Joseph Smith – mees, kes semmis inglitega ehk kuidas tekkis mormoonide sekt

23 minutit lugemist

(tekst parandatud 2020. aasta jaanuaris)
Nii kummaline kui see ka ei ole, on kolme suurima maailmareligiooni loojateks kolm meest: Jeesus Kristus, Muhamed ja Buddha. Seega on tegemist ühemehereligioonidega. Kõigi kolme nägemusi ja suhtlemist kõige kõrgemaga ei saa muidugi tõsiselt võtta…

Kui psühhiaatria oleks Muhamedi ajal olnud samal tasemel kui praegu, oleks selline mees, kes hüsteerilises meeleolus nägi korduvalt Allahi käske ja tekste andvaid ingleid, pikema jututa hullumajja saadetud. Tõsi, ükski psühhiaater ei võta ka tänapäeval kuigi tõsiselt neid, kes räägivad mingitest elektrihäältest või „pea seest“ tulnud käskudest. Kuid prohvetitega on pisut keerulisem lugu. Nende mõistuse korrasolekus pole sünnis kahelda. Kõik mis nad räägivad on puhas kuld. Kui nägid ingleid, siis nägid. Kui rääkisid inglitega, siis rääkisid. Kui said jumalalt inglite vahendusel korraldusi või pühi tekste, siis ka said!

Joseph Smith.

Kuid ka suuremate sektide loomine pole olnud „kollektiivne looming“. Metodismi lõid Oxfordi üliõpilased, vennad John ja Charles Wesley. W. Miller pani 1831. aastal USA-s aluse adventistide sektile. 1872. aastal sai C. Russel maha Jehoova tunnistajate sektiga. Küll pole aga teada nelipühilaste sekti looja nimi, kuid see sekt tekkis küllaltki hilja, alles 1907. aastal, ja loomulikult USAs.
Meie loos tuleb aga juttu Joseph Smithist, kes jumala ja tema inglite lahkel kaasabil asutas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku (The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints).
Joseph Smith sündis USA-s 23. detsembril 1805 Sharonis (Windsori maakond, Vermont). Joseph oli neljas laps üheteistkümnest. Tema vanemad töötasid kaupmeeste ja talupoegadena. Perekond vahetas nii tõsiste majanduslike raskuste, äriliste valearvestuste kui ka ikalduste tõttu sageli elukohta USA kirdepiirkonnas. Perekond üritas oma ainelist olukorda parandada aarete tasulise otsimisega, millest võttis osa ka Joseph, kes väitis (ei tea küll, mille põhjal?), et tal on võime prohvetliku kivi (!) abil peidetud aardeid leida. Ta pani selle kivi valgesse silindrisse ja olevat sel viisil saanud pidepunkte selle kohta, kust aardeid leida. Muide, see seik on väga tähtis, mõistmaks tema hilisemat käitumist ja tegevust. Kaheksa-aastaselt sai Joseph jalainfektsiooni, mis oleks äärepealt lõppenud jala amputeerimisega, siiski suudeti jalg valuliku operatsiooniga päästa, kuid poiss jäi kergelt lonkama.

Noor Joseph Smith oli väsimatu piibliuurija.

1820.–1830. aastatel algas Ameerika Ühendriikides teine suur usuline ärkamine (The Second Great Awakening). Josephi pere külastas eri kirikute koosolekuid. Joseph ise ütles selle kohta nii: „See üliärev aeg pani mind tõsiselt mõtlema ja ma olin suures kimbatuses… Erinevate usulahkude vahel oli nii palju segadust ja vaidlusi, et minusugusel noorel inimesel, kelle teadmised inimestest ja asjadest olid niivõrd vähesed, oli võimatu jõuda mingile kindlale otsusele, kellel on õigus ja kellel mitte.” Joseph käis usinasti kirikutes, luges pühakirju ja mõtiskles usu üle.
Ühel päeval ta luges piiblist, et „Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”. Ta mõtiskles selle salmi üle, lõpuks otsustas palvetada ja küsida jumalalt endalt. No kellelt siis veel?!
Sündmused, mis viisid lõpuks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku asutamiseni, algasid 1820. aastal. Tollal kõigest 14-aastane Joseph Smith kirjeldab oma nägemusi nii: „Nägin otse oma pea kohal valgusesammast, mis oli eredam päikesevalgusest ja laskus tasapisi, kuni langes minu peale. … Kui valgus minu peal oli, nägin enda kohal õhus seismas kahte isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!”” Sellele järgnesid teised ilmutused.

Josephile ilmutas end senitundmatu ingel Moroni.

21. septembril 1823 ilmus Josephile (tollal 17-aastane) ingel nimega Moroni. Joseph Smithi sõnul „ingel ütles mulle, et ta on Jumala juurest minule saadetud sõnumitooja ja et tema nimi on Moroni, et Jumalal on minu jaoks töö ja et minu nime hakatakse pidama nii heaks kui halvaks kõikide rahvuste, suguharude ja keelte seas ehk siis minust hakatakse kõnelema nii head kui halba kõikide rahvaste seas. Ta ütles, et maasse on maetud kuldplaatidele kirjutatud raamat, mis jutustab selle mandri endistest asukatest ja sellest, kust nad pärit on. Veel ütles ta, et see raamat sisaldab igavikulist evangeeliumi oma täiuses, sellisena, nagu Päästja selle neile muistsetele asukatele andis.”
21. jaanuaril 1827 abiellus Joseph Emma Hale’ga. Pulm peeti salaja, sest Emma isa oli abielu vastu. Joseph ise töötas neil aastatel aga kas isa farmis või ümbruskonnas päevatöölisena.
22. septembril 1827 olevat 21-aastane Joseph tohtinud Cumorah küngastel leitud kuldplaadid kaasa võtnud ja tõlkinud need prohvetlike kivide Uurimi ja Tummimi abil (nendest kividest on juttu piiblis Moosese 2. raamatus 28:30) vanaegiptuse keelest (millisest keelest siis veel?!) inglise keelde. Mis aga kuldplaatidest sai? Nutikas Smith ei jäänud ka siin hätta, selgitades, et pidi plaadid inglile tagastama. Smithi jutt mingitest tõlkimisel abiks olnud kividest näitab ilmekalt, kuidas piibel oli noormehe religioonist läbiimbunud arunatukese täiesti segamini pööranud. Omaenese suurest tarkusest ja ohjeldamatust fantaasiast tiivustatuna üritas ta luua „täiendatud piiblit.“ Ilmselt sai ta selles luiskeloos inspiratsiooni Moose käsulaudadest, mida ta oma fantaasiarikkas versioonis kuldplaatideks mugandas. (Kas tõesti sai sellise raamatuga maha kõigest 22-aastane usufanaatik? Oh ei, „Mormoonide raamat” on kõige pesuehtsam plagiaat. Tegelikult kirjutas selle raamatu üks kristlik vaimulik. Raamatu käsikiri varastati kirjastusest ja kaval Smith omandas ilma igasuguse süümepiinata autorluse.) Ilmutused aga jätkusid.

Inglid ilmutasid end Josephile nii ühe- kui kahekaupa.

15. mail 1829 ilmus Joseph Smithile Ristija Johannes, kes andis „Aaroni preesterluse, mis kätkeb endas inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid.” Paar päeva hiljem ilmusid Josephile Peetrus, Jaakobus ja Johannes ja andsid talle Melkesideki preesterluse, mis „juhib evangeeliumi ja hoiab endas … Jumala tundmise võtit”.
Jõukas naaber Martin Harris, üks kolmest „tunnistajast“, kes olevat neid kuldplaate oma silmaga näinud, finantseeris „tõlke“ avaldamist. 26. märtsil 1830 ilmus „Mormoonide raamat“ 5000 eksemplaris.
Lühidalt tuleks siinkohal peatuda ka jabural „Mormoonide raamatul“, mida tänaseks on tõlgitud 74 keelde.
Väljavõte „Mormoonide raamatust“: „And they also had horses, and asses, and there were elephants and cureloms und cumoms; all of which were useful unto man, and more especially the elephants and cureloms and cumoms.“ Võtku nüüd lugeja oma arunatuke kokku ja üritagu inglise keele seletavast sõnaraamatust leida, kes on „cureloms“ ja „cumoms“. Kusagil mujal sellistest elukatest juttu pole.
Autori arvates toimus Ameerika asustamine juba vahetult pärast Baabeli torni rajamist. Tollal Ameerikasse välja rännanud jarediidid olevat siiski välja surnud, enne kui pärast Jeruusalemma purustamist kuningas Nebukadnezar II poolt järgnes teine emigrantidelaine. Väljarändajad olevat kuulunud Iisraeli kadunud nefiitide ja lamaniitide suguharudesse. Jumalakartlikud nefiidid olevat Jeesus Kristust külastanud vahetult pärast tema ülestõusmist, kusjuures Jeesus olevat neile vahendanud evangeeliumi tuumiku, enne kui taevasse läks.

Sihuke olevat siis ingel Moroni läkitatud kuldraamat välja näinud.

5. sajandil eKr olevat toimunud mõlema rahvarühma vahel võitlus, kusjuures nefiidid hävitati täielikult. Lamaniite karistas aga jumal tumeda nahavärviga. Neist said indiaanlased. Viimane ellu jäänud nefiit olevat olnud prohvet Moroni, kellest meil juba oli juttu.
5. aprillil 1830, rajas 25-aastane Joseph Smith koos kuue pereliikme ja naabriga Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku. Äsjaküpsetatud religioon hakkas kasvama nagu lumepall, sest täitis oma juured kaotanud sisserändajate ootused ja lootusted. (Mormoonide arvuks hinnatakse tänapäeval 14,8–16 miljonit.)
Noorel ameerika prohvetil ei läinud uue kiriku rajamine sugugi libedalt, sest tema pooldajate äärmuslikud vaated, polügaamia propageerimine ja ülimalt askeetlike eluviiside propageerimine tekitas paljudes pahameelt ja vastuseisu. Eelkõige äratas kaasmaalastes pahameelt mitte niivõrd mormoonide polügaamia – nagu seda sageli väidetakse –, vaid uue usu kuulutajate äärmine sallimatus kõigi „muu-usuliste” vastu.
Muide, mormoonide eriskummalised ja ülimalt salastatud liturgiad meenutavad vägagi vabamüürlaste rituaale. Nii kannavad meesmormoonid liturigate ajal valget kostüümi ja rohelist põlle! Mitte keegi ei ole aga ära seletanud, mida peaks roheline põll sümboliseerima. Ka mormoonide templites on palju elemente ja ornamente, mis on ilmselgelt vabamüürlastelt maha viksitud. Seega on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik omapärane kompott piiblist, kristlusest, vabamüürlusest ja polügaamiast.
1831. aastal kolis Smith koos oma kirikuga Ohiosse, kaks aasta hiljem Missouri. 24. märtsil 1832 sai „pööbel“ ta Hiramis kätte ning kattis ta sule ja tõrvaga. Sellist häbistavat lintšimist on Mark Twain värvikalt kirjeldanud oma raamatus „Huckleberry Finn“ (eesti k 1989).

Prohvetlike kivide Uurimi ja Tummimi abi läks tõlkimine nagu ludinal.

Joseph Smithi eluloos on palju segast. Mormoone seostatakse polügaamiaga. Kuid kust see alguse sai, pole päris üheselt selge. Küll aga on andmeid selle kohta, et Joseph Smith praktiseeris juba alates 1831. aastast suhteid mitme naisega. Aastatel 1840–1844 olevat Smith arvukaid naisi „pitseerinud“. Selles ei ole küll midagi üllatavat, sest eranditult kõik sektide asutajad või nende juhid on olnud äärmiselt himurad või lausa perverdid. Erinevatel andmetel olevat Smith seksinud 34–40 naisega. Ka selles pole midagi üllatavat, sest 35–39-aastane mees on oma seksuaalsete võimete tipus. Küll pole aga üheselt tõestatud, et prohvet oleks nende naistega ka järglasi saanud.
Lõppude lõpuks olevat tema naine Emma polügaamiaga leppinud. Kuid just polügaamia oli see, mis viis Smithi lahkhelideni kiriku juhtivate tegelastega. 1838. aasta detsembrist kuni 1839. aasta aprillini veetis prohvet Liberty vanglas (Missouri) trellide taga, süüdistatuna riigireetmises (kuigi on raske ära seletada, mis seos on polügaamial riigireetmisega).
1839. aastal asutas Smith Mississipi jõe kaldal (Illinois) Nauvoo linna ja asus seal tegutsema kaupmehe ja kõrtsmikuna. Linn sai Illinoisi osariigilt oma statuudi: Smithist sai linnapea ja ta nimetas ennast tema poolt rajatud rahvaväe Nauvoo leegioni kindralleitnandiks. (Nii et usulisele hullusele seltsis veel suurusluul?!)
Vähe sellest, Smith oli kuni 1842. aastani – kuni tema väljaarvamiseni – Nauvoo vabamüürlaste looži liige. Kurjad keeled räägivad, et just sel perioodil ammutas Smith vabamüürlusest rohket inspiratsiooni oma kirikule, eelkõige aga liturgiale lõpliku kuju ja vormi andmiseks.
Mormoonid olid harrastanud mitmenaisepidamist juba liikumise alguskümnenditest saati. 1841. aastal võttis ka mormooni kiriku rajaja Joseph Smith endale mitu naist. Ajaloolaste arvates ulatus tema naiste hulk lausa 50-ni. Algselt oli mormoonide polügaamia saladuslooriga varjutatud, ent 1852. aastal teatasid usulahu juhid, et mitmikabielud on mormoonide uskumuste keskne osa.
Doktriin oli aga kindlalt ühepoolne – erinevalt meestest, kellele oli lubatud mitu abikaasat, ei tohtinud mormooni naised abielluda mitme mehega. Kuid ka mormooni mehed pidid enne polügaamiat täitma teatud kriteeriume (näitama ebatavaliselt tugevat spirituaalsust ning olema heal majanduslikul järjel) ja nende esimene naine pidi andma selleks loa. Siiski arvatakse, et mehed, kellel oli kaks või enam naist, moodustasid mormoonide kogukondades vaid 5–10%. Polügaamiat harrastasid eelkõige kogukondade jõukad liidrid.
Mormoonide kirikut ja elukorraldust ohustas 19. sajandi lõpus hävimine. Seega ei jäänud usulahu juhtfiguuridel 1890. aastal enam muid valikuid, kui esitada mormoonide seniseid tavasid ja elu muutev „Mormoonide Manifest“. 24. septembril 1890. aastal avaldasid mormoonide ehk Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kiriku juhid vastumeelselt manifesti, millega keelati usulahu järgijate seas polügaamia. Sellega keelati kõigil viimsepäevapühakutel polügaamia harrastamine.
Tõsi, kuigi Viimse Aja kirik ütles ametlikult polügaamiast lahti, harrastavad paljud mormoonid seda salaja tänini. Mees on seaduslikus abielus ühe naisega, kuid elab koos seadusliku abikaasa ja veel mitme naisega ning seaduseandjatel pole millestki kinni hakata.

Joseph Smithi ja tema venna häbistav tõrvastamine.

1844. aastal kandideeris Joseph  Smith USA presidendiks. Kuid siis puhkes skandaal! Smith osales linnanõukogu (mis koosnes ülekaalukalt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku esindajatest) otsusel 10. juunil 1844 ajalehe Nauvoo Expositors trükilao ja trükipressi hävitamisel. Ajaleht oli oma esimeses ja viimases numbris kritiseerinud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut, väitnud, et Smithi polügaamiline eluviis on eemaletõukav ja ta ise on langenud prohvet. Joseph Smithi rünnak sõnavabadusele viis selleni, et kuberner Thomas Ford käskis prohveti vahistada.
27. juunil 1844 tapsid radikaalsed Smithi vastased prohveti Carthage vanglas. Tulevahetuses hukkus kõigepealt Josephi vend Hyrum. Prohvet ise üritas seepeale teisel korrusel asuva akna kaudu põgeneda, kuid sai mitmest kuulist surmavalt haavata. Pisut enne seda oli ta kasutanud vabamüürlaste hädasignaali, et ärgitada rahva hulgas olevaid vabamüürlasi talle appi tulema. Seega oli Joseph Smith esimene USA presidendikandidaat, kes tapeti valimiskampaania ajal. Prohveti surm tuli uuele kirikule täiesti ootamatult, seda enam, et ta polnud paika pannud sedagi, kes võiks saada kiriku järgmiseks juhiks.

Olgu mormoonide sõnalise osaga kuidas on, kuid nende koor on tasemel. Milline teine kogudus võiks endale lubada sümfooniaorkestrit?

YouToube’s on üleval mitu mormoonide kiriku lahkel toel loodud romantilist ja südantliigutavat mängufilmi Joseph Smithist. Mängleva kergusega on mindud mööda mitmest olulisest küsimusest. Millega ikkagi see või teine prohvet tõestab, et tema nägemus oli tõeline, aga mitte tingitud vaimuhaigusest? Kas keegi peaks suhtuma tõsiselt 15-aastase religioonist üdini läbiimbunud nolgi nägemusse? Miks Smith neid kuldplaate kellelegi ei näidanud? Sest neid polnud olemas! Millega ta ikkagi polügaamiat õigustas? Miks nendes filmides ei mainita poole sõnagagi prohveti himurust ja naistelembust? Nendele küsimustele ei taha vastata ükski mormoon.

Mormoonide sekti ajaloost

Salt Lake City elanikud meenutavad siiani linna sihikindlaid ja tugevaid asutajaid, kes otsisid eraldatust ja pidid taluma hämmastavaid raskusi, ainsa sooviga, et neid rahule jäetaks. Eraldudes ühiskonna kristlikust peavoolust ja praktiseerides avalikult polügaamiat, kannatasid varased mormoonid usulist tagakiusamist. Kuna misjonitööl on mormoonluses tähtis koht, sai Salt Lake Cityst, linnast, mille Brigham Young asutas Utah pealinnana, mormoonide keskus. Selle piiresse jäävad ehitised, pühamud ja mälestused eraldatusest, mille nägemiseks rändab siia märkimisväärne osa neljast miljonist mormoonist.

Mormoonid rändavad läände.

19. sajandi keskel ei võtnud Utah uusasukaid kahtlemata avasüli vastu. Ameerika läänepiirkondade uurija John Fremont rääkis, et siin on viljaka pinnasega maalappe, kuid piirkond on isoleeritud ning suuremalt jaolt tühi, kuiv ja viljatu. Suur nõgu on kuivade eelajalooliste järvepõhjade, sakiliste mäetippude ja orgude ning tohutute soolatasandike piirkond. Veekogudel ei ole merega ühendust ja nad lihtsalt aurustuvad.
Piirkond on muust maailmast ära lõigatud kahe suure mäeahelikuga, mille esimesed mormooni rändurid ületasid 1847. aasta juulis, enne kui nad jõudsid Soolajärve orgu. Juttude järgi põdes Brigham Young sel ajal nii raskelt kaljumägede tähnilist palavikku, et teda tuli vankrist välja aidata, et ta saaks oru üle vaadata. Nähes viljatut ja kõledat maastikku, lausus ta sõnad, mida teavad kõik mormoonid: „Sellest piisab. See on õige koht. Sõitke edasi.”

Mormoonide peatempli ehitamine on täies hoos.

Enne teda olid siin karusnahkade otsinguil käinud mõned teisedki kartmatud valgenahalised seiklejad. Young ostis välja ainsa olemasoleva valgete asustuse, väikse küla hüttidest, mis olid püstitatud ainult aasta enne mormoonide teeleasumist. Brigham Youngi plaanide kohaselt pidi Põhja-Ameerika edelaosas sündima suur impeerium, mis ulatuks Californiani ning hõlmaks suurema osa Nevadast ja Arizonast.
Impeerium pidi saama nimeks Deseret, sõna Mormooni raamatust, mis tähistab – mõneti üllatuslikult – mesilasi. Maa osutus siiski külalislahkemaks, kui algul paistis. Mõni päev pärast Suure Soolajärve juurde jõudmist kündsid esimesed mormooni asunikud juba maad ja ehitasid teid, et tuua kohale puitu, rajasid kindlustust, et kaitsta endid indiaanlaste rünnakute vastu, ja lehtlat pühapäevaste palvuste jaoks.
28. juulil märgistas Young oma kepiga koha, kuhu tuli ehitada mormooni tempel. Linnaplaan koostati vastavalt „Zioni linna plaanile”, mille pani 1833. aastal paberile Joseph Smith. Põhja-lõuna ja ida-lääne suunas jooksid 40 m laiused tänavad ning linna keskel asus Templiväljak. Krunte mõõdeti välja vastavalt vajadusele.

Mormoonide peatempel Salt Lake Citys.

Uus mormooni impeerium oli sündinud. Ainuke mure oli see, et maa kuulus toona veel Mehhikole, kuid järgmisel, 1848. aastal sai sellest Guadalupe Hidalgo rahulepinguga Ameerika territoorium. Üksikud kohalikud indiaanlased ei tekitanud uusasukatele probleeme, kuna juute hõimul puudusid alalised asundused.
Liiatigi oli Young seisukohal, et „parem on neid toita, kui nendega võidelda”, nii et suhted olid head. Paari järgneva aasta jooksul võtsid paljud mormoonid ette raske rännaku Läände. 1855. aastaks oli algsest neljasajast asunikust saanud kuus tuhat.
Ameerika Ühendriikide kongress ei rahuldanud 1849. aastal mormoonide palvet kuulutada see tohutu maa-ala osariigiks, kuid andis Utah’le siiski territoriaalse staatuse ja kinnitas Youngi kuberneriks.
Siiski muutus Washingtonis asuv föderaalvalitsus mormoonide suhtes järjest kahtlevamaks, eriti pärast seda, kui kirik kuulutas avalikult oma toetust polügaamiale ja mõningaid sõjakamaid mormoone süüdistati vägivallategudes oma vaenlaste vastu. See valmistas ette 1857. aastal alanud sõjalist konflikti.

Pea iga mormoonide templi torni tipus troonib ingel Moroni kullatud kuju.

Relvastatud kokkupõrked kestsid ligi kümme aastat, kuid otsese sõjategevuse ja verevalamiseni ei mindud. Suurem muutus tuli 1869. aastal, mil valmis raudtee ja Utah’sse hakkasid saabuma mitte-mormoonid, et kasutada ära maavarasid, mis aitasid arendada linna 19. sajandi lõpus. Youngi järgi oli maavarade kaevandamine jumalavallatu tegevus ja nii said mormoonid nendest ettevõtmistest vähe kasu. Kogu selle aja taotles Utah osariigi staatust, kuid komistuskiviks jäi endiselt polügaamia.
1879. aastal otsustas ülemkohus, et seesugune tegevus on konstitutsioonivastane. Young oli surnud kaks aastat varem, jättes endast maha 16 naist ja 44 last. Kirikuvastased meetmed jätkusid kuni 1890. aastani, kuni mormoonid äkitselt, vähemalt avalikult, ütlesid polügaamiast lahti (sellest oli juba eespool juttu). 1896. aastal sai Utah’st Ameerika Ühendriikide 45. osariik.
Pärast pikka majandusliku depressiooni saabus Utah’sse õitseng 1940. aastatel, Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnevatel aastatel. Mormooni kirik ise hakkas tegelema majandusega ja sai rikkaks ning mõjuvõimsaks institutsiooniks.
Uraanimaagi leidmine 1942. aastal vallandas „uraanipalaviku” ning suuri sissetulekuid tõi kosmosetööstus. Praegusel ajal on 65 protsenti Utah elanikkonnast mormoonid. Kuigi suur osa Salt Lake City arhitektuuripärandist on uusehitiste tarvis lammutatud, on seda siin piisavalt, et meelitada kohale usuvendi kogu maailmast.

Mormoonide peatempli siseruumid oma mugavate tugitoolidega meenutavad pigem kasiino või ohvitseridemaja puhkeruume kui traditsioonilist kristlikku pühakoda.

Tänapäeva Salt Lake City palverändurid soovivad peamiselt oma esivanemate jälgedes käia. Tõeliselt julged palverändurid proovivad osaliselt või isegi täielikult läbida mormooni pioneeride tee, mis algab Nauvoost Illinoisis ja lookleb 1300 kilomeetrit läbi Iowa, Nebraska ja Wyomingi Utahsse.
1997. aastal, kui tähistati esimeste mormoonide saabumise 150. aastapäeva, mängiti läbi nende rännakut vankritel. 1847. aasta mõnesajast algsest reisijast surid paljud teel. Teele asuti rühmadena ja erinevaid marsruute pidi. Nii veetsid mõned talve Kanesville’is, teised Omahas; rühmad kohtusid Nebraska osariigis Fremontis.
Poolsõjaväeline distsipliin hoidis gruppi koos ja ametnikud jätsid hilisematele palveränduritele, kes pidid neile järgnema, teateid ja kirjadega tähistusposte. Mõned sellised postid, näiteks Fremontis, on taastatud, et mälestada pioneere, kes rajasid – hobuvankrites ja kaarikutes – teed Läände. Nüüdsed palverändurid saabuvad õhukonditsioneeriga autodes.
Utah’sse saabudes külastavad paljud palverändurid Emigration Canyonit (praegu Pioneer Trail State Parkis), mille läbisid esimesed mormoonide rühmad. Kindlasti tulevad kõik vaatama Templiväljakut Salt Lake Citys, kümne aakri suurust mormooni usukeskust, mida piirab viie meetri kõrgune müür. Müür võib tunduda eemalepeletav, kuid selle taga asub aiapühamu ja arhitektuuriline fantaasiamaailm. Kõige üle domineerivad Brigham Youngi näälu Truman Angelli projekteeritud omapärase arhitektuuriga hallist graniidist Mormooni templi kuus kõrget torni.

Konverentsikeskuse suur saal mahutab 21 000 inimest ja on ühtlasi suurim kontserdisaal terves maailmas.

Nurgakivi pseudogooti stiilis templile asetas Smithi „mantlipärija“ Birgham Young ja ametlikult algas ehitus 6. aprillil 1853. Alguses üritati kasutada kohalikku liivakivi, kuid see osutus liiga rabedaks ja alates 1858. aastast võeti kasutusele graniit.
Alates 1869. aastast kasutati graniidi veoks raudteed. Templi ehitustööd venisid ja mormoonide riikliku tagakiusamise tõttu soikusid 1880. aastatel.
Alles pärast seda, kui mormoonid 1890. aastal loobusid polügaamiast, jätkus templi ehitamine.
6. aprillil 1893, täpselt 40 aastat pärast ehitustööde algust õnnistas Wilford Woodruff templi sisse. Tempel on 57 m pikk ja 36 m lai, maapinnal on seinte paksus peaaegu 5 m. Kõige kõrgema torni tipus, rohkem kui 65 m kõrgusel, seisab kullatud 3,8 m kõrgune ingel Moroni kuju. Ingel hakkab tõstma huultele oma kuldset trompetit, et kuulutada Kristuse teistkordset tulekut.

Mormoonide levik maailmas (märgitud tumesinise värviga).

Templi pindala on 23 500 m², olles 40 000 m² suuruse Tempel Square’ tähtsaim ehitis. 1867. aastal hakati ehitama tohutut 76 m pikkust ja 46 m laiust palvemaja, millel on kilpkonna kilpi meenutav katus. See palvemaja on kogu maailmas tuntud oma hea akustika ja 325-liikmelise mormoonide koori poolest.
Nii nagu kõigis mormoonide templites, tohivad ka sellese templisse siseneda vaid koguduse liikmed piiskopi kehtiva soovituskirja alusel, mis väljastatakse ainult neile, kes maksavad korralikult kirikumaksu.
Samal Templiväljakul asub sekti uus konverentsikeskus, mida hakati ehitama 24. juulil 1997 ja pühitseti sisse 8. oktoobril 2000.
Tegemist on suurima religioossetel eesmärkidel kasutatava keskusega. Tohutus saalis on 21 000 istekohta. Muljetavaldav on ka vabalt kandev palkon (esimene palkon toetub sammastele), mille staatilist koormust suudab kanda Belgiast tellitud erisulamist metallkonstruktsioon. Kogu kompleksi pindala on 139 350 m².

Midagi ka asjalikku: Salt Lake Citys asub maailma suurim mormoonidele kuuluv genealoogiakeskus.

Kirik hooldab muuseume, eelkäijate memoriaale, varaseid maju ning külastuskeskusi väljakul ja selle ümbruses. Paljude külastajate jaoks on peamine sihtkoht Suguvõsauuringute raamatukogu, maailma suurim genealoogia uurimiskeskus, mis on kogu aeg avatud. Genealoogia on mormooni usu tugisammas, kuna nad usuvad, et kogu perekond, kaasa arvatud esivanemad, jäävad pärast surma kokku. Seetõttu on mormooni pühaks kohuseks uurida nii palju kui võimalik oma esivanemate kohta. Paljude Salt Lake Citysse suunduvate palverändurite jaoks on nende esivanemad ja perekonna minevik peaaegu sama tähtsad kui mormooni usu ajaloolised paigad.

* * *

Monogaamne abielu on uus sotsiaalne nähtus, mida näiteks katoliku kirik tunnistas ametlikult alles 16. sajandil. Ameerikas keelati 19. sajandil reformide õhinas polügaamia kui „meeste kirgedest sündinud institutsioon“ ära. Inglismaal, mis on tuntud oma puritaanliku meelestatuse poolest, keelustati polügaamia alles 1861. aastal.
Sellegipoolest elab polügaamia USA-s edasi. Enam kui 50 000 mormooni elavad võimude vaikival nõusolekul oma asundustes mitmenaisepidajatena. Põhiprintsiip on 3:1 – ühe mehe kohta tuleb kolm naist. Naised saavad omavahel hästi läbi, käivad koos sisseoste tegemas, tegelevad kordamööda majapidamistöödega, hoolitsevad laste eest, jälgivad nende õpinguid ja aitavad mehel isegi uut naist valida. Enamik abielusid on küll ajendatud religioossetest eesmärkidest, kuid mitte igas peres pole kõik rahumeelne: tuleb ette ka armukadedust. Arizonas Colorado Citys on 1930. aastatel rajatud mormoonide asundus, kus elab 6000 inimest. Ühel selle rajajal oli 13 naist, kes sünnitasid talle 44 pärijat. Mees suri 1986. aastal, kaks aastat enne saja-aastaseks saamist.
Mormoonid nõuavad mitmenaisepidamise legaliseerimist ja tunnustamist. Nad kinnitavad, et see abieluvorm võib olla kaasaegse ühiskonna monogaamiale huvitavaks alternatiiviks eriti ärinaistele, kes ei soovi taluda traditsioonilisi piiranguid. Lisaks pakub mitmenaisepidamine stabiilsuse ja elatusvahendid, mida paljudel monogaamsetel peredel pole.
Muide, Viimase Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku uhkes linnakus asub köidete arvult maailma suurim raamatukogu, kiriku sissetulek aastas on 500 miljardit dollarit. Suurema osa sellest tagavad mormoonid kogu maailmast, kel on kohustus maksta kogudusele andamit 10% igast kuu sissetulekust.

Veel mormoonidest

Mormoon ei tohi juua kohvi, musta teed, tarvitada alkoholi, tubakatooteid ja narkootikume või harrastada seksi enne abiellumist. Absoluutselt vastunäidustatud on igasugune kriitika „Mormoonide raamatu” aadressil või põhjendatud küsimuste esitamine mormonismi, kiriku reeglite või liturgia kohta.
Nii nagu ka Jehoova tunnistajad, harrastavad mormoonid oma usu kuulutamist. Misjonärideks võetakse alates 19-eluaastast noormehi, aga ka neide,  kes mingis konkreetses riigis tülitavad inimesi tänavatel või annavad ukse taga kella, et oma usutunnistust kuulutada. Salt Lake Citys asub 21 hoonest koosnev kompleks, kus kuue nädala jooksul tehakse 3700 tulevasele ajuloputajale põhjalik kursus. Kogu maailmas on 12 mormooni misjonäride koolitamise keskust. Noorte meeste misjonäri töö kestab kaks aastat, neidudel 18 kuud. Keeruliseks teeb ajuloputaja töö see, et ta peab selgeks saama keele, mida räägitakse maal, kuhu ta suunatakse.
Mormoonide jumalateenistused on surmigavad. Templites pole pühapilte, ei mängita pille, puudub toretsev-emotsionaalne liturgia nagu see on katoliiklikus või õigeusu kirikus. Mormoonide „meeting”, nagu nad seda ise nimetavad, meenutab mahlast kuivaks pigistatud apelsini. Kui teistes linnades asuvaid mormoonide templeid võivad külastada ka „muu-usulised”, siis Salt Lake Citys asuv kõrge metallaiaga ümbritsetud peatempel on võimas kindlus, kuhu võõral asja ei ole. Muide, kõrged aiad on ka kõigi teiste mormoonide kirikute ümber, ükskõik  millises riigis.
Kuigi mormonism „leiutati” Ameerikas, siis väljaspool Utah’ osariiki ei taha suurem osa ameeriklastest mormoonidest midagi teada. Suuremalt jaolt läheb tühja ka misjonäride töö. Eriti napakas on mormoonide idee saata misjonäre riikidesse, kus „oma jumal” juba ammu olemas. Miks näiteks peaks keegi budistlikus Tais või Birmas kuulama mormoonidest misjonäride loba ja miks peaks keegi nende segasevõitu sektantlust omaks võtma?

Tunnuspildil: Aastatel 1984–1993 ehitatud templit San Diegos peetakse mormoonide kaunimaks pühakojaks.

©Peter Hagen

0

Your Cart