Generalissimus Stalini suurimad vead

10 minutit lugemist

Pole ime, et pärast Teist maailmasõda ilmunud Punaarmee juhtide mälestustes ülistati nõukogude rahva kangelaslikkust ja punakindralite geniaalsust võitluses fašismi vastu, mis oli tähtis samm kogu maailma tööliste vabastamises kapitalistide rõhumisest. Kas aga oli ka midagi sellist, mida sõjaveteranid Punaarmee juhtkonnale ette heitsid?

Pärast Hruštšovi algatatud poliitikamuutust 1956. aastal hakkas kommunistlik tsensuur lubama Stalini kritiseerimist. Enamasti jäi see sõjaveteranide memuaarides siiski üldsõnaliseks. Näiteks Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov nimetas Stalinit 1941. aasta krahhi peasüüdlaseks, kuid omistas talle siiski ka teatavaid väejuhivõimeid.
Kõige teravamalt kritiseeritakse Stalinit ja kogu väejuhatust 1988. aastal ilmunud mälestusteraamatus, mille autoriks on polkovnik Ilja Grigorjevitš Starinov (1900–2000).

Diversioonimeister

Ilja Starinov.

Starinovi nimi on tuttav ainult nendele, kes Teise maailmasõja ajalooga põhjalikult kursis on. Teda peetakse suurimaks partisanisõja asjatundjaks Nõukogude Liidus. Seejuures ei olnud polkovnik Starinov kunagi kõrgema väejuhatuse soosik, mida tõendab juba fakt, et ta tegi kogu sõja läbi ühes ja samas auastmes.
Starinov süüdistab Stalinit sõjalises ebakompetentsuses ja isegi oma kõrge ameti kuritegelikus kuritarvitamises. Viimast nägi ta valdavalt 1937–38. aastal toimunud repressioonides, mis jätsid Punaarmee ilma juhtkonnata ja desorganiseerisid tema töö. Samas on raske salata, et massirepressioonid tekitasid totaalse hirmu õhkkonna, mis ajendas ellujäänud sõjaväelasi kasvõi nahast välja pugema, et juhi käsud mistahes raskustest ja ohvritest hoolimata täita. Tänu sellele suutis NSV Liit pärast 1941. aasta katastroofilist taganemist kiiresti mobiliseerida uued jõud kaitseks ja hilisemaks vastupealetungiks.
Millised olid aga muud vead, mida Nõukogude väejuhatus partisanisõja spetsialisti Starinovi hinnangul tegi?

Partei – juhtiv ja suunav jõud
Esimene viga olevat olnud sõjaväe allutamine parteiasjameestele – komissaridele. Muuhulgas sai partisaniliikumise staabi juhiks kaadripoliittöötaja Pjotr Ponomarenko, kes, nagu Starinov sapiselt nendib, polnud kunagi juhtinud isegi roodu. Selle tagajärjel muutus staap tavaliseks bürokraatlikuks asutuseks, mis võitles rohkem aruannete kui relvade abil. Rabaval kombel kujunes partisanitegevusest välja tüüpiline nõukogude „pokazuhha” ja ülemuste silmis plusspunktide kogumine.
Soovime siiski juhtida tähelepanu sellele, et paadunud parteilast võis olla partisaniliikumise etteotsa vaja selleks, et sundida partisane halastamatumalt käituma. Vaatame võrdluseks Jaapani okupeeritud Filipiine. Okupandid olid kuulutanud, et karistuseks iga tapetud Jaapani sõjaväelase eest surmatakse teatud arv juhuslikult valitud tsiviilelanikke. Seepärast hoidusid kohalikud elanikud jaapanlasi ründamast ja need võisid üsna ohutult ringi käia. Bolševikele, kes mäletatavasti isegi rahuajal ei hoolinud miljonite oma kodanike nälgasuretamisest, oli taoline humanism võõras. Kommunistlikud partisanid pidid vaenlast hävitama, hoolimata okupantide võimalikust kättemaksust tsiviilelanikele. Seepärast tuli ka partisaniliikumise etteotsa panna ideeliselt kindlad seltsimehed, kes suutnuks sundida partisanikomandöre tegutsema mistahes ohvritest hoolimata.

Kaitse unarussejätmine

Stalini ülistatud partisanisõja tagajärjeks olid Wehrmachti julmad karistusoperatsioonid.

Teiseks veaks oli Starinovi sõnul see, et sõjaväelastel ei olnud mitte mingisugust partisanisõja väljaõpet. Täpsemalt öeldes valmistus Punaarmee kuni 1933. aastani ka võimalikuks vastupanuvõitluseks vaenlase okupeeritud territooriumil. Koolitati partisaniüksuste juhte, piirilähedastes regioonides seati sisse peidetud relvaladusid. Alates 1933. aastast hakkas domineerima doktriin sõjast vaenlase territooriumil ja väikeste kaotustega. Salalaod likvideeriti, väljaõpetatud partisanid muutusid tarbetuteks. Nagu ütleb Starinov: „Stalin ja tema käsilased [—] hävitasid kolmekümnendatel aastatel hästi ettevalmistatud spetsialistid vaenlase tagalas operatsioonide läbiviimise alal.”
Selgitamaks lugejale selle „vea” tagamaid, peame meenutama, miks nõukogude võimu algusaastail Lenini truud võitluskaaslased Jossif Stalin ja Lev Trotski teineteisega tülli läksid. Kas näod ei meeldinud? Ei, nende vahel oli põhimõtete vastuolu. Trotski arvas, et vaatamata Poolalt 1920. aasta sõjas saadud häbistavale kaotusele, peab Punaarmee siiski alustama ülemaailmset vallutussõda, sest välisriikide rõhutud töölised tõusevad üles ja ühinevad vene vabastajatega. Stalin oli veendunud, et seda ei juhtu, ja maailma vallutamine on võimalik alles siis, kui on ehitatud üles tugev sõjavägi – selleks on aga esmajoones vaja rajada võimas sõjatööstus. Just selleks viidi läbi industrialiseerimine ja lasti miljonitel inimestel nälga surra, et riik saaks teravilja valuuta eest eksportida. Umbes samal ajal kui Saksamaal Hitler võimule tuli, leidis Stalin, et peagi on aeg küps maailmarevolutsiooni järgmiseks etapiks – Lääne-Euroopa vallutamiseks. Tänu halastamatule industrialiseerimisele ei pidanud Nõukogude Liit selleks ajaks enam kartma oma eksisteerimise pärast, vaid oli muutunud potentsiaalsest saagist kardetavaks kiskjaks. See oli põhjus, miks kaitsesõja doktriin asendus ründesõja omaga. Partisanide asemel valmistati maailmasõjaeelsetel aastatel hoogsas tempos ette langevarjureid.

Külmutame fritsud surnuks

Saksa sõdurid lohistavad mahalaskmisele kas tõelist või oletatavat partisani.

Suuremat huvi pakub kolmas viga, mida Starinov Stalinile ette heidab. Polkovnik meenutab oma raamatus jutuajamist 1941. aasta talvel Punaarmee peapoliitvalitsuse ülema (s.t. komissariga number 1) Lev Mehlisega, kes tegi talle teatavaks soojades Kremli kabinettides võrsunud idee: „Tuleb arvestada sellega, et on saabunud talv. Tingimata on vaja täielikult ära kasutada eelised, mida see annab! Me peame hitlerlased surnuks külmutama! Kõik metsad, kõik majad ja muud hooned, kus vaenlane külma eest varjuda võiks, tuleb maha põletada. Kas see on teile selge?”
„Mina vastasin ettevaatlikult,” jutustab Starinov, „et metsad esiteks talvel ei põle ja teiseks on nad partisanide baasiks. Kui aga külad maha põletada, siis jäävad meie oma inimesed ilma peavarjuta.”
Vastuväide valas vaid õli tulle. Mehlis nimetas mind ja [edelasuuna insenerivägede ülemat] Nevskit tühiteoreetikuteks ja pimeloomadeks. Ta nõudis, et Moskva kant muudetaks jäiseks kõrbeks: kuhu vaenlane ka ei läheks, peab ta eest leidma ainult pakase ja tuhahunnikud.”
Tõsi küll, seda ei mõelnud välja Mehlis, vaid Stalin ise, kes oli juba 3. juulil 1941 lausunud oma kõnes: „Vaenlase hõivatud piirkondades tuleb [—] õhkida sillad ja teed, rikkuda telegraafi- ja telefoniside, süüdata põlema metsad, laod ja moonavoorid.”
Starinov kritiseerib seda ideed halastamatult. Eriti kõnekas on üks episood, mida ta oma raamatus kirjeldab. See on Starinovi jutuajamine kohaliku elanikuga äsja vabastatud Zavidovo raudteejaamas. Mees rääkis autorile: „Hitlerlased, raiped, saatsid meile süütajaid, kes olid maskeerunud partisanideks. Nad põletasid seitse maja maha, rohkem rahvas ei lasknud.”
On selge, et need ei olnud mingid sakslased, vaid tõelised Nõukogude partisanid, kes täitsid Mehlise käsku.
Teise näitena sobib meenutada kommunistide legendaarse kangelase Zoja Kosmodemjanskaja saatust. Kas teate, milles tema kangelastegu seisnes? Ta süütas 1941. aasta hilissügisel Moskva kandi külades taresid põlema, kuni kohalikud elanikud ta kinni püüdsid ja sakslaste kätte andsid.

Eesmärk ei pühitse alati abinõu

Poodu rinnal on kiri: „Me oleme partisanid ja tulistasime saksa sõdureid.” (Valgevene.)

Starinov oli üks esimesi Nõukogude autoreid, kes püstitas küsimuse punavägede käitumise eetilisusest. Kui ordenitest kõlisevad kindralid kinnitasid, et rahvas mõistis sõjaga paramatult kaasnevaid raskusi ja oli nõus võidu nimel mistahes ohvreid tooma, siis Starinov leidis, et rahval lasti kannatada suuresti tarbetult. „Selle asemel, et vägede taganemisel jagada toiduained, eelkõige teravili, elanikkonnale, käskis Stalin hävitada kõik, mida polnud võimalik kaasa võtta. Nii määras „rahvaste armastatud juht” mahajäetud alade elanikud näljasurmale. Oleks Stalini käsk kõikjal täidetud, oleks okupatsiooni ajal surnud välja peaaegu kogu Ukraina vasakkalda ja mitme Venemaa oblasti elanikkond,” kirjutab Starinov kibestunult.
Hävituspataljonide laastamistööst 1941. aasta suvel Eestis on kirjutatud palju. Starinovi meenutatust näeme, et ka vene tsiviilelanikkonna vastu ei olnud Stalini bandel mingit halastust.
Starinov leiab, et „fritsude surnukskülmutamise” ja „põletatud maa” taktikat oleks saanud kasutada ainult siis, kui tsiviilelanikkond oleks täielikult evakueeritud, nagu tegi näiteks Soome 1939–40. aasta Talvesõjas. Muidu põhjustanuks see strateegia oma kodanike massilise hukkumise.
„Toiduainete hävitamine taganemisel ja asulate põletamine, jätmaks sakslasi külmavarjuta, tuli okupantidele suureks kasuks. Nende propaganda väitis, et Nõukogude võim tegi seda sellepärast, et ta ei kavatsenud kunagi sinna tagasi pöörduda. Bolševike hävitustaktika tegi sakslaste pooldajateks isegi need maaelanikud, kes ei olnud repressioonide või kollektiviseerimise ohvrite omaksed,” nendib Starinov. Muidugi teame, et nende sümpaatia okupantide vastu hääbus peagi, kuna sakslased ei kohelnud slaavlasi üldse täisväärtuslike inimestena.

Vale eesmärgipüstitus

Partisanid raudteele lõhkelaengut paigaldamas.

Neljas viga oli Starinovi sõnul see, et partisane kasutati ebaotstarbekal viisil.
Starinovi arvates oleks partisanisõja peaeesmärk pidanud olema rongiavariide põhjustamine ja autode hävitamine miinidega. Seevastu vaenlase sõjaväelasi varitsusest rünnata oleks tulnud vaid äärmisel juhul. „Partisanide võitlus vaenlase väeosadega tema tagalas toob kaasa suuremaid kaotusi kui rindel,” märgib ta. (Toimetus söandab siiski kahelda, et partisanid oleksid karjakaupa kuulipildujatule alla või üle miiniväljade jooksnud, nagu Nõukogude komandörid sõdureid rindel tegema sundisid.) Nõukogude väejuhatus kasutas aga partisane just nimelt vaenlase elavjõu ründamiseks. Rongide hävitamisele omistati teisejärguline tähtsus. Alles 1943. aastal hakati partisanidele andma varustust rongiliikluse saboteerimiseks. Siis oli aga juba lähedal vaenlase väljatõrjumine NSV Liidu territooriumilt. Lõppkokkuvõttes ei pääsenudki partisanide jõud täiele maksvusele.
Viies viga oli partisanide alahindamine. Organiseerinud suurte kaotuste hinnaga partisaniliikumise, läbi häda varustades teda relvade ja laskemoonaga ning isegi asutanud partisanide juhtimise keskuse, ei mõistnud kõrgem väejuhatus siiski partisaniüksuste hiiglaslikke võimalusi. Starinov rõhutab, et partisanid ei ole teisejärguline ressurss, vaid lausa imerelv. Väejuhatus arvas, et partisaniliikumist pole praktiliselt vajagi juhtida, rääkimata sellest, et koordineerida tema tegevust regulaararmee omaga. „Suures Isamaasõjas teostasid Nõukogude partisanid vaenlase tagalas sõjategevust 46 kuud. Keskstaap eksisteeris kõigest 18 kuud, seejuures viimased 7 kuud ei allunud Ukraina partisaniliikumise staap temale. Ebaefektiivsusesse partisaniliikumise juhtimises suhtus ülemjuhatus osavõtmatult,” nendib Starinov kibestunult. Seepärast varustati partisane laias laastus sellega, mis regulaarvägedest üle jäi. Tegelikult annavad aga partisanitegevusse suunatud vahendid suuremat kasu kui regulaarvägedesse suunatud.
Starinov toob ehmatava näite selle kohta, kuidas partisanid unarusse jäeti: „Sügisel-talvel 1942/43 nälgisid Krimmis partisanid samal ajal kui lennuvägi heitis pomme vaenlase kommunikatsioonidele. Pommitamise tõhusus oli minimaalne. Partisanid oleksid võinud suure eduga põhjustada vaenlase rongide väljasõite rööbastelt, aga selle asemel surid nad nälga.”

Raudteid hävitati valesti
Kui partisanide organiseeritus oli aja jooksul rahuldavaks muutunud, ei suutnud juhtkond ikkagi õigesti valida esmatähtsaid ülesandeid. See viis partisanide tegevuse tõhususe minimaalseks.
Suurimaks möödalaskmiseks osutus Starinovi sõnul nn. relsisõda. „Partisaniliikumise keskstaabi korraldus purustada kõikjal relsse oli kahjulik selle poolest, et seisuga 1. jaanuar 1943 oli okupeeritud alal 11 miljonit relssi, aga partisanid õhkisid kuus ainult 200 000 ehk 2%, mis oli okupantidele täiesti talutav, seda enam, et oluline osa õhiti seal, kus sakslased taganedes ise raudteid hävitada ei suutnud.”
Teisisõnu – selle asemel, et anda partisanikomandöridele ohtlik, kuid tõhus ülesanne õhkida vaenlase ronge, anti neile suhteliselt lihtne ülesanne lõhkuda relsse, kasvõi teisejärgulistel raudteedel.
Leidus siiski komandöre, kes jätkasid eluga riskides just nimelt rongide ründamist. „Ühes diversiooniaktis Minski ja Gomeli vahelises jaamas õhiti magnetmiini abil kütusetsistern ning tulekahjus hävis üks rong ehitusmaterjalidega, kaks rongi laskemoonaga ja üks rong tankidega Tiger. Wehrmacht kaotas ühe magnetmiini läbi tunduvalt rohkem kui kogu „relsisõjaga,”” resümeerib Starinov halastamatult selle kampaania tagajärjed.
Starinovi hinnangul olnuks ilma eeltoodud vigadeta suudetud Saksamaa alistada kaks aastat varem.

©Peter Hagen

0

Your Cart