Ilma füürerita pole elul mõtet – enesetapulaine Saksamaal 1945. aasta kevadel

2 minutit lugemist
Ajupestud sakslased. Plakatil on kiri: „Juhtlause 1943 Peatumatult edasi kuni lõpliku võiduni!”

Viimastel sõjakuudel jaanuarist kuni maini 1945 sai ka kõige fanaatilisematele natsidele selgeks, et sõda pole enam võimalik võita. Tollal võtsid paljud juhtivad natsid endalt elu – alates ministritest, kõrgete sõjaväelaste, gauleiterite, saadikute ja linnapeadeni välja. Kuigi need juhtumid on hästi dokumenteeritud, ei tahetud millegipärast kaua aega midagi teada sellest, et ka tavakodanikud võtsid massiliselt endalt elu. Kuigi neil polnud karta kohtu alla andmist, siis miks nad valisid vabasurma?
Tuhnides paljude eraisikute päevikutes leidis ajaloolane ja raamatu „Kind, versprich mir, dass du dich erschießt“ (2015) autor Florian Hubert sellele küsimusele vastuse. Esiteks sadasid tuhanded inimesed sõja lõpus alla kõikvõimalikest ideoloogilistest roosadest pilvedest. Paljud aga ei näinud elul ilma jumaldatud füürerita ja natsionaalsotsialismita enam mingit mõtet. Pealegi olid sakslased 12 aasta jooksul võtnud omaks „kõik-või-mitte-midagi“ mentaliteedi: kas maailmavalitsemine või totaalne allakäik. Riiklikud organid toetasid sihipäraselt surmaepideemiat, enesetappu lausa ülistades. Natside ninamehed maalisid kõige jubedamates värvides olukorda, kuhu sakslased võivad sattuda, kui bolševikud idast sisse marsivad. Raadiosaadetes ja ajaleheartiklites soovitati küll vähem, küll rohkem selgelt väljendudes end liitlaste kättemaksu eest enesetapu abil päästa. Kuigi vaimulikud jutlustasid „enesetapu patust“, varusid inimesed püstoleid, habemenugasid ja tsüaniidikapsleid. Nimetatud kapslid olid tollal tõeline müügihitt, aga neid jagati ka tasuta!

Berliin Tiergarten 1945. Naine (võimalik et ema) ja kaks noorukit on püstoliga enesetapu teinud. Elul ilma füürerita pole enam mingit mõtet.

„See oli nagu mingi kõike endasse imev keeris,“ meenutasid nende päevade tunnistajad. Saksamaa paljudes paikades puhkes massihüsteeria. Näiteks Demminis, ühes Greifswaldi lähedal asuvas väikelinnas tegid terved perekonnad endale lõpu. Sajad emad uputasid end koos lastega Peene või Tollense järve. Puude küljes kõlkusid poodud, tänavatel lamasid mürki võtnud fanaatikud. Nende päevade tunnistajad meenutavad, et paljud lapsed pääsesid ainult tänu sellele, et nende vanaisad enesetappu takistasid või emad ei osanud artereid tõhusalt läbi lõigata. Ametlikel andmetel võttis iga 15. Demmini elanik endalt elu, ühtekokku 1000 inimest. Berliinis võttis 1945. aastal endalt elu 7000 inimest, neist ainuüksi 4000 aprillis. Hiljem, seoses suurte segadustega surmatunnistuste väljakirjutamisel ja surmade registreerimisel, ei olnud enam võimalik enesetapjate arvu täpsustada. Küll pole aga kahtlust selles, et jaanuarist kuni maini 1945 võtsid kümned tuhanded sakslased endalt elu. Tänapäeval läheb Saksamaal igal aastal vabasurma umbes 10 000 inimest.

©Peter Hagen

 

 

0

Your Cart