Ettevaatust – ARST!

27 minutit lugemist

Üks mees teisele: „Koer päästis mu elu!”
„Kas uppumisest?”
„Ei, ta ei lasknud arsti majja!”

Inimene, kes sind ühel heal päeval teise ilma saadab, ei ole murdvaras või röövel, ka mitte patoloogiline sarimõrvar või purjus autojuht, vaid sinu enda perearst! Uskumatu, aga tõsi!

Tõenäosus surra arsti poolt väljakirjutatud ravimite kahjulike kõrvalmõjude tagajärjel on viis korda suurem, kui hukkuda autoõnnetusel, isegi suurem kui surra vale diagnoosi tagajärjel. Arstid ja haiglad kujutavad tänapäeval endast suurt ohtu inimeste elule ja tervisele. Inimeste surmapõhjuste hulgas on esimesel ja teisel kohal südame- ja veresoonkonnahaigused ning kolmandal kohal… arstide tegevus! Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel on kolmandik arstide pandud diagnoosidest valed (piisab paarist näitest: 85,2% seljavaluga seotud diagnoosidest on valed, pealegi ei aita ükski ravim seljavalude vastu. Raviviga on USA haiglates kõige rohkem patsiente tapvate asjaolude edetabelis kolmandal kohal.). Või võtame näiteks peavalu. On vähemalt 168 põhjust, miks inimesel pea valutab. Ja kui suur on tõenäosus, et (pere)arst paneb täpse diagnoosi? Ilmselt kaduvväike! See tähendab, et ravitakse vale haigust valede ravimitega. Itaalia onkoloogide assotsiatsiooni andmetel sureb igal aastal Itaalias arstide valediagnooside, eksimuste ja vigade tõttu 14 000–50 000 inimest ehk umbes 100 inimest päevas. Sealhulgas heidab 32 protsenti patsientidest hinge kirurgiliste lõikuste ajal tehtud vigade pärast. Harvemini tuleb surmajuhtumeid ette valede või hiljaks jäänud diagnooside, valede ravimite manustamise või erinevate ravimite kahjulike koosmõjude tõttu. Ainuüksi Saksamaal sureb igal aastal keskmiselt 58 000 inimest erinevate ravimite negatiivsete koosmõjude tagajärjel. Rahaahned saksa kirurgid teevad igal aastal tuhandeid tarbetuid operatsioone. Vähemalt 10 000 inimest sureb vale diagnoosi või vale ravi tagajärjel. Arvud on kurjad: igal aastal saab poole miljoni sakslase tervis vale ravi tagajärjel tõsiselt kannatada.
Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi väljub igal aastal Saksamaa haiglatest umbes 100 000 inimest palju halvemas olukorras kui enne haiglasse saabumist. Kuid paljudel ei lähe niigi hästi. Nad surevad haiglas ja pärast tuhastamist ei saa mitte keegi teada, et nad hukkusid vale diagnoosi, vale ravi või erinevate medikamentide kahjulike koosmõjude tagajärjel.

No nii, enam sul pääsu pole!

Juba ammugi räägitakse rahva hulgas jutte sellest, et kaasaegsed arstid on muutunud tegelikult suurte ravimifirmade müügiagentideks, kes on ära ostetud selleks, et nad kirjutaksid välja ainult teatud firmade ravimeid. Ravimifirmade tulud ületavad juba ammugi relvade müügist saadud tulu. Kas lugeja teab, et üks suur ravimikontsern kulutab Läänes ühe arsti „määrimiseks” keskmiselt 35 000 eurot aastas selleks, et ta kirjutaks välja ainult selle firma ravimeid. Üle 75 protsendi juhtivatest arstiteadlastest on ravimifirmade palgal. Ja veel üks pikantne detail: paljud haigused on välja mõeldud ainuüksi selleks, et võimalikult palju maksujõulisi inimesi tulutoovateks patsientideks muuta. Vaat, kuhu me oleme jõudnud: ravitakse olematuid haigusi! Tõsi, nende olematute haiguste ravimine patsienti ei tapa, kuid on väga tulus. Ja nii mõnigi ravim on turule pääsenud ainult tänu altkäemaksudele. Toome veel ühe mõtlemapaneva näite. Hulk aastaid tagasi käis meediast läbi järgmine lugu. Keegi vanaproua pärandas 87-aastaselt surres oma arstile karbikese. Kui tohter karbi avas, leidis ta sealt kõik retseptid, mis ta oli oma patsiendile viimase 25 aasta jooksul välja kirjutanud. Iseteadlik proua ei olnud selle aja jooksul pruukinud ühtegi arsti poolt väljakirjutatud ravimit!
Ainuüksi Saksamaal on müügil rohkem kui 60 000 erinevat ravimit. Kas need ravimid kõik on tõepoolest vajalikud, kas neist kõigist on ka abi?
2003. aasta detsembris tunnistas Briti suurima ravimifirma GlaxoSmithKline’i juht esimest korda, et enamik ravimeid ei aita suuremat osa inimesi, kes neid kasutavad. Firma asepresident ja Põhja-Carolina Duke’i ülikooli geneetikaakadeemik Allen Roses ütles, et Alzheimeri tõve raviks mõeldud arstimid toimivad vähem kui kolmandiku patsientide puhul, vähiravimid aga umbes veerandi puhul kõigist neist, kellele need on välja kirjutatud. Migreeni, osteoporoosi ja atriidi raviks mõeldud ravimid toimivad pooltel patsientidest. „Suur osa ravimitest – rohkem kui 90% mõjub vaid 30–50 protsendil inimestest,“ ütles Roses.
Mitte ükski autofirma ei tooks turule autot, mille pidurid funktsioneerivad ainult igal teisel või neljandal piduripedaalile vajutamisel. Kuid nagu eelpool toodud arvud näitavad, siis meditsiinis ja ravimitööstuses on selline asi täiesti normaalne ja lubatav. Ainult vähesed patsiendid teavad, et ravimitööstused on nii võimsad, et võivad mistahes riigi valitsust mõjutada või ära osta.

Vähiravi – kaks sammu edasi, üks samm tagasi!

Ja nüüd vähiravist. Igal aastal sureb kogu maailmas vähki 8 miljonit inimest (2018. aastaks ennustatakse 9,6  miljonit vähisurma), ainuüksi Saksamaal 220 000, kusjuures ravil 0n 1,6 miljonit inimest. Selle haiguse kohta teatakse väga palju, sajad ja sajad teadlased on saanud kõikvõimalikke preemiaid, doktori- ja professorikraade, kuid ei need teadmised, preemiad ega kraadid pole vähimalgi määral suurendanud selle kohutava tõve ravi efektiivsust. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et vähk kogu aeg muteerub, jäädes uutest ravivõtetest alati sammukese ettepoole.

Kemoteraapia efektiivsus vähiga võitlemisel on kõigest 3%.

1960. aastate alguses kuulutas USA president Richard Nixon sõja vähktõvele. Nüüd võime vaid tõdeda et sõda vähi vastu on USA-le teine Vietnam – ka see sõda on kaotatud. Kõik futuroloogide ennustused selle kohta, mis aastast alates muutub vähk ravitavaks, on osutunud liigagi ennatlikeks. Nii nagu kirurgia koidikul 19. sajandil määras vähiravi tulemuse kasvaja eemaldamine faasis, mil ta polnud veel jõudnud siirdeid anda, siis selles osas pole midagi muutunud ka tänapäeval. Operatsioon võib küll õnnestuda (harv juhus, kui operatsioon ei õnnestu), kuid see pole mingi näitaja. Kui veel diganoosimatud imepisikesed metastaasid on jõudnud siiski „kanda kinnitada”, muutub edasine ravi äärmiselt komplitseerituks. Nn vähktõve standardravi – kemoteraapia efektiivsus vähiga võitlemisel on kõigest 3%! See järeldus põhineb juba 1985. aastal avaldatud faktidel.
See on šokeeriv ja kohutav. Miks pole öeldud seda kõike patsientidele juba enne, kui neile väideti, et kemoteraapia, operatsioon ja kiiritusravi on ainsad vahendid vähi ravimiseks.
Miks kasutatakse kemoteraapiat massiliselt ikka veel, kuigi selle ebaefektiivsuses on veendutud juba aastakümneid tagasi ja üha uute ja uute läbikukkumiste saatel ja astronoomiliste summadeni küündivate kulutustega uurimistöö tarbeks, mida pole saatnud mingid edusammud. Kas onkoloogid ongi vaid enesekindlad ja sadistlikud (?) eksperimentaatorid, kes soovivad üksnes raha teenida? Kuidas nad õigustavad kemoteraapia, kiiritusravi ja operatsiooni soovitamist, aga vaidlustavad ühtlasi toitumismuudatuste ja emotsionaalsete tegurite mõju? (Muide, Eestis määratakse pea igale vähihaigele kemoteraapia kui „standardravi”, ja seda isegi neil juhtudel, kui on kindlalt teada, et kemoteraapia haiguse kulgu kuidagi ei mõjuta.) Ajakirja „Scientific America“ 253. väljaande 5. numbris 1985. aastal avaldatud artiklis pealkirjaga „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, mille kirjutas John Cairns, seisavad lehekülgedel 51–59 järgmised read: „… Kõike arvesse võttes aitab täiendav ehk adjuvantravi tänapäeval ära hoida vaid paar tuhat (umbes 2 või 3 protsenti) neist 400 000 surmast, mis esineb igal aastal Ühendriikides vähipatsientide seas…“
Võiks ju eeldada, et 1985. aasta ja näiteks 2018. aasta vahel peaks tänu kõigile neile vähi uurimiseks kulutatud tohututele summadele see hädine kolmeprotsendine ravimäär ometi tõusnud olema. Aga tuleb tõdeda, et isegi haiguse spontaansel remissioonil ehk iseeneslikul tervenemisel on suurem edumäär kui kemoteraapial! Seega on võimalik jõuda loogilisele ja ehk ka faktilisele järeldusele, et pärast vähidiagnoosi saamist mitte millegi tegemine on meditsiinilisest seisukohast sageli parem otsus kui valiku langetamine patsiendi organismi hävitava kemoteraapia kasuks. Vähemalt on patsiendi elukvaliteet tunduvalt parem kui äärmiselt piinarikka kemoteraapia läbimise ajal või pärast seda.
Siiski tuleb aru saada, et kui kõik inimesed hakkaksid iseseisvalt mõtlema, tõuseks tööpuuduse tase Ühendriikides tõenäoliselt taevasse, sest vähiravi on tänapäeval Ameerika klassikalise meditsiini tähtsaim tuluallikas. Tegelikult on meditsiinilis-tööstuslik kompleks Ameerika sisemajanduse koguprodukti suurim tuluallikas sõjalis-tööstusliku kompleksi järel. Üksainuke näide: USAs- maksab üks ööpäev intensiivravipalatis 40 000 $. Milline kullaauk!
Mitu Austraalia onkoloogi ja teadlast on ette võtnud metaanalüüsi, mis on iseenesest lihtsalt uhke ühendtermin mitme omavahel seotud uurimuse kohta, mis kõik käsitlevad omavahel seotud uurimishüpoteese. Kõnealusel puhul oli tegemist kemoteraapia tõhususe hindamisega vähipatsientide seas viie aasta prognoosi raames. Analüüsi nimeks oli „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“.
Teadlaste hulka kuulusid Graeme Morgan kiiritusravi- ja onkoloogiaosakonnast Põhja-Sydney vähikeskuses Royal North Shore’i haiglas Sydneys New South Walesi osariigis, Robyn Wardy meditsiinilise onkoloogia osakonnast St. Vincenti haiglas Sydneys New South Walesis ja Michael Bartonz Collaboration for Cancer Outcomes Research and Evaluation vähiinstituudist Liverpool Health Service’i haiglas Sydneys New South Walesis. Nende järeldus tugines faktidele, mis olid kogutud ülemaailmse uurimistöö käigus, ning avaldati 2004. aastal ajakirja „Clinical Oncology“ 16. väljaandes.
Artikli kokkuvõtte all on kirjas järgnev: „… Tulemused: tsütotoksilise kemoteraapia kuratiivse ja adjuvantravi üldine panus viie aasta prognoosile täiskasvanute seas oli hinnanguliselt Austraalias 2,3% ja Ameerika Ühendriikides kõigest 2,1%. … Järeldus: … Õigustamaks tsütotoksilises kemoteraapias kasutatavate ravimite rahastamist ja kättesaadavust, on hädasti vaja läbi viia põhjalik hinnang ravi kulutõhususe ja patsiendi elukvaliteedi mõjutamise kohta…“
Tohtrid on aga endiselt valelikult optimistlikud ja kiitlevad üksteise võidu sellega, et vähi ravis on tehtud suuri edusamme. Millised need edusammud siis tegelikult on? Kui pidada suureks edusammuks seda, et haige elupäevi õnnestub mingi vähivormi puhul hirmkallite ravimitega pikendada 4–6 kuud, siis on selline jutt „edusammust” täielik jama. Vähihaige tahab terveks saada ja elada edasi kindla teadmisega, et see kohutav haigus enam kunagi tagasi ei pöördu! Vähihaiget ei lohuta mitte kuidagi teadmine, et tänu „tõhusale uudsele kompleksravile“ võib ta elada veel 2–4, aga võib-olla ka 4,5 kuud, aga võib-olla koguni 11,8 kuud. Peaaegu iga nädal tsiteeritakse ajakirjanduses „positiivset statistikat” vuristavaid meedikuid, heategevusorganisatsioone (Eestis näit. Kingitud elu), ravimitootjaid (üks mõttetu ravikuur maksab keskmiselt 5000 €) ja riiklikke terviseteenistusi, kes kõik kooris väidavad, et tänu uutele moodsatele ja üha kallimatele keemiaravi meetoditele „on saavutatud märkimisväärset edu vähi ravimisel”, ainult et konkreetsete arvude väljatoomisega ollakse väga kitsid.
Ühes uuemas uuringus avastati, et üks peamisi ravimeid, mida kasutatakse rinnavähi hilisemas staadiumis kasvaja vähendamiseks, aitab tegelikult vähirakkudel kasvada. Ravimit kasutatakse regulaarselt juba alates selle kinnitamise hetkest 11 aasta eest, ent teadlased tuvastasid alles hiljuti, et lapatiniibi negatiivsed kõrvaltoimed on tõsisemad kui sellest saadav kasu. Laboritestides demonstreerisid uurijad Francis Cricki instituudist Londonis, et see ravim aitas vähirakkudel kiiremini kasvada ja levida. See avastus võib selgitada, miks ravim ei olnud kliinilistes testides eriti edukas. Hoolimata esialgsetest positiivsetest tulemustest, ei aidanud lapatiniib pikendada patsientide elu. Lapatiniib loodi HER2 tekitatud hilises staadiumis rinnavähi peatamiseks. HER2 (inimese epidermaalse kasvufaktori 2. tüüpi retseptor) on vähirakkude kasvu ja jagunemist soodustav valk. Uurijad avastasid, et ravim, mille ülesanne oli takistada signaalide edastamist rakkude vahel, näis aitavat parandada HER2 sidet oma partneriga, mida nimetatakse HER3, ning sel viisil luua „signaaliedastuse paari“, mis aitab vähirakkudel paljuneda. Arvatakse, et HER2 valgu kogunemine on ligikaudu 20% rinnavähi juhtude põhjuseks. Lapatiniibi kasutatakse tavaliselt kombinatsioonis keemiaravi medikamentidega.
2014. aasta sai lõplikuks piiriks, mil onkoloogid tulid järeldusele, et mäng on läbi, vähemalt see, mis puudutab kemoteraapiasse. Just tol aastal sai lõplikult selgeks, et keemiaravi ei ole juba ammu enam andnud soovitud tulemusi. Mitte ainuüksi sellepärast, et see oleks barbaarne ja patsiendi tervist laastav ravimeetod, vaid sellepärast, et see on iseenesest nurjumisele määratud. Näiteks pole kemoteraapia ühtegi kopsuvähihaiget terveks ravinud. Pealegi annab kopsuvähk sageli siirded ajju, mis muudab edasise ravi täiesti mõttetuks. Muide, siirdeid ajju annavad veel neeruvähk, rinnavähk ja melanoom. Ja need siirded ajus muudavad haige viimased elupäevad äärmiselt piinarikkaks.
Kõrvalt vaadates võib see näida imelik.
2012. aasta lõpus toimus Šveitsis, Luganos, kinnine konverents, kus kohtusid vähi uurimis- ja ravivaldkonna liidrid. 2013. aastal tegid need maailma väljapaistvaimad onkoloogid pärast pikka mõtlemist järeldused ning koostasid aruande, mis avaldati Euroopa mainekaimas meditsiiniajakirjas „The Lancet”.
Tsiteerime selle kirjutise lõppu: „Esitati küsimus – kas me oleme võitlust vähiga võitmas? Vastus on kindel EI. Olgugi, et kasutusele on võetud sadu uusi ülikalleid vähiravimeid, välja arendatud moodsaid teraapiaid – näiteks nn radioaktiivsed hõbekuulid –, mis on sihitud otse vähikoldesse, on järeldus selline, et enamikku vähivorme ei ole võimalik ravida ilma patsiendi organismile tohutut kahju tekitamata ning vaid üliharvadel juhtudel on võimalik saavutada täielikku tervenemist. Erandiks on mõned leukeemiavormid ja üksikud rinna- ja munandivähi tüübid ning veel mõned kasvajate liigid (näiteks jämesoole või pärasoole vähk), mida haiguse varajases staadiumis saab täielikult likvideerida operatsiooniga.” Avalduse peamine mõte oli – taevani kiidetud klassikaline ravi ei anna kahjuks soovitud tulemusi.
Üks silmanähtav põhjus on see, et kaks meditsiini käsutuses olevat relva on äärmiselt toksilised mitte ainult vähi-, vaid ka tervetele rakkudele. Keemia- ja kiiritusravi tehakse heauskses lootuses, et ehk suudetakse hävitada vähk enne, kui see on hävitanud inimese enda.
Keemiaravi mõjub aga paraku laastavalt patsiendi immuunsüsteemile, millele nii väga loodab organism, kui see peab võitlema vähiga. Kahtlemata on kemoteraapia tekitatud tohutu kahju patsiendi tervisele peamine põhjus, miks vähiravi ei anna loodetud tulemusi.
Veel üks tõsine probleem – nii kiiritus- kui keemiaravi võib tekitada ise uut vähki. Seda söandab tunnistada Ameerika vähiliit (ACS), mis on konservatiivseim onkoloogide organisatsioon USA-s. Onkoloogiliste haiguste ravi üks kõige ohtlikum teraapiajärgne tüsistus on see, et võib tekkida uus kasvaja. Nii et ravi käigus asendatakse üks vähivorm teisega! Päris vahva!
Mõne viimase aasta vältel on mitmed uurimisrühmad üritanud välja selgitada, miks vähivastased ravimid tekitavad vähki. Nad olid ebameeldivalt üllatunud, kui avastasid, et täpselt niisamuti kui terve inimese immuunsüsteem kaitseb ennast bakterite eest, on ka vähil väga tugev enesekaitse mehhanism ning tulemus on üsna ootuspärane.
Nii mõnedki kasvajad on seotud keemiaravi vähivastaste medikamentidega.
* Akuutset pahaloomulist leukeemiat, kroonilist müelogeenset leukeemiat ja akuutset lümfoblastilist leukeemiat seostatakse eelnevalt teostatud kiiritusraviga ning kui lisaks tehakse veel keemiaravi, on risk seda suurem.
* Rinnavähk võib edasi areneda, tamoksifeeni, loodud ravimit östrogeeni blokeerimiseks, mida tavaliselt kasutatakse rinnavähi ravimiseks, kuna on avastatud, et kasvaja väheneb just siis, kui patsient katkestab selle ravimi kasutamise.
* Emakakeha ehk endomeetriumi vähi risk suureneb tamoksifeeni kasutamisel iga 500 rinnavähi haige kohta umbes ühel.
* Mõned keemiaravi medikamendid tekitavad sekundaarset vähki. Harvardi meditsiinikooli uurijad tõestasid, et näiteks imatiniib ja sunitiniib esialgu vähendavad kasvajat, kuid kõrgendavad peaaegu kolm korda sekundaarse kasvaja riski.
Nagu ütles uuringu peamine autor professor Raghu Kalluri: „Tulemused on head, kuid petlikud, kui vaatame ainult seda, kuidas muutub kasvaja suurus. Kuid kui vaatame üldist pilti, siis kasvaja veresoonte moodustamise takistamine ei aeglusta vähi arengut. Tegelikult levib vähk ikka edasi.“
Samuti on küsitav, kas inimestele on mõtet teha sõeluuringuid. Arstiteadus ja tehnoloogia on arenenud nii kaugele, et inimesi on võimalik lõputult uurida ja ravida. Aga kas sel on sügavat mõtet? Ligi pooled meditsiinilised toimingud on täiesti mõttetud.
Sõeluuringud nagu rinnavähi mammograafia on samuti valdkond, mis tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Nimelt on selgunud, et mammograafiast võib olla rohkem kahju kui kasu. Kolme-nelja mammograafia tulemusel tervenenud inimese kohta tuleb üheksa kiiritus- või keemiaravi tulemusel surnud inimest. (On välja pakutud ka onkodieeti. Totruse tipp! Vähk toitub inimese organismist ja vähihaige toitumistavade muutmine ei mõjuta kuidagi haiguse kulgu.)
Probleem on selles, et vähirakud ainult ootavad seda vaheaega ning asuvad kohe vasturünnakule, mistõttu patsiendi seisund muutub veelgi halvemaks. Niisamuti nagu bakterid muutuvad resistentseteks antibiootikumide suhtes, võivad rakud muutuda resistentseteks keemiaravi suhtes. Ravivastane resistentsus ei ole ainult laialt levinud, onkoloogid juba arvestavad sellega. Vähirakkudel võib esineda vähemalt neli resistentsuse liiki, ehkki mehhanismid erinevad (bakterid kasutavad lihtsamat „ellu jääb tugevam” lähenemist). Sellepärast peab keemiaravis aina resistentsemate vähirakkude hävitamiseks kasutama järjest tugevamaid toksiine, mille toime patsiendi tervetele rakkudele on üha laastavam.
Et kõik oleks veelgi halvem, avastati hiljuti, et keemiaravi võib luua uusi vähi tüvirakke. Tüvirakud, mida tänapäeval nimetatakse imerakkudeks, kuna need suudavad taastada kõike, alates silma sarvkestast kuni maksani, on erakordselt tugevad ning niisama tugevad on ka vähi tüvirakud. Tegelikkuses on need rakud vähi aluskiviks – vähk ei saa areneda ilma tüvirakkudeta. Seejuures ei saa vähk areneda ka ilma vähi tüvirakkudeta ning just nende levik ehk metastaasid on vähi kõige kurjem relv, mis hävitab inimese.
Avastustele keemiaravi ebaefektiivsuse kohta reageerivad onkoloogid erinevate ravimikombinatsioonidega. Lootes ehku peale, et õnnestub leida segu, mis võib-olla on parem kui iga ravim eraldi.

Muidugi ei saa 1950-ndate „koobaltkahureid” võrrelda praeguste elektronlineaarkiirenditega. Tõsi, veel mõnikümmend aasta tagasi kestis kiiritusravi seanss u 20 minutit, nüüdse elektronlineaarkiirendi abil kestab see vaid 5 minutit. Küll on aga absurdne loota, et kiiritusravi hävitab vähirakkude DNA ja terved rakud „toibuvad” kiirituse ülikahjulikust mõjust. Pole siis ime, et kiiritusravi efektiivsusest eelistavad radioloogid juttu mitte teha. Näiteks pahaloomulise ajukasvaja kiiritusravi efektiivsus on ümmargune null!

Kahjuks pole ka see strateegia edukas, mida tõendab üks hiljuti tehtud uuringute ülevaade. Kuigi paljud kasvajad reageerivad hästi esimesele keemiaravile, kujuneb varem või hiljem ravimite suhtes resistentsus ning tekib progresseeruv pahaloomuline haigestumine. Unikaalset kaitsesüsteemi kasutades, mida nimetatakse multiresistentsuseks paljude ravimite suhtes, õnnestub vähirakkudel jääda puutumatuks, vaatamata sellele, et igal ravimil on erinev keemiline struktuur ja erinev rakusisene toime.
Juba palju aastaid tagasi pandi tähele, et vähki võib levitada ka biopsia, mille käigus võetakse proov kahtlastest kudedest. Ühe California haigla patsientide andmete uurimine kinnitab, et biopsia – mille käigus kasutatakse diagnoosimiseks nõelu – ja metastaaside vahel on otsene seos. Labaselt öeldes: kui biopsia tehakse mitmes kohas, tõstetakse süstlaga vähikolle ühest kohast teise.
Hiljutises 25 aastat teostatud uuringute kohta tehtud ülevaates järeldatakse, et ehkki vähirakkude külvamine toimub, saab seda tuvastada ainult mikroskoopilisel tasemel, mistõttu kliiniline efekt on niivõrd tühine, et harvadel juhtudel on võimalik tõendada, et vähirakkude levik toimus just pärast biopsiat. Uuringu autorid soovitavad siiski loobuda biopsia nõeltest ning kasutada turvalisemaks peetavaid vaakumseadmeid. Teistes kehaosades teostatav biopsia (paljude vähivormide diagnoosimisel ollakse endiselt 1930-ndate aastate tasemel) võib tekitada veelgi suuremaid probleeme. USA sõjaväehaigla teatel suri 1% eesnäärmevähi haigeid biopsia tagajärjel tekkinud eesnäärmevähi rakkude levikust organismis.
Lühidalt kiiritusravist, millest võib ju mingisugust küsitavat kasu olla, kuid juba 30  aastat tagasi nimetasid J. Hoffmann ja A. Tamplin kiiritusravi „mürgitatud energiaks”. Nad väitsid, et kiiritatud patsientidel võib viie aasta pärast tekkida leukeemia, teiste pahaloomuliste kasvajate sugenemisekes kulub rohkem aega. On teada, et üksikud vähivormid võivad tekkida 15 ja koguni 20 aastat pärast kiiritusravi. Loota, et kiiritusravi purustab ainult vähirakkude DNA-d, kuid võimaldab tervetel rakkudel kiiritusega toime tulla ja neil jõudsalt taastuda, on pehmelt öeldes naiivne.
Niisiis kiiritusteraapia võib tavalised vähirakud muundada surmavateks tüvirakkudeks, mis mitte ainult ei ole resistentsed traditsioonilise kiiritusravi suhtes, vaid on süüdi ka vähi taastekkes, selle taastumises pärast ravi ja metastaasides. Seega on onkoloogid tunnistanud, et kiiritusravi sageli ei toimi ning tegelikult võib tekitada uue vähikolde. Nii on siis onkoloogilise ravi tagajärjeks sageli see, et üks vähivorm asendatakse teisega! Tahtmatult tekib küsimus, mis mõte sellisel ravil üldse on?
Hiljuti USA-s tehtud ülevaates selgus, et 8% patsientidest, kellele oli tehtud kiiritusravi ning kes olid siiski ellu jäänud, moodustus juba aasta jooksul sekundaarne piiratud pahaloomuline kasvaja, mis oli seotud kiiritusraviga (mõistagi ei ole selle arvu sisse arvatud need, kes aasta jooksul surid). Teises sellesarnases uuringus osales peaaegu pool miljonit meest ning neil, kellel eesnäärmevähki raviti kiiritusraviga, oli 40% suurem risk haigestuda kusepõie vähki ja 70% suurem oht haigestuda pärasoolevähki (asi on selles, et prostatat pole võimalik kiiritada nii, et kiiritus ei riivaks põit või pärasoolt, heal juhul võib patsient pääseda põiepõletiku või pärasoole mõne kergema tüsistusega). Ning niisamuti nagu keemiaravi, võib ka kiiritusravi luua uusi surmavaid vähi tüvirakke.
Vähktõve erinevad vormid arenevad väga erinevalt, aga praegu ravitakse kõiki vähitüüpe ühtemoodi. Näiteks enamikul juhtudel ei arene eesnäärmevähk kunagi nii kaugele, et see inimesele vaevusi põhjustab. Siis on juhud, kus haigus areneb kiiremini, aga seda on võimalik peatada. Ja on juhtumid, kus haigus on väga agressiivne (mida noorem patsient, seda aktiivsem on vähk), põhjustades surma ravile vaatamata. Soomes aga ravitakse põhiliselt vähitüüpe, mis kunagi vaevusi ei põhjusta. See tuleb asjaolust, et diagnoose pannakse täna paljuski samamoodi nagu 19. sajandil, mil haigusi tuvastati läbi mikroskoobi läätse, ilma tausta põhjalikumalt uurimata.
Teadlased Seattleist avastasid, et kiiritusravi võib tekitada WNT16B tootmist, proteiini, mis pärast keemiaravi loob vähi tüvirakke. Omakorda Harvardis teostatud uuringus selgus, et väikestes annustes suudab gammakiirgus heterogeensetele vähirakkudele omistada tüvirakkude omadused.
Ja veel: arstid ei väsi kordamast, et kui „õigel ajal” arsti poole pöörduda, allub vähk hästi ravile. Jutuks hea küll, kuid tegelikult on vähk isegi esimeses staadiumis ravitav 96%-l juhtudest (mõnede vähivormide puhul tekivad metastaasid juba I staadiumis). Seega jääb isegi vähktõve esimese staadiumi korral 4 protsenti (mõnede vähivormide puhul on see protsent veelgi suurem – isegi 20%)  ähvardavalt tiksuma…
Saksamaal oli kümmekond aastat tagasi selline juhus. Umbes 30-aastane naine tegi autoavarii ja igaks juhuks uuriti tema aju ka kompuutertomograafiga. Ajust leiti herneteresuurune pahaloomuline kasvaja, mis operatiivselt eemaldati. See naine pääses, sest sattus seoses autoavariiga „õigel ajal”  arsti juurde. Aga kui palju selliseid õnnelikke juhuseid on – hea kui üks miljonist!
Vähktõve puhul ei aita ei paks rahakott, maailma parimad haiglad ega ultramoodsad elektronlineaarkiirendid. Ei suutnud arstid aidata lümfivähki põdevat Jacqueline Kennedyt, ei suudetud päästa leukeemiat põdenud Jordaania kuningat Hussein I-st ega sama haigust põdenud Raissa Gorbatšovat. 2014. aasta jaanuaris diagnoositi vene lauljannal Žanna Friskel pahaloomuline ajukasvaja. Vene Esimene telekanal kogus tema ravimiseks 68 miljonit rubla! 2015. aasta juunis Friske suri. Ei aidanud „tasemel“ ravi ühes New Yorgi parimas haiglas ega „tasemel” järelravi Jurmalas, ei head soovid ega fännide ühispalvused kirikutes, küünalde süütamine ega eestpalved.
Praegu võime kindlalt öelda ainult üht: vähk on võitmatu! Me võime äärmisel juhul rääkida vaid üksikutest etapivõitudest, kui need üldse kedagi lohutavad… Uusimad vähiravimid maksavad ogaraid summasid, kuid vähist pole nad kedagi päästnud.
Aeg-ajalt vilksatavad meedias optimistlikud teated „lootustandvatest katsetest” hiirte ja küülikutega. Mõni kuu hiljem pole aga neist „edukatest katsetest” enam midagi kuulda. Kõik need „lootustandvad katsed” on vaid petlik infomüra, mille abi mõni auahne eksperimentaator loodab enda nime tõhusa vähiravimi avastamisega ajalukku jäädvustada. Inimene ei ole hiir ega küülik (pealegi on nad taimetoitlased, inimene aga segatoiduline) ja loomadel sooritatud katsete tulemusi ei saa niisama lihtsalt üks ühele inimesele üle kanda.

Patsientide suremus väheneb, kui kirurgid streigivad!

Kujutagem ette, et tüüpiline kirurg oli lapsepõlves poiss või tüdruk, kes ei lõpetanud jändamist mõne asja kallal, kuni ema ärritunud häälel hüüdis: „Oh jumal küll, see ei tööta, ükskõik kui kaua sa sellega ka ei mässaks!” Taoline jändamine meditsiinis ei anna mingit kasu, kõige vähem patsientidele. See universaalne tõde selgus uuringust, kus väideti, et ägeda müokardi infarkti tõttu hospitaliseeritud patsientidel on suuremad väljavaated ellu jääda, kui haiglate tippkardioloogid on tööst eemal ja osalevad iga-aastasel kongressil. See meenutab linnalegendi, et siis, kui arstid streigivad, sureb haiglates vähem inimesi.
Miks nii toimub, kui arste ja eriti just kardiolooge peetakse kangelasteks, kes päästavad elusid? Selles ongi probleem – paljud arstid peavad ka ise ennast superkangelaseks ja üritavad teha üha keerulisemaid ja invasiivsemaid protseduure. Harvardi ülikooli meditsiinikooli juhtuurija Anupam Jena sõnul ei ole paljudel meditsiinilistel manipulatsioonidel suremusele mingisugust positiivset mõju. Noored kardioloogid, kes jäetakse „rindejoont kaitsma”, ei ole nii julged ega soovi riskida ning õigupoolest on õnnelikud, kui võivad jätta midagi tegemata. Milline on tulemus? Patsient jääb ellu.

Streikige aga terviseks, kallid tohtrid, ehk päästavad streigid nii mõnegi patsiendi elu!

Jena ja tema kolleegid tegid oma uuringu päeval, mil toimus iga-aastane südame ja veresoonkonna transkateetrilise ravi konverents. Sellel konverentsil osalesid silmapaistvamad ja edukamad kardioloogid kogu maailmast ning Jena soovis välja selgitada, kuidas patsiendid end arstide äraolekul tunnevad.
Jenal oli juba mõõdupuu. Midagi taolist oli ta teinud paljude aastate eest, analüüsides patsientide ellujäämise näitajaid pärast infarkti ajal, mil juhtivad kardioloogid osalesid Ameerika Südameassotsiatsiooni koosolekutel. Tookord hõlmas uuring ajavahemikku 2002 kuni 2011. Tulemuseks oli – rohkem ellujäänuid.
Juhtivad kardioloogid ei osale ainult suurtel konverentsidel, ka suurem osa teaduslikke artikleid on nende kirjutatud, eriti kirjutised, mis käsitlevad nende endi avastusi, uusi protseduure jms. Niisiis, neile meeldib asjadega jännata, ehkki mõnikord ei ole see patsientidele sugugi kasulik.
Seesama jändamine on põhjus, miks üldse on tekkinud linnalegendid selle kohta, et arstide streikide ajal sureb vähem patsiente. Müüt tekkis 1983. aastal Iisraelis, kui 11000 Jerusalemma arstist keeldus 8000 kolm kuud ravimast haigla patsiente. Streigi ajal registreeriti 83 surmajuhtumit, kolm kuud enne streiki aga 89 ja kolm kuud pärast streiki samuti 89 surmajuhtumit.
Sarnast suunitlust täheldati veel seitsme aasta eest Los Angeleses, kui pooled kirurgid vähendasid töötunde vältimatu abi osakondades ja töötasid ainult viis päeva nädalas. Siis langes suremus 18%.
Uurijad Emory ülikoolist tegid ülevaate viie arstide streigi mõjust ja suremuse näitajatest ajavahemikus 1976–2003. Kõikide arstide streikide ajal suremuse näitajad langesid või püsisid muutumatutena, kuid ei tõusnud, nagu oleks võinud arvata. Streigi lõpul olid suremuse keskmised näitajad madalamad kõigist eelmistel aastatel registreeritud näitajatest. Näitajate esialgne tase taastus, kui arstid naasesid tööle. Näiteks Los Angeleses suri pärast kirurgide tööleasumist esimese kahe nädala jooksul jälle 90 inimest rohkem.
Kõigi viie streigi ajal jätkasid arstid erakorralise abi andmist eluohtlikel juhtudel; ära jäeti vaid teatud protseduurid, kus ohus polnud patsientide elu. Plaanilisi operatsioone tehti järjekorra alusel ning need võisid olla kõige erinevamad, alates iluoperatsioonidest kuni katarakti laseroperatsiooni, angioplastika või puusaliigese vahetamiseni.
Intrigeerivas valikuliste protseduuride ülevaates, mis avaldati veel 1974. aastal, ei olnud kahe Cornelli ülikooli uurija hinnangul 20% soovitatud operatsioonidest vajalikud. Teiste sõnadega, patsientidel ei olnud neist mingit kasu. Sel viisil tehti 2,4 miljonit mõttetut protseduuri aastas, mis lõppes ligikaudu 12 000 surmajuhtumiga. Ning ärge unustage, et see ülevaade tehti ajal, kui inimesed põhjalikult mõtlesid, kas üldse teha operatsiooni. Tänapäeval võiks isegi tagasihoidlike arvestuste korral neid näitajaid korrutada kümnega.
Ja siin on teile ka järeldus – kogu see jändamine ei anna kellelegi midagi head, just nii, nagu ütles too ema oma lapsele.

Meedikud pole ühel meelel

Enamasti arvatakse, et meditsiin on rahvusvaheline teadus: ravim, mille kirjutab välja näiteks saksa arst, võiks olla sama tõhus prantslasest, itaallasest või inglasest arsti meelest. Tegelikult ravivad arstid ka kõige arenenumates riikides oma patsiente täiesti erineval viisil. Ühed teraapiavõtted, mida antud riigis tüüpilisteks peetakse, võivad teises tunduda peaaegu et tapvatena. Ühed arstid peavad vererõhku 130/85 normaalseks, teised liiga kõrgeks. Või kirjutab prantsuse arst ülemäära kõrge vererõhu vastu välja ravimid, mida tema ameeriklasest ametivend mõttetuks peab. Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel on aga kõige tähelepanuväärsem see, et ameerika arstid saadavad patsiendi n-ö noa alla häiretega, mis Euroopas (eriti aga Kagu-Aasias) enamasti teraapilisel teel terveks ravitakse.
Artiklid on terviklikul kujul saadaval veebilehel UtopiaWellness.com
Viited: Scientific America (1985) 253(5): 51–59: „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, John Cairns
Clinical Oncology (2004) 16: 549–560: „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“, Graeme Morgan, Robyn Wardy, Michael Bartonz
Autor dr Carlos M. Garcia

Rahaahned kirurgid tegid mittevajalikke operatsioone

2010. aastal mõisteti Itaalias mõisteti süüdi 8 arsti, kes tegid rahalise kasu saamise eesmärgil haiglas põhjuseta erinevaid operatsioone, muuhulgas eemaldati inimestelt lihtsalt niisama rindu ja kopse. Milanos Santa Rita kliinikus töötavad kirurgid tegid kohtuotsuse kohaselt ilma põhjuseta üle 80 operatsiooni. Haigla juhtiv rindkerekirurg Pier Paola Brega Massone mõisteti vangi 15 aastaks ja kuueks kuuks. Kohtunik nimetas Massonet kohtuotsuse väljakuulutamisel julmaks, kuritahtlikuks ja olematu kaastundega inimeseks. Aastatel 2005–2006 teeniti kliinikus pettustega kokku umbes 2,5 miljonit eurot. Itaalia meedia on nimetanud asutust, kus vähemalt viis vanemat patsienti suri operatsioonide tagajärjel õuduste haiglaks. 2008. aasta juunis vahistati seoses haiglas toimunuga 14 inimest.

MAAJA