Saksa kantsleri ja juhi Adolf Hitleri pöördumine saksa rahva poole 22. juunil 1941

22. juunil 1941 kell 3.15 ületas Saksa sõjavägi (ühtekokku 3 050 000 sõdurit) Nõukogude Liidu riigipiiri. Füüreri kõne teksti luges sama päeva hommikul kell 5.30 ette propagandaminister Joseph Goebbels (tunnuspildil). Kõne kanti üle kõigi Saksa raadiojaamade kaudu.

SAKSA RAHVAS!
RAHVUSSOTSIALISTID!
On saabunud silmapilk, kus võin lõpuks kõneleda avameelselt, olles rõhutud raskest murest ja sunnitud olnud vaikima paljude kuude kestel.
Kui Inglismaa kuulutas 3. septembril 1939 Saksa Riigile sõja, siis kordus jälle uuesti Inglismaa katse võitlusega mandri tugevaima riigi vastu nurja ajada Euroopa konsolideerimist ja uut tõusu.
Sel kombel hävitas Inglismaa omal ajal paljudes sõdades Hispaania. Nii pidas ta omi sõdu Hollandi vastu. Samuti võitles ta hiljem kogu Euroopa abiga Prantsusmaa vastu. Ning samal kombel alustas Inglismaa sajandi alul tolleaegse Saksa Riigi sissepiiramist ja 1914. aastal maailmasõda. Ainult oma seesmiste lahkhelide tõttu jäi Saksamaa 1918. aastal alla. Selle tagajärjed olid hirmsad. Alguses kinnitati teesklevalt, et oldi võideldud ainult keisri ja tema režiimi vastu.

Kui Saksa sõjavägi oli relvad maha pannud, algas saksa rahva kavakindel hävitamine. Näis, et ühe prantsuse riigimehe ütlus, mille järgi Saksamaal olevat 20 miljonit üleliigset inimest, s. t. keda tuleb kõrvaldada nälja, taudide ja ümberasustamise teel, hakkab täituma sõna-sõnalt. [Hitler ei valetanud. Winston Churcill tunnistas sõja ajal avameelselt, et tähtis ei ole mitte võit Saksamaa üle, vaid preisi vaimu hävitamine. – Toimetaja märkus.] Kuid samal ajal alustas rahvussotsialistlik liikumine oma tööd saksa rahva liitmiseks ja riigi ülesehitamiseks. See meie rahva vabanemine näljast, viletsusest ja alandusest oli täielikult seesmise uuestisünni tulemus. See ei puudutanud ega ähvardanud mingil kombel Inglismaad. Sellele vaatamata algas otsekohe uuesti vihkamisest hõõguv, Saksamaa vastu suunatud ümberpiiramise poliitika. Nii sees kui ka väljaspool Saksamaa piire loodi meile tuntud komplott juutide ja demokraatide, bolševike ja reaktsionääride vahel, mille ainsaks sihiks oli takistada uue Saksa rahvusriigi loomist ja paisata Saksamaad uuesti viletsusse ja jõuetusse. Rahvusvaheliste vandeseltslaste viha tabas meie kõrval ka teisi rahvaid, kellel samuti polnud õnne ja kes olid sunnitud rängas eluvõitluses teenima oma leivapalukest. Samuti nagu Saksamaale, oli Itaaliale ja Jaapanile maavaradest osasaamine tehtud vaieldavaks ja isegi vormiliselt keelatud. Nende rahvaste liitumine oli sellepärast ainult enesekaitseaktiks neid ähvardava, rikkuse ja võimu maailmakoalitsiooni vastu. Ameerika kindral Woodi sõnade järele seletas Churchill juba 1936. aastal Põhja-Ameerika Ühendriikide esindajatekojakomisjoni ees, ei Saksamaa muutuvat jälle liiga tugevaks ja tulevat sellepärast hävitada. 1938. aasta suvel näis Inglismaale aeg saabunud oleval, et alustada Saksamaa kavatsetud hävitamist täieliku sissepiiramispoliitika kordamisega. Selleks otstarbeks korraldatud valede kampaania abil püüti teisi rahvaid veenda, et nad on hädaohus, inglise garantii ja abi lubadustega oma poole võita ning samuti nagu maailmasõja ajal, sundida neid sõtta Saksamaa vastu. Nii väitis Inglismaa 1939. aasta maist kuni augustini maailmale, et Leedu, Eesti. Läti. Soome, Bessaraabia ja Ukraina on otseselt ohustatud Saksamaa poolt. Üks osa riikidest lasi end nende väidete läbi eksiteele viia, otsustas vastu võtta pakutud garantii ja läks sellega üle Saksamaa vastaste leeri. Selles olukorras uskusin oma südametunnistuse ja saksa rahva ajaloo ees õige oleval, mille üksi loendada neile riikidele ja nende valitsustele inglise väidele valelikkusi, vaid peale selle veel rahustada pühalike kinnitustega ida tugevaimat võimu meie huvipiirkondade ulatuse kohta.

RAHVUSSOTSIALISTID!
Minu poolt saksa rahva huvides sõlmitud lepingu tagajärjed olid puudutatud maades elavatele sakslastele väga rasked. Kaugelt üle poole miljoni saksa rahvusest inimese – kõik väiketalunikud, käsitöölised ja töölised – olid peaaegu üle öö sunnitud lahkuma oma endiselt kodumaalt, et end päästa režiimi eest, mis ähvardas neid esiteks viia piiritusse viletsusse, varem või hiljem aga neid täielikult hävitada. Sellele vaatamata hukkus tuhandeid sakslasi! Oli võimatu selgitada nende saatust või asukohta. Teadmata kadunute hulgas oli üle 160 Saksa Riigi kodaniku.
Kõige selle peale ma vaikisin, kuna ma olin sunnitud vaikima! Sest oli ju minu soov, saavutada Saksamaa ja selle riigi vahel lõplikku pinevuse kõrvaldamist, ja võimaluse korral kestvat kokkulepet.
Juba meie edasimarsi ajal Poolas nõudsid nõukogude võimumehed lepingu vastaselt ka Leedut endale.
Saksa Riigil pole kunagi olnud kavatsust okupeerida Leedut ja pole kunagi Leedu valitsusele esitanud sellelaadilisi nõudmisi, vaid vastupidi, on Leedu tolleaegse valitsuse palve, saata Saksa vägesid selleks Leetu, tagasi lükanud kui Saksa poliitika sihtidele mittevastava.
Kõigele vaatamata andsin järele ka sellele vene nõudmisele. See oli aga alles uute, pidevate väljapressimiste algus, mis kordusid sest ajast peale ikka ja jälle.

Võit Poolas, mis oli saavutatud täielikult Saksa vägede poolt, ajendas mind uuesti esitama lääneriikidele rahuettepanekut. Minu ettepanek lükati rahvusvaheliste juudi sõjaässitajate poolt tagasi.
Tagasilükkamise põhjuseks oli aga juba siis asjaolu, et Inglismaa lootis mobiliseerida Saksamaa vastu Euroopa koalitsiooni, kaasaarvatud ka Balkan ja Nõukogude Liit.
Londonis otsustati saata mr. Cripps saadikuna Moskvasse. Temale tehti ülesandeks, igal tingimusel uuesti jalule seada suhted Inglismaa ja Nõukogude Liidu vahel ja arendada neid inglise huvide kohaselt. Selle missiooni edust kõneles ka inglise ajakirjandus, kuni oli taktilistel põhjustel sunnitud vaikima.
1939. aasta sügisel ja 1940. aasta kevadel ilmnesid ka tõepoolest esimesed tagajärjed. Samal ajal kui Venemaa valmistus sõjaliselt vallutama mitte üksi Balti riike, vaid ka Soomet, motiveeris ta oma samme valelike ja naeruväärsete väidetega vajaduse üle kaitsta neid maid ähvarduste eest kolmandale riikide poolt. Ähvardaja all võidi mõelda ainult Saksamaad, sest ükski teine riik ei oleks saanud tungida Läänemere piirkonda ega pidada seal sõda. Vaatamata sellele olin sunnitud vaikima. Aga Kremli võimumehed jätkasid oma poliitikat.

BOLŠEVIKE VÄGEDE KOONDAMINE SAKSA IDAPIIRILE
Samal ajal kui Saksamaa 1940. aasta kevadel nn sõpruslepingu mõtte kohaselt tõmbas oma sõjajõud idapiirist kaugele tagasi, isegi tühjendas need piirkonnad peaaegu täielikult sõjavägedest, algas juba sel ajal Vene sõjavägede kogunemine sellises ulatuses, mida võis pidada ainult Saksamaa teadlikuks ähvardamiseks.
Molotovi tolleaegse seletuse järgi oli juba 1940. aasta kevadel ainuüksi Balti riikides 22 Nõukogude diviisi.
Kuna Nõukogude Liidu valitsus kinnitas korduvalt, et neid on sinna kutsutud kohaliku rahva poolt, võis nende diviiside sealoleku eesmärgiks olla ainult jõudemonstratsioon Saksamaa vastu.
Samal ajal kui meie sõdurid alates 10. maist 1940 purustasid läänes Prantsuse-Briti sõjaväed, jätkus Nõukogude Liidu sõjavägede kogunemine meie idapiiril üha suuremal määral.
Sellepärast pidasin 1940. aasta augusti kuust peale riigi huvides lubamatuks, jätta meie, sõjas sagedasti rüüstatud idaprovintse kaitseta bolševike hiiglasliku sõjaväe vastu.

Sellega toimus ühtlasi see, mida püüdis saavutada Briti-Nõukogude koostöö, nimelt: niivõrd suur osa saksa vägedest oli seotud idas, et saksa sõjavägede juhatusel polnud võimalik saavutada otsustavat lahendust läänes, eriti õhujõudude suhtes.
Sarnane olukord vastas mitte üksnes Inglise, vaid ka Nõukogude Liidu poliitika sihtidele. Sest niihästi Inglismaa kui ka Nõukogude Liit püüavad venitada praegust sõda võimalikult pikale, et nõrgestada ja võimetuks muuta tervet Euroopat.
Nõukogude Liidu poolt Rumeeniat ähvardava kallaletungi lõppsihiks oli haarata enda kätte mitte üksnes Saksamaa, vaid kogu Euroopa majanduselule tähtsat baasi, või siis vähemalt see hävitada. Saksa Riik on aga 1933. aastast alates lõpmata kannatlikkusega püüdnud Kagu-Euroopa riike võita endale kaubanduspartneriteks. Sellepärast oli meil ka suurim huvi nende riikide seesmise riikliku konsolideerimise ja korra suhtes. Nõukogude Liidu tungimine Rumeeniasse ja Kreeka sidemed Inglismaaga ähvardasid muuta need piirkonnad lühikese aja kestel üldiseks sõja tallermaaks, Rumeenia tolleaegse, tekkinud olukorras ise süüdi oleva valitsuse tungival palvel andsin mina, meie põhimõtete ja kommete vastaselt, nõu, rahu säilitamiseks järele anda nõukogude väljapressimistele ning loovutada Bessaraabia.
[Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusel nõudis NSV Liit – Saksamaa diplomaatilisel toel – 1940. aastal Bessaraabia piirkonda Rumeenialt Nõukogude Liidule, ähvardades nõudmiste mittetäitmisel Rumeeniat sõjalise invasiooniga. 28. juunil 1940 tungisid Punaarmee väed Bessaraabiasse ja Põhja-Bukoviinasse ning okupeerisid ja annekteerisid alad. Bessaraabia põhiosas moodustati Moldaavia NSV, mille koosseisu liideti ka enne Ukraina NSV-sse Moldaavia ANSV-na kuulunud Transnistria. Bessaraabia äärmine põhjaosa ning lõunapoolne, mereäärne osa anti Ukraina NSV-le. – Toimetaja märkus.]
Rumeenia valitsus pidas sarnast lahendust võimalikuks ainult eeldusel, et Saksamaa ja Itaalia vastutasuna garanteerivad järelejääva Rumeenia puutumatust. Raske südamega lubasin ka seda. Esmajoones sellepärast: Kui Saksa Riik annab oma garantii, siis tähendab see, et ta selle kaitseks ka välja astub. Meie pole inglased ega ka juudid.
Uskusin, et olin selles piirkonnas päästnud viimsel silmapilgul rahu, kuigi olles võtnud endale raske kohustuse. Et aga neid probleeme lõplikult lahendada ja selgust saada Nõukogude Liidu suhtumise üle Saksa Riigisse ning olles ühtlasi meie idapiiril toimuvate ja üha suurenevate sõjaettevalmistuste surve all, palusin härra Molotovi sõita Berliini.
Nõukogude väliskomissar nõudis selgitust, resp. Saksamaa nõusolekut järgmise nelja küsimuse suhtes:

Molotovi esimene küsimus:
Kas Saksamaa poolt Rumeeniale antud garantii on suunatud ka Nõukogude Liidu vastu, kui viimane peaks Rumeeniale kallale tungima?
Minu vastus:
Saksa garantii on üldine ja meile tingimusteta kohustav. Nõukogude Liit pole meile aga kunagi avaldanud, et tal on Rumeenias peale Bessaraabia veel huvisid. Juba Põhja-Bukoviina okupeerimine oli esialgsete kinnituste rikkumine. Sellepärast ma ei usu, et Nõukogude Liidul võiks nüüd äkki olla kaugemaleulatuvamaid kavatsusi Rumeenia vastu.

Molotovi teine küsimus:
Nõukogude Liit tundvat end uuesti olevat ähvardatud Soome poolt. Ta ei võivat seda enam taluda. Kas Saksamaa olevat valmis loobuma igasugusest abiandmisest Soomele ja kõige pealt, otsekohe tagasi kutsuma Saksa väed, mis on vahetuseks teel Kirkenesi?
Minu vastus:
Saksamaal pole olnud ega ole ka praegu Soomes mingisuguseid poliitilisi huvisid. Kuid Saksa valitsus ei pea talutavaks Nõukogude Liidu uut sõda väikese Soome rahva vastu, seda enam, kuna meie ei või kunagi uskuda seda, et Soome ähvardab mingil kombel Nõukogude Liitu. Peale selle ei soovi meie üldse, et Läänemeri muutuks jälle sõjakoldeks.

Molotovi kolmas küsimus:
Kas Saksamaa nõustub sellega, ei Nõukogude Liit annaks omalt poolt garantii Bulgaariale ja saadaks selleks otstarbeks nõukogude väed Bulgaariasse, mille juures tema – Molotov – kinnitab, et Nõukogude Liidul pole selle juures kavatsust kuningat võimult kõrvaldada?
Minu vastus:
Bulgaaria on suveräänne riik ja minul pole teada, et Bulgaaria oleks palunud Nõukogude Liidult garantiid, nagu seda palus Rumeenia Saksamaalt. Peale selle pean tarvilikuks selle küsimuse üle läbi rääkida oma liitlastega.

Molotovi neljas küsimus:
Nõukogude Liit vajavat igal tingimusel vaba läbipääsu Dardanellidest ja nõudvat ühtlasi oma julgeoleku kaitseks mõningaid tähtsaid toetuspunkte Dardanellides, resp. [vastavalt olukorrale – toimetaja märkus] Bosporuse ääres. Kas Saksamaa olevat sellega päri?
Minu vastus:
Saksamaa on igal ajal valmis nõustuma Montreux’ staatuse muutmisega Mustamereriikide kasuks. Kuid Saksamaa ei nõustu Nõukogude Liidu baaside loomisega merekitsustes.

RAHVUSSOTSIALISTID!
Asusin neis küsimustes seisukohale, mis näis minule, kui saksa rahva vastutavale juhile ning Euroopa kultuuri jatsivilisatsiooni vastutusteadlikule esindajale, olevat ainuvõimalik.
Tulemuseks oli Nõukogude Liidu saksavastase tegevuse tugevnemine, esmajoones aga kohe algav uue Rumeenia riigi seesmine õõnestamine ja katse kõrvaldada propaganda abil Bulgaaria valitsust.

Tasakaaluta ja ebaküpsete Rumeenia leegionäride kaasabil õnnestus Rumeenias lavastada riigipööret, mille sihiks oli kukutada riigipead kindral Antonescu’t ja tekitada maal segadust, et seadusliku valitsuse kõrvaldamisega tühistada eeldusi saksa garantii jõustumiseks.
Kõigele vaatamata pidasin tarvilikuks veelgi vaikida.
Kohe peale Rumeenia ettevõtte nurjumist algas uus nõukogude vägede koondamine saksa idapiiril. Soomusvägede ja parašütistide üksusi paigutati üha suuremal arvul saksa piiri lähedusse. Saksa sõjavägi ja samuti saksa kodumaa teavad, et veel mõned nädalad tagasi ei olnud ühtegi saksa soomus- ega motoriseeritud diviisi idapiiril.
Kui oleks aga veel vaja olnud tõendeid, vaatamata kõigile moondamistele ja eitamistele vahepeal toimunud koalitsiooni kohta Inglismaa ja Nõukogude Liidu vahel, siis andis need Jugoslaavia konflikt.
Kui minu püüdsin teha viimast katset rahu säilitamiseks Balkanil ja leplikus koostöös ducega tegin Jugoslaaviale ettepaneku kolmikpaktiga liitumiseks, organiseerisid Inglismaa ja Nõukogude Liit koos selle riigipöörde, mis kõrvaldas ühe öö kestel tolleaegse, leplikkusele kalduva valitsuse.
Täna on võimalik saksa rahvale teatada: Serbia riigipööre Saksamaa vastu toimus mitte ainult inglise, vaid olulises osas ka nõukogude vene lippude all. Kuna meie ka selle juures vaikisime, tegi nõukogude valitsus veel ühe sammu edasi: ta organiseeris mitte ainult riigipöörde, vaid sõlmis mõni päev hiljem temale kuulekate uute võimumeestega tuntud sõpruslepingu, mille sihiks oli suurendada serblaste vastupanutahet Balkani rahustamisele ja neid üles ässitada Saksamaa vastu. Ja see polnud ainult platooniline kavatsus.
Moskva nõudis Serbia sõjaväe mobiliseerimist.
Kuna ma ka nüüd veel pidasin õigemaks mitte kõneleda, astusid Kremli võimumehed veel ühe sammu kaugemale.

Saksa valitsusel on täna andmeid, mis vaieldamatult tõendavad, et Nõukogude Liit andis Serbia sõtta ässitamiseks lubaduse, varustada teda sõjaks Saksamaa vastu Saloniki kaudu relvade, lennukite, laskemoona ja muu sõjamaterjaliga.
Kõik see toimus peaaegu samal silmapilgul, kui andsin Jaapani välisminister dr. Matsuoka’le nõu pinge lõdvendamiseks kokku leppida Nõukogude Liiduga, ikka veel lootes päästa rahu.
Ainult tänu meie võrratule diviiside kiirele läbimurdele Skopljesse ja Saloniki vallutamisele nurjus see anglosaksi-nõukogude komplott. Serbia lennuväe ohvitserid aga põgenesid Nõukogude Liitu, kus neid liitlastena vastu võeti.
Ainult teljeriikide võit Balkanil ajas nurja kavatsuse, sundida Saksamaad sel suvel kuudepikkustesse võitlustesse kagus ja samal ajal täiuslikult lõpule viia nõukogude armeede koondamist, tugevdada nende lahinguvalmidust ning siis koos Inglismaaga, loodetava ameerika toetuse abil võida Saksamaad ja Itaaliat ära kägistada ja maha suruda.
Sellega on Moskva meie sõpruslepingu tingimusi mitte üksi jämedalt rikkunud, vaid ka alatul kombel reetnud.
Samal ajal kõnelesid Kremli võimumehed teesklevalt rahust ja sõprusest, nagu Soome ja Rumeenia juhtudelgi, ning koostasid näiliselt süütuid dementisid.
Kui ma olukorra sunnil pidin seni vaikima, siis on nüüd saabunud silmapilk, kus edasine tegevuseta pealtvaatamine oleks mitte ainult patt, vaid isegi kuritegu nii saksa rahva kui ka kogu Euroopa vastu.
Täna seisab meie piiril 160 nõukogude diviisi. Nädalate kestel leiavad aset korduvad piiririkkumised, mitte üksi meie juures, vaid ka kaugel põhjas ja Rumeenias. Nõukogude lendurid lendavad lõbu pärast ja muretult piire tähelepanemata jättes, nagu tahtes meile tõendada, et nad tunnevad end nende maa-alade isandatena.
Ööl vastu 18. juunit ületasid vene patrullid taas Saksa piiri ja neid võidi tagasi ajada alles pärast pikemat tulevahetust.
Sellepärast on nüüd tulnud tund, kus on vaja vastu astuda sellele juudi-inglise sõjaässitajate ja bolševistliku Moskva juudi võimumeeste komplotile.

SAKSA RAHVAS!
Käesoleval silmapilgul teostub kogunemine ja rivistumine ning algab rünnak, mis on oma ulatuselt suurim, mida maailm on seni näinud. Koos Soome kaasvõitlejatega seisavad Narviki võitjad sõdurid Põhja-Jäämere ääres. Saksa diviisid Norra vallutaja juhatuse all kaitsevad Soome pinda koos soome vabadussangaritega nende marssali juhatusel. Ida-Preisimaalt kuni Karpaatideni ulatuvad saksa idarinde formatsioonid. Pruti jõe kallastel, Doonau alamjooksul kuni Musta mereni seisavad ühiselt Saksa ja Rumeenia sõdurid Rumeenia riigipea Antonescu juhatusel.
Selle rinde ülesanne pole mitte enam üksikute maade kaitse, vaid Euroopa julgeoleku kindlustumine ja sellega seoses kõigi päästmine.
Olen sellepärast täna otsustanud, anda Saksa Riigi ju meie rahva saatuse ja tuleviku jälle meie sõdurite kätesse. Aidaku meid Jumal just selles võitluses!

Berliin, 22. juunil 1941. aastal

Adolf Hitler