Nõukogude Liidu lõpp (2 galeriid)

24 minutit lugemist

Nõukogude Liidu kiire lagunemine 1991. aastal oli kõigile välismaistele vaatlejatele ja isegi luureagentuuride bossidele ootamatu. Sündmuste prognoosimisel eksisid paljud, nende hulgas ka edumeelne nõukogude ajalooprofessor Juri Afanasjev, kui ta 23. augustil 1988 Tallinna Linnahallis rahvakoosolekul esinedes pani eestlastele südamele, et need suveräänsust nõudes liiga kaugele ei läheks, sest Nõukogude Liidust lahkulöömine tähendavat „väga palju verd”…

18. augustil 1987 saatsid 20 USA Senati ja Kongressi liiget NLKP peasekretärile Mihhail Gorbatšovile kirja, kus paluti 23. augustil Balti riikide pealinnades toimuvate meeleavalduste organisaatoreid mitte represseerida, kirjas oli ära toodud ka Tallinnas miitingu organiseerinud peakorraldaja Tiit Madissoni (1950–2021). Sel ajal, kui esimene sotsialismimaa värises majanduslikus kollapsis ja loodeti lääneriikidelt suuri rahasüste, olid Moskva võimud sunnitud mõningaste demokraatia ilmingutega leppima. Augustis olid USA seadusandjatel puhkused, mistõttu nõudis paari päeva jooksul 20 senaatorilt ja kongressiliikmelt nõusoleku saamine baltlastest pagulasaktivistidelt tublit tööd. USA seeadeandjate kiri võis olla üheks põhjuseks, miks Hirvepargi miitingut laiali ei pekstud.
Seoses sellega huvitab lugejat kindlasti küsimus, miks toimus Nõukogude Liidu lagunemine suhteliselt veretult ja miks Moskva ei kasutanud oma sõjalist võimsust liitriigi vägisi kooshoidmiseks.
Ühest vastust pole, sest kõik need aktsioonid, mida Moskva võttis ette ühes või teises liiduvabariigis, olid poolikud abinõud. Oluliselt mõjutas sündmuste käiku Boriss Jeltsini valimine Vene Föderatsiooni presidendiks 1991. aasta juunis. Jeltsin ei suutnud Mihhail Gorbatšovile andestada, et see tahtis teda kui oma peamist oponenti kõrvale tõrjuda (11. novembril 1987 degradeeris Gorbatšov Jeltsini Moskva esimese parteisekretäri kohalt ehitusministri asetäitjaks), ja ta tegi kõik selleks, et peasekretärile kätte maksta ja talle igal võimalusel kaikaid kodaratesse loopida. Nende kahe mehe omavaheline rivaalitsemine kiirendas Nõukogude Liidu lagunemist ning eriti 1991. aasta augustisündmuste ajal kallutas vaekausi Jeltsini kasuks, sest tema oli see, kes söandas vanameelsetest riigipöörajatele julgelt vastu hakata. Muide, Gorbtašov on ühes oma hilisemas intervjuus tunnistanud, et tema kõige suurem viga oli Jeltsin. Paraku polnud enam vanad head ajad ja Jeltsini mahanottimine ei tulnud kõne allagi. Jeltsini saatmine aga näiteks mõnda Aafrika riiki suursaadikuks poleks midagi aidanud. Jeltsin oleks mingil ajal ikkagi Moskvasse tagasi tulnud ja Gorbatšovile koha kätte näidanud…

19. augusti hommikul 1991 esines Boriss Jeltsin Vene föderatsiooni Ülemnõukogu hoone ees kõnega, milles mõistis riigipöörde teravalt hukka ning kutsus rahvast ülestõusule.

1991. aasta 13. jaanuari hilisõhtune Jeltsini välkvisiit Tallinnasse aitas kindlasti vältida Vilniuse telemaja juures toimunud veriste sündmuste kordumist Tallinnas. Ilmselt mõisteti ka Moskva kõrgemates võimukoridorides, et tankide ja vangilaagrite abil pole enam võimalik Nõukogude Liidus demokraatlikku liikumist maha suruda ja keskvalitsuse – eelkõige aga ennast üdini kompromiteerinud kommunistliku partei – kõikumalöönud positsioone kindlustada.
Ei vaja tõestamist, et Nõukogude Liit võis eksisteerida ainult Kommunistliku Partei diktatuuri tingimustes. Oma loomult oli Nõukogude Liit käsu- ja sõjamajandus, mis kunstlikult piiras tarbimist ning oli orienteeritud eelkõige riigi sõjalise võimsuse suurendamisele. Kuid ka riigi kaitsevõime tugevdamisel olid oma agad. Asi oli selles, et praaki esines ka kaitsetööstuses või nagu irvhambad ilkusid: kuue allveelaeva osadest saadi üks kokku!
Lenini-Marxi õpetus muudeti ilmeksimatuks poliitiliseks dogmaatiliseks usutunnistuseks, mida tsiteeriti söögi alla ja söögi peale. Igasuguses eraalgatuses nähti kohutavat hädaohtu Lenini õpetusele ja riigi julgeolekule. Piisas aga 1980. aastate lõpul erasektorile teatud tegutsemisvabaduse andmisest, kui Nõukogude Liidu idiootlik käsumajandus varises kokku nagu kaardimajake. Ühtäkki muutus kõik defitsiidiks. Otsatud järjekorrad, talongid elementaarsetele laiatarbekaupadele ja toiduainetele ning galopeeriv inflatsioon meenutasid pigem sõja- kui rahuaega.
Enam polnud selles kaoses võimalik ajada süüd rahvusvahelise imperialismi salasepitsuste ja sotsialismi vaenlaste kaela. Riigi juhtkonna manipuleerimine idiootlike loosungitega rahva vääramatust ühtsusest ja koondumisest tihedate ridadena palavalt armastatud partei ümber ei päästnud enam midagi. Sellist mula ei võtnud enam keegi tõsiselt. Eraalgatuse vaim oli pudelist välja lastud ning Gorbatšovi alustatud ühiskonna demokratiseerimisprotsess ainult kiirendas liitriigi lagunemist.

22. augusti öösel 1991 saabus mässuliste poolt tagandatud Gorbatšov oma Krimmi residentsist tagasi Moskvasse. Tema kui poliitiku karjäär oli lõpusirgele jõudnud.

Perestroikaga kaasnenud sõnavabadus tõi avalikkuse ette NLKP ja Nõukogude Liidu uskumatult räpase ja kuritegeliku ajaloo, purustas kõik tõsimeelsete kommunistide senised ideaalid. Oli selge, et ennast üdini kompromiteerinud partei ei jääks vabade valimiste korral enam mingil juhul võimule.
Separatistlik liikumine liiduvabariikides soodustas aga kogu idabloki lagunemist.
1986. aasta veebruaris toimunud NLKP XXVII kongressil erilise teravusega päevakorrale kerkinud rahvusküsimus näitas, et on vaid aja küsimus, mil liiduvabariigid hakkavad endale suuremat suveräänsust nõudma ning lõpuks „vennalikust” Venemaast lahku löövad. Edasised sündmused kulgesid rohkem isevoolu teed. Moskvas nagu tehti midagi selleks, et liitu koos hoida, kuid samas hoiduti radikaalsetest meetmetest, et jõuga liiduvabariikides iseseisvumisliikumist lämmatada. Need jõud, kes olid huvitatud Nõukogude Liidu säilitamisest iga hinna eest, jäid sõna otseses mõttes ajale jalgu. Riigi juhtkond oli maha maganud kõik soodsad hetked liidulepingu uuendamiseks liiduvabariikidele vastuvõetavatel tingimustel. Pealegi tahtis Gorbatšov, et lepingu uuendamine oleks olnud vabatahtlik. See aga tähendas omakorda, et liiduvabariik võis valida ka täieliku iseseisvuse.
Kõige tugevamad lahkulöömise meeleolud valitsesid Balti liiduvabariikides. Nende suurimaks poliitiliseks trumbiks võitluses iseseisvuse eest oli kurikuulus Molotovi-Ribbentropi lepingu salaprotokoll, mille alusel kolm Balti riiki 1940. aasta suvel Nõukogude Liidu poolt okupeeriti. Lepingu originaalteksti puudumine – õigemini selle varjamine, sest nüüd me teame, et salajase lisaprotokolli originaal on alles ja seda hoitakse tänini ühes Moskva arhiivis, ei muutnud midagi. Nii 1939. sügise kui ka 1940. aasta suve sündmuste käik näitas veenvalt, et Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel pidi eksisteerima salajane kokkulepe, sest vastasel juhul oleks 1939. aasta septembris toimunud Poolas Saksa vägede ja Punaarmee vahel sõjaline kokkupõrge.

23. augustil kella 16 paiku astus Gorbatšov Venemaa Ülemnõukogu ette. Jeltsin ütles talle, et 20. augustil kirjutati alla seadusele, millega kogu Venemaa territooriumil asuv omand kuulub Venemaa jurisdiktsiooni alla.

Nähes, mis suunas tuuled puhuvad, hakkasid kaasajooksjad (vähemalt Eestis) massiliselt parteist välja astuma. NLKP ainuvõim lõi vankuma ja tema paljukiidetud autoriteet sulas nagu kevadine lumi.
Võitluses liiduvabariikide iseseisvuse eest sai oluliseks teetähiseks 16. novembril 1988 Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastuvõetud deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest. Seda erakorralise istungjärgu otsust on hiljem mõneti müstifitseeritud, nagu oleks olnud tegemist peaaegu et katsega kuulutada Eesti iseseisvaks riigiks. Tasub meenutada, et tollases Ülemnõukogus istus palju vene umbkommuniste ja isegi Nõukogue armee ohvitsere, kes millegipärast „suveräänsust“ toetasid. Kuidas niisugune seltskond siis Eesti suveräänseks kuulutas? Meenutagem, et 10. juunil 1988 kutsus NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov välktelegrammiga Ladina-Ameerikast Moskvasse Vaino Väljase ning teatas talle, et nüüd tuleb asuda EKP Keskkomitee I sekretäri ametikohale. Ja 16. novembri hääletusel oligi just varem kirjeldatud venemeelse seltskonna pärast Ülemnõukogu istungit juhtima toodud tavapärase Karl Vaino asemel Venezuela Libertadori ordeni kavaler Vaino Väljas, kes selle ettevõtmise ka kindlakäeliselt läbi viis. Suurem osa saalis olnud seltskonnast ei saanud ilmselt hääletades arugi, mille poolt nad hääletavad, ent Pavlovi refleks sundis neid ilmselt istungi juhi käetõstmise peale sama tegema. Sama 16. novembri õhtul kella kuue paiku oli Eesti esimest ja võimalik, et ka ainukest korda senises BBC raadiouudistes ajaloos esimesel kohal: „Estonia declared immediate full independence from the Soviet Union!
Takkajärgi tarkusena võib praegu nentida, et tollaseid iseseisvumisprotsesse vedas suhteliselt väike ja paraku ka väikese mõjuvõimuga seltskond, kelle tuumik koosnes endistest nõukogude poliitvangidest, repressioonihirmu kaotanud isamaalise meelsusega inimestest, keda ajapikku hakkas toetama vast 10–15% eestlastest, mitte enam.
Loo alguses kirjeldatud asjaoludel põhines tollal ka Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli ülisuur populaarsus rahva hulgas. „Vaata, kui väärikalt ta seal Moskvas seisis ja lasi end Gorbatšovil sõimata,“ kiitsid vanemad inimesed Arnoldi vaprust, vanad naised aga tema lainesse vajutatud juukseid ja hästiistuvat ülikonda. Tollane teleülekanne, kus Arnold Rüütel seisis ja lasi end „väärikalt vaikides” Mihhail Gorbatšovil hurjutada ja alandada, pärines NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi istungilt 26. novembrist 1988, kui tühistati 16. novembril vastu võetud ENSV suveräänsusdeklaratsioon. Vähestel võis eelkirjeldatud telesaadet jälgides pähe tulla, et „president“ lihtsalt pelgas midagi Gorbatšovile vastu öelda, et Eestit kaitsta. Tasakaalukad ja viletsa mäluga eestlased muidugi ei mäletanud, et veel sama aasta 24. veebruaril oli kauaaegne ENSV juhtkommunist Arnold Rüütel Võidu väljakul peetud punalipulisel miitingul mananud ameerika imperialiste, kes sekkuvad NSV Liidu siseasjadesse ja ennustanud, et kodanliku vabariigi aeg ei tule mitte kunagi Eestisse tagasi…
Edasine meenutas pingpongimängu. Eesti ja ka mõned teised liiduvabariigid võtsid vastu otsuseid, mis polnud kooskõlas Nõukogude Liidu seadustega. Moskva tühistas liiduvabariikide otsused, mis olid vastuolus keskvalitsuse omadega, vabariigid kuulutasid aga kehtetuks Moskva otsused ja seadused või lihtsalt ignoreerisid neid.
Balti riigid liikusid samm-sammult täielikule iseseisvusele.
23. veebruari 1989 hilisõhtul langetati Tallinnas Toompeal ENSV lipp ja järgmise päeva koidikul heisati tohutu rahvahulga juuresolekul Pika Hermanni tippu sinimustvalge lipp. Sama aasta 12. novembril võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta, mille tähtsaimaks punktiks oli Riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli otsuse „Deklaratsioon Eesti astumise puhul Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu” õigustühiseks kuulutamine, kuna see ei olnud eesti rahva vaba tahteavaldus.
Eestis elavate venelaste arvestus, et interliikumise asutamisega saavutavad nad suuremat Moskva toetust, ei õigustanud ennast. Muidugi oleks keskvõim võinud vene elanikkonna kaitsmise ettekäändel saata Balti vabariikidesse sõjaväe korda looma, kuid seda ei tehtud. Pole teada, millistel kaalutlustel. Balti riikides elavad venelased olid valdavalt Moskva-meelsed (ja on seda tänini). Küll hakkas aga interliikumine venelaste hulgas kaotama populaarsust sedamööda, kuidas poed tasapisi täitusid välismaiste kaupadega. Importkaupade üha laienev valik lõi venelastel suud lukku ja pani silmad särama.
19. jaanuaril 1989 ründasid Moskva siseministeeriumi eriüksused Riia valitsushoonet. Viis inimest sai surma ja kümme haavata. Järgmisel päeval Moskvas toimunud rahvarohkel miitingul nõudsid meeleavaldajad koguni Gorbatšovi tagasiastumist.
Julge, kuid siiski pisut ennatliku sammu tegi Leedu, kui ta esimese liiduvabariigina kuulutas 11. märtsil 1990 välja iseseisvuse. Moskva alustas küll Leedu vastu majandusblokaadi, kuid ei söandanud isepäist Balti vabariiki sõjaväega verre uputada.

« of 2 »

Gorbatšov manööverdas, kord kui demokraat, kord kui paadunud stalinist, kord kui poliitik, kellel puudub selge programm. Tema heitlikku, kohati vastuolulist tegutsemist võib mõista, sest liiga radikaalseid uuendusi läbi viies oleksid vanameelsed ta lihtsalt võimult kõrvaldanud. Gorbatšovi suurim viga oli aga selles, et ta ei kasutanud võimalust koondada enda ümber edumeelseid inimesi ning vabastas vanameelsetele kergekäeliselt järele andes ametist uutmisel aktiivselt osalenud poliitikuid. Peasekretäri olukorda komplitseeris ka veel asjaolu, et teda kritiseerisid teravalt nii need, kes nõudsid reformide forsseerimist, kui ka vanameelsed kommunistid. Pärast veriseid sündmusi Vilniuses ja Riias oli Gorbatšovil väga raske esineda edumeelse demokraadina. Relvajõu kasutamist Baltikumis mõisteti teravalt hukka nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal.
14. märtsil 1990 laskis Gorbatšov ennast valida Nõukogude Liidu esimeseks presidendiks. Kuigi ta tegi suuri pingutusi NLKP prestiiži päästmiseks, ei võtnud keegi tema üldsõnalisi heietusi enam tõsiselt.
8. mail 1990 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu seadus Eesti sümboolikast, loobuti ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamisest ja Eesti NSV nimest, ametlikuks nimeks sai Eesti Vabariik.
Gorbatšov tajus juba 1991. aasta jaanuarist alates, et olukord väljub kontrolli alt ning riik muutub juhitamatuks. Venemaa keeldus liidueelarvesse ette nähtud maksetest ning keskus sattus reaalsesse pankrotiohtu. Segaduses Gorbatšov tegi Valeri Boldini kinnitusel mitmele presidendinõukogu liikmele ülesandeks valmistada ette plaan erakorralise seisukorra kehtestamiseks.
Anatoli Lukjanov on nimetanud ka täpse kuupäeva, millal Gorbatšov moodustas komisjoni erakorralise seisukorra võimaliku kehtestamise ettevalmistamiseks: see oli 28. märtsil 1991. Töötati välja neli varianti, mille kohta Gorbatšov olevat öelnud, et need jäävad oma aega ootama.
Komisjoni kuulusid Lukjanovi väitel asepresident Janajev, kaitseminister Jazov, KGB esimees Krjutškov, siseminister Pugo, valitsusjuht Pavlov, NLKP Keskkomitee sekretär Šenin ning Boldin.
Gorbatšov oli putši päevil kõigest informeeritud ning ootas kogu aeg, kumb pool peale jääb. Igal juhul oleks ta võitjatega kampa löönud.
Enimlevinud ajakirjandusliku versiooni järgi oli Gorbatšov toimuvast teadlik, kuid ei lubanud kasutada vägivalda. Seega langenuks kogu vastutus jõuvõtete võimalike tagajärgede eest putšistidele, kes pidid arreteerimiste asemel hakkama demokraatlike jõududega sõnasõda pidama.
Kümmekond päeva pärast Lukjanovi nimetatud 29. märtsi kandsid USA luurajad Moskvast oma peamajja ette, et NSV Liidus võivad peatselt aset leida dramaatilised sündmused. President George Bush seenior andis korralduse, et luure parimad analüütikud hakkaksid asjaga tegelema. Nende 29. aprillil 1991 koostatud dokumendis on muu hulgas kirjas, et lähikuudel võidakse Moskvas luua rahvuslik päästekomitee (National Salvation Committee) ja on nimetatud ka vanameelsed isikud, kes võiksid sinna kuuluda.
Võrreldes seda 19. augusti varahommikul etteloetud erakorralise seisukorra komitee nimekirjaga, on kokkulangevus peaaegu täielik.
17. märtsil 1991 toimus Nõukogude Liidus referendum, millel küsiti, kas toetate Nõukogude Liidu säilitamist võrdõiguslike suveräänsete riikide ja vabariikide uuendatud föderatsioonina. Poolt hääletas 76,43% valimas käinutest.
Balti riigid referendumist osa ei võtnud. Sama aasta 3. märtsil toimus Eestis oma referendum, kus küsimus oli: kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist? Poolt oli 77,83%.
1990.–91. aasta talvel saavutas majanduskriis oma haripunkti. Majanduse totaalse allakäigu tingimustes oli riigi juhtkonnal võimatu veenda rahvast inimnäoga sotsialismi võimalikkuses.
1991. aasta kevadel ja suvel korraldas OMON (Отряд милиции особого назначения) Leedus ja Lätis hulganisti rünnakuid piiri- ja tollipunktide vastu. Eestis rünnati Murati, Luhamaa, ja Ikla piiripunkti. Rüüstati ja põletati rajatisi, rööviti vara ja peksti tolliametnikke. 19. mai ööl mõrvati Leedu-Valgevene piiril Krakunai lähedal piiriületuspunkti ülem, kes oli üksi valves. 31. juuli ööl tapeti Medininkai piirületuspunktis jõhkralt seitse meest. Ohvrite matustel osales enam kui 100 000 inimest.
27. juunil 1991 võttis Ukraina Ülemnõukogu vastu otsuse jätta liidulepingu projekt ratifitseerimata ja mitte saata Moskvasse oma esindajaid. See päev oli Ukrainale pöördeline. Esmakordselt nõukogude võimu aastail ilmutas Ukraina iseseisvumispüüdu. Separatistlikud meeleolud hakkasid tugevnema kõigis liiduvabariikides.
20. juulil andis Jeltsin välja seadluse, millega likvideeriti parteiorganisatsioonid riiklikes ettevõtetes ja riigiasutustes Venemaa territooriumil. Sisuliselt olid kommunistid oma võimu kaotanud.
23. juulil 1991 toimus Moskva lähedal Novo-Ogarjovos Gorbatšovi eesistumisel Vene Föderatsiooni vabariikide, Ukraina, Usbekistani, Gruusia ja Aserbaidžaani kõrgete ametiisikute kohtumine. Tollane Nõukogude Liidu Ülemnõukogu esimees Anatoli Lukjanov leidis, et teiste vabariikide juhid mõistavad, et Nõukogude Liit on hädavajalik ja vältimatu ning turg teeb varem või hiljem oma töö ja liidulepinguga ühinevad ka kõik teised vabariigid. Muidugi ei olnud Gorbatšov ja Lukjanov ainukesed, kes lootsid Nõukogude Liitu päästa.
20. augustil pidid esimestena liidulepingule alla kirjutama Vene Föderatsiooni, Kasahstani ja Usbekistani täievolilised delegatsioonid. Moskvas oletati, et 3. septembril ühinevad liidulepinguga Valgevene ja Tadžikistan. Gorbatšov kutsus liidulepinguga ühinemisest keeldujad, Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Gruusia ja Armeenia esindajad 21. augustiks Moskvasse. Oletatakse, et Gorbatšov tahtis neile selgeks teha, mis neid ootab, kui nad ei loobu iseseisvusmõtetest.
Kuid just neil pingelistel päevadel sõitis Gorbatšov ootamatult oma Krimmi residentsi puhkama. Ilmselt selleks, et keegi ei saaks hiljem toimunud sündmusi seostada tema nimega. Gorbatšov pidi Moskvasse tagasi lendama 18. augustil, ent siis võtsid sündmused ootamatu pöörde.

19. augusti varahommikul loeti raadios ja televisioonis ette Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee läkitus. Komiteesse kuulusid Nõukogude Liidu presidendi ja Kaitsenõukogu esimehe esimene asetäitja O. Baklanov, Nõukogude Liidu siseminister B. Pugo, Nõukogude Liidu Talurahvaliidu esimees V. Starodubtsev, Nõukogude Liidu julgeoleku komitee esimees V. Krjutškov ja Nõukogude Liidu Riiklike Ettevõtete, Tööstus-, Ehitus-, Transpordi ja Sideobjektide Assotsiatsiooni president A. Tizjakov, Nõukogude Liidu peaminister V. Pavlov, Nõukogude Liidu kaitseminister D. Jazov. Nõukogude Liidu presidendi kohusetäitjaks oli määratud Nõukogude Liidu asepresident Gennadi Janajev.
Erakorraline seisukord pidi kehtima 27. augustini, mil pidi kokku tulema Nõukogude Liidu Ülemnõukogu erakorraline istungjärk. Gorbatšov oli mässajate sõnul haigestunud, kuid tegelikult oli ta Krimmis koduarestis kui üks riigipöörde võimalikest kaasteadjatest.
Kuigi mässajad olid Moskvasse saatnud tankikolonnid, läks võimuhaaramine luhta. 6 tanki ja 15 soomukit läksid üle Jeltsini poole ning asusid Venemaa Ülemnõukogu hoonet kaitsma. Muidugi ei oleks nendest sõjamasinatest piisanud hästiorganiseeritud rünnaku tagasilöömiseks, kuid demokraatlikult meelestatud moskvalastele andsid need vähesedki ületulijad julgust vanameelsete mässukatsele vastu pannu. 21. augusti südaööl läks Jeltsini poole üle ka Tuula õhudessantdiviis. 19. augusti ennelõunal oli Jeltsin esinenud Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu hoone ees kõnega, milles mõistis riigipöörde teravalt hukka ning kutsus rahvast ülestõusule. Tegelikkuses ei muutunud riigipööre nii hoogsaks, kui selle autorid kavandasid – ja seda kõigist ettevalmistustest hoolimata. Armee oli lõhenenud ja riigi paljudes paikades keelduti riigipöörajate korraldusi täitmast.

Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee pressikonverentsil 19. augustil 1991. Vasakult paremale A. Tizjakov, V. Starodubtsev, B. Pugo, G. Janajev, O. Baklanov. Vähemalt selle loo autorile oli seda fotot 20. augustil ajalehes nähes selge, et sellised kirvenäod pole lihtsalt võimelised riigipööret läbi viima!

Hiljem saadi teada, et riigipöörde päevil tuli Pihkva automaattelefonijaamade tehasesse kiirtellimus Moskvast: toota 250 000 paari käeraudu. On andmeid, et vanameelsed valmistusid massilisteks vahistamisteks eriti Balti vabariikides. Riigipöörajad rajasid oma arvestuse sellele, et kuuletuma harjunud nõukogude inimestele ei tule mõttessegi vastu hakata ja kõik läheb kavandatud stsenaariumi järgi. Kuid juba järgmisel päeval oli selge, et vanad head ajad ei tule enam iialgi tagasi. 20. augusti õhtuks oli Moskvas Venemaa Ülemnõukogu ette kogunenud umbes 50 000 inimest, kes hakkasid püstitama barrikaade. Samal päeval toimus Leningradis Paleeväljakul võimas meeleavaldus, milles osales umbes 700 000 inimest. Leningradi komandandile kindralpolkovnik Viktor Samsonovile oli antud korraldus viia 19. augusti keskööks Leningradi tänavatele tankid ja soomukid, kuid Samsonov keeldus. Tõrkujaid oli teisigi. 19. augusti öösel kell 3 andis julgeoleku komitee 7. valitsuse erigrupi Alfa juht kindralmajor Viktor Karpuhhin oma alluvatele korralduse vallutada Boriss Jeltsini residents Valge Maja (nii nimetati Ülemnõukogu hoonet). Alfa liikmed aga keeldusid ülemuse käsku täitmast. Karpuhin kinnitas hiljem kohtus, et mingit korraldust Jeltsini staabiks olnud Valge Maja ründamiseks talle ei antud. Siseministri toonase asetäitja kindralleitnant Andrei Dunajevi hinnangul olnuks 19. augusti varahommikul Valge Maja valvelaudades tukkuva kuue militsionääri asendamine ja hoone ülevõtmine soovi korral olnud viie minuti küsimus. Ei mingit rünnakut, soomukeid, kisa ega kära.
Selline otsustamatus hoidis kogu suures riigis õnneks ära rasked tagajärjed ning andis võimsa tõuke impeeriumi lõplikule lagunemisele. Eestilegi oli avanemas uks vabadusse.
Hiljem aga eputasid Alfa juhid sellega, et neil poleks olnud mingi probleem Jeltsin vahistada ja riigipööre oleks õnnestunud. Pole üheselt selge, kas Alfale ei antudki korraldust Valget Maja rünnata või nad ise keeldusid.
22. augustil 1991 peatas Jeltsin NLKP tegevuse ning seejärel keelustas selle. NLKP vara konfiskeeriti.
Tänu lojaalsetele Vene sõjaväejuhtidele õnnestus vältida verevalamist ka Eestis.
20. augustil toimus Tallinnas Vabaduse väljakul Rahvarinde korraldatud võimas meeleavaldus, millest osavõtjad nõudsid iseseisvuse väljakuulutamist. Pihkvast pealinna saabunud armeeüksused jäid kasarmutesse tänu Tallinna garnisoni ülema viitseadmiral Juri Belovi karmile käsule. Õhutõrjediviisi komandör kindralleitnant Zijautin Abdurahmanov ei lubanud kasutada Eesti õhuruumi ning takistas rohkem kui ööpäeva jooksul diviisi põhijõudude saabumist Tallinnasse.
Paljud irvambad kahetsesid, et riigipööre nii lühikest aega kestis. Oleks nad seal Moskvas vähemalt nädal-kaks vastu pidanud, siis oleks saanud näha, kui palju äsja sini-must-valgeiks moondunud kommunistidest punaseks tagasi pöörab. Siis oleks tulevikus õhk puhtam olnud ja teada oleks olnud, kes on kes. Vaevalt, et alles hiljaaegu värvivahetuse ette võtnud, taas punasteks muutunud poliitikud oleksid saanud võimaluse uueks värvivahetuseks või et nad oleksid hiljem poliitikutena läbi löönud.
Sündmused Eestis näitasid, et iseseisvuslased ei tegutsenud sugugi koordineeritult, neil jäi sageli puudu võimest sündmuste kulgu ette näha ning vastavalt olukorrale kiirelt ja operatiivselt tegutseda. Küll aga jätkus Eesti Komiteel energiat riigipiruka pärast jagelemiseks. Samas saadeti korda suur hulk populistlikke rumalusi. Mis mõte oli Moskvas toimunud riigipöörde ajal Toompea kindlustamisel betoonplokkidega? Oli äärmiselt vastutustundetu kutsuda relvitut rahvast üles tähtsaid objekte kaitsma. Eesti valitsuse käsutuses oli olnud pool aastat, et muuta teletorn (rääkimata tähtsamatest valitsusasutustest) rünnakukindlaks – oleks piisanud ühest tugevast terasuksest! Üht-teist ju tehti, kuid rohkem loodeti ehku peale.
Kriitilistel augustipäevadel olid iseseisvumise vastu nii vene saadikud kui ka Eesti Komitee tegelased, tõsi küll, erinevatel motiividel. Radikaalid nõudsid, et kõigepealt tuleb taastada põhiseaduslikud riigivõimuorganid ning alles seejärel taotleda neile rahvusvahelist tunnustust. Kuid aeg kiirustas kõiki osapooli kompromissile. Lõpuks suutis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu leida rahvusradikaalidega ühise keele, kasutas õiget hetke ning kuulutas 20. augusti hilisõhtul välja iseseisvuse. Eesti taasiseseisvumise poolt hääletasid kõik saalis viibivad eestlastest saadikud.
Moskvas rauges mässajate hoog iga tunniga: juba 20. augustil astusid Jazov ja Krujtškov tagasi. 21. augusti öösel üritas KGB tankikolonn rünnata Valget Maja, kolm tsiviilisikut sai surma. Maja vallutada siiski ei söandatud, sest see oleks nõudnud tohutuid inimohvreid. Keegi ei julgenud vastutust võimaliku verevalamise eest enda peale võtta.

Vene väed lahkuvad Baltikumist (dateerimata foto). Autokasti portel on käsitsi maalitud loosung „Me tuleme tagasi!” Sõdur autokastis teeb kuraasika ühemõttelise žesti.

Järgmisel päeval andsid vanameelsetest mässulised Moskvas alla. Kui 22. augustil mindi arreteerima üht mässuliste juhti, endist siseministrit Boriss Pugot, oli see ennast maha lasknud.
23. augustil kella 16 paiku astus Gorbatšov Venemaa Ülemnõukogu ette. Jeltsin ütles talle, et 20. augustil kirjutati alla seadusele, millega kogu Venemaa territooriumil asuv omand kuulub Venemaa jurisdiktsiooni alla. Täpselt kell 17.15 ütles Jeltsin: „Lõdvestuseks lubage, et ma kirjutan praegu alla seadusele Venemaa Kommunistliku Partei tegevuse peatamise kohta.” Kõik saalis viibijad tõusid püsti ja tormiline aplaus ei lõppenud enne, kui Jeltsin teatas: „Aitab küll, kirjutasin juba alla.”
Kõnepuldis seisnud Gorbatšovil ei jäänud muud üle, kui pomiseda: „See on viga.” Jeltsin ütles selle peale, et otsus VKP tegevuse peatamise kohta kehtib vaid seni, kuni on lõpule viidud VKP kuritegelikkuse uurimine, pealegi pole kommunistlik partei ametlikult registreeritud.
Järgmisel päeval astus Gorbatšov NLKP peasekretäri kohalt tagasi. Nii õnnestus Jeltsinil Gorbatšovile mitmekordselt kätte maksta oma alandava tagandamise eest 1987. aasta novembris. Samal päeval heisati Kremlis hoonele, kus töötas Jeltsin, Vene trikoloor.
Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust 21. augustil ja kolm päeva hiljem kirjutas Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin alla Eesti riiklikku iseseisvust tunnustavale seadlusele. Samal päeval kuulutas iseseisvuse välja Ukraina. (Paraku ei vaevutud Ukrainas mõtlema, mis saab Krimmist, milllel polnud Ukraina ajalooga mingit pistmist ja kus valdav osa elanikkonnast olid venelased. Kas tõesti jätab Venemaa Krimmi Ukrainale? Viimane ei teinud mitte midagi, et oma võimu Krimmis kindlustada ja sealsete elanike elatustaset järsult tõsta. Ja nii jäigi Ukraina Krimmist ilma.)
31. augustil iseseisvusid Kõrgõzstan ja Usbekistan. 6. septembril tunnustas Balti riikide iseseisvust Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Algas Eesti tunnustamise laviin. 17. septembriks oli Eesti Vabariiki tunnustanud 86 riiki.
Kuigi Ukraina oli kuulutanud välja iseseisvuse, korraldati 1. detsembril referendum. 85 protsenti valijatest tahtis näha oma kodumaad iseseisva riigina. Sellega oli Nõukogude Liidu saatus otsustatud. Ilma Ukrainata ei ole ei Vene impeeriumi ega Nõukogude Liitu.
Pühapäeval, 8. detsembril kohtusid Belovezjes Valgevene valitsuse residentsis „Visuli” kolme slaavi riigi juhid. Kui Nõukogude Liit tekkis püssirohusuitsus ja bolševike hurraahüüete saatel, siis liitriik lagunes viinaaurudes. Just nimelt viinalauas võtsid Venemaa president Boriss Jeltsin, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja Valgevene Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Stanislav Šuškevitš vastu sellekohase otsuse. Kolm juhti kirjutasid alla lepingule, mille kohaselt need kolm vabariiki moodustasid Sõltumatu Vabariikide Ühenduse, ja teatasid, et Nõukogude Liit kui rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline reaalsus enam ei eksisteeri. 12. detsembril kuulutas Venemaa Ülemnõukogu 1922. aasta otsuse Nõukogude Liidu moodustamise kohta õigustühiseks.
21. detsembril kohtusid Alma-Atas 9 endise liiduvabariigi juhid, panid aluse Sõltumatute Riikide Ühendusele (SRÜ), kuulutasid Nõukogude Liidu laialisaadetuks ning selle presidendi Gorbatšovi ametist tagandatuks.
25. detsembril kell 19 teatas Nõukogude Liidu esimene ja viimane president Mihhail Gorbatšov televisioonis esinedes oma tagasiastumisest. Kell 19.35 tõusid Kremlis paikneva Nõukogude Liidu presidendi residentsi katusele Valentin Kuzmin ja Vladimir Arhipkin, langetasid üle 70 aasta Kremli kohal lehvinud punalipu ja heiskasid Venemaa trikoloori. 26. detsembril alustas Gorbatšovi kabinetis tööd Venemaa president Boriss Jeltsin.
Samal päeval lõpetas oma tegevuse ka Nõukogude Liidu Ülemnõukogu vabariikide nõukogu. Viimase dokumendina võttis vabariikide nõukogu vastu deklaratsiooni, mis puudutas Nõukogude Liidu eksistentsi lõppu. Vabariikide nõukogu juhataja Anuarbek Alimzanov tõdes, et sotsialismi ülesehitamise katse on täielikult läbi kukkunud. „Selgus, et ajaloo etappidest on võimatu üle hüpata – me oleme tagasi jõudnud kapitalismi juurde,” ütles Alimzanov.
NSV Liit – kurjuse impeerium –, nagu tabavalt väljendas väljapaistev antikommunist, endine USA president Ronald Reagan – lakkas olemast.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: 4.–6. juulil 1980 toimus XIX üldlaulupidu, mis pidi sisse juhatama Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati kultuuriprogrammi. Kuna USA oli kuulutanud olümpiamängudele boikoti, siis jäid ka laulupeole paljud väliskülalised tulemata. „Inturistile” broneeritud kohtadel igavlesid vene miilitsad. Abiks ikka!

NB! Vaata ka YouTube:
The Collapse of The Soviet Union – A Documentary Film (2006). GLOBAL MIX – Juhan Aare TV channel (avaldatud 11. nov. 2016)

 

0

Your Cart