Ilma füürerita pole elul mõtet – enesetapulaine Saksamaal 1945. aasta kevadel

Viimastel sõjakuudel jaanuarist kuni maini 1945 sai ka kõige fanaatilisematele natsidele selgeks, et sõda pole enam mingil juhul võimalik võita. Tollal võtsid paljud juhtivad natsid endalt elu – alates ministritest, kõrgete sõjaväelaste, gauleiterite, saadikute ja linnapeadeni välja. Kuna need juhtumid on hästi dokumenteeritud, ei tahetud millegipärast kaua aega tunnistada, et ka tavakodanikud võtsid massiliselt endalt elu. Kuigi neil polnud karta kohut alla andmist, siis miks nad valisid vabasurma?
Tuhnides paljude eraisikute päevikutes leidis ajaloolane ja raamatu „Kind, versprich mir, dass du dich erschießt“ („Laps, luba mulle, et sa lased ennast maha”) autor Florian Hubert sellele küsimusele vastuse. Esiteks sadasid tuhanded inimesed sõja lõpus alla kõikvõimalikest ideoloogilistest roosadest pilvedest.
Paljud aga ei näinud elus ilma jumaldatud füürerita enam mingit mõtet. Pealegi olid sakslased 12 aasta jooksul võtnud omaks „kõik-või-mitte-midagi“ mentaliteedi: kas maailmavalitsemine või totaalne häving. Riiklikud organid toetasid sihipäraselt surmaepideemiat, enesetappu lausa ülistades. Natside ninamehed maalisid kõige jubedamates värvides olukorda, kuhu sakslased võivad sattuda, kui bolševikud idast sisse marsivad. Raadiosaadetes ja ajaleheartiklites soovitati küll vähem, küll rohkem selgelt end liitlaste kättemaksu eest enesetapu abil päästa. Kuigi vaimulikud jutlustasid „enesetapu patust“, varusid inimesed püstoleid, habemenugasid ja tsüaniidikapsleid. Nimetatud kapslid olid tollal tõeline müügihitt! Tõsi küll, neid jagati ka tasuta.

„See oli nagu mingi kõike endasse imev keeris,“ meenutasid nende päevade tunnistajad. Saksamaa paljudes paikades puhkes massihüsteeria. Näiteks Demminis, ühes Greifswaldi lähedal asuvas väikelinnas, kus terved perekonnad tegid endale lõpu. Sajad emad uputasid end koos lastega Peene või Tollense järve. Puude küljes kõlkusid poodud, tänavatel lamasid mürki võtnud fanaatikud. Nende päevade tunnistajad meenutavad, et paljud lapsed pääsesid ainult tänu sellele, et nende vanaisad enesetappu takistasid või emad ei osanud artereid tõhusalt läbi lõigata. Ametlikel andmetel võttis iga 15. Demmini elanik endalt elu, ühtekokku 1000 inimest. Berliinis võttis 1945. aastal endalt elu 7000 inimest, neist ainuüksi 4000 aprillis. Hiljem, seoses suurte segadustega surmatunnistuste väljakirjutamisel ja surmade registreerimisel ei olnud enam võimalik enesetapjate arvu täpsustada. Küll pole aga kahtlust selles, et jaanuarist kuni maini 1945 võtsid kümned tuhanded sakslased endalt elu. (Tänapäeval läheb Saksamaal igal aastal vabasurma umbes 10 000 inimest.)

Kuid enesetappe ei pannud fanaatilised natsid toime mitte ainult Saksamaal.
1945. aasta alguses, kui Punaarmee oli jõudnud Viini, nägi nõukogude fotograaf Jevgeni Haldei, kuidas mõned natsid valisid Stalini võimu alla sattumise asemel surma.
Haldei meenutab: „Ma läksin parlamendihoone lähedal asuvasse parki mööduvaid sõdureid pildistama. Ühtäkki nägin pargipingil erakordset pilti. Pingil istus naine, keda oli tulistatud kaks korda rindkeresse ja üks kord kaela. Üks 15-aastane vanune poiss ja üks tüdruk olid samuti hukatult pargipingil. Nende läheduses lebas isa, kes nad tapnud oli. Tema vormi revääril oli kuldne NSDAP märk. Mehe kõrval lebas revolver.
Ma pildistasin seda. Parlamendihoonest tuli välja valvur ja rääkis mulle kogeledes: „Ta… tema tegi seda, mitte vene sõdurid. Ta tuli kell kuus hommikul. Ma nägin keldri aknast teda koos perekonnaga. Ta lükkas pingid teineteisele lähemale ja ütles naisele: „Istu.“ Siis ütles ta sama poisile ja tüdrukule. Ta tulistas kõigepealt ema ja seejärel poega. Tüdruk nuttis ja karjus: „Ei! Ei!“ Ta pani tolle pingile pikali ja lasi ka tema maha. Siis astus ta kõrvale, vaatas, mida oli teinud, ja tulistas end surnuks.”
Hiljem tulid meie kindral Satšvatajev ja poliitkomissar Šepilov, kes olid Viini vabastanud. Kindral ütles: „Ma olen siia jõudnud Stalingradist, aga sellist tragöödiat pole ma kunagi varem näinud.““

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Berliin, Tiergarten, aprill 1945. Naine (võimalik et kahe noormehe ema) ja kaks noorukit on püstoliga enesetapu teinud. Elul ilma füürerita pole mingit mõtet.

NB! Loe ka:
Armastuskirjad jumaldatud füürerile
Harakiri – lahkumine Jaapani moodi