Lenin – elavatest elavam

14 minutit lugemist

Suur sõna Lenin igaves rahus
on maousoleumi graniiditahus.
Kuid kindlamalt kui sesse kivipinda
ta nimi raiutud on rahva rinda.
Jääb igaveseks nagu päiksetõus
ta mälestus, ta mõtte tões ja jõus.
Mart Raua luuletus

Lenin, elavatest elavam, lamab balsameerituna hubases klaaskirstus juba rohkem kui 90 aastat. Suure revolutsioonijuhi geniaalne õpetus on hiilgavalt tõestanud oma täielikku paikapidamatust, tema enda kujud on alustelt maha tõugatud. Nõukogude Liidus on toimunud pöördelised sündmused, kommunistlik impeerium lagunenud.
Balsameeritud Lenin pääses perestroikaks nimetatud anarhia ja kommunistliku atribuutika hävitamise keerises. Kui kauaks? Ilmselt veel väga kauaks, sest Lenini suurim fänn Vladimir Putin on muumiat nimetanud rahvuslikuks reliikviaks.

Lenin – elavatest elavam!

1990. aastatel nõuti üha häälekamalt, et Lenin maetaks kristliku kombe kohaselt maamulda. Mõnele inimesele, nagu Vladimir Golubevile, oleks Lenini mausoleumist kõrvaldamine tähendanud töökoha kaotamist.
Ärevast ajast hoolimata läks Golubev igal esmaspäeval ja reedel mausoleumi. Nendel päevadel oli mausoleum külastajatele suletud. Golubev astus kümmekond astet trepist alla – vaikusesse. Ta avas ettevaatlikult kristallsarga ja uuris terasel pilgul oma hoolealust. Kosmeetiku osavusega eemaldas ta näolt sinna tekkinud plekikesed ja tupsutas vahajat nahka balsameeriva lahusega. Seejärel läks Golubev korrus allapoole aparaadiruumi. Seal asuvad elektroonilised seadmed tagavad pühamu mikrokliima ja ühtlase temperatuuri (15 °C mausoleumis ja 7 °C sarkofaagis).
Lenini „hooldaja” Vladimir Golubev on bioloog, rakuspetsialist. Praegusele töökohale suunati ta pärast Moskva 2. Meditsiiniinstituudi lõpetamist. Maja ukse kõrval on tahvel järgmise tekstiga: „Bioloogiliste Struktuuride Uurimise Teaduslik Laboratoorium”. Selle mittemidagiütleva sildi taga tegutseb erilabor, millel on ainult üks ülesanne: tagada balsameeritud Lenini säilimine.
Aja jooksul on sellega tegelenud 150 biokeemikut, patoloogi, raku-uurijat ja anatoomi. Golubev jõudis avaldada 20 teaduslikku tööd ning pidi varuma kannatust 18 aastaks, enne kui ta arvati nende kümne hulka, kellel on luba seda reliikviat käega puudutada. Golubev olla üllatunud: „Uskumatu, kui hästi ta on säilinud.”
Lenini balsameerimise menetlus oli Nõukogude Liidu suurim riiklik saladus, mida hoiti eriti kiivalt, otsekui sõltuks sellest riigi julgeolek või viljasaak. Teada on ainult balsameerimiseks kasutatava lahuse toime: see täidab rakud, tõrjudes sealt välja nii vee kui ka bakterid, ning hoiab sel viisil ära kudede lagunemise.
„Keha ei kuiva ära, nagu see juhtus egiptuse muumiatega,” selgitas Golubev.
„Egiptuse muumiatest võib pulbrit teha – nii rabedaks on nad muutunud. Välisest sarnasusest pole midagi järele jäänud,” kinnitab labori juhataja Sergei Debov, kiites nõukogude balsameerimise eeliseid. Kauaaegne Meditsiiniakadeemia asepresident Debov juhtis Lenini järelbalsameerimisega tegelevat brigaadi. Pärast teadusliku kraadi omandamist tuli Debov erilaborisse, kus ta töötas ligi 40 aastat.
Lenini balsameerimise võtsid 1924. aastal ette biokeemik Sbarski ja Harkovi anatoom Vorobjov. Esialgu tuli piirduda ainult osalise balsameerimisega, kuna leinajate defileele ei tahtnud lõppu tulla. Esialgseks balsameerimiseks piisas formaliini ja tsinkkloriidi süstidest. Balsameerijaid aitas ka külm vene talv. Tulles vastu „töötajate tungivatele palvetele”, otsustas valitsus lasta Lenini surnukeha balsameerida. Matusekomisjoni liige Feliks Dzeržinski kutsus Moskvasse nimekad spetsialistid, kes asusid tööle; ajutises puust mausoleumis. Balsameerimisprotsess lõpetati sulailmade saabudes ja 1. augustil avati külastajatele pääs „elavatest elavama” juurde.
Pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule otsustati viia Lenini muumia ohtusse kohta. 3. juulil 1941 toimetati muumia Tjumenisse, kus ta paigutati kohaliku põllumajandustehnikumi hoonesse. Tagasi kodusesse mausoleumi jõudis Lenin 26. märtsil 1945.
Aastaid ja aastakümneid on uudishimulikud voorinud mausoleumi oma pühakut kummardama. Kümne meetri kõrgusel sargast – mausoleumi tribüünil – näitas Nõukogude Liidu valitsus end kaks korda aastas rahvale.
Nõukogude poeedid on nimetanud mausoleumi „kodumaa südameks”. Võrdlus on igal juhul õnnestunud. Mis võiks veel paremini kui muumia sümboliseerida riiki, mis aastakümneid juhindus dogmaatilisest ja eluvõõrast õpetusest.
Alles 1950-ndate aastate alguses jõudsid balsameerimisspetsialistid oma eliksiiri lõpliku koostiseni. Debovi sõnul pole meditsiini ajaloos teada teist nii pikaajalist eksperimenti. Debov asus laborisse tööle 1952. aastal – ja just õigel ajal, sest labori, juhataja Sbarski, keda oli teenete eest autasustatud kolme Lenini ja kahe Punalipu ordeniga, oli Stalini korraldusel arreteeritud kui „välismaa spioon”. Läks aga nii, et Debovi debüüdiks sai Stalin ise. 5. märtsi õhtul 1953 sõidutas valitsuse ZIL Debovi Moskva ringtee ääres asuvasse laborisse. Mõni tund hiljem toodi sinna Stalini surnukeha.
Debov meenutab: „See oli raske balsameerimine. Ma tundsin ju Stalinit ainult retušeeritud portreede ja fotode järgi. Tegelikult oli tema nägu täis rõugearme, plekke ja pigmendilaike. Öö jooksul eemaldasime kõik need defektid, et hommikul võiks rahvas Stalinit näha sellisena, nagu ta oli juhti piltidel harjunud nägema. Kiiruga ei leidnud me kusagilt uusi kingi ja nii viidigi Stalini põrm Ametiühingumaja Sammassaali vanades kingades.”
Ka Stalin tuli igavikuks ette valmistada ja ta keha balsameeriti. Kaheksa aastat hiljem toodi Stalin mausoleumist välja ja tuhastati. Debovile oli see ränk löök – muidugi professionaalsest seisukohast.
„Ma mõistsin selle poliitilise sammu vajalikkust,” tunnistas Debov hiljem.

Moskvas Punasel väljakul asuvas 1930. aasta oktoobris valminud mausoleumis puhkab Lenin. Aleksei Štšussevi projekti järgi valminud mausoleumi kõrgus vundamendist tipuni on 36 m, ainult kolmandik (12 m) ehitisest on maapinnast kõrgem. Mausoleum on ruudukujulise põhiplaaniga, küljepikkusega 72 m, diagonaal 104 m.  1973. aastal asendati sarkofaagi klaasid kuulikindlate klaasidega. 6. oktoobril 1993 võeti maha auvahtkond mausoleumi peasissepääsu ees.

Nõukogude balsameerimiskunsti edusammud äratasid suurt huvi liitlaste hulgas. Juba 1949. aastal olid bulgaarlased palunud abi Moskvas surnud Georgi Dimitrovi balsameerimisel. Järgmisena võeti ette Mongoolia suur juht ja õpetaja Tšoibalsan, kes suri Moskvas 1952. aastal. Stalini Aasia variandile tehti eelbalsameerimine ja Tšoibalsani surnukeha toimetati lennukiga Ulan Batorisse – ning maeti seal pidulikult maha. Asi oli selles, et Mongoolial ei jätkunud mausoleumi ehitamiseks raha. Nõukogude spetsialistid balsameerisid ka Tšehhoslovakkia kommunistide juhi Klement Gottwaldi.
1969. aastal leidsid vietnamlased, et ka nende suur juht Ho Chi Minh tuleks balsameerida. Tõsi, kitsehabemega Ho Chi Minh oli soovinud, et tema tuhastatud põrm maetaks kolmes eraldi urnis kolme eri kohta. Juhi viimast soovi aga eirati. Debovi sõnul oli Ho balsameerimine tema karjääri kõige närvekõditavani ettevõtmine.
„Vietnamis puudus kõik – külmutusseadmetest destilleeritud veeni. Ometi ei suutnud isegi tollane Ministrite Nõukogu esimees Kossõgin vietnamlasi veenda lubama Ho surnukeha toimetada balsameerimiseks Moskvasse.”
Lennukitega toodi Hanoisse kõik vajalik ja ühes sõjaväehaiglas alustati Ho balsameerimist. Kui USA lennukid hakkasid Hanoid pommitama, evakueeriti kogu kupatus džunglisse. Alles kuus aastat hiljem, pärast Pariisi rahukonverentsi, toodi Ho soomusautoga džunglist tagasi Hanoisse ja töö viidi lõpule.
Nõukogude Liit ei suutnud arstide tööd vääriliselt tasustada. Kuid ka kõige halvematel aegadel leiti alati raha ja vahendeid Lenini säilitamiseks. Debov kartis, et aeg töötab praegu tema kahjuks. Varem või hiljem loobutakse tema luukambri finantseerimisest. Peterburi omaaegne linnapea Anatoli Sobtšak soovitas Lenini matta Volkovi kalmistule ema kõrvale. Professor Debov oli hinges end juba oma „hoolealuse” kaotuseks ette valmistanud.

* * *

Lenini kultus oli räige vale. Mida ei võltsitud, seda lihtsustati ning kangelasest sai ebaveenev kipskujutaoline pühak, karikatuurne onu Vladimir. Lenin oli midagi sellest rohkemat ja ühtlasi vähemat; ükski kuju, laul või pidupäev ei suutnud edasi anda tema unistuse kõrgelennulisust ega varjata selle elluviimisel valatud verd. Too onu saatis surma kümneid tuhandeid inimesi; tema loodud süsteem oli rõhuv, julm ja steriilne õppetund tulevasteks türanniast täidetud kümnenditeks. Ent siiski oli tema kultus ainus, mis hajutas rahva hirmu uute segaduste ja kodusõja puhkemise ees. Mõte sellest, et tema kehast võiks saada alatine väljapanek, arenes aegamööda aastate vältel, kuid 1930-ndateks oli tema mausoleum koos laibaga selles Punasel väljakul oma püsiva koha leidnud.
Mausoleumi võib pidada solvanguks neile lugematutele inimestele, kelle eluküünla Lenin kustutas, ning tema säilmete hoidmiseks seal ei leidunud muud vabandust peale selle, et nii demonstreeriti mingi kahtluseta, et vähemalt üks koletis on tõesti surnud. Kuigi Stalin võis eraviisiliselt selliseid mõtteid ka väljendada, kasutas ta Lenini surnukeha ära nagu mõnd püha reliikviat. Selleks ajaks, kui ta võimule tõusis, olid 1917. aastaga kaasnenud suured lootused juba hajumas; Lenini kultus äratas need taas ellu, kui kummitustena kerkisid esile ideed, mis olid heitnud oma valgust sõjaaja maailmale. Surematu Lenin sulges kahtlejate suud; tema pühamu tuletas kõigile meelde, et venelased on teenäitajateks inimkonna progressis sotsialismi suunas. Elades oli suurim bolševik maamunal juhtinud oma rahvast pühas maailma ajalugu muutvas võitluses; sellele kindlaks jäädes ja tema abiga, kuulutas propaganda rasvases kirjas, võitlevad nad edasi ja vajadusel kasvõi surevad inimkonna kollektiivse saatuse nimel. Ent samal ajal, et mitte eksiteele sattuda ja nõrgaks jääda, vajavad isegi nõukogude inimesed endale juhti, kelleks Stalin on õige mees.
Kultus elas edasi 60 aastat, kuna see hoidis pankrotis riigikorda püsti. Lenin oli küll surnud, kuid alati käepärast võtta, mugav ja usaldusväärne. Kuni kestis Nõukogude impeerium, võis Lenini kujude üle küll nalja heita, ent neid ei lükatud ümber. Leninit pilavad naljad töötasid just seetõttu, et Lenin oli alati kohal, sama kodune, kindlustunnet sisendav ja liikumatu nagu must metallist köögipliit. „Juubeliaastad!“ kuulutas „Pravda“ 16. aprillil 1967, mis oli Lenini Soome vaksalisse ilmumise 50. aastapäev. „Alustame seda hästi!“ Sõnadel puudus tähendus ning ajaleht ise rändas juba mõne tunni pärast tükkideks rebitult välikäimla poti kõrvale naela otsa, kuid too kõiksus toetus Lenini õlgadele ning ainsaks alternatiiviks (nagu riigijuhid mõnikord vihjasid) olnuks sisuliselt kindel katastroof. Sellise mustkunstitrikiga muudeti mälestus ühest kõigi aegade suurimast revolutsioonist karmi ja repressiivset riigikorda teenivaks jutluseks.
Kõige ohtlikum aeg oli 1980-ndate lõpp, kui Mihhail Gorbatšov kuulutas välja oma glasnostipoliitika. Järgmise paari aasta vältel koorisid ajaloolased nõukogude mütoloogialt kiht kihi haaval valesid maha, alustades Gulagist, kuid jõudes peagi ka 1917. aasta oktoobrini. Selle protsessi käigus paljastati sisuliselt iga nõukogude kangelane kas kaabaka või vargana, aga Lenin, kuigi temagi pihta anti mõned pehmed hoobid, tuli sellest puhtamalt välja kui teised. Tema suhe Inessaga huvitas lugejaid rohkem kui tõsilood tema julmustest. Üheksakümnendate alguses ei eraldanud valitsus mõne aasta vältel enam raha surnud riigijuhi säilmete eest hoolitsemiseks, kuid aastatuhande vahetusega saabusid paremad ajad ning sularahaümbrikud muutusid paksemateks. „Isegi palgatud paberimäärijad ei suutnud tema nime mustata,“ kirjutas üks veendunud kommunist „Pravdas“ 1997. aasta aprillis. Järjekordne valeväide, kuna uurijad olid avastanud piisavalt tõendeid sellest, et Lenin oli massimõrvar, ent tõsi oli seegi, et tema kultus – nagu ka mumifitseeritud surnukeha – jõudis välja postsovetlikku perioodi.
Vladimir Putinist sai 2000. aastal president ning Venemaa riigijuhid otsustasid nüüd mõneks ajaks keskenduda võidule, mida keegi kahtluse alla ei seadnud – toda triumfi nimetasid nad Suureks Isamaasõjaks –, samas kui vastuolulisemast revolutsiooniajastust kõneldi vähem. Lenini võimuhaaramise avalik tähistamine (iga aasta 7. novembril) asendati 2005. aastal rahvusliku ühtsuse päevaga (mida tähistatakse 4. novembril), tuletamaks meelde sündmusi, mis toimusid ammu unustatud sajandil (seitsmeteistkümnendal) ja mille kangelased olid hoopis teistsugused kui nüüdisaegsed inimesed. Aga kui lähenes sajandi möödumine Venemaa revolutsioonide aastast, sai ka selgeks, et Lenini rolli selles tuleb kuidagi meenutada. Riik pidi siin ohjad enda kätte võtma, sest ei saanud lubada, et seda teeksid teised. Piiskopid kutsuti Kremlisse. Ajaloolased, kelle lõualuud olid kangeks jäänud eufemismidest, millega oli viimastel aastatel tulnud piirduda, võtsid sisse neile reserveeritud kohad. Mikrofonid pandi paika ning vahuvein soojenes pokaalides, kui kõned venisid üle ettenähtud aja nagu alati. Revolutsiooni saja aasta juubeli tähistamiseks 2017. aastal eraldati Venemaal hiiglaslik eelarve. Sõnum kõlas üldiselt järgmiselt (kuigi selleks kasutati rohkem sõnu): paljud inimesed kannatasid ning tänapäeva venelased ei unusta seda.
Valitud lähenemine oli selline, et hoiame asjad igavad. Pikad kõned neis liiga soojades saalides sobivad selleks hästi, samas kui karikatuurid võivad avalikkusele jutustada lugusid, mis olid igavad meeldivalt nostalgilisel viisil. Iga hinna eest tuli too kauge kevadine Petrograd, kus vihased rahvahulgad ilmusid tänavatele ja relvakandjad hülgasid oma postid, kindlalt minevikku jätta, sest märksa hiljutisemad kevaded kujunesid hävitavateks Venemaa huvidele Baltikumis, Gruusias ja Ukrainas. „Me tähistame Romanovite dünastia neljasajandat aastapäevad märkis Kirill Martõnov 2015. aastal „Novaja Gazetas“, „ning kohe selle järel ka Oktoobrirevolutsiooni saja aasta juubelit. Me tähistame tšekistide [Lenini salapolitsei] päeva ja sellele järgneb viivituseta ka mälestuspäev poliitiliste repressioonide ohvritele … Putin, Stalin, Lenin ja Nikolai II hoiavad üksteisel käest kinni ja juhivad Venemaa võidult võidule. Nagu betoon, mis lämmatab ulakad võrsed, summutavad need tähtpäevad igasuguse kahtlasevõitu uudishimu, enne kui seda jõutakse väljendada. Kultuuriminister Vladimir Medinski sõnade kohaselt julgustab nende juubelite tähistamine 2017. aastal inimesi „mõistma seda, kui oluline on Venemaa jaoks tugev riigivõim, mida toetavad elanikkonna kõik kihid“.
Kui Lenini surnukeha kõik need sündmused üle elab, ei tasu seda juhuseks pidada. Tema värskena hoidmine nõuab omajagu oskusi. Igal aastal peagi pärast jõule võivad tähelepanelikud moskvalased märgata kiirabiautot rappumas üle Punase väljaku munakivide. Selles viiakse Leninit korralisele hooldusele. Kui 2015. aastal ootas ees suure juhi 145. sünniaastapäev, otsustas keegi mõjukas isik, et Lenin on välja teeninud uue ülikonna. Erilabori spetsialistid eemaldasid senised püksid ja pintsaku, vana särgi, lipsu ja villased sokid. Nende all ümbritses keha kahekordne läbipaistvast kummikilest kate, mille eesmärk oli palsameerimisvedelikku säilinud naha vastu suruda. Selle eemaldamine nõuab ettevaatlikkust, kuid kogenud käsi jagub, kuna palsameerimiskile – meenutades jäledat sukka, mis on tõmmatud ümber keha – on nõudnud regulaarset väljavahetamist juba rohkem kui 90 aasta vältel. Kui see on eemaldatud, käib alasti laibapoiss, mida katavad siin-seal vahast paigad, läbi mitmest keemilisest vannist, igas järgnevas üha kangemad säilitusained. Siis tõmmatakse üle selle uus kummikile, mis vedeliku keha vastu surub. Kui see on tehtud, võivad rätsepad tulla mõõte võtma.
Kuigi Lenin on surnud, on ta ebatavaliseks asukaks Vladimir Putini Venemaal, mis on samuti üks kummaline moodustis, mille üle laiuv õline kattekiht peidab uskumatult sügavale tunginud roiskumist. Praeguse režiimi eeskujuks on Venemaa muistsed tsaarid. President on tublisti laenanud Romanovite võltsbütsantslikust stiilist (kuld ja kard, mundrid, keiserlik paraad) ning sarnaselt nendega kasutab temagi ära Venemaa ultranatsionalistlikku kirikut. Jaanuaris 2016, vahest katsetamaks, kas rahvas nõustub loobuma tolle kalliks mineva laiba hoidmisest Punasel väljakul, süüdistas Putin Leninit, et too õõnestas Venemaa ühtsust – ja mis eriti tähtis, selle kindlat haaret Ukraina üle –, toetades liikumisi, mis olid võtnud sihiks rahvusliku autonoomia vana tsaaririigi kubermangudes. Sellised ideed, kuulutas Putin ühel teaduskonverentsil, „paigutasid aatompommi maja alla, mida me nimetame Venemaaks, ning see variseski viimaks kokku“. Järgnenud kriitikalaine tõttu teatas Putini pressisekretär kähku, et presidendi sõnad väljendasid vaid tema „isiklikku seisukohta“. Lenin võib ju olla mürgist läbi imbunud ning tema säilitamine maksta miljoneid, ent tema karisma hoiab paljusid venelasi endiselt kindlalt peos.
Kui Lenin maetakse maamulda, siis jääb temast veel järele õhukesteks seibideks lõigatud aju, mida säilitatakse Meditsiiniakadeemias – kõrvuti Majakovski, Stalini ja Andrei Sahharovi omaga. Kuid seda ei juhtu, sest Venemaa igavene president Vladimir Putin leidis, et Lenini muumia on Venemaa rahvuslik reliikvia ja jääb oma kohale. Mausoleumi ja Lenini hooldamine läheb aastas maksma 200 000 eurot. Kuidas teadlased ka ei pingutaks, pole vähimatki kahtlust, et ühel heal päeval variseb Lenini muumia põrmuks.

MAAJA

0

Your Cart