Õnn on saabunud meie õuele, „Mein Kampf” potsatas eestlase lauale!

8 minutit lugemist

2015. aasta lõpus täitus Baieri liidumaa autoriõigus Adolf Hitleri raamatule „Mein Kampf“. Raamatu väljaandmine pole enam autoriõiguse rikkumise pärast karistatav ja selle levitamise takistamine võimatu.

Saksa ajaloo instituut Münchenis andis 2016. aastal välja kurikuulsa natside piibli kommenteeritud väljaande, ja asjaosaliste endagi üllatuseks muutus „Mein Kampf“ aasta bestselleriks. Kuigi alguses trükiti kõigest 4000 eksemplari, läks raamat nagu soe sai. 2016. aasta lõpuks oli Saksamaal müüdud „Mein Kampfi“ 85 000 eksemplari. 2017. aasta jaanuaris anti välja juba kuues kordustrükk. Kuni 1945. aastani oli „Mein Kampfi“ trükitud 12 miljonit eksemplari ja tõlgitud 18 keelde. 2010. aasta aprillis võeti „Mein Kampf“ Venemaal maha ekstremistlike väljaannete nimistust. Kuigi 2016. aastal välja antud „Mein Kampf“ on varustatud rikkalike kommentaaridega, mis juhivad lugeja tähelepanu Hitleri harimatusele, tema rumalusele, seisukohtade paikapidamatusele ja jämedatele faktivigadele, ei anna see siiski garantiid, et see või teine paadunud juudivihkaja raamatust omamoodi aru saab.
Raamatu „Mein Kampf“ kirjutas Hitler (õigemini tsiteeris Rudolf Hessile) Landsbergi vanglas, kus ta istus 1923. aasta novembrist kuni 1924. aasta detsembrini.

Arvestades eestlaste raugematut huvi natsliku Saksamaa ajaloo ja „Mein Kampfi” vastu võiks Narva maantee Tallinnas taas Adolf Hitler Str. ümber nimetada. Füüreri kui Euroopa rahvaste suure vabastaja mälestus vääriks soliidset jäädvustamist.

2019. aasta juulis ilmus „Mein Kampf“ eesti keeles, ja oo üllatus, üllatus, tõlkijaks ei keegi muu kui eks-Kiir Margus Lepa. Minu andmetel õppis Margus Lepa Tallinna II keskkoolis (nüüdne reaalkool) inglise keelt, pole aga teada, millal ta omandas nii suurepärase saksa keele oskuse, et asuda tõlkima sellist rasket ja segasevõitu teksti nagu on seda „Mein Kampf“. Pealegi pole mulle silma hakanud, et Margus Lepa oleks kunagi varem midagi saksa keelest tõlkinud – kasvõi üheainsagi artikli. Ka üllatas mind tema intervjuu Tallinna Televisioonile, kus ta elegantselt libises üle küsimusest, miks ta ei kasutanud kommenteeritud väljaannet. Kas selleks, et  eesti lugejale jääks Hitleri soperdisest võimalikult hea mulje või et vältida kommenteeritud väljaande autoritasu? No vaevalt, et Margus Lepa mingi veendunud natsionaalsotsialist on, aga mine tea! (Lõpuks potsatas „Mein Kampf” ka minu lauale. Raamatust ei leia ma aga ei toimetaja ega korrektori nime. Kas Margus Lepa valdab tõesti nii perfektselt saksa (kus ja millal ta seda küll õppis?) ja eesti keelt, et tema tõlge ei vaja ei toimetamist, ammugi mitte korrektuuri? Väheusutav!)
Häirib see, kuidas Margus Lepa nimetab järjekindlalt Austriat Österreichiks. Okei, see selleks, kuid kuidagi ei saa leppida sellega, et Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei on Lepa tõlkes rahvusühiskondlik töölispartei (alapealkirjas millegipärast väikeste tähtedega). Jäta meelde, tainas, läbi aegade on selle partei nimetus olnud eesti keeles Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei! Ühiskondlik partei – no küll mõtles aga termini välja! Sozialistisch ei ole tõlkes ühiskondlik, vaid sotsialistlik. Said aru, puupea! Ühiskondlik on saksa keeles gesellschaftlich! Eriline viha on Lepal aga kirjavahemärkide vastu. Sidesõna vaid ette käib koma, kuid selles tõlkes pole seda kusagil…

* * *

Kunagi ostsin Georg Kirsbergi raamatu „Poliitilisi mõtisklusi“ (2016). Raamat koosneb põhiliselt poliitilisest sõimust, kuid mõned väljaütlemised on isegi kolmanda generatsiooni neonatsile võõristavad. Hitleri ajal oleks Kirsberg nende ridade eest kindlasti SS-Standartenführeri auastme ja Raudristi Rüütliristi kuldse tammelehise, mõõkade ja briljantidega, aga see selleks. Avaldan siinkohal katkendi selle varajasele kiilaspäisusele kalduva suure isemõtleja üllitisest.

Kahju, et see suurepärane ajaleht enam ei ilmu, Eestis leiaks ta väga palju lugejaid (kui otsustada Facebooki ja DELFi kommentaaride järgi). Kuid hingekosutust pakub ka „Mein Kampf”, mis lausa paitab iga juudivihkaja silmi. Oh seda õndsust küll, kui saab kedagi vihata ja kui on võimalik vähemalt  õllepudeli taga kõik maailma hädad juutide kaela ajada! Pildil: „Der Stürmer” nr 10/1940.

„Kui Hitler oleks sõja võitnud, ei oleks see Ida-Euroopas selles osas midagi muutnud, et okupatsioon on okupatsioon, ainult et siis oleksime olnud targema okupandi all, kelle kultuuriväärtused oleksid soosinud progressi. Majandusliku poole pealt oleks see kohe kindlasti palju etem olnud kui „töölisrahva paradiisis”. Ja ka nii palju on kindel, et Hitleri okupatsioon ei oleks inimelude mõttes niivõrd palju ohvreid nõudnud, kuna Hitleri periood oleks peatselt niikuinii läbi saanud. Ta oleks mõne aasta pärast kas surnud, võimult tõrjutud või hukatud – talle tehti väga palju atentaadikatseid juba sõja ajal. Ning järgmine valitseja ei oleks kindlasti enam selline olnud sest selline käitumine ei ole sakslastel veres – erinevalt venelastest – vaid oli ajutine, Esimese maailmasõja ebaõiglastest tulemustest (Versailles leping) tingitud vihapurse.
Kui Hitler oleks sõja võitnud, oleks tänapäevane Euroopa tunduvalt paremas seisus kui praegu. Meil ei oleks ühtegi probleemi moslemite ja muude immigrantidega, sest nende käsutuses ei oleks neid infosõja relvi, vaimseid konstruktsioone „nats” ja „rassist”, millega kohalikku elanikkonda alla suruda ja seeläbi raha välja pressida. Meil ei oleks vaesust, sest Euroopa oleks tunduvalt paremini industrialiseeritud. Nagu ei oleks ka tänast Euroopa Liidu poolt soositud röövkapitalismi, sest ka see projekt teenib natsionalismi vastu võitlemise eesmärki, degradeerides rahva vaid odavaks tööjõuks ja maksumaksjaks – mis on jällegi meie tublide antifaade vastureaktsioon Hitlerile, kelle ajal teenis riigi majandussüsteem oma rahvast.
Samuti ei oleks meil ühtegi probleemi venelastega, ja veelgi enam, ka neil endal ei oleks endaga probleemi sest peale suure sõja kaotust oleks neist see ülbus ja šovinism välja roogitud; nagu oleks ka Hitleri poolt okupeeritud aladele tekkinud palju parem tööstus, mistõttu neis ei oleks tänasel päeval nii palju frustratsiooni oma tehnoloogilise mahajäämuse tõttu. Venelane on täna küll uhke, et oma sõnutsi pääses sakslaste orjapõlvest – kuid kas pääses? Kohe, kui NSV Liit lagunes, sõitsid saksad sinna oma kapitaliga sisse ning orjastasid vene rahva kapitalistlikult, tehes neist vaid odava tööjõu koloonia ning nende suurest isamaast täis lagastatud odava tooraine tallermaa. Selles osas ei oleks mingit vahet olnud, kui Hitler Venemaa ära oleks vallutanud, sest venelased pidid kommunistliku okupatsiooni all niikuinii elama, ja okupatsioon on okupatsioon, mis sel vahet, kes seda läbi viib. Ainult, et selle stsenaariumi puhul oleks venelastele germaanilikud kultuuriväärtused (sovjetlike asemel) peale surutud, mis nende endi elukeskkonna huvides vaid kasulik oleks olnud.

Euroopa ja Eesti rahva vabastaja Adolf Hitler.

Kui Hitler oleks võitnud, oleksime meie Eestis küll jäänud Saksamaa okupatsiooni alla, kuid see oleks võinud olla palju kasulikum kui Venemaa oma, sest sakslased on targem rahvas ning natsid tapsid tunduvalt vähem kui kommunistid. Hitleri režiim oleks mingi aeg hääbunud ning Eesti oleks ikkagi vabanenud, ja seda ilma poole miljoni (tagurliku) kolonistita, sealjuures aga kvaliteetse tööstusega. Isegi kui me oleksime jäänud Saksamaa okupatsiooni alla, ei oleks see meie jaoks selles osas midagi muutnud, sest 1991. aastast peale NSV Liidust vabanemist läksime niikuinii Saksamaa mõjusfääri tagasi. Oleks olnud midagi analoogset nagu see, et Põhja-Iirimaa ja Šotimaa on tänini Suurbritannia „okupatsiooni” all.
Ja veel üks oluline asi. Hitleri võidu korral (ei väsi see meie Kirsberg Hitlerit kiitmast) ei oleks ka islami terrorism tänasel päeval pooltki nii tugev, nagu ta on seda praegu, sest Venemaa ei oleks neid toetanud. Peale Teise maailmasõja lõppu pöördus NSV Liidu pilk koheselt Lähis-Itta, kus hakati toetama kõikvõimalikke huntasid ja terroriste, et suurendada oma mõjusfääri maailma selles osas. [—] Seega tuleb tõdeda, et 20. sajandi, ja seega ka kogu inimkonna ajaloo suurim katastroof oli see, et Hitler ei suutnud leida ühist keelt teiste germaani rahvastega – USA, Prantsusmaa, Rootsi, Norra, Taani, Holland jt – et moodustada koos liit tagurliku, ning Euroopasse mitte kuuluva Venemaa vastu. Selle asemel asusid germaani riigid hoopis ise üksteist purustama, mis andis ka võimaluse Venemaale kaugemale Euroopasse tungida. Germaanlased üheskoos oleksid selle tagurliku moodustise kindlasti hävitada suutnud – seda ainuüksi sel põhjusel, et neil oli tol korral juba aatompomm olemas (mis loll jutt see nüüd on – sakslastel polnud mingit aatomipommi. Oli küll mingi X-kogus rikastatud uraani ja see oli kõik. Teiseks, mitte aatompomm, vaid tuumapomm. Peter Hageni märkus), mida Venemaal polnud. Aga ka ilma selleta oleksid germaanlased oma parema tehnika ja juhtimiskultuuriga selle primitiivse talupoegade armee kergesti purustanud. Venemaa suur võit Saksamaa üle sai võimalikuks ainult tänu sellele, et viimane pidi samal ajal ka USA, Prantsusmaa ja Inglismaa vastu sõjas olema. Ning USA toetas samal väga suure hulga materjaliga Venemaad.“
Okei, igal juhul vägev kiidulaul Saksa okupatsioonile, Goebbelsi, Hitleri, Himmleri, Göringi ja Eichmanni surematutele ideedele. Kuid Kirsbergi-sugune natsilemb ei taha midagi teada sellest – nagu ka paljud teised eestlased –, et sakslased kavatsesid Eesti saksastada.
Kuid kas mitte seesama natsilembene Kirsberg ei saanud maha „Mein Kampfi“ tõlkimisega? On ütlematagi selge, et EKRE liikmena ei saanud ta selle raamatu tõlget oma nime all avaldada. Aga nagu öeldakse, aeg annab arutust…

Peter Hagen

0

Your Cart