Džohhar Dudajev: „Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia!”

14 minutit lugemist

Väljavõtteid kindral Džohhar Dudajevi teleintervjuust 1995. aastal
(Nurksulgudes toimetaja märkused)

Varsti on 9. mai. Mida te soovite endise NSVL rahvastele?
Endise NSVL rahvastele ei soovi ma midagi. Seda, mida nad on ära teeninud, seda teevad nad endale ise, viies end selleni, mida nad väärivad. Endise, praeguse või tulevase Liidu rahvaste hulgas on levinud russism. See on väga ohtlik, raske krooniline haigus. Russism on hirmsam kui fašism, natsionaalsotsialism, rassism, kõik inimvihkajalikud ideoloogiad. See on suur õnnetus Venemaa elanikele. See, mida tehakse praegu Tšetšeenias, on suuresti ainult ettekääne. [Esimene Tšetseenia sõda kestis 11. dets 1994 kuni 31. aug. 1996] Olemuselt väljendab see nende inimeste loomust, kes põevad inimvihkajalikku ideoloogiat – russismi. Aga selle eest tuleb kallist hinda maksta. Vene rahvast ootavad ees väga rasked kannatused ja prognoos ei ole hea. Selle põhjus on reaalne – ei ole ideed. Parema, õiglasema, võrdsema ühiskonna ehitamise plaan läks katki nagu haige vill, sellepärast et tugines russismiideele. Tänapäeva Venemaal ei ole õigusriiki, ei ole võimu legitiimsust. Aga kui pole õigusriiki ega riigivõimu legitiimsust, ei ole ka kohta poliitikale, ei sise- ega välispoliitikale. Rahval pole motivatsiooni ega stiimuleid. Sellega lõpevad väljavaated.
Kust võtta idee sellise inimmassi jaoks? Üks võimalus oleks järgida lääneriikide eeskuju ja teha oma ideeks, oma jumalaks dollar. See on umbtee. Siis puhkeks Venemaal kodusõda, võimu ümberjaotamine. Perioodil, mil võim on illegitiimne ja toimub riigivara erastamine, on dollariidee ohtlik, sest igaühel saab siis olema automaat; sellel, kel on piisavalt raha, on ka rakett, ja vaidlused lahendatakse kodusõjaga.
Praegu püüavad poliitikud ja ideoloogid juhtida Venemaad kolmandale teele. See on venestamine, ühtsus slaavluse baasil. Venemaa ihub hammast Krimmi peale [2014. aasta veebruaris alustas Venemaa Krimmi vallutamist], kaugemas perspektiivis kogu Ukraina ja [24. veebruaril 2022 alustas fašistlik Venemaa sõda Ukraina vastu] ja Valgevene peale. Slaavlaste ühtsusest Venemaa all ei tule aga midagi välja, sest ukrainlased, suuruselt teine slaavi rahvas maailmas, ei lepi iialgi venestamise ja russismiga.

Panrussismi isa Konstantin Pobedonostsev (1827–1907) üritas luua panslavismi „kitsamat“ vormi. Panslavismi ideoloogia asendati pärast Teist maailmasõda ideega „sotsialistlik sõprus rahvaste vahel“. 1990. aasta alguses kukkus panslavismi ideoloogia kolinal kokku. Imperaator Vladimir Putin aga leidis, et relvade abil saab russismi ka lihtsamalt levitada – näiteks Ukrainas algust tehes.

Ma olen juhtinud garnisone kolmes sõjaväeringkonnas. Võit Saksa fašismi üle oli inimkonna suur saavutus, kuid kahjuks sündis fašismi vastu võideldes russism. Sel ajal, kui kogu maailm võitles veel pruuni katkuga, hävitati Nõukogude Liidus miljoneid inimesi rahvuse ja vaimsuse alusel. Ühteainsasse auku maeti kaksteist tuhat inimkonna parimat poega – Poola ohvitseri [mahalastud Poola ohvitserid ja teised vangid maeti seitsmesse ühishauda. Kõige kuulsamaks sai ühishaud Katõni lähedal, kust 1943. aasta kevadel leiti 4443 surnukeha. KGB esimehe Aleksandr Šelepini andmetel tapeti ühtekokku 21 857 poolakat]. Miljonilisi rahvaid saadeti kodumaalt välja, sealhulgas tšetšeeni rahvas täies koosseisus. Sel ajal, kui sündis ilge, rõve russismiideoloogia, hukkus kaks kolmandikku tšetšeeni rahvast. [Aastal 1944. toimunud küüditamise käigus sai kindlasti surma vähemalt veerand kõikidest tšetšeenidest; täpne arv ei ole teada, kuid võib olla palju suurem.] Pärast Teist maailmasõda hakkas russism jõudu koguma. Hirmutamaks kogu maailma, demonstreeris Vene sõjavägi oma julmust. Valides välja kõige nõrgemad ja kaitsetumad, näitas Venemaa maailma rahvastele vägivalla ja hävitustööga oma julmust ja oma russismi. Meenutagem 1944. aastat. Veel polnud jõudnud lõppeda maailmasõda, kui hakati miljoneid eri rahvustest inimesi füüsiliselt hävitama, deporteerima ning hiiglasuur territoorium muudeti tõeliseks koonduslaagriks. Siis algasid arveteklaarimised Iraaniga. Edasi 1956. aastal Ungari, 1968. aastal Tšehhoslovakkia, [invasioon Poolasse 1981. aastal jäi ära, sest kindral Wojciech Jaruzelski (1923–2014) kuulutas sama aasta detsembris välja sõjaseisukorra], pärast seda sõda Afganistanis [1980–1989]. Ja mitte ükski inimene nende valetajate ja avantüristide hulgast, varjamatutest kurjategijatest kõrgemates võimuešelonides, kes panid toime kuritegusid inimsuse vastu, ei kandnud karistust. Isu aina kasvas ja viis selleni, mis toimub praegu Tšetšeenias. Mitte ükski süüdlane ei ole karistada saanud. Ma võin teile kinnitada, et kuni süüdlased mõttetus genotsiidis, julmustegudes, küünilisuses, mis sünnitas heakstegematu kurja, ei ole kohtu alla antud ega saa tunda, et kuriteole järgneb vältimatult karistus, saavad Venemaa hädad ainult kasvama.
Ma tahaks uskuda, et sõjaväelased ei loe ennast nende kurjategijate, vandaalide hulka ega toeta seda ebainimlikku, mõttetut, küünilist agressiooni, mida praegu viivad läbi vene sõjardid. Armee on segatud palgasõdurite-kriminaalkurjategijatega ning mandunud marodöörideks, bandiitideks ja pättideks. Ja keegi ei saa selle eest karistada. Kõrgema võimuešeloni, selle bandiidigrupeeringu, isu muudkui kasvab. See viib lõpuks välja selleni, et nii, nagu nad hävitasid Groznõi linna, hakkavad nad hävitama kõiki, tegemata vahet venelasel ja tšetšeenil, kristlasel, moslemil ja budistil.
Seal, kus valitseb inimvihkajalik ideoloogia, on alati vaja välja mõelda mingi bluff, mingi vaenlane. Russism ratsutas kaua aega Saksa fašismi seljas isegi siis veel, kui see oli juba ammu hävitatud. Pärast mõeldi välja juudi sionism ja ässitati kogu maailma juutide vastu. Hiljem ei avaldanud seegi loosung enam mõju. Oli vaja uut müüti – tšetšeeni maffiat. Seegi ei töötanud. Kogu maailm nägi, et seda maffiat, mida tšetšeenides näha tahetakse, ei ole. Maffia istub hoopis Moskvas.
Meil on 300-aastane kogemus venelaste suhtumisega rahvastesse – tšetšeenidesse, teistesse Kaukaasia rahvastesse ja muudesse rahvastesse. Me teame, milleks venelased võimelised on. Mis on meie nõrkus? Nõrkus on meie usaldus Venemaa vastu. Ma tahaksin, et nii tšetšeenid kui ka teised vastaksid Venemaale sellega, mida ta ära on teeninud. Muidu ei jõua see neile kuidagi kohale.
Ma analüüsisin kogu Venemaa ja Tšetšeenia suhete ajalugu. Lugesin ka Bulgakovit. Tal on jutustus, kus ta kirjeldab oma osalemist 1919–20. aasta Vene–Tšetšeeni sõjas. Tolstoi kirjutab tšetšeeni külast. Seal panid venelased toime ebainimlikke julmusi ja Tolstoi kirjutab, et tšetšeenid vaatasid venelasi jälestusega. Samamoodi vaatan praegu mina ja teised tšetšeenid nende tätoveeritud kurjategijate, marodööride, varaste, mõrtsukate peale. Teisiti kui jälestusega selliste elajate peale vaadata ei saa. Pika venelastega kooseksisteerimise ajaloo jooksul ei ole midagi muutunud. Ja Vene riik on praegu kogu maailma ees paljastatud. Mitte ainult väliselt ei seisa ta maailma ees paljana, vaid ka pahupidi pööratuna. Sisikonnani välja. Kogu maailm on näinud, mis on russism ja kui ohtlik see inimkonnale on. Õigel ajal ei võideldud sellega, nüüd on see haigus levinud. Tal on must kohver tuumanupuga.

Kuidas Eestis teisse suhtuti?
[D. Dudajevi teenistuskohaks oli 1987–90. aastal Tartu.]

Kõikides sõjaväeringkondades, kus ma teenisin, kõikides väeosades olin ma alluvatega aus, täitsin puhtsüdamlikult oma kohust. Aga Eestis oli välja kujunenud ebatavaline olukord. Seal oli sõjaväelaste suhtumine kohalikesse elanikesse nagu kohalike suhtumine sõjaväelastesse – vastastikune vihkamine, põlgus. Minu ajal leidsid tsiviilelanikud ja sõjaväelased üksteisemõistmise. Inimesed, kes aastakümneid olid elanud samas trepikojas, hakkasid esimest korda üksteisele tere ütlema. Küllap on rahvastesse lihtsalt vaja inimlikult suhtuda, aga mitte loomalikult. Mitte russismi positsioonilt, vaid inimlikkuse ja seaduse positsioonilt. Ja kõik läheb korda. Ei ole olemas halbu rahvaid. Mitte ükski rahvas maailmas ei ole halb.

Kas eestlastega oli mingeid ebameeldivaid intsidente?
Mitte mingisuguseid. Esimest korda Tartus tähistasime me lennuväe päeva koos eestlastega. Me avasime väravad, panime lennukid välja. Noormehed jutustasid puhtas eesti keeles lennukite eesmärgist ja tehnilistest omadustest. Lasksime külastajatel vaadata sööklaid, kasarmuid, muuseume. Eestlased kartsid tollal veel oma lippu isegi taskus kanda. Meie heiskasime nende lipu kõrgele, mõõtmetega 2×3 m ja eesti rahvusest langevarjur hüppas sellega 3000 meetri kõrguselt alla. Mina ise nägin noort peret väikese lapsega, kes ütles: „Emme, vaata,” [Intervjuu toimus vene keeles, aga D. Dudajev lausus seda lugu jutustades sõna „emme” eesti keeles.] ning nähes, et see on Eesti lipp, tantsisid nad rõõmust, pisarad silmis. Mitte mingeid intsidente ei toimunud.

Venelased 1968. aasta augustis tankidega Prahasse slaavi sõprust eksportimas. Nõukogude valitsus saatis Tšehhoslovakiasse korda looma 300 000 sõdurit.

Kas te ei kartnud ebameeldivusi kõrgemalt poolt?
Ma sülitasin selle peale, kas mul tuleb ebameeldivusi või ei tule. Eestis oli sel ajal rahulolematuid. Oli meeleavaldusi. Lennuväli oli hiiglaslik, perimeeter 11 km. Need vaesekesed olid kella viiest hommikul, lapsed süles ja kukil, meelt avaldamas, et nad on sõjalennuvälja ja sõjaväelaste kohalviibimise vastu. Ükskord otsustasid nad kõndida ümber lennuvälja. Läbi metsa, soo, ukerdasid, vaesekesed, väsisid. Siis käskisin ma selles sektsioonis okastraadi ära koristada, kutsusin nad sisse, lasksin nad juhatada läbi lennuvälja teisele poole, kus kostitasime neid teega. Mis nad ikka vaevavad ennast, kõmbivad, hiilivad? Nii sulas jää. Nad ei olnud enam sõjaväelaste vastu, kui nägid, et sõjaväelased ei ohusta neid, nende au ja väärikust.
Me andsime eestlastele tagasi rahvusmuuseumi ja pargi. Pärast Teist maailmasõda oli üks Eesti kõige ilusamaid kohti sõna otseses mõttes ära lagastatud. Sõjavägi oli teinud sinna oma tehnilised rajatised, kõik oli rusudes, prügine. Mina tegin ettepaneku anda neile muuseum tagasi. Nemad muidugi alguses ei uskunud, aga kui me tegime korda nii palju kui saime, puhastasime territooriumi ära, ehitasid nemad meile vastutasuks uued angaarid, millest meie ei osanud unistadagi. Esimese puu selles pargis istutasime meie muuseumi direktoriga, isegi foto on olemas. Ja ei mingeid probleeme, kõik oli normaalne.
Moskva valmistus tollal eestlaste vastu. Kõige suurem surve pidi tulema Eestile. Vabariik oli väike, seal oli võimalik korda saata, mida iganes. Kui seal algasid diversioonid, siis panin mina välja valvepostid ja tegin massiteabevahendites avalduse, et mistahes terroristi, provokaatori pihta avatakse tuli. Hiljem läksid need sündmused juba üle Leedu peale.
Meil oli mõju nii Leedus kui Lätis. Pean ütlema, et sõjaväeringkonna juhatus tegi kõik selleks, et saavutada vastastikust mõistmist. Selle eest sattus sõjaväeringkonna ülem ise ebasoosingusse. Ta viidi üle mujale. Teatud jõududele oli vaja sõjavägi laostada, kohaliku elanikkonnaga suhted ära rikkuda, muuta kõik kaoseks. Sel ajal, kui mina teenisin, oli sõjaväeringkonna juhtkond huvitatud sellest, et suhted elanikkonnaga toimiksid seaduse alusel, aga kõrgemates võimuešelonides seda ei soovitud. Nende eesmärk oli teine. Need, kes vastu tegutsesid, koristati ära, viidi mujale ja viidi armee sellisesse seisukorda, nagu ta on praegu. Sõjaväest taheti teha karistusvahend uute poliitavantüristide kätes. Praeguseks on see ülesanne hiilgavalt täidetud. Tšetšeeniasse on saadetud 7000 laagritest vabakslastud kurjategijat. Vaadake nende nägusid, tätoveeringuid. Vaat’ mida tegid võidu 50. aastapäeva [1995] kingituseks Vene riigi praegused juhid!

Kas Tšetšeenia sõda on kristlaste ja muhameedlaste vaheline sõda?
Ei. Sõda islami ja kristluse vahel ei ole. Praegu palvetavad kogu maailma kristlased oma kirikutes, juudid oma sünagoogides, budistid oma templites tšetšeeni rahva eest, ja ainult venelased ootavad tšetšeenide hävitamist. Tšetšeenia sõda ei ole muhameedlaste sõda kristlaste vastu. See on usklike sõda satanistlike russistide vastu. Nii, nagu omal ajal võitles kogu inimkond Saksa fašismi vastu, nii võitleb praegu kogu inimkond russismi vastu. See võitlus läheb tugevamaks. Venemaa arvab asjata, et nad oma sõjaväega, kurjategijatest palgasõduritega, tuumarelvaga ajavad inimkonnale hirmu nahka. Ei aja.

6. augustil 1990 lausus Boriss Jeltsin Ufas oma kuulsa fraasi: „Võtke nii palju suveräänsust, kui suudate alla neelata.” 11. detsembril 1994 algas esimene Tšetšeenia sõda. Venemaa presidendi dekreedi „Seaduslikkuse, korra ja korra ning avaliku turvalisuse tagamise meetmete kohta Tšetšeenia Vabariigi territooriumil” väljaandmisega sisenesid Vene regulaarväed Tšetšeenia territooriumile.

Tšetšeenias on hävitatud kõik – lasteaiast kõrgkoolini. Tootmishooned, kõik. Aga see pole peamine. Peamine on see, et hävitatud on usk inimestesse. Usk sellesse, et rahvastevahelised suhted võiksid tugineda moraalil, vaimsusel või kasvõi elementaarsetel inimeste kooselu reeglitel. Kolmsada tuhat tšetšeeni meest vanuses 17–50 on jäänud ilma elatusvahenditeta, tööta, mistahes väljavaadeteta. Ainus, mida neil jäänud on teha, on sõdimine ja nad omandavad praegu seda oskust edukalt.
Täna ütles mingi telediktor, et „dudajevlased” kasutavad relvi, mis on Viini konventsiooniga keelatud. Täielik künism ja bluff! Aga mida kasutab Venemaa, see on kõik Viini konventsiooniga lubatud. Venelastele on lubatud tappa lapsi ja teha külasid maatasa.
Venemaa juhtkond ei ole valmis taipama seda kurjust, mille ta on korda saatnud ja mille kordasaatmist kavatseb jätkata. See kõik tuleb sellest, et vene rahvas põeb russismihaigust. Ta ainult ootab Dudajevi hävitamist. Mis rahvas see on, kes lubab oma juhtidel langeda laagrilitade tasemele, esineda avaldustega, et tšetšeenid tuleb hävitada? Sellisele Venemaale ei ole kohta ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena. On aeg ta sealt välja visata.
Ainus jõud Venemaal, mis oleks praegu võimeline korralagedust likvideerima, kurjategijaid vastutusele võtma ja langetatud otsuseid täide viima, on „seaduslikud vargad”. Neil on koodeks, ranged põhimõtted, nad on moraalsemad kui Venemaa poliitiline juhtkond ja võimuorganid. Muud jõudu Venemaal praegusel ajal ei ole. Vaadake vene demokraate. Need on samasugused lobasuud. Venemaale on jäänud vaid mõned tuntud inimesed, kellel on põhimõtted.
Kui maailmas tohib olla vene riik, siis tohtigu olla ka tšetšeeni riik. Me loodame maailma peale. Mitte sellepärast, et me tahaksime, et ta tšetšeeni rahvast haletseks, vaid sellepärast, et maailm peab end russismi vastu kaitsma. Astudes täna välja tšetšeenide kaitseks, kaitsevad nad iseennast tulevase hävitamise eest russismi poolt.

Kas võib loota, et Venemaa suhtumine Tšetšeeniasse muutub? Venemaa poliitikat on ju alati iseloomustanud ootamatus.
Mitte ootamatus, vaid ennustamatus. Selleks, et muutuks Venemaa suhtumine Tšetšeeniasse, on vaja muuta kogu Venemaad. Praegune sõda ei ole spontaanne ilming. Mina kui sõjaväelane tean liigagi hästi, kui palju võtab aega sõja planeerimine ja ettevalmistamine.

Kas te võite midagi öelda Vene armee kaotuste kohta Tšetšeenia sõjas?
Ei, sest mulle ei valmista vähimalgi määral rõõmu need tapetud, mahamaetud. Seejuures ei hooli ka Venemaa ise oma sõduritest, kes siia saadetud on. Laseb oma mehi õhku, laibad vedelevad ja koerad söövad neid. Sellega näitab Venemaa kogu maailmale: vaadake, kuidas me oleme halastamatud nii omade kui ka võõraste vastu.
Ei tee meile au need langenute arvud, ja annaks Kõigekõrgem, et neid oleks võimalikult vähe. Las venelased lohutavad ennast oma ametliku statistikaga. Mida vähem surmasaanuid teatatakse, seda rõõmsam ma olen. Olgu tapetuid vähem.

Intervjuu Džohhar Dudajeviga on täies mahus on üleval YouTubes:
“Взгляд”: Джохар Дудаев уже в подполье
NB! Kindlasti vaata YouTubes filmi
Разрыв связи (ingliskeelsed subtiitrid)

NB! Loe ka:
Nõukogude valitsuse korraldatud massimõrv Katõnis
NLKP Keskkomitee esimese sekretäri sm. N. Hruštšovi salajane ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956
Rahvaülestõus Ungaris 1956. aastal
Praha kevad 1968 – vorsti vabaduse asemel
Praha kevad Poola moodi
„Tsaar-Nälg“ – Venemaa põline valitseja
Operatsioon „Nälg” Ukrainas 1932–33
Operatsioon „GROZA” ehk miks N. Liit ei jõudnud 1941. aasta suvel Saksamaad rünnata
Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)
Vladimir Putin – lihtnuhist paranoiliseks vene despoodiks