Mida arvas Eesti ajakirjanik Mussolinist ja Hitlerist aastal 1936

14 minutit lugemist

Maailmasõjale järgnevailt päevilt * Nähtusi, kaalutlusi ja väljavaateid

Maailmasõja peapõhjuseks ei olnud mitte sotsialistide poolt esiplaanile asetatud kapitalismi pahed, vaid rahvaste viha üksteise vastu. Olime pealtnägijaiks, kuidas Venemaal õhutati marurahvuslust, ja saime omal nahal tunda, missugust sapist meeleolu tekitasid ümberrahvustamise poliitikaga seotud võtted. Pikaleveniva sõja vägivald ja koledused istutasid vägivalla ja tooruse kümne miljoni sõduri hingesse. Siia lisanduvad veel need kümned miljonid inimesi, kes sõjas kaotasid omakseid ja kannatasid igapäevaste tarbeainete puuduse all, mis neid tegi tuimaks ja ükskõikseks elule. Seesugused, võiks ütelda sõja degeneratsiooni nähtused, on ilmsiks tulnud ka varemalt.
Liitlaste loosungiks Maailmasõjas oli demokraatia ja väikerahvaste iseseisvus. Mõlemad mõisted on üksteisega lahutamatult seotud. Väikerahvaste iseseisvuse säilivus ei ole hästi mõeldav ilma demokraatliku korrata. Teiseks on Euroopa rahvaste elu edasi arenemisel väga tähtis tema väikerahvaste ühtlane poliitiline kord. Väikerahvaste enamus kahjuks ei ole sellest veel aru saanud. Alates Balkani riikidega ja lõpetades rajariikidega näeme neis kirjut, kõikuvat ja selguseta poliitilist korda. Seda näevad rahuldustundega need suurriigid, kus praegu maksvusel diktatuur, sest nad pole sõbralikud väikerahvuste iseseisvusele.
Sõjapingutusist kõige enne väsis kultuurivaene Venemaa. Talumees tahtis koju ja ta oli ükskõikne selle suhtes, mis tuleb siis, kui ta püssi viskab põõsasse. Poliitiliselt ta kuulus sotsiaalrevolutsionääride erakonda, sest selle lipukirjaks oli „maa ja priius“. Peale nende kahe sõna ta teadis väga vähe sotsiaalrevolutsionääride kavast ja kaldus siis ka kohe enamlaste poole, kui viimased ütlesid, et ta jätku kaitsekraavid, mingu koju ja võtku endale mõisnike ja kroonu maad. Seega talupojad olid enamlastele suureks toeks valitsusohjade kättevõtmisel. Kommunistliku korra väljakuulutamine Venemaal tekitas teatava ärevuse Kesk-Euroopas.

Mussolini rahvale helget tulevikku kuulutamas.

Kabinetiteoreetik Spengler, arvestades kommunismi levimist Euroopas, ennustas „Õhtumaade“ hukkumist. Tema seisukohale asus palju saksa teadlasi, ning Coudenhove-Kalergi’gi mitmel korral rõhutas, et Euroopa kultuuri päästmine ja tulevik oleneb ainult kommunismile vastuäärmuse ellutõusmisest. Kogu alalhoidlik element, samuti hirmunud kodanlus ja sotsiaaldemokraatia hingasid kergemalt, kui Mussolini peamiselt tegelikult Maailmasõjast osa võtnud sõdurite – nüüd fašistlike mustsärklastega hakkas marssima Rooma sihis. Oma sõjakäiku ta põhjendas kommunismi võimulepääsemise hädaohuga Itaalias. See põhjendus seisab nõrkadel jalgadel. Streigid, mässud ja vabrikute ülevõtmised tööliste poolt Põhja-Itaalias olid siis juba vaibunud ja vabrikutes, mis polnud kannatanud rüüstamise tagajärjel, käis rahulik töö. Tolleaegsel vanal ja vilunud Itaalia peaministril Giolitti’l oli küllalt jõudu käepärast, et kiiresti maha suruda mässuliikumise. Teatavasti oli aga Giolitti väga ettevaatlik poliitikategelane ja viivitas viimse võimaluseni riigivõimu vahelesegamisega sotsiaalsetesse tülidesse ja rahutustesse, eelistades, kui oli väljavaateid, rahulikul teel lõpetada tüliküsimusi. Nii sündis ka seekord. Kuid sellegi poolest fašism vägivaldselt asus võimule. Ta toetub, nagu kommunismgi, massidele, kus midagi pole peale hakata vaimuga, vaid ainult instinktiga. Seepärast fašism eelistab instinkti vaimule. Vaimuvaest massi on sugestiooniga kerge viia massipsühhoosi, seesugusesse hingehäire olekusse, kus mass karjana, ehk moodsas keeles – ühistahteliselt – on juhi käsul valmis korda saatma isegi kõige suuremaid rumalusi. Ühistahtega aga on nii sugune lugu, et loodusseadustes ta on tundmatu suurus. Isegi ühte liiki kuuluvad olevused pole täpselt ühesugused, vaid ainult üksteise sarnased, nii kujuliselt kui ka funktsionaalselt, kusjuures funktsiooni all tuleb mõista nii ergukava kui ka teiste organ-kavade tegevust. Liigis valitseva mitmekesisuse võitlusest kujuneb välja parima valik. Ühistahe aga paneb tsentraal-ergukava enamvähem tegevuseta olekusse, teeb pikapeale inimese ükskõikseks elule, ehk teise sõnaga, viib kõdunemisele, mis on kadumise eelaste. Seda teab ka fašism ja võtab tarvitusele kõik abinõud, et elevil ja tegevuses hoida masse. Ta korraldab rahvusvahelisi spordi- ja jalgpallivõistlusi, fašistlikke maakondade ja ülemaalisi suurkongresse, alg- ja keskkoolide õpetajate, nais- ja noorfašistide jne. kongresse. Seejuures ergutatakse unistust endise Rooma riigi impeeriumist ja kõnedega „mõõk ühes ja raamat teises käes“ õhutatakse rahvast endise aja tegudele. Peateguriks neile sihtidele lähenemisel on rahvusluse õhutamine, millega lahutamatult käib kaasas teiste rahvaste vihkamine. Oleks õigluseta, kui jätaksime mainimata positiivseid töid, mis tehakse näiteks soode kuivatamise, raudteede korraliku liikumise, põllumajanduse ja tööstuse edendamise jne. alal. Kuid üks kui teine on seotud suurte kuludega. Mussolini valitsus on kogu aeg töötanud defitsiidiga ja viimastel aastatel on riigi väljaminekud umbes 25% suuremad sissetulekutest. See ei saa jääda mõjuta liirile. Liiri väärtuse hoidmiseks on maksma pandud drakoonilised seadused, kuid ka need omavad ikkagi vaid ajutist mõju. Majandusliku elu parandamiseks vajatakse Abessiinia (nüüdne Etioopia) mägede tooraineid, eeskätt naftat. Rahvuse õhutamisega, seega ühtlasi teiste rahvaste vastu viha esilekutsumisega lähevad nüüd vaimustuses Itaalia fašistlikud sõdurid vallutama ja alla heitma võõrast maad ja rahulikku rahvast. Itaalia lennukid vahvusega pilluvad alla tuhat pommi kaitseta linnakesele, kusjuures hukkub palju naisi ja lapsi. Ja seda kahekümnendal sajandil nimetatakse Euroopa kultuuri kandmiseks Aafrikasse.
Varajane veel on ennustada sõja edaspidist käiku. Kuid silmas pidades itaallaste seniseid saavutusi kui ka seda, et abessiinlased alles viimasel ajal on saanud hädavajaliku varustuse, ei võiks lugeda itaallaste võite väga suurteks. Jõuavad abessiinlased veel paar kuud vastu panna vihma perioodi alguseni, võib ütelda, et fašismi sõjaretk on nurjunud. Vaevalt võib arvata, et siis senisest veelgi suurema maksukoorma alla sattunud rahvas jääb rahule maksva fašistliku korraga. Rooma ja Itaalia rahvas, ütleb krahv Sforza, kes ligi 2500 aastat on elanud Kreeka kultuurist ja seda edasi kandnud Euroopa rahvastele, kahtlemata vabaneb seiklusest, millesse ta on praegu mässitud.

See tee on õige!

Saksamaal reaktsiooni käik nõudis palju pikemat aega ja sellega on tihedas seoses Hitleri nimi. Hitleri üle kirjutatud elulugudest on tema „Mein Kampf“ kirjutatud suupäraselt lihtrahvale, ning selle noorusiga puudutav osa kubiseb ebatäpsustest, Ta omab reaalkooli kolme alama klassi hariduse ja peale kooli ta pole õppinud ühtegi ametit. (Autor eksib, Hitler oli lõpetanud neli klassi.) Seda pannakse tema püsivusetu iseloomu arvesse. Kolides peale isa ja ema surma Viini, käis ta käsi seal väga halvasti; elatas ennast juhuslikust tööst. Lühikest aega ta maalis väikesi akvarellpilte, milleks omas pisut annet ja milliseid sõber käis müütamas kauplustes. Müncheni ta sattus 23-aastasena, Maailmasõja puhkemisel ja andis ennast vabatahtlikuna üles sõjaväkke. Kunagi ta pole olnud frondisõduriks, kogu aeg ta oli rügemendi staabi ordonantsi ametis. Seepärast ta pole ka teenistuses jõudnud kõrgemale kui jefreitorini. Kannab aga raudristi. Keskkooli õpperaamatutes on tähendatud, et Hitler minnes üle silla on teisel pool silda kraavi pervel näinud lamavaid prantslasi. Ta paugutanud kohe karabiinerit ja karjunud, et prantslased annaksid alla, tema taga tulevat terve rügement. Prantslased olla tulnud lahkesti tema käskudele vastu. Teise versiooni järgi on rügemendi ordonants Hitler kuulnud ühe lagunenud maja keldrist prantsuskeelset kõnelemist, ta avanud keldriukse pilukile, pistnud püstoliotsa ukse vahelt sisse ja nõudnud allaandmist. Prantslased teinud seda. Kui Hitler juba oli saanud kantsleriks, intervjueerisid teda raudristi asjus üks inglise ja teine ameerika žurnalist, kelledele ta oli tähendanud, et on saanud risti prantslaste vangivõtmise eest, kuid jutu käänanud kohe teisale, tähendades, et inglastega nii ei oleks saanud toimida. Rügemendi dokumentide hulgas vastavaid akte Hitleri raudristi saamise kohta ei leidu.
Sõjast oma rügemendiga Müncheni tagasi minnes, oli Hitleril esialgu seal väga vähe tegemist. Sattus ühte väikesse kristlik-sotsiaalsesse erakonda, kus peagi tõusis propagandajuhiks. Ehk küll Baieri elas üle lühiajalise Eisneri kommunistliku režiimi, oli Baieri siiski kõige konservatiivsem Saksa osariikidest. Nii valitsus peaminister Kahriga eesotsas kui ka sõjaministeerium ja sõjaväelised ringkonnad Lossoviga eesotsas elasid kättemaksu vihast prantslastele ja ei sallinud juudi õigusteadlase Preussi poolt kokkuseatud Weimari põhiseadust kui ka vabariiklikku valitsust Berliinis. Nende kava oli marssida Berliini peale. Et aga üksnes sõjaväelise jõuga ei olnud midagi peale hakata – Baieris oli rahulepingu järgi vähe tegelikku väge; ja et rahva poolehoid mängis tähtsat osa, siis tuli leida mees, keda oleks võinud selleks kasutada, et rahva toetusel võimalikult kiiresti Saksa riigi sõjavägi nii arvuliselt kui ka jõuliselt tõsta ennemaailmasõja-aegsele kõrgusele. Kapten (Ernst) Röhm soovitas seesuguseks meheks sõjaministeeriumile jefreitor Hitleri, kellele tehti ülesandeks Baieris propaganda teel asutada löökrühmi ja -salku, et siis edaspidi koos sõjaväega marssida Berliini peale. Baierlastel polnud kunagi mõtet Hitlerit asetada juhi kohale. Kui Baieri sõjaväelased oma kavast riigi sõjaministrile Berliinis, Seektile (õige on: Hans von Seeckt) rääkisid, siis andis viimane neile nõu tema hooleks jätta valve selle üle, millal riigipööre tuleb läbi viia.

Ei, see pole NSDAP juhi järjekordne hullumeelsuse hoog. Hitler harjutab peegli ees efektset esinemist. On ju Hitler ise öelnud, et tähtis ei ole see, mida sa räägid, vaid kuidas sa räägid.

Kuid Baieri tegelased ei tahtnud oma kavadest loobuda ja nad otsustasid enne Berliini peale marssimist Baieris välja kuulutada ennesõjaaegse kuningliku valitsuse. Selleks oli minister-president Kahri poolt riigi- ja seltskonnategelaste koosolek kokku kutsutud Hofbräuhausi, kus pidi ette loetama riigipöörde manifest ja kuningaks välja kuulutatama kroonprints Ruprecht. Vaevalt sai koosolek alata, kui saali sisse tormas Hitler oma lööksalkadega, kelle eesotsas seisid (Rudolf) Hess, Tallinnast pärit (Alfred) Rosenberg, (Wilhelm) Frick, reservkapten (Hermann) Göring ja kapten Röhm. Hitler tahtis juba siis Baieri diktaatoriks saada. Kuid see ei õnnestunud ja ta sattus vanglasse, kuhu oli mõistetud kuueks kuuks, sai aga juba ühe kuu pärast vabastatud. (Autor eksib, Hitler vabanes vanglast 20. detsembril 1924.) See oli 1923. aastal, millal Saksa raha oli langenud nullini. Inglise lehed, muude hulgas „Manchester Guardian“, küsisid, kust Baieri natsid raha võtavad propagandaks, ja juhtisid tähelepanu paarile Ameerika miljardärile või prantsuse allikatele. Sest Baieris makseti tol ajal kõikidele natsionaalsotsialistlikele tegelastele ja rühmadele korralikult välja nende palgad Helveetsia (Šveitsi) frankides. Hitleril oli kõige suurem auto Münchenis ja ta elas 9-toalises (uuematel andmetel siiski 10-toalises) korteris. Selle putšiga tõi Hitleri liikumine endale suure kahju, sest kes teda lähemalt tundsid, hakkasid nüüd veel rohkem kui enne vaatama temale kui mittepüsivale, aga temperamendiga inimesele. Hitleri liikumine jäi isegi teataval määral soiku, sest esmalt oli kapitalidest puudus ja teiseks rahvas hakkas juba teatava heatahtlikkusega vaatama Stresemanni lepituspoliitikale, mis leidis ka Genfi ringkondades usaldust. Baieri sõjaväelaste ja Hitleri löökrühmade poliitika oli surutud nii-ütelda põranda alla, ehk küll läbirääkimised edasi kestsid Kahri, Lossovi, Eppi ja vanapreislaste Hugenbergi, Kirdorffi, Thisseni jne. vahel. 1929. a., kui suri Stresemann, hakkas Hitleri täht uuesti tõusma, kuni ta jõudis riigikantslerini ja rahva „Führerini“. Kokkuleppel vana-preislaste, vana-baierlaste ja teiste osariikide konservatiivsete ollustega tuli temal nüüd kõigepealt sõna pidada sõjaväe endisele arvule tõstmise asjus, milleks löökrühmad tulid likvideerimisele. See sündis. Sõjavägi ja laevastik said uue korra, mille põhjal neid juhib sõjaminister, kes ühtlasi on vastutav sõja ja rahu eest. Ülemjuhatajaks on küll „Führer” Hitler, kuid ainult nimeliselt. Nüüd, kus Hugenberg ja teised Preisi suurtöösturid tõmmati liikumisega kaasa, ei olnud „Führeril“ ka enam rahapuudust.

Natside armetut propagandafilmi „S.A. Mann Brand” plakat aastast 1933..

Kes tema endist elulugu vähegi on tähele pannud ja jälginud, see peab ütlema, et temal peale temperamendi puuduvad kõik muud poliitika-mehe omadused. Tõukejõuks massilisteks pööreteks on vähem teaduslik tunnetus kui fanaatiline edasikihutav hüsteeria. Alati on tema kõnede kulminatsioonipunktiks olnud üleskutse vägivallale: „Valitsus peab tema poolt tunnustatud ideid läbi viima toore järeleandmatusega, toetudes tegelikule jõule riigis“. – „Meie ootame tingimata, et meie vastased surma saavad mitte ausa kuuli, vaid köie läbi ümber kaela…“ – „Pead selles võitluses saavad veerema, kas meie või meie vastaste omad…“ – „Seepärast kandke hoolt, et veerevad meie vastaste pead“. Ja seesuguste kõnede peale on iseloomult nõrkade juubeldamine saalis ja möirgamine otse kõrvulukustav. Asjata on oodata sisu tema kõnedest. Kui midagi enam ütelda ei ole, siis ta karjub kolm sõna üle saali: „Saksamaa – Saksamaa – Saksamaa!“ Ja poolehoiu torm läheb uuesti lahti. Viimasel ajal „Führerina“ ja kantslerina osutub ta lööklausetes tagasihoidlikumaks nii välis- kui ka sisepoliitika suhtes. Ja seda nimelt seepärast, et „Führeri“ käes enam ei ole täisvõim riigis, vaid et seda tuleb väga tunduvalt jagada sõjaministriga ja nende sõjaväeliste, aristokraatlikkude ja suurtöösturite võimu ja mõjuga, kes seisavad sõjaministri selja taga. Raske on täpselt ette ütelda, kui kaua kestab seesugune peitemäng valitsuse ja rahva vahel. Kõrgete tollide tõttu esimesejärgu tarbeainetelt on põllumehed oma praeguse seisukorraga rahul. Pikapeale aga töösturid ei suuda tööstustes maksta töölistele vastavaid palkasid. Nurin elukalliduse üle kasvab päev-päevalt juba keskmistes ametiringkondades, rääkimata madalamatest astmetest. Kuude kaupa ei näe niisugused ringkonnad võid söögilaual ja kui ta kord ilmub lauale, siis pooleks segatult margariiniga. Endise vaimustuse säilitamiseks tehakse veelgi rohkem trummipõrinat ja fanfaaride helinaid, kuid hoolimata sellest läheb nii ametnikkude kui ka tööliste hulgas natsionaalsotsialistlik vaimustus suurel sammul tagasi. Rahva kõhuküsimust pikapeale toita ainult rahvusega ei taha kokkukõlas olla praegusaja inimeste sotsiaaleluga. Rebeneb, mis rebenema peab.
Juba Maailmasõja rahulepingu ajal tähendati, et Euroopa rahvad ei kannata enam välja nii suuri sõdasid, nad variseksid kokku nii vaimselt kui ka majanduslikult. Kuid kahjuks ei ole Maailmasõjast tarvilist õppust võtnud ei võitjad ega ka võidetud. Mõlemad rabelevad väikeste vahedega peaaegu ühesugustes hädades ja meie ei pääsegi lahti nendest hädadest, kui Euroopa riigid oma praegust poliitikat edasi ajavad. Kuulsime, et enne Maailmasõda aeti nii vastutamatut rahvuslikku poliitikat, et see tingimata viis rahvaid vihale üksteise vastu. Kas on see poliitika nüüd muutunud? Ei ole, teda õhutatakse endisest veel suurema hooga. Saksamaa, Venemaa ja Austria oma mitmekesise rahvastikuga olid kõige suuremateks sõja õhutajateks. Nüüd, 20 aastat hiljem, oleme rahvuse õhutamisega ka kõik väikerahvad üksteise vastu vaenule kiskunud, mis Euroopat igapäev hirmutab sõjatondiga. Mille all kannatab Euroopa? Selle all, et tema rahvad nagu siilid on pugenud igaüks oma urkasse ja ajavad harjased püsti, kui naabrit näevad. Selle all, et nüüdsel ajal liiga kitsaks on jäänud tema ökonoomiliste ja intellektuaalsete tarvete raamid. Need raamid tulevad purustada, kusjuures meie heade rahvuslastena ja heade isamaalastena võime ja peame eeskätt kujunema headeks eurooplasteks. Ainult seesugusel korral, tõrjudes eemale rahvastevahelist viha, saame üle Euroopa majanduslikust kriisist.

(Kirjaviis muutmata, parandatud vaid mõned nimed ja faktivead)

K. Konik, ajakiri „Tänapäev“ nr 1, 1936

0

Your Cart