Ise küsin, ise vastan

9 minutit lugemist

See intervjuu ilmus ajalehes „Maaleht“ 22. augustil 1991, kui praegune „Maaja“ toimetaja töötas veel „Maalehes“. Tema tol kaugel ennemuistsel ajal avaldatud arvamusi on huvitav lugeda ka tänapäeval. Nii mõnigi hinnang endiselt vettpidav… 

Mille poolest erineb realist optimistist või pessimistist?
Realist ei vaata maailmale läbi roosade ega mustade prillide, ta võtab elu sellisena, nagu see on.
Kuidas kujutad realistina ette Venemaa demokratiseerumist?
Ma ei kujuta ette demokraatlikku Venemaad samal lihtsal põhjusel, miks ma ei kujuta ette katoliiklikku Iraani või ateistlikku Indiat.
Kas mitte liiga kategooriline võrdlus?
Traditsioonidel on määratu mõju rahvale. Valitsejad ei suuda seda muuta. Gorbatšov on oma tegevusega korduvalt tõestanud, et tal pole rahvuste psühholoogiast õrna aimugi. Ta tegi vea, kui lunis rahvasaadikute kongressilt välja presidendi tiitli [14. märts 1990]. Peeter I läks kääridega bojaaride habemete kallale. Kas hakkasid nood sellepärast euroopalikult mõtlema? Euroopalike institutsioonide pime järeleahvimine ei anna Venemaale midagi. Vene rahvale on tsaari vaja.
Kuid demokraatlik liikumine Venemaal tugevneb.
Aga oma ridu koondavad ka igat masti vene šovinistid ja veel pole kindel, kes peale jääb. Samuti ei soodusta äärmiselt dogmaatilise vene õigeusukiriku mõju suurenemine demokraatliku mõttelaadi levikut vene rahva hulgas.
Kui suurt ohtu võivad arenevale demokraatiale kujutada Vladimir Žirinovski sugused äärmuslased?
Žirinovski [1946–2022] on Hitleri venekeelne koopia. Tema marurahvuslikud ideed on praeguse majanduskriisi ajal eriti nakkavad. Teatud tingimustes võib šovinistlik marutaud võtta epideemia ulatuse. Seda meest võivad välja naerda ja alahinnata ainult need, kes ei tunne hulkade psühholoogiat.
Pead inimese psühholoogia tundmist tähtsaks?
Isegi väga. Pole võimalik olla realist psühholoogiat tundmata. Eriti kehtib see poliitikute kohta. Paljud poliitikud kipuvad muutuma agressiivseteks dogmaatikuteks, hakkavad oma võimeid ja saavutusi üle hindama, ja uskuma ainult seda, mis on neile meeldiv. Kriisisituatsioonides saab see neile saatuslikuks. Värskeim näide on Inglise peaministri Margaret Thatcheri sunnitud tagasiastumine [22. nov. 1990].
Miks Balti riikides elavad venelased ei toeta aktiivselt meie iseseisvuspüüdlusi?
Vene inimene, ükskõik millises riigis ta ka ei elaks, oli, on ja jääb Vene impeeriumi patrioodiks.
Kuid Baltikumis elavate venelaste hulgas on ka neid, kes ei ole meie iseseisvumispüüdluste vastu?
Tõsi, kuid nad ei ole ka meie poolt.
Milles see avaldub?
Passiivsuses, ükskõiksuses. Eestis pole toimunud ühtegi venelaste miitingut loosungi all: „Eestlased, me oleme teiega!”. Mõni venelane annab kuhugi allkirja, vastab küsitlusel, et on meie iseseisvumise poolt ning sellega kogu toetus piirdubki.
Miks see nii on?
Meie mure pole nende mure. Teiseks on venelane alati oodanud imet. Vaba Eesti idee pole paljude venelaste meelest sugugi halb, kuid parem, kui vabadus koos importkaupadega puu otsast sülle kukuks.
Miks me ei leia venelastega ühist keelt?
Sellepärast, et meil puudub ühine keel.
Kuidas kommenteerid 1990. aasta 15. mai sündmusi Toompeal?
Puht psühholoogilisest aspektist võetuna tegi Edgar Savisaar tookord ainuõige käigu, kui pöördus raadio teel rahva poole. Toompeal märatsenud tige venekeelne rahvahulk poleks reageerinud mingitele manitsustele ega selgitustele. Selline rumal inimkooslus tunnistab ainult toorest jõudu. (Olin ka ise kohal ja nägin kõike pealt.) Tore, et vähemalt sel päeval eestlased mõistsid, et oma rahvuslikku eneseväärikust ei saa mingil ajudeta venelaste karjal lasta lõpmatuseni alandada.
Kas meil jääb ühtsusest puudu?
Ka julgusest. Mind on kõige rohkem hämmastanud see, kuidas pärast 1940. aasta juuni sündmusi kippusid paljud eestlased loetud päevade ja kuude jooksul unustama, et neil üldse kunagi oma riik oli. Hirm Siberisse küüditamise ees halvas eestlaste tahtejõu ja mõtlemisvõime.
Väidetakse, et just alistumine aitas vältida terve rahva küüditamist.
Tühi jutt! Kas Soome rahvas küüditati? Tõelise rahvusliku üksmeele korral oleks olnud võimalik leida tuhat moodust kas või kaudse vastupanu osutamiseks või kodanikuallumatuseks (näiteks tänavasiltide, korteri- ja majanumbrite kõrvaldamine, linnaplaanide hävitamine, mõlema allveelaeva uputamine). Oleks tulnud kõik teha selleks, et välismaailmale oleks jäänud selge mulje, et meid okupeeriti. Kuid meie argpüksidest jobud (eelkõige Päts ja Laidoner) ei taibanud isegi presidendi ametiketti paremate päevade tarvis ära peita! Orjameelsus ja enesealalhoiuinstinkt on siiski täiesti erinevad mõisted. Praegu sõimavad perestroikast kuraasi täis eestlased käibivat raha okupatsioonirubladeks (OR), ise aga kahmivad seda põlastusväärset raha kahe käega kokku. Eestlane on kuraasi täis ainult siis, kui ta astub surnud lõvile saba peale.
Mida teevad eestlased praegu valesti?
Pläravad liiga palju. Meie vabaduse vaenlaste käike tuleb osata ette näha ja kõiki oma plaane pole vaja valju häälega tervele ilmale kuulutada.
Kas eestlased on olnud liiga allaheitlikud?
Kindlasti, muidu poleks Moskval õnnestunud Eestit sellisel määral venestada – võrreldes näiteks katoliikliku Leeduga. Julgeolekukomitee võiks avalikustada paarsada toimikut, see mõjuks karastava dušina nii mõnelegi rahvusradikaalile. Paljud pealekaebajad, koputajad ja muidu äraandjad on ju veel elus. Eks küsigem neilt, miks nad oma rahvuskaaslaste vastu sellised tõprad olid. Mäletan ka neid omaaegseid mai- ja novembridemonstratsioone, mille ajal eestlased tribüünidelt hüütud tobedate loosungite peale hurraa karjusid. Minu ema nimetas selliseid rongkäike lambakarjaks. Minu pereliikmed ei käinud ühelgi demonstratsioonil. Minu perekonna südametunnistus on puhas. Ja ma olen selle üle uhke!
Mõistad sa neid inimesi hukka, et nad mängu kaasa tegid?
Ei. Tuleb mõista neid seaduspärasusi, millele allub hulkade käitumine, mida nimetatakse ka lambakarja sündroomiks. Need seadused on vääramatud ja kehtivad igas ühiskonnasja igas (suur)riigis.
Igal rahvusel on omad kindlad väljakujunenud omadused. Mis häirib eestlaste juures?
Sirgjooneline jäärapäisus. Eestlane võib lõpmatuseni korrutada: aga mul on ju õigus! Vanasti anti selle „õiguse” eest mõisa tallis kere peale. Saame nahutada ka tulevikus, kui me ei õpi tegutsema ettenägelikult. Kahjuks jääb eestlasel asjaajamisel puudu ka paindlikkusest ja (sõja)kavalusest.
Mida hindad eestlaste juures?
Nutikust. Eesti on vist ainuke riik maailmas, kus hinnatõusul on tagasiulatuv jõud. Mineva-aastasele (1990) õunamahlale ja maasikakeedisele pandi hinda otsa nagu muuseas. Raamatutest rääkimata. Eeskuju pärineb ilmselt lasteraamatust „Cipollino seiklused”, mille tegelane rüütel Tomat võiks meie maksuametile suureks eeskujuks olla – tema nimelt maksustas nii sademed kui ka sissehingatava õhu.
Kuidas hindad praegu Eestis toimuvat?
Eks ta sarnaneb rohkem riigi mängimisele. Omavahel jagelevad parteid ja mõttetuid üritusi korraldavad organisatsioonid vaimustusid sellest mängust nii, et unustasid sootuks, kelle hirmu ja armu all me ikka veel oleme.
Ehk on need üleminekuaja raskused?
Pigem kaootilisus, mis õnneks ei avaldu mitte ainult meie juures. Eesti nagu võitleks iseseisvuse eest, Moskva nagu takistaks – selge tegevusplaan puudub aga nii ühel kui teisel. Kõik näikse minevat rohkem isevoolu, eriti majanduses. Kõik loodavad millelegi.
Milles see ehku peale lootmine on veel avaldunud?
Näiteks piiridel kontrollpunktide ülepeakaela rajamises. Võis ju ette arvata, et neid hakatakse ründama. Kohe oleks tulnud rajada kindlustatud piiripunktid, kusjuures seda oleks saanud teha väga odavate vahenditega. Kaua need meie vaprad mehepojad soolaku ja lepiku vahet lippavad? Aga mis parata, nõukogulik mõtlemine on armsaks saanud: kõigepealt keeratakse mingi käkk kokku, siis vaadatakse, mis välja tuli.
Midagi läheb ju ka paremuse poole…
Tõsi, lohutav on, et paljud totrused, nagu eelisostuõigusekaardid, on meie ühiskonnast kadunud. Olen veendunud, et ühel päeval kaovad meie kaupluste ustelt ka sellised idiootlikud sildid nagu „Sanitaarpäev” ja „Inventuur”. Isegi poolfeodaalse India kaubandus saab läbi ilma sanitaarpäevadeta. Ainult meie mitte.
Miks?
Nagu ütlevad Tallinna venelased: eestlane viib saksa põhjalikkusega ja eestlase jonnakusega ellu vene lollusi.
Millisena näed Eesti lähitulevikku?
Tõelised katsumused on alles ees.
Mida arvad järjekestvusest?
Kontinuiteet on moesõna, kuid millegipärast näevad paljud edasiminekut tagasiminekus. Loodan, et järjekestvuse tuhinas ei hakata veel sakslastele mõisaid tagastama. Keegi irvhammas on öelnud, et vabadus on kont, mis visatakse rahva ette, et ta selle endale kurku ajaks. Meie oludes tuleks sellele kondile anda UFO kuju, et ta libedamalt alla läheks.
Kuidas seda mõista?
Alternatiivse ajakirjanduse lahkel kaasabil oleme meiegi (ikka Lääne eeskujul) astumas epohhi, mille põhitunnuseks on pseudoteadusliku irratsionalismi võidukäik, mis avaldub eelkõige ajaloosündmuste müstifitseerimises.
Kas see, kes usub rohelisi mehikesi, nõidu ja imesid on loll?
Sugugi mitte, ehk küll pisut rumal. Nii religioon kui igasugused uskumused on olnud tsivilisatsiooni tugisambad. Ajaloos on näilisus mänginud alati palju tähtsamat osa kui tõelisus. Läbi aegade on reaalsusele pahaks pandud, et ta pole piisavalt müstiline. Ehk teisisõnu: mida kaugemale areneb teadus, seda suuremaks muutub tema vari – pseudoteadus.
Kas realist saab olla usklik?
Ei. Kui mõistus ja usk on taevaannid, siis tähendab see seda, et taevas on teinud meile kaks kingitust, mis ei sobi kuidagi kokku ja on teineteisega vastuolus. Nimetada omaenda absurdseid väljamõeldisi jumalikeks saladusteks ja tunnistada nende seletamisel oma mõistuse jõuetust – see on ju sulaselge silmakirjalikkus.
Miks oled pildistatud nõukogude kolmainsuse taustal?
Tahan sellega öelda seda, et marksismi klassikute tsiteerimine ei suuda asendada oma peaga mõtlemist (kuigi ka oma peaga mõtlemine ei kaitse veel rumaluse eest). Kollektiivset tarkust pole olemas. Seda tõestas veenvalt prantsuse arst ja rännumees Gustave Le Bon oma raamatus „Hulkade psühholoogia” (1895). Iga uus põlvkond ei tee mitte ainult uusi vigu, vaid armastab raudse järjekindlusega korrata vanu.
See lugu valmis vahetult enne riigipööret Moskvas (19. august 1991). Kas selline sündmuste käik oli sulle üllatuseks?
Ei. Mind üllatas demokraatlike jõudude sinisilmsus, seda enam, et neil oli piisavalt aega oma jõudude koondamiseks. Sevarnadže hoiatust ei võetud tõsiselt. Loodeti ei tea mille peale. Nüüd siis ehk hakkavad demokraatlikud jõud liituma.

NB! Loe kindlasti ka:
Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia
Nii nägi välja vene linn Kaasan 1984. aastal (galerii)
Hüvasti, Krimm! (galerii)
Puhkus Berliinis
Miks venelased sõimavad ukrainlasi fašistideks ja banderalasteks?
Vladimir Putin – Vene James Bond kogu maailma vastu
Brežnevi doktriini krahh Afganistanis (1979–1989)
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)

NB! Vaata ka YouTube:
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)

 

0

Your Cart