Hitler ja Eesti

6 minutit lugemist

Hitler ei olnud sugugi rahul territooriumiga, mille 1933. aastal võimule tulles pärandiks sai. Rahulolematust põhjustasid Versailles’ lepinguga kaotatud alad, kuid peale selle tundis Hitler, et Saksamaa vajab palju rohkem maad, eriti idas. See puudutas otseselt ka Eestit.

Adolf Hitler alustas 22. juunil 1941 operatsiooni Barbarossa, tungides Nõukogude Liitu. Augusti lõpuks oli Natsi-Saksamaa suutnud vallutada suure osa Ida-Euroopast, sealhulgas Baltimaad.
Viimase linnana Mandri-Eestis langes Haapsalu 1. septembril ning sama aasta detsembri alguses lahkusid viimased punaväelased Osmussaarelt.
Nii loodigi 5. detsembril endise Eesti riigi alale Eesti kindralkomissariaat, mis kuulus suurema Ostlandi riigikomissariaadi alla.

2. september 1941. Saksa „vabastajad” on jõudnud Tallinnasse, kus elanikud neid ülevoolavalt tervitavad.

Suur ja väike plaan
Hitleri idee luua „tuhandeaastane riik“ formuleeris Generalplan Ost (e. k. Generaalplaan Ida), mis koostati aastail 1939–1940. Selles pandi paika plaanid asustada Ida-Euroopa sakslastega ja viimaks liita see otse Kolmanda Reichiga.
Ida generaalplaan koosnes kahest osast. Kleine Planung (e.k Väike plaan) keskendus rohkem lähituleviku praktilisele poliitikale.
Teine osa ehk Grosse Planung (e.k Suur plaan) läks palju kaugemale. See nägi Saksamaa hõivatud aladele ette kaht võimalikku arenguteed.
Esimene oli saksastamine ehk germaniseerimine: saksa keele, kultuuri ja identiteedi levitamine selleks sobivate rahvaste seas.
Oldi seisukohal, et saksastamiseks sobivad eelkõige Eesti ja Läti, kus natside hinnangul olid inimesed slaavi verest vähem „nakatunud“.
Pikema aja peale sobisid saksastamiseks ka umbes 35 protsenti ukrainlastest ja 25 protsenti valgevenelastest.

Sakslased ei tahtnud Eestisse tulla
Need, kes saksastamiseks ei sobinud – eelkõige poolakad –, plaaniti küüditada. See pidi tegema ruumi sakslastest või teistest sobivatest tõugudest asunike jaoks.
Eesti kindralkomissariaadist taheti välja saata umbes 50% rahvast, lätlastest samuti 50%, leedukatest aga koguni 85%.
Kalkuleeriti, et inimesed tuleks küüditada Lääne-Siberisse, kus nad hajuksid kohaliku elanikkonna sekka – see pidi ühtlasi vältima rahvusliku identiteedi taastekke kaugemal idas.
Samal ajal tahtis Hitler Ida-Euroopasse ümber asustada rohkelt sakslasi. Näiteks juba 1941. aasta juuniks oli Poolas umbes 200 000 ümberasunud sakslast.
Samuti paigutati mitmel pool idas ümber hulganisti nn rahvussakslasi (sks Volksdeutsche) ehk väljaspool Saksamaad elavaid saksa rahvusest isikuid, keda peeti piisavalt sakslaseks.
Hitleri eluvõõras ja paranoiline plaan põrkus aga ootamatule takistusele: sakslased ei soovinud ümber asuda. Nad isegi ei tahtnud mõelda sellele, et peavad oma rahuliku elu Saksamaal vahetama uue tundmatu kodu vastu Ida-Euroopas.

Unistus puruneb
Sakslased said idarindel rängalt lüüa 1943. aasta juulis-augustis Kurski lahingus. Seejärel ei suutnud nad enam peatada Nõukogude sõjamasinat, mis rühkis halastamatult lääne poole. Pärast Kurski lahingut asus Saksa armee ainult kaitselahingutesse. Viimased Saksa väed lahkusid Eestimaa pinnalt (Ruhnu saarelt) 15. detsembril 1944. Lõpp oli paratamatu.
Hitler, kellele oli kord allunud peaaegu kogu Euroopa, võis 1945. aasta aprillis kuulda Berliini tänavatel Nõukogude suurtükke tulistamas.
30. aprillil laskis ta ennast maha ja mõni päev hiljem Saksamaa alistus. Hitleri unistus luua „tuhandeaastane Reich“ purunes.
Kui Hitlerit oleks saatnud edu, oleks raske tagajärgi ette kujutada, eriti kui pidada silmas, millise kaose ta jõudis enne lüüasaamist tekitada.

Hitler unistas suurelt
2016. aastal ilmus Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubilt Chris McNabi teos „Saksamaa salajane generaalplaan“. Missuguseks oleks Eesti saatus saksa vabastajate ettekujutuse järgi kujunenud?
Eesti kindralkomissariaadi juhiks määrati Karl Siegmund Litzmann (1893–1945). Tegemist oli kindrali pojaga, kes oli Esimeses maailmasõjas kolm korda haavata saanud. Ta tegi armees kiiret karjääri.
Enne Eestisse saabumist vahetas perekond Litzmann naise nõudmise peale oma nime Lietzmanniks – Litzmann kõlab eesti keeles halvasti ning oli oht naeru alla sattuda.
Pärast Eestist lahkumist 20. septembril 1944 läks Litzmann valenime all oma õe juurde Schleswig-Holsteini ja suri seal 1945. aasta augustis ebaselgetel asjaoludel.

* * *

Kuid nüüd lühidalt sellest, millised olid Saksmaa plaaanid Eestiga Esimese maailmasõja ajal.
Rohkem kui 100 aastat tagasi kestis Eestis saksa okupatsioon, mis Eesti saartel oli alanud juba 29. septembrist 1917. Mandri-Eesti okupeerimine algas 20. veebruaril 1918. 25. veebruaril jõudsid Saksa väed Tallinna ja 4. märtsiks Narva. 3. märtsil kirjutati Brest-Litovskis alla rahuleping Venemaa ja Keskriikide vahel. Eestist jäi lepingu järgi Saksamaa valdusesse Saare-, Hiiu ja Muhumaa, mis moodustasid Saksa keiserliku kubermangu ja loeti Saksa riigi koosseisu. Eestimaa mandriosa jäi vormiliselt Vene võimu alla, seniks, kuni sinna ajutiselt sisse viidud Saksa väed olid kehtestanud riikliku korra. Bresti rahulepingu lisaprotokolliga 27. augustist loobus Venemaa ülemvõimust neis piirkondades.
Okupeeritud Läti ja Eesti alal kehtestati sõjaväevalitsus. Saksa sõjaväele kuulus seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Eestlased tõrjuti maa haldamisest kõigil tasanditel täiesti kõrvale. Eesti omariiklusest ei tahtnud okupatsioonivõimud midagi kuulda, vaid toetati baltisaksa aadlit eesmärgiga siduda Eesti ja Läti ala poolautonoomse hertsogiriigina Saksamaa külge.
Kohalikud sakslased juubeldasid Saksa vägede saabumise puhul. Oleviste kiriku pastor Elieser Traugott Hahn (1848 Komacha, Lõuna-Aafrika – 19. märts 1939 Burgdorf, Hannoveri lähedal) pidas 25. veebruaril õhtujutluse, kus ta muuhulgas võidurõõmsalt kuulutas, et „Reformatsiooni tulekust saadik ei ole meie maa ajaloos teist nii tähtsat päeva kui tänane, kus meie suurelt Saksa isamaalt meile on päästjad ja vabastajad tulnud/…/. Meie loodame, et Jumal meid hoiab veidra väikese riigivärdja eest, mis sisemiselt täiesti võimetu on.“
Ametlik keel Eestis oli saksa keel. Eesti keelt võis kasutada vaid suulises asjaajamises ja kuni oktoobrini ka erakirjavahetuses. See oli üks osa eestlaste ja lätlaste ümberrahvastamise kavast. Siiski ei saanud Saksa sõjaväelased igapäevases suulises suhtluses päris ilma kohaliku keeleta hakkama. Sellepärast trükiti Saksamaal 1918. aastal, eelkõige Saksa ohvitseridele mõeldud, taskuformaadis 91 leheküljeline saksakeelne raamatuke „Teejuht läbi Liivi-, Eesti- ja Kuramaa koos saksa-läti ja saksa-eesti keelejuhiga ja kaardiga.“
Raamatus antakse lühiülevaade nõndanimetatud Venemaa Läänemereprovintside ajaloost. Edasi kirjeldatakse kolme kohalikku rahvast: saksasi, lätlasi ja eestlasi. Muuseas märgitakse, et kuigi ka lätlased ja eestlased lootsid venelastest vabanemist, on nende, eriti küll lätlaste hulgas „võimalik spioonide leidmine“, mis sakslaste puhul on täiesti välistatud. Ära on toodud kolme provintsi lühike poliitilis-geograafiline kirjeldus. Viljandi kreisi puhul märgitakse oluliste paikadena Viljani linna, Põltsamaad, Tõrvat ning Rõika-Meleski peeglivabrikut. Märgitakse, et selle viljaka ja jõuka maakonna Eesti elanikkond paistab silma tugeva saksa sugemetega ilu ja mõistusega ning räägivad puhast eesti kirjakeelt.
Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918. 11. novembril 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus. 13. novembril annulleeris Nõukogude Venemaa valitsus Bresti rahulepingu ja sellega koos ka lisalepingus deklareeritud Baltimaadest loobumise. Lenin ja Trotski tahtsid Baltimaid iga hinna eest vallutada. Bolševike väed tulid maale otse lahkuvate Saksa vägede kannul.

Tunnuspildil: 23. august 1939. Saksamaa sahkerdab Ida-Euroopa Stalinile.

0

Your Cart