Doktor Surm: Harold Shipman

5 minutit lugemist

2000. aasta jaanuari lõpus mõisteti Inglismaal dr Harold Shipmanile 15 patsiendi tapmise eest 15-kordne eluaegne vanglakaristus. Inglise väikelinnas Hyde’is 30 aastat arstina praktiseerinud perearst Shipman läheb Inglismaa kriminalistika annaalidesse enim inimesi tapnud sarimõrvarina, sest hiljem tuvastati juurdluse käigus, et ta on mõrvanud vähemalt 215 inimest.

Mõrvarist arst tabati 1998. aasta sügisel, kui advokaat Angela Woodruffil tekkis kahtlus, et Shipman oli võltsinud tema 81-aastase ema Kathleen Grundy testamenti, ja teatas asjast politseisse.
Õigupoolest oleks tohtrihärra pidanud märksa varem politsei vaatevälja sattuma – too pettuselt tabatud pereisa oli kohtupinki saadetud juba 1970. aastatel, kui ta narkomaanina retsepte võltsis. 1998. aasta hilissuvel juhtis naabruskonnas elav arst võimude tähelepanu Shipmani ravialuste suurele suremusele. Politsei ei võtnud midagi ette. Alles pärast Shipmani arreteerimist sama aasta sügisel andis tervishoiuminister Alan Milburn korralduse uurida mehe patsientide surma tegelikku põhjust. 14 naispatsiendi põrmud kaevati hauast välja, kõigis surnukehades leiti heroiini jälgi. Esialgu oli mõrvari motiiv segane, sest ainult ühe ohvri puhul oli mängus omakasu.

Arvatakse, et see kurva näoilmega tohter Harold Shipman mõrvas vähemalt 215 inimest. Klassikalise sarimõrvarina ta oma tegude motiivide kohta uurijatele mingeid selgitusi ei andnud, oma „köögipoolt” ei avalikustanud. 13. jaanuaril 2004 poos ta ennast oma kongis.

Läbiotsimisel leidis politsei arsti kodust sellise koguse meelemürki, millest oleks jätkunud 400 inimese tapmiseks. Uurija John Pollard oletas, et Shipmani arvel võib olla isegi rohkem kui 1000 inimese elu (tal oli rohkem kui 3000 ravialust).
Klassikalise sarimõrvarina ei näidanud Shipman kohtus vähimatki märki südametunnistuspiinadest. Ta ei kahetsenud oma tegusid ning leidis, et pole teinud midagi taunitavat. Tõenäoliselt ei osanud ta neid mõrvu isegi enda jaoks põhjendada.
Kohtuotsuse väljakuulutamise päevaks tellis ta endale koju lillekimbu, et õnnitleda end õigeksmõistmise puhul. Kuid kohus tunnistas mehe süüdi. Hilisem juurdlus tuvastas, et Shipman tappis Põhja-Inglismaal Yorkshire’i krahvkonnas praktiseerides 23 aasta jooksul heroiinisüstiga vähemalt 215 patsienti, kellest 171 olid naised ja 44 mehed. Vanim ohver oli 93-aastane naine ja noorim 41-aastane mees. Enamik teise ilma saadetutest olid naised vanuses 75–84 eluaastat.
13. jaanuari hommikul 2004 leiti Lääne-Yorkshire’is asuva Wakefieldi vangla üksikkongis istunud Shipman oma kongist surnuna. Sarimõrvar oli ennast voodilinaga üles poonud. Ajalehe The Sun andmeil säästis maniaki enesetapp Briti rahva rohkem kui 550 000 naelsterlingi (s.o 12,4 miljoni Eesti krooni) kulutamisest. Selle raha eest saanuks Shipman veel 20 aastat trellide taga istuda. Vanglaraporti andmeil ei rääkinud Shipman oma elust kunagi ning keeldus oma kuritegusid arutamast, kahetsemisest rääkimata.
Harald Frederick Shipman sündis 14. jaanuaril 1946 töölisperekonnas. Seitsmeteistkümneselt tabas teda ränga hoobina ema surm kopsuvähki. Esimest korda elus taipas Shipman, milline mõju võib olla arstil ja tema morfiinisüstil surija viimastel elupäevadel. Auahne ja võimekas noorsand astus 1965. aastal Leedsi ülikooli, et meditsiini tudeerida. Peatselt jäi Haraldi 17-aastane pruut Primrose rasedaks. Nad abiellusid 1966. aastal ning said ühtekokku neli last.

Tulevane edukas arst-mõrvar Harold Shipman (vasakult kolmas).

1970. aastal lõpetas Shipman ülikooli ning asus praktiseerima. 1974. aasta paiku märkasid kolleegid õudusega, et noor arst pruugib morfiinilaadset uimastit petidiini ning kaotab selle mõju all aeg-ajalt teadvuse. Ta sai Todmordeni polikliinikust hundipassi ning kopsaka trahvi retseptide võltsimise eest. Rängemast karistusest vabastas teda aus ülestunnistus: „Ma vajan ravi.”
1977. aastal asus Shipman taas perearstina tööle, seekord Hyde’is. Kolleegid pidasid tast lugu, patsientide meelest oli ta vahest veidi üleolev. 1993. aastal, pärast tüli äripartneritega, avas ta koos administraatorist abikaasaga eduka erapraksise. Kuid 7. septembril 1998 varises Shipmani hästivarjatud salaelu kokku. Ta vahistati süüdistusega loo alguses mainitud Kathleen Grundy mõrvas. Grundy juristist tütar oli vaidlustanud ema uue testamendi, millega too pärandas kogu oma vara, 386 000 naela perearstile. Arst oli ohvri nimel kirjutanud: „Ma tahaksin dr Shipmanit hoolitsuse eest tänada.” Vanaproua laip kaevati üles ning lahkamisel tuvastati, et ta oli saanud surmava doosi heroiini.
Juurdlusel selgus, et Shipman oli tapnud veel 15 patsienti. Kahtlusalune ise ilmutas ülekuulamistel äärmist enesekindlust ja ülbust ning lükkas kõik süüdistused tagasi. Nagu öeldud, tuvastati hiljem ka mehe teised mõrvad.
Pärast maniaki enesetappu huvitas paljusid inimesi, miks ta inimesi teise ilma saatis. Kuidas võis Yorkshire’i perearst, keda usaldas ja austas üle 3000 patsiendi, olla samal ajal halastamatu mõrtsukas, kes tappis pealtnäha ilma mingi motiivita vanemaid naisterahvaid nende endi kodus tüllkardinate taga? Prokuröri meelest tahtis Shipman tunda end jumalana ning valitseda elu ja surma üle. Otsene rahalise kasu saamine oli teisejärguline siht. Üks psühhiaater pakkus tapahimu võimaliku põhjusena välja mehe suurusluulu, mida ta seostas ema varajase kaotusega.

5-aastane Harold Shipman.

Kuid asi on tegelikult märksa lihtsam. Shipman kaotas varakult ema ning tõelise memmepojana ei suutnud ta kaotusest kunagi toibuda. Surev ema oli tema jaoks selline šokk, millest ta ei suutnud kunagi toibuda. Aja jooksul ema surmaga seotud nekrofiilsed fantaasiad süvenesid ning lõpuks hakkas ta „kaotuse korvamiseks” patsiente tapma. Ema surm tekitas temas aga soovi arstiks õppida. Nii on olnud paljude tohtritega, just vanema valus kaotus tekitab soovi arstiks hakata. Kellest saab arst, kellest aga arst-mõrvar…
Pole sugugi üllatav, et Shipmanil kui sarimõrvaril oli oma kindel ja muutumatu käekiri. Patsiente tappes ja voodi kõrval nende suremist jälgides elas Shipman tegelikult iga kord läbi oma ema elu viimaseid hetki. Ta tahtis ikka ja jälle kogeda, mida ema võis surres tunda. Ka võis ta surevat patsienti jälgides mõelda: „Minu armas ema on surnud, nüüd sured ka sina!” Kas ta püüdis sel viisil oma kaotusvalu leevendada? Või tundis ta hoopis haiglast surmahirmu ja üritas sellest võitu saada patsiente mõrvates? Üsna kindel on see, et talle meeldis suremisprotsessi jälgida.
Pole sugugi lihtne tungida Shipmani-suguse maniaki mõttemaailma, seda enam, et ükski sarimõrvar ennast ei ava ega taha oma mõrvade taustast ja motiividest midagi rääkida.

©Peter Hagen

 

0

Your Cart