„Füürer käsi, me järgneme!“ (2 fotogaleriid ja sündmuste kronoloogia)
20. aprillil 2024 möödus 135 aastat Saksa füüreri ja riigikantsleri Adolf Hilteri sünnist.
Meeldib see sakslastele või mitte, kuid Adolf Hitler on kõige kuulsam sakslane. Paraku mitte positiivses mõttes. Hitlerile pole püstitatud Saksamaal ühtegi kenotaafi, ühtegi mälestussammast. Selles artiklis ei hakka me Hitleri elulugu, karjääri ja Teist maailmasõda üksipulgi ümber jutustama, seda on juba küllalt tehtud. Püüame telegrammistiilis vastata küsimustele, miks asjad läksid nii nagu nad läksid…
Kui hull oli Hitler?
Kui juttu tuleb Hitlerist, siis tema vaimne tervis huvitab kindlasti paljusid. Tõsi, Hitler ei olnud hull meditsiinilises mõttes, ka oli ta juristide kriteeriumide järgi vastutusvõimeline. Kuid siiski oli ta n-ö poolhull ehk täpsemalt paranoidne psühhopaat, oma teostamatute ideede kammitsates fanaatik, kes keeldus tunnistamast reaalsust, kui see oli talle ebameeldiv või ei läinud kokku tema „geniaalsete” ideedega. Hitleri loogika oli selline: „Kui reaalsus ei sobi kokku minu geniaalsete ideedega, siis seda halvem reaalsusele!”
Hitleri-suguseid „kirglikke võitlejaid” on leidunud läbi aegade. Kõik, mis iseloomustab paranoidset psühhopaati, iseloomustab ka Hitlerit. Paranoiku põhiliseks tunnusmärgiks on kalduvus kujundada nn. üliväärtuslikke ideid, mille mõjuvõimu alla nad hiljem ka ise satuvad: need ideed vallutavad paranoiku psüühika ning avaldavad domineerivat mõju tema käitumisele. Kõige väärtuslikumaks ideeks on paranoikul tavaliselt mõte tema enda isiku erilisest missioonist. Ta ei andesta ükskõiksust enda suhtes. Kes temaga nõus pole, kes ei mõtle samamoodi, see on paremal juhul lihtsalt rumal inimene, halvemal aga tema vihavaenlane. Paranoikut ei köida teadus, kunst ega poliitika, kui tema ise ei võta sellest kõige vahetumalt osa, kui tema ise selles valdkonnas ei tegutse. Ning vastupidi, nii kitsas ja vähetähtis kui üks või teine probleem iseenesest ka pole, piisab, kui sellega tegeleb paranoik ja probleem omandab kaalukuse ning üleüldise tähenduse. Paranoikud kaitsevad põikpäiselt oma mõtteavaldusi, tihtilugu on nad ühe või teise idee eestvõitlejad, ent sellest hoolimata on nad kõige vähem ideelised võitlejad: neile on tähtis ja kütkestav vaid asjaolu, ei see on nende idee, nende mõte, edasine huvitab neid vähe. Nad kannatavad kriitikameele puudumise all, kuid see laieneb nende otsustele väga ebaühtlaselt. Kõige kohta, mis ei puutu tema isikusse, võib paranoik teha õige otsuse, kuid ta ei suuda õigesti otsustada omaenese isiku ja oma suhete üle teiste inimestega. Paranoiku mõtlemine pole mitte ainult subjektiivne, vaid ka terava afektiivse varjundiga: õige on üksnes see, mida tahab paranoik ja mis talle meeldib. Kitsarinnalise inimesena ei paista paranoik silma ideede rohkusega: tavaliselt, haaranud kinni mõnest meeldima hakanud mõttest, ei suuda ta sellest enam vabaneda ning aina nämmutab seda kõikvõimalikul viisil. Nii oli ka Hitleriga…
* * *
Hitlerist on kirjutatud tuhandeid artikleid ja sadu raamatuid. Kõiki huvitab, kuidas temasugune harimatu jefreitor pääses Saksamaa ainuvalitsejaks ja mis asjaoludel õnnestus tal sõna otseses mõttes kogu Saks riik ja rahvas ümber sõrme keerata. Kõiki neid raamatuid Hitlerist pole mõtet lugeda, sest nad ei anna selget vastust kõige olulisemale küsimusele, miks Hitler oli just niisugune nagu ta oli ja mis mõtted millalgi tema peakeses liikuma hakkasid. Tõsi, on üks ja ainult üks raamat, mis annab Hitlerist tõetruu pildi ja laseb aimata (eks see sõltu eelkõige lugeja enda intelligentsusest).
See raamat on August Kubizeki „Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber“ (Tiina Aro ja Tänapäev, 2009). Kubizek oli Hitleri sõber aastatel 1904–1908 ja elas temaga ühes toas, alguses Linzis, hiljem Viinis. Muide, raamatut teraselt lugedes ei jää kahtlust, et Kubizek oleks meeleldi astunud Hitleriga ka lähematesse suhetesse, kuid aseksuaalne (ammugi siis homoseksuaalne) Hitler ei võtnud vedu. Hästi kasvatatud ja tagasihoidlik Kubizek ei hakanud ka ennast peale suruma. Hilisemad jutud Hitleri homoseksuaalsuse kohta on muidugi täielik jama, sest füürer oli üpriski aseksuaalne. Küll koorub aga raamatust üsnagi selgelt välja, et noor Hitler oli äärmiselt tujukas ja püsimatu inimene, kelle huvid ja hobid vaheldusid kaleidoskoobilise kiirusega ja kes ei talunud enda suhtes mingit kriitikat (täpselt nagu Stalingi!). Muide, Kubizekil oli veel üks väärt omadus – ta oskas tulevase füüreri sõnadetulva täiesti vaikselt kuulata. Hitleri kohta on palju kirjeldusi. Ta olevat olnud ülimalt hüsteeriline inimene: kord heitis meelt ja karjus, et lõpetab oma elu enesetapuga, kord vaikis süngelt, kord laskis kuuldavale praalivaid monolooge (jutud sellest, et Hitler olevat kord raevuhoos vaipa närinud ei vasta siiski tõele). Mida suurema võimu ta omandas, seda pidurdamatum ta oli. Inimesed, kes Hitleriga 1920. aastatel kokku puutusid, kinnitasid nagu ühest suust: ta ei sallinud mingeid vastuväiteid, aga ei osanud neid ka ümber lükata. Ta oli võimeline sütitavaid kõnesid pidama ainult mõttekaaslaste hulgas. Igale inimesele, kes jälgis Hitlerit enne tema võimuletulekut, torkasid silma tema tühisus ja piiratus. Paljud ajaloolased aga omistavad Hitlerile suuruse, mida tal ei olnud.
„Mein Kampf“
Raamatu „Mein Kampf“ kirjutas Hitler (õigemini tsiteeris Rudolf Hessile) Landsbergi vanglas, kus ta istus 1923. aasta novembrist kuni 1924. aasta detsembrini. Raamat raamatuks, kuid kuidas nii mahuka raamatu kirjutamine ikkagi nii sujuvalt läks? Huvitav on, et see seik on paljudel ajaloolastel kahe silma vahele jäänud. Kõik need mõtted ja ideed, millest Hitler „Mein Kampfis“ pajatab, ei sündinud mitte Landsbergi vanglas, kõik need mõttekesed oli Hitler juba enne nn Müncheni putši sadu ja sadu kordi unetutel öödel läbi seedinud, lihvinud, täpsustanud. Landsbergi vanglas jäi ainult üle see kõik kirja panna. Ja hiljem? Hiljem raius Hitler oma kõnedes kogu aeg ühte ja sama küll „juutide-bolševike vandenõust“, „eluruumist“, „rahva kehast“ ja muust taolisest. Hilisematel aastatel ei tulnud ta välja mitte ühegi uue ideega. „Mein Kampfis“ kirjutas Hitler: „Viin oli ja on minu jaoks kõige raskem ja põhilisem elukool… Tol ajal kujunes välja minu maailmapilt ja maailmavaade, graniitalus minu tolleaja tegudele. Sellele, mis siis õppisin, pidin ma õige vähe juurde lisama, ja mul ei ole tulnud midagi muuta.“
Muide, see kehtib paljude poliitikute kohta – nad ei õpi midagi juurde, ja olles kord mingi idee külge kleepunud, nämmutavad seda lõpmatuseni. Ka kadunud Inglise peaminister Margaret Thatcher, kes oskas muide väga heas inglise keeles ilmekalt kõnesid pidada, kordas järjepidevalt ühtesid ja samu seisukohti, mis tal olid juba ülikooli ajal. Ka tema nagu Hitlerigi puhul ei saanud mingist arengust rääkida…
„Mein Kampfi“ on õpetlik lugeda (loomulikult saksa keeles) kasvõi üle kümne rea. See pole poliitiline platvorm, see on mõttetute tsitaatide ja äärmuslike seisukohtade segapuder. Kogu raamat on Hitleri vaimuvaeste kõnede maneeris. „Mein Kampfi“ lugedes kerkib silme ette dokfilmides nähtud sülge pritsiv Hitler, kes raiub efektseid pikki pause pidades paatoslikke natsionalistlikke loosungeid. Kui „Mein Kampf“ 1925. aastal esmakordselt müügile ilmus, pidasid paljud seda grafomaanist maniaki sonimiseks. Oma kuulsuse haripunktis armastas Hitler hoobelda sellega, et ta on täitnud kõik välispoliitilised lubadused, mis ta sakslastele andis oma karjääri koidikul 1920. aastatel. Jääb ainult üle imestada kui järjekindlalt tal õnnestus ellu viia esimest osa „Mein Kampfis“ sõnastatud programmist. Hitler ise oli lausa hüpnotiseeritud rassiteooriast ja eluruumi vallutamise ideest ja seda suutis ta süstida ka miljonite sakslaste teadvusesse.
20. sajandi suurim mõjutaja
Hitler oli oma poliitiku karjääri alguses kõnemehena armetu ja mõjus koomilisena, kuid ta oli väga õppimisvõimeline ja tabas kiiresti, mida rahvas kuulda tahab. 3. oktoobril 1919 astus Hitler esmakordselt üles Münchenis Hofbräuhauskeller’is ja kuulajaid oli kõigest sada. Samal kuul esines ta samas õllesaalis teist korda. Seekord tuli kokku 180 inimest. Nädala pärast oli Hitleri auditoorium kasvanud 200 inimeseni. 1920. aasta veebruaris tuli sama õllelokaali suurimasse saali miitingule 2000 inimest. Kõigest mõni kuu hiljem esines Hitler suures Krone tsirkuses, mis oli puupüsti rahvast täis.
Aja jooksul läksid tema sõnamulina orki ka need, kes hakkasid Hitleri parteid rahaliselt toetama ja ta lõpuks võimule upitasid. Viha marksistide vastu oli nii suur, et mitte keegi ei osanud ette näha revolutsiooni paremalt, et 30. jaanuaril 1933 kantsleriks nimetatud Hitler koondab kõigest mõne kuuga enda kätte kogu võimutäiuse ja likvideerib lühikese ajaga igasuguse opositsiooni. 1934. aasta augustis ühendati kantsleri ja presidendi amet ning Hitlerist sai piiramatu võimuga füürer, Saksa rahva ühtsuse sümbol, kõikvõimas ainuvalitseja. Kui poleks olnud Esimest maailmasõda ja Saksamaa jaoks alandavat Versaille’ rahulepingut ning tagatipuks 1929. aasta majanduskriisi, poleks Hitler eales võimule tulnud. Kuid oli ka neid, kes hoiatasid Hitleri võimuletuleku eest. Kuidagi piinlik mainida, aga need olid saksa kommunistid. Ja mitte ainult nemad. Kindral Ernst Ludendorff, kes oli 1920. aastate alguses Hitleri liitlane, saatis nädal pärast viimase nimetamist kantsleriks president Hindenburgile kirja, milles muu hulgas oli prohvetlik fraas: „See neetud mees (Hitler – autori märkus) viib meie riigi kuristikku.“ (führen tähendab saksa keeles nii juhtima kui ka viima ehk siis „Dieser verdammter Mann führt unser Land in den Abgrund”.)
„Führer befiehl, wir folgen!“
Selline loosung (Füürer käsi, me järgneme!) oli ühel natside suurüritusel rahvast täis tribüünil. Saksa rahvast ja füürerikultust ei saa eraldi vaadelda, suur rahvas vajab suurt juhti, elavat jumalat – nii nagu inglased vajavad monarhi, kes teeb ainult vasakule ja paremale kummardusi ning esitab vastuvõttudel osavõtjatele banaalseid küsimusi.
Tõsi, oma võimuloleku kuue esimese aasta jooksul saavutas Hitler seda, mida enne teda polnud suutnud saavutada mitte ükski valitseja Euroopas. Kuid mis hinnaga?
Ettevalmistusi uueks sõjaks hakati tegema juba 1933. aastal. Riik ostis relvi krediidiga. Kui Hitler poleks 1939. aastal sõda alustanud, oleks hiljemalt aasta pärast tulnud välja kuulutada riigi pankrott. Kuid alanud sõda ja vallutatud maade paljaksriisumine aitasid Saksa majandusel ots-otsaga kokku tulla. Eksisid need, kes arvasid, et Hitleri diktatuur variseb juba mõne aasta pärast kokku. Seda ei juhtunud. Kuid eksis ka Hitler, kes pärast Prantsusmaa vallutamist 1940. aasta juunis üüratus võidujoovastuses arvas, et Nõukogude Liidu vallutamine on sama mis korra nina nuusata. Ja kui Nõukogude Liit on vallutatud, õnnestub ka Inglismaaga kokkuleppele jõuda. Kuid ei juhtunud seda ega teist, sest füürer ei tahtnud tunnistada järgmisi poliitilisi aabitsatõdesid:
* Suure sõja pidamiseks on Saksamaa geograafiline asend äärmiselt ebasoodne. Sõja korral suudab Inglismaa blokeerida Saksa laevade vaba väljapääsu Atlandi ookeanile.
* Saksamaa polnud suureks sõjaks valmis.
* Saksamaal ei ole naftaleiukohti, järelikult tekivad varem või hiljem tõsised probleemid kütusega.
* Kes alustab sõda Inglismaa vastu, tõmbab sõtta ka USA.
* Inglismaa ei lähe eales kokkuleppele Hitleri-Saksamaaga.
* Kuna Inglismaad ei suudetud vallutada, oli seoses kallaletungiga sõda kahel rindel vältimatu – halvim variant Saksamaa jaoks.
* Hitleri suurim totrus oli sõja kuulutamine USA-le 11. detsembril 1941.
* Sõjas USA vastu jääb Saksamaa igal juhul alla.
Saksamaal ei olnud arvestatavaid tugevaid liitlasi. Liitlane Itaalia oli ju naljanumber (Rumeenia aga olude sunnil, sest keeldumise korral oleks Hitler Rumeenia nafataväljad lihtsalt okupeerinud), Jaapan aga kaugel ega saanud Saksamaad liitlasena Euroopa sõjatandril kuidagi aidata. Hitler, eriti aga Hermann Göring, ei tahtnud midagi teada Nõukogude Liidu ja USA majanduslikust potentsiaalist. Kuid kõige tublim Saksamaa liitlane oli hoopiski „neutraalne” Rootsi, kes varustas Saksa sõjamasinat rauamaagiga.
Hitleri suitsiid on täpselt see, mida psühholoogid nimetavad laiendatud, aga inimesetundjad lihtsalt argpüksi enesetapuks. Hitler kartis enesetappu, kuid selle tegi talle kergemaks teadmine, et koos temaga läheb surma ka värskeltküpsetatud abikaasa Eva Braun. Ka see on enesetapja puhul tüüpiline, et ta tapab või laseb tappa oma lemmiklooma. Päev varem mürgitas Hitler oma saksa lambakoera Blondi ja tema kutsikad, et veenduda mürgi efektiivsuses. Hitlerile ei meeldinud, et Blondi tõmbles veel umbes 30 sekundit enne kui suri ja nii otsustas Hitler endale kuuli pähe lasta. Lambakoer Blondi oli ainuke olend, keda füürer tõeliselt armastas! Kuid ärgem unustagem, et Hitler oli Saksamaa relvastatud jõudude ülemjuhataja, kellele kõik sõjaväelased olid vande andnud. Järelikult ei olnud Hitleril mingit moraalset õigust sooritada enesetapp ajal, mil temale vande andnud väeosad veel võitlesid. Kui Hitler oleks olnud tõeline sõjamees, siis oleks ta pöördunud raadio teel Saksa vägede ja saksa rahva poole käsuga relvad maha panna ja juba ammugi mõttetuks muutunud vastupanu edasiste ohvrite vältimiseks lõpetada. Ei, seda see närakas ei teinud. Hitler viivitas enesetapuga viimse hetkeni, kui Riigikantselei vallutamine oli veel ainult tundide küsimus. Jutud sellest nagu oleks Hitleril õnnestunud punkrist põgeneda ja salaja Lõuna-Ameerikasse reisida on täielik jama. Esiteks polnud punkril ühtegi salakäiku, mille kaudu füürer oleks saanud märkamatult punkrist lahkuda. Teiseks 14 inimest olid tunnistajateks Hitleri kuulsusetu lõpu juures.
Diktatuuri kronoloogia
(valik)
1933
14.01. Kölnis, pankur Kurt von Schröderile kuuluvas villas tehakse lõplik otsus aidata Hitler võimule. Hitler saabus Schröderi villasse Hessi ja Himmleri saatel, kuid Schröderi kabinetti lasti ainult füürer. Peale Schröderi osalesid läbirääkimistel veel Papen ja Keppler. Nendel läbirääkimistel otsustati lõplikult senise ja tulevase valitsuse saatus. Schröder kiitis Hitleri programmi heaks.
30.01. President Hindenburg määrab Hitleri riigikantsleriks.
1.02. Riigipäeva laialisaatmine ja uute valimiste määramine.
28.02. Seaduse „Zum Schutze von Volk und Staat” (Rahva ja riigi kaitseks) vastuvõtmine. Demokraatlikest põhiõigustest loobumine.
5.03. Riigipäevavalimised toovad NSDAP-le suurima valimisvõidu. Natsipartei saab 43,9% häältest ehk 17 277 180 sakslast hääletas natside poolt. Need olid viimased vabad valimised Saksamaal kuni 1945. aastani. (1928. aastal said natsid kõigest 2,6% häältest.)
8.03. Tööpuudus on langenud 45 000 võrra 6 002 000-le.
10.03. Esimeste improviseeritud korras koonduslaagrite asutamine.
12.03. Uued riigilipud: haakristilipp ja keisririigi must-valge-punane.
13.03. Luuakse Reichsministerium für Volksaufklärung und Propaganda (Rahvavalgustuse ja Propaganda Riigiministeerium), mille juhiks riigiministri staatuses saab 35-aastane dr Joseph Goebbels. (Loe ka eraldi lugu „Dr Goebbelsi kümme küsimust”.)
15.03. Antakse käsk võtta kasutusele uus eraldusmärk kokardil ja dekaalil (mütsi- ja kiivrimärgil), mis kujutas endast Saksa kotka ja NSDAP sümboli haakristi kombinatsiooni.
22.03. Dachau koonduslaagri rajamine.
23.03. Riigipäev kinnitab „rahva ja riigi hädaolukorra likvideerimise seaduse“. Sealjuures sedastas eriklausel, et valitsuse antud seadused ei pea olema põhiseadusega kooskõlas.
24.03. Saksamaa Kommunistliku Partei (KPD) keelustamine.
28.03. Fulda katoliiklik piiskoppide konverents kuulutab lojaalsust natsirežiimile.
28.03. NSDAP kutsub üles juutide kaupluste boikoteerimisele.
29.03. Surmanuhtluse seadus, mis näeb ette ka poomist.
1.04. Organiseeritud boikott juudi äridele ja arstidele.
7.04. Esimene „aariaparagrahv“, mis puudutab riigiametnikke. Juudid vallandatakse riigiteenistusest, hiljem puudutab „aariaparagrahv“ ka teisi ameteid.
21.04. Tulevane Töörinde juht Robert Ley annab korralduse ametiühingute sulgemiseks.
21.04. Rudolf Hess määratakse Hitleri asetäitjaks.
26.04. Preisimaal asutatakse kurikuulus salapolitsei gestaapo (Geheime Staatspolizei).
1.05. Natsid kuulutavad Tag der Arbeit (1. mai) tasustatud riiklikuks pühaks.
2.05. SA ja SS võtavad oma kontrolli alla ametiühingutele kuulunud hooned, vara konfiskeeritakse, paljud ametiühingutegelased vahistatakse.
6.05. Luuakse natslik ametiühing Saksa Töörinne (Deutsche Arbeitsfront – DAF), mille juhiks saab Robert Ley.
10.05. Kümnete tuhandete raamatute põletamine Berliinis Bebelplatzil dr Goebbelsi juhtimisel ja veel u 20 ülikoolilinnas.
16.06. Juudi kultuuriliidu loomine.
17.05. Hitleri „rahukõne” Riigipäeva ees.
21.06. SPD tegevus keelustatakse, partei funktsionäärid vahistatakse.
28.05. Konfiskeeritakse Saksa kommunistliku partei varad.
29.06. Moodustatakse komisjon, kes kontrollib kõiki kontserdiprogramme.
30.06. Raadio läheb postiministeeriumi alluvusest propagandaministri alluvusse.
5.07. Ka kõik teised kodanlikud parteid teatavad oma tegevuse lõpetamisest.
14.07. Hitleri-tervitus („Heil Hitler“) on ametnikele kohustuslik. Üheparteisüsteem muudetakse ametlikult kehtivaks.
14.07. Seadus pärilikult haigete järeltulijate kaitseks. Sundsteriliseerimine. Ainuüksi aastatel 1934/36 steriliseeriti 168 000 inimest.
1.08. Uus Preisi karistusseadus: surmamõistetu kohene hukkamine giljotiini all.
15.08. Töötute arv Saksamaal on langenud 4 334 000-ni, 30. sept. 3 849 000-ni, 31. jaan 1934 3 774 000-ni ja 27. veebr. 1934 3 374 000-ni.
4.10. Toimetuste seadus. Väljaannete toimetajad peavad vastama poliitilistele ja rassilistele kriteeriumidele ja kuuluma Saksa meedia riiklikku ühendusse.
19.10. Saksamaa astub Rahvasteliidust välja.
12.11. Esimesed Riigpäeva valimised pärast Hitleri võimuletulekut, 92% valijatest hääletavad Hitleri poolt.
23.11. Seaduslikud piirangud soovimatute abielude ja adopteerimiste suhtes.
16.12. Kõik kunstinäitused peavad oma tegevuseks vastava loa hankima.
1934
1.01. Jõustub steriliseerimisseadus.
26.01. Saksamaa sõlmib Poolaga mittekallaletungilepingu 10 aastaks.
27.01. Evangeelse kiriku piiskopid vannuvad Hitlerile truudust.
30.01. „Riigi ülesehituse“ seadus likvideerib liidumaade parlamendid.
2.02. Kõigi monarhistlike ühenduste tegevuse keelustamine.
6.02. Profašistlik putšikatse Pariisis.
12.03. Profašistlik riigipööre Eestis (Päts).
15.03. Profašistlik riigipööre Lätis (Ulmanis).
8.04. Ainult 2,8 miljoni töötuga on saavutatud 1930. aasta augusti tase.
14.04. Dresdenis avatakse rassi- ja tervishoiu riiklik akadeemia.
20.04. Heinrich Himmler saab gestaapo inspektoriks.
23.04. Berliini politseipresident keelab igasuguse ennustamise ja horoskoopide koostamise.
24.04. Luuakse nn rahvakohus (Volksgerichtshof), mis alustas ametlikult tegevust 14.07. Riigireetmise eest on ette nähtud surmanuhtlus. Kuni 1945. aasta kapitulatsioonini mõistab kohus surma u 5200 inimest.
24.04. Korraldus sulgeda kodanlikud ajalehekirjastused. Üle 4000 väljaande lõpetab ilmumise.
15.05. Teatriseadus allutab kõik teatrid propagandaministeeriumile.
15.05. NSDAP juures luuakse rassipoliitiline amet.
14.06. Saksamaa peatab välisvõlgade maksmise.
Hitleri kohtumine Mussoliniga Veneetsias jääb tulemusteta.
30.06. „Pikkade nugade öö“ (Die Nacht der langen Messer). Hitler laseb mõrvata SA juhi Ernst Röhmi kui oma kõige ohtlikuma rivaali. Mõne päevaga hukati 77 juhtivat natsi, nende hulgas erukindral von Schleicher koos abikaasaga.
20.07. SS vabastatakse SA alluvusest.
25.07. NSDAP putšikatse Viinis. Tapetakse liidukantsler Dollfuss.
2.08. Sureb president Paul Hindenburg, Wehrmacht annab otsekohe Hitlerile ustavusvande. Hitler annab välja seaduse, mille järgi tuleb teda edaspidi nimetada „füüreriks ja riigikantsleriks“. Kehtestakse sõdurivande uus variant: „Tõotan Jumala ees pühalikult olla tingimusteta kuulekas Saksa riigi ja rahva juhile, relvajõudude ülemjuhatajale Adolf Hitlerile ja olla igal ajal valmis andma vapra sõdurina oma elu.”
17.08. Raadionäituse avamise ajaks on toodetud 700 000 nn rahvaraadiot (Volksempfänger).
19.08. Rahvahääletus Hitleri personaaluniooni küsimuses, kas koondada tema kätte nii kantsleri kui ka presidendi amet. Valimisurnide juurde läheb 95,71% hääleõiguslikest kodanikest. 2 miljonit mittehääletajat. Natsid julgesid siiski tunnistada, et 4 296 654 hääletajat oli vastu. 38 392 760 sakslast hääletab Hitleri poolt (89,93%), 874 000 sedelit on kehtetud.
20.08. Seadus kohustab sõdureid ja ametnikke andma vande isiklikult Hitlerile.
1935
13.01. Rahvahääletus Saarimaa liitmise üle Saksamaaga.
14.02. Kodanikelt hakatakse nõudma ametlikku päritolu tõendamist.
26.02. Tööraamatu sisseseadmine.
25.04. „Soovimatu ja kahjuliku kirjanduse“ arvelevõtmise seadus.
21.05. Reichswehr nimetatakse ümber Wehrmachtiks.
18.06. Saksamaa ja Inglismaa sõlmivad laevastikukokkuleppe.
26.06. Karmistatakse karistusi homoseksuaalse tegevuse eest.
30.06. Töötute arv on langenud 1 877 000-ni.
17.08. Vabamüürlaste looži laialisaatmine.
15.09. Antisemiitlikud nn Nürnbergi seadused. Riigikodaniku seadus ja seadus saksa vere ja au kaitseks.
15.09. Riigilipu seadus. Haakristilipp kuulutatakse ainsaks riigilipuks.
12.10. Riigi raadiosaatjate juht Eugen Hadamovsky keelab saksa raadiotes „neegri-džässi“.
Berliini Õhusõidu sarikapidu.
18.10. Seadus saksa rahva terve pärilikkuse kaitseks. Hakatakse nõudma abieluks sobivuse tõendeid.
1936
1.01. Gestaapo annab korralduse kõigi „esimese astme kahjurite“ politseilikuks jälgimiseks.
8.02. Riikliku komitee asutamine saksa vere kaitseks.
22.02. Keelatud on kasutada juudi arstide teenuseid.
4.03. Esimene „mandunud kunsti“ näitus Münchenis.
7.03. Demilitariseeritud Reinimaa okupeerimine.
29.03. Riigipäeva valimised. Ametlikult saab Hitleri NSDAP 99% häältest.
31.05. Töötute arv on langenud 1 491 000-ni.
22.06. Lapseröövi eest väljapressimise eesmärgil on ette nähtud surmanuhtlus.
12.07. Sachsenhauseni koonduslaagri rajamine.
1.–16.08 Natsid muudavad XI suveolümpiamängud kolossaalseks propagandaetenduseks. Olümiamängude ajal lubatakse erandkorras müüa välisriikide ajalehti ja ajakirju. Goebbels keelab selleks ajaks igasugusesed juutidevastased aktsioonid.
30.10. Antakse käsk kanda vormikuuel sirutatud tiibadega kotka ja haakristiga riigitunnust, mis oli laiemalt kasutusel juba 1934. aasta alguses.
31.10. Töötute arv on langenud 1 076 000-ni.
27.11. Kunstikriitika keelustamine.
1.12. Hitlerjugend kuulutatakse ainsaks noorsoo-organisatsiooniks.
1937
26.01. Saksa ametnike seadus kohustab „tingimusteta kuulekusele“.
30.04. Töötute arv on esimest korda üle hulga aja langenud alla miljoni – 961 000-ni.
30.06. Korraldus kõikide muuseumide „puhastamiseks“.
16.07–09. Rajatakse Buchenwaldi koonduslaager.
1.07. Tiitleid, ordeneid ja autasusid annab välja ainult Hitler.
19.07. Tsentraalne „mandunud kunsti“ näitus Münchenis.
1938
1.01. Kõikidel juudisoost arstidel keelatakse tegeleda erapraksisega.
13.03. Austria „Anschluss”.
15.03. Viinis Heldenplazil Hofburgi lossi rõdul kuulutab Hitler tohutu juubeldava rahvahulga ees „den Eintritt meiner Heimat in das Deutsche Reich“ (Minu kodumaa astumise Saksa Riiki).
10.04. 99,73% (4 443 208) austerlastest ja 99,02% (44 362 667) sakslastest hääletab Anschlussi poolt.
26.04. Juudid peavad oma varandusest ametivõimudele teada andma.
22.06. Saksamaal seatakse sisse juutide tunnuskaardid.
25.07. Juutidel on keelatud arstidena töötada.
17.08. Juute sunnitakse kasutama eesnimesid Israel ja Sara.
5.10. Juutide välispassidesse lüüakse tempel „J“.
7.10. Kõik juudid on kohustatud Suur-Saksamaal 14 päeva jooksul oma välispassid ära andma.
28.10. 17 000 „kodakondsuseta” juuti saadetakse Saksa-Poola eikellegimaale.
30.10. Viidates 1935. aastal väljaantud seadusele on edaspidi keelatud juudisoost vandeadvokaatide tegutsemine.
7.11. 17-aastane Herschel Grynszpan, kelle vanemad saadeti Saksamaalt välja, laseb Pariisis maha Saksa saatkonna töötaja Ernst von Rathi.
9–10.11. Kristallöö Saksamaal. Peamiselt SA organiseeritud pogrommide käigus süüdatakse 2676 sünagoogi, (millest 101 hävib täielikult) ja juudi kogukonnakeskust, tapeti vähemalt 91 inimest. Ainuüksi Viinis süüdati 42 sünagoogi ja pühakoda. Tules hävib 29 juutidele kuulunud kaubamaja, 171 elumaja. Purustatakse ja röövitakse 7500 kauplust. Samal ööl toimetatakse koonduslaagritesse 30 000–35 000 juuti.
10.11. Hitler annab meediale korralduse valmistuda psühholoogiliselt sõjaks.
14.11. Juudisoost üliõpilased heidetakse ülikoolidest välja, päev hiljem ka juutidest kooliõpilased.
28.11. Piiratakse juutide liikumisvabadust ja õigusi elukoha valikul.
3.12. Alustakse juutide varade ja ettevõtete sundvõõrandamist.
1939
Jaanuar. Kõigi juudiorganisatsioonide laialisaatmine.
1.01. Uus tööaja seadus lubab töötada ka 10–14 tundi.
9.01. Uue Riigikantselei avamine.
17.01. Juutidel keelatakse töötada hamba- ja loomaarstidena, samuti apteekritena.
30.01. Hitler teatab Riigipäeval peetud kõnes juudiprobleemi lahendamisest Saksamaal. 500 000 juudist, kes 1933. aastal Saksamaal elasid, oli 1939. aasta jaanuariks jäänud veel vaid 234 000. Neile lisandusid Austrias ja Sudeedimaal elavad 70 000 juuti. Hitler ähvardab sõja puhkemise korral juutide kui rassi hävitamist Euroopas.
21.02. Juudid on kohustatud ära andma väärismetallid, -kivid ja pärlid.
1.09. Välisraadiojaamade kuulamise keeld.
20.03. Berliini tuletõrje hävitab tuleriidal 4800 kunstiteost.
30.05. Ühes Luzerni hotellis toimub esimene konfiskeeritud kunstiteoste oksjon.
1.09. Saksamaa kuulutab Poolale sõja. Riigipäeva ees esinev Hitler ütleb oma ajulukku läinud sõnad:
„Polen hat heute Nacht zum ersten Mal auf unserem eigenen Territorium auch mit bereits regulären Soldaten geschossen. Seit 5:45 Uhr wird jetzt zurückgeschossen! Und von jetzt ab wird Bombe mit Bombe vergolten! Wer mit Gift kämpft, wird mit Giftgas bekämpft. Wer selbst sich von den Regeln einer humanen Kriegsführung entfernt, kann von uns nichts anderes erwarten, als dass wir den gleichen Schritt tun. Ich werde diesen Kampf, ganz gleich, gegen wen, so lange führen, bis die Sicherheit des Reiches und bis seine Rechte gewährleistet sind…”
(Täna öösel avasid Poola regulaararmee sõdurid esimest korda tule meie enda territooriumil. Alates kell 5.45 tulistatakse nüüd vastu. Ja nüüdsest alates tasutakse pommi eest pommiga! Kes mürgiga võitleb, selle vastu võideldakse mürkgaasiga. Kes ise kaldub kõrvale humaanse sõjapidamise reeglitest, ei saa meilt oodata midagi muud, kui et me vastame samaga. Ma juhin seda võitlust, ükskõik kelle vastu, kuni riigi julgeolek ja tema õigused on tagatud…)
1945
30.04. Hitler sooritab Berliinis Riigikantselei maa-aluses punkris enesetapu. 1000-aastane Reich kestis kõigest 12 aastat ja 3 kuud.
8.05. Kell 23.01 jõustub Saksamaa tingimusteta kapitulatsioon. Sõda Euroopas on lõppenud.
Tunnuspildil: Hitler peab kõnet Berliinis Lustgartenis (1938).
©Peter Hagen
Vt ka Youtube:
Hitler Speech “Proclamation to the German Nation”
Germany Awake (Deutschland erwacht, 1933 NSDAP propaganda film). Saksa keeles.
Adolf Hitler First Speech After Becoming Chancellor 1933
Adolf Hitler – Speech on the 7th Anniversary of the Seizure of Power, January 30th, 1940
Joseph Goebbels speech on the 10th Anniversary of the Seizure of Power (January 30, 1943)
Joseph Goebbels in English AI Reconstruction (Goebbelsi kõne 18. veebruaril 1943 tõlgitud inglise keelde)
Joseph Goebbels Total War Speech, The Complete Uncensored Version with English Sub
NB! Loe ka:
Dr Goebbelsi kümme küsimust
Kuidas sündis natside hümn „Horst Wessel Lied“?
Milline roll oli Hitleri kõnedel tema võimule pääsemisel?
Mida arvas Eesti ajakirjanik Mussolinist ja Hitlerist aastal 1936
Õnn on saabunud meie õuele: Hitleri „Mein Kampf” potsatas eestlase lauale!
Kas Hitler tõesti põgenes Lõuna-Ameerikasse?
Saksa okupatsioon Balti riikides. Eestlased olid kaabakad, kuid leedukad olid veel hullemad
Mis plaanid olid Hitleril Eestiga?
Põrgumasin füürerile!
Miks kõik atentaadid Hitlerile ebaõnnestusid?
Ilma füürerita pole elul mõtet – enesetapulaine Saksamaal 1945. aasta kevadel
Silmus holokausti arhitektile Adolf Eichmannile
Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Mis tunne on olla vaimuhaige?
Hitler marssal Mannerheimi 75-ndal juubelil kontvõõraks (galerii)
