Millist rolli mängisid Hitleri kõned tema võimule pääsemisel?

3 minutit lugemist

Juba 1930. aastatel väideti meedias, et Hitler rääkis ennast võimsaks. Kas see aga tõele vastab?

Adolf Hitlerit peetakse tänini andekaks ja kõneosavaks oraatoriks, isegi 20. sajandi kõige suuremaks mõjutajaks, kuid tema edu 1933. aasta Riigipäeva valimistel, mis kindlustas natsidele võimu, ei määranud tema esinemised, kuigi mõned ajaloolased seda visalt väidavad. Selleks tuleb võrrelda valmistulemusi nendes piirkondades, kus Hitler esines nende regioonidega, kus ta ei esinenud. Selleks tuleks võrrelda tuhandet maakonda, samuti 3864 kommuuni aastatel 1927–1933 (säästan lugejat siiski selliste andmete uputusest). Sel ajavahemikul viidi Saksamaal läbi viis Riigipäeva valimist, samuti presidendi valimised.

NSDAP valimistulemused Saksa Riigipäeva valimistel 5. märtsil 1933.

NSDAP valimistulemus tõusis kolmelt protsendilt 44-le. Sel ajavahemikul Hitleri peetud 455 avalikku esinemise mõju valimistulemustele oli aga hämmastavalt väike. Ainult riigi presidendi vahevalimistel 1932. aastal mängisid need kõned pisut suuremat rolli. Hinnanguliselt võib öelda, et Hitleri kõned suurendasid NSDAP-le antud hääli kõigest 1–2 protsendi võrra. Kuid valimisvõiduks sellest ei piisanud. Saksamaa presidendiks sai hoopiski parteitu Paul Hindenburg. Muide, ka Hitleri kuulsat rohkem kui 300 töösturile peetud kõnet Düsseldorfis 26. jaanuaril 1932 on kõvasti üle hinnatud. 1932. aasta novembrivalimised olid aga natsiparteile äpardunud – natsid kaotasid 2 miljonit häält (-4,2%).
On hämmastav, et kõned, mida Hitler parteijuhina pidas varasematel aastatel, ei avaldanud 1930-ndate alguses enam soovitud mõju. Natside edu valimistel määrasid hoopis teised tegurid: tolle aja majanduslik ja poliitiline olustik, näiteks suur tööpuudus ja majanduslik surutis, riiklike institutsioonide nõrkus, samuti mõjukate parteide võõrandumine valijatest. Mis aga puutub sellesse, nagu oleksid juudi oligarhid Hitleri võimule upitanud, siis see on täielik jama.
1932. aasta novembris saatsid 20 töösturit, pankurit ja suurmaaomanikku (nende hulgas polnud ühtegi juuti!) president Hindenburgile salajase läkituse nõudmisega teha Hitler riigikantsleriks. 14. jaanuaril 1933 tehti Kölnis pankur von Schröderile kuuluvas villas lõplik otsus aidata Hitler võimule.
Suurtöösturite arvestus oli pehmelt öeldes naiivne: las Hitler teeb marksismile lõpu, seejärel üritame Hitlerist lahti saada ja siis vaatame mis edasi saab. Edasi sai see, et juba kõigest loetud kuud pärast kantsleriks nimetamist 30. jaanuaril 1933 polnud enam võimalik kogu opositsiooni eemaldanud Hitlerit võimult kõrvaldada.
5. märtsil 1933 tõid Riigipäevavalimised NSDAP-le suurima valimisvõidu. 17 277 180 sakslast hääletas natside poolt. Need olid viimased valimised kuni 1945. aastani.
1934. aasta augustis ühendati kantsleri ja presidendi amet ning Hitlerist sai füürer, Saksa rahva ühtsuse sümbol ja kõikvõimas ainuvalitseja. 19. augustil 1934 korraldati rahvahääletus Hitleri personaaluniooni küsimuses, kas koondada tema kätte nii kantsleri kui ka presidendi amet. Urnide juurde läks 95,71% hääleõiguslikest kodanikest. 2 miljonit ei hääletanud. Natsid julgesid siiski tunnistada, et 4,3 miljonit hääletajat oli vastu. Üle 38 miljoni sakslase hääletas Hitleri poolt (89,93%), 874 000 sedelit olid kehtetud.
Kui poleks olnud Esimest maailmasõda ja Saksamaa jaoks alandavat Versaille’ rahulepingut ning tagatipuks 1929. aasta majanduskriisi, poleks Hitler eales võimule tulnud. Kuid oli ka neid, kes hoiatasid Hitleri võimuletuleku eest. Piinlik tunnistada, aga need olid saksa kommunistid. Ja mitte ainult nemad. Kindral Ernst Ludendorff, kes oli 1920. aastate alguses Hitleri liitlane, saatis nädal pärast viimase nimetamist kantsleriks president Hindenburgile kirja, milles muu hulgas oli prohvetlik fraas: „See neetud mees (Hitler – autori märkus) viib meie riigi kuristikku.“

Tunnuspildil: Hitler kõneleb 21. augustil 1927 NSDAP III kongressil Nürnbergis.

NB! Loe ka: Kes tegelikult Hitleri võimule upitasid?

©Peter Hagen

 

0

Your Cart