Ettevaatust – ARST!

18 minutit lugemist

Üks mees teisele: „Koer päästis mu elu!”

„Kas uppumisest?”

„Ei, ta ei lasknud arsti majja!”

Inimene, kes sind ühel heal päeval teise ilma saadab, ei ole murdvaras või röövel, ka mitte patoloogiline sarimõrvar või purjus autojuht, vaid sinu enda arst! Uskumatu, aga tõsi!

Tõenäosus surra arsti poolt väljakirjutatud ravimite ülikahjulike kõrvalmõjude tagajärjel on viis korda suurem, kui hukkuda autoõnnetusel, isegi suurem kui surra vale diagnoosi tagajärjel. Arstid ja haiglad kujutavad tänapäeval endast suurt ohtu inimeste elule ja tervisele. Inimeste surmapõhjuste hulgas on esimesel ja teisel kohal südame- ja veresoonkonnahaigused ning kolmandal kohal… arstide tegevus! Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel on kolmandik arstide pandud diagnoosidest valed. See tähendab, et ravitakse vale haigust valede ravimitega. Itaalia onkoloogide assotsiatsiooni andmetel sureb igal aastal riigis arstide valediagnooside, eksimuste ja vigade tõttu 14 000–50 000 inimest ehk umbes 100 inimest päevas. Sealhulgas heidab 32 protsenti patsientidest hinge kirurgiliste lõikuste ajal tehtud vigade pärast. Harvemini tuleb surmajuhtumeid ette valede või hiljaks jäänud diagnooside, valede ravimite manustamise või ravimite kahjulike kõrvalmõjude tõttu. Sama hull olukord on ka Saksamaal, kus rahaahned kirurgid teevad igal aastal tuhandeid tarbetuid operatsioone. Vähemalt 10 000 inimest sureb vale diagnoosi või vale ravi tagajärjel. Arvud on kurjad: igal aastal saab poole miljoni sakslase tervis vale ravi tagajärjel tõsiselt kannatada.

Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi väljub igal aastal Saksamaa haiglatest umbes 100 000 inimest palju halvemas olukorras kui enne haiglasse saabumist. Kuid paljudel ei lähe niigi hästi. Nad surevad haiglas ja pärast tuhastamist ei saa mitte keegi teada, et nad hukkusid vale diagnoosi, vale ravi või medikamentide kahjulike kõrvalmõjude tagajärjel.

No nii, enam sul pääsu pole!

Juba ammugi räägitakse rahva hulgas jutte sellest, et praegusaegsed arstid on muutunud tegelikult suurte ravimifirmade müügiagentideks, kes on ära ostetud selleks, et nad kirjutaksid välja ainult teatud firmade ravimeid. Ravimifirmade tulud ületavad juba ammugi relvade müügist saadud tulu. Kas lugeja teab, et üks suur ravimikontsern kulutab Läänes ühe arsti „määrimiseks” keskmiselt 35 000 eurot aastas selleks, et ta kirjutaks välja ainult selle firma ravimeid. Üle 75 protsendi juhtivatest (arsti)teadlastest on ravimifirmade palgal. Ja veel üks pikantne detail: paljud haigused on välja mõeldud ainuüksi selleks, et võimalikult palju maksujõulisi inimesi tulutoovateks patsientideks muuta. Vaat, kuhu me oleme jõudnud: ravitakse olematuid haigusi! Tõsi, nende haiguste ravimine patsienti ei tapa, kuid on väga tulus. Ja nii mõnigi ravim on turule pääsenud ainult tänu altkäemaksudele. Toome veel ühe mõtlemapaneva näite. Hulk aastaid tagasi käis meediast läbi järgmine lugu. Keegi vanaproua pärandas 87-aastaselt surres oma arstile karbikese. Kui tohter karbi avas, leidis ta sealt kõik retseptid, mis ta oli oma patsiendile viimase 25 aasta jooksul välja kirjutanud. Iseteadlik proua ei olnud selle aja jooksul pruukinud ühtegi arsti poolt väljakirjutatud ravimit! Ainuüksi Saksamaal on müügil 60 000 erinevat ravimit. Kas need kõik on tõepoolest vajalikud, kas neist on ka abi?

2003. aasta detsembris tunnistas Briti suurima ravimifirma GlaxoSmithKline’i juht esimest korda, et enamik ravimeid ei aita suuremat osa inimesi, kes neid kasutavad. Firma asepresident ja Põhja-Carolina Duke’i ülikooli geneetikaakadeemik Allen Roses ütles, et Alzheimeri tõve raviks mõeldud arstimid toimivad vähem kui kolmandiku patsientide puhul, vähiravimid aga umbes veerandi puhul kõigist neist, kellele need on välja kirjutatud. Migreeni, osteoporoosi ja atriidi raviks mõeldud ravimid toimivad poolel patsientidest. „Suur osa ravimitest – rohkem kui 90% mõjub vaid 30–50 protsendil inimestest,“ ütles Roses.

Mitte ükski autofirma ei tooks turule autot, mille pidurid funktsioneerivad ainult igal teisel või kolmandal piduripedaalile vajutamisel. Kuid nagu eelpool toodud arvud näitavad, siis meditsiinis ja ravimitööstuses on selline asi täiesti normaalne ja lubatav. Ainult vähesed patsiendid teavad, et ravimitööstused on nii võimsad, et võivad mistahes riigi valitsust mõjutada või ära osta.

Ja nüüd vähiravist. Selle haiguse kohta teatakse väga palju, sajad ja sajad teadlased on saanud preemiaid, kuid ei need teadmised ega preemiad pole vähimalgi määral suurendanud selle kohutava tõve ravi efektiivsust.

Kemoteraapia efektiivsus vähiga võitlemisel on kõigest 3%.

1960. aastate alguses kuulutas USA president Richard Nixon sõja vähktõvele. Nüüd võime vaid tõdeda et sõda vähi vastu on USA-le teine Vietnam – ka see sõda on kaotatud. Kõik futuroloogide ennustused selle kohta, mis aastast alates muutub vähk ravitavaks, on osutunud liigagi ennatlikeks. Nii nagu kirurgia koidikul määras ravi tulemuse kasvaja eemaldamine faasis, mil ta polnud veel jõudnud siirdeid anda, siis samasugune on olukord ka praegu. Operatsioon võib elu päästa, kui aga metastaasid on juba jõudnud levida, muutub edasine ravi väga-väga keeruliseks. Kemoteraapia efektiivsus vähiga võitlemisel on kõigest 3%. See järeldus põhineb juba 1985. aastal avaldatud faktidel.

See on šokeeriv ja kohutav. Miks pole öeldud seda kõike patsientidele juba enne, kui neile väideti, et kemoteraapia, lõikus ja kiiritusravi on ainsad vahendid vähi ravimiseks ning kõik alternatiivse ravi pooldajad on vaid soolapuhujad.

Miks kasutatakse kemoteraapiat ikka veel, kuigi seda on kasutatud palju aastaid üha uute läbikukkumiste saatel ja astronoomiliste summadeni küündivate kulutustega uurimistöö tarbeks, mida pole saatnud mingid edusammud. Kas onkoloogid ongi vaid enesekindlad ja südametunnistuseta soolapuhujad, kes soovivad üksnes raha teenida? Kuidas nad õigustavad üksnes kemoteraapia, kiiritusravi ja lõikuse soovitamist, aga väldivad ühtlasi toitumismuudatuste ja emotsionaalsete tegurite mõju? (Muide, Eestis määratakse pea igale vähihaigele kemoteraapia kui „standardravi” (ravi tulemus pole oluline), ja seda isegi neil juhtudel, kui on kindlalt teada, et kemoteraapia haiguse kulgu üldse ei mõjuta.) Kuidas tohtrid küll õigustavad oma pidevat toetust ravimeetodile, mille ebaefektiivsust tõestati esmakordselt juba 1985. aastal? (Mõnedel andmetel veelgi varem.) Ajakirja „Scientific America“ 253. väljaande 5. numbris 1985. aastal avaldatud artiklis pealkirjaga „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, mille kirjutas John Cairns, seisavad lehekülgedel 51–59 järgmised read: „… Kõike arvesse võttes aitab täiendav ehk adjuvantravi tänapäeval ära hoida vaid paar tuhat (umbes 2 või 3 protsenti) neist 400 000 surmast, mis esineb igal aastal Ühendriikides vähipatsientide seas…“

Võiks ju eeldada, et 1985. aasta ja näiteks 2017. aasta vahel peaks tänu kõigile neile vähi uurimiseks kulutatud tohututele summadele see hädine kolmeprotsendine ravimäär ometi tõusnud olema. Aga tuleb tõdeda, et isegi haiguse spontaansel remissioonil ehk iseeneslikul tervenemisel on suurem edumäär kui kemoteraapial! Seega on võimalik jõuda loogilisele ja ehk ka faktilisele järeldusele, et pärast vähidiagnoosi saamist mitte millegi tegemine on meditsiinilisest seisukohast sageli parem otsus kui valiku langetamine kemoteraapia kasuks. Vähemalt on patsiendi elukvaliteet tunduvalt parem kui kemoteraapia läbimise ajal või pärast seda.

Siiski tuleb aru saada, et kui kõik inimesed hakkaksid iseseisvalt mõtlema, tõuseks tööpuuduse tase Ühendriikides tõenäoliselt taevasse, sest vähiravi on tänapäeval Ameerika klassikalise meditsiini tähtsaim tuluallikas. Tegelikult on meditsiinilis-tööstuslik kompleks Ameerika sisemajanduse koguprodukti suurim tuluallikas sõjalis-tööstusliku kompleksi järel. Üksainuke näide: USAs- maksab üks ööpäev intensiivravipalatis 40 000 $. Milline kullaauk!

Mitu Austraalia onkoloogi ja teadlast on ette võtnud metaanalüüsi, mis on iseenesest lihtsalt uhke ühendtermin mitme omavahel seotud uurimuse kohta, mis kõik käsitlevad omavahel seotud uurimishüpoteese. Kõnealusel puhul oli tegemist kemoteraapia tõhususe hindamisega vähipatsientide seas viie aasta prognoosi raames. Analüüsi nimeks oli „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“.

Teadlaste hulka kuulusid Graeme Morgan kiiritusravi- ja onkoloogiaosakonnast Põhja-Sydney vähikeskuses Royal North Shore’i haiglas Sydneys New South Walesi osariigis, Robyn Wardy meditsiinilise onkoloogia osakonnast St. Vincenti haiglas Sydneys New South Walesis ja Michael Bartonz Collaboration for Cancer Outcomes Research and Evaluation vähiinstituudist Liverpool Health Service’i haiglas Sydneys New South Walesis. Nende järeldus tugines faktidele, mis olid kogutud ülemaailmse uurimistöö käigus, ning avaldati 2004. aastal ajakirja „Clinical Oncology“ 16. väljaandes.

Artikli kokkuvõtte all on kirjas järgnev: „… Tulemused: tsütotoksilise kemoteraapia kuratiivse ja adjuvantravi üldine panus viie aasta prognoosile täiskasvanute seas oli hinnanguliselt Austraalias 2,3% ja Ameerika Ühendriikides kõigest 2,1%. … Järeldus: … Õigustamaks tsütotoksilises kemoteraapias kasutatavate ravimite rahastamist ja kättesaadavust, on hädasti vaja läbi viia põhjalik hinnang ravi kulutõhususe ja patsiendi elukvaliteedi mõjutamise kohta…“

Tohtrid on aga endiselt väga optimistlikud ja kiitlevad üksteise võidu sellega, et vähi ravis on tehtud suuri edusamme. Millised need edusammud siis tegelikult on? Kui pidada suureks edusammuks seda, et haige elupäevi õnnestub mingi vähivormi puhul pikendada 4–6 kuud, siis on selline jutt „edusammust” täielik jama. Vähihaige tahab terveks saada ja elada edasi kindla teadmisega, et see kohutav haigus enam kunagi tagasi ei pöördu. Vähihaiget ei lohuta mitte kuidagi teadmine, et tänu „tõhusale uudsele kompleksravile“ võib ta elada veel kaks-neli, aga võib-olla ka 4,5 kuud, aga võib-olla koguni 11,5 kuud.

2014. aasta sai lõplikuks piiriks, mil onkoloogid tulid järeldusele, et mäng on läbi, vähemalt see, mis puudutab keemiaravi. Just tol aastal sai lõplikult selgeks, et keemiaravi ei ole juba ammu enam andnud soovitud tulemusi. Mitte ainuüksi sellepärast, et see oleks barbaarne ja patsiendi tervist ruineeriv ravimeetod, vaid sellepärast, et see on iseenesest nurjumisele määratud.

Kõrvalt vaadates võib see näida imelik. Peaaegu iga nädal tsiteeritakse ajakirjanduses „positiivset statistikat” vuristavaid meedikuid, heategevusorganisatsioone (näit. Kingitud elu), ravimitootjaid (üks mõttetu ravikuur keskmiselt 5000 €) ja riiklikke terviseteenistusi, kes kõik kooris väidavad, et tänu uutele moodsatele ja üha kallimatele keemiaravi meetoditele „on saavutatud märkimisväärset edu vähi ravimisel”.

2012. aasta lõpus toimus Šveitsis, Luganos, kinnine konverents, kus kohtusid vähi uurimis- ja ravivaldkonna liidrid. 2013. aastal tegid need maailma väljapaistvaimad onkoloogid pärast pikka mõtlemist järeldused ning koostasid aruande, mis avaldati Euroopa mainekaimas meditsiiniajakirjas „The Lancet”.

Tsiteerime selle kirjutise lõppu: „Esitati küsimus – kas me oleme võitlust vähiga võitmas? Vastus on kindel EI. Olgugi, et kasutusele on võetud sadu uusi vähiravimeid, välja arendatud moodsaid teraapiaid (näiteks nn hõbekuulid), mis on sihitud otse vähikoldesse, on järeldus selline, et enamikku vähivorme ei ole võimalik ravida ilma patsiendi organismile suurt kahju tekitamata ning vaid väga harvadel juhtudel on võimalik saavutada täielikku tervenemist. Erandiks on mõned leukeemiavormid ja teatud üksikud rinna- ja munandivähi tüübid ning veel mõned kasvajate liigid (näiteks jämesoole või pärasoole vähk), mida haiguse varajases staadiumis saab täielikult likvideerida operatsiooniga.” Avalduse peamine mõte oli – klassikaline ravi ei anna kahjuks soovitud tulemusi.

Üks silmanähtav põhjus on see, et kaks meditsiini käsutuses olevat relva on äärmiselt toksilised mitte ainult vähi-, vaid ka tervetele rakkudele. Keemia- ja kiiritusravi tehakse hardas lootuses, et ehk suudetakse hävitada vähk enne, kui see on hävitanud inimese enda.

Teiseks mõjub see ravi laastavalt patsiendi immuunsüsteemile, millele nii väga loodab organism, kui peab võitlema vähiga. Kahtlemata on kemoteraapia tekitatud tohutu kahju patsiendi tervisele peamine põhjus, miks vähiravi ei anna loodetud tulemusi.

Veel üks tõsine probleem – keemiaravi võib tekitada ise uut vähki. Seda söandab tunnistada Ameerika vähiliit (ACS), mis on konservatiivseim onkoloogide organisatsioon USA-s. Onkoloogiliste haiguste ravi üks kõige ohtlikum teraapiajärgne tüsistus on see, et võib tekkida uus kasvaja. Nii et ravi käigus asendatakse üks vähk teisega! Päris vahva taktika!

Mõne viimase aasta vältel on mitmed uurimisrühmad üritanud välja selgitada, miks vähivastased ravimid tekitavad vähki. Nad olid ebameeldivalt üllatunud, kui avastasid, et täpselt niisamuti kui terve inimese immuunsüsteem kaitseb ennast bakterite eest, on ka vähil väga tugev enesekaitse mehhanism ning tulemus on üsna ootuspärane.

Arstid ei taha kuidagi tunnistada, et keemiaravi võib tekitada vähki. Ometi on mõned kasvajad seotud keemiaravi vähivastaste medikamentidega.

* Akuutset pahaloomulist leukeemiat, kroonilist müelogeenset leukeemiat ja akuutset lümfoblastilist leukeemiat seostatakse eelnevalt teostatud kiiritusraviga ning kui lisaks tehakse veel keemiaravi, on risk seda suurem.

* Rinnavähk võib edasi areneda, tamoksifeeni, loodud ravimit östrogeeni blokeerimiseks, mida tavaliselt kasutatakse rinnavähi ravimiseks, kuna on avastatud, et kasvaja väheneb just siis, kui patsient katkestab selle ravimi kasutamise.

* Emakakeha ehk endomeetriumi vähi risk suureneb tamoksifeeni kasutamisel iga 500 rinnavähi haige kohta umbes ühel.

* Mõned keemiaravi medikamendid tekitavad sekundaarset vähki. Harvardi meditsiinikooli uurijad tõestasid, et näiteks imatiniib ja sunitiniib esialgu vähendavad kasvajat, kuid kõrgendavad peaaegu kolm korda sekundaarse kasvaja riski.

Nagu ütles uuringu peamine autor professor Raghu Kalluri: „Tulemused on head, kuid petlikud, kui vaatame ainult seda, kuidas muutub kasvaja suurus. Kuid kui vaatame üldist pilti, siis kasvaja veresoonte moodustamise takistamine ei piira vähi arengut. Tegelikult levib vähk ikka edasi.“

Probleem on selles, et vähirakud ainult ootavad seda vaheaega ning asuvad kohe vasturünnakule, mistõttu patsiendi seisund muutub veelgi halvemaks. Niisamuti nagu bakterid muutuvad resistentseteks antibiootikumide suhtes, võivad rakud muutuda resistentseteks keemiaravi suhtes. Ravivastane resistentsus ei ole ainult laialt levinud, onkoloogid juba arvestavad sellega. Vähirakkudel võib esineda vähemalt neli resistentsuse liiki, ehkki mehhanismid erinevad (bakterid kasutavad lihtsamat „ellu jääb tugevam” lähenemist). Sellepärast peab keemiaravis aina resistentsemate vähirakkude hävitamiseks kasutama järjest tugevamaid toksiine, mille toime patsiendi tervetele rakkudele on üha laastavam.

Et kõik oleks veelgi halvem, avastati hiljuti, et keemiaravi võib luua vähi tüvirakke. Tüvirakud, mida tänapäeval nimetatakse imerakkudeks, kuna need suudavad taastada kõike, alates silma sarvkestast kuni maksani, on erakordselt tugevad ning niisama tugevad on ka vähi tüvirakud. Tegelikkuses on need rakud vähi aluskiviks – vähk ei saa areneda ilma tüvirakkudeta. Seejuures ei saa vähk areneda ka ilma vähi tüvirakkudeta ning just nende levik ehk metastaasid on vähi kõige kurjem relv, mis hävitab inimese.

Avastustele keemiaravi ebaefektiivsuse kohta reageerivad onkoloogid erinevate ravimikombinatsioonidega. Lootes ehku peale, et õnnestub leida segu, mis võib-olla on parem kui iga ravim eraldi.

Kiiritusravi efektiivsus rajaneb peamiselt oletustel ja lootustel. Efektiivsuse statistikast eelistavad radioloogid mitte juttu teha. Pahaloomulise ajukasvaja kiiritusravi efektiivsus on ümmargune null!

Kahjuks pole ka see strateegia edukas, mida tõendab üks hiljuti tehtud uuringute ülevaade. Kuigi paljud kasvajad reageerivad hästi esimesele keemiaravile, kujuneb varem või hiljem ravimite suhtes resistentsus ning tekib progresseeruv pahaloomuline haigestumine. Unikaalset kaitsesüsteemi kasutades, mida nimetatakse multiresistentsuseks paljude ravimite suhtes, õnnestub vähirakkudel jääda puutumatuks, vaatamata sellele, et igal ravimil on erinev keemiline struktuur ja erinev rakusisene toime.

Juba palju aastaid tagasi pandi tähele, et vähki võib levitada ka biopsia, mille käigus võetakse proov kahtlastest kudedest. Ühe California haigla patsientide andmete uurimine kinnitab, et biopsia – mille käigus kasutatakse diagnoosimiseks nõelu – ja metastaaside vahel on otsene seos. Labaselt öeldes: kui biopsia tehakse mitmes kohas, tõstetakse süstlaga vähikolle ühest kohast teise.

Hiljutises 25 aastat teostatud uuringute kohta tehtud ülevaates järeldatakse, et ehkki vähirakkude külvamine toimub, saab seda tuvastada ainult mikroskoopilisel tasemel, mistõttu kliiniline efekt on niivõrd tühine, et harvadel juhtudel on võimalik tõendada, et vähirakkude levik toimus just pärast biopsiat. Uuringu autorid soovitavad siiski loobuda biopsia nõeltest ning kasutada turvalisemaks peetavaid vaakumseadmeid.

Teistes kehaosades teostatav biopsia võib tekitada veelgi suuremaid probleeme. USA sõjaväehaigla teatel suri 1% eesnäärmevähi haigeid biopsia tagajärjel tekkinud eesnäärmevähi rakkude levikust organismis.

Hiljuti USA-s tehtud ülevaates selgus, et 8% patsientidest, kellele oli tehtud kiiritusravi ning kes olid siiski ellu jäänud, moodustus juba aasta jooksul sekundaarne piiratud pahaloomuline kasvaja, mis oli seotud kiiritusraviga (mõistagi ei ole selle arvu sisse arvatud need, kes aasta jooksul surid). Teises sellesarnases uuringus osales peaaegu pool miljonit meest ning neil, kellel eesnäärmevähki raviti kiiritusraviga, oli 40% suurem risk haigestuda kusepõie vähki ja 70% suurem oht haigestuda pärasoolevähki. Ning niisamuti nagu keemiaravi, võib ka kiiritusravi luua uusi surmavaid vähi tüvirakke.

Teadlased Seattleist avastasid, et kiiritusravi võib tekitada WNT16B tootmist, proteiini, mis pärast keemiaravi loob vähi tüvirakke. Omakorda Harvardis teostatud uuringus selgus, et väikestes annustes suudab gammakiirgus heterogeensetele vähirakkudele omistada tüvirakkude omadused.

Niisiis kiiritusteraapia võib tavalised vähirakud muundada surmavateks tüvirakkudeks, mis mitte ainult ei ole resistentsed traditsioonilise kiiritusravi suhtes, vaid on süüdi ka vähi tekkes, selle taastumises pärast ravi ja metastaasides. Seega on onkoloogid tunnistanud, et kiiritusravi sageli ei toimi ning tegelikult võib tekitada uue vähikolde. Nii on siis onkoloogilise ravi tagajärjeks sageli see, et üks vähivorm asendatakse teisega! Tahtmatult tekib küsimus, mis mõte sellisel ravil on?

Ja veel: arstid ei väsi kordamast, et kui „õigel ajal” arsti poole pöörduda, allub vähk hästi ravile. Jutuks hea küll, kuid tegelikult on vähk isegi esimeses staadiumis ravitav 96%-l juhtudest. Seega jääb 4 protsenti (mõnede vähivormide puhul on see protsent veelgi suurem)  ähvardavalt tiksuma…

Vähktõve puhul ei aita ei paks rahakott, maailma parimad haiglad ega ultramoodsad kiiritusaparaadid. Ei suutnud arstid aidata lümfivähki põdevat Jackline Kennedyt, ei suudetud päästa leukeemiat põdenud Jordaania kuningat Hussein I-st ega sama haigust põdenud Raissa Gorbatšovat. 2014. aasta jaanuaris diagnoositi vene lauljannal Žanna Friskel pahalooluline ajukasvaja. Vene Esimene telekanal kogus tema ravimiseks 68 miljonit rubla! 2015. aasta juunis Friske suri. Ei aidanud „tasemel“ ravi ühes New Yorgi parimas haiglas ega „tasemel” järelravi, ei head soovid ega tema fännide ühispalvused. Praegu võime kindlalt öelda ainult üht: vähk on võitmatu! Me võime äärmisel juhul rääkida vaid üksikutest etapivõitudest, kui need üldse kedagi lohutavad…

Meedikud pole ühel meelel

Enamasti arvatakse, et meditsiin on rahvusvaheline teadus: ravim, mille kirjutab välja näiteks saksa arst, võiks olla sama tõhus prantslasest, itaallasest või inglasest arsti meelest. Tegelikult ravivad arstid ka kõige arenenumates riikides oma patsiente täiesti erineval viisil. Ühed teraapiavõtted, mida antud riigis tüüpilisteks peetakse, võivad teises tunduda peaaegu et tapvatena. Ühed arstid peavad vererõhku 130/85 normaalseks, teised liiga kõrgeks. Või kirjutab prantsuse arst ülemäära kõrge vererõhu vastu välja ravimid, mida tema ameeriklasest ametivend mõttetuks peab. Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel on aga kõige tähelepanuväärsem see, et ameerika arstid saadavad patsiendi n-ö noa alla häiretega, mis Euroopas enamasti teraapilisel teel terveks ravitakse.

Rahaahned kirurgid tegid mittevajalikke operatsioone

2010. aastal mõisteti Itaalias mõisteti süüdi 8 arsti, kes tegid rahalise kasu saamise eesmärgil haiglas põhjuseta erinevaid operatsioone, muuhulgas eemaldati inimestelt lihtsalt niisama rindu ja kopse. Milanos Santa Rita kliinikus töötavad kirurgid tegid kohtuotsuse kohaselt ilma põhjuseta üle 80 operatsiooni. Haigla juhtiv rindkerekirurg Pier Paola Brega Massone mõisteti vangi 15 aastaks ja kuueks kuuks. Kohtunik nimetas Massonet kohtuotsuse väljakuulutamisel julmaks, kuritahtlikuks ja olematu kaastundega inimeseks. Aastatel 2005–2006 teeniti kliinikus pettustega kokku umbes 2,5 miljonit eurot. Itaalia meedia on nimetanud asutust, kus vähemalt viis vanemat patsienti suri operatsioonide tagajärjel õuduste haiglaks. 2008. aasta juunis vahistati seoses haiglas toimunuga 14 inimest.

MAAJA