Kes on fašist?

7 minutit lugemist

Nõukogude ajal sõimasid venelased eestlasi fašistideks sõimumõnu pärast. See oli suhteliselt süütu toiming. 2007. aastal nimetasid našistid ja Moskva linnapea Lužkov Eestit fašistlikuks riigiks. See ei olnud enam süütu toiming. Ja kõik vaikisid, lasksid neil süüdistustel toimida, miks, kuidas oli see võimalik?

Nimetus fascismo pärineb itaalia keelest ja tähendab sidet, liitu, ühendust. Terminoloogilises mõttes oligi Itaalia riik ainsana fašistlik. Sisu poolest olid fašistlikud ka Saksamaa, Nõukogude Liit jms riigid – neid ühendas kalduvus luua diktatuuri kaudu monoühiskonda. Ajastule sisu andsid Saksamaa ja Nõukogude Liit.
Fašistliku ideoloogia iseloomustuse leiab igast teatmeteosest. Selle põhiolemuseks on pürgimine monistliku ühiskonna poole. Hitleri Saksamaal tähendas see suuresti ühtede rahvaste hävitamist, teiste allasurumist ja kolmandate assimileerimist. Niisuguse tegevuse tulemusena pidi tekkima ideaalne maailm eesotsas täiusliku rassiga. Nõukogude Liit aga tegutses vene keelt kõneleva nõukogude inimese (homo soveticus) aretamise suunas.
Kui arvestame ka muud juurdekuuluvat, võime öelda, et Teine maailmasõda algas fašistliku ideoloogia raames. Seega oli sõda mõlemalt poolelt fašistlik, kusjuures Saksamaa ja Nõukogude Liit üritasid esialgu omavahel maailma ära jagada. Veel Poola poolitamisel esinesid nad kaksikvendadena. Selle tunnistuseks on kokkuleppe sõlmimisel tehtud fotod  ja peetud kõned.
Nõukogude Liidu esimeseks oma riigist väljapoole suunatud kuriteoks oli venelaste korraldatud massimõrv sealsamas Poolas Katõni metsas. Kõik järgnev Venemaa kohta on hästi teada ja me ei näe selles midagi antifašistlikku sisulises mõttes.

Siit edasi tahaks uute mõtteseoste loomiseks põigata fašistliku ideoloogia tekkimise aegsesse füüsikasse, kus tekitati sel ajal teaduse jaoks uus mõttelaad (kvantnähtuste mõistmiseks). Tsükkel jagunes: 1922–24 ettevalmistav, 1925 otsustav ja 1926–27 teooria põhitöötluse aeg. Ja teiselt poolt: Hitleri „Mein Kampf“ 1925, Vene bolševike otsus tulistada teisitimõtlejaid 1925. Bohr: „Sel ajal (1925) pani Heisenberg aluse ratsionaalsele kvantmehaanikale, mis hakkas kiiresti arenema tänu Borni ja Jordani, aga ka Diraci olulisele panusele.“
Taani riik on meile tuttav füüsika kvantteooria põhilise sünnimaana. Selle üks loojaid Heisenberg meenutas koosviibimist 1924 järgmiselt: „Lülitusin väga erinevatest rahvustest noorte inimeste ringi – need olid inglased, ameeriklased, rootslased, norralased, taanlased, jaapanlased. Kõik nad tahtsid tegelda ühe ja sama probleemiga – Bohri aatomiteooriaga. Nad kogunesid suure pere moodi  ekskursioonideks, seltsimehelikeks vestlusteks või sportima. Mulle sai üha selgemaks, kui vähe tähendavad rahvuserinevused, kui ühispingutused koonduvad raskele teadusprobleemile. Erinev mõtteviis, mis nii selgelt väljendub kunstis, näis mulle mõjurina, mis pigem rikastab kui nõrgendab mõtlemisvõimalusi.“
Too seltskond sai mõtlemisülesannetega hakkama ilmselt tänu sealsamas sündinud uuele mõtteviisile. Geeniuste seltskond ei olnud ka üksteise peale kade, sest igaüks oli suuteline teise poolt antule ise midagi lisama. Väga paljud neist pärjati hiljem Nobeli preemiaga: M. Planc 1918 postuumselt, A. Einstein 1921, N. Bohr 1922, L.-V. Broglie 1929, W. Heisenberg 1932, E. Schrödinger 1933, P. Dirac 1933, W. Pauly 1945, M. Born 1954.
Tegelikult ei tulnud konsensus päris libedalt, sest põrkusid kaks mõttelaadi. Oli vaja otsustada, kas valgus on korpuskulaarne või laineline. Monistlikult mõeldes tulnuks tunnistada üks versioon õigeks, teine vääraks või lihtsalt kasutuks. Siis tuli Bohr välja täiendusprintsiibiga: „Üksteisest täiesti erinevad (vasturääkivad) tõlgendused täiendavad üksteist.“
Enne seda oli Schrödingeril justkui õnnestunud oma lainemehaanikas füüsikalisi fakte seletada pidevuse printsiibi abil ning mõned hakkasid vajadust katkevuse printsiibi ja kvantfüüsika järele eitama. Sellega ei leppinud teine pool. Lõpuks jõudis kätte konsensuse saavutamise aeg. Erakordselt delikaatne ja isegi häbelik Bohr taotles ootamatu otsustavusega lõplikku selgust. Schrödinger haigestus vahepeal ja oli voodis, kuid isegi siis ei jätnud Bohr teda rahule: „Ei, Schrödinger, te peate nõustuma!“ Ja siis hüüatas kord meeleheitele viidud mõttepartner: „Kui mitte kuidagi ei saa hakkama nende neetud kvanthüpeteta, siis kahetsen, et üldse end aatomiteooriaga sidusin!“ Õnnelik Bohr aga vastas rahulikult: „Meie, vastupidi, oleme väga tänulikud, et sidusite end temaga ja nihutasite teda märgatavalt edasi.“ Pauly kommentaar oli: Schrödingeri arvates olid lained osakestest ilusamad.
1927. aastal leidis aset füüsikute diskussiooni lõppvaatus. See kulges suure kvoorumi ees põhiliselt Bohri ja Einsteini vahel. Ja Einstein jäigi elu lõpuni truuks oma püüde juurde luua ühtse välja teooria (midagi oma elu lõpuosas enam avastamata). Siis heitis talle ette kolleeg Ernefast: mul on sinu pärast häbi, sa käitud kvantteooria suhtes praegu nagu sinu vastased omal ajal relatiivsusteooriat mitte tunnustades. Teooria tunnistati pädevaks ja praegune tehniliste imede aeg sai alata.

Kuid siirdugem tagasi poliitikase ja sotsiaalsesse ellu. Huvitav on ka, kui vanad olid 1925. aastal korüfeed: Bohr 40, Schrödinger 38, Pauly 25, Heisenberg 24, Dirac 23, Einstein 46, asja algataja Planc 67. Ja poliitikud-riigijuhid: Lenin 55, Trotski, Stalin nagu ka Einstein 46, Zinovjev 42, Buhharin 37, Adolf Hitler 36.
Jätame detailsema füüsikalise ja sotsiaalse mõtlemise võrdluse suure mahu tõttu kõrvale ja märgime vaid, et fašistlik ideoloogia on monistlikkuse tõttu mingis mõttes lähedane Einsteini ühtse välja ideaaliga. – Kui nii, siis ei tohi me kumbagi päris eitada.
Füüsikute vaidlusest oli juba juttu. Aga mille üle mõtisklesid samal ajal näiteks Trotski ja Lenin? Just selsamal 1922. aastal, kui alles algas kvantteooria loomine, tõdes Trotski: „… need kaks kriteeriumi ei räägi arusaadavalt teineteisele vastu, vaid täiendavad teineteist.“ Appi! Sõjakommunismiteooria looja Trotski ütles peaaegu sama lause, mille formuleeris Bohr alles 1927. aastal. Tõsi, sõbrad ütlesid Bohrile siis, et selles pole midagi uut, Niels, et kümme aastat tagasi esitasid meile kõik täpselt samal viisil. Seega oli Bohri ütlus teooria lähedaselt tunduvalt varem, kuid ka Trotski näis teadvat, mida ütles. – Ja kuidas reageeris Trotski ütlusele sealsamas istunud Lenin? Ta lausus: „Endastmõistetavalt rakendab partei seda õiget arutlust ka sm Trotski suhtes.“
Nagu näeme, oli tolle aja Venemaal sündimas ajastule vastav mittefašistlik mõtlemine ja käitumine. Paraku võttis partei 1925. aastal vastu otsuse pealiinist kõrvalekaldujaid tõrjuda ja 1927. aastal tunnistas opositsioon end võidetuks. Alata võis faktiline vastaste laibastamine. Et aga Trotski puhul polnud tegu juhusliku ütlusega, seda tõendab näiteks Šverniku avaldus 1934. aastal: Preobraženski ei tulistanud klassivaenlast, trotskistid ei tulistanud; partei toimis õigesti, kui lömastas kõik parem- ja pahempoolsed. Ohvrid kaotasid meeleheites igasuguse väärikuse ja inimlikkuse ning anusid: tappa, tappa. Nii ütles Kamenev: andke mulle viimane võimalus lahata menševike ja trotskistide poliitilisi laipu. Trotskistidele heideti tõepoolest ette vägivallas, tapmistel mitteosalemist.
Niisiis leidis ühel ja samal ajal aset kaks diskussiooni. Taanis lõppes vaidlus füüsikute seltskonnas uue mõtlemise sünniga, Venemaal algas Stalini fašistlike joontega ekspansioon -algul oma rahva ja seejärel ka vallutatud rahvaste kallal. Saksamaal samuti. Saksa  fašism purustati ja põrmustati, rahvast sealjuures säästeti. See lõi illusiooni, et üks fašism ei võitnud teist. Kuid kui N. Liidu liitlaseks poleks olnud demokraatlik USA, siis oleks võinud ka Lääne-Euroopa jaoks kõik teisiti kulgeda. Seevastu Baltikum, Poola, Ungari ja kogu Ida-Euroopa sattus Nõukogude Liidu mõjuvalda. Võitjad omandasid endile isegi justkui õiguse nimetada fašistideks kõiki oma vastaseid.
Nõukogude Liit mõistis Hruštšovi ajal hukka fašistliku mineviku, kuid Brežnevi ajal taastus palju eelnevat. Siis tuli Gorbatšovi pööre ja Venemaa üksijäämine. Sellisena oli ta paar aastat isegi, võib öelda, täiesti tavaline ja antifašistlik maa. Kuid teatud põhjustel ei jäänud asi nii. Praegust Venemaad ei saa kuidagi nimetada küll fašistlikuks riigiks, kuid paljud struktuurid käituvad sellega sarnaselt. Näiteks organisatsioon Naši (našistid), kellel riik laseb suhteliselt vabalt tegutseda.
Ei oleks tahtnud seda kõike välja laduda, kuid kui Eestit ja iga eestlast nimetatakse lausa riiklikult fašistlikuks, siis pole muud võimalust kui asja selgitada. Aga kuidas suhtuda Bohri malli järgi fašistlikku ideoloogiasse? Ilmselt on selline sotsiaalne olemine ka üks võimalus – ja sellessegi tuleb suhtuda sallivalt seni, kui ta ei ohusta teistsuguse sotsiaalse olemise eksistentsi. Eesti puhul niisugune fašistlik kallaletung toimus ja seepärast tuleb leida meetmed edasise kahju tõkestamiseks. Selles peitub ilmselt ka EL-i käitumise võti: teha koostööd Venemaaga ja sallida selle gruppide tegevust seni, kuni need ei ohusta teisi riike. Ja loomulikult tuleb Venemaad pidevalt manitseda, et ei tohi endale lubada luksust teisi riike fašistlikeks nimetada.

MAAJA

NB! Loe ka:
Miks venelased sõimavad ukrainlasi bandeeralasteks?