Kuidas sündis natside hümn „Horst Wessel Lied“?

9 minutit lugemist

Inimesed, kes hukkuvad noorelt, ei jõua endale palju vaenlasi koguda, vähemasti omade hulgas mitte. Seepärast tehakse neist meelsasti kangelased, liikumise ühtsuse sümbolid. Natsi-Saksamaal sai sellise saatuse osaliseks Horst Wessel, kes oli Berliini SA Sturmführer (leitnant) ja mõrvati 22-aastasena.

Märterpühak Horst Wessel.

Pastor Wilhelm Ludwig Georg Wesselil oli naine ja kolm last. See oli täiesti tavaline hästi toimetulev saksa perekond. Nad elasid Bielefeldis, pärast Mühlheimis, aasta enne sõja algust kolisid Berliini. Esimeses maailmasõjas teenis pastor Wessel kaplanina idarindel. Vanim poeg Horst Ludwig Georg Erich Wessel oli just jõudnud astuda reaalgümnaasiumi.
Horsti isa elas küll sõja üle, kuid suri 1922. aastal ootamatult operatsioonitüsistuste tagajärjel. Horst oli 15-aastane. Isa surma järel sattus pere vaesusse.
Ehkki Horst oli pastori poeg, oli talle usukommetest külge jäänud ainult pühapäeviti kirikus käimine. Poiss ihkas hoopis revolutsionääriks saada. Siiski sai temast 15-aastasena ühingu Bismarckjugend liige. See oli paremkonservatiivse Saksa-Rahvusliku Rahvapartei noorteorganisatsioon. Kaks aastat hiljem astus ta ka Viikingiühingusse, mille olid asutanud aasta varem ärakeelatud revanšistliku organisatsiooni Consul liikmed. Horst tegi läbi põrandaaluse sõjalise väljaõppe ning osales kaklustes noorte sotsialistide ja kommunistidega.
Paraku vaadati Bismarckjugendis Viikingiühingu peale viltu. Kui Horst ilmus Bismarckjugendi koosolekule „Viikingite” vormiriietuses, selle asemel et korrakohaselt gümnaasiumivormi kanda, sai ta kõva peapesu.
Aastal 1926 lõpetas Horst edukalt kooli ja astus ülikooli. Sama aasta mais keelustati Viikingiühing, mida võimud kahtlustasid riigipöörde ettevalmistamises. Horst otsis uut seltskonda, kus poliitilist tegevust jätkata, ja leidis Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP).

Oraator ja rünnakrühmlane
Horst Wessel ei olnud sugugi rumal ja harimatu riiukukk, nagu väidavad vene ajaloolased, kes on ilmselt harjunud nägema kõigis ainult tüüpilisi kommuniste. Horst oli otsija, kellel oli lai silmaring ja kes tundis paljude asjade vastu huvi. Oma lühikese elu jooksul jõudis ta kirjutada pika loo reisidest mööda Saksamaad ja isegi lõpetamata raamatu, mille tööpealkiri oli kreeka keeles „Politiká” („ühiskondlik tegevus”). Kõige muu kõrval mängis ta keskaegset vilepilli šalmeid.

Ein Reich, ein Volk, ein Führer!

Oma elu peamise eesmärgina nägi Horst Wessel maailmasõja võitjariikide poolt porri tallatud Saksamaa taassündi ja sakslastele täisväärtuslike inimeste seisundi tagasivõitmist. Tema nooruspäevil olid kommunistid Saksamaal väga tugevad. Õigupoolest oli sotsialistide, kommunistide ja natside sotsiaalne baas sarnane. Sama võib öelda tegutsemismeetodite kohta.
Adolf Hitler taipas, et ilma kodumaata intervärdjaid, kes mitte mingisuguseid eetilisi põhimõtteid ei tunnista, ei ole võimalik võita kultuurse mõttevahetuse teel, nagu seda üritasid tsentristlikud ja parempoolsed parteid. Hitler võttis kindlalt nõuks kommunistidele jõuga vastu hakata, olgu kasvõi vaenlasel ülekaal, olgu kasvõi riigivõim „vasakust silmast pime”, nagu tollal tabavalt iseloomustati ametlikku poliitikat vasakpoolsele terrorile läbi sõrmede vaadata. Just selle jaoks asutas Hitler natsipartei turvateenistuse SA (Rünnakrühm; mitte ajada segi SS-ga, mis oli mõeldud võitlemaks vastalistega parteis endas).
Horst Wessel näitas end julge ja võimekana ning tõusis kiiresti realöömamehest Sturmführeriks. Viimaks allus talle juba 220 meest, kelle hulgas ta suutis hoida eeskujulikku võitlusvõimet ja distsipliini. Selgus, et ta oskas ka hästi oma mõtteid sõnastada ega peljanud rahva ees esinemist. Joseph Goebbels nimetas Wesseli mõtteavaldusi nooruslikuks maksimalismiks, kuid mõnelegi parteikaaslasele oli see maksimalism meeltmööda. Välimuse poolest andis Wessel Goebbelsile igatahes silmad ette. Viimane oli väikest kasvu ja nägi, tunnistagem ausalt, välja nagu juut. Goebbels vestles Wesseliga meeleldi, kuid paljude meelest kartis ta noorukist endale konkurenti.
Raha Horstil kõigele vaatamata siiski nappis, seepärast jättis ta ülikooli pooleli ja hakkas töötama metrooehitusel.
Huvitav on märkida, et Hitlerit pidas Horst Wessel saksa tööliste huvide reetjaks, sest Hitler tahtis luua häid suhteid suurettevõtjatega. Wessel ei varjanud oma arvamust Goebbelsi eest, kes püüdis tagajärjetult talle selgitada, et poliitikas tuleb vahel ka ebameeldivaid asju teha.

Kuul pähe!
Aastal 1929 juhtus kolm tähelepanuväärset sündmust.
Esiteks avaldati natsipartei häälekandjas „Der Angriff” Horst Wesseli luuletus „On kõrgel lipp”. (Õigupoolest oli Wessel teinud vaid ümber „Königsbergi laulu”, mida laulsid Saksamaalt äravõetud sõjalaeval „Königsberg“ teeninud meremehed.)
Teiseks hukkus talvevaheajal mägedes Horsti noorem vend.
Kolmandaks sai Horst tuttavaks Erna (õieti Matilde) Jaenicheniga.
Venna surm tekitas Horstis kohutava süütunde, sest tema ise oli soovitanud tal mägedesse minna. Mõistagi pidas Horst end noorema venna hea käekäigu eest vastutavaks, eriti kuna peres ei olnud enam isa. Nüüd tundis ta, et ei ole oma kaitsjakohustustega hakkama saanud.
Erna oli koolituselt õmbleja, elukutselt aga prostituut. Horst kohtas teda, kui neiu ööklubi ees oma sutenöörilt peksa sai. Horst viis Erna enda juurde, ühetoalisse korterisse, mida ta üüris Berliinist ärakolinud lesknaiselt. Horstist kaks aastat vanem Erna lõpetas intiimteenuste osutamise ja hakkas elama Horsti ülalpidamisel, teenides siiski ka natuke õmblustööga.

Die Reihen fest geschlossen! SA marschiert…

Kui korteriperenaine Berliini naasis, sai ta väga pahaseks, et talle on vahepeal ühe üürilise asemele kaks tekkinud. Vähe sellest – Horst Wessel oli ka üüriraha võlgu. Perenaine läks politseisse, kuid seal saadeti ta pikalt – üürivaidlus on tsiviilasi ega puutu politseisse. Siis seadis raevunud lesk 14. jaanuaril 1930 sammud urkasse, kus pesitsesid tema surnud abikaasa sõbrad-kommunistid, ja palus abi. Keegi ei olnud väga innukas minema ja „neetud litsi” korterist välja ajama. Leskproua osutas sõrmega lendlehele, millel oli Horst Wesseli foto ja tekst: „Sturmführer, tööliste tapja”. Nüüd leidus vabatahtlikke juba tosin. Klassivaenlast hävitada ihkav jõuk suundus kella kümne paiku õhtul Horst Wesseli ukse taha varitsema. Vaevalt jõudis Horst koputamise peale ukse avada, kui teda tabas näkku kuul. Tulistaja oli Albrecht Höhler, paramilitaarse organisatsiooni liige, mis täitis Saksamaa Kommunistlikus Parteis umbes sama funktsiooni nagu Hitleri parteis SA. Kuul sisenes suu vasaku poole kaudu, lõi välja hambaid, purustas suulae ja rebis peaaegu keele otsast. Arad käpardmõrtsukad põgenesid, julgemata isegi mõneks sekundiks paigale jääda, et hoolikalt sihtida ja veel korra-kaks tulistada.
Korteris viibis peale Erna veel tema sõbranna. Nad helistasid NSDAP kohalikku osakonda, need omakorda kiirabisse. Umbes 50 minutit pärast tulistamist oli Horst Wessel juba operatsioonilaual. Tema elu päästeti, kuid ainult ajutiselt. Horst suri viis nädalat hiljem, 23. veebruaril 1930.
Natuke leinanud, naasis Erna oma tulusama ameti juurde ja paar aastat hiljem abiellus eelmainitud sutenööriga. Ta jäi peagi leseks, läks uuesti mehele ja elas veel paarkümmend aastat pärast sõda, hoidudes avalikkuse tähelepanust.
Kommunistid väitsid, et Horst Wessel kupeldas Ernat ja sai üldsegi surma kahe sutenööribande tulevahetuses. Kohus arvas teisiti. Albrecht Höhler mõisteti kuueks aastaks vangi. Ta ei jõudnud oma aega ära istuda, vaid mõrvati natside poolt pool aastat pärast Hitleri võimuletulekut.

Postuumne pühapaiste
Kaval Goebbels hakkas silmapilkselt ülistama Horst Wesselit kui rahvuskangelast. Nooruk lamas veel surivoodis, kui suur propagandist mõtles juba välja legendi sellest, kuidas raskelt haavatud Horst ei lasknud enda kallale juudi rahvusest arsti. (Tegelikult oli Horst Wesseli suu lasu järel sellises seisundis, et ta polnud võimeline rääkima.) „Kuidas me edasi elame, kui selline sangar sureb?” hüüatas pateetiliselt Goebbels. „Sangar” surigi ja Goebbelsil polnud vaja oma valede eest vastust anda. Ta kuulutas, et Horst Wessel on saksa rahva südametes nii kaua, kui püsib Reich.
Ei saa kuidagi vastu vaielda, et sellise välimuse ja elukäiguga mees nagu Horst Wessel sobis natsidele märterpühakuks nagu vaht õlle peale. Wesselile korraldati suurejoonelised matused, ehtsas germaani vaimus. Matuserongkäik liikus mitu tundi läbi Berliini. Kõnega esinesid lisaks Goebbelsile ja Göringile ka Preisi prints August Wilhelm, ekskeisri Wilhelm II poeg.
Luuletusele „On kõrgel lipp” pandi nimeks „Horst Wesseli laul”. Paar aastat hiljem sai Hitler Saksamaa riigikantsleriks. Noorpoeedi tekst „Köningsbergi laulu” viisiga sai omamoodi teiseks hümniks. Ametlikel üritustel sai tavaks laulda esimesena Saksa riigihümni ja selle järel „Horst Wesseli laulu”.
Juba 1933. aastal nimetati üks Berliini linnaosa ümber Horst-Wessel-Stadtiks, hiljem ka väljak Berliinis ja selle juures asuv metroojaam. (Saksa Demokraatlikus Vabariigis sai Horst Wesseli väljakust Rosa Luxemburgi väljak, mis tõendab, et kommunistidelgi ei puudu huumorimeel.) Horst Wesseli nime said tänavad, diviis, hävitajaeskaader, kool. Teise maailmasõja alguseni oli Horst Wessel üks väheseid, kelle auks Natsi-Saksamaal leinaseisakuid korraldati. Pärast oli hukkunud kangelasi muidugi juba jalaga segada.
Ühes asjas oli Goebbelsil õigus: Horst Wessel oli tõesti saksa rahva südames nii kaua, kui püsis Kolmas Reich. Lausa kaksteist aastat…

©Peter Hagen

SA võitluslaul (ka Horst Wessel Lied)

Die Fahne hoch!
Die Reihen fest (dicht/sind) geschlossen!
SA marschiert
Mit ruhig (mutig) festem Schritt
|: Kam’raden, die Rotfront und Reaktion erschossen,
Marschier’n im Geist in unser’n Reihen mit 😐

Die Straße frei
Den braunen Bataillonen
Die Straße frei
Dem Sturmabteilungsmann!
|: Es schau’n aufs Hakenkreuz voll Hoffnung schon Millionen

Der Tag für (der) Freiheit
Und für Brot bricht an 😐
Zum letzten Mal
Wird Sturmalarm (/-appell) geblasen!
Zum Kampfe steh’n
Wir alle schon bereit!
|: Schon (bald) flattern Hitlerfahnen über allen Straßen (über Barrikaden)
Die Knechtschaft dauert
Nur noch kurze Zeit! 😐

Nurjatud irvhambad on Horst Wesseli laulu pisut kohendanud

Заря близка, Знамёна выше, братья!
Смерть палачам свободы дорогой!
Звенящий меч фашистского врагам проклятья
Сметёт навеки их кровавый строй.

Соратники! Нас ждёт земля родная!
Все под знамёна! Родина зовёт…
Вонсяцкий-Вождь, измену, трусость презирая,
На подвиг нас, фашистов, поведёт.

Рубашки чёрные, готовьтесь к бою!
Железный фронт фашистов мы сомкнём
И на врага, вперёд, железною стеною
Бесстрашно, как один, мы все пойдём.

Победы день торжественный настанет,
Слетит колхоз и Сталин с ГПУ,
И свастика над Кремлём ярко засияет,
И чёрный строй пройдёт через Москву!

Ja inglise keeles:

The dawn is close, Banners on high, brothers!
Death to the murderers of our dear liberty!
The fascists sword is our enemy’s damnation
It will sweep away forever their bloody system.

Comrades, our Motherland awaits us!
Everyone under the banners, the Motherland is calling!
Vonsyatsky, our leader who scorns treason and cowardice,
With us, fascists, will lead the march!

Blackshirts, get ready to the battle!
The Iron Front of fascists unites us
And towards the enemy is an iron wall
Fearlessly, as one, we all go.

The victory day is coming gallantly,
Out with the Kolkhozes, Stalin and his GPU,
The swastika over the Kremlin shall shine brightly
And our black ranks shall pass through Moscow.

0

Your Cart