Ettevaatust – arst

37 minutit lugemist

Üks mees teisele: „Koer päästis mu elu!”
„Kas uppumisest?”
„Ei, ta ei lasknud arsti majja!”

Inimene, kes sind ühel heal päeval teise ilma saadab, ei ole murdvaras või röövel, ka mitte patoloogiline kihumõrvar või purjus autojuht, vaid sinu enda perearst! Uskumatu, aga tõsi!

Tõenäosus surra arsti poolt väljakirjutatud ravimite kahjulike kõrvalmõjude tagajärjel on viis korda suurem kui hukkuda autoõnnetusel, isegi suurem kui surra vale diagnoosi tagajärjel. Arstid ja haiglad kujutavad tänapäeval endast suurt ohtu inimeste elule ja tervisele (haiglates võib inimene kõigele lisaks saada operatsiooni ajal eluohtliku nakkuse halvasti desinfitseeritud meditsiiniseadmetest). Inimeste surmapõhjuste hulgas on esimesel ja teisel kohal südame- ja veresoonkonnahaigused ning kolmandal kohal… arstide tegevus! WHO tehtava statistika kohaselt sureb arstlike eksimuste läbi tõbede diagnoosimisel ja võltsravimite tootjate äriajamise tulemusel umbes 200 000 inimest aastas. Suurima „panuse“ annavad sellesse näitajasse nn. kolmanda maailma ja endise sotsialismileeri riigid, aga, nagu ilmneb, mitte ainult nemad. Sest selle kurva statistika tipp-kolmeks on India, Ukraina ja kummalisel kombel Prantsusmaa. WHO andmetel on kolmandik arstide pandud diagnoosidest valed (piisab paarist näitest: 85,2% seljavaluga seotud diagnoosidest on valed, pealegi ei aita ükski ravim seljavalude vastu. Raviviga on USA haiglates kõige rohkem patsiente tapvate asjaolude edetabelis kolmandal kohal). Või võtame näiteks peavalu. On umbes 170 põhjust, miks inimesel pea valutab. Ja kui suur on tõenäosus, et perearst paneb veerand tunni jooksul ainuõige diagnoosi? Olematu! See tähendab, et ravitakse vale haigust täiesti valede ravimitega.

Eestis sureb vale ravi tõttu igal aastal umbes 1500 inimest, omal nahal saab ravivigu tunda 12 000 inimest. Iga kümnes diagnoos on vale…
Itaalia onkoloogide assotsiatsiooni andmetel sureb igal aastal Itaalias arstide valediagnooside, eksimuste ja vigade tõttu 14 000–50 000 inimest ehk umbes 100 inimest päevas. Sealhulgas heidab 32 protsenti patsientidest hinge kirurgiliste lõikuste ajal tehtud vigade pärast. Harvemini tuleb surmajuhtumeid ette valede või hiljaks jäänud diagnooside, valede ravimite manustamise või erinevate ravimite kahjulike koosmõjude tõttu. Erinevate ravimite asjatundmatu kasutamine tähendab seda, et ühel heal päeval tuleb hakata ravima nende ravimite kahjulike kõrvalmõjude tagajärgi! Ainuüksi Saksamaal läheb igal aastal looja karja erinevate ravimite negatiivsete koosmõjude tagajärjel 58 000 inimest. Vähe sellest, rahaahned saksa kirurgid teevad igal aastal tuhandeid täiesti tarbetuid operatsioone, sest operatsioonide arvust sõltub kirurgi sissetulek. See oleks välistatud, kui kirurgil oleks kindel kuupalk (nii nagu see nõukogude ajal oli), sellisel juhul pole kirurg huvitatud mittevajalikust operatsioonist.
2016. aasta lõpus küsitles Saksa ettevõtetenõustaja Bain&Company 1200 meedikut, kellest ainult 42% tunnistas, et nad soovitaksid haiglat, kus nad ise töötasid, ka oma sõpradele.
Arvud on kurjad: vähemalt 10 000 sakslast sureb igal aastal vale diagnoosi või vale ravi tagajärjel ja poole miljoni sakslase tervis saab vale ravi tagajärjel tõsiselt kannatada. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi väljub igal aastal Saksamaa haiglatest umbes 100 000 inimest palju halvemas seisundis kui enne haiglasse saabumist. Kuid paljudel ei lähe niigi hästi. Nad surevad haiglas ja pärast tuhastamist ei saa mitte keegi teada, et nad hukkusid vale diagnoosi, vale ravi või erinevate medikamentide kahjulike koosmõjude tagajärjel. (Saksamaal tuhastatakse 70 protsendi lahkunutest. Teatud puhkudel tuleks aga surma tegeliku põhjuse väljaselgitamiseks tuhastamine keelustada! Seda tehakse aga ainult mõrvakahtluse korral.) Kui autojuht teeb „vea” ja sõidab inimese surnuks, läheb ta vangi. Kui tavainimene teeb misiganes vea, põhjustades sellega teise inimese surma või tervisekahjustuse, saab ta karistada. Kui „teaduspõhine” meditsiin teeb vea, on see vaid statistika.

„Milline on haige seisund?” – „5000 eurot.” – „Noh, siis võib operatsiooniga alustada!”

Juba ammugi räägitakse rahva hulgas jutte sellest, et kaasaegsed arstid on muutunud tegelikult suurte ravimifirmade müügiagentideks, kes on ära ostetud selleks, et nad kirjutaksid välja ainult teatud firmade ravimeid. Ravimifirmade tulud ületavad juba ammugi relvade müügist saadud tulu. Kas lugeja teab, et üks suur ravimikontsern kulutab Läänes ühe arsti „määrimiseks” keskmiselt 35 000 eurot aastas selleks, et ta kirjutaks välja ainult selle firma ravimeid. Üle 75 protsendi juhtivatest arstiteadlastest on ravimifirmade palgal. Olgu siinkohal veel öeldud, et arstide äraostmiseks või mõjutamiseks on tuhat viisi, pole vaja midagi ümbrikus kusagil nurgataguses kohvikus üle anda või Šveitsi varikontole üle kanda.
Millegipärast korraldatakse kõikvõimalikke meedikute seminare, konverentse ja täiendõppeid ikka kusagil Kariibi mere saarel, nagu poleks Euroopas ühtegi saali ega ruumi, mida sellise ürituse jaoks rentida. Käesoleva loo autoril on olnud võimalus viibida ühes Berliini hirmkallis restoranis „seminaril”, mis kujutas endast kolm ja pool tundi kestnud arstide ja nende pereliikmete ohjeldamatut õgimist (arvel ülemist piiri ei olnud, ravimifirma arvestas sellega, et ehk keegi ennast lõhki ei söö!) ravimifirma arvel… „Seminaristid” õgisid ennast nii täis, et tõusid aeg-ajalt lauast üles ja tegid mitu tiiru ümber restorani, et kõhtu ruumi teha! Muide, kõrvalruumis oli kõik seminariks valmis pandud, tahvlid, viltpliiatsid, veepudelid… Ainult et ükski „seminarist” ei suvatsenud isegi üle konverentsiruumi läve astuda!
Ja veel üks pikantne detail: paljud haigused on välja mõeldud ainuüksi selleks, et võimalikult palju maksujõulisi inimesi tulutoovateks patsientideks muuta. Vaat, kuhu me oleme jõudnud: ravitakse olematuid haigusi! Tõsi, nende olematute haiguste ravimine patsienti alati ei tapa, kuid on väga tulus. Ja nii mõnigi ravim on turule pääsenud ainult tänu altkäemaksule. Ravimifirmad ei ole ausad, iga uut ravimit ülistatakse taevani, aga selle negatiivseid kõrvalmõjusid kas vähendatakse või vaikitakse üldse maha.
Toome siinkohal ühe mõtlemapaneva näite. 1988. aastal suri New Yorgis 85-aastaselt keegi Valerie Cohen, kes jättis testamendiga oma raviarstile huvitava päranduse. Kui tohter suure pitseeritud kasti avas, polnud tema imestusel piiri: selles olid kõik retseptid, mis ta oli oma patsiendile viimase 50 aasta vältel välja kirjutanud. Ühtki nendest polnud kõrge eani elanud Valreie Cohen kasutanud!
Ainuüksi Saksamaal on müügil rohkem kui 60 000 erinevat ravimit. Kui õelutseda – aga haigusi on ainult 20 000! Kas need ravimid kõik on tõepoolest vajalikud, kas neist kõigist on ka abi? Ilmselt piinlik küsimus!
2003. aasta detsembris tunnistas Briti suurima ravimifirma GlaxoSmithKline’i juht esimest korda, et enamik ravimeid ei aita suuremat osa inimesi, kes neid kasutavad. Firma asepresident ja Põhja-Carolina Duke’i ülikooli geneetikaakadeemik Allen Roses ütles, et Alzheimeri tõve raviks mõeldud arstimid toimivad vähem kui kolmandiku patsientide puhul, vähiravimid aga umbes veerandi puhul kõigist neist, kellele need on välja kirjutatud. Migreeni, osteoporoosi ja atriidi raviks mõeldud ravimid toimivad pooltel patsientidest. „Suur osa ravimitest – rohkem kui 90% mõjub vaid 30–50 protsendil inimestest,“ ütles Roses. Keemilised ravimid on üldse ühed toredad asjad. Pea igal retseptiravimil on 2–3 positiivset toimet… ja 20–45 või rohkemgi võimalikku negatiivset kõrvalmõju!
Mitte ükski autofirma ei tooks turule autot, mille pidurid funktsioneerivad ainult igal teisel või neljandal piduripedaalile vajutamisel. Kuid nagu eelpool toodud arvud näitavad, siis meditsiinis ja ravimitööstuses on selline asi täiesti normaalne ja lubatav. Ainult vähesed patsiendid teavad, et ravimitööstused on nii võimsad, et võivad mistahes riigi valitsust mõjutada või ära osta.

Vähiravi – kaks sammu edasi, üks samm tagasi!

Vähk on ravitav, kui diagnoos on vale!
                            20. sajandi rahvatarkus

Ja nüüd vähiravist. Lääne meditsiin ei ole sammugi lähemal efektiivselt toimiva vähiravimi leidmisele, samal ajal kui vähk on muutunud tõeliseks pandeemiaks. Statistika räägib üsnagi ilmekalt iseenda eest: 20. sajandi algul haigestus vähki üks inimene 20-st, 1940-ndatel üks inimene 16-st, 1970-ndatel üks inimene 10-st.  Tänapäeval haigestub üks inimene kolmest! Igal aastal sureb kogu maailmas vähki umbes 8 miljonit inimest (2018. aastaks ennustati juba 9,6  miljonit vähisurma ja 14 miljonit uut vähidiagnoosi), ainuüksi Saksamaal sai 2018. aastal vähidiagnoosi ligi pool miljonit inimest. Aastas sureb Saksamaal vähki 220 000 inimest, kusjuures ravil 0n 1,6 miljonit inimest, USAs haigestub igal aastal vähki 1,44 miljonit inimest.
Selle haiguse kohta teatakse väga palju, loendamatu hulk teadlasi-meedikuid-keemikuid-farmakolooge on saanud kõikvõimalikke preemiaid, doktori- ja professorikraade (ei tea küll, mille eest?), kuid ei need teadmised, preemiad ega kraadid pole vähimalgi määral suurendanud selle kohutava tõve ravi efektiivsust. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et vähk kogu aeg muteerub, jäädes uutest ravivõtetest alati sammukese ettepoole.

Kemoteraapia efektiivsus vähiravis on kõigest 3%! Kuidagi nadi tulemus või kuidas?

1971. aastal kuulutas USA president Richard Nixon sõja vähktõvele, asutas riikliku vähiinstituudi ja eraldas sellele 100 miljonit dollarit – 2018. aastaks oli USA-s vähiravile kulutatud 3 triljonit dollarit! Sõda vähi vastu sai aga USA-le teiseks Vietnamiks – ka see sõda on kaotatud. Kogu aastakümnete pikkune vähi vastu peetud sõda on osutunud üheks suureks farsiks. Kõik futuroloogide ennustused selle kohta, mis aastast alates muutub vähk ravitavaks, on osutunud enam kui ennatlikeks. Nii nagu kirurgia koidikul 19. sajandil määras vähiravi tulemuse kasvaja eemaldamine faasis, mil ta polnud veel jõudnud siirdeid anda, siis selles osas pole mitte midagi muutunud ka 21. sajandil! Operatsioon võib küll õnnestuda (harv juhus, kui operatsioon ei õnnestu), kuid see pole mingi näitaja. Kui imepisikesed metastaasid, mida pole veel võimalik fikseerida, on jõudnud „kanda kinnitada”, muutub edasine ravi äärmiselt komplitseerituks.
Nn vähktõve standardravi – kemoteraapia efektiivsus vähiga võitlemisel on kõigest 3%! See järeldus põhineb juba 1985. aastal avaldatud faktidel. See on šokeeriv ja kohutav. Miks pole öeldud seda kõike patsientidele juba enne, kui neile väideti, et kemoteraapia, operatsioon ja kiiritusravi on ainsad vahendid vähi ravimiseks.
Miks kasutatakse mõrvarlikku kemoteraapiat massiliselt ikka veel, kuigi selle ebaefektiivsuses on veendutud juba aastakümneid tagasi ja üha uute ja uute läbikukkumiste saatel ja astronoomiliste summadeni küündivate kulutustega uurimistöö tarbeks, mida pole saatnud mingid edusammud.
Kas onkoloogid ongi vaid upsakad, enesekindlad ja julmad eksperimentaatorid, kes jahivad üksnes raha ja kuulsust? Kuidas nad õigustavad kemoteraapia, kiiritusravi ja operatsiooni soovitamist, aga vaidlustavad ühtlasi toitumismuudatuste ja emotsionaalsete tegurite mõju? (Muide, Eestis määratakse pea igale vähihaigele kemoteraapia kui „standardravi”, ja seda isegi neil juhtudel, kui on ette teada, et kemoteraapia haiguse kulgu mitte kuidagi ei mõjuta. Rinnavähi, eesnäärmevähi ja soolevähi puhul ei paranda kemoteraapia ei patsiendi elukvaliteeti ega pikenda eluiga. Väga halvasti allub kemoteraapiale ka kopsuvähk, sest see kipub juba varjases staadiumis andma siirdeid lümfisõlmedesse ja hiljem ajju. Tõsi, nii mõnigi on kopsuvähiga elanud 7–8 aastat, kuid mis elu see on – halvav hirm, alaline surmaootus, must masendus ja ei midagi muud. Selline inimene tunneb ennast nagu surmamõistetu, kes loodab, et surmanuhtlus asendatakse siiski eluaegse vanglakaristusega… Surmamõistetud kurjategija võib küll armuandmisele loota, kuid mitte patsient!
Vähi pandeemia on tõeline õnnistus suurtele ravimifirmadele. Need firmad on algatanud tuliseid kampaaniad võimalike vähiravimite vaigistamiseks. Seda kõike kajastab hästi dokumentaalfilm „Cancer: Forbidden Cures”. Keskmisel vähihaigel kulub lootusetuks haigusega võitlemiseks 50 000 dollarit.
Kemoteraapia ravimid kuuluvad kõige kallimate ravimitüüpide hulka. Paljude kemoteraapia ravimite hinnad ulatuvad 3000 dollarist 7000-ni ja seda vaid ühe kuu annuse eest. Hoolimata tohututest summadest, mis tänapäeval vähiuuringute jaoks eraldatakse, sureb kaks kolmandikku patsientidest juba kahe-viie aasta jooksul pärast seda, kui nad on läbi teinud tavalise kolmeosalise vähiraviprotseduuri, kuhu kuuluvad lõikus, kiiritusravi ja kemoteraapia. See pole iseenesest üllatav, kui arvestada seda, et kaks neist kolmest ravimeetodist on ka ise kantserogeensed! Kui vähiga võitlevad organisatsioonid lubaksid kellelgi välja töötada tõhusa ravi, siis kaoksid seeläbi ka nende patsiendid. Nende organisatsioonide jaoks on mõistlikum hoida vähihaigeid inimesi küll elus, kuid neid mitte tervendada, et patsiendid tuleksid ravi jätkamiseks üha uuesti tagasi.
Ajakirja „Scientific America“ 253. väljaande 5. numbris 1985. aastal avaldatud artiklis pealkirjaga „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, mille kirjutas John Cairns, seisavad lehekülgedel 51–59 järgmised read: „… Kõike arvesse võttes aitab täiendav ehk adjuvantravi tänapäeval ära hoida vaid paar tuhat (umbes 2 või 3 protsenti) neist 400 000 surmast, mis esineb igal aastal Ühendriikides vähipatsientide seas…“

Arstide kaks põhilist küsimust. 1. „Mis te siia tulite, kui veel omal jalul käia jõuate?” – 2. „Kullake, miks te varem ei tulnud?”

Võiks ju eeldada, et 1985. aasta ja näiteks 2019. aasta vahel peaks tänu kõigile neile vähi uurimiseks kulutatud tohututele summadele see hädine kolmeprotsendine ravimäär ometi tõusnud olema. Aga tuleb tõdeda, et isegi haiguse spontaansel remissioonil ehk iseeneslikul tervenemisel on suurem edumäär kui kemoteraapial! Seega on võimalik jõuda loogilisele ja ehk ka faktilisele järeldusele, et pärast vähidiagnoosi saamist mitte millegi tegemine on meditsiinilisest seisukohast sageli parem otsus kui valiku langetamine patsiendi organismi laastava kemoteraapia kasuks. Vähemalt on patsiendi elukvaliteet tunduvalt parem kui äärmiselt piinarikka kemoteraapia läbimise ajal või pärast seda.
Siiski tuleb aru saada, et kui kõik inimesed hakkaksid iseseisvalt mõtlema, tõuseks tööpuuduse tase Ühendriikides taevasse, sest vähiravi on tänapäeval Ameerika nn. klassikalise meditsiini tähtsaim tuluallikas. Tegelikult on meditsiinilis-tööstuslik kompleks Ameerika sisemajanduse koguprodukti suurim tuluallikas sõjalis-tööstusliku kompleksi järel. Ainuüksi 2012. aastal tõid ravimid „vähitööstusele” sisse 65 miljardit dollarit! Näiteks Saksa ravimitööstus teenib aastas iga vähihaige pealt 150–200 000 eurot. Ja täiesti savi, kaua see vähihaige vastu peab!
Vahemärkusena olgu öeldud, et Saksa ravimikontsern BAYER teenis 2018. aastal 12 miljardit eurot puhaskasumit. Odavad ravimid suurkontserne ei huvita, see on ka peapõhjuseks, miks suurimad kontsernid on loobunud uute antibiootikumide väljatöötamisest, kuigi need võiksid päästa kümnete tuhandete inimeste elu…
Mitu Austraalia onkoloogi ja teadlast on ette võtnud metaanalüüsi, mis on iseenesest lihtsalt uhke ühendtermin mitme omavahel seotud uurimuse kohta, mis kõik käsitlevad omavahel seotud uurimishüpoteese. Kõnealusel puhul oli tegemist kemoteraapia tõhususe hindamisega vähipatsientide seas viie aasta prognoosi raames. Analüüsi nimeks oli „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“.

Kompuutertomograaf (KT) kui viitsütikuga pomm. Üks kompuutertomograafiline läbivaatus on samaväärne ligikaudu 500 standardse rinnakorvi röntgenidoosiga,

Teadlaste hulka kuulusid Graeme Morgan kiiritusravi- ja onkoloogiaosakonnast Põhja-Sydney vähikeskuses Royal North Shore’i haiglas Sydneys New South Walesi osariigis, Robyn Wardy meditsiinilise onkoloogia osakonnast St. Vincenti haiglas Sydneys New South Walesis ja Michael Bartonz Collaboration for Cancer Outcomes Research and Evaluation vähiinstituudist Liverpool Health Service’i haiglas Sydneys New South Walesis. Nende järeldus tugines faktidele, mis olid kogutud ülemaailmse uurimistöö käigus, ning avaldati 2004. aastal ajakirja „Clinical Oncology“ 16. väljaandes.
Artikli kokkuvõtte all on kirjas järgnev: „…Tulemused: tsütotoksilise kemoteraapia kuratiivse ja adjuvantravi üldine panus viie aasta prognoosile täiskasvanute seas oli hinnanguliselt Austraalias 2,3% ja Ameerika Ühendriikides kõigest 2,1%. … Järeldus: Õigustamaks tsütotoksilises kemoteraapias kasutatavate ravimite rahastamist ja kättesaadavust, on hädasti vaja läbi viia põhjalik hinnang ravi kulutõhususe ja patsiendi elukvaliteedi mõjutamise kohta…“
Tohtrid on aga endiselt valelikud ja kiitlevad üksteise võidu sellega, et vähiravis on tehtud suuri edusamme. Millised need „suured edusammud” siis tegelikult on?
Kui pidada suureks edusammuks seda, et haige elupäevi õnnestub mingi vähivormi puhul hirmkallite ravimitega pikendada 4–6 kuud, siis on selline jutt „tohutust edusammust” täielik jama. Vähihaige tahab terveks saada ja elada edasi kindla teadmisega, et see kohutav haigus enam kunagi tagasi ei pöördu! Vähihaiget ei lohuta mitte kuidagi teadmine, et tänu „uudsele tõhusale kompleksravile“ võib ta elada veel 2–4, aga võib-olla ka 5,5 kuud, aga võib-olla koguni 8,7 kuud. Peaaegu iga nädal tsiteeritakse ajakirjanduses „positiivset statistikat” vuristavaid meedikuid, heategevusorganisatsioone (Eestis näit. Kingitud elu, mis raiskab annetusi paranemislootuseta haigete peale), ravimitootjaid (üks täiesti mõttetu ravikuur maksab keskmiselt 4400–8800 dollarit kuus!) ja riiklikke terviseteenistusi, kes kõik kooris väidavad, et tänu uutele moodsatele ja üha kallimatele keemiaravi meetoditele „on saavutatud märkimisväärset edu vähi ravimisel”, ainult et konkreetsete arvude väljatoomisega ollakse kuidagi väga-väga kitsid.
2003. aastal ennustas USA riikliku vähiinstituudi juhataja Andrew von Eschenbach, et 2015. aastaks on vähk ravitav. Jama, jama, ja veel kord jama!
Ühes uuemas uuringus avastati, et üks peamisi ravimeid, mida kasutatakse rinnavähi hilisemas staadiumis kasvaja vähendamiseks, aitab tegelikult vähirakkudel tublisti kosuda ja jõudsalt levida. Ravimit kasutatakse regulaarselt juba alates selle kinnitamise hetkest 11 aasta eest, ent teadlased tuvastasid alles hiljuti, et lapatiniibi negatiivsed kõrvaltoimed on tõsisemad kui sellest saadav kasu. Laboritestides demonstreerisid uurijad Francis Cricki instituudist Londonis, et see ravim aitas vähirakkudel kiiremini kasvada ja levida. See avastus võib selgitada, miks ravim ei olnud kliinilistes testides eriti edukas. Hoolimata esialgsetest positiivsetest tulemustest, ei aidanud lapatiniib pikendada patsientide elu. Lapatiniib loodi HER2 tekitatud hilises staadiumis rinnavähi peatamiseks. HER2 (inimese epidermaalse kasvufaktori 2. tüüpi retseptor) on vähirakkude kasvu ja jagunemist soodustav valk. Uurijad avastasid, et ravim, mille ülesanne oli takistada signaalide edastamist rakkude vahel, näis aitavat parandada HER2 sidet oma partneriga, mida nimetatakse HER3, ning sel viisil luua „signaaliedastuse paari“, mis aitab vähirakkudel paljuneda. Arvatakse, et HER2 valgu kogunemine on ligikaudu 20% rinnavähi juhtude põhjuseks. Lapatiniibi kasutatakse tavaliselt kombinatsioonis keemiaravi medikamentidega.

Vene lauljatar Zanna Friske enne ja pärast „edukat” glioblastoomi ravi.

2014. aasta sai lõplikuks piiriks, mil onkoloogid tulid järeldusele, et mäng on läbi, vähemalt see, mis puudutab kemoteraapiasse. Just tol aastal sai lõplikult selgeks, et keemiaravi ei ole juba ammu enam andnud soovitud tulemusi. Mitte ainuüksi sellepärast, et see on barbaarne ja patsiendi tervist laastav ravimeetod, vaid sellepärast, et see on iseenesest juba ette nurjumisele määratud. Näiteks pole kemoteraapia või kiiritusravi ühtegi kopsuvähihaiget terveks ravinud. Pealegi annab kopsuvähk sageli siirded ajju, mis muudab edasise ravi täiesti mõttetuks. Muide, siirdeid ajju annavad veel neeruvähk, rinnavähk, kõhunäärmevähk ja nahavähk must melanoom (rahvasuus ka „must surm”). Ja need arvukad siirded ajus muudavad haige viimased elupäevad äärmiselt piinarikkaks…
2012. aasta lõpus toimus Šveitsis, Luganos, kinnine konverents, kus kohtusid vähi uurimis- ja ravivaldkonna liidrid. 2013. aastal tegid need maailma väljapaistvaimad onkoloogid pärast pikka mõtlemist järeldused ning koostasid aruande, mis avaldati Euroopa mainekaimas meditsiiniajakirjas „The Lancet”.
Tsiteerime selle kirjutise lõppu: „Esitati küsimus – kas me oleme võitlust vähiga võitmas? Vastus on kindel EI. Olgugi, et kasutusele on võetud sadu uusi ülikalleid vähiravimeid, välja arendatud moodsaid teraapiaid – näiteks nn radioaktiivsed hõbekuulid –, mis on sihitud otse vähikoldesse, on järeldus selline, et enamikku vähivorme ei ole võimalik ravida ilma patsiendi organismile korvamatut kahju tekitamata ning vaid üliharvadel juhtudel on võimalik saavutada täielikku tervenemist. Erandiks on mõned leukeemiavormid ja üksikud rinna- ja munandivähi tüübid ning veel mõned kasvajate liigid (näiteks jämesoole- või pärasoolevähk), mida haiguse varajases staadiumis saab täielikult likvideerida operatsiooniga.” Avalduse peamine mõte oli – taevani kiidetud klassikaline teaduspõhine ravi ei anna kahjuks soovitud tulemusi.
Üks silmanähtav põhjus on see, et kaks meditsiini käsutuses olevat relva on äärmiselt toksilised mitte ainult vähi-, vaid ka tervetele rakkudele. Keemia- ja kiiritusravi tehakse naiivses lootuses, et ehk suudetakse hävitada vähk enne, kui see on hävitanud inimese enda.
Keemiaravi mõjub aga paraku laastavalt patsiendi immuunsussüsteemile, millele nii väga loodab organism, kui see peab võitlema vähiga. Kahtlemata on kemoteraapia tekitatud tohutu kahju patsiendi tervisele peamine põhjus, miks vähiravi tapab. Või nagu irvhambad ütlevad: kui vähk ei tapa, siis kemoteraapia kindlasti!
Veel üks tõsine probleem – nii kiiritus- kui keemiaravi võib tekitada ise uut vähki. Seda söandab tunnistada Ameerika vähiliit (ACS), mis on konservatiivseim onkoloogide organisatsioon USA-s. Onkoloogiliste haiguste ravi üks kõige ohtlikum teraapiajärgne tüsistus on see, et võib tekkida uus kasvaja. 60% rinnavähist vabanemiseks kiiritusravi saanud naistel areneb paljude aastate pärast kopsuvähk. Samuti võib kiiritusravi tekitada harvaesineva ja agressiivse vähivormi angiosarkoomi, mis peaaegu alati on letaalne. Nii et vähiravi käigus asendatakse üks vähivorm teisega! Päris vahva! Kiiritusravi vähendab rinnavähki suremust kõigest 3% võrra, kuid kõike head, mida kiiritusravi ka teeb, varjutab radiatsiooni poolt südamele tekitatud kahju. Seetõttu sureb palju rinnavähi üle elanud naisi südameprobleemide kätte, mida on tekitanud kiiritamine, seda eriti juhul, kui kasvaja oli vasakus rinnas. (Muide, sama kehtib ka keemiaravi kohta, paljud keemiaraviga piinatud patsiendid surevad südameinfarkti!)
Mõne viimase aasta vältel on mitmed uurimisrühmad üritanud välja selgitada, miks vähivastased ravimid tekitavad vähki. Nad olid ebameeldivalt üllatunud, kui avastasid, et täpselt niisamuti kui terve inimese immuunsussüsteem kaitseb ennast bakterite eest, on ka vähil väga tugev enesekaitse mehhanism ning tulemus on üsna ootuspärane.
Nii mõnedki kasvajad on seotud keemiaravi vähivastaste medikamentidega.
* Akuutset pahaloomulist leukeemiat, kroonilist müelogeenset leukeemiat ja akuutset lümfoblastilist leukeemiat seostatakse eelnevalt teostatud kiiritusraviga ning kui lisaks tehakse veel keemiaravi, on risk seda suurem.
* Rinnavähk võib edasi areneda, tamoksifeeni, loodud ravimit östrogeeni blokeerimiseks, mida tavaliselt kasutatakse rinnavähi ravimiseks, kuna on avastatud, et kasvaja väheneb just siis, kui patsient katkestab selle ravimi kasutamise.
* Emakakeha ehk endomeetriumi vähi risk suureneb tamoksifeeni kasutamisel iga 500 rinnavähi haige kohta umbes ühel.
* Mõned keemiaravi medikamendid tekitavad sekundaarset vähki. Harvardi meditsiinikooli uurijad tõestasid, et näiteks imatiniib ja sunitiniib esialgu vähendavad kasvajat, kuid kõrgendavad peaaegu kolm korda sekundaarse kasvaja riski.
Nagu ütles uuringu peamine autor professor Raghu Kalluri: „Tulemused on head, kuid petlikud, kui vaatame ainult seda, kuidas muutub kasvaja suurus. Kuid kui vaatame üldist pilti, siis kasvaja veresoonte moodustamise takistamine ei aeglusta vähi arengut. Tegelikult levib vähk ikka edasi.“
Samuti on küsitav, kas inimestele on mõtet teha sõeluuringuid. Arstiteadus ja tehnoloogia on arenenud nii kaugele, et inimesi on võimalik lõputult uurida ja ravida. Aga paraku on ligi pooled meditsiinilised toimingud täiesti mõttetud.
Sõeluuringud nagu rinnavähi mammograafia on samuti valdkond, mis tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Nimelt on selgunud, et mammograafiast võib olla rohkem kahju kui kasu. Kolme-nelja mammograafia tulemusel tervenenud inimese kohta tuleb üheksa kiiritus- või keemiaravi tulemusel surnud inimest. (On välja pakutud ka äärmiselt küsitava väärtusega onkodieeti. Asi on selles, et vähk toitub inimese organismist ja vähihaige toitumistavade muutmine ei mõjuta mitte kuidagi haiguse kulgu – kui, siis minimaalselt.)
Probleem on selles, et vähirakud ainult ootavad vaheaega (tavaliselt kestab see kolm nädalat) kemoteraapias ning asuvad kohe vasturünnakule, mistõttu patsiendi seisund muutub veelgi halvemaks. Niisamuti nagu bakterid muutuvad resistentseteks antibiootikumide suhtes, võivad vähirakud muutuda resistentseteks keemiaravi suhtes. Ravivastane resistentsus ei ole ainult laialt levinud, onkoloogid juba arvestavad sellega. Vähirakkudel võib esineda vähemalt neli resistentsuse liiki, ehkki mehhanismid erinevad (bakterid kasutavad lihtsamat „ellu jääb tugevam” lähenemist). Sellepärast peab keemiaravis aina resistentsemate vähirakkude hävitamiseks kasutama järjest tugevamaid toksiine, mille toime patsiendi tervetele rakkudele on üha laastavam.
Et kõik oleks veelgi halvem, avastati hiljuti, et keemiaravi võib luua uusi vähi tüvirakke. Tüvirakud, mida tänapäeval nimetatakse imerakkudeks, kuna need suudavad taastada kõike, alates silma sarvkestast kuni maksani, on erakordselt tugevad, aga niisama tugevad on ka vähi tüvirakud. Tegelikkuses on need rakud vähi aluskiviks – vähk ei saa areneda ilma tüvirakkudeta. Seejuures ei saa vähk areneda ka ilma vähi tüvirakkudeta ning just nende levik ehk metastaasid on vähi kõige kurjem relv, mis hävitab inimese.
Avastustele keemiaravi ebaefektiivsuse kohta reageerivad onkoloogid erinevate ravimikombinatsioonidega. Lootes ehku peale, et õnnestub leida segu, mis võib-olla on parem kui iga ravim eraldi.

Muidugi ei saa 1960-ndate algusaastate „koobaltkahureid” võrrelda praeguste elektronlineaarkiirenditega. Kui veel 30 aastat tagasi kestis kiiritusravi seanss u 20 minutit, siis nüüdse elektronlineaarkiirendi abil vaid napilt 5 minutit. Küll on aga absurdne loota, et  kantserogeensed „surmakiired” hävitavad vähirakkude DNA, aga terved rakud „toibuvad” kiirituse ülikahjulikust mõjust nagu muuseas! Pole siis ime, et kiiritusravi efektiivsusest eelistavad onkoloogid juttu mitte teha. Mõnele patsiendile tehakse isegi 40 kiiritusraviseanssi, aga vähist ei päästa ka selline „surmakiirte” doos. Näiteks pahaloomulise ajukasvaja kiiritusravi efektiivsus on ümmargune null.

Kahjuks pole ka see strateegia edukas, mida tõendab üks hiljuti tehtud uuringute ülevaade. Kuigi paljud kasvajad reageerivad hästi esimesele keemiaravile, kujuneb varem või hiljem ravimite suhtes resistentsus ning tekib progresseeruv pahaloomuline haigestumine. Unikaalset kaitsesüsteemi kasutades, mida nimetatakse multiresistentsuseks paljude ravimite suhtes, õnnestub vähirakkudel jääda puutumatuks, vaatamata sellele, et igal ravimil on erinev keemiline struktuur ja erinev rakusisene toime.
Juba palju aastaid tagasi pandi tähele, et vähki võib levitada ka biopsia, mille käigus võetakse proov kahtlastest kudedest. Ühe California haigla patsientide andmete uurimine kinnitab, et biopsia – mille käigus kasutatakse diagnoosimiseks nõelu – ja metastaaside vahel on otsene seos. Labaselt öeldes: kui biopsia tehakse mitmes kohas, tõstetakse süstlaga vähikolle ühest kohast teise.
Hiljutises 25 aastat teostatud uuringute kohta tehtud ülevaates järeldatakse, et ehkki vähirakkude külvamine toimub, saab seda tuvastada ainult mikroskoopilisel tasemel, mistõttu kliiniline efekt on niivõrd tühine, et harvadel juhtudel on võimalik tõendada, et vähirakkude levik toimus just pärast biopsiat. Uuringu autorid soovitavad siiski loobuda biopsia nõeltest ning kasutada turvalisemaks peetavaid vaakumseadmeid. Teistes kehaosades teostatav biopsia (paljude vähivormide diagnoosimisel ollakse endiselt 1930-ndate aastate tasemel) võib tekitada veelgi suuremaid probleeme. USA sõjaväehaigla teatel suri 1% eesnäärmevähi haigeid biopsia tagajärjel tekkinud eesnäärmevähi rakkude levikust organismis.
Lühidalt kiiritusravist, millest võib ju mingisugust küsitavat kasu olla, kuid juba 30  aastat tagasi nimetasid J. Hoffmann ja A. Tamplin kiiritusravi „mürgitatud energiaks”. Nad väitsid, et kiiritada saanud isikutel võib viie aasta pärast (sageli isegi varem) tekkida leukeemia, teiste pahaloomuliste kasvajate sugenemiseks kulub rohkem aega. On teada, et üksikud vähivormid võivad tekkida 15 ja koguni 20 aastat pärast kiiritusravi. Sellepärast on radioloogid tihti alahinnanud pahaloomuliste kasvajate tekkimise tõsist ohtu kiiritusravi tagajärjel. Loota, et kiiritusravi purustab ainult vähirakkude DNA-d, kuid võimaldab tervetel rakkudel kiiritusega toime tulla ja neil jõudsalt taastuda, on pehmelt öeldes naiivne. Seda on tuhandekordselt kinnitanud Hiroshima tragöödia.
Niisiis kiiritusteraapia võib tavalised vähirakud muundada surmavateks tüvirakkudeks, mis mitte ainult ei ole resistentsed traditsioonilise kiiritusravi suhtes, vaid on süüdi ka vähi taastekkes, selle taastumises pärast ravi ja metastaasides. Seega on onkoloogid tunnistanud, et kiiritusravi sageli ei toimi ning tegelikult võib tekitada uue vähikolde.
Tahtmatult tekib küsimus, mis mõte sellisel ravil on?
Hiljuti USA-s tehtud ülevaates selgus, et 8% patsientidest, kellele oli tehtud kiiritusravi ning kes olid siiski ellu jäänud, moodustus juba aasta jooksul sekundaarne piiratud pahaloomuline kasvaja, mis oli seotud kiiritusraviga (mõistagi ei ole selle arvu sisse arvatud need, kes aasta jooksul surid). Teises sellesarnases uuringus osales peaaegu pool miljonit meest ning neil, kellel eesnäärmevähki raviti kiiritusraviga, oli 40% suurem risk haigestuda kusepõie vähki ja 70% suurem oht haigestuda pärasoolevähki (asi on selles, et prostatat pole võimalik kiiritada nii, et „surmakiired” ei riivaks põit või pärasoolt, heal juhul võib patsient pääseda põiepõletiku või pärasoole mõne kergema tüsistusega). Ning nagu keemiaravi, võib ka kiiritusravi luua uusi surmavaid vähi tüvirakke.
Vähktõve erinevad vormid arenevad väga erinevalt, aga praegu ravitakse kõiki vähitüüpe ühtemoodi. Näiteks enamikul juhtudel ei arene eesnäärmevähk kunagi nii kaugele, et see inimesele vaevusi põhjustab. Siis on juhud, kus haigus areneb kiiremini, aga seda on võimalik peatada. Ja on juhtumid, kus haigus on väga agressiivne (mida noorem patsient, seda aktiivsem on vähk), põhjustades surma ravile vaatamata. Soomes aga ravitakse põhiliselt vähitüüpe, mis kunagi vaevusi ei põhjusta. See tuleb asjaolust, et diagnoose pannakse täna paljuski samamoodi nagu 19. sajandil, mil haigusi tuvastati läbi mikroskoobi läätse, ilma tausta põhjalikumalt uurimata.

Füüsikute ja radioloogide koostöös on Heidelbergi ülikooli territooriumile rajatud ioonkiirgusravi keskus. Horisontaalselt paikneva kiirendi (hall toru kandilise aknaga) läbimõõt (see osa pole pildil nähtav) on 13 m, pikkus 25 m ja kaal 670 t. Ülikeeruline seadeldis läks maksma 119 miljonit eurot, millest pool kattis ülikool ja pool Saksa valitsus. Prootonite ja süsinikioonide kimp kiirendatakse kiiruseni 200 000 km/s (u 66,6% valguse kiirusest). Teoreetiliselt peaksid sellise kiirusega liikuvad täpselt sihitud prootonid ja ioonid tapma iga vähiraku. Teoreetiliselt… Kuid millegipärast peab nii mõnigi patsient tegema läbi 20–30 või rohkemgi kiiritusseanssi, mis seab ka selle raviviisi tõhususe suure küsimärgi alla. Alates 2009. aasta novembrist kuni 2018. aastani on selles keskuses kiiritatud ca 5000 patsienti. Ja ikkagi ei taha füüsikud ega meedikud vastata küsimusele, kuidas on võimalik kiiritada mistahes kiirtega (pealegi jäävad varjatud mööda organismi laiali asuvad metastaasid kiirte poolt ikkagi tabamata) inimese kehas asuvat kasvajat terveid rakke kahjustamata.

Teadlased Seattleist avastasid, et kiiritusravi võib tekitada WNT16B tootmist, proteiini, mis pärast keemiaravi loob vähi tüvirakke. Omakorda Harvardis teostatud uuringus selgus, et väikestes annustes suudab gammakiirgus heterogeensetele vähirakkudele omistada tüvirakkude omadused.
Ja veel: arstid ei väsi kordamast, et kui „õigel ajal” arsti poole pöörduda, allub vähk hästi ravile. Jutuks hea küll, kuid tegelikult on vähk isegi esimeses staadiumis ravitav 96%–97%-l juhtudest (mõnede vähivormide puhul tekivad metastaasid juba I staadiumis). Seega jääb isegi vähktõve esimese staadiumi korral 3–4 protsenti (mõnede vähivormide puhul on see protsent veelgi suurem – isegi 20%) inimese organismis viitsütikuga pommina ähvardavalt tiksuma…
Saksamaal oli kümmekond aastat tagasi selline juhus. Umbes 30-aastane naine tegi autoavarii ja igaks juhuks uuriti tema aju ka kompuutertomograafiga. Ajust leiti herneterasuurune pahaloomuline kasvaja, mis koheselt operatiivselt eemaldati. See naine pääses, sest sattus seoses autoavariiga sõna otseses mõttes õigel ajal  arsti juurde. Aga kui palju selliseid õnnelikke juhuseid on – hea kui üks miljonist!
Vähktõve puhul ei aita ei paks rahakott, maailma parimad haiglad ega ultramoodsad elektronlineaarkiirendid. Ei suutnud arstid aidata Hodgkini lümfoomi põdevat Jacqueline Kennedyt, ei suudetud päästa leukeemiat põdenud Jordaania kuningat Hussein I-st ega sama haigust põdenud Raissa Gorbatšovat. 2013. aasta suvel diagnoositi vene lauljannal Žanna Friskel (s 1974) glioblastoom (kõige agressiivsem ajukasvaja), kõigest pool aastat hiljem oli kaunitarist saanud pundunud ja tundmatuseni moondunud näoga elav laip. Vene Esimene telekanal kogus tema ravimiseks ühe nädalaga 66,5 miljonit rubla! Ei aidanud ravi Saksamaal Hamburgis, hiljem kahel korral New Yorgis Memorial Sloan-Kettering Cancer Centeris, veel vähem aga järelravi Jurmalas (milline idioot leiutas pahaloomulise ajukasvaja järelravi?), hiljem Hiinas ja Moskvas, ei head soovid, fännide ühispalvused kirikutes, küünalde süütamised, viirukisuits ega eestpalved… 15. juunil 2015 Friske suri, olles olnud kolm viimast kuud koomas. 1922. aastal avastati psühhoanalüüsi loojal, kirglikul ahelsuitsetajal Sigmund Freudil suulae vähk. Talle tehti 33 operatsiooni (eemaldati isegi osa suulaest ja ülalõuast), kuid 17 aasta pärast võitis ikkagi vähk, teadlane lasi ennast oma arstist sõbral 1939. aastal morfiumi üledoosiga magama panna. Tulevasel Prantsuse presidendil François Mittrandil avastati 1981. aastal eesnäärmevähk. Arstid ütlsid, et ta elab veel kolm aastat, kuid Mitterand pettis arste ja suri alles 1996. aasta jaanuaris, olles haigusega võidelnud 14 pikka aastat. USA miljardäri David Kochi kohta kehtib kõnekäänd: ei upu see, kellel on määratud võllas rippuda. 1. veebruaril 1991 elas ta Los Angeles lennuväljal üle lennuõnnetuse, kui US Air Boeing 737-300, mille pardal oli 89 inimest, sõitis otsa startivale väikelennukile. Raske Boeing lömastas väikese lennumasina, milles viibinud 12 inimest said surma. Põlema süttinud Boeingus hukkus 22 reisijat. David Koch oli ainuke esimese klassi reisija, kes jäi ellu, kuigi oli raskesti vigastatud. Järgmisel aastal pani saatus talle uue paugu: 52-aastasel Kochil diagnoositi eesnäärmevähk. Ta pidas vastu 27 pikka aastat ning suri alles 2019. aasta augustis. Kuigi teda opereeriti, kiiritati, tehti hormoonravi ja veel sada imet, tuli haigus iga kord tagasi…
Praegu võime kindlalt öelda ainult üht: veel vähemalt 50, aga võib-olla ka 100 aasta jooksul me vähist jagu ei saa! Üks on selge: tõhus ja toimiv vähiravi saab olla ainult geeniravi, kuid see esialgu on see n-ö kauge tulevikumuusika.
Me võime äärmisel juhul rääkida vaid üksikutest etapivõitudest, kui need üldse kedagi lohutavad… Uusimad vähiravimid maksavad ogaraid summasid, kuid vähist pole nad kedagi päästnud (kui ehk pisut elupäevi pikendanud), küll aga viinud õitsvale järjele suured ravimikontsernid.
Aeg-ajalt vilksatavad meedias ülioptimistlikud teated „lootustandvatest” katsetest hiirte ja küülikutega. Kuid möödub kõigest mõni kuu ja neist „edukatest” katsetest pole enam ei kippu ega kõppu kuulda. Inimene ei ole hiir ega küülik, kes on taimetoitlased, inimene aga segatoiduline, pealegi on inimese eluiga pikem kui neil katseloomadel ning loomkatsete tulemusi ei saa niisama lihtsalt üks ühele inimesele üle kanda. Kõik need „lootustandvad katsed” on vaid petlik infomüra, mille abil nii mõnigi auahne valges kitlis eksperimentaator loodab oma nime tõhusa vähiravimi avastamisega ajalukku jäädvustada põhimõttel – iga sõduri ranitsas on marssalikepp. Vähi puhul võib aga öelda, et sinna ranitsasse see marssalikepp ka jääb!

Patsientide suremus väheneb, kui kirurgid streigivad!
Kujutagem ette, et tüüpiline kirurg oli lapsepõlves poiss või tüdruk, kes ei lõpetanud jändamist mõne asja kallal, kuni ema ärritunud häälel hüüdis: „Oh jumal küll, see ei tööta, ükskõik kui kaua sa sellega ka ei mässaks!” Taoline jändamine meditsiinis ei anna mingit kasu, kõige vähem patsientidele. See universaalne tõde selgus uuringust, kus väideti, et ägeda müokardi infarkti tõttu hospitaliseeritud patsientidel on suuremad väljavaated ellu jääda, kui haiglate tippkardioloogid on tööst eemal ja osalevad iga-aastasel kongressil. See meenutab linnalegendi, et siis, kui arstid streigivad, sureb haiglates vähem inimesi.
Miks nii toimub, kui arste ja eriti just kardiolooge peetakse kangelasteks, kes päästavad elusid? Selles ongi probleem – paljud arstid peavad ka ise ennast superkangelaseks ja üritavad teha üha keerulisemaid ja invasiivsemaid protseduure. Harvardi ülikooli meditsiinikooli juhtuurija Anupam Jena sõnul ei ole paljudel meditsiinilistel manipulatsioonidel suremusele mingisugust positiivset mõju. Noored kardioloogid, kes jäetakse „rindejoont kaitsma”, ei ole nii julged ega soovi riskida ning õigupoolest on õnnelikud, kui võivad jätta midagi tegemata. Milline on tulemus? Patsient jääb ellu.

Streikige aga terviseks, kallid tohtrid, ehk päästavad teie streigid nii mõnegi patsiendi elu!

Jena ja tema kolleegid tegid oma uuringu päeval, mil toimus iga-aastane südame ja veresoonkonna transkateetrilise ravi konverents. Sellel konverentsil osalesid silmapaistvamad ja edukamad kardioloogid kogu maailmast ning Jena soovis välja selgitada, kuidas patsiendid end arstide äraolekul tunnevad.
Jenal oli juba mõõdupuu. Midagi taolist oli ta teinud paljude aastate eest, analüüsides patsientide ellujäämise näitajaid pärast infarkti ajal, mil juhtivad kardioloogid osalesid Ameerika Südameassotsiatsiooni koosolekutel. Tookord hõlmas uuring ajavahemikku 2002 kuni 2011. Tulemuseks oli – rohkem ellujäänuid.
Juhtivad kardioloogid ei osale ainult suurtel konverentsidel, ka suurem osa teaduslikke artikleid on nende kirjutatud, eriti kirjutised, mis käsitlevad nende endi avastusi, uusi protseduure jms. Niisiis, neile meeldib asjadega jännata, ehkki mõnikord ei ole see patsientidele sugugi kasulik.
Seesama jändamine on põhjus, miks üldse on tekkinud linnalegendid selle kohta, et arstide streikide ajal sureb vähem patsiente. Müüt tekkis 1983. aastal Iisraelis, kui 11 000 Jerusalemma arstist keeldus 8000 kolm kuud ravimast haigla patsiente. Streigi ajal registreeriti 83 surmajuhtumit, kolm kuud enne streiki aga 89 ja kolm kuud pärast streiki samuti 89 surmajuhtumit.
Sarnast suunitlust täheldati veel aastaid tagasi Los Angeleses, kui pooled kirurgid vähendasid töötunde vältimatu abi osakondades ja töötasid ainult viis päeva nädalas. Siis langes suremus 18%.
Uurijad Emory ülikoolist tegid ülevaate viie arstide streigi mõjust ja suremuse näitajatest ajavahemikus 1976–2003. Kõikide arstide streikide ajal suremuse näitajad langesid või püsisid muutumatutena, kuid ei tõusnud, nagu oleks võinud arvata. Streigi lõpul olid suremuse keskmised näitajad madalamad kõigist eelmistel aastatel registreeritud näitajatest. Näitajate esialgne tase taastus, kui arstid naasesid tööle. Näiteks Los Angeleses suri pärast kirurgide tööleasumist esimese kahe nädala jooksul jälle 90 inimest rohkem.
Kõigi viie streigi ajal jätkasid arstid erakorralise abi andmist eluohtlikel juhtudel; ära jäeti vaid teatud protseduurid, kus ohus polnud patsientide elu. Plaanilisi operatsioone tehti järjekorra alusel ning need võisid olla kõige erinevamad, alates iluoperatsioonidest kuni katarakti laseroperatsiooni, angioplastika või puusaliigese vahetamiseni.
Intrigeerivas valikuliste protseduuride ülevaates, mis avaldati veel 1974. aastal, ei olnud kahe Cornelli ülikooli uurija hinnangul 20% soovitatud operatsioonidest vajalikud. Teiste sõnadega, patsientidel ei olnud neist mingit kasu. Sel viisil tehti 2,4 miljonit mõttetut protseduuri aastas, mis lõppes ligikaudu 12 000 surmajuhtumiga. Ning ärge unustage, et see ülevaade tehti ajal, kui inimesed põhjalikult mõtlesid, kas üldse teha operatsiooni. Tänapäeval võiks isegi tagasihoidlike arvestuste korral neid näitajaid korrutada kümnega.
Ja siin on teile ka järeldus – kogu see jändamine ei anna kellelegi midagi head, just nii, nagu ütles too ema oma lapsele.

Meedikud pole ühel meelel
Enamasti arvatakse, et meditsiin on rahvusvaheline teadus: ravim, mille kirjutab välja näiteks saksa arst, võiks olla sama tõhus prantslasest, itaallasest või inglasest arsti meelest. Tegelikult ravivad arstid ka kõige arenenumates riikides oma patsiente täiesti erineval viisil. Ühed teraapiavõtted, mida antud riigis tüüpilisteks peetakse, võivad teises tunduda peaaegu et tapvatena. Ühed arstid peavad vererõhku 130/85 normaalseks, teised liiga kõrgeks. Või kirjutab prantsuse arst ülemäära kõrge vererõhu vastu välja ravimid, mida tema ameeriklasest ametivend mõttetuks peab. Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel on aga kõige tähelepanuväärsem see, et ameerika arstid saadavad patsiendi n-ö noa alla häiretega, mis Euroopas (eriti aga Kagu-Aasias) enamasti teraapilisel teel terveks ravitakse.
Artiklid on terviklikul kujul saadaval veebilehel UtopiaWellness.com
Viited: Scientific America (1985) 253(5): 51–59: „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, John Cairns
Clinical Oncology (2004) 16: 549–560: „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“, Graeme Morgan, Robyn Wardy, Michael Bartonz
Autor dr Carlos M. Garcia

Rahaahned kirurgid tegid mittevajalikke operatsioone
2010. aastal mõisteti Itaalias mõisteti süüdi 8 arsti, kes tegid rahalise kasu saamise eesmärgil haiglas põhjuseta erinevaid operatsioone, muuhulgas eemaldati inimestelt lihtsalt niisama rindu ja kopse. Milanos Santa Rita kliinikus töötavad kirurgid tegid kohtuotsuse kohaselt ilma põhjuseta üle 80 operatsiooni. Haigla juhtiv rindkerekirurg Pier Paola Brega Massone mõisteti vangi 15 aastaks ja kuueks kuuks. Kohtunik nimetas Massonet kohtuotsuse väljakuulutamisel julmaks, kuritahtlikuks ja olematu kaastundega inimeseks. Aastatel 2005–2006 teeniti kliinikus pettustega kokku umbes 2,5 miljonit eurot. Itaalia meedia on nimetanud asutust, kus vähemalt viis vanemat patsienti suri operatsioonide tagajärjel õuduste haiglaks. 2008. aasta juunis vahistati seoses haiglas toimunuga 14 inimest.
Veel tasuks meenutada aastatetagust juhtumit. Üks inglise noormees, kes teadis, et kõik tema hambad on terved, käis seitsme dentisti juures. Ainult üks hambaarst tunnistas, et tal on kõik hambad terved, ülejäänud kuus olid valmis plombeerima terveid hambaid! Kommentaarid on üleliigsed!

Meedikute tujurikkuja prof. Julius Hackenthal

„Sisenemine arstikabinetti või haiglasse on patsiendile kolmkümmend korda ohtlikum kui ekspeditsioon Himaalajale või Amazonase džunglisse.“

* *  *

„Raskesti haigete pealt teenitakse tohutuid summasid, surnute pealt ei teeni ükski arst.“
                                                                                                                          Julius Hackenthal

Skandaalse kuulsusega saksa arst prof. Julius Hackenthal (1921–1997) julges 1963. aastal Erlangeni kliiniku kirurgiaosakonna peaarsti süüdistada 138 raske meditsiinilise vea tegemises, mille tagajärjel surid rohkem kui pooled patsiendid. Hackenthal vallandati, kuid ta ei jätnud oma kolleege rahule, juhtides ikka ja jälle tähelepanu kirurgide ja terapeutide lubamatutele ravivigadele. Nime tegi ta endale 1976. aastal raamatuga „Auf Messers Schneide – Kunst und Fehler der Chirurgen“. Ka oli ta arvukatel arstide vigade kohtuprotsessidel eksperdiks ning ründas oma kolleege väga teravas toonis, kogudes endale otsatu hulga vihavaenlasi. Ühes telesaates selgitas ta, et süstlaga biopsia võtmine vähikahtluse korral võib vähki hoopiski mööda organismi „laiali ajada“ või koguni selle kasvamist hoogustada. Kui ta näitas naissaatejuhile kopsakat biopsiasüstalt, siis põrkus too ehmunult eemale. Eriti teravalt kritiseeris Hackentahl kirurgide igipõlist tava oma vigu igal võimalusel maha salata ja ennast õigustada, selle asemel et ausalt oma saamatust tunnistada.

Peter Hagen

NB! Loe kindlasti ka: Tuumakatsetused/Kui ohtlik on radioaktiivne kiirgus inimesele?

0

Your Cart