani. Bandera õed olid Marta-Marija (1907–82), Oleksandr (1911–42). Volodimira Bandera-Davidjuk (1913–2001), Vassil (1915–42), Oksana (1917–2008) ja Bogdan (1919–44). Noor Bandera käis koolis Strjis, 1922. aastal suri ta ema tuberkuloosi.
Peale I maailmasõja lõppu ei olnud enam Austria-Ungari keisririiki, Poola kuulutas välja oma iseseisvuse 1918. aastal. Seni oli ta jagatud Vene, Austria-Ungari ja Saksa keisririikide vahel. Punane valitsus Venemaal tunnustas Poola iseseisvust. Ukrainas kuulutati välja Ukraina Rahvavabariik ja Lääne-Ukraina Rahvavabariik, Stepani isa Andrij oli Lääne-Ukraina Rahvusraada liige. Poola Vabariik soovis näha Ukraina Rahvavabariiki ja Lääne-Ukraina Rahvavabariiki oma protektoraadi all oleva föderatsioonina. Peale tervet rida sõjalisi konflikte tunnistasid Venemaa ja Poola Riia rahulepinguga 18. märtsil 1921 Ukraina ja Valgevene vabariikide iseseisvust, kuid enamus Ukraina alasid läksid Poola riigi koosseisu.
Stepan Bandera astus 1919. aastal õppima Strõi linnas Lvivi oblastis Ukraina Klassikalisesse Gümnaasiumisse. Seal õppis ta 8 aastat. Peale gümnaasiumi lõpetamist õppis Stepan alates 1928. aastast Lembergi (nüüd Lviv) Polütehnikumis, mis oli üks väheseid kõrgemaid õppeasutusi tollases Ukrainas. Õpingute ajal liitus ta Ukraina natsionalistide organisatsiooniga OUN (Організація українських націоналістів), mis oli tekkinud juba 1920. aastatel ja mida juhtis Andrij Melnõk (lääne kirjaviisi järgi Melnyk). Bandera tegi organisatsioonis kiiret karjääri ja kuulus juba 1930. aastate alguses organisatsiooni juhtkonda.
OUN oli tekkinud Ukraina UVK poolsõjalisest organisatsioonist, mis oli pühendunud relvastatud vastupanule Teise Poola Vabariigi vastu. Uue organisatsiooni meetodid olid sõja jätkuks vaid nimeliselt ning see korraldas sabotaažiakte, süütamisi ja mõrvu. Paljud tapetutest olid ukrainlased, kes võitlesid kompromissi eest Poola valitsusega või Ukraina kommunistid, kellest arvati, et nad tegutsesid käsikäes Stalini kommunistlike bandiitidega, kelle vägivaldne agraarpoliitika oli Ukrainas nõudnud üle 2,5 miljoni (kuni 7,5 miljonit on ilmne liialdus) inimelu.
Veriste poolsõjaliste hukkamiste laiendamist nõukogude võimu vastu sümpaatiat tundnud inimestele algatas Bandera isiklikult, kui ta võttis üle kõrgeima koha riiklikus täitevvõimu koosseisus.
1930. aastate keskel OUNi levitatud demokraatiavastased, antiliberaalsed ja totalitaarsed lendlehed ja ajalehed samastasid genotsiidlikku bolševike režiimi idas üha enam juutidega ning lubasid vabaneda „moskoviitide-juutide katkust“ ja luua Ukraina ainult ukrainlaste jaoks. Natside antisemitismi hirmutava kaja kohaselt öeldi ühes artiklis: „Ukraina rassiline probleem tuleb lahendada Ukraina puhastamisega üleliigsetest paljurahvuselistest elementidest [venelastest], juutidest, poolakatest, ungarlastest, tatarlastest ja teistest.“
1936. aastal mindi tegudele üle ning OUNi võitlejate korraldatud pogrommide käigus põletati maha umbes 100 juudi perekonna kodud.

Ukraina pataljon Nachtigall Lwówis 30. juunil 1941.

Isegi ilma tihedate kontaktideta natside režiimiga oli Hitleri mürgine rassiteooria hakanud mõjutama ka UONi. Kuigi kirjanik Dmõtro Dontsov ei olnud selle organisatsiooni liige, mõjutas ta oma kompromissitu evangeeliumiga „aktiivsest natsionalismist“ tugevalt arvamuskujundajate – eriti Bandera – poliitilisi seisukohti. Dontsov mitte ainult ei kuulutanud, et Adolf Hitleril oli „sama suur hing kui Saksamaa ees seisvad ülesanded“, vaid ta tõlkis „Mein Kampfi“ ning Itaalia ja Hispaania diktaatorite Benito Mussolini ja Francisco Franco üllitised ukraina keelde.
Natsi-Saksamaa ja OUNi vahelise suhtluse täpne ulatus Teise maailmasõja eel on väga vaieldav, kuid Aleksander Statjevi teose „Nõukogude vastupealetung Lääne piirialadel“ kohaselt toetas juba 1920. aastatel Saksa sõjaväeluure Abwehr UONi eelkäijat, UVK-d, et destabiliseerida Esimese maailmasõja järgset Poola riiki ja edastada luureteavet Berliini.
See liit ei kestnud kaua. Hitleri võimuletulekuga katkes koostöö Abwehri (asut. 1920. aastal) ja OUNi vahel, osaliselt tänu Saksamaa flirtimisele Poolaga 1930. aastate keskel Nõukogude Liidu vastase pakti sõlmimise lootuses, kui ka natside äärmusliku rassi-ideoloogia tõttu, mis pidas kõiki slaavi rahvaid alaminimesteks (Untermenschen), sõltumata nende poliitilistest sümpaatiatest, usutunnistusest või lugemisharjumustest.
Hoolimata selle vähemtähtsusest NSDAP puristide silmis, oli Ukraina, mida OUN soovis luua, üha enam selline, mida Hitler oleks võinud heaks kiita.
Enne 1939. aastat Poola koosseisu kuulunud Lääne-Ukraina aladel korraldas OUN Poola võimude vastu terrorirünnakuid. UON mõrvas 15. juunil 1934 Poola siseministri Bronisław Pieracki, vastumeetmena valitsuse repressiivse „rahustamiskampaania“ eest UVO vastu 1930. aastal, mille tulemusena arreteeriti 970 inimest, konfiskeeriti 144 püssi, 156 püstolit, 40 kg dünamiiti ja 39 kg püssirohtu.
Vasturünnak oli vältimatu ning Bandera ja 11 teist UONi juhtkonna liiget arreteeriti ja anti 1935. ja 1936. aasta talvel Varssavis kohtu alla. 12 süüdistatavast mõisteti kolm – sealhulgas Bandera – surma (hiljem muudeti see eluaegseks vangistuseks), teised said 7 kuni 15 aasta pikkuse vanglakaristuse. Kohtuprotsess tõi lääne meedia tähelepanu (ja sümpaatia) Ukraina võitlusele Ida-Poolas – ja algatas süüdistatavate muutmise ukrainlaste rahvakangelasteks mõlemal pool piiri. Poola aga suurendas järsult survet tema koosseisu kuuluvatel Ukraina aladel, purustades rohkem kui 90 katoliku kirikut. Ukrainlaste vastupanu Poola võimudele oli sedavõrd tugev, et 1930. aastatel vastas Poola sellele sõjalis-politseiliku opearatsiooniga. Rahvasteliit mõistis arvukaid inimohvreid nõudnud operatsiooni hukka.
Karismaatiline Bandera nautis rambivalgusesse sattumist ja õigustas terrorismi kasutamist oma rahva vastu sõnadega: „Me usume, et iga ukrainlase kohus on allutada oma isiklikud huvid ja kogu oma elu rahva hüvanguks. Kui keegi teeb vabatahtlikult ja teadlikult füüsiliste vahenditega koostööd vaenlasega võitluses Ukraina vabastusliikumise vastu, siis usume, et selline rahvuse reetmise kuritegu nõuab surmanuhtlust.“

SS-kindral Jürgen Stroop (paremalt teine) jagab 1943. aastal korraldusi Ukraina omakaitsele. Stroop poodi 6. märtsil 1952 Varssavi vanglas kui sõjakurjategija.

Kaugel sellest, et rahutused Galiitsias oleksid vaibunud, need levisid üle kogu Poola, kusjuures üks ajaleht – „Wiadomości Literackie“ (Kirjandusuudised) – märkis, et „Poola ajakirjandus, […] mis on 17 aastat keeldunud tunnustamast sõna „ukrainlane“, on selle sõna nende kolme nädala jooksul ära õppinud ja ei unusta seda…“. See ‘Ukraina’ on nüüd meie vastu vallandunud suurema jõuga kui neil vanadel, rahututel aegadel [Austria-Ungari monarhia ajal].“
1939. aasta septembris, pärast Teise maailmasõja algust ja Ida-Poola okupeerimist Nõukogude Liidu poolt lasti Bandera Bresti vanglast vabaks. Bandera naasis UONi juurde, mis oli ideoloogilises segaduses ja jagunes lõpuks kaheks konkureerivaks fraktsiooniks pärast seda, kui Nõukogude agendid mõrvasid ühe selle juhi. Statjev märgib, et OUN oli Poola nõukogude mõjusfääris ainus Ukraina natsionalistlik rühmitus, kes jätkas sabotaaži- ja mõrvakampaaniat oma uute impeeriumi isandate vastu. Hitler oli kokkuleppel NSV Liiduga vahetanud oma pakti poolakatega Poola vastu suunatud pakti vastu. Ja OUN, mis oli taas kord kasulik pärast seda, kui tema peremehe prioriteedid olid muutunud, sai käsu hakata tegutsema. Umbes 7000 ukrainlast osales Saksa sissetungi toetamisel (kuigi tasub märkida, et üle 100 000 ukrainlase teenis ka Poola armees), võttis Poola sõduritelt relvad ja tappis sadu Poola tsiviilisikuid.
Bandera fraktsioon võttis noorema, radikaalsema OUN-B juhtimise üle ja otsustas – oma (väheseks) auks –, et nende unistus totalitaarsest Ukraina riigist on teostatav ainult revolutsioonilise võitluse kaudu, samas kui OUN-M (OUN-M-i juhtis Andrij Melnõk) uskus, et seda saab jagada vastutasuna Saksamaa sõjategevuse toetamise eest.
Septembris 1941 hakkas Gestapo registreerima tuntud Ukraina natsionaliste ning aastatel 1941–1943 arreteeriti üle 80% UON-B juhtkonnast. UON-M-il läks mõnevõrra paremini, kuid isegi sakslaste tallalakkumine ei suutnud neid kaitsta Saksa võimude põlguse eest ja organisatsioon keelustati 1942. aastal.

Ukraina natsionalistide propagandaplakat.

Sellest hoolimata osutus ideoloogiline erinevus UON-B ja UON-M vahel idarinde tegelikkuses väheoluliseks ning põhimõte „minu vaenlase vaenlane on minu sõber“ viis Bandera fraktsiooni natsidega tihedamatesse sidemetesse kui nende rivaalid. 1940. aastal pidas Abwehr Banderat, nagu ka Melnõkit, Saksa käsundusohvitserideks ja ühes aruandes väitis kapten Lazarek, Abwehrstelle 202 asekomandör, et Bandera oli saanud 2,5 miljonit Reichsmarka pidamaks partisanisõda Nõukogude Liidule kuuluval endisel Poola alal.
Vaatamata Bandera vihale nõukogude võimu vastu, oli ta rohkem kui rahul, et sai õppida bolševike halastamatust poliitilisest doktriinist, ja asutas 1940. aastal Sluzhba Bezpeky (julgeolekuteenistus), mille eeskujuks oli Tšekaa, Lenini kurikuulus salapolitsei. Tšekaa oli 1922. aastal NKVD-ga liidetud poliitilise tiivana, kuid selle maine oli hea ja selle kuvandis sai Sluzhba Bezpeky (SB) hiljem idarinde varjus otsese õigusemõistmise ja poliitilise terrori sünonüümiks.
1941. aasta veebruarist kuni maikuuni hakkas Abwehr Bandera nõudmisel mobiliseerima Ukraina natsionaliste eelseisvaks sissetungiks Nõukogude Liitu (operatsioon Barbarossa) ja moodustas kaks ukrainlastest pataljoni, Schutzmannschaft Battalion 201 Nachtigall ja Battalion Ukrainische Gruppe Roland, millest kumbki koosnes rohkem kui 350 mehest. Kahe pataljoni koosseisu värbamisega tegelesid Roman Suhhevõts Mikola Lebed ning Jaroslav Stetsko. Bandera kuulus selle rühma kõige radikaalsemasse tiiba. Lisaks loodi Poola territooriumil 10 politseipataljoni, mis kandsid numbreid 203–21 ning 9 pataljoni riigikomissariaadi Ostland alluvuses. Ukraina „vabadusvõitljejad” olid riietatud Wehrmachti tavalistesse lahingumundritesse, mille õlgadel oli Ukraina lipu sinikollane lint, nad värvati OUN-B-st ning Bandera järgnes neile lahingusse 22. juunil 1941, kui Saksa sõjamasinad üle piiri Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Poolasse veeresid.
Melnõki ja Bandera vaated Ukraina vabadusvõitluse strateegiale siiski erinesid. Bandera pidas oluliseks tugineda üksnes ukrainlaste jõududele ja osutada vastupanu kõikidele okupantidele, ent Melnõk eelistas teha koostööd sakslastega.

OUNi vapp,

Sellest sai alguse OUNi lõhestumine kaheks organisatsiooniks: revolutsiooniline, radikaalne ja antisemiitlik OUN-B ja konservatiivne OUN-M nende liidrite nimede järgi. Kui Nõukogude eriteenistused mõrvasid 1938. aastal OUNi liidri Jehven M. Konovaleci (ka Jewhen Konowalez), sai selle uueks juhiks Andrij Melnõk.
Bandera hakkas Krakovis tegema koostööd Abwehriga, kes andis talle varjunimeks Konsul II. Abwehr lootis, et Bandera hakkab OUN-ga ja Ukraina ülestõusu armeega UPA (Українська повстанська армія) tegema sakslastega koostööd.
Kui Saksamaa tungis 1941. aasta juunis kallale Nõukogude Liidule, ründasid Ukraina natsionalistid Lääne-Ukrainas asuvaid punavägesid. 30. juunil sisenes Ukraina Leegioni pataljon Nachtigall Lwówi linna koos Wehrmachti üksustega. Bandera juhitud OUN-B miilits võttis osaliselt üle politseifunktsiooni.
Samal ajal kui pataljonid Nachtigall ja Roland võitlesid rindel, korraldas OUN tagalas reide ja andis korralduse vaenlaste „massiliseks hukkamiseks“. Nõukogude NKVD surus need partisanide aktsioonid kiiresti maha, kuid sakslaste rünnakuhoog osutus halvasti ettevalmistatud Punaarmeele palju tugevamaks.
OUN-B lendlehtedel oli kirjas: „Punane juudi-moskoviitide katk on hävitatud… Au Ukraina Rahvuslaste Organisatsioonile ja selle juhile Stepan Banderale! Au vabastavale Saksa armeele ja selle juhile Adolf Hitlerile!”
Bandera ja Stetsko arreteeriti peagi oma ülbuse eest. Samal ajal, kui nad rõõmustasid oma näilise võidu üle ja ignoreerisid Saksa okupatsioonivõimude reaktsiooni, voolas Lwówi tänavatel veri.
Saksa vägede kiire pealetungi ajal oli Nõukogude NKVD alustanud Lwówi vanglates olevate vangide, sealhulgas Ukraina mässuliste likvideerimist, kes olid alustanud relvastatud tegevust OUNi nõudmisel. Sakslaste väited, et 2000 kuni 10 000 vangi hukkamisel osalesid Lwówi juudid, kütsid üles ukraina natsionalistide meeli, kiiresti loodi spontaanselt Ukraina ajutised miilitsad (hiljem organiseeriti need abipolitseiüksusteks, mida tunti Ukrainas ka abipolitsei nime all), millest mõned olid OUN-B liikmete ja SB tegelaste juhitud – ja alustasid veriseid repressioone.
Kui Ukrainasse saabus SS-i mõrvarlik Einsatzgruppe, algas juutide genotsiid, milles OUNi võitlejatel oli aktiivne roll.
30. juunist kuni 2. juulini 1941 ja seejärel uuesti 25.–29. juulini mõrvati Lwówis, kus tol ajal elas Poola suuruselt kolmas juudi elanikkond, hinnanguliselt 8500–9000 juuti.
Bandera tegelik roll selles massimõrvas on ebaselge, kuid Ukraina rahvuslike püüdluste juhina linnas, kus ukraina natsionalistid möllasid, pidi ta toimuvast teadlik olema ja on täiesti võimalik, et ta oli selliste aktsioonidega nõus. Võib-olla on Bandera tunnetele sümptomaatiline, et OUNi grand old man Stepan Lenkavskij, kelle osalus ulatus tagasi UVK-ni, teatas 18. juulil Lwówis toimunud OUNi konverentsil: „Mis puutub juutidesse, siis me võtame kasutusele kõik meetmed, mis viivad nende hävitamiseni.“
Samuti on pataljoni Nachtigall osalemine pogrommis vaieldav, kusjuures Poola, Ukraina, Venemaa ja Iisraeli holokaustiallikate vahel liiguvad edasi-tagasi väited, et Nõukogude Liit olevat võltsinud nende osalemist käsitlevaid pealtnägijate kirjeldusi. Franziska Bruderi uurimus, mida tsiteeritakse raamatus „Den ukrainischen Staat erkämpfen oder sterben!“ Die Organisation ukrainischer Nationalisten” („Ukraina riigi eest võidelda või surra!” Ukraina natsionalistide organisatsioon”, 2007), tsiteerib väidetavalt ühe OUN-B pataljoni liikme poolt kirjutatud päevikut, milles on kirjas: „Meie marsi ajal nägime oma silmaga juudi-bolševike terrori ohvreid, mis süvendas meie viha juutide vastu, mistõttu me pärast seda lasime kahes külas kõik kohatud juudid maha.“
Just see nn abipolitsei osales juudi rahvusest tsiviilelanikkonna vastastes pogrommides, kusjuures kõigest mõni päev enne seda olid NKVD üksused „sissejuhatuseks“ lasknud maha umbes 4000 ukraina vangi. NKVD kuritegude eest vastutavad nõukogude ametnikud olid valdavalt juudid, mis on kahtlemata kahetsusväärne fakt. Kui Saksa väed 1941. aasta juunis Galiitsia uuesti vabastasid, vallandus juutide vastu spontaanne rahva raev, rünnakute tagajärjel hukkus paarsada juuti. Tagantjärele paisutati need juhtumid üles suurteks pogrommideks ja juutide massimõrvadeks, et diskrediteerida Banderat, kes polnud üldse asjasse segatud. Bandera miilits valmistus pärast vahistamisi ette 3000 juudi mahalaskmiseks Saksa julgeolekupolitsei Einsatzgruppe C poolt 5. juulil 1941. Bandera olevat selle aktsiooni ajal vähemalt ukraina ajaloolaste vaieldavatel andmetel viibinud mitte Lwówis, vaid Krakovis.
30. juunil 1941 marssis Saksa armee ja selle Ukraina kohordid Lwówi linna (Nõukogude ajal Lvov, praegu Lviv), kus Bandera asetäitja Jaroslav Stetsko lülitas sisse Radio Lwówi ja kuulutas välja iseseisva Ukraina, ilma et oleks Saksa sõjaväevõimudega konsulteerinud. Teadvustamata oma eksimust ja täis innukust näiliselt imelike heategijate suhtes, manitses Stetsko uusi kaasmaalasi „tegema tihedat koostööd natsionaalsotsialistliku Suur-Saksamaaga, mis oma juhi Adolf Hitleri juhtimisel loob Euroopas ja maailmas uut korda“.

Mälestusmärk Stepan Banderale Ukrainas.

OUN(b) ja Bandera poolt 30. juunil 1941 Lwówis väljakuulutatud iseseisev Ukraina riik sai eksisteerida vaid 17 päeva, sest ei vastanud mitte kuidagi Saksa okupantide eesmärkidele. Bandera soov kuulutada välja iseseisev Ukraina riik sattus väga halvale ajale.
Kollabratsioon mängis koos nõukogude sõjavangide hukkumisega suurt rolli. Nii nagu Saksamaal, vaikiti ka Lwówis vene sõjavangide saatus pikka aega maha. Tsitadellis, mille kohal asub praegu luksushotell, suri rohkem kui 140 000 nõukogude sõjavangi nälga. Bandera vahistati ja toimetati 1941. aasta juulis Berliini lähedal asuvasse Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kus teiste prominentsete vangide hulgas hoiti ka Austria kantslerit Kurt Schuschniggit ja Hitleri erivangi Georg Elserit, kes sooritas 8. novembril 1939 Münchenis ebaõnnestunud pommiatentaadi füürerile. Koonduslaagris sai Bandera nn Ehrenhäftlingi (auvang) staatuse. Nii oli tal möbleeritud vangikong magamis- ja elutoaga ning seintel isegi pildid ja põrandal vaip.
Hitleri Reich kasutas Ukrainat toorainebaasina, Saksamaale ei veetud välja mitte üksnes toorainet, vaid sunniviisil ka inimtööjõudu, kohalikke elanikke aga sunniti teid ehitama…
Oktoobris 1942 moodustas ellujäänud UON-B juhtkond uue haru, mida hiljem hakati nimetama Ukraina Mässuliste Armeeks (UPA), ja taandus oma südamesse Galiitsias, et varuda relvi ja levitada propagandat.
1943. aasta alguses muutis UON-B kurssi ja UPA asus tegutsema. Liikmeid julgustati liituma SS-ga, et kasutada sakslaste relvi ja väljaõpet ning 1943. aasta märtsis ja aprillis läks UPAsse üle umbes 5000 meest, mis tõstis nende arvu hinnanguliselt 10 000-ni.
Need mehed tõid endaga kaasa mitte ainult kogemusi ja relvi, vaid ka kõige kohutavamate tagajärgedega holokausti Ukrainas – sealhulgas 150 000 juudi mõrvamise Volõõnias (29. ja 30. septemril 1941 tapeti Babõn Jaris 33 771 juuti). Kokku hävitati aastatel 1941–1945 1,5 miljonit Ukraina juuti ja Ukraina natsionalistid ei saa oma osa selles genotsiidis kuidagi eitada.
Nõukogude vägede visad kaitselahingud Stalingradis peatasid 1943. aasta veebruaris lõpuks võitmatuna näiva teljeriikide sõjamasina ja sellest ajast alates oli sõjaline initsiatiiv jäädavalt Punaarmee käes. UON-B riskis jätkata sõda kolmel rindel: Wehrmachti, Punaarmee ja Armia Krajowa vastu.
Ukraina natsionalistide silmis oli Nõukogude Liit endiselt suurim vaenlane, kuid rahvuslaste suutmatus natsidele vastu astuda – ja nende varajane entusiastlik koostöö saksa okupantidega – oli neile iseseisvuse ja vabaduse eest peetavas sõjas kalliks maksma läinud.
Rahvuslaste teooria oli, et Punaarmee võit purustaks küll Natsi-Saksamaa, kuid muudaks NSV Liidu liiga nõrgaks, et kontrollida Ukrainat, ja muudaks Ukraina küpseks rahvuslikuks ülestõusuks. Paljud UPA komandörid – mõned neist ei olnud midagi enamat kui piirkondlikud sõjapealikud – olid okupantidega koostööd teinud, kuid nüüd ründasid nad tõsiselt ja üritasid territooriumi tükeldada.
Saksa diplomaadi ja ohvitseri Ernst-August Köstringi sõnul võitlesid UPA võitlejad „peaaegu eranditult Saksa haldusasutuste, Saksa politsei ja SSi vastu, püüdes luua iseseisvat Ukrainat, mida ei kontrolli ei Moskva ega Saksamaa“.
Kuid oli veel üks jõud, kellega UON-B ei tahtnud Ukrainat jagada ja mis oli paljuski tema püüdluste algne vaenlane: Poola.
Tänu UONi koostööle natsidega sõja alguses oli võimatu süüdistada Poola Vastupanuarmee Armia Krajowat (Londoni Poola eksiilvalitsusele lojaalne Vastupanuarmee) mistahes Ukraina vastu suunatud surmapattudes. Pealegi oli Armia Krajowa üheks eesmärgiks taastada Poola sõjaeelsed piirid ja liita endaga Nõukogude Liidule läinud Ukraina territoorium, kus tegutsevad ukraina natsionalistid hoidsid koos Saksa okupatsiooni ühendavaid jõude (kuigi tegelikult oli see osa Ukrainast jagatud kaheks haldusüksuseks). Olgu siinkohal öeldud, et ainuüksi mõte Poola sõjaeelsete piiride taastamisest oli ka Kremlile absoluutselt vastuvõetamatu.
4. juulil 1943 kukkus vahetult pärast starti Gibraltari lennuväljalt alla lennuk, mille pardal oli Poola eksiilvalitsuse juht Wladyslaw Sikorski. 13. aprillil 1943 teatas Saksa uudisteagentuur DNB (Deutsche Nachrichten-Büro) Berliinis, et Wehrmachti ametnikud on avastanud Katõnis (20 kilomeetri kaugusel Smolenskist) Poola ohvitseride ühishauad, mis on kaevatud 1940. aasta kevadel, seega enne, kui Saksa väed nimetatud piirkonna okupeerisid. Sikorskile pani Stalin ka pahaks (seda küll otse välja ütlemata), et ta nõudis Katõni massimõrva erapooletut uurimist… Selle eest maksis Sikorski oma eluga…
UON mõistis, et ainus viis õõnestada Poola nõudeid piirkonnale oleks poolakatest elanikkonna – mis oli sõjaraskuste tõttu juba niigi vähenenud hinnanguliselt 200 000 inimeseni – väljaajamine.
Veriseks eelmänguks sai oli 149–173 poolaka tapmine Parośle külas, mille korraldas nõukogude partisanidena esinenud UPA jõuk. Märtsis ja aprillis 1943 pühkis organiseeritud terror seejärel kogu Volõõnia provintsi lääne suunas, tappes ainuüksi nende kahe kuu jooksul hinnanguliselt 7000 meest, naist ja last.
Üks UPA komandör, Maksõm Skorupskõi, kirjutas oma päevikusse: „Alustades meie aktsioonist Kuty’s (asula Lääne-Ukrainas), valgustas pärast päikeseloojangut hõõguvas valguses tulekahju taevast päevast päeva. Poola külad põlesid.“

UPA ultranatsionalistide veretöö poolakatest ohvrid Lipinikis 1943. aastal.

1943. aasta juunis – innustatuna Nõukogude Liidu otsustavast võidust lahingus Kurski kaarel – kiirendas UPA-Nord komandör Dmõtro Kljatškivskij verevalamist käsuga: „Kui Saksa armee taganeb, peaksime kasutama soodsat hetke kõigi 16–60-aastaste poola meeste likvideerimiseks. Me ei saa seda lahingut kaotada ja on vaja iga hinna eest nõrgestada Poola vägesid. Suurte metsade kõrval asuvad külad ja asulad peaksid maa pealt kaduma.“
Majad süüdati põlema ja abituid talupoegi rünnati sõnnikuharkide ja teiste põllutööriistadega, hoiatuseks riputati üles teateid bajonettidega tapetud imikutest ja julmalt tapetud poolakatest. UPA sundis segakülades elavaid ukrainlasi ühinema selle õudusega või põgenema, lubades neile konfiskeeritud talusid, ning vähemalt 1341 riskisid oma eluga – ja vähemalt 384 kaotasid selle –, et varjata või hoiatada oma Poola sõpru. Segaperedes oli UPA käsk selge: tappa poolakast abikaasa ja kõik abielust sündinud lapsed.
1943. aasta oktoobriks oli Volõõnias mõrvatud üle 15 000 poolaka, kuid õudusunenägu nihkus Ida-Galiitsia suunas, mis oli nüüd üle ujutatud poola pagulastega. Metoodika oli sama – poolakad tuleb hävitada. Jan Zaleski, meenutas, et „tapmine kestis peaaegu kogu öö. Me kuulsime kohutavaid karjeid, elusalt põletatavate ja maha lastavate karjeid. Tundus, nagu oleks Antikristus ise alustanud oma tööd!“
Poola elanikkonna tihedus Ida-Galiitsias võimaldas sidusamat vastupanu Ukraina ultranatsionalistidele ja korduvaid vasturünnakuid. Poola Armia Krajowa ja teised Poola vastupanurühmitused tegutsesid piirkonnas aktiivselt, samas kui paljud need, kes kartsid rohkem UPAd kui Punaarmeed, olid sunnitud liituma nõukogude partisanisalkadega. Sellest hoolimata jätkus poolakate tapmine, kusjuures UPA jätkas etnilist puhastuskampaaniat veel kaua pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Ukraina tagasi vallutanud. Aastatel 1943–1945 kaotas Volõõnias oma elu hinnanguliselt 35 000–60 000 ja Ida-Galiitsias 25 000–40 000 poolakat.
UON-B surus maha ka oma rivaalid, likvideerides UON-Mi ja absorbeerides relva ähvardusel UPA vanema fraktsiooni – Ukraina Revolutsioonilise Rahvaarmee. See UPA mõõdukam tiib oli sõlminud Nõukogude partisanidega mittekallaletungipakti ja keeldus osalemast poolakate „häbiväärses“ massimõrvas. Nende juht Taras Borovets hoiatas: „Nad tulevad piitsa, silmuste ja kuulidega… [Nad] alustavad tulevase Ukraina riigi loomist etniliste vähemuste tapmisega […] ja rahva parima osa köiega kägistamisega.“
Tema hoiatus ei olnud mitte ainult ettenägelik, vaid ka traagiline, ning tema abikaasa kägistati surnuks ründava UPA poolt, kes andis oma tagasihoidlikumatele seltsimeestele võimaluse valida, kas deserteerida või surra. (Borovets võeti vahepeal sakslaste poolt vangi ja saadeti Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kus 1941. aasta suvest juba viibis Stepan Bandera.)
Poola ajaloolane Grzegorz Rossoliński-Liebde heidab Banderale ette, et ta kannab tema äraolekul aastatel 1943–44 Volõõnias ja Ida-Galiitsias toimunud tapatalgutes vähemalt „moraalset vastutust“.
„Enne sõda ei teinud ta mingit saladust sellest, et mitte ainult sadu, vaid tuhandeid inimesi tuleb ohverdada selleks, et OUN saaks realiseerida oma eesmärgid ja luua iseseisva Ukraina riigi,” väidab Rossoliński-Liebde. Massiline vägivald, Ukraina vabastamine juutidest, poolakatest, venelastest ja teistest „vaenlastest“ olevat olnud Bandera organisatsiooni peamisi eesmärke.
1944. aasta jaanuaris, kui Punaarmee lähenes, andis UPA oma vägedele käsu minna põranda alla, et „säästa võimalikult palju jõudu meie viimaseks ja võidukaks võitluseks imperialistliku Moskva vastu“. Lähenev punaste oht lõpetas sakslastega peetud kaklused ja erimeelsused ja UON-B jätkas koostööd, varustades sakslasi relvade eest teabega ja andes vangistatud nõukogude partisanid ja Wehrmachti deserteerijad üle SS-i julgeolekuteenistusele SD-le.
Abwehri kolonel Lindhardt märkis 22. aprillil 1944, et „UPA poolt antav sõjaline teave on üsna ulatuslik (10–15 aruannet päevas) […] Mõnikord võitlesid Ukraina üksused koostöös Saksa Wehrmachtiga Punaarmee ja bolševike jõukude vastu“.
Kuigi Stepan Bandera nimel ja tema ideoloogia elluviimiseks oli toime pandud nii palju õudusi, oli mees ise, nagu eespool öeldud, olnud trellide taga alates 1941. aasta suvest.

23. detsembril 1951 suri Petro Fedun, OUNi ja UPA peamine propagandist ja ideoloog, kes oli põranda all tuntud pseudonüümi „Poltava“ (samuti „Voljanski“, „Zenon“, „Vol.“, „Sever“) all. Tšekistide sisedokumentides oli ta kirjas kui „Šakal“. Petro Feduni ja mässuliste propaganda oli mõnikord Nõukogude võimu jaoks valusam kui nende kuulid. Fedun leidis OUNi juhtkonna poolt väärilist tunnustust, talle anti kolm UPA teeneteristi – kaks juba tema eluajal (hõbe ja kuld) ja üks postuumselt.

Kuna peaaegu kogu Ukraina oli nüüdseks Nõukogude vastupealetungi alla sattunud ja iseseisvuslasi ähvardas täielik häving, muutsid sakslased oma taktikat. Bandera kohtus aprillis SS-i julgeolekuteenistuse SD esindajatega, et uurida võimalust pidada sissisõda vaenlase tagalas, enne kui ta septembris vabastati, et asutada Berliinis peakorter, kust Bandera, Stesko ja ülejäänud varem vangistatud vana UONi kaardivägi andis UPA tegevusele piinarikka surmahoobi, tuues oma meestele USAst relvi ja lennukitelt heidetud varustust.
25. septembril 1944 vabastati Bandera Berliini lähedal asuvast Sachsenhauseni koonduslaagrist. Ta oleks pidanud asutama Ukraina Rahvuskomitee ja võitlema koos natsionaalsotsialistidega Punaarmee vastu, kuid Punaarmee kiire edasiliikumise tõttu polnud see enam võimalik. 1944. aasta detsembris loobus Bandera Saksa natside pakutud koostööst. UPA lagunes pärast Teise maailmasõja lõppu rivaalitsevateks gruppideks, mis olid aktiivsed kuni 1950-ndate aastate lõpuni.
Ka Bandera perekond kannatas: Bandera vennad Oleksandr ja Vassil Bandera olevat Auschwitzi koonduslaagris poola kaasvangide poolt maha löödud. Tema isa hukati UONi-põgeniku varjamise eest ja tema õed pagendati NKVD poolt Siberi GULAGi.
1946. aasta sügisel põgenes Bandera Austria kaudu Münchenisse, kus ta ennast valenime Stefan Popel all Nõukogude salateenistuste eest varjas, sest Nõukogude Liit oli ta nõukogudevastase tegevuse eest tagaselja surma mõistnud. 1947. aastal sai Banderast OUNi esimees eksiilis, kelleks ta jäi kuni oma surmani.
Kui Punaarmee sisenes Kiievisse, vältis UPA otsest konflikti – selle asemel rüüstas ta väiksemaid sõdurite ja NKVD rühmi ning õõnestas nõukogude riigi taastamist postiljonide ja õpetajate mõrvamisega. Ukraina natsionalistide eest pandi kinni tohutuid maa-alasid, enne kui Nõukogude Liit 1944. aasta novembris oma jõudu näitas, ajades UPA bandesid metsadest välja ja püstitades teetõkkeid. Nendes aktsioonides osales 20 NKVD võitlusdiviisi koos suurtükiväe- ja soomusüksustega.
1945. aasta alguses teatasid nõukogude võimud, et 89 000 natsionalisti on tapetud, umbes 91 000 vangi langenud ja umbes 39 000 alistunud. Ägedat vastupanu jätkus 1940. aastate lõpuni – veel kaua pärast Saksamaa kapituleerumist –, kuid nõukogude repressioonid, infiltratsioon ja massilised küüditamised vähendasid rahvuslaste mõju elanikkonnale sedavõrd, et 1947. aastal kehtestati praktiliselt ilma vastupanuta kollektiviseeritud majandus. 1954. aastaks oli sõda UPA ja UON-B jaoks lõppenud. Järgnes Nõukogude valitsuse lepituskingitus: 19. veebruaril 1954, seoses 300 aasta möödumisega Ukraina ühinemisest Venemaaga, anti Krimmi oblast NSVL Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega, millel K. Vorošilovi allkiri, üle Ukraina NSV-le. Otsuse kinnitas 26. märtsil NSVL Liidu Ülemnõukogu. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt siiski kinnitamist pole leidnud. Sevastopol on olnud ajalooliselt Venemaa sõjamerelaevastiku Musta mere laevastiku peabaas. Krimmi „kinkimisega” Ukrainale rikkus N. Hruštšovi valitsus NSVL põhiseadust, sest Ukraina ega Krimmi elanike hulgas ei korraldatud referendumit. Pärast N. Liidu lagunemist ja Ukraina iseseisvumist küsis nii mõnigi kainelt arutlev analüütik, mis saab Krimmist? Formaal-juriidiliselt oli poolsaar küll Ukraina osa, kuid polnud kahtlust, et kulub aega, aga ühel heal päeval võtab Venemaa Krimmi tagasi…

Mõrvad, mõrvad
Hävitanud Ukraina rahvuslased kodumaal, pööras Kreml pilgu Läände, kus olid varjupaiga leidnud mitmed silmapaistvad Ukraina vabadusliikumise liidrid. Nende tapmine sai Vene eriteenistuste ülesandeks aastakümnete jooksul. 26. mail 1926 tapeti Prantsusmaal Pariisis Ukraina Rahvavabariigi peahetman Sõmon Petljura (s 22. mai 1879). 23. mail 1938 tappis Rotterdamis NKVD agent Pavel Sudoplatov lõhkeainega 1929. aastal OUNi juhiks tõusnud ohvitseri Jevgeni Konovaletsi (Ehven Konovalec või ka Jewhen Konowalez).

OUNi lipp, võetud kasutusele 1941. aasta aprillis. Sama lippu kasutasid ukraina ultranatsionalistid ka oma arvukate tõrvikutega rongkäikude ajal, millega oskasid Moskva võimud korralikult marru ajada.

Mastaapne inimjaht algas aga pärast Stalini surma, kui Nõukogude Liidu juhiks sai Nikita Hruštšov. Sihtmärkideks olid OUN ja Saksamaa Liitvabariigis tegutsenud Rahvuslik Tööliit (NTS). Viimase juht Georgi Okolovitš oli üks esimesi Hruštšovi märklaudu. See töö anti Nõukogude välisluure agendile Nikolai Hohlovile. Juba enne Teist maailmasõda värvatud Hohlov pidi kevadel 1953 Pariisis tapma endise Vene ajutise valitsuse peaministri Aleksandr Kerenski, ent viimasel hetkel mõeldi ringi ja Hohlov saadeti Ida-Berliini: teda otsustati kasutada Okolovitši tapmiseks. Mõrvarile valmistati selleks väike sigaretipakki mahtuv summutiga püstol, mis tulistas mürgikuulidega.
Paraku tegi välisluure suure vea. Mingil põhjusel anti Hohlovile lugeda ka NTSi propagandatrükiseid, mille mõju oli ootamatu. Kui Okolovitš 18. veebruaril 1954 Hohlovile oma korteri ukse Frankfurdis avas, ta ei tulistanud, vaid hoopis ütles viisakalt: „Georgi Sergejevitš, olen julgeoleku kapten ja tulin teie juurde Moskvast. Mul on partei käsk teid tappa.” Hohlov lisas, et ta ei kavatse käsku täita. Seejärel andis Hohlov end CIA kätte ja kogu lugu avalikustati.
Täpselt sama kordus Frankfurdis sama aastal jõulupühal, kui Stasi agent Wolfgang Wildprett keeldus tapmast NTSi presidenti Vladimir Poremskit. Surmaga lõppes aga NTSi ühe juhi Aleksandr Trušnovitši röövimine aprillis 1954. aastal. Trušnovitš hakkas vastu ja tapeti. Venelastel oli siiski kasutada ka üks väga kindlameelne agent – Lvivi lähedalt pärit kooliõpetaja Bogdan Stašinski. Hea väljaõppe saanud agendi esimeseks ohvriks oli Münchenis elav ukraina pagulaslehe „Ukrainski Samostinik” peatoimetaja Lev Rebet. KGB varustas Stašinski Moskvas erilise hääletu relvaga, millest tulistades paiskus välja tsüaniidgaasi, mille sissehingamine põhjustas ohvri südame seiskumise. Kui Rebet 1957. aasta 10. oktoobri hommikul tööle läks, ootas mõrtsukas teda majas ees. Kuuldes Rebetit sisenemas, laskus kõrgemal passiv agent trepist alla ja tulistas Rebetinini jõudes talle tsüaniidijoa näkku. Saksa võimud konstateerisid, et mehe surm oli loomulik – selle põhjustas südameatakk. (Rebet maeti 2010. aastal ümber Lvivi surnuaiale).
Viis aastat hiljem usaldati just Stašinskile (tollal kõigest 25-aastane) Münchenis elava kuulsaima ukraina rahvuslaste OUNi juhi Stepan Bandera tapmine. Neli esimest tapmiskatset ebaõnnestusid. 15. oktoobriks 1959 olid tehtud ettevalmistused viiendaks tapmiskatseks. Oma elu viimsel päeval sõitis Bandera enne keskpäeva turule sisseoste tegema. Samal ajal jäi Stašinski Banderat tema kodu juures varitsema. Kell oli juba peaaegu 13, kui mõrvar märkas Bandera Opelit lähenemas. Ta avas valevõtmega kähku ohvri kodumaja ukse, sisenes majja ning peatus vestibüülis. Hetk hiljem uks käis ja nähtavale ilmus Bandera, ühes käes võtmed, teises toidukott. Stašinski astus Bandera juurde ja tulistas. Mürgi mõjul vajus Bandera kokku ja suri hiljem kiirabiautos.

Bandera kultus meenutab omaaegseid natside tõrvikutega rongkäike. Ukrainale on sellised ultranatsionalistide üritused toonud pigem poliitilist kahju kui kasu.

KGB stsenaarium „loomulikust surmast” aga kukkus seekord läbi – kuigi esialgne lahang näitas südameatakki. Stepan Bandera surnukeha lahkas Müncheni kohtuarst Wolfgang Spann. Laboris selguski Bandera surma tõeline põhjus. Nimelt avastati Bandera näos väikesed klaasikildudest põhjustatud haavad. Relv, mis purustas tulistades tsüaniidiampulli, oli olnud liiga võimas. Paraku polnud tapjast ainsatki jälge.
20. oktoobril maeti Stepan Bandera Müncheni Metsakalmistule.
Algselt tahtsid Saksa LV võimud mõrva varjata ja registreerisid selle ametlikult õnnetusena („surmaga lõppenud kukkumine trepist“). Isegi vasakpoolne massimeedia, mis tavaliselt nii innukalt skandaalide kohta vilepuhujat mängis, vaikis sel teemal kangekaelselt. (Selle asemel keskendusid nad ؘ– eelkõige aga ajakiri „DER SPIEGEL“, mis võttis häbematult üle Saksa DV SED-organi häälekandja „Neues Deutschland“ ja Moskva ajalehe „Novaja Vremja“ väljamõeldud süüdistused – „küüditamisministri” Theodor Oberländeri diskrediteerimisele, keda nad süüdistasid selles, et ta oli 1941. aastal olnud lühikest aega leitnandina Nachtigalli pataljoni tõlk ja seega kaasvastutav selle väidetavate sõjakuritegude eest). Ootamatu lahendus Bandera mõrva asjus saabus 12. augustil 1961. Nii Saksa LV kui Nõukogude Liidu võime ärritades andis mõrvar end tol päeval Lääne-Berliini politseile üles – päev enne Berliini müüri ehitamise alustamist, millest ta oli ilmselt teadlik; sest ta oli seni pendeldanud Ida- ja Lääne-Berliini vahel, kuid nüüd oli ta tagasi Nõukogude Liitu kutsutud –, tunnistas Rebeti ja Bandera mõrva üles, paljastas oma KGB-agendi identiteedi ja pakkus end ülejooksikuks. Bogdan Stašinskile mõisteti 19. oktoobril 1962 tapmise eest kinnisel kohtuprotsessil vaid kaheksa aastat vangistust, kuigi Bandera tapmine vastas kohe kõigile mõrva kvalifitseerimise kriteeriumidele: Pahatahtlikkus, julmus (ta pritsis Banderale tsüaniidigaasi näkku, mis põhjustas aeglase ja piinarikka surma) ja alatu motiiv. Ta vabastati juba samal aastal hea käitumise eest ja anti üle USA CIA-le, mis andis talle uue identiteedi, mille all ta väidetavalt elas aastakümneid vaba inimesena. Stašinski edasine elu oli täis kummalisi keerdkäike ja paljugi tema ümber on jäänud mõistatuseks.

Sellist vaatepilti pole Kongresside palee varem näinud. Rahvasaadikute kongressi I istung Moskvas 1989. aasta mais-juunis.

Selles kontekstis tuleks mainida ka Radaslav Astrovski (1887–1976). Ta oli 1943. aastal saanud Valgevene Kesknõukogu, Reichskommissariat Ostland raames moodustatud nukuvalitsuse esimeheks – teda võis seega palju tõenäolisemalt süüdistada koostöös Natsi-Saksamaaga kui Banderat. Nagu viimane, põgenes ka Astrovski sõja lõppedes Saksamaale ja elas seal segamatult kuni 1956. aastani, mil ta – olles nutikam kui Bandera – siirdus edasi USAsse, kus teda võeti vastu kui antikommunistlikku juhti, kes oli iseenda poolt ametisse nimetatud eksiilvalitsuse juht. Ta suri 89-aastaselt loomulikku surma.
Et KGB endine töötaja Vladimir Putin on andnud käsu Volodõmõr Zelenskõi tappa, on eelpool kirjeldatu loogiline järg: Ukraina omariikluse ja rahvusluse liidrid tuleb tappa. On arvatud, et Kremlisse viivad ka Oranži revolutsiooni juhi ja Ukraina presidendi Viktor Juštšenko mõrvakatse niidid…
Banderast jäi maha naine Jaroslava, kes oli temaga abielus kuni 1940. aasta juunini, samuti kolm last: Natalia (1941–85), Andrei (1944–84) ja Lesia (1947–2011). Pärast Bandera mõrvamist emigreerus tema perekond Torontosse.
Eelkõige Lääne-Ukrainas peetakse Banderat vaata et rahvuskangelaseks, seal on ka sadu temanimelisi tänavaid, palju elusuuruses kujusid, lausa monumentaalseid mälestusmärke, büste ja mitu muuseumit.
Bandera ei ühenda sümboolselt siiski kogu Ukrainat. Seda juba seetõttu, et UPA tegevus ei levinud Dnepri jõest itta: Ida-Ukraina elanikele assotsieeruvad vabastajate kuvandiga pigem punapartisanid ja punaväelased. Õli lisab tulle asjaolu, et osa sakslastega koostööd teinud ukrainlasi asutas 1943. aastal 14. Waffen-SS-i vabatahtliku jalaväediviisi Galiitsia, mis on Vene ajaloopropagandistide pidev argument Ukraina riigile etteheiteid tehes.
Tegelikkuses kandis ukrainlaste SS-diviis 1944. aastal lahingutes Punaarmee vastu raskeid kaotusi ja sai aluseks 1945. aastal loodud Ukraina Rahvuskomitee relvajõududele UNA. Nii komiteed kui ka relvajõude juhatas endine tsaariarmee, Ukraina Rahvavabariigi armee ja Poola relvajõudude kaadriohvitser kindral Pavlo Šandruk. Peale UNA tegutses Saksa armee koosseisus Ukraina Vabastusarmee UVV, mis ei olnud siiski koondatud suurtesse operatiivkoondistesse, vaid sõdis Punaarmee vastu taktikaliste üksustena. Ühtekokku võis Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolel sõdida üle 200 000 ukrainlase. Lühidalt, ukrainlaste rahvuslikud jõud oli Teise maailmasõja päevil tugevasti killustatud, mistõttu ei suudetud saavutada Ukraina vabadusvõitluse eesmärke.

Ukaina ultranatsionalistide Banderat ülistavad tõrvikutega rongkäigud valasid konfliktis Moskvaga ainult õli tulle.

Nüüdne Ukraina ala kujunes Ukraina NSV alusel, millele lisandusid 1939. aastal Poolalt võetud Lääne-Ukraina alad, Rumeenialt Põhja-Bukoviina ja lõunapoolne osa Bessaraabiast, Tšehhoslovakkialt Taga-Karpaatia ning 1954. aastal Venemaalt Krimm…
Kui iseseisvuse taastanud Ukrainas hakati 1990. aastate alguses uurima Ukraina rahvuslaste organisatsiooni ja UPA tegevust, tunnistati banderalased Ülemraada tasemel vabadusvõitlejateks.
22. jaanuaril 2010 annetas tollane Ukraina president Viktor Juštšenko Panderale postuumselt Ukraina kangelase autiitli, mis oli igal juhul poliitiline lollus. Tollane peaminister, Isamaa parteisse kuuluv Julia Timošenko oli ägedalt selle vastu. Nii Poola kui Venemaa valitsus ja veel teisedki institutsioonid protesteerisid sellise austusavalduse vastu.
Isegi Euroopa Parlament avaldas lootust, et Ukraina uus president sellist austusavaldust revideerib. Juutide mõjukas Simon-Wiesenthali keskus mõistis autiitli omistamise hukka, osutades sellele, et Bandera oli kaassüüdlane tuhandete juutide surmas.
2010. aasta märtsis teatas Ukraina president Viktor Janukovitš, et Juštšenko määrus on tühistatud. 2011. aasta märtsis tühistati varasem määrus lausa kohtukorras. Sellega polnud lugu veel lõppenud.
2010. aasta juulis otsustas Kiievi linnanõukogu nimetada Moskva prospekti ümber Stepan Bandera prospektiks, mis polnud poliitilises mõttes just kõige arukam otsus.
Stepan Bandera hauda Müncheni Metsakalmistul rüüstasid tundmatud isikud 17. augustil 2014, kui käis Krimmi vallutamine Vene vägede poolt. Pärast Venemaa ja Ukraina vahel toimunud konflikte on tundmatud isikud Bandera hauda rüüstanud veel kolmel korral (veebruaris ja mais 2015 ja juulis 2016).
Stepan Bandera pärand elab edasi selle mehe tegude tumedas romantikas, millest paljud tänased ukraina rahvuslased ei taha enam midagi teada. Bandera oli valmis vahendeid valimata võitlema suveräänse Ukraina eest kõigi anastajate vastu, kuid jäädvustas ennast paraku ultranatsionalistide poliitilises mürgikokteilis. Raske on pidada vabadusvõitlejateks neid, kes niisutasid oma käsi veresaunades, pogrommides ja poliitilistes mõrvades…

Rahvuslaste protsessid

„Inimkahjur” Sõmon Petljura.

Kiievi OGPU (ОГПУ – Объединенное государственное политическое управление) vanemuurija Solomon Brukil oli meelismõte, mis iseloomustab ühtlasi Kremli suhtumist Ukrainasse: „Me peame suruma Ukraina intelligentsi põlvili. See on meie ülesanne. Need, kelle puhul me seda ei suuda, tuleb maha lasta!” Väljamõeldud süüdistustega „nõukogudevastases tegevuses” ja „spionaažis” represseeriti akadeemikuid, kirjanikke, tehnilist intelligentsi. Kurikuulsamaid neist oli Šahtõ protsess, mille kohta avaldati 1928. aastal koguni raamat „Inimkahjurid”. Sel avalikul näidisprotsessil mõisteti süüdi 53 Donbassi inseneri ja kaevandustehnikut. Märtsis 1935 kuulutas NKVD, et ta on paljastanud „Ukraina esseerideborotbistide kontrrevolutsioonilise organisatsiooni”. Teadaande kohaselt oli nimetatud organisatsiooni eesmärgiks „Ukraina väljarebimine Nõukogude Liidust ning selle muutmine Saksa ja Poola fašistide kolooniaks”. Kõlab väga tänapäevaselt, kas pole? Borotbistidena mõisteti süüdi tuntud Ukraina kirjanikud Vassõl Vražlõvõi, Grõgori Epik, Mõkola Kuliš, Grõgori Maifet jt.
Suure repressioonide laine vallandas Ukraina Vabastusliidu kohtuprotsess, kus peasüüdlasena oli kohtu all Ukraina Teaduste Akadeemia asepresident akadeemik Sergi Jefremov, kes sai süüdistuse muuhulgas välismaiste interventide toetamises ja kohalike kommunistide mõrvade organiseerimises. Ühes temaga süüdi mõistetud 45 inimese seas olid kaks akadeemikut, 15 professorit, õpetajaid, kirjanikke, advokaate, ajakirjanikke jt. Samuti oli üks süüdimõistetu endine Ukraina peaminister, kaks olid Ukraina Rahvavabariigi ministrid ja kuus endise Ukraina Keskraada liikmed. Ehk siis Ukraina rahvuslased. See oli aga vaid laviini algus. Lühikese aja jooksul arreteeriti veel 700 inimest ning on isegi väidetud, et selle protsessi järelkaja oli ühtekokku 30 000 hilisemat arreteerimist ja hukkamist.
Pärast Punaarmee ja okupantide väljalöömist Teise maailmasõja ajal Ukrainast kaevati lahti palju mõrvatud ukrainlaste ühishaudu. Ajalookirjanduses on enim kirjutatud Vinnõtsjas kommunistide poolt sooritatud massilistest hukkamistest. Saksa okupatsioonivõimud moodustasid erikomisjoni, kes avastas 91 matmispaika, kust kaevati välja 9432 inimese säilmed.

Ukraina varasem ajalugu (valik)

9. sajandil tekkis varafeodaalne Kiievi-Vene riik, mille tuumik oli Ukraina ala (v. a. kaguosa ja Krimm). Musta mere äärseid steppe asustasid 9. sajandi lõpust petšeneegid, 10. sajandil tungisid sinna polovetsid. Kiievi-Vene riigi õitseng oli Vladimir Svjatoslaivitši ajal (980–1015), 988–989 sai riigiusuks ristiusk. 11. sajandi esimesel poolel ilmnes feodaalse killustumise tunnuseid, sajandi teisel poolel hakkas riik killunema. Vladimir Monomahh [1113–25] suutis riigi ühtsuse ajutiseks taastada, kuid pärast 1132. aastat lagunes riik lõplikult.
11. sajandil eraldusid Tšernigivi ja Perejaslavi vürstiriik, 12. sajandil iseseisvusid Galõtšina, Volodõmõri-Volõni ja Kiievi vürstiriik. 1199. aastal ühendas Roman Mstislavitš [1170–1205] Galõtšina ja Volodõmõri-Volõni (Vladimiri-Volõõnia) Galõtši-Volõni (Galiitsia-Volõõnia) vürstiriigiks. Taga-Karpaadi-Ukraina läks 11. sajandi teisel poolel Ungari valdusse. 1187. aastal on kroonikas esimest korda kasutud nime Ukraina (ukr. k okpiнa ‘piiriala’).
1239–40 tungisid nüüdse Ukraina alale Batu väed ning vallutasid Perejaslavi, Tšernigivi, Krimmi, Kiievi ja Galõtši-Volõni. Vürstiriigid sattusid vasallisõltuvusse Kuldhordist; tugevaim – Galõtši-Volõni vürstiriik – alistati lõplikult 1259. aastal. Kiiev lakkas olemast poliitiline ja kirikukeskus (aastast 1169 oli suurvürsti, aastast 1299 metropoliidi residents Vladimiris). Killustunud maast sai 14. sajandil läänenaabrite vallutusobjekt: Leedu suurvürstiriik hõivas enamiku Volõnit, Tšernigivi-Siverskimaa, Kiievimaa, Perejaslavi ala, osa Podilljat ning Dnepri ja Dnestri vahelise ala Musta mereni, Poola haaras Galõtšina, osa Podilljat ja Volõni ning Moldova vürstiriik Bukoviina.
Krimmis tekkis 1440. aastail iseseisev Krimmi khaaniriik, mis aastast 1475 oli vasallisõltuvuses Türgist. 1480. aasta paiku algasid nüüdse Ukraina alale Krimmi tatarlaste ja Türgi rüüsteretked (1482. aastal sai raskesti kannatada Kiiev).
Ukrainlased kujunesid omaette rahvaks 14.–15. sajandil. Arenesid käsitöö ja kaubandus, kasvasid linnad (mitu linna said 16. sajandil Magdeburgi õiguse). Folvarkide rajamine põhjustas talurahvaülestõuse (Galõtšinas 1460 ja 1490–92).
15. sajandist Ukraina kaguosa stepialale pagenud inimestest moodustus kasakkond (kasakad). Neil, eriti Zaporižžja Sitši kasakail (Zaporožje Setš), oli tähtis osa ukraina rahva vabadusvõitluses. Ukrainlased võitlesid nii Poola-Leedu kui ka Türgi agressiooni vastu. 1500–03 võitsid nad Leedu suurvürstiriigilt tagasi suurema osa Tšernigivimaast. Pärast ‘Lublini uniooni (1569) sõlmimist laienes Ukrainas poola magnaatide võim. 16. sajandi keskpaigaks oli talurahvas põhiliselt sunnismaistatud. 1591–93 toimus K. Kossinski (srn. 1593) juhitud ning aastail 1594–96 S. Nalõvaiko juhitud talurahva ja kasakate ülestõus. Rahva rahulolematust suurendas usuline surve (Bresti unioon, 1596). Alates 1638. aastast põgenes kasakaid ja talupoegi Slobodaa-Ukrainasse. 1648–54 juhtis Poola ülemvõimu vastast võitlust hetman B. Hmelnõtski (B. Hmelnitski) [1648–57].
11. oktoobril 1653 tegi Vene Maakogu ja 18. jaanuaril 1654 Perejaslavi raada otsuse ühendada Ukraina Venemaaga. Vene-Poola sõda (1654–67) lõppes Andrussovo vaherahuga; Poola pidi tunnustama Vasakkalda-Ukrainat. (sh. Deulino vaherahuga 1618 Poolale läinud Tšernigivi ala) ja Kiievi ühendamist Venemaaga, Zaporižžja Sitš läks Poola-Leedu ja Venemaa ühishaldusse, Paremkalda-Ukraina jäi Poola valdusse. Poola-meelsete hetmanite I. Võgovski [1657–59] ja J. Hmelnõtski (Hmelnitski) [1659–63] katsed Poola võimu taastada ebaõnnestusid. Aastatel 1677–78 üritas Ukraina ala vallutada Türgi, kuid see ei õnnestunud. Türgiga sõlmitud Bahtšisarai rahu (1681) ja Poolaga sõlmitud „igavene rahu“ (1686) kinnitasid lõplikult Vasakkalda-Ukraina, Kiievi ja Zaporižžja Sitši ühendamise Venemaaga, Nurjusid ka hetman I. Mazepa [1687–1708] katsed Vasakkalda-Ukrainat Venemaast eraldada (pidas salajasi läbirääkimisi algul Poolaga, siis Rootsiga). 18. sajandil hakkas Vene valitsus Ukraina õigusi kitsendama: 1709. aastal purustati Zaporižžja Sitš (uus rajati 1734, kaotati lõplikult 1775), 1722. aastal asutati Ukraina haldamiseks Väike-Vene Kolleegium ja pärast hetman I. Skoropadski [1708–22] surma hetmanit enam korrapäraselt ei valitud (hetmaniamet kaotati 1764). Aastaks 1775 oli kasakate omavalitsus põhiliselt kaotatud. 1785. aastal võrdsustati kasakavanemad õiguslikult vene aadliga. 1783. aasta ukaasiga vormistati Vasakkalda-Ukrainas juriidiliselt pärisorjus, 1796 laiendati ukaasi kehtivust Lõuna-Ukrainale. Ülestõuse puhkes nii Vasakkalda- kui ka Paremkalda-Ukrainas (seal tekkis haidamakkide liikumine). Poola jagamiste tulemusena sai Austria 1772. aastal Galõtšina ja 1774. aastal Türgilt ka Bukoviina, Venemaaga ühendati 1793. aastal Paremkalda-Ukraina ja 1795. aastal Lääne-Volõni ala. Vene-Türgi 1768–74 (Kjucukkajnardža rahu) ja 1787.–91. aasta sõja (Iasi rahu) tulemusena sai Venemaa Mustamere äärse, Dneprist lääne pool oleva ala; Krimmi khaaniriik kuulutati 1774. aastal Türgist sõltumatuks ja liideti 1783. aastal Vene riigiga. 18. sajandil hakati Musta ja Aasovi mere rannikupiirkonda nimetama Novorossiaks; see asustati kiiresti. 1820. aastail võitlesid isevalitsuse vastu aadlikest revolutsionäärid – dekabristid. 1821. aastal asutati Ukrainas nende Lõunaühing, 1823. aastal Ühendatud Slaavlaste Ühing. 1845–47 tegutses Kiievis Kyrillose-Methodiose Ühing. 1848.–49. aasta revolutsioon elavdas talurahvaliikumist Austriale kuuluvas Lääne-Ukrainas ning valitsus pidi 1848. aastal Galõtšinas, Bukoviinas ja Taga-Karpaadi-Ukrainas kaotama pärisorjuse. 1861. aasta talurahvareformiga kaotati pärisorjus ka Paremkalda- ja Vasakkalda-Ukrainas. 19. saj. lõpus oli Ukraina Venemaa peamine söe-, metalli- ja suhkrutootja. 1863. aastal Poolas puhkenud ülestõus hõlmas ka Paremkalda-Ukrainat. 1860. c –80. aastail levis Ukrainas narodniklus. 1875. aastal asutati Odessas Lõuna-Venemaa Töölisühing, 1897 Kiievis ja Ježkaterinoslavis Töölisklassi Vabastusvõitluse Liit. Ukrainlased osalesid 1903. aastal Lõuna-Venemaa üldstreigis ja 1905.–07. aasta revolutsioonis (ülestõus Sevastoopolis, Kiievis, Donetski söebasseinis ja soomuslaeval „Potjomkin“, poliitilised. streigid ja talurahvarahutused). Pärast Venemaa Veebruarirevolutsiooni Ukraina iseseisvusliikumine tugevnes. Kiievis moodustati 17. märtsil 1917 Keskraada, see kuulutas 20. novembril 1917 Ukraina rahvavabariigiks ja valis oma esimeheks M. Gruševski, peaministriks V. Võnnõtšenko ja välisministriks S. Petljura. I. üleukrainaline nõukogude kongress kuulutas 25. detsembril. Harkivis Ukraina nõukogude vabariigiks, tekkis kaksikvõim. Rikkudes Bresti rahu tingimusi, okupeerisid Ukraina Saksa ja Austria väed ning saatsid Keskraada laiali; Ukraina hetmaniks määrati P. Skoropadski. 14. detsembril haaras Kiievis võimu Ukraina Direktoorium. Novembri alguses 1918 kuulutati Austria kuberneri toetusel Lvivis välja Lääne-Ukraina Rahvavabariik. 22. jaanuaril 1919 sõlmiti Ida- ja Lääne-Ukraina unioon, samal päeval vallutas Punaarmee Kiievi. Direktoorium liikus S. Petljura juhtimisel Vinnõtsjasse. 14. märtsil 1919 moodustati Kiievis Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Kevad-suvel 1919 hõivas enamiku Ukrainast A. Denikini valgete armee, 1919–20 tungisid Ukrainasse Poola väed; 18. märtsil 1921 sõlmiti Poola ja Vene SFNV vaheline Riia rahu (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene jäid Poolale).
30. detsembril 1922 ühendati Ukraina koos Vene SFNV, Valgevene : NSV ja Taga-Kaukaasia SFNV-ga liitriigiks – NSV Liiduks. Ukraina pealinnaks sai Harkiv (Kiiev on pealinn aastast 1934). Ukraina siirdus uuele majanduspoliitikale, toimus ukrainastumine (ukraina keele eelisõigus, rahvusteaduste areng). 1928. aastal seiskas Stalin selle protsessi, vene keel muutus teiseks riigikeeleks, ukraina rahvuslaste üle algasid poliitilised protsessid, 1930. aastail süüdistati Ukraina juhte natsionalismis ja nad hukati. Põllumajanduse sundkollektiviseerimisega tekitatud näljahäda nõudis miljoneid ohvreid. Septembris 1939 okupeeris NSV Liit Poolale kuulunud Lääne-Ukraina. ja see liideti Ukraina NSV-ga. 27. juunil 1940 esitas NSV Liit Rumeeniale ultimaatumi Põhja-Bukoviina ja Bessaraabia liitmiseks NSV Liiduga, need alad okupeeriti ja liideti Ukraina NSV-ga. Teise maailmasõja ajal okupeerisid suurema osa Ukrainast Saksa väed ning 1941–44 oli seal Saksa võim. Oktoobriks 1944 oli Punaarmee Ukraina tagasi vallutanud. Ukraina sõjakaotused olid suured, kuid sõja tulemusena Ukraina territoorium laienes: NSV Liidu ja Tšehhoslovakkia 29. juunil 1945 sõlmitud lepinguga ühendati Ukraina NSV-ga Taga-Karpaadi-Ukraina. 19. veebruaril 1954 ühendati Ukrainaga Krimmi oblast. Ukrainat loetakse ÜRO asutajaliikmeks (1945), ta osales ka 1946 Pariisi rahukonverentsil. 1989. aastal asutati Ukraina Rahvarinne (Ruhh). 1990. aastal võeti Ukrainas vastu iseseisvusdeklaratsioon. 24. augustil 1991 kuulutas Ukraina end iseseisvaks. Aastast 1991 kuulub Ukraina Sõltumatute Riikide Ühendusse (asutajaliige), kuid Venemaaga on olnud lahkhelisid Musta mere laevastiku jagunemise jmt. küsimustes. 1996. aasta maist on Ukraina tuumarelvavaba. 1991. aastal sai Krimmist Ukraina koosseisus olev vabariik. Samal aastal keelustati NLKP. 1993. hakati uuendama majandust.

Ei pääse Ukraina kuidagi Venemaa haardest välja!
1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaaga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina pärast Venemaaga peetud sõja edukat lõppu saama iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotatud Poltava lahing 1709. aastal lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.

1648
 Mässujuhi Bogdan Hmelnõtskõi (vene k Hmelnitski) juhtimisel mõrvasid kasakad tänapäeva Ukraina alal umbes 100 000 juudi meest, naist ja last. Kasakad olid hakanud mässama Poola valitsuse vastu ning arvasid millegipärast, et juudid esindavad Poola rõhujaid. Juutidel tiriti soolikad välja, teised tükeldati ja neil löödi pea otsast ning mõni isegi praeti lõkkel ja söödi ära.

1917

Nagu kaardil näha, on Ukrainal tõsiseid probleeme nendes piirkondades, kus on ülekaalus venekeelsed ja venemeelsed. Kagu-Ukrainas ja eriti Krimmis on ukraina rahvuslastel väga raske venelastele selgeks teha, et nad elavad iseseisvas Ukrainas. Eks ole sama lugu ka Eestis ja Lätis.

17. märts. Kiievis moodustatakse rahvaesindus Keskraada.
21.–28. sept. Kiievis toimub Venemaa rahvaste kongress.
20. nov. Kiievis kuulutab Ukraina Keskraada Ukraina rahvavabariigiks ja end selle kõrgeimaks võimuks.
16. dets. Vene SFNV valitsus kinnitab „Manifesti Ukraina rahvale” ühes ultimatiivsete nõudmistega Ukraina Keskraadale. Sisuliselt kuulutatakse demokraatlikule Ukraina rahvavabariigile sõda.
25. dets. Harkovisse kogunenud I üleukrainaline nõukogude kongress kuulutab Ukraina nõukogude vabariigiks. Ukrainas on kujunenud kaksikvõim.

1918
22. jaan. Ukraina kuulutab välja rahvavabariigi.
8. veebr. Enamlased tungivad Kiievisse, sundides ukraina rahvuslasi põgenema Saksamaale abi järele.
9. veebr. Brest-Litovskis sõlmivad Keskriigid Ukraina Rahvavabariigiga separaatlepingu. Järgmisel päeval hõivavad kommunistid Kiievi ja Keskraada põgeneb Žitomõri. Saksa ja Austria väed tungivad Ukrainasse.
20. veebr. Punaarmee vallutab Kiievi. Saksa ja Austria väed toetavad Ukraina Rahvavabariiki ja peksavad Punaarmee Ukrainast välja.
1. märts Saksa väed vallutavad Kiievi.
13. juuni Nõukogude Venemaa ja Ukraina sõlmivad vaherahu.
18. nov. Vene Ülemaaline Täitevkomitee tühistab Bresti rahulepingu, kuulutades, et sakslaste poolt okupeeritud maa-alad kuuluvad tagasivõtmisele. Seega annuleerisid Nõukogude Venemaa juhid ise oma 2. novembril 1917 avaldatud dekreedi, kus kõigile endise Vene riigi piirides asuvatele rahvastele oli antud enesemääramise õigus.
Nõukogude okupatsiooni ja Nõukogude-Poola sõja tulemusena ei suutnud ukrainlased oma iseseisvust kindlustada ning Ukraina jagati Nõukogude Venemaa ja Poola vahel.

Ukraina iseseisvus 24. augustil 1991 pärast N. Liidu lagunemist. Ja alles sama aasta 1. detsembril korraldati referendum iseseisvuse küsimuses. On ikka ukrainlastel omapärane arusaamine riigi ülesehitamisest! Nii üllatav kui see ka pole, võttis Ukraina riigi põhiseaduse vastu alles 1996. aastal.

21. november 2013–23. veebruar 2014 toimus Kiievis nn euromaidan. Meeleavalduste käigus hukkus 18. veebruaril kokkupõrkes korrvalvuritega 106 inimest. See sündmus vallandas järnevate sündmuste ahela.
26. veebruaril 2014 andis Venemaa president Vladimir Putin Venemaa Föderatsiooni lääne- ja kesksõjaväeringkondadele korralduse kontrollida lahinguvalmidust. 27. veebruari varahommikul tungisid Venemaa Föderatsiooni eraldusmärkideta rünnakrühmlased Krimmi ning asusid hõivama Krimmi Vabariigi ja Ukraina valitsusasutusi. Hõivatud hoonetel heisati Venemaa lipud.
1. märtsil 2014 heisati Luhanski kohale esmakordselt Venemaa lipp. 8. märstil kuulutasid julgeolekuteenistuse hoone hõivanud venemeelsed separatistid ennast nn Luhanski parlamentaarseks vabariigiks.
7. aprillil 2014 kuulutati välja Donetski Rahvavabariik (pindala 8902 km²).
27. aprillil 2014 teatasid venemeelsed separatistid, et on moodustatud ühendus, nn Luhanski Rahvavabariik (pindala 8377 km²).
18. veebruaril 2017 allkirjastas Venemaa Föderatsiooni president V. Putin ukaasi Donetski Rahvavabariigi ja Luhanski Rahvavabariigi poolt väljastatud dokumentide tunnustamise kohta.
12. mail 2014 kuulutas ühendus nn Luhanski Rahvavabariik välja iseseisvuse.
21. veebruaril 2022 teatas V. Putin Donetski ja Luhanski Rahvavabariigi tunnustamisest iseseisvate riikidena ning andis korralduse vägede paigutamiseks separatistide kontrolli all olevatele aladele. Samuti väitis ta, et ei näe Minski kokkuleppe tulevikku.
24. veebruaril 2022 alustas Venemaa Ukraina vastu täiemahulist sõda. Seekord otsustasid ukrainlased vastu hakata… Ukraina rahvusluse vaim on pudelist välja lastud ning mingil Putinil ei õnnestu seda enam hävitada. Mingit rahvaste sõprust pärast „sõjalist erioperatsiooni” – ükskõik, kuidas see lõppeks – Ukraina ja Venemaa vahel ei saa enam kunagi olema.

©Peter Hagen

NB! Vaata ka YouTube:
27 років тому, у 1995 році, Джохар Дудаєв передбачав війну Росії з Україною. Далі Прибалтика.
“Взгляд”: Джохар Дудаев уже в подполье
Акунин – что происходит с Россией / вДудь
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglis- ja venekeelsed subtiitrid)

Stepan Bandera! Hero or Nazi?
Stepan Bandera and the UPA – How Ukrainian Nationalism led to a Polish Genocide (1943–1945)
The Ukrainian Insurgent Army Chronicles 1942–1954. Part TWO
Ukrainian Collaboration with Gedrmany in World War II (1941–1945)
Cossack Collaboration in World War II (1941–1945) – Cossacks in the German Army
Belarusian Collaboration with Germany in World War II (1941–1945)
Civil War in Finland and Ukraine

NB! Kindlasti vaata YouTube’s filmi
Разрыв связи (ingliskeelsed subtiitrid)

NB! Loe ka:
Džohhar Dudajev: „Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia!”
Lenin – kas geniaalne revolutsionäär või lihtsalt lurjus?
Lenin – elavatest elavam
Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal
Vladimir Putin – Vene James Bond kogu maailma vastu
Parim valik anekdoote Vladimir Putinist
Operatsioon „Nälg” Ukrainas 1932–33
Generalissimus Stalini suurimad vead
Kes on fašist?
Põrgumasin füürerile!
Lev Trotski – Stalini isiklik vaenlane
Miks atentaat Stalinile 1944. aastal ebaõnnestus?
Rahvaülestõus Ungaris 1956. aastal
Praha kevad 1968 – vorsti vabaduse asemel
Praha kevad Poola moodi
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)
Ise küsin ise vastan
Nõukogude Liit – kapitalismist sotsialismi ja tagasi