Miks venelased sõimavad ukrainlasi fašistideks ja banderalasteks?

17 minutit lugemist

Kes oli armastusjumal Cupido rahvuselt?
Loomulikult venelane: paljas, relvastatud ja surub igaühele oma armastust peale.

Mingit siirast sõprust ukrainlaste ja venelaste vahel pole kunagi olnud. On olnud vaid vene šovinistide igipõline soov hoida Ukrainat Venemaa küljes, olgu siis kasvõi vägivallaga, nagu näitab 24. veebruaril 2022 alanud Vene agressioon Ukrainasse „kõigi aegade suurima väejuhi” Vladimir Putini juhtimisel. Nii nagu Stalin vihkas Poolat, nii vihkab Putin Ukrainat ja Balti riike. Poolat vihkab ta pisut vähem sel lihtsal põhjusel, et Poolast ei saanud pärast Teist maailmasõda N. Liidu vabariiki…

Mäletan väga selgelt nõukogude ajal korduvalt Krimmis puhates, milliseid õelaid ja pahatahtlikke märkusi venelaste poolt ukrainlaste aadressil lendas. Nii mõnigi venelane ütles otse välja, kuidas ta ukrainlasi ja ukraina keelt vihkab. See põlgus avaldus näiteks kasvõi selles, et Jaltas olid venelased jalakäijate ülekäiguraja kõrval asuva valgusposti küljes oleva ukrainakeelse sildi перехид и-tähe maha kraapinud ja värvinud selle asemele vene о. Ja lapake praegusel ajal mistahes venekeelset anekdootide brošüüri või -kogumikku. Põhiliseks pilke- ja mõnitamisobjektiks ei ole enam tšuktšid, vaid Ukraina, ukrainlased ja ukraina keel…
Jalta konverentsi ajal (4.–11. veebr. 1945) vestles Stalin Rooseveltiga, kurtes, et Ukrainas on tema olukord raske ja ebakindel. Mis nende sõnade taga tegelikult peitus, selgus alles hiljem. Tuli välja, et 1932.–33. aasta näljaepideemiast oli Stalinile veel vähe. Järgmine samm pidi olema kõigi ukrainlaste ümberasutamine. Stalin kahetses hiljem veel hulk aega, et tal ei õnnestunudki oma plaane ellu viia.
Ilmselt ei õnnestu Ukrainast jagu saada ka tema vaimsel mantlipärijal Putinil… Kuid pärast selle artikli läbilugemist peaks lugejal olema selge, miks Putin ja paljud tema kaasmaalased ukrainlasi natsideks ja banderlasteks sõimavad.
Enne oma mõrvamist ütles Itškeeria Tšetšeeni vabariigi president Johhar Dudajev (s 1944), et russism on kõigist ideoloogiatest kõige hullem ning hoiatas Ukrainat, et sõjast Venemaaga pääsu ei ole. Vene armee tappis Eestigi heaks palju teinud Dudajevi suunatud kahe õhk-maa tüüpi raketiga 21. aprillil 1996 (Dudajev tegi suure vea, sest satelliitmobiiliga rääkimise ajal „leidis” rakett ta üles). Oma poolteisetunnises intervjuus väljaandele „Vzgljad” (YouTube: “Взгляд”: Джохар Дудаев уже в подполье) ütles Dudajev juba 1995. aastal, et Ukrainal tuleb Venemaaga veel karvupidi kokku minna. „Niikaua, kui russism eksisteerib, ei loobu Venemaa oma ambitsioonidest. Praegu, nagu ka varasematel aegadel, tahetakse „slaavi“ sildi all laiaks litsuda nii Ukraina kui ka Valgevene.”
Vene šovinistide meelest ei ole mitte ainult ukrainlased fašistid või natsid (kuidas kunagi), kaabakad on kõik rahvad, kes NSVL-st lahku lõid… Oma sõjakäiguga „natsliku” Ukraina vastu saavutab Putin ainult seda, et venelasi hakatakse põlgama kogu maailmas. Mis siis ikka, Putini tahe sündigu!

* * *

Stepan Andrijovõtš Bandera tegevus ja tema isiku mõju Ukrainas on olnud väga vastuoluline. Nii Ukraina idaosas, Poolas, Venemaal kui ka Iisraelis peetakse teda kollaborandiks ja sõjakurjategijaks, kuid Lääne-Ukrainas peavad paljud ukrainlased teda aga rahvuskangelaseks. Selliste fašismiajaloo uurijate nagu Per Anders Rudlingi ja Grzegor Rossolinski silmis oli Bandera siiski eelkõige paadunud fašist.

Stepan Bandera.

Stepan Bandera sündis 1. jaanuaril 1909 Starõi Ugrõninis, mis kandis tollal nime Uhrinov ja kuulus Austria Kaluszi piirkonda Galiitsias. Pärast Esimest maailmasõda ja Austria-Ungari kokkuvarisemist langes nimetatud ala Poolale.
Stepani mõlemad vanemad olid pärit kristlikust perekonnast, tema isa Andrij oli Ukraina kreeka-katoliku kiriku preester. Bandera õed olid Marta-Marija (1907–82), Oleksandr (1911–42). Volodimira Bandera-Davidjuk (1913–2001), Wassil (1915–42), Oksana (1917–2008) ja Bogdan (1919–44). Noor Bandera käis koolis Strjis, 1922. aastal suri ta ema tuberkuloosi.
Pärast keskkooli, lõpetamist õppis Stepan alates 1928. aastast Lembergi (Lviv) polütehnikumis, mis oli üks väheseid õppeasutusi tollases Ukrainas. Õpingute ajal liitus ta Ukraina rahvuslaste organisatsiooniga (OUN), mis oli tekkinud juba 1920. aastatel ja mida juhtis Andri Melnõk. Bandera tegi organisatsioonis kiiret karjääri ja kuulus juba 1930. aastate alguses organisatsiooni juhtkonda.
Enne 1939. aastat Poola koosseisu kuulunud Lääne-Ukraina aladel korraldas OUN Poola võimude vastu terrorirünnakuid. Ukrainlaste vastupanu Poola võimudele oli sedavõrd tugev, et 1930. aastatel vastas Poola sellele sõjalis-politseiliku opearatsiooniga. Rahvaste Liit mõistis arvukaid inimohvreid nõudnud operatsiooni hukka.
1934. aastal mõisteti Bandera Poolas surma, kuna ta olevat osalenud Poola siseministri Bronislaw Pieracki mõrvas (ta tapeti 15. juunil 1934). Surmanuhtlus asendati siiski eluaegse vanglakaristusega. 1939. aasta septembris, pärast Teise maailmasõja algust ja Ida-Poola okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, lasti ta vanglast vabaks. Tema vabastamise asjaolud pole tänini päris selged. Küll väidetakse, et imekombel suutis ta nõukogude repressioone vältida ning varjas end okupeeritud aladel. Melnõki ja Bandera vaated Ukraina vabadusvõitluse strateegiale erinesid. Bandera pidas oluliseks tugineda üksnes ukrainlaste jõududele ja osutada vastupanu kõikidele okupantidele, ent Melnõk eelistas teha koostööd sakslastega. Sellest sai alguse OUN-i lõhestumine kaheks organisatsiooniks: revolutsiooniline, radikaalne ja antisemiitlik OUN(b) ja konservatiivne OUN(m) nende liidrite nimede järgi. Kui Nõukogude eriteenistused mõrvasid 1938. aastal OUN-i liidri Ehven Konovaleci, sai selle uueks juhiks Andri Melnõk.
Bandera hakkas Krakovis tegema koostööd Wehrmachti vastuluureorganisatsiooni Abwehriga, kes andis talle varjunimeks Konsul II. Abwehr lootis, et Bandera hakkab OUN-ga ja Ukraina ülestõusu armeega UPA tegema sakslastega koostööd.
Tõsi, juba enne Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule, moodustati Ukrainas natsionalistide võitlusgrupid. Bandera kuulus selle rühma kõige radikaalsemasse tiiba.
Bandera juhitud OUN(b) miilits võttis pärast Saksa Wehrmachti sissemarssimist Lvivi 30. juunil 1941 osaliselt üle politseifunktsiooni. Just see politsei osales juudi rahvusest tsiviilelanikkonna vastastes pogrommides, kusjuures kõigest mõni päev enne seda olid NKVD üksused „sissejuhatuseks“ lasknud maha umbes 4000 ukraina vangi. Miilits valmistus pärast vahistamisi ette 3000 juudi mahalaskmiseks Saksa julgeolekupolitsei Einsatzgruppe C poolt 5. juulil 1941. Bandera olevat selle aktsiooni ajal vähemalt ukraina ajaloolaste vaieldavatel andmetel viibinud mitte Livis, vaid Krakovis.

Mälestusmärk Stepan Banderale Ukrainas.

OUN(b) ja Bandera poolt 30. juunil 1941 Lvivis väljakuulutatud iseseisev Ukraina riik sai eksisteerida vaid 17 päeva, sest ei vastanud mitte kuidagi Saksa okupantide eesmärkidele. Bandera vahistati ja toimetati 1941. aasta juulis Berliini lähedal asuvasse Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kus teiste prominentsete vangide hulgas hoiti ka Austria kantslerit Kurt Schuschniggit ja Hitleri erivangi Georg Elserit, kes sooritas 8. novembril 1939 Münchenis ebaõnnestunud pommiatentaadi füürerile. Bandera vennad Oleksandr ja Vassil Bandera olevat Auschwitzi koonduslaagris poola kaasvangide poolt maha löödud. Koonduslaagris sai Bandera nn Ehrenhäftlingi (auvang) staatuse. Nii oli tal möbleeritud vangikong magamis- ja elutoaga ning seintel isegi pildid ja põrandal vaip.
Reich kasutas Ukrainat toorainebaasina, Saksamaale ei veetud välja mitte üksnes toorainet, vaid sunniviisil ka inimtööjõudu…
Poola ajaloolane Grzegorz Rossoliński-Liebde heidab Banderale ette, et ta kannab tema äraolekul aastatel 1943–44 Volõõnias ja Ida-Galiitsias toimunud tapatalgutes vähemalt „moraalset vastutust“.
„Enne sõda ei teinud ta mingit saladust sellest, et mitte ainult sadu, vaid tuhandeid inimesi tuleb ohverdada selleks, et OUN saaks realiseerida oma eesmärgid ja luua iseseisev Ukraina riik,” väidab Rossoliński-Liebde. Massiline vägivald, Ukraina vabastamine juutidest, poolakatest, venelastest ja teistest „vaenlastest“ olevat olnud Bandera organisatsiooni peamisi eesmärke.
Bandera soov kuulutada välja iseseisev Ukraina riik sattus väga halvale ajale. Kollabratsioon mängis koos nõukogude sõjavangide hukkumisega suurt rolli. Nii nagu Saksamaal, vaikiti ka Lvivis vene sõjavangide saatus pikka aega maha. Tsitadellis, mille kohal asub praegu luksushotell, suri rohkem kui 140 000 nõukogude sõjavangi nälga.
25. septembril 1944 vabastati Bandera Berliini lähedal asuvast Sachsenhauseni koonduslaagrist. Ta oleks pidanud asutama Ukraina Rahvuskomitee ja võitlema koos natsionaalsotsialistidega Punaarmee vastu, kuid Punaarmee kiire edasiliikumise tõttu polnud see enam võimalik. 1944. aasta detsembris loobus Bandera Saksa natside pakutud koostööst. UPA lagunes pärast Teise maailmasõja lõppu rivaalitsevateks gruppideks, mis olid aktiivsed kuni 1950-ndate aastate lõpuni.
1946. aasta sügisel põgenes Bandera Austria kaudu Münchenisse, kus ta ennast valenime Stefan Popel all nõukogude salateenistuse eest varjas, sest Nõukogude Liit oli ta nõukogudevastase tegevuse eest tagaselja surma mõistnud. 1947. aastal sai Banderast OUN-i esimees eksiilis, kelleks ta jäi kuni oma surmani.

Mõrvad, mõrvad
Hävitanud Ukraina rahvuslased kodumaal, pööras Kreml pilgu Läände, kus olid varjupaiga leidnud mitmed silmapaistvad Ukraina vabadusliikumise liidrid. Nende tapmine sai Vene eriteenistuste ülesandeks aastakümnete jooksul. Üks esimesi ohvreid oli 1929. aastal OUN-i juhiks tõusnud ohvitser Jevgeni Konovalets (Ehven Konovalec või ka Jewhen Konowalez), kelle 23. mail 1938 tappis Rotterdamis NKVD agent Pavel Sudoplatov lõhkeainega.
Mastaapne inimjaht algas aga pärast Stalini surma, kui Nõukogude Liidu juhiks sai Nikita Hruštšov. Sihtmärkideks olid OUN ja Saksamaa Liitvabariigis tegutsenud Rahvuslik Tööliit (NTS). Viimase juht Georgi Okolovitš oli üks esimesi Hruštšovi märklaudu. See töö anti Nõukogude välisluure agendile Nikolai Hohlovile. Juba enne II maailmasõda värvatud Hohlov pidi kevadel 1953 Pariisis tapma endise Vene ajutise valitsuse peaministri Aleksandr Kerenski, ent viimasel hetkel mõeldi ringi ja Hohlov saadeti Ida-Berliini: teda otsustati kasutada Okolovitši tapmiseks. Mõrvarile valmistati selleks väike sigaretipakki mahtuv summutiga püstol, mis tulistas mürgikuulidega.
Paraku tegi välisluure suure vea. Mingil põhjusel anti Hohlovile lugeda ka NTS-i propagandatrükiseid, mille mõju oli ootamatu. Kui Okolovitš 18. veebruaril 1954 Hohlovile oma korteri ukse Frankfurdis avas, ta ei tulistanud, vaid hoopis ütles viisakalt: „Georgi Sergejevitš, olen julgeoleku kapten ja tulin teie juurde Moskvast. Mul on partei käsk teid tappa.” Hohlov lisas, et ta ei kavatse käsku täita. Seejärel andis Hohlov end CIA kätte ja kogu lugu avalikustati.
Täpselt sama kordus Frankfurdis sama aastal jõulupühal, kui Stasi agent Wolfgang Wildprett keeldus tapmast NTSi presidenti Vladimir Poremskit. Surmaga lõppes aga NTSi ühe juhi Aleksandr Trušnovitši röövimine aprillis 1954. aastal. Trušnovitš hakkas vastu ja tapeti. Venelastel oli siiski kasutada ka üks väga kindlameelne agent – Lvivi lähedalt pärit kooliõpetaja Bogdan Stašinski. Hea väljaõppe saanud agendi esimeseks ohvriks oli Münchenis elav ukraina pagulaslehe „Ukrainski Samostinik” peatoimetaja Lev Rebet. KGB varustas Stašinski Moskvas erilise hääletu relvaga, millest tulistades paiskus välja mürkgaasijuga. Kui Rebet 1957. aasta 10. oktoobri hommikul tööle läks, ootas mõrtsukas teda majas ees. Kuuldes Rebetit sisenemas, laskus kõrgemal passiv agent trepist alla ja tulistas Rebetinini jõudes talle tsüaniidijoa näkku. Saksa võimud konstateerisid, et mehe surm oli loomulik – selle põhjustas südameatakk. (Rebet maeti 2010. aastal ümber Lvivi surnuaiale).
Viis aastat hiljem usaldati just Stašinskile Münchenis elava kuulsaima ukraina rahvuslase OUN-i juhi Stepan Bandera tapmine. 15. oktoobriks 1959 olid ettevalmistused tehtud. Oma elu viimsel päeval sõitis Bandera enne keskpäeva turule sisseoste tegema. Samal ajal jäi Stašinski Banderat tema kodu juures varitsema. Kell oli juba peaaegu üks, kui mõrvar märkas Bandera Opelit lähenemas. Ta avas valevõtmega kähku ohvri kodumaja ukse, sisenes majja ning peatus vestibüülis. Hetk hiljem uks käis ja nähtavale ilmus Bandera, ühes käes võtmed, teises toidukott. Stašinski astus Bandera juurde ja tulistas. Mürgi mõjul vajus Bandera kokku ja suri hiljem kiirabiautos.
KGB stsenaarium loomulikust surmast aga kukkus seekord läbi – kuigi esialgne lahang näitas südameatakki. Stepan Bandera surnukeha lahkas Müncheni kohtuarst Wolfgang Spann. Laboris selguski Bandera surma tõeline põhjus. Nimelt avastati Bandera näos väikesed klaasikildudest põhjustatud haavad. Relv, mis purustas tulistades tsüaniidiampulli, oli olnud liiga võimas. Paraku polnud tapjast ainsatki jälge.
20. oktoobril maeti Stepan Bandera Müncheni Metsakalmistule.
Ootamatu lahendus saabus 12. augustil 1961, kui Stašinski pöördus Lääne-Berliinis politseisse ja tunnistas Rebeti ja Bandera mõrvad üles. Bogdan Stašinski mõisteti 19. oktoobril 1962 kaheksaks aastaks vanglasse. Stašinski edasine elu oli täis kummalisi keerdkäike ja paljugi tema ümber on jäänud mõistatuseks.
Et KGB endine töötaja Vladimir Putin andis käsu Volodõmõr Zelenskõi tapmiseks, on eelpool kirjeldatu loogiline järg: Ukraina omariikluse ja rahvusluse liidrid tuleb tappa. On arvatud, et Kremlisse viivad ka Oranži revolutsiooni juhi ja Ukraina presidendi Viktor Juštšenko mõrvakatse niidid…
Banderast jäi maha naine Jaroslava, kes oli temaga abielus kuni 1940. aasta juunini, samuti kolm last: Natalia (1941–85), Andrei (1944–84) ja Lesia (1947–2011). Pärast Bandera mõrvamist emigreerus tema perekond Torontosse.
Eelkõige Lääne-Ukrainas peetakse Banderat vaata et rahvuskangelaseks, seal on ka sadu temanimelisi tänavaid, palju elusuuruses kujusid, lausa monumentaalseid mälestusmärke, büste ja mitu muuseumit.
Seevastu aga Ida-Ukrainas, Poolas, Venemaal ja Iisraelis peetakse Banderat sõjakurjategijaks ja kollaborandiks, Rootsi päritolu USA ajaloolane Per Anders Rudling peab aga Banderat fašistiks…
Bandera ei ühenda sümboolselt siiski kogu Ukrainat. Seda juba seetõttu, et UPA tegevus ei levinud Dnepri jõest itta: Ida-Ukraina elanikele assotsieeruvad vabastajate kuvandiga pigem punapartisanid ja punaväelased. Õli lisab tulle asjaolu, et osa sakslastega koostööd teinud ukrainlasi asutas 1943. aastal 14. Waffen-SS-i vabatahtliku jalaväediviisi Galiitsia, mis on Vene ajaloopropagandistide pidev argument Ukraina riigile etteheiteid tehes.
Tegelikkuses kandis ukrainlaste SS-diviis 1944. aastal lahingutes Punaarmee vastu raskeid kaotusi ja sai aluseks 1945. aastal loodud Ukraina Rahvuskomitee relvajõududele UNA. Nii komiteed kui ka relvajõude juhatas endine tsaariarmee, Ukraina Rahvavabariigi armee ja Poola relvajõudude kaadriohvitser kindral Pavlo Šandruk. Peale UNA tegutses Saksa armee koosseisus Ukraina Vabastusarmee UVV, mis ei olnud siiski koondatud suurtesse operatiivkoondistesse, vaid sõdis Punaarmee vastu taktikaliste üksustena. Kokku võis Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolel sõdida üle 200 000 ukrainlase. Lühidalt, ukrainlaste rahvuslik jõud oli Teise maailmasõja päevil killustatud, mistõttu ei suudetud saavutada Ukraina vabadusvõitluse eesmärke. Nüüdne Ukraina ala kujunes Ukraina NSV alusel, millele lisandusid 1939. aastal Poolalt võetud Lääne-Ukraina alad, Rumeenialt Põhja-Bukoviina ja lõunapoolne osa Bessaraabiast, Tšehhoslovakkialt Taga-Karpaatia ning 1954. aastal Venemaalt Krimm…
Kui iseseisvuse taastanud Ukrainas hakati 1990. aastate alguses uurima Ukraina rahvuslaste organisatsiooni ja UPA tegevust, tunnistati banderalased ülemraada tasemel vabadusvõitlejateks.
22. jaanuaril 2010 annetas tollane Ukraina president Viktor Juštšenko Panderale postuumselt Ukraina kangelase autiitli, mis oli igal juhul poliitiline lollus. Tollane peaminister, Isamaa parteisse kuuluv Julia Timošenko oli ägedalt selle vastu. Nii Poola kui Venemaa valitsus ja veel teisedki institutsioonid protesteerisid sellise austusavalduse vastu.
Isegi Euroopa Parlament avaldas lootust, et Ukraina uus president sellist austusavaldust revideerib. Juutide mõjukas Simon-Wiesenthali keskus mõistis autiitli omistamise hukka, osutades sellele, et Bandera oli kaassüüdlane tuhandete juutide surmas.
2010. aasta märtsis teatas Ukraina president Viktor Janukovitš, et Juštšenko määrus on tühistatud. 2011. aasta märtsis tühistati varasem määrus lausa kohtukorras. Sellega polnud lugu veel lõppenud.
2010. aasta juulis otsustas Kiievi linnanõukogu nimetada Moskva prospekti ümber Stepan Bandera prospektiks, mis polnud poliitilises mõttes just kõige arukam otsus.
Stepan Bandera hauda rüüstasid tundmatud isikud 17. augustil 2014, kui käis Krimmi vallutamine Vene vägede poolt. Pärast Venemaa ja Ukraina vahel toimunud konflikte on tundmatud isikud Bandera hauda Müncheni Metsakalmistul rüüstanud veel kolmel korral (veebruaris ja mais 2015 ja juulis 2016).

Rahvuslaste protsessid
Kiievi OGPU (ОГПУ – Объединенное государственное политическое управление) vanemuurija Solomon Brukil oli meelismõte, mis iseloomustab ühtlasi Kremli suhtumist Ukrainasse: „Me peame suruma Ukraina intelligentsi põlvili. See on meie ülesanne. Need, kelle puhul me seda ei suuda, tuleb maha lasta!” Väljamõeldud süüdistustega „nõukogudevastases tegevuses” ja „spionaažis” represseeriti akadeemikuid, kirjanikke, tehnilist intelligentsi. Kurikuulsamaid neist oli Šahtõ protsess, mille kohta avaldati 1928. aastal koguni raamat „Inimkahjurid”. Sel avalikul näidisprotsessil mõisteti süüdi 53 Donbassi inseneri ja kaevandustehnikut.
Märtsis 1935 kuulutas NKVD, et ta on paljastanud „Ukraina esseerideborotbistide kontrrevolutsioonilise organisatsiooni”. Teadaande kohaselt oli nimetatud organisatsiooni eesmärgiks „Ukraina väljarebimine Nõukogude Liidust ning selle muutmine Saksa ja Poola fašistide kolooniaks”. Kõlab väga tänapäevaselt, kas pole? Borotbistidena mõisteti süüdi tuntud Ukraina kirjanikud Vassõl Vražlõvõi, Grõgori Epik, Mõkola Kuliš, Grõgori Maifet jt.
Suure repressioonide laine vallandas Ukraina Vabastusliidu kohtuprotsess, kus peasüüdlasena oli kohtu all Ukraina Teaduste Akadeemia asepresident akadeemik Sergi Jefremov, kes sai süüdistuse muuhulgas välismaiste interventide toetamises ja kohalike kommunistide mõrvade organiseerimises. Ühes temaga süüdi mõistetud 45 inimese seas olid kaks akadeemikut, 15 professorit, õpetajaid, kirjanikke, advokaate, ajakirjanikke jt. Samuti oli üks süüdimõistetu endine Ukraina peaminister, kaks olid Ukraina Rahvavabariigi ministrid ja kuus endise Ukraina Keskraada liikmed. Ehk siis Ukraina rahvuslased. See oli aga vaid laviini algus. Lühikese aja jooksul arreteeriti veel 700 inimest ning on isegi väidetud, et selle protsessi järelkaja oli ühtekokku 30 000 hilisemat arreteerimist ja hukkamist.
Pärast Punaarmee ja okupantide väljalöömist Teise maailmasõja ajal Ukrainast kaevati lahti palju mõrvatud ukrainlaste ühishaudu. Ajalookirjanduses on enim kirjutatud Vinnõtsjas kommunistide poolt sooritatud massilistest hukkamistest. Saksa okupatsioonivõimud moodustasid erikomisjoni, kes avastas 91 matmispaika, kust kaevati välja 9432 inimese säilmed.

Ei saa Ukraina kuidagi Venemaa ikke alt välja!
1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaaga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina pärast Venemaaga peetud sõja edukat lõppu saama iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotatud Poltava lahing 1709. aastal lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.

1917
17. märts. Kiievis moodustatakse rahvaesindus Keskraada.
21.–28. sept. Kiievis toimub Venemaa rahvaste kongress.
20. nov. Kiievis kuulutab Ukraina Keskraada Ukraina rahvavabariigiks ja end selle kõrgeimaks võimuks.
16. dets. Vene SFNV valitsus kinnitab „Manifesti Ukraina rahvale” ühes ultimatiivsete nõudmistega Ukraina Keskraadale. Sisuliselt kuulutatakse demokraatlikule Ukraina rahvavabariigile sõda.
25. dets. Harkovisse kogunenud I üleukrainaline nõukogude kongress kuulutab Ukraina nõukogude vabariigiks. Ukrainas on kujunenud kaksikvõim.

1918
22. jaan. Ukraina kuulutab välja rahvavabariigi.
8. veebr. Enamlased tungivad Kiievisse, sundides ukraina rahvuslasi põgenema Saksamaale abi järele.
9. veebr. Brest-Litovskis sõlmivad Keskriigid Ukraina rahvavabariigiga separaatlepingu. Järgmisel päeval hõivavad kommunistid Kiievi ja Keskraada põgeneb Žitomõri. Saksa ja Austria väed tungivad Ukrainasse.
20. veebr. Punaarmee vallutab Kiievi. Saksa ja Austria väed toetavad Ukraina Rahvavabariiki ja peksavad Punaarmee Ukrainast välja.
1. märts Saksa väed vallutavad Kiievi.
13. juuni Nõukogude Venemaa ja Ukraina sõlmivad vaherahu.

Nõukogude okupatsiooni ja Nõukogude-Poola sõja tulemusena ei suutnud ukrainlased oma iseseisvust kindlustada ning Ukraina jagati Nõukogude Venemaa ja Poola vahel.
Ukraina iseseisvus taas alles 24. augustil 1991 pärast N. Liidu lagunemist. 2014. aasta veebruaris okupeeris Venemaa Krimmi ja 24. veebruaril 2022 tungis Ukrainale kallale.

Peter Hagen

NB! Vaata ka YouTube:
27 років тому, у 1995 році, Джохар Дудаєв передбачав війну Росії з Україною. Далі Прибалтика.
“Взгляд”: Джохар Дудаев уже в подполье
Акунин – что происходит с Россией / вДудь
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglis- ja venekeelsed subtiitrid)

Stepan Bandera! Hero or Nazi?
Stepan Bandera and the UPA – How Ukrainian Nationalism led to a Polish Genocide (1943–1945)
The Ukrainian Insurgent Army Chronicles 1942–1954. Part TWO
Ukrainian Collaboration with Gedrmany in World War II (1941–1945)
Cossack Collaboration in World War II (1941–1945) – Cossacks in the German Army
Belarusian Collaboration with Germany in World War II (1941–1945)
Civil War in Finland and Ukraine

NB! Kindlasti vaata YouTube’s filmi
Разрыв связи (ingliskeelsed subtiitrid)

NB! Loe ka:
Džohhar Dudajev: „Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia!”
Lenin – kas geniaalne revolutsionäär või lihtsalt lurjus?
Lenin – elavatest elavam
Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal
Vladimir Putin – Vene James Bond kogu maailma vastu
Parim valik anekdoote Vladimir Putinist
Operatsioon „Nälg” Ukrainas 1932–33
Generalissimus Stalini suurimad vead
Kes on fašist?
Põrgumasin füürerile!
Lev Trotski – Stalini isiklik vaenlane
Miks atentaat Stalinile 1944. aastal ebaõnnestus?
Rahvaülestõus Ungaris 1956. aastal
Praha kevad 1968 – vorsti vabaduse asemel
Praha kevad Poola moodi
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)
Ise küsin ise vastan
Nõukogude Liit – kapitalismist sotsialismi ja tagasi