Saksa okupatsioon Balti riikides. Eestlased olid kaabakad, kuid leedukad olid veel hullemad

27. jaanuaril 2020 ei meenutanud Eesti ajakirjandus holokausti rahvusvahelisel mälestuspäeval isegi mitte poole sõnaga, ka ei viibinud valitsuse, organisatsioonide ega meedia esindajaid mälestusüritusel (ei tehtud seda ka 2021. ega ka 2022. aastal). Märtsipommitamise ja stalinismi ohvrite mälestamist pole aga ühelgi aastal ära unustatud. Saksa okupantide kuritegusid okupeeritud maades ei peeta sündsaks isegi mitte poole sõnaga mainida. Nõukogude võimu kuritegusid, küüditamisi ja Gulagi laagreid võiks aga lõpmatuseni nämmutada. Mis siis ikka, värskendame natuke eestlase mälu, torkame kepi sipelgapessa…

Alustame n-ö algusest. 19. detsembriks 1941 oli Tallinn-Harju Prefektuuri piirkonnas arreteeritud 652 juuti. Pole teada, mis neist sai, kuid tõenäoliselt saadeti nad mingisse väljaspool Eestit asuvasse koonduslaagrisse…

Rahulike elanike ja sõjavangide massilise hävitamise üheks peamiseks süüdlaseks Teise maailmasõja ajal okupeeritud Eestis oli endise Eesti armee ohvitser Ain-Ervin Mere, kes astus 1941. aasta augustis vabatahtlikult saksa okupantide sõjaväelisse organisatsiooni Omakaitse, kus teenis kuni 1941. aasta detsembrini mitmesugustel juhtivatel ametikohtadel. 8. detsembril 1941. aastal määras sisedirektor Oskar Angelus Ain-Ervin Mere okupeeritud Eesti poliitilise politsei inspektoriks. 1942. aasta mais reorganiseeriti Eesti poliitiline politsei ning lülitati Saksa Julgeolekupolitsei ja SD (Sicherheitsdienst) koosseisu, milles moodustati Saksa ja Eesti sektor (vastavalt sektor A ja sektor B). Eesti Julgeolekupolitsei ja SD juhatajaks määrati major Ain Mere, kes allus nüüd vahetult Eesti Omavalitsuse juhile Hjalmar Mäele. Lõplikud otsused tähtsamates küsimustes tegi muidugi Saksa Julgeolekupolitsei komandör Obersturmbannführer Martin Sandberger.
Uuel ametikohal sai major Ain-Ervin Mere enda käsutusse laialdase võrguga tugeva politseiaparaadi. Talle allusid Eesti Julgeolekupolitsei seitse osakonda, mis jagunesid kolmekümne kolmeks referentuuriks.
Esimese osakonna juhatajaks oli kapten Tiit, selle osakonna referentuuride juhatajateks kapten Kongas (inspektsioon), major Reinhold (piiripolitsei), major Valge (koonduslaagrid) ja dr. Kull (kohtumeditsiin).
Teise osakonna juhatajaks oli kapten Unt, referentuuride juhatajateks kapten Parrest (gestaapolaste väljaõpe), major Juhalain (politseikaader) ja major Piigert (politsei distsiplinaar- ja karistusküsimused).
Kolmanda osakonna juhatajaks oli keegi Raig, referentuuride juhatajateks leitnant Niineste (majandus), kapten Mägi (toitlusolud), kapten Saarni (sõjavarustus) ja keegi Raudava (kohtud).
Neljanda osakonna juhatajaks oli endine politseinik Ennok, referentuuride juhatajateks kapten Okasmaa (kommunism), keegi Lohuaru (emigrandid), keegi Peetso (spionaaž), keegi Ploom (valveteenistus), endine teatrikriitik Pert (ajakirjandus), major Valge (kirjade perlustreerimine ja telefonikõnede pealtkuulamine).
Viienda osakonna juhatajaks oli kriminaalnõunik Hansar, referentuuride juhatajateks keegi Jaakli (üldised kriminaalkuriteod), keegi Linde (raiskamised), keegi Ibrus (võltsimised) ja dr. Lalik (kohtumeditsiiniline laboratoorium).
Kuuenda osakonna juhatajaks oli kohakaasluse alusel kapten Tiit, kes hooldas julgeolekupolitsei kartoteeki.
Seitsmenda osakonna juhatajaks oli kolonelleitnant Sinka, referentuuride juhatajateks keegi Rebasoo (enamusrahvus eestlased) ja leitnant Yllo (soomlased, ingerlased, rannarootslased ja teised vähemusrahvused).
Eesti Julgeolekupolitsei koosseis muutus pidevalt. Kõige tähtsamaks muudatuseks julgeolekupolitsei isikkoosseisus oli kahtlemata endise neljanda osakonna juhataja Julius Ennoki määramine Eesti Julgeolekupolitsei juhiks ja Ervin Viksi asumine neljanda osakonna juhataja ametikohale.

1. augustil 1943. aastal jõustus Eesti Julgeolekupolitsei koosseisude uus määrus. Kuna politseipataljonid rindel nõudsid üha suuremal arvul mehi, siis vähendati mõningal määral tagalas asuvate asutuste koosseise. See tekitas julgeolekupolitsei uuele juhatajale Julius Ennokile palju muret, sest tema allasutuste „töö“ maht näitas pidevat kasvutendentsi. Eriti andis end tunda vangivahtide nappus Tallinna Keskvanglas, mida 1942. aasta 1. juulist hakati nimetama Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagriks nr. 1 (lühendatult Tallinna TKL). Neid muresid pihtis J. Ennok Eestimaa uuele ülemtimukale, Saksa Julgeolekupolitsei ja SD komandörile Baatzile oma salajases kirjas, mis on dateeritud 24. septembril 1943. aastal.
Esmajoones konstateerib J. Ennok, et koosseisude uue määruse järgi on Tallinna Keskvangla personali suuruseks 213 inimest. See arv olevat väga väike ega võimalda vahiteenistust hoida vajalikul kõrgusel. Tallinna TKL-i koosseisude suuruse kindlaksmääramisel tuleks J. Ennoki arvates silmas pidada järgmisi tegureid:
1) Tallinna TKL-i hooned, mis on ehitatud erinevate] ajajärkudel, ei vasta moodsa aja nõuetele;
2) Tallinna TKL-il on terve rida välis-, s. o. harulaagreid (Kärevete, Kostivere, Ellamaa, Lavassaare ja Lehtse), kus töötavad sajad vangid;
3) Tallinna TKL-is istub väga suur hulk vange, nende viimine ülekuulamistele nõuab valvurite lisatööjõudu, mis nõrgendab üldist vahiteenistust;
4) Tallinna TKL-i „kasvatajatel“ (s. o. vangivahtidel) olevat liiga pikk tööpäev (12 tundi), mistõttu personali haiguspäevade arv kasvab;
51 Tallinna TKL-i reapersonali kutseline tase jätvat soovida, „kasvatajaiks“ olevat värvatud ainult neid, kelle tervislik seisukord ja intelligents ei vasta „jahikomandode“ või julgeolekupolitsei operatiivametnike kohta kehtestatud nõuetele.

Julius Ennok rõhutab oma ettekandes, et Eesti Vabariigi ajal oli Tallinna Keskvangla teenistuses 233 vangivalvurit, kusjuures vangide arv ulatus keskmiselt 800-ni; Tallinna TKL-is olevat aga vangide arv keskmiselt 2600 (iga päev toodi vanglasse 100–150 uut vangi, sama palju veeti ööpäevas mahalaskmisele), seega kolm korda rohkem, valvureid aga 40 inimese võrra vähem. Valvurite arvu turbarabades töötavate vangide juures vähendada ei saavat, sest julgeolekupolitsei olevat 1943. aasta 1. aprillil sõlmitud lepingu järgi kohustatud kindlustama a/s. Eesti Turbatööstusele vajaliku kontingendi tööjõudu. Arvestades eeltoodut palus J. Ennok järgmist: 1) suurendada vangivahtide arvu 31 isiku võrra; 2) kutsuda Kärevete ja Kostivere mõisast tagasi kõik Tallinna TKL-i „kasvatajad“, et luua ettenähtud puhkuste võimaldamiseks sel kombel vajalik valvurite reserv; 3) rakendada Tallinna TKL-i „kasvatajaid“ Ellamaa, Lavassaare ja Lehtse turbarabas ainult säärastel välistöödel, mis tehakse otseselt julgeolekupolitsei huvides; 4) vabastada politseikoolis käimise kohustusest 20 meest ja kasutada neid Tallinna TKL-i vahiteenistuse tugevdamiseks.
Lõpuks märkis J. Ennok: „Kasvatajad tuleks nimetada ümber valvuriteks, kuna nimetus „kasvataja“ on omandanud iroonilise kõrvalmaigu, sest on ilmnenud, et vahialused on sageli intelligentsemad kui nende kasvatajad.“
Ülesannete rohkus ja vangivahtide nappus põhjustas peamurdmist ka peareferent J. Mõtskülale. Too Eesti armee kaadri ohvitser oli väljaspool Tallinna asuvate laagrite ülemvangivaht, kes tegeles „kasvatajate“ vahiteenistuse juhtimise ja kontrollimisega.
17. juunil 1943 saatis „estnischer Oberleutnant“ J. Mõtsküla oma ülemusele Ervin Viksile avalduse, et töö- ja kasvatuslaagrite jaoks muretsetaks Suur-Saksamaalt 20 politseikoera, kes oleksid võimelised põgenenud vange jälitama ja „kasvatajaid“ töötavate vangide valvamisel abistama.
Mõtsküla lisab, et sääraseid koeri Eestis hankida pole võimalik. Koeri on aga tingimata vaja, sest 1) nende abil on võimalik säästa inimtööjõudu, s. t. vangivahtide arv võib olla väiksem; 2) politseikoerad aitavad vähendada „töö- ja kasvatuslaagrite“ ebaproduktiivseid kulutusi ja 3) hästi väljaõpetatud politseikoerte abil on võimalik vähendada viimasel ajal eriti sageli esinevate põgenemisjuhtude arvu. Avalduse lõpus J. Mõtsküla kriipsutas alla, et „kuna kasvatajate puuduse likvideerimiseks ka tulevikus väga vähe lootusi on, siis oleks minu arvates politseikoerte tegevusserakendamine ainuke mõistlik abinõu selle probleemi lahendamiseks“.
Samal arvamusel olevat ka Tallinna TKL-i juhataja Aleksander Laak (laskis end 1960. aastal Kanadas Winnipegis maha).
Eesti Julgeolekupolitsei arhiivis leiduvad dokumendid sisaldavad mitmesugust faktilist materjali ka selle asutuse neljanda osakonna kohta. Nii näiteks teatas julgeolekupolitsei neljanda osakonna juhataja Ervin Viks oma ringkirjas 28. septembrist 1943. aastal, et temale alluv osakond on ümber organiseeritud. Põhjusena märgitakse ühtlustamisvajadust Saksa Julgeolekupolitsei neljanda osakonna struktuuriga. Seoses sellega likvideeris E. Viks lõplikult endise Tallinn-Harju poliitilise politsei säilinud riismed ja jagas asutuse ülesanded ära oma osakonna referentuuride vahel. Dokumendist selgub, et E. Viksil oli kolm abi – E. Uduste, E. Vabaoja-Freibach ja E. Pärnsoo.

Peareferent E. Uduste ülesandeks oli sõjavangide „hooldamine“ – järelevalve organiseerimine tööle suunatud sõjavangide üle ja nende järkjärguline hukkamine või Saksamaa koonduslaagritesse saatmine. Samuti kuulusid E. Uduste kompetentsi kõik „võltsimised, relvade ning lõhkeainete asjad“.
Pärnsoo võimkonda kuulus ka poliitilise meelsuse hindamine ajalehetoimetustee ja kunstiringkondades, samuti Rootsis ja Soomes asuvate emigrantide suulise või kirjaliku korrespondentsi jälgimine. Temale allus koonduslaagrite ja vanglate administratsioon.
Peareferentide asetäitjateks olid referendid A. Mardi, H. Ploom, E. Treude ja E. Tees, kellele omakorda allusid assistendid. Viimaste nimestik on üsna pikk.
Nagu eeltoodust nähtub, laienesid julgeolekupolitsei neljanda osakonna võimupiirid 1943. aasta sügisel tunduvalt, seda eriti esimese, kolmanda ning kuuenda osakonna arvel; Põhjus on ka arusaadav, sest Wehrmachti lüüasaamised rindel nõudsid tagala hoolikat „läbikammimist“ ja totaalse terrori kehtestamist. Seda tööd tundis Ervin Viks kõige paremini.
Ringkirjast nähtub ka, et E. Viksile kui „praktikule“ kantseleitöö ei meeldinud. Ta andis oma peareferentidele vabad käed, kaasa arvatud operatiivsete juhtnööride andmisel julgeolekupolitsei välis- ja haruosakondadele. Rangelt keelatud oli aga alluvate otsene kontakt Ervin Viksi ülemustega. Põhjus on arusaadav, sest nagu mujal toimus ka julgeolekupolitsei asutustes äge rivaalitsemine.
Eesti Julgeolekupolitsei neljas osakond oligi see keskus, kust juhiti inimeste hävitamist. Kuidas see toimus, seda paljastasid kõigis üksikasjades Saksa okupantide käsilaste Ain Mere, Ralf Gerretsi ja Jaan Viigi kohtuprotsess Tallinnas, mis algas 1961. aasta jaanuaris, ning Ervin Viksi, Karl Linnase ja Juhan Jüriste protsess Tartus 1962. aastal. Inimeste massilise hävitamise kohtadeks olid Kalevi-Liiva, Klooga, Tartu, Lavassaare, Järvakandi, Vaste, Rakvere, Murru ja Narva koonduslaagrid ning Tallinna, Tartu, Võru, Harku, Pärnu, Petseri, Haapsalu, Valga ja Kuressaare vanglad.
Üks suuremaid oli Tartu linnas asuv koonduslaager. Seal kinnipeetavate Nõukogude kodanike süstemaatilisi massilisi mahalaskmisi pandi toime tankitõrjekraavis, mis asus nelja kilomeetri kaugusel linnast. Inimeste mõrvamist organiseerisid ja teostasid 1941. aasta sügissuvel Tartu koonduslaagrite eriosakonna ülem Roland Lepik ja tema asetäitja Ervin Viks. Roland Lepik oli endine Isamaaliidu sekretär Tartus, Ervin Viks oli aga tegutsenud 20 aastat Eesti Vabariigi poliitilises politseis.
Endine politseiametnik Paul Uudel rääkis ülekuulamisel: „Enne sõda elasin Tartus. Juba siis tundsin Roland Lepikut. Olime head tuttavad. Pärast sakslaste tulekut sai ta Tartu koonduslaagrite eriosakonna ülemaks. Tema kaudu sain tuttavaks ka Viksi, Miksoni ja Jüristega. Viks oli laagris Lepiku parem käsi. Nemad otsustasid vangide saatuse. 1941. aasta lõpus asusin Lepiku ettepanekul teenima Tallinna vanglasse. Lepik, Viks ja Mikson olid juba enne mind seal… Ühel jutuajamisel ütles: mulle Lepik, et tema saatis Tartu koonduslaagrites surma üle 8000 inimese… Kord näitas Lepik mulle Miksoni juuresolekul kuldrahade ja kellade hunnikut. Ta ütles, et laual on 5000 kuldrubla ja 800 käekella. Kõik see varandus oli röövitud vangidelt.“

Lepik ja Viks otsustasid inimeste saatuse üle. Milline see saatus oli, sellest rääkisid tunnistajad. Viktor Alaotsa ülekuulamise protokollist loeme: „Kohe pärast Saksa okupantide sissetungimist Tartusse vahistati kõik juudi rahvusest kodanikud. Nad paigutati Tartu koonduslaagrisse, kust gruppide kaupa linna taha tankitõrjekraavi juurde veeti ja seal hukati. Ka minu abikaasa Rivke Alaots lasti maha põhjusel, et ta oli juudi rahvusest. Ta vahistati 11. novembril 1941. aastal koos poolteiseaastase pojaga. Umbes kuu aega oli ta vahi all Tartus Aleksandri tänavas asuvas koolimajas. Seal peeti kinni ka teisi juudi rahvusest naisi koos lastega. Selleks ajaks olid juudi rahvusest meeskodanikud juba kõik maha lastud. Minu naine lasti maha 1941. aasta detsembris. Laps anti mulle tagasi, kuna ta tunnistati mitte „puhastverd“ juudiks. Minult aga nõuti isegi pärast naise mahalaskmist abielu lahutamist.“
Mahalaskmise protseduuri kirjeldas tunnistaja E. Suits, kes okupatsiooniajal elas tankitõrjekraavi lähedal: „Esimestest päevadest peale pärast Tartu linna okupeerimist Saksa okupantide poolt, 1941. aasta juulist kuni 1942. aasta kevadeni, teostati selles tankitõrjekraavis iga päev mahalaskmisi… Hukkamiskohale toodi mehed ja naised koos. Arreteeritud asetati põlvili kraavi äärele, näoga kraavi poole. Ohvitser luges eesti keeles neile otsuse ette ning pärast otsuse ettelugemist kostis käsklus: „Tuld!““
Tuhanded ja tuhanded arreteeritud kodanikud paigutati Tallinna Keskvanglasse (Töö- ja Kasvatuslaagrisse nr. 1). Ka seal toimusid massilised hukkamised. Keskvangla endine valvur H. Jehe tunnistas kohtus: „Mahalaskmisele viidi tavaliselt öösiti. Mulle meenub mitu juhtumit, kus ma valvetoa aknast jälgisin, kuidas veeti ära arreteerituid. Ma nägin vangide gruppe, keda aeti autole. Seejuures valvurid erikomando koosseisust peksid vange püssipäradega ja mingisuguste pikkade kantsikutaoliste rihmadega. Korraga saadeti ära 3–4 autot. Surmaotsuseid viidi täide ka vahetult vanglas. Selleks oli seal eriline kong.“
Major Ain-Ervin Mere poolt juhitud Eesti Julgeolekupolitsei ja SD rakendasid haarangute korraldamiseks pidevalt ka Omakaitset. See sõjaväeline organisatsioon teostas sõja algul nõukogude aktivistide ja uusmaasaajate mõrvamist ka oma initsiatiivil. Nii olid 1941. aasta juulis Läänemaal nõukogude kodanike massiliste mahalaskmiste aktiivseteks organiseerijateks Omakaitse maakondlik juht Ago Talvar ja tema staabi operatiivosakonna ülem Aleksander Laak. Major Ain-Ervin Mere erilise rahulolu teenis ära eriti Aleksander Laak, kes viidi Omakaitsest üle Eesti Julgeolekupolitsei ja SD koosseisu ning määrati Jägala koonduslaagri ja hiljem Tallinna Keskvangla ülemaks. Tema ustavaks abiliseks sai endine Eesti armee allohvitser baltisakslane Ralf Gerrets.
1942. aasta augustis komandeeriti Laak ja Gerrets Riiga, et nad omandaksid seal sakslaste poolt arreteeritud juutide massilise hävitamise tehnikat. Sellest reisist jutustas 1961. aastal Tallinnas toimunud kohtuprotsessil Ralf Gerrets mitmeid üksikasju.

Prokurör: Kas tundsite ammu Laaki ja olite tema sõber?
Gerrets: Laak oli ohvitser, mina üleajateenija. Distants oli alati olemas. Laagi kutsel astusin julgeolekupolitsei teenistusse. Kohale määras mind major Mere oma käskkirjaga. Mind saadeti Jägalasse, kus Tallinna Töö- ja kasvatuslaagrist toodud vangid ehitasid barakke ja püstitasid traataedu. Olin algul kantseleiülem. Kantseleitööd oli vähe. Siis nimetas Laak mind oma adjutandiks.
Prokurör: Teie olite siis tähtsuselt teine isik laagris?
Gerrets (uhkeldades): Seda küll. Algul oli aega laialt. Tõin Haapsalust oma riided. Püüdsin kala. Samal ajal ehitati laagrit.
Prokurör: Millisel eesmärgil seda laagrit ehitati?
Gerrets: Seda ma algul ei teadnud. Alles siis, kui meid Laagiga Riiga komandeeriti, ütles Laak, et Jägalasse tulevad juudid. Unterscharführer Käse oli meiega kaasas. Sõitsime autoga. Riias läksime getosse, komandant Krause juurde. Meie soov oli saada kogemusi, et kasutada neid Eestis. Nägime suurt saali, kus sorteeriti mahalastud juutide riideid kaubastamiseks elanikkonnale. Riia getosse toodi juute paljudest maadest. Krause ütles, et juute tuleb nii kaua edasi-tagasi sõidutada, kuni nad mõnes kõrvalises nurgas ära kaovad, see tähendab maha lastakse. Riia getos oli siis 40 000 juuti. Kui oli vaja, siis valiti tööjõudu, kui ei, siis läksid ešelonid kohe hävitamisele. Getost sõitsime 10 kilomeetrit linnast välja. Ühel teeristil oli sõnnikuhunnik. Käse ütles: „Näete, see on silmapetteks. Vangidele öeldakse, et neid viiakse tööle. See sõnnikuhunnik hoiab ära paanika.“ Meie nähes jõudis kohale autobuss vangidega. Neilt võeti ära väärtesemed. Augud olid bussidest 15 meetrit eemal. Augus oli Krause koos kahe mehega. Nägin pealt 120 inimese hukkamist, enne seda oli hukatud 40 inimest. Meie Laagiga nägime seda kõike. Krause viipas käega. Laak hüppas auku ja laskis Krause käest saadud automaadiga maha umbes 40 inimest.
Prokurör: Millised riided Laagil seljas olid?
Gerrets: Meie olime Eesti sõjaväe mundris. Pärast seda läksime ära. Sõitsime Riiga tagasi.
Prokurör: Miks?
Gerrets: Seal polnud enam midagi uut näha.
Prokurör: Nii et kogemusi oli küllaldaselt?

Gerrets: Seda küll. Tagasisõidul küsisin, kas me peame hakkama ka tapma. Laak ütles, seda küll. Üks ešelon tuleb varsti… 5. septembril 1942 oli Jägalas esimene tapmine. Ešelon juute tuli Raasiku jaama Tšehhoslovakkiast. Eelmisel päeval teatas Unterscharführer Käse sellest meile. Augud olid juba valmis. Laak ja Käse käskisid korjata vangidelt ära väärtasjad. Nägin ešeloni kohalejõudmist ja selle ümberpiiramist. Mere ja Bergmann (Saksa Julgeolekupolitsei IV osakonna ülem) ajasid lõbusalt juttu, rääkisid vangidega ja ütlesid, et neid viiakse põllutööle. Jaamas oli 8 autobussi ja kohvrite jaoks 2 veoautot. Kogu tee olid vangid sõitnud lukustatud vaguneis. Noored vangid viidi laagrisse, vanad aga mahalaskmisele.“
Prokurör: Vangide sorteerimine toimus nende kogemuste alusel, mida te Riias saite?
Gerrets: Seda küll. Mahalaskmise koht oli puudega piiratud. Mina korjasin vangidelt sõrmuseid, kõrvarõngaid, kellasid ja prille. Mahalaskmine kestis hommikust õhtuni.
Prokurör: Ja teie seisite seal ning korjasite väärtasju?
Gerrets: Seda küll. Laak oli augus ja tulistas. Augus oli lõpuks laipadest kuhi. Kui tulistamine lõppes, siis Käse kiirustas. Kõigil oli nii kiire, et ei kontrollitud, kas inimesed olid surnud või mitte. Laibakuhi häälitses. Mul oli õudne tunne. Automaaturid tulistasid laibakuhja. Ka mina tegin seda oma püstolist. Laibad olid alasti – vanad mehed ja naised. Lapsed kuulusid kõik mahalaskmisele, rinnalastest kuni 15-aastasteni.
Prokurör: Mida te tegite väärtasjadega?
Gerrets: Andsin üle Käsele. Hukatute riideid sorteerisin ma kogu öö.
Prokurör: Kes leidis, et Kalevi-Liiva on kõige parem koht hukkamisteks?
Gerrets: Laak. Selle kiitis heaks Bergmann. See oli endine Eesti sõjaväe suurtükiväe polügoon, kolmest küljest männimetsaga piiratud. Ka sissesõit oli varjatud. Mets summutab paukusid. Teine mahalaskmine oli kaks nädalat hiljem. See ešelon tuli Saksamaalt. Tšehhi juudid olid paremini riietatud. Käse kirus, et Saksamaalt tulijad on vaesed, neilt pole midagi saada. Tehnika oli lihtne. Lahtirõivastumine, valvurite spaleerid. Laak oli augus, mina korjasin asju. Teises ešelonis oli 700 inimest. Nad hukati samuti. Ainult sada inimest – noored – saadeti Kiviõlisse tööle. Väikesed grupid, näiteks haiged, lasti maha Laagi otsusel. Suuremate gruppide hävitamist otsustasid Bergmann ja Mere. Kui Laak läks haigeid ja põduraid vange tapma, siis oli ta pärast seda alati 4–5 tundi oma toas, et jätta vangidele muljet, nagu oleks ta viinud haiged linna ravimisele. Laak tappis ka oma armukese Trude, kes läks hirmust hulluks. Laak oli augus, Trude jooksis karjudes ümber augu. Viimaks tulistas Laak ta surnuks.“

* * *

Jägala laagris korraldati Mere, Viksi, Laagi ja Gerretsi osavõtul orgiaid joomingutega, kus tarvitati vägivalda kinnipeetavate naiste kallal, kes hiljem Kalevi-Liival maha lasti. Endine Jägala laagri vang Herta Madlova jutustas selle kohta järgmist: „Me nägime Laaki ja Gerretsit tihti joobnud olekus. Sellistel juhtudel tulid nad tütarlaste ruumidesse, tirisid neid sealt väevõimuga endaga kaasa ja korraldasid nendega orgiaid. Need tütarlapsed, kes vastu hakkasid, viidi hiljem ära ja laagrisse nad enam tagasi ei tulnud. Mulle meenub, et minu kaasvang Hanna Dubova keeldus minemast Laagiga, kes ta hiljem maha laskis.“
1943. aasta märtsis hukati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD korraldusel Kalevi-Liival umbes 25 3- kuni 5-aastast mustlast ja samapalju täiskasvanud mustlasi.
Üks mõrvareist, Ralf Gerrets, kirjeldas seda kuritegu järgmiselt: „Laak väljus autost, automaat käes, ja ütles: „Noh, kas hakkame peale?“ Ma küsisin Laagilt, kas vangid tuleb alasti võtta. Laak avas auto ukse ja nähes, millistesse kaltsudesse vangid olid riietatud, käskis neid riidest mitte lahti võtta. Vangid kuulsid seda. Naised hakkasid hüsteeriliselt appi karjuma. Kui Aleksander Laak oli juba augus, hakkasin ma autobussist vange kahe-kolme inimese kaupa augu juurde saatma. Valvurid saatsid, õigemini konvoeerisid neid augu juurde, kus Laak nad automaadist maha laskis. Viimasena jäi autobussi üks elatanud, jalgadeta mustlanna. Kaks valvurit, üks neist, nagu mäletan, oli Purka, haarasid tal kätest kinni ja lohistasid augu juurde… Mina sel ajal andsin käega märku teise auto juhile, kes selle peale mahalaskmiskohale lähemale sõitis ja masina bussi juures peatas… Autojuht avas autol presendi ja tegi lahti tagaluugi. Auto pealt hüppasid maha umbes 3- kuni 5-aastased lapsed, kes karjusid ja nutsid külma pärast. Valvurid haarasid lastel kätest kinni ja tirisid nad kahekaupa auku. Viimasel kahel lapsel võtsin mina käest kinni ja viisini nad augu juurde…“
Kui saksa okupantidele selgeks sai, et Natsi-Saksamaa sõja kaotab, võtsid nad paljastamist kartes tarvitusele abinõud oma ilgete kuritegude varjamiseks. Tartu tankitõrjekraavis, Kalevi-Liival ja mujal, kus massimõrvad olid toimunud, kaevati hauad lahti ja hakati laipu põletama. Kuid siiski ei õnnestunud okupantidel täielikult kaotada oma mõrvade jälgi.

* * *