„Suudlusatentaat” Hitlerile (põnev galerii 1936. aasta Berliini olümpiamängudest)

5 minutit lugemist

Laupäev, 15. august 1936. Berliini olümpiamängude eelviimane päev ja viimane päev ujumisvõistlustel. Pärastlõunal jagatakse välja neli kuldmedalit: meeste 200 meetrit rinnuli, naiste 400 meetrit vabalt, meeste 1500 meetrit vabalt ning veepall. Sellel päeval jälgib võistlusi umbes 800 inimest, kelle hulka kuuluvad ka Carla De Vries (1893–1985) ja tema abikaasa George.

Abielupaar on pärit Ühendriikidest, täpsemini Californiast, kus George on ühe suurima piimatootjana teeninud märkimisväärse varanduse. Olümpiamängud on De Vriesidele teretulnud võimalus teha teoks pikalt plaanis olnud Euroopa-reis. Lisaks tähistab George kahe nädala pärast – 29. augustil – oma 43-ndat sünnipäeva. Aga Carla ei mõtle ei Roomast, Pariisist, Londonist ega teistest paikadest, kus nad peatuvad, ka abikaasa suur päev jätab ta hetkel täiesti ükskõikseks. Carla De Vriesil mõlgub meeles tema ainus eesmärk: näha iga hinna eest Adolf Hitlerit.

Hetk enne „atentaati” (Carla on vasakul tribüüni ees).

Ja Carlal on õnne. Kaks esimest ala on juba läbi, kui Hitler ilmub äkki ujumishalli. Nagu alati muudetakse ta ilmumine võistluspaika sündmuseks, mis ei saa märkamata jääda. Tummised teated valjuhääldist kannavad hoolt, et tõepoolest kõik kohalviibijad saavad tahes-tahtmata osa füüreri sissemarsist. Carla on spetsiaalselt õppinud mõne lause saksa keelt, nii et ta saab kohe aru selle ühe lause tähendusest: „Füürer ja riigikantsler siseneb võistluspaika.”
Hitlerit nagu alati ümbritsev SS-meeste salk saadab ta kohale, kus teda ootavad juba ees riigi spordijuht Hans von Tschammer und Osten ning siseminister Wilhelm Frick. Otse Hitleri kõrval istub August von Mackensen. 86-aastane kindralfeldmarssal on peaaegu kaks aastat pärast Paul von Hindenburgi surma vana keiserliku armee kõige kõrgema auastmega ohvitser. Kui Hindenburg oli keisri aseaine, siis Mackensen on Hindenburgi aseaine. Nagu ka Hindenburg on Mackensen füüreri silmis vana Preisimaa käilakuju ja kuulub nende padukonservatiivsete Preisi sõjaväelaste hulka, kes lasevad end liigagi hea meelega Hitleri vankri ette rakendada. Alati pilkavad berliinlased nimetavad kõbusat sõdurrauka riigi lauakaunistuseks, sest paljudel riiklikel sündmustel peab ta andma neile natuke säraja palju Preisi paatinat.

« 1 kohta 2 »

Kuid Carla De Vries ei pane Mackenseni üldse tähele. Kogu tema tähelepanu pälvib Adolf Hitler. „I’m so excited..” õhkab ta ikka ja jälle ning see kõlab nii, nagu oleks ta teismeline. George kehitab osavõtmatult õlgu – talle on see üpriski ükskõik. Äkki Carla tõuseb, lahkub oma istmereast ja suundub Hitleri suunas. Ta jõuab füürerile üha lähemale, aga keegi ei peata teda. Kui Carla on oma ihaldusobjektist vaid mõne meetri kaugusel, võtab ta oma fotoaparaadi välja ja pildistab, kuidas Hitler kirjutab ühele noorele mehele just autogrammi. Ikka veel ei tõkesta keegi ta teed. Nüüd astub Carla Hitleri ette ja palub samuti autogrammi oma piletile. Ta on seejuures nii erutatud, et hüppab ühelt jalalt teisele.

„Atentaat” on õnnestunud – Carla De Vries on igaveseks oma nime ajalukku kirjutanud kui naine, kes on jäädvustatud Hitlerile põsemusi andmas.

Hitleri kaaskond on vahepeal küll avastanud pöördes ameeriklanna, ent ilmselt ei pea keegi teda ohtlikuks. Võib-olla tuleb see sellest, et Carla on väga hästi riides. Ta kannab valget seelikut ja pluusi, laia õlasalli ning moodsat kübarat. Siis leiab aset uskumatu sündmus: Carla kummardub üle balustraadi, mille taga istub Hitler, haarab tema peast, tõmbab seda enda poole ja surub Hitlerile tugeva põsemusi. Tegelikult tahab ta füürerit suule suudelda, aga Hitler pöörab pea ära ja Carla huuled tabavad tema põske. Alles nüüd sekkub SS-mees ja juhib ameeriklanna minema. Samal ajal vallandub kogu staadionil vali naer, veelgi enam, inimesed plaksutavad, kui Carla suundub tagasi oma istekohale. Ka Hitler suhtub õnnestunud suudlusatentaati ilmselt huumoriga, naerab ja plaksutab samuti.
George teeb samal ajal naisele pööraseid etteheiteid: ta seadis end oma rumala käitumisega hullumeelsesse ohtu. Mis siis, kui SS-lased oleksid teda mõrtsukaks pidanud? Kuid mõttele, et Carla oleks suudlemise asemel võinud füürerit noaga rünnata, ei tulnud Hitleri ihukaitsjate hulgas ilmselt keegi.
Võib-olla ka selle piinliku turvaaugu tõttu ignoreerivad Saksa päevalehed seda armuintermetsot. Kui muidu teavitatakse füüreri igast liigutusest, siis sellest juhtumist ajakirjandus vaikis. 14 sekundi pikkune filmilõik, mis dokumenteerib suudlusrünnakut, kaob „mürgikappi”. Hoopis teisiti on lood Ühendriikides, kus Carla tembust ilmub ridamisi artikleid. Isegi kauges Sydneys pälvib see pöörane aktsioon mahlakaid pealkirju: „Erutatud naine suudleb härra Hitlerit”. Ja Carla? Missis De Vries ei saa kogu sellest ärevusest aru: „Ta nägi nii sõbralik ja heatahtlik välja,” kaitseb ta ennast. „Ma ei tea, miks ma seda tegin, mul ei olnud seda plaanis. Küllap on põhjus lihtsalt selles, et ma olen kirglik naine.”

Huvitav teada!
Teatavasti ei müüdud Nõukogude Liidus kapitalistlike riikide ajalehti ja ajakirju (oli erand – Austria kommunistide „Volksstimme”), kui siis vahel mõne suurlinna Inturisti hotellis. Sama lugu oli ka natslikul Saksamaal. Ainult Berliini olümpiamängude ajaks lasti müügile välisriikide ajalehed. Pärast oümpiamängude lõppu pidid sakslased taas leppima selliste natside häälekandjatega nagu „Völkischer Beobachter”  (1920–1945) ja „Der Angriff”  (ilmus 1927–1945) jne. Esimese väljaande viimane number ilmus 30. aprillil 1945 ja teisel 27. aprillil 1945.

NB! Vt. YouTube: Adolf Hitler kissed by American woman in shocking video

0

Your Cart