Meedikute mõrvad

5 minutit lugemist

Oleks äärmiselt ekslik arvata, et kõik arstid on omakasupüüdmatud õilishinged, kes on südame sunnil valinud selle raske, kuid tänuväärse ameti…

Paraku leidub meedikute hulgas neidki, kes on valinud selle elukutse kas lihtsalt prestiiži või loodetava tulu pärast. Kuid selle ameti puhul on mängus veel üks huvipakkuv aspekt. Teatavasti ei puutu ühegi teise elukutse esindajad nii vahetult kokku inimese kannatuste ja surmaga. Paratamatult võib see mõjutada tohtrite psüühikat (muide, seda valdkonda on millegipärast väga vähe uuritud). Arstiteaduskonna võib valida ka inimene, kes pole veel endale teadvustanud temas varjul olevat nekrofiilset või sadistlikku kalduvust või mõlemat koos, mis võivad „välja lüüa” alles paljude aastate möödudes. Võib-olla polegi üllatav, et nii mõnelgi arstil muutub ajapikku soov abistada, täielikuks ükskõikseks nii eduka ravi kui ka patseindi surma suhtes, mis omakorda  võib deformeeruda sadistlik-nekrofiilseks tungiks ja tungivaks sooviks patsient teise ilma saata…
Millega seletada, et sarimõrvarite hulgas on olnud hämmastavalt palju arste, õdesid, sanitare ja teisi meditsiinitöötajaid? Nad valivad ohvreid patsientide hulgast, kes on oma elu meedikute kätte usaldanud. Mõnest arstist saab kurjategija, aga kuidas saab arstist mõrvar?
Psüühiliselt väärastunud tohtril pole ohvrite leidmisega mingit muret, haige ja abitus seisundis inimene on vägagi kerge saak. Pealegi aitab Hippokratese vanne tal alibit kindlustada – kui patsient on vana ja põdur, ei hakka keegi tema surmas arsti süüdistama. Olukord muutub alles siis, kui mõrtsukas tegutseb ülimalt jultunult ja ettevaatamatult, jätab maha asitõendeid või läheb tapmisega liiga hoogu.
Mõrvaritest meedikute hulgas on nii mehi kui naisi, nii neegreid, latiinosid kui valgeid. Nende haridustase võib olla väga erinev, erinevad on ka mõrvamotiivid.

Arvatakse, et see kurva näoilmega tohter Harold Shipman mõrvas vähemalt 215 inimest. Oma tegude motiivide kohta ta uurijatele mingeid selgitusi ei andnud. 13. jaanuaril 2004 poos ta ennast oma kongis.

Sageli tapab arst patsiendi kaastundest, et inimene ei peaks enam piinlema (nii vähemalt väidab arst-mõrvar ülekuulamisel). Üheks näiteks toob FBI 1992. aastal avaldatud kuritegude klassifitseerimise käsiraamat Donald Harvey (1952–2017, mõrvari tappis tema kaasvang), kes väitis, et on tapnud 87 inimest, tõesta suudeti siiski ainult 37 mõrva. Oma mõrvad sooritas sanitarina töötanud Harvey Marymount Hospital’s (nüüd Saint Joseph Hospital) Londonis (Kentucky). Surmainglile määrati 28-kordne eluaegne vanglakaristus. Mehe käitumises esines sadistlikke jooni ning ta valis ohvreid sageli satanistlike rituaalide abil. Harvey juhtum pole mingi erand. Kõik need „halastajad” on tegelikult tundnud tapmisest sadistlikku rõõmu. Patsiendi piinade lõpetamine tapmisega on vaid maniaki armetu katse oma mõrvu õigustada.
Omaette tüübi meedikutest mõrvarite hulgas moodustavad säärased tohtrid, kes tahavad hirmsasti kangelast mängida. Nad viivad patsiendi kriitilisse seisundisse, et ta siis viimasel hetkel kindlast surmast päästa ja pälvida niiviisi kolleegide imetlust ning patsiendi lähedaste tänu. Nad võib-olla ei tahagi kedagi tappa, samas ei pruugi nende „imeteod“ iga kord õnnestuda. FBI toob näiteks lastetapja Genene Jonesi ja New Yorgi haiglasanitari Richard Angelo.
Mõned meedikutest tapjad on tegutsenud muidugi ka omakasu ajel. 1930. aastatel korraldas dr Morris Bolber Philadelphias mõrvaseeria, mille käigus ta saatis teise ilma üle 50 jõuka abielumehe, kes olid sõlminud soliidse elukindlustuslepingu. Enamasti piirdub selline kurjategija mõne ohvriga. Amy Archer-Gilligan aga jõudis asutada koguni isiklikke mõrvakliinikuid ja hooldekodusid. Omapärane meedikust mõrtsukas oli Missouri osariigi hambaarst Glennon Engelmann, kes ei rakendanud tapmisel oma ametioskusi, vaid eelistas selle asemel dünamiiti ja tulirelvi.
Meedikute mõrvade ajendiks võivad olla ka seksuaalsed või sadistlikud motiivid (seksuaalsus ja sadism on alati omavahel seoutud). Mõned „ravitsejad“ kuritarvitavad abivajajaid suguliselt. Lesbipaar Gwendolyn Graham ja Catherine Wood tapsid hoolealuseid Michigani osariigi hooldekodus lihtsalt naljaviluks. Ohvrite surmaheitlus mõjus neile sedavõrd erutavalt, et pärast patsiendi lämmatamist tegid nad kõrvaltoas sageli kiire kähkuka. Hambaarst Tony Protopappas tappis tuimastusvahendi üledoosiga kolm noort ilusat naist.
Tihti ei uurita meedikute mõrvu kuigi hoolikalt, mistõttu nii mõnigi tabamata jäänud mõrvar saab rahumeeli oma tegevust jätkata. Mitmes USA, Kanada ja Prantsusmaa haiglas toime pandud mõrva lahendamisel on uurijad põrkunud asutuse juhtkonna vastuseisuga – juhtkond kardab raviasutuse maine pärast ega ole eriti varmas ametivõimudega koostööd tegema.

Mõrvreid võib leiduda igas haiglas: Ann Arbori haigla tabamatu mõrtsukas

USA-s Michigani osariigis Ann Arboris asuvas Veteranide Valitsusele kuuluvas haiglas suri 1975. aastal kõigest kuue nädala jooksul 56 patsienti. Ühel ööl heitis kolme tunniga hinge 8 inimest. Surma põhjusena tuvastati lihaseid lõdvestav rohi pavuloon, mis on kuraare derivaat (kuraarega immutavad Lõuna-Ameerika indiaanlased nooleotsi). Arvatavasti olid patsiendid tapetud suure rohuannuse veeni süstimisega. Pavulooni üledoseerimine seiskab kopsude tegevuse, nii et patsiendid piinarikkalt lämbusid.
Asja asus uurima FBI. Kui surmajuhtumid jätkusid, pandi haigla sisuliselt kinni. Kuna pavuloon oli kättesaadav vaid asutuse personalile, oletati, et mõrvar peab olema keegi oma töötaja. Siiski kulus peaaegu terve aasta, enne kui kaks kahtlusalust 1977. aastal vahi alla võeti. Nendeks olid kaks filipiinlannast medõde: 30-aastane Filipina Narcisso ja 31-aastane Leonora Perezil. Ehkki üks haigla juhtkonna liige, kes oli 1976. aastal enesetapu teinud (ilmselt oli ta asjasse segatud), jättis järele kirjaliku ülestunnistuse, anti õed kohtu alla süüdistatuna kaheksas tapmises, mürgitamises ja kuritegelikus vandenõus.
Mõlemad medõed olid alati patsientide salapärase suremise ajal tööl olnud. Ka süüaluste kolleegid ja surnud patsientide omakesed kinnitasid üksmeelselt, et nad olid näinud neid kaht õde palatites vahetult enne patsientide surma. Kuid nendest tunnistustest ei piisanud mõrvasüüdistuseks.
Süüdistus varises kokku, kui selgus, et ehkki pärast õdede töölt kõrvaldamist surmajuhtumid lõppesid, ei olnud ükski tunnistaja näinud, et kohtualused oleksid kunagi midagi rohuampullidesse lisanud. Perezi suhtes lõpetas kohus kriminaalasja kolme kuu pärast ja ka Narcisso mõisteti õigeks. Enne teist kohtuprotsessi tehti mõlemale naisele psühhiaatriaekspertiis ning nad tunnistati süüdivaks. Uuel kohtuprotsessil veebruaris 1978 võeti kõik süüdistused tagasi. Mis Ann Arbori haiglas tegelikult juhtus, ongi saladuseks jäänud.

©Peter Hagen

 

0

Your Cart