Miks atentaat Stalinile 1944. aastal ebaõnnestus?

Tibutab peenikest sügisvihma. Eesliinil on ajutine vaikus. Vaid kohati on kuulda harva tulevahetust; siin-seal pahvatab särama valgustusrakette. Tiheda pilvkatte varjus lendab kõrgel taevas ida suunas nelja mootoriga lennuk. Juhtkange hoiab üks kõige kogenumaid saksa öölendureid, kes on saanud tammelehtedega rüütliristi riigimarssal Göringi enda käest. Seekord täidetakse tähtsat ja äärmiselt riskantset ülesannet; lennatakse sügavale Nõukogude tagalasse. Nad peavad maanduma Moskva lähistel, panema „lasti“ maha ja naasma enne koidikut oma baasi.

Meeskond on rahulik, sest kõik on viimase pisiasjani läbi mõeldud. Saksa lennukitööstuse viimane mudel, nelja mootoriga Arado 332 on ehitatud impeeriumi julgeoleku peavalitsuse eritellimusel. Selle lennulagi on 7500 meetrit, kusjuures vahemaandumiseta suudetakse läbida 4000 kilomeetrit.
Nupukalt on konstrueeritud müra- ja leegisummmutid, puidust propellerilabad, mustaks värvitud tiivad ja kere alaosa maskeerivad öisele reisile startinud lennukit suurepäraselt.
Originaalne kahekümne väikese pneumaatilise rattaga telik, äärmiselt väike maandumiskiirus 75 km/h ja spetsiaalsed pidurdusvahendid lubavad kasutada stardi- ja maandumisrajana praktiliselt iga põldu, aasa, lagendikku ja isegi külavaheteed; kere tagaossa monteeritud ebatavalise konstruktsiooniga treppluuk ja laes liikuvad vintsid tagavad inimeste, lahinguvarustuse, raskerelvade ja muude suurte esemete kiire mahalaadimise. Lõpuks veel kümme suurekaliibrilist ja kiirlaskekuulipildujat, mis kaitsevad lennukit kallaletungide eest.
On kolmas lennutund. Mootorid undavad ühtlaselt. Tüürimehe juhenditele kuuletuv piloot muudab kurssi: pärast tugevat õhutõrjetuld Velikije Luki lähistel on vaja maapealseid vaatluspunkte eksiteele viia. Varsti tuleb maanduda… Radist kuulatab pingsalt eetrit, pardalaskurid istuvad tardunult kuulipildujate juures…
Oma mõõtmetelt rohkem raudteevagunit kui õhusõidukit meenutavas lennukikeres istub ainult kaks inimest. Seal on ka hoolikalt kinnitatud külgkorviga mootorratas Zündapp.
Üks reisija, 35-aastane mees kannab Nõukogude armee majori üldsõjaväevormi. Vormipluusi vasaku tasku kohal helgivad rinnal kõige kõrgemad sõjalised autasud – Lenini orden, kaks Punalipu ordenit, Aleksander Nevski ja Punatähe orden; nende kohal ripub punase muareelindi otsas Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht.
Dokumentide järgi on see 1. Balti rinde 39. armee vastuluureosakonna ülema asetäitja Pjotr Ivanovitš Tavrin. Tema kõrval on sama osakonna töötaja Liidia Jakovlevna Šilova.
Nad on teel „eriti tähtsa ja täiseti salajase“ kiirläkitusega, mis on adresseeritud vastuluure peavalitsuse ülemale. Lisaks sellele on neil kaasas muudki „väga tähtsat ja eriti salajast“.
Lennuk hakkab maanduma. Mootorid töötavad kõige madalamatel pööretel. Lennuk laskub kiiresti maa poole ja asub võimsate laternatega endale teed valgustades maanduma. Viimasel hetkel rebib valgusvihk pimedusest välja rohtunud kaevikud ja kiiresti lähemale sööstva metsatuka. Lendur annab täisgaasi, mootorid uluvad raevukalt, püüdes masinat Maa külgetõmbejõust lahti rebida. Kuid on juba hilja: palju tonne kaaluv lennuk kihutab halastamatult maa poole. Nüüd puudutab ta pinnast ja tormab aukudes ja küngastel hüpeldes metsa poole. Raginal murduvad teele jäänud noored kased. lennuk pöördub veidi, virutab vasaku kandepinnaga vastu sihvakat mändi ja roomab nagu surmavalt haavatud loom veel paar meetrit edasi… Metallikrigin, klaasiklirin, murdunud puude ragin – ja siis kurjakuulutav vaikus. Meeskond on tardunud: peaksid kütusepaagid mitte plahvatama! Hirm piitsutab kõiki. Esimesena kargab püsti Tavrin: „Kiiresti, kiiresti, lurjused!“
Jooksnud salongi tagaseina juurde, virutab ta luugi valla ja kargab alla maapinnale. Rebib siis end tagasi ning haarab ehmatusest poolsurnud kaaslanna kätele. Rautatud saabastega mööda alumiiniumpõrandat kolistades jooksevad sakslased tema järel lennukist välja. Lipanud meetrit kakskümmend, viskuvad kõik mingisugusesse auku ja tarduvad seal rabaporis pingsasse ootusse.
Plahvatust ei järgne. Kõik on selge. Tuleb kiireimas korras jalga lasta.
Tavrin veeretab kiiresti mootorratta välja, surub kaaslanna külgkorvi ja kihutab teed valimata täie kiirusega minema. Ta peab jõudma Velikije Luki-Rzevi-Moskva maanteele.

* * *

Kes oli major Tavrin? Tema tegelik nimi oli Pjotr Ivanovitš Šilo, sündinud 1909. aastal Tšernigovi oblastis. 1941. aastal kutsuti ta Nõukogude armeesse. Olles 30. mail 1942. aastal öisel luurekäigul, jäi ta ettekavatsetult oma kaaslastest maha ja läks vabatahtlikult vaenlase poole üle.
Tarvin valetas sakslastele, et ta on nõukogude võimu poolt represseeritud tsaariarmee polkovniku poeg, rääkis ära kõik talle teada olevad sõjalised andmed ning avaldas soovi hakata füürerit teenima. Peatselt sattus Tavrin saksa luureorganite vaatevälja. Terve aasta kontrolliti teda kui provokaatorit ja agenti paljudes laagrites ning isegi Viini vanglas.
Temast saadi teada isegi Berliinis. Pärast Viini vanglas toimunud järjekordset edukat reetmist värbas impeeriumi julgeoleku peavalitsuse vastutav töötaja SS-Sturmbannführer Steiner ta 1943. aasta juulis ametlikult „erilise riikliku tähtsusega eriaktsioonide täitmiseks“. Mõne aja möödudes toimetati ta Berliini. Juba saabumise päeva õhtul viidi ta julgeoleku peavalitsuse idaosakonna ülema SS-Obersturmbannführer Georg Greife juurde. Pikk jutuajamine nelja silma all. SS-lane küsitles Tarvinit üksikasjalikult, täpsustas elulooandmeid, reetmise põhjusi ja asjaolusid, laagrites ja vanglates tehtud agenditöö üksikasju. Tavrinit tähelepanelikult kuulav Greife lehitses aeg-ajalt paksu toimikut, millel oli silmatorkav pealkiri „Salaagent Politov“…
Skorzeny ja Kaltenbrunneri poolt pakutud ning Himmleri käest heakskiitva hinnangu saanud idee realiseerimine nõudis ettevaatlikkust… Tuli leida leidlik ja algatusvõimeline agent, kes oleks nõus oma elu ohtu seadma. Ainult sel tingimusel võis ideed hakata realiseerima.
„Härra Tavrin, ma kutsusin teid siia selleks, et arutada üht ülimalt tähtsat küsimust…“ Greife peatus ja uuris läbi näpitsprillide paksude klaaside üksisilmi Tavrinit ning jätkas: „Gestaapo otsustas usaldada teile ülitähtsa terroriakti sooritamise Moskvas. Aktsioon on keeruline ja nõuab suuri jõupingutusi. Kuid hoolikas ettevalmistus ja vastavad vahendid, millega teid varustatakse, garanteerivad selle eduka täitmise. Muide, see on vabatahtlik asi ja te võite selle täitmisest keelduda…“
Tavrin mõistis hästi, et ta ei saa ära öelda ning raporteeris närviliselt väriseva häälega: „Olen valmis… teenima füürerit…“
Paar päeva hiljem hakati arutama kavandatud „ajaloolise ülesande“ üksikasju, kuid seni ei räägitud sellest, keda Tavrin peab tapma.
Lõplikuks ettevalmistuseks saadeti Tavrin 1943. aasta septembri lõpus Pihkvasse luureorgani „Zeppelin“ peakomando „Russland-Nord“ ülema Otto Krausi käsutusse. Kahe kuu pärast, 1943. aasta detsembris sõidutati Tavrin Berliini.
Greife uuris üksikasjalikult, kuidas õppused kulgesid. Suulise ettekandega rahuldumata korraldas ta Tavrinile praktilise eksami. Šeff oli rahul – õpilane oli ilmseid edusamme teinud.

Viimasel õhtul enne „Russland-Nordi“ tagasipöördumist kutsuti Tavrin kiiresti Greife juurde, kellega koos sõideti julgeoleku peavalitsusse. Seal toimus jutuajamine kurikuulsa SS-Obersturmbannführer Otto Skorzenyga (1908–1975). Jutuajamine kestis lühikest aega. Skorzeny terav silm nägi Tavrinis kohe võimekat terroristi, kes on täiesti sobiv kavandatud „sajandi mõrva“ täide viima. Saanud kiita kõrgetelt ülemustelt, kes olid lubanud temast SS-Reichsführer Himmlerile ette kanda, pöördus Tavrin tagasi „Russland-Nordi“, mis oli vahepeal seoses „rindejoone õgvendamisega“ Riiga kolinud.
Hiljem toimetati Tavrin Sachenhauseni lähedal asuvasse Friedenthali lossi, kus jätkus terroristi väljaõpe. Skorzeny ja Greife jälgisid teda nii öösel kui päeval nii agentide kui ka tehnikavahendite abil, õhutasid auahnust ja süvendasid mõtet tema isiku ajaloolisest tähtsusest.
Skorzeny ja Greife jätkasid operatsiooni ettevalmistamist. Peatselt kinnitas Kaltenbrunner selle üldskeemi: Tavrin viiakse lennukiga Moskva lähedale, kust ta läheb Moskvasse ja asub seal elama eesmärgiga välja uurida Kõrgema ülemjuhataja asukoht ning tema sõitude marsruudid, õpib tundma lubade süsteemi, mille alusel lastakse pidulikele koosolekutele ja Punasele väljakule, tungib ühele miitingule ning sooritab soodsal hetkel atentaadi. Stalini tapmisega loodeti Saksamaad kui mitte lõplikust kokkuvarisemisest päästa, siis vähemalt võita aega, et Hitler võiks leida Lääneriikidega ühise keele.
Just seepärast viimistlesid Skorzeny ja Greife plaani ülima tähelepanuga. Järk-järgult muutus see üldisest teoreetilisest arutlusest hoolikalt läbimõeldud tegevusplaaniks, mis pidi nende arvates tagama Tavrini pääsemise Moskvasse ning operatsiooni eduka lõpuleviimise.
1944. aasta jaanuari algul toimus impeeriumi julgeoleku peavalitsuse ülema Ernst Kaltenbrunneri kabinetis salanõupidamine. Sellest võtsid osa vaid peremees ise, tema parem käsi SS-Brigadeführer Walter Schellenberg (1910–1952), Skorzeny, Greife ja „Russland-Nordi“ ülem SS-Sturmbannführer Krause. Arutati operatsiooni lõplikku varianti. Pärast Skorzeny põhjalikku ettekannet arutasid kohalolijad hoolikalt plaani iga detaili, kaalusid selle otstarbekust ja teostatavust. Plaan kinnitati ning seda asuti ellu viima. Gestaapo, SD ja Abwehri kümned allüksused valmistasid kiires korras mitmesuguste Nõukogude dokumentide templite ja pitsatite näidiseid, kohendasid trofeemundreid, muretsesid igasuguseid rindeolukorras vajalikke esemeid. Valedokumentide valmistamist juhendas SS-peakeskuse „Tehnilised abivahendid“ ülem SS-Obersturmbannführer Bernhard Krüger isiklikult.
Kuna Tavrin pidi saadetama Moskva lähistele teeneka lahinguohvitseri maski all, siis õmmeldi talle Nõukogude armee majori üldsõjaväemunder. Selle külge kinnitati kangelase kuldtäht ja Nõukogude Liidu kõrgemad lahinguordenid. Osavalt tehti järele ka ordeniraamatud ning ajaleheväljalõikeid, kuhu olid trükitud Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi vastavad seadlused ning ülemjuhatuse käskkirjad. Otsekui lahingus saadud raske haava kinnituseks soovitati Tarvinile visalt anda nõusolek spetsiaalseks operatsiooniks, mille tulemusena ta üks jalg jääks teisest lühemaks. Ent Tavrin keeldus kategooriliselt. Ei aidanud ka meedikute kinnitused, et pärast ülesande täitmist vabastab kordusoperatsioon ta pealesunnitud lonkamisest.
Siis paigutati ta kolmeks nädalaks parimasse kliinikusse, kus skalpelliga osavalt lõigatud armidega imiteeriti täiuslikult raskeid killuhaavu kõhu ja vasaku puusa piirkonnas. Seda kõike kinnitati „Nõukogude hospidalide“ tõenditega.
Et Nõukogude Liidu territooriumil vältimatuid järelepärimisi ja kontrollimisi miinimumini viia, maskeerida Tarvini põiklevaid vastuseid vihjetega „teenistussaladustele“ ning kergendada Kõrgema ülemjuhataja asukohta pääsemist, „määrati“ agendile 1. Balti rinde 39. armee vastuluureosakonna ülema asetäitja amet.
Et Tavrin pääseks maandumiskohast takistusteta Moskvasse, sai ta kaasa otsekui rindestaabist läkitatud eriümbriku, millel olid kõik riikliku tähtsusega saadetise tunnused. Tavrin „oli volitatud“ toimetama selle kirja koos „salajase saadetisega“ (varustus, relvad, lahingumoon, raadiojaam) Moskvasse ning andma selle isiklikult üle vastuluure peavalitsuse ülemale. Ent sellestki oli operatsiooni algatajatele veel vähe. Kuna Nõukogude Liidu pealinnas võis Tavrinil vaja minna teiste isikute abi, varustati ta enam kui 500 kõige erinevama dokumendi ja blanketiga, mis olid määratud oletatavatele abilistele. Paberite hulgas oli igaks elujuhtumiks sobivaid dokumente: kõikvõimalikud ametitunnused, passid, tööraamatud, puhkusetõendid jne. Kiireimas korras valmistasid graveerijad rohkem kui 120 sõjaväe-, partei ja riigivalitsuste ning ettevõtete pitsatit ja nurgatemplit. Erilist tähelepanu pöörati terroriakti sooritamise vahenditele.
Sisendanud Tavrinile mõtet, et tema missioon on suhteliselt lihtne ja et ta pääseb karistamatult minema, mõistsid sakslased suurepäraselt, et nad saadavad agendi kindlasse surma.
Tavrin varustati rikkaliku arsenaliga. Talle anti mitu erineva kaliibriga ja erinevat tüüpi püstolit, sealhulgas kaheksalasuline Scott; kaks impeeriumi julgeoleku peavalitsuse laboratooriumides loodud salajast reaktiivrelva, mis kujutasid endast soomust läbistavate mürskudega tulistavat omapärast käsimiinipildujat. nahktupe abil vormipluusi või sineli varruka all käsivarre külge kinnitatud messingitorru paigutati soomust läbistav fugassgranaat. Reaktiivlaeng süttib taskulambipatareist saadava elektriimpulsi abil. Niisugune mürsk suudab 300 meetri kauguselt läbistada enam kui 40 mm paksuse soomusplaadi!
Lisaks püstolitele, lõhke- ja mürgikuulidele anti Tavrinile väike, kuid suure purustusjõuga magnetmiin, mida oli võimalik teatud sagedusega raadiolainete abil eemalt lõhkema panna. Kuid atentaadi organiseerijad mõistsid, et kõik need ettevalmistustööd võivad juba missiooni algetapil terroristi läbi kukutada. Kuidas Tavrinit kõige kindlamini Nõukogude Liitu toimetada? Rindejoone ületamine oli liiga ohtlik. Seepärast otsustati kasutada firma Messerschmitt uusima lennuki Arado 332 katsemudelit, mis oli konstrueeritud vastavalt julgeoleku peavalitsuse eritellimusele. Lennuk pidi tungima suures kõrguses Nõukogude õhuruumi ning maanduma Vjazma-Rzevi piirkonnas. Pärast agendi ja tema varustuse mahapanemist tuli lennukil baasi tagasi pöörduda.
Maandumiskohalt kiiresti lahkumiseks ja relvade, lahingumoona, raadioseadmete ning muude esemete transportimiseks valiti võimas külgvankriga mootorratas Zündapp, mis suutis isegi koormatult kihutada 120 kilomeetrit tunnis.
Berliiniga kindla side tagamiseks olid Tavrinil kaasas portatiivne raadiosaatja ning vastavad šifreerimis- ja dešifreerimisblokid. Nõukogude territooriumil viibimisega seotud kulude katteks ja atentaadi ettevalmistamiseks anti talle 500 000 rubla.
Gestaapo juhid ei säästnud jõudu ega vahendeid – Tavrini ettevalmistamiseks kulutas gestaapo kokku umbes 5 miljonit marka! Nad püüdsid ette näha operatsiooni pisimaidki üksikasju, viia raskuste ja ootamatute asjaolude esinemise tõenäosus miinimumini, luua eeldused plaani edukaks realiseerimiseks.
1944. aasta aprillis kutsuti Tavrin tema kogemuste pagasi kontrollimiseks taas Berliini. Tähtsamaid õppusi viis läbi SS-Obersturmbannführer Erich Hengelhaupt (1911–1945?), kes asendas autoõnnetusel hukkunud Greifet. Mõni aeg hiljem toimus veel pikka aega kestnud ja rangelt salajane jutuajamine Skorzenyga, kes avas lõpuks oma kaardid: atentaadi ohvriks oli valitud Nõukogude Kõrgem ülemjuhataja. Tavrin oli seda ammugi aimanud – ega ilmaaegu räägitud nii palju tema missiooni ajaloolisest tähtsusest. Pärast järjekordset Riiga naasmist jätkusid taas treeningud ja psühholoogiline mõjutamine. Nii läks mitu nädalat.
Augusti algul kuulutati ettevalmistus lõppenuks. Skorzeny nõuandel võeti vastu otsus saata Tavrini abistamiseks üle piiri ka tema armuke Liidia Šilova. Tegelikult pidi too SS-Sturmbannführer Krausi vana ja läbiproovitud agent pidevalt kontrollima Tavrini käitumist ning tegutsemist Nõukogude tagalas.
Šilovale õpetati kiiresti raadioasjandust, fabritseeriti dokumendid, mis tõendasid, et nooremleitnant Liidia Jakovlevna Šilova töötab sekretärina samas vastuluure osakonnas kus Tavringi; mõeldi välja vastav legend ning valmistati neid ette ühiselt piiri ületama.
Tavrini selja taga sai Šilova Krausilt üksikasjalikke instruktsioone. tema põhiülesandeks oli sundida Tavrinit iga hinna eest ülesannet täitma. Meelekindlusetuse, arguse, atentaadi ettekavatsetud venitamise puhul pidi naine tegutsema mitte ainult sõna, vaid ka relvaga, Tavrini otsese reetlikkuse puhul tuli tal mees tappa, vangilangemise korral pidi ta Nõukogude julgeolekuorganite poolt alustatava desinformatsiooni vältimiseks kasutama raadiogrammide šifreerimisel ainult temale teada olevaid leppesignaale. 1944. aasta augustikuu viimastel päevadel kandis Skorzeny Kaltenbrunnerile ette, et agent on täielikult valmis.
4. septembri hilisõhtul kihutas „Russland-Nordi“ hoone väravast välja kolm sõiduautot. Neljakümne minuti pärast jõudsid nad sihtkohta – hoolikalt valvatavale salajasele lennuväljale. Sõideti otse lennuki juurde. Hengelhaupti lühike kõne, tugev käepigistus.
Lõpuks rebis lennuk end maa küljest lahti ja kadus ööpimedusse…

* * *

Mootorratas kihutas meeletu kiirusega mööda külavaheteed. Juba koitis. Teekäänaku taga puude vahel paistsid mõned majad. Mingi küla. Nüüd määras Tavrin oma asukoha kindlaks ja püütagu teda siis veel leida. Ent ei Tavrin, Šilova ega nende peremehed ei teadnud, et Nõukogude luure oli terroristide saabumisest teadlik. 1944. aasta augustis, pärast seda, kui Kaltenbrunner oli kinnitanud Arado 332 maandumise koha ja operatsiooni alguse aja, andis Hengehaupti usaldusväärne kaastöötaja kodeeritud teate kavandatava operatsiooni kohta üle väikese kohviku perenaisele proua Seyferetile, kes andis selle sama päeva öösel šifreeritud raadiogrammi eetrisse.
Hommikul asetati dešifreeritud raadiogramm Nõukogude vastuluure peavalitsuse ülema lauale. Berliinist teatati, et septembri algul saadetakse Smolenski või Kalinini oblastisse uusimat tüüpi dessantlennuk, mis võib maanduda isegi metsalagendikul. Selle pardal asub Nõukogude armee ohvitseri mundris spetsiaalse väljaõppe saanud agent koos oma kaaslasega, kelle eesmärgiks on sooritada atentaat Stalinile.
Raadiogrammi võrreldi Nõukogude vastuluurajate poolt 1944. aasta juunis Smolenski oblasti metsades tabatud saksa langevarjurite ülekuulamise protokollidega. Seal oli kirjas, et kinninabitud dessantgrupp otsis lennuki öiseks maandumiseks sobivat lagendikku. Samal päeval informeeriti õhukaitse ülemjuhatust, rakendati tööle Smolenski ja Kalinini oblastis asuvad tšekistide erigrupid…
Mõne ajapärast saabus püüdestaapi raadiogramm: Smolenski oblasti Karmonovo rajoonis fikseeriti tundmatu mootorratta ilmumine. Sellel sõitnud sõjaväevormis mees ja naine püüavad jõuda Rzevi poole viivale teele. Väikesest teega ristuvast oruhäilust kihutas välja mootorratas. Näinud patrulli ja peatumismärguannet, pidurdas Tavrin vastumeelselt, hindas valvsa pilguga olukorda, kuid rahunes kohe: tema kangelase kuldtäht ja „kindlad“ dokumendid aitavad igast olukorrast puhtalt välja tulla.
Tavrin naeratas reipalt ja palus end mitte kinni pidada: ta ruttab ju ülikiire ja -tähtsa läkitusega Moskvasse. Dokumentide ja teekonnalehe nõudmisel nööpis ta jopihõlmad hooletult lahti ning lükkas need vormipluusi rinnataskust dokumente otsides hästi laiali, nii et kangelase kuldtäht ja ordenid selgesti paistaksid.
Patrulli vanem uuris hoolega isikut tõendavaid dokumente.
„Seltsimees major! Vabandage, kuid teil pole komandeering õigesti vormistatud. Tulge minuga kaasa, lööme sellele puuduva pitseri peale. Vastasel korral peetakse teid järgmises kontrollpostis jälle kinni.“
Enesevalitsemist kaotav Tavrin hakkas nördinult seletama, et tal pole sugugi aega, et ta täidab ülikiiret riikliku tähtsusega ülesannet, kuid sundis end siiski rahulikuks ning astus ebasoovitava kokkupõrke vältimiseks koos patrulliga majja. Seal väänati tal käed ootamatult selja taha. Tavrin üritas küll protesteerida, kuid vakatas kohe, kui mootorrattalt võeti maha raadiojaam, käsimiinipildujad koos nende juurde kuuluvate mürskudega ja kogu ülejäänud varustus…
Sakslaste suure hoole ja vaevaga ettevalmistatud operatsioon Stalini tapmiseks oli läbi kukkunud. 1. veebruaril 1952 mõistis Nõukogude Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium Tavrini surma ja ta lasti maha sama aasta 28. märtsil.

Tunnuspildil: Georg Greife ja Tavrin.

NB! Loe ka:
Poliitilise atentaadi anatoomia
Põrgumasin füürerile!