Ettevaatust – arst!

96 minutit lugemist

„Mu koer päästis mu elu.”
„Kas uppumisest?”
„Ei, ma olin haige, aga koer ei lasknud arsti majja.”

Inimene, kes sind ühel heal päeval teise ilma saadab, ei ole murdvaras või röövel, ka mitte patoloogiline kihu- või röövmõrvar või purjus autojuht, vaid sinu enda perearst! Uskumatu, aga tõsi!
Tõenäosus surra arsti poolt väljakirjutatud keemiliste ravimite kahjulike kõrvalmõjude tagajärjel on viis korda suurem kui hukkuda autoõnnetusel, isegi suurem kui surra vale diagnoosi tagajärjel.

Arstid ja haiglad kujutavad tänapäeval suurt ohtu inimeste elule ja tervisele (haiglates võib inimene kõigele lisaks saada operatsiooni ajal eluohtliku sepsise lohakalt desinfitseeritud meditsiiniseadmetest). Inimeste surmapõhjuste hulgas jagavad esimest ja teist kohta vähk, südame- ja veresoonkonnahaigused ning kolmandal kohale jääb arstide tegevus! Ja mis eriti hämmastav: ülimoodsa, -kalli ja -keerulise meditsiiniaparatuuriga varustatud arstid ei oska sageli diagnoosida isegi „kõige lihtsamaid haigusi”.
Toome siinkohal ühe eriti briljantse näite. See juhtus 1990. aastatel Rumeenias. Velsker pidas 32tuhusid gastriidist tingitud vaevusteks. Kolm tundi hiljem tõi „gastriidihaige” naine ilmale priske poisslapse. Vanematel jätkus huumorimeelt, et kutsuda katsikutele ka nutikas velsker…
WHO statistika kohaselt sureb valediagnooside ja võltsravimite tootjate äriajamise tulemusel umbes 200 000 inimest aastas. Suurima „panuse“ annavad sellesse näitajasse nn. kolmanda maailma ja endise sotsialismileeri riigid, aga, nagu ilmneb, mitte ainult nemad, sest selle kurva statistika tipp-kolmeks on India, Ukraina ja kummalisel kombel Prantsusmaa. WHO andmetel on tervelt kolmandik arstide pandud diagnoosidest valed. Piisab ühest näitest: 85,2% seljavaluga seotud diagnoosidest on valed, pealegi pole seljavalude vastu tänini tõhusaid ravimeid…

On neli liiki arste: Ühed ei oska midagi aga teavad kõike – need on terapeudid. Teised ei tea midagi aga oskavad kõike – need on kirurgid. Kolmandad ei tea ega oska midagi – need on psühhiaatrid. Ja lõpuks on arstid, kes kõike teavad ja kõike oskavad, nende juurde jõutakse liiga hilja. Need on patoloogid…

„Tõenäosus, et patsient endale Iirimaa haiglas mingi nakkuse saab, on üks kümnest,” teatas „The Irish Times” 2020. aastal. Haiglanakkus, nagu seda nimetatakse, nõuab lisaravi ja patsiendil tuleb kauemaks haiglasse jääda. Keskmiselt võib ühe haiglanakkuse saanud patsiendi ravimine minna maksma 2150 eurot ning patsiendil võib olla vaja 11 päeva kauem haiglas viibida, kui veri on nakatunud. Ajaleht kirjutab, et erilist muret tekitavad nn. superbakteri-nakkused, sest need bakterid „muutuvad järjest suurema hulga antibiootikumide suhtes resistentseks”. Haiglanakkustele on kõige vastuvõtlikumad „vanemad inimesed, väikesed lapsed, need, kes viibivad haiglas pikka aega [ning] krooniliste haiguste põdejad, näiteks südamehaiged ja bronhiidipõdejad”.
Raviviga on USA haiglates kõige rohkem patsiente tapvate asjaolude edetabelis neljandal kohal peale südameataki, insuldi ja vähi. Iga 20. ameerika haigla patsient saab statsionaarse ravi ajal „boonusena” kaasa mingi ohtliku infektsiooni. Eriti ohtlik on kurikuulus haiglates leviv ja sageli surmajuhtumeid põhjustav „superbakter” Staphylococcus aureus, mis levib peamiselt hingamisvoolikute kaudu. (Nii tuli näiteks Saksamaal 38-aastasel wrestlingi tähel Jimmy Ravelil amputeerida 2021. aasta oktoobris mõlemad jalad põlvedeni, sest kurikuulus haiglabakter Staphylococcus aureus oli mehe mõlema sääre luudes põhjustanud eluohtliku põletiku).
Või võtame näiteks peavalu. On umbes täpselt 168 põhjust, miks inimesel pea valutab. Ja kui suur on tõenäosus, et perearst paneb veerand tunni jooksul ainuõige diagnoosi? Olematu! See tähendab, et peavalu ravitakse täiesti suvaliste ravimitega – õigemini üritatakse ehku peale valusid leevendada.
Eestis sureb vale ravi tõttu igal aastal umbes 1500 inimest, omal nahal saab ravivigu tunda 12 000 inimest. Iga kümnes diagnoos on vale…
Itaalia onkoloogide assotsiatsiooni andmetel sureb igal aastal Itaalias arstide valediagnooside, eksimuste ja vigade tõttu 14 000–50 000 inimest ehk umbes 100 inimest päevas. Sealhulgas heidab 32% patsientidest hinge kirurgiliste lõikuste ajal tehtud vigade pärast. Harvemini tuleb surmajuhtumeid ette valede või hiljaks jäänud diagnooside, valede ravimite manustamise või erinevate ravimite kahjulike koosmõjude tõttu. Erinevate keemiliste ravimite heauskne kasutamine tähendab seda, et ühel heal päeval tuleb hakata ravima nende ravimite kahjulike koosmõjude tagajärgi – eriti kehtib see keemiaravi kohta, millest teeme veel allpool pikemalt juttu.
„Ravimid viisid 2019. aastal Saksamaal hauda rohkem inimesi kui liiklusõnnetused,” teatas ajaleht „Stuttgarter Nachrichten”. Teadete kohaselt suri aastal 2019 valesti määratud ravimite tõttu umbes 25 000 inimest. See arv on kolm korda suurem kui sama aja jooksul liiklusõnnetustes hukkunute arv. Iseravimine öeldakse etendavat selles vaid teisejärgulist osa. Peamiseks probleemiks näib olevat see, et arstid on saanud ravimite ja nende mõju kohta liiga vähe infot ja väljaõpet. Farmakoloog Ingolf Cascorbi sõnul oleks ühe hinnangu kohaselt võimalik „igal aastal hoida Saksamaal ära 10 000 surmajuhtumit ning 250 000 tõsiste kõrvalmõjude tekkimise juhtumit, kui tehtaks rohkem uurimistööd ja antaks rohkem väljaõpet”, öeldakse teadaandes.
Samamoodi teatab prantsuse ajakiri „Sciences et avenir” ühest Prantsusmaal läbi viidud uurimusest, mis näitas, et ravimid, mis 150 000 retseptiga üle 70-aastastele inimestele välja kirjutati, olid umbes 10 700 juhul kas valed või ilma igasuguse toimeta. Peaaegu iga 50. ravim võis osutuda ohtlikuks võimalike koosmõjude tõttu teiste määratud ravimitega või oli ohtlik mõnel muul põhjusel. Hinnangute kohaselt veedavad eakad inimesed Prantsusmaal igal aastal miljon päeva haiglas ainuüksi seetõttu, et ravim on neile negatiivset mõju avaldanud.
Meditsiiniliste eksimuste tõttu sureb igal aastal USAs kuni 98 000 haiglaravile paigutatud ameeriklast. Selle probleemi põhjuseks peetakse vigu haiglate, kliinikute ja apteekide töös. Näiteks, sageli on farmatseudil sageli raske retsepti alusel rohtu välja anda arsti viletsa käekirja tõttu. Kas arst on patsiendile määranud kümme miili, grammi või kümme mikrogrammi? Probleemi suurendab ka see, et paljudel ravimitel on samakõlalised nimetused, mis võivad tekitada segadust nii arstides, õdedes, apteekrites kui ka patsientides. USA Meditsiiniinstituut nõudis juba 2000. aastal meditsiiniliste vigade 50-protsendilist vähendamist viie aasta jooksul. Pole teada, kas ka sellise tulemuseni jõuti.
Vähe sellest, rahaahned kirurgid kogu maailmas teevad igal aastal loendamatu hulga täiesti tarbetuid operatsioone, sest lõikuste arvust sõltub ju kirurgi sissetulek. See oleks aga välistatud, kui kirurgil oleks kindel kuupalk+lisatasud või preemiad (nii nagu see N. Liidus oli), sellisel juhul poleks kirurg huvitatud mittevajalikust operatsioonist.

Üks kirurg teisele: „Kuidas operatsioon möödus?”
„Hästi, patsient vabanes oma haigest neerust kaks tundi enne surma!”

2016. aasta lõpus küsitles Saksa ettevõtetenõustaja Bain & Company 1200 meedikut, kellest ainult 42% tunnistas, et nad soovitaksid haiglat, kus nad ise töötasid, ka oma sõpradele.
Arvud on kurjad: vähemalt 10 000 sakslast sureb igal aastal vale diagnoosi või vale ravi tagajärjel ja poole miljoni sakslase tervis saab vale ravi tagajärjel tõsiselt kannatada.
2015. aastal esitati Saksa haigekassale 14 828 kaebust, milles seati kahtluse alla nii diagnoos kui ka ravi kvaliteet. 4064-l juhul leiti, et kaebus on põhjendatud. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi väljub igal aastal saksa haiglatest umbes 100 000 inimest palju halvemas seisundis kui enne haiglasse saabumist. Kuid paljudel ei lähe niigi hästi. Nad surevad haiglas ja pärast tuhastamist ei saa keegi teada, et nad hukkusid vale diagnoosi, vale ravi või erinevate keemiliste medikamentide kahjulike koosmõjude tagajärjel. (Saksamaal tuhastatakse 70% lahkunutest – sinna see vene gaas läheb!) Vähe sellest, hinnanguliselt sureb Saksamaal igal aastal 600–700 inimest ainuüksi seetõttu, et kirurgid on mõne operatsiooniriista patsiendi kehasse unustanud! Tegijaga ikka juhtub!

Kirurg: „Vabandage, me peame teile kordusoperatsiooni tegema. Mul libises üks sulgur teie kõhtu!”
Patsient: „Siin on teile kakskümmend  eurot, ostke endale uus sulgur!”

Kui autojuht eksib ja sõidab inimese surnuks või reisilennuki piloodi või laeva kapteni vea tagajärjel hukkuvad sajad reisijad, võidakse neile (eeldusel, et süüdlased ise ellu jäävad) määrata isegi vanglakaristus. Kui tavakodanik teeb ükskõik millise vea, põhjustades sellega teise inimese surma või tervisekahjustuse, võetakse ta kohtulikule vastutusele. Kui treiali toodangust on ka ainult 1% praak, saab ta jalaga tagumikku. Kui „teaduspõhist” meditsiini praktiseeriv meedik teeb vea vea järel, ei juhtu mitte kui midagi (äärmisel juhul vahetab ta töökohta). Kui onkoloog patsienti terveks ravida ei suuda, ei juhtu samuti midagi – aja möödudes saab ta doktori, hiljem aga koguni professori kraadi!

„Milline on haige seisund?” – „3000 eurot.” – „Siis võib operatsiooniga alustada!”

Juba ammugi räägitakse rahva hulgas jutte sellest, et kaasaegsed arstid on muutunud tegelikult suurte ravimifirmade müügiagentideks, kes on ära ostetud selleks, et nad kirjutaksid välja ainult teatud firmade ravimeid. Üheksa kümnest suurest ravimifirmast kulutavad turundusele rohkem raha kui teadustööle.
Ravimifirmade tulud ületavad juba ammugi relvade müügist saadava tulu. Kas lugeja teab, et üks suur ravimikontsern kulutab Läänes ühe arsti „määrimiseks” keskmiselt 35 000 eurot aastas selleks, et ta kirjutaks välja ainult selle firma ravimeid.
Üle 75 protsendi juhtivatest arstiteadlastest on (kaudselt) ravimifirmade palgal. Olgu siinkohal veel öeldud, et arstide äraostmiseks või „meelitamiseks” on tuhat viisi, pole vaja midagi ümbrikus kusagil nurgataguses kohvikus või hämaras tagahoovis üle anda või Šveitsi varikontole kanda.
Millegipärast korraldatakse meedikute kõikvõimalikke seminare, konverentse ja täiendõppeid ikka kusagil Kariibi mere imekaunil saarel (vahel harva ka Türgis), nagu poleks Euroopas ühtegi saali ega ruumi, mida sellise ürituse jaoks rentida.

Käesoleva loo autoril oli võimalus aastaid tagasi viibida ühes Berliini hirmkallis restoranis „seminaril”, mis kujutas endast kolm ja pool tundi (!) kestnud arstide, nende pereliikmete ja heade sõprade (iga kutsutud tohter võis veel kaks külalist kaasa võtta) ohjeldamatut õgimist ravimifirma arvel… (Arvel ülemist piiri ei olnud, ravimifirma arvestas lihtsalt sellega, et keegi ennast lõhki ei söö. Ainult alkohoolsete jookide eest tuli endal maksta.) Teadmishimulised doktorid-seminaristid õgisid ennast nii täis, et tõusid aeg-ajalt lauast üles ja tegid mitu tiiru ümber restorani, et hõrgutavate roogade jaoks kõhtu ruumi teha! Minu kõrval istus ühe arsti umbes 12-aastane poeg, kes sõi „seminari” ajal hinnanguliselt kolm ämbritäit sooja toitu. Kuhu see tal ära mahtus, jääb emakese looduse üheks suurimaks müsteeriumiks!
Muide, restorani kõrval asuvas tuledesäras saalis oli kõik seminariks valmis pandud: tahvlid, viltpliiatsid, veepudelid, märkmepaberid… Ainult et ükski lugupeetud doktor ei suvatsenud isegi üle konverentsisaali läve astuda! Mina olin ainuke tola, kes selle inetu tembuga hakkama sai. Tõsi, vanadel headel aegadel nimetati taolist „seminari” korruptsiooniks…
Muigama paneb see, kuidas oma kompetentsust rõhutada armastavad tohtrid ennast oma kodulehtedel igal võimalikul viisil kiidavad ja ülistavad (kes see ikka doktori saba kergitab kui mitte doktor ise!). Kirja pannakse iga konverents, kohtumine, käepigistus, isegi 1-päevane seminar, rääkimata 3-päevasest täiendõppest, pooletunnisest väljasõidust jne. Iseküsimus on muidugi, mis erilisi teadmisi või kutsealaseid oskusi on võimalik omandada paari tunni või mõne päeva jooksul.
Kallis tohter, ära mängi lolli, me kõik tahame hästi elada! Ütle parem ausalt, et võtsid Santa Monica rannas viis päeva päikest, kolasid nädal aega mööda San Francisco geibaare või lakkusid kaks päeva Seattle’ baarides viskit.

* * *

Tänapäeval on arstiteadus arenenud nii kaugele, et enam ei ole ühtegi tervet inimest.
Rahvatarkus

2017. aasta novembris kehtestati USA-s nagu korra nina nuusates uus norm, mille kohaselt on 130/80 mmHg nüüd USA-s kõrge vererõhk. Piltlikult öeldes tekitati üheainsa suletõmbega juurde miljoneid ravi vajavaid inimesi! Ennemuiste algas Ühendriikides kõrge rõhk näidust 140/90.
Ja veel üks pikantne detail: paljud haigused on välja mõeldud ainuüksi selleks, et võimalikult palju maksujõulisi inimesi tulutoovateks patsientideks muuta. Vaat, kuhu me oleme jõudnud: ravitakse olematuid haigusi!
Tõsi, nende olematute haiguste ravimine patsienti üldreeglina ei tapa, kuid on väga tulus. Ja nii mõnigi ravim on turule pääsenud ainult tänu altkäemaksule. Ravimifirmad ei ole ausad, iga uut ravimit ülistatakse taevani, aga selle negatiivseid kõrvalmõjusid mainitakse vaid mokaotsast või vaikitakse üldse maha.

Mida parem arst, seda rohkem ta teab kasutuid ravimeid.
Rahvatarkus

Toome siinkohal ühe mõtlemapaneva näite.
1988. aastal suri New Yorgis 85-aastaselt keegi Valerie Cohen, kes jättis testamendiga oma perearstile üsna huvitava päranduse. Kui tohter suure pitseeritud kasti avas, polnud tema imestusel piiri: selles olid kõik retseptid, mis ta oli oma patsiendile viimase 50 aasta vältel välja kirjutanud. Ühtki nendest polnud kõrge eani elanud isekas proua Cohen kasutanud!

Ainuüksi Saksamaal on müügil rohkem kui 60 000 erinevat ravimit. Kas kõik need ravimid on ikka tõesti vajalikud, kas neist kõigist on ka abi?
Alles 2003. aasta detsembris tunnistas Briti suurim ravimifirma GlaxoSmithKline’i juht esimest korda, et enamik ravimeid ei aita suuremat osa inimesi, kes neid kasutavad. Firma asepresident ja Põhja-Carolina Duke’i ülikooli geneetikaakadeemik Allen Roses ütles, et Alzheimeri tõve raviks mõeldud ravimid toimivad vähem kui kolmandiku patsientide puhul, vähiravimid aga heal juhul umbes veerandi puhul kõigist neist, kellele need on välja kirjutatud. (Olgu öeldud, et iga kolmas turule lubatud uus ravim on mõeldud vähi ravimiseks.) Migreeni, osteoporoosi ja atriidi raviks mõeldud ravimid toimivad vaid pooltel patsientidest.
„Suur osa ravimitest – rohkem kui 90% mõjub vaid 30–50 protsendil inimestest,“ ütles Roses.
Keemilised ravimid on üldse ühed toredad asjad. Pea igal retseptiravimil on 1–2 positiivset toimet… ja 20–45 või rohkemgi „võimalikku” negatiivset kõrvalmõju!
Mitte ükski autofirma ei saaks tuua turule autot, mille pidurid funktsioneerivad alles igal kolmandal või viiendal piduripedaalile vajutamisel. Kuid nagu eelpool toodud arvud näitavad, siis meditsiinis ja ravimitööstuses on selline asi täiesti normaalne ja lubatav. Ainult vähesed patsiendid teavad, et ravimitööstused on nii võimsad, et võivad mistahes riigi valitsust mõjutada või ära osta.

Eluohtlikud ravimid
Kui mängus on suur raha, siis on ravimifirmad võimelised varjama andmeid ja kasutama maffiale omast taktikat, et vaigistada ohtlike ravimite kriitikuid. Arstid usaldavad uusi ravimeid. Lõppude lõpuks on need läbinud ulatuslikud, ranged ja kallid ohutustestid ning veenvad uuringud on kinnitanud ravimite tõhusust (isegi kui neid on rahastanud ravimitootja ise) ja edasimüüjad on saanud koos uute arvutitega büroo jaoks ka mõned juhised nende müümiseks.
Uute ravimite turuletulekut saadab alati suur meediakõmu, millega tähistatakse uusi lootusi mõnest kroonilisest haigusest tervenemiseks. Uued ravimid meeldivad kõigile, eriti aga nende tootjatele, kes plaanivad saada kolmandiku kasumist.
Aga uute ravimite tulusal äril on ka oma sünge varjukülg. Peaaegu kolmandik uutest ravimitest tekitavad patsientidele eluohtlikke kõrvalmõjusid või koguni surma, kuigi nende ohutust on aastaid uuringutes kontrollitud.
Seejärel möödub veel keskmiselt seitse aastat, kuni ravimimüügi reguleerijad hakkavad tegutsema. Mõnikord jäävad ohtlikud ravimid turule kümneks ja enamakski aastaks, kuni need viimaks keelatakse või nende eest hoiatatakse. Viivitamise ajal võivad ravimid surmata või kahjustada veel sadu tuhandeid patsiente, sest arstid jätkavad issanda rahus nende väljakirjutamist.
1982. aastal võtsid seitse inimest Chicagos laialt levinud valuvaigistit Tylenol. Nende õnnetuseks sisaldasid Tylenoli tabletid tsüaniidi. Tavaliselt võetakse seda ravimit valu või külmetuse korral. Esimesena võttis Tylenoli mees nimega Adam Janus, kes suri tund aega hiljem. Paar teist tema pere liiget, mõistmata tema surma põhjust, võtsid sama rohtu ja surid. Tylenol põhjustas ka ühe noore tütarlapse surma. Politsei hakkas koheselt juhtumiga tegelema ja hoiatas inimesi ohtliku ravimi eest. Ajutiselt peatati Tylenoli müümine. Keegi ei tea, kuidas sai selline traagiline viga juhtuda.
Ohtlikku viivitamist põhjustavad sageli mitmed asjaolud: reguleerijate bürokraatlik ebapädevus ja nende tihedad sidemed farmaatsiafirmadega, ebamugavate andmete teadlik varjamine, ravimi ohtlikkuse avastanud sõltumatute teadlaste ähvardamine ja hirmutamine ravimifirmade juhtide poolt.

Jälgige raha
Peaaegu kolmandik uuest ravimitest tekitavad patsientidele eluohtlikke kõrvalmõjusid või koguni surma, kuigi nende ohutust on aastaid uuringutes kontrollitud.
Miks küll peaks mõni ravimifirma edasi tootma toodet, mille kohta on teada, et see võib olla surmav? Lihtne vastus on – raha. Ravimifirma on investeerinud rohkem kui 1,3 miljardit dollarit, et saavutada ainult ühe ravimi kinnitamist, arvestamata seejuures veel sadu teisi keemilisi koostisi, mis juba väljatöötamise varajases staadiumis ei läbi kontrolli, kuid millest igaüks võib samuti firmale maksma minna veel 150 miljonit dollarit.
Kui ravim on lõpuks kinnitatud, jääb selle patendi 20-aastasest kehtivusest alles veel umbes 12 aastat, mille jooksul tootja tahab tagasi saada nii selle raha, mis tehti ravimi väljatöötamiseks ja kinnitamiseks kui ka need summad, mis kulusid ebaõnnestumistele, lisaks tagama aktsionäridele märkimisväärse kasumi. Ravimifirma saavutab tavaliselt edu kõigil kolmel rindel: uus ravim annab peaaegu kolmandiku ravimitööstuse kasumist ja toob igal aastal sisse 11,5 triljonit (miljon miljonit) dollarit. Kui firma suudab uue ravimi võimalikku ohtlikkust hoida vähemalt mõne aasta saladuses, teenib ta juba tagasi tehtud investeeringud ja ükskõik milline ravimitootjale määratud trahv on igal juhul väiksem kui firma aastane müügitulu.
Teadlased SONAR (Southern NetWork on Adverse Reactions) projektist, mis esindab sõltumatuid ravimiuurijaid 50 meditsiiniülikoolist, analüüsisid 15 ravimi ja ühe meditsiiniseadme ajalugu, mille kohta ajavahemikus 1997–2019 oli kas vähemalt 1000 teadet patsientide surma või raskete reaktsioonide kohta, või mille tõttu tuli tehtud kahjustuste tõttu maksta hüvitist rohkem kui miljard dollarit.
Kõrvatoimeid uurinud teadlased ei suutnud kontrollitud ravimitest pooltel avastada letaalsete ja raskete kõrvalmõjude juhtumite koguarvu, kuid tuvastasid, et 15-st ravimist 7 olid enne nende ohtlikkuse paljastamist olnud surmavad või tugevasti kahjustanud umbes 750 000 inimest. Nende teadlaste arvestused on isegi veel tagasihoidlikud, teised teadlased on SONAR uurimisrühmaga võrreldes juhtumite üldarvu kahekordistanud.
Ravimitootjad on tervisekahjude hüvitisi maksnud kokku 38,4 miljardit dollarit ja nelja ravimi tootjad on maksnud 1,7 miljardit dollarit trahve, mille kohus määras selle eest, et nad ei teatanud arstidele ja ravimikäibe reguleerijale USA toidu- ja ravimiametile (FDA) õigeid andmeid ravimite ohtlikkuse kohta.
15 ravimist 12-le omistati nn musta kasti hoiatus, FDA embleem, mis sisuliselt teatab arstidele, et ravimit tohib välja kirjutada ainult juhul, kui patsient ilma selleta sureks, ning kuus ravimit eemaldati turult sootuks.
Kui ravimite surmav toime lõpuks paljastati, langes nende müügimaht 94%.
Ometi pidi mööduma keskmiselt seitse aastat, kuni FDA reageeris, kuid mõnikord on see nõudnud 16 või enam aastat. Selge on see, et reguleerijad polnud kuulanud arste, kes olid uute ravimite puhul märganud midagi väga ebameeldivat ja sellest teatanud. SONAR rühm avastas, et ravimifirmade esindajad ähvardasid ja hirmutasid neid arste, kes tõepoolest üritasid rahvast hoiatada, ning vähemalt üks ülikoolihaiglas töötanud arst vallandati.

Väljaminekuid kokku lugedes
Lõppkokkuvõttes on kannatajaks patsient. Üks ravimitest, Fen-Phen (fenfuramiin-fentermiin), mis oli ette nähtud kaalu alandamiseks, oli surmav või kahjustas raskelt ligikaudu 600 000 inimest, enne kui see müügilt eemaldati. Arstid ei saanud eelnevalt mingeid hoiatusi ning jätkasid letaalseid südameprobleeme tekitava ravimi väljakirjutamist. Järsk südameprobleemide kasv patsientide seas tundus arstidele tõelise müstikana. Paljud nende patsientidest olid keskealised naised, kes hakkasid kaebama õhupuuduse üle ning kelle seisund halvenes iga nädalaga. Paljud surid või haigestusid raskelt südamehaigustesse, ning kõik nad kasutasid tookord Fen-Pheni.
Teine SONAR uurimisrühma analüüsitud ravim oli levofloksatsiin (Levaquin), laia spektri antibiootikum fluorokinoloonide grupist mitmesuguste bakteriaalsete infektsioonide raviks. Selgus, et see tekitab neurotoksilisust – närvisüsteemi mürgistumist –, põhjustades ärrituvust ja tugevat närvivalu, viies koguni enesetapuni. Enam kui 60 000 inimest teatasid rasketest kõrvalmõjudest ja umbes 6500 patsienti on selle ravimi tõttu surnud.
Möödus 29 aastat, kuni FDA andis lõpuks välja musta kasti hoiatuse, kuid hoolimata kahjustustest, mida ravim võis tekitada, tunnistas WHO levofloksatsiini ikka veel üheks kõige vajalikumaks ravimiks maailmas.

Jutt jätta!
Häirekella löömine mõne ravimi kahjulikkuse pärast võib olla ohtlik. Üks uuring näitab, et 61% ravimite ohtlikkusest teatanud arstidest said ravimifirma juhtidelt isiklikke ähvardusi ja üks meditsiiniprofessor kaotas töö pärast seda, kui oli avaldanud artikli ühe uue ravimi raskete kõrvalmõjude kohta. Kolm arsti tunnistavad, et neid ähvardati kohtuga, kui nad jätkavad oma uuringuid, omakorda üks teine arst loobus oma avastuste avaldamisest hirmust kohtu ees. Ta siiski teatas neist isiklikult FDA-le, hiilides sel viisil kõrvale oma lepingus olevast tingimusest mitte kirjutada fenüülpropanolamiini kõrvalmõjudest; teadlased nimelt avastasid, et see ninakinnisuse vastane vahend põhjustab insulti.
Üks kõmulisem oli doktor Nancy Olivieri asi. See leukeemiat põdevaid väikeseid patsiente raviv lastehematoloog avaldas hoiatuse deferiprooni, rauakelaadi, kohta, mis ravimikatsetes osalevatel lastel tekitas raskeid maksakahjustusi.
Selle ravimi tootja toetas konkureerivat uuringut, milles kinnitati, et ravim on ohutu, ja Olivieri kaotas oma töö Kanada lastehaiglas. Järgmised 18 aastat jälitati arsti juriidiliste ähvardustega ja üritati ära võtta tema arstilitsentsi. Alles 2019. aastal – 25 aastat pärast Olivieri häirekella – olid teadlased sunnitud lõpuks ametlikult tunnistama, et tal oli olnud õigus.
Tootja võib teadlasi hirmutada juba enne ravimi kinnitamist. Ühel juhtumil ähvardati teadlast kohtuga, kui ta mainib meditsiiniseadme nimetust, mis tema ohutusuuringus tehtud esialgsetel järeldustel oli ohtlik.
Arste, kes suud kinni ei hoia, ootab ees ähvardamine kohtuga või millegi veel hullemaga ning sugugi alati ei ole neile tagatud FDA toetus. Viis teadlast, kes nõudsid koosoleku läbiviimist, et teatada oma avastustest kolme ravimi rasketest kõrvalmõjudest, mille hulgas oli ka rosiglitasoon (Avandia – diabeediravim, mis oli kahjustanud või mille tõttu oli surnud rohkem kui 47 000 inimest), tunnistasid, et neid näägutati FDA juhtkonna poolt.

Aeg muutusteks
Kes lõppude lõpuks vastutab ohtlike ravimite põhjustatud surmade ja kahjulike kõrvaltoimete eest? Kas need on ravimimüügi reguleerijad, näiteks FDA, kes sageli ajab farmaatsiavaldkonnaga asju n-ö valgete kinnastega, või on see ravimifirma, kes teadlikult varjab andmeid? SONAR teadlased süüdistavad mõlemaid.
Juhtumi korral põletikuvastase vahendiga Vioxx (rofekoksiib), COX-2 inhibiitoriga, mis tagasihoidlike arvestuste järgi surmas või kahjustas 270 000 patsienti, olid arstid ravimi ohtlikkusest teatanud FDA-le ligi kolm aastat, kuni amet selle lõpuks keelustas. Kogu selle aja jooksul varjas Vioxxi tootja vastavaid andmeid.
Kõik eksivad või teesklevad, et ei märka. Kellelegi ei saa usaldada ravimiohutuse kontrollimist. SONAR teadlaste arvates tuleks ühiskonna kaitsmiseks sellesse protsessi rohkem kaasata sõltumatuid organisatsioone, näiteks institutsioonidevahelisi komisjone, ja asutama iseseisvaid ravimiohutuse keskusi.
Ja unustage mõte, et rahatrahv on efektiivne viis ravimifirmade mõjutamiseks. Hoolimata sellest, et SONARi poolt kontrollitud ravimifirmad maksid vastavalt kokkuleppele oma ravimite ohtlikkuse selgumisel trahvidena kokku 39,8 miljardit dollarit ja kaotasid sissetulekust 24,2 miljardit dollarit, on need summad kokkuvõttes väiksemad kui firmade kahe aasta sissetulek. Ja ühtki farmaatsiavaldkonna juhti ei ole karistatud! Oleks kasvõi üks neist andmete varjamise eest vangi mõistetud – see oleks võinud päästa sadade tuhandete patsientide elu.

Nende ravimitega on tohtrid tapnud kõige rohkem inimesi (teadaolevad surmajuhtumid)
Rosiglitasoon – 47 000 ohvrit
Levofloksatsiin – 99 000 ohvrit
Rofekoksiib – 270 000 ohvrit
Fenfluramiin-fentermiin – 300 000 ohvrit.

* * *

Vähiravi – paigaltammumimine edu lootuses

Vähk on ravitav – kui diagnoos on vale.
                            20. sajandi rahvatarkus

Ja nüüd vähist – kõigi haiguste kuningast. Vähk on haigus, mida enamik meist kardab rohkem kui ühtki teist, kuigi suures osas on see hirm üsna värske. 1896. aastal, kui äsja ilmuma hakanud „American Journal of Psychology” palus inimestel nimetada enim kardetud terviseprobleeme, ei maininud peaaegu keegi vähki. Difteeria, rõuged ja tuberkuloos oli kõige muret tekitavamad tõved, aga lisaks kartis keskmine inimene isegi teetanust, uppumist, marutõbise looma hammustust või maavärina kätte jäämist rohkem kui vähki…
See kõik muutus 20. sajandil. Aastatel 1900–1940 tegi vähk surmapõhjusena hüppe kaheksandalt kohalt teisele, paigutudes südamehaiguste kannule, ja sellest ajast peale katab selle tõve sünge vari meie arusaama surelikkusest.
Vähk on kõigi imetajate nuhtlus. Mida kõrgemalt arenenud närvisüsteemiga imetaja, seda suurem tõenäosus on tal vananedes vähki haigestuda. Inimese kohta on hea anekdoot: kõik haigused saavad alguse närvidest, ainult süüfilis saab alguse naudingust. Ega see nii väga vale olegi. Praegu ei eita enam ükski meedik, et inimese meeleolu tugeval kõikumisel (vastavalt sellele kõigub ka vererõhk ja isegi vere koostis!), pideval stressil, depressioonil, kurnavast tööst või isikliku elu konfliktidest tingitud närvipingel on haigestumisel väga suur osa. Ei tule ju ühelgi (mets)loomal elada üle õnnetut armastust (ükski lehm pole õnnetu armastuse pärast hulluks läinud), vallandamist, lahutust, korterist sundväljatõstmist, kohtuprotsesse, kohtutäiturite ja parklaomanike terrorit, kõikvõimalikke väärteomenetlusi… Oli selline juhus: krooniaja alguses sai ühe Tallinna trükikoja pearaamatupidaja koondamisteate ja suri sealsamas oma töölaua taga…

Tõsi, vähki esineb metsloomadel vähem. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et kabjalised ja sõralised ei ela kõrge vanuseni hammaste tugeva kulumise tõttu või nad langevad vanadusest nõrgaks jäädes kiskjate ohvriks. Üksinda tegutsevad kiskjad (välja arvatud ehk hundid, lõvid ja hüäänid, kes tegutsevad karjas) aga surevad lihtsalt nälga, sest mingil hetkel ei ole nad enam võimelised ühtegi saaklooma tabama, aga juhuslikult leitud haisvatest korjustest lagunenud hammastega järades ellu ei jää. Turvalises keskkonnas nälga tundmata kõrge eani elavatel lemmikloomadel (samuti loomaaedade asukatel) pole aga vähk mingi haruldus, koertel on vähk peamiseks surmapõhjuseks, kassidel pisut harvem. Muide, ajukasvajaid on leitud isegi delfiinidel!
Kuid erinevalt inimestest, kes sugugi mitte harva haigestuvad kaasasündinud geneetilise rikke tagajärjel vähki isegi väikelapse- või noorukieas, siis loomad haigestuvad vähki üldreeglina alles kõrges vanuses. Sellest järeldub, et nn geneetilisi rikkeid esineb inimestel kordades sagedamini kui loomadel.
Vähk on see kõrge hind, mis tuleb inimesel maksta selle eest, et ta liiga kaua elab – isegi siis veel –, kui tema eksistents pole enam bioloogiliselt vajalik – nii julmalt kui see ka ei kõla. Sünnihetke ja 14-nda eluaasta vahel on meeste võimalus vähki haigestuda üks 71-le ja naistel üks 51-le, kuid saades vanemaks kui 60 aastat, on see tõenäosus meestel üks kolmele ja naistel üks neljale. 80-aaastasel inimesel on vähki haigestumise tõenäosus 1000 korda suurem kui teismelisel.
Nendes maades, kus suurem osa rahvastikust on 25–30-aastased ja keskmine eluiga kõigest 65 aastat, on ka vähki haigestumist vähem… (Eestis on kõige rohkem 30–34-aastaseid.) Vana-Kreekas oli inimese keskmine eluiga 29 aastat; vanadel roomlastel 28–30 aastat, 16. sajandi Euroopas aga tunduvalt vähem – 21 aastat, renessansi ajal – 35; 17. sajandil elas keskmine eurooplane 26 aasta vanuseni; 18. sajandil – 34–36; 19. sajandi esimesel poolel 40; selle lõpul 45 aastat, aga 20. sajandi esimestel kümnenditel juba 50 aasta vanuseks. See tähendab seda, et vanasti suri suurem osa inimestest kõikvõimalikesse muudesse haigustesse enne „vähiikka” jõudmist.
Muide, „lihtrahva” hulgas levib visalt legend, et araabiamaades esineb vähki hoopiski harvem tänu ramadanile ja alkoholi pruukimise keelule. Ei üks ega teine väide kannata kriitikat. Paast ramadani ajal kehtib päikesetõusust päikeseloojanguni. Ja siis õhtul või koguni öösel vitsutatakse süüa nii et vähe ei ole. Tõsi, alkoholi tarvitamine on keelatud, kuid keegi pole Egiptuses või mõnes teises araabia riigis kokku lugenud salajoodikuid… Kuna araabia majade aknad avanevad siseõue poole, siis ei näe ega tea keegi, millist meelemürki pererahvas pruugib või mida hilisel õhtutunnil kurku kummutab… Ja mis kõige tähtsam: Lähis-Ida maades on meeste keskmine vanus kõigest 24 aastat…

Paljude teadlaste jaoks on tänini suur mõistatus, miks haid vähki ei haigestu. Selles pole midagi mõistatuslikku, sest hai on primitiivne kõhrkala. Palju huvitavam on aga see, miks elevandid ja vaalad harva vähki haigestuvad. Suurtel loomadel on ju rohkem keharakke kui väikestel. Võiks arvata, et mida rohkem on loomal keharakke, seda suurem on vähki haigestumise tõenäosus. Aga alati see nii ei ole. Seda nimetatakse Peto paradoksiks. Selle järgi on võimatu öelda, mis seos on organismi suurusel ja kasvaja tekkel.
Vähki haigestub napilt 5% elevantidest. Asi on selles, et paksunahalistel on lausa kadestamisväärne vähikaitse otse genoomi kirjutatud. Vähi eest kaitseb valgumolekul „p53”, mida tema funktsiooni tõttu nimetatakse ka „genoomi valvuriks”. P53 hoolitseb selle eest, et rikkis rakk hävitab iseenda. Meie genoomi kasvajakaitseprogrammis on ainult kaks koopiat, elevandi DNA-s aga vähemalt 40 geenikoopiat! Seega on evolutsioon loonud elevantidele p53 tubli lisaportsjoniga ülivõimsa kaitse vähi vastu…
Põhjus, miks tänini pole suudetud vähist jagu saada on see, et vähk ründab meie organismi kõige elementaarsemal tasemel. Piisab ühestainsast rikkest DNA-molekulis või üheainsa raku tuumas, kui kuri haigus ongi alguse saanud…
Näiteks Saksamaal lühendab vähk inimese eluiga keskmiselt 6,5 aasta võrra, pahaloomulisse kasvajasse surnud patsientide keskmine vanus on 73,6 aastat. Eluea pideva kasvamisega arenenud riikides suureneb paraku ka vähki haigestumine.

1959. aasta novembris New Yorgis toimunud ÜRO XIV istungjärgul esines Valgevene NSV välisminister Kuzma Kisseljov (elukutselt arst), kes ütles muuhulgas järgmist: „Inimkonda paneb üha rohkem ja rohkem muretsema vähktõve laialdane levik. Arstiteaduses on saanud tavaks terminiga „vähktõbi” tähistada kahte liiki kasvajaid olenevalt nende histoloogiast: vähki ja sarkoomi. Sajandeid on inimkond püüdnud tungida vähktõve saladusse. Mitmed teadlaste põlvkonnad on pühendanud oma elu selle ülesande lahendamisele. Kuid hoolimata teadusliku mõtte pingutustest kogu maailmas langeb vähktõve ohvriks igal aastal endiselt miljoneid inimelusid. Teatavasti kätkeb pahaloomuliste kasvajate probleem endas rohkesti ebaselget ja vaieldavat…”
Ja kas aastaks 2022 on selles osas midagi muutunud? Me võime korrata täpselt samu sõnu, mida Kisseljov ütles rohkem kui 60 aastat tagasi. Lääne meditsiin ei ole sammugi lähemal efektiivselt toimivate vähiravimite leidmisele, samal ajal kui vähk on muutunud tõeliseks pandeemiaks, inimkonna suurimaks nuhtluseks. Statistika on aga kohati vasturääkiv.
Alates 1980. aastatest olevat Saksamaal vähki suremus vähenenud 20%. Berliini Robert Kochi instituudi andmetel on aastatel 1998–2008 vähenenud vähki suremus naiste hulgas 13% ja meest hulgas koguni 18%, kuid sellegipoolest vähki haigestumine pidevalt suureneb. See kõlab paradoksaalselt. Saksamaal suri 2019. aastal vähki 231 000 inimest (125 000 meest ja 106 000 naist) moodustades ühe neljandiku kõigist surmajuhtumitest, kusjuures ravil oli umbes 1,6 miljonit vähihaiget. See osakaal ei ole viimase 20 aasta jooksul kuigivõrd muutunud, kuigi alates 1999. aastast on vähki surnute arv suurenenud umbes 10%…
Aastal 1900 haigestus vähki üks inimene 20-st, (muidugi pole teada, kui paljudel juhtudel jäi haigus diagnoosimata). 1940. aastal üks inimene 16-st, 1970. aastal üks inimene 10-st ja 2000. aastal üks inimene kolmest. Iga päev sureb kogu maailmas vähki keskmiselt 20 000 inimest, igal aastal aga umbes 8–9 miljonit inimest (2018. aastaks ennustati juba 9,6  miljonit vähisurma ja 14 miljonit uut vähidiagnoosi, ehk umbes 1400 vähidiagnoosi päevas).
2012. aastal sai Saksamaal vähidiagnoosi ligi 480 000 inimest, 2018. aastal aga juba pool miljonit inimest. Igal aastal haigestub Saksamaal vähki 16 500 15- kuni 39-aastast inimest, kellest – statistikat uskudes – paraneb üle 80%. Suhteliselt hea ravitulemus on seletatav sellega, et sellises vanuses inimesed haigestuvad peamiselt kas rinna-, munandi- või nahavähki, mis noores eas alluvad hästi ravile, pealegi pole noortel kaasuvaid haigusi, mis muudaksid näiteks keemia- või kiiritusravi talumise raskeks. Noored patsiendid kannatavad välja ka tunduvalt suuremaid keemia- ja kiiritusravi doose kui keskealised või eakad inimesed. Teisalt on vähk aga seda agressiivsem, mida noorem on inimene. Näiteks 60-aastasel naisel on palju suurem tõenäosus rinnavähist jagu saada kui 35-aastasel…
USAs haigestub igal aastal vähki 1,44 miljonit inimest (2021. aastal oli vähk jõudnud USAs surmapõhjuste „edetabelis” teisele kohale.) Euroopas sureb aastas vähki 1,3 miljonit inimest.
Hiinas diagnoositi 2018. aastal vähk 4,3 miljonil inimesel, samal aastal suri vähki 2,9 miljonit hiinlast. Üks viiendik vähki surnutest olid nooremad kui 65 eluaastat. Statistika väidab, et viis aastat pärast esmadiagnoosi on elus vähemalt 50% vähihaigetest. Jutuks hea küll, kuid on teada, et vähemalt Eestis sureb 60% vähihaigetest pärast diagnoosi juba kolme aasta jooksul. Jääbki teadmata, kust see salapärane 50% võetud on või millises riigis nii tubli tulemuseni on jõutud. 2021. aastal suri Eestis vähki 3688 inimest (41 rohkem kui aastal 2020) ja vähidiagnoosi sai umbes 9000 inimest (ehk 35 „positiivset” vastust tööpäeva kohta). 2022. aastal oli ravil oli 57 000 vähihaiget. Oletatakse, et aastaks 2035 suureneb vähidiagnoosi saavate inimeste arv Eestis 35%. Murettekitav on see, et kogu maailmas haigestub üha rohkem inimesi vähki vanuses 25–45 eluaastat. Selles pole midagi müstilist ega mõistatuslikku. Asi on selles, et pärast Teist maailmasõda sündinud inimesed toituvad kordades ebatervislikumalt kui nende „vaesed” vanavanemad. Liiga palju süüakse töödeldud ja säilitusainetega üleujutatud toiduaineid. Vanasti oli nii: kui tomat läks halvaks, siis tema läks halvaks; kui piim tilgastus (eriti pärast äikest), siis tema tilgastus; kui mõni toiduaine läks hallitama, siis tema läks hallitama; kui maasikad riknesid, siis nemad riknesid. Tänapäeval juhtub aga tõelisi imesid: Hollandi tomat võib näiteks aknalaual olla kaks-kolm kuud ja temaga ei juhtu midagi. Prantsusmaalt, Hiinast või Brasiiliast pärit õunad ei lähe mädanema, neile ei teki plekke, nad ei tõmbu krimpsu. Hispaania või Itaalia maasikad on imekaunid, kuigi ilma igasuguse lõhna ja maitseta (ei ole need magusad ega hapud). Selliseid näiteid võiks tuua lõputult. 20.–21. sajandi suurim agrotehniline saavutus on kahtlemata virsik (olenemata päritoluriigist), mis ei idane, ei mädane, on kivikõva ja maitseb nagu kooliõpiku papist kaas. Terved põlvkonnad kasvavad üles rämpstoitu süües… Vähe sellest, rämpsuga ollakse nii harjutud, et tänapäeva noored peavad puuviljadel maitse puudumist täiesti loomulikuks ja söövad neid hea isuga…

* * *

Onkoloogidel ja ka teiste erialade arstidel on üks väga omapärane kriteerium – „elulemus” ehk lahtiseletatuna: kui vähihaige on pärast diagnoosi elus veel viis aastat on kõik okei, onkloog on oma töö hästi teinud. Milline vähihaige tunneb aga rõõmu teadmisest, et ta võib surra pärast diagnoosi viie aasta ja kümne päeva pärast? Nõmedamat kriteeriumi kui „elulemus” annab välja mõelda…
2020. aasta jaanuaris kuulutas WHO, et vähki haigestumiste arv suureneb lähima 10 aasta jooksul 60% ja seda peamiselt vaestes riikides… Eksperdid ennustavad, et ei kulu kuigi palju aega, kui vähk muutub peamiseks surmapõhjuseks…
Selle haiguse kohta teatakse väga palju, loendamatu hulk teadlasi, meedikuid, keemikuid ja farmakolooge on saanud kõikvõimalikke preemiaid, doktori- ja professorikraade, kuid ei need teadmised, preemiad ega teaduslikud kraadid pole kuigivõrd suurendanud selle kohutava tõve ravi efektiivsust. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et vähk kogu aeg muteerub, jäädes uutest ravivõtetest alati sammukese ettepoole.

Äärmiselt toksilise ja inimese organismi ja immuunsüsteemi laastava kemoteraapia efektiivsus vähiravis on kõigest 3%!

1971. aastal kuulutas USA president Richard Nixon sõja vähktõvele, asutas riikliku vähiinstituudi ja eraldas sellele 100 miljonit dollarit. 2018. aastaks oli USA-s vähiravile kulutanud 3 triljonit dollarit!
Sõda vähi vastu sai aga USA-le teiseks Vietnamiks – ka see sõda on kaotatud. Kogu aastakümnete pikkune vähi vastu peetud sõda on osutunud üheks suureks meditsiiniliseks farsiks. Futuroloogide ülioptimistlikud ennustused selle kohta, mis aastast muutub vähk ravitavaks, on osutunud tühipaljaks mulaks.
Nii nagu kirurgia koidikul 19. sajandi teisel poolel määras vähiravi tulemuse pahaloomulise kasvaja eemaldamine faasis, mil ta polnud veel jõudnud siirdeid anda, siis selles osas pole midagi muutunud ka tänapäeval. Vähioperatsioon võib küll õnnestuda (harv juhus, kui patsient operatsioonil hinge heidab), kuid see pole mingi näitaja. Kui imepisikesed metastaasid, mida pole veel võimalik ühegi seadme või analüüsi abil tuvastada, on jõudnud lümfisõlmedes või mõnes organis „kanda kinnitada”, muutub edasine ravi äärmiselt komplitseerituks, sest just neist metastaasidest ei suudeta kuidagi jagu saada. Mida siis teha?
Vähi varajaseks avastamiseks on ainult kaks võimalust, kas lasta igal aastal endale teha täielik terviseaudit – nii nagu seda tehakse näiteks USA presidentidele – kohustuslikuks (mis muidugi ei ole reaalne ja oleks väga kulukas) või minna „õigel ajal” arsti juurde. Kuid siin on mitu „aga”.

Patsient: „Kui ma vajutan kõhule maksa piirkonnas, siis on mul väga valus.”
Arst: „Aga kui ei vajuta?”
„Siis ei ole…”
„Aga te ärge vajutage, ja visiiditasu on 50 eurot.”

Esiteks, iga vaevus ei pruugi olla kindel märk vähki haigestumisest. Näiteks ainuüksi kõhuvalu sümptomi taga võib olla 200 diagnoosi või nagu eespool öeldud võib peavalul olla oma 168 põhjust. Teiseks oleks väär arvata, et inimesed ei hooli oma tervisest. Asi on selles, et mitte keegi ei taha kuulda seda kohutavat nelja tähega sõna. Et inimene läheks õigel ajal arsti juurde, tuleb talt võtta hirm diagnoosi ees. Pärast vähidiagnoosi pole inimese elu enam endine, tema elutahe ja -rõõm on täielikult hävitatud. Edasi on ainult halvav surmahirm, ärevushäired,  stress ja must masendus. Vähk on patsiendi jaoks füüsiline, emotsionaalne ja psüühiline põrgu. Seda halvavat ja šokeerivat diagnoosi pole kuidagi võimalik suruda alateadvusesse, unustada – teha nägu, et kõik on kontrolli all, petrooleumi või lehma kust juues või võilillesalatit nosides saabub aja möödudes täielik tervenemine nagu muuseas…

„Joonista valgus, see on lõpu algus”
Parafraseerin 2015. aastal ilmunud Lea Liitmaa raamatu „Joonista valgus. See on kõige uue algus” pealkirja. See raamat on ravimatult haige inimese esoteeriline targutamine, mis ei süsti lugejasse optimismi ega usku vähktõvest tervenemisse. 2013. aasta juunis diagnoositi Lea Liitmaal rinnavähk mõlemas rinnas ja mõnes lümfisõlmes. (Tegelikult taipas ta juba 2012. aastal, et midagi tõsist on lahti, kuid ilmselt viivitas arsti juurde minemisega, kartes kuulda halba diagnoosi.) Ta muutis hiljem isegi nime Lea Dali Lioniks, kirjutades nime muutmiseks vastava avalduse, lisades selgituseks: „Ma tunnen, et see nimi aitab mul ellu jääda!“
Paraku ei õnnestunud selle kavala trikiga vähki ära petta. Ei aidanud ka esimene 8 pikka kuud kestnud ravi Saksamaal – 6 keemiaraviseanssi, operatsioon ja 27 kiiritusraviseanssi (kuigi meedia ruttas juba 2014. aasta kevadel ennatlikult kinnitama, et Lea on haiguse võitnud), inglid, pendlid, kristalliteraapia ega Intuitiivteaduste Koolis omandatud salatarkused. 21. aprillil 2021 Lea suri koroonaviirusest tingitud kopsupõletikku. Mürgisest keemiaravist ja veel kahjulikumast kiiritusravist laastatud immuunsüsteem ei pidanud lihtsalt enam vastu…
„Miks ma need haigused endale korjasin? Sest ma tahtsin seda teha. Teiste jaoks on see vähk või skisofreenia, aga minu jaoks on seal hästi palju muud teemat: sa lähed iseenda sisse ja leiad midagi, mida poleks ettegi osanud kujutada,” rääkis Lea 2019. aastal, mis näitas veenvalt, et tanatofoobia+kantserofoobia oli kõigest mõne aasta jooksul tema psüühika täiesti segamini paisanud, muutnud kogu tema suhtumise oma haigusesse skisofreenilis-esoteeriliseks targutamiseks, haledaks mitte kuhugi viivaks enesepettuseks. Viimati öeldut kinnitab väga ilmekalt Lea raadiosaade (ERR Arhiiv 9. nov 2014 Halloo, kosmos! 3:9:10 tundi.)
Tegelikult sai Lea juba diagnoosi kuuldes väga hästi aru, et vähemalt tema sellest tõvest eluga ei pääse. Polnud mingit lootust, iseasi, kas ja kui palju ajapikendus piinarikaste keemiaraviseansside, manipulatsioonid pendlite ja kristallidega elutahet ja -lootust andsid. Kes soovib aga nautida keemiaraviga seotud õudusi, siis nende jaoks on Lea raamat tõeline maiuspala.
Leale akompaneerib Urmas Purde (1975–2022) oma raamatuga „Vaba langemine”, kus kirjeldab 12 aastat kestnud ajukasvajaga seotud kannatusi (kõigil kolmel operatsioonil ei õnnestunud kasvajat täielikult eemaldada, 2017. aastal tabas teda muudele tervisehädadele lisaks ka insult).
Normaalsel inimesel on raske aru saada, miks mõni oma jubedast haigusest raamatu kirjutab. Onu Bella (Igor Maasik) sai 2017. aastal maha raamatuga „Võita prostatavähk”. Vaevalt et ta raamatu esitlemisel oma üllitisest enam mingit rõõmu tundis, sest selleks ajaks oli haigus juba „edasi läinud” (Onu Bella suri 1. mail 2018). Raamatu tagakaanel lajatab meditsiinis ja tohtrites pettunud onu Bella: „See haigus pole ravitav.”
Suurepärasesse kirjanduslikku vormi valas Jane Peberit amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS) raamatus „Ükski lihas ei liigu”. Pole midagi öelda, peen proua, peen surm. Kuidas keegi elust lahkuda kavatseb, on tema otsustada, küll on aga ebaeetiline vabasurma minekuks võõrastelt inimestelt interneti teel raha lunida. Julgesid sündida, julgesid elada, julge ka surra – palun, ainult suitsiid vii läbi enda või oma lähedaste kulu ja kirjadega. Seda nimetatakse eneseväärikuseks! Loendamatu hulk eestimaalasi on siit ilmast lahkunud „ebaväärikalt” suurte valude ja kannatustega, kuid mitte kellelgi pole tulnud pähe mõte annetuste abil barbituraadi mugavaks rüüpamiseks võõrastelt inimestelt raha kokku kerjata…
Muide, ka Saksa LV endine välisminister Guido Westerwelle (1961–2016) kirjutas endast ja oma leukeemiast ahastava raamatu „Zwichen zwei Leben”. Iseasi, kas keegi seda hala ka loeb…
Leidub neid (millegipärast eriti naiste hulgas), kes loevad mingi erilise masohhistliku mõnuga teiste inimeste kannatustest, kuigi paraja laksu võiks saada ka õudusfilme (näiteks „Elavad surnud”) vaadates. Oma morbiidseid kalduvusi võib samuti „leevendada” ka arvukaid haiglaseriaale vaadates.
Taevale tänu, et ainult mõned inimesed kirjutavad oma ravimatust haigusest raamatu! Igal aastal sureb Saksamaal ainuüksi jämesoolevähki keskmiselt 50 000 inimest. Oo õudust, kui kõik need 50 000 kirjutaksid oma haigusest, kordusoperatsioonidest, keemia- ja kiiritusravist, kannatustest, valudest, juuste väljalangemisest, valuvaigistitest ja hingetraumadest raamatu! Ei jätkuks paberit, trükikodasid, raamatukauplusi ega müügipinda! Kes oskab aga saksa keelt, vaadaku YouTube’s Dietrich Duppeli videofilmi „Bilder eines angegündigten Todes” (Pildid etteteatatud surmast, 2018), mis annab masendava ülevaate glioblastoomi haigestunud keskealise mehe elu viimasest 13 kuust alates diagnoosist, operatsioonijärgsest kiiritusravist kuni kirstu väljakandmiseni kabelist… Heauskne mees isegi rõõmustas kord, kui arst näitas talle monitori ekraanil, et „kuri poiss” (nagu kasvajat nimetas teda opereerinud neurokirurg) on „kokku tõmbunud”. Möödus paar kuud ja „kuri poiss” asus taas rünnakule…

* * *

Valgevenes jõuab tervelt 77% patsientidest arsti juurde alles siis, kui vähk on juba III või koguni IV staadiumis. Muide, Valgevene pole mingi erand, nii on see ka igas teises riigis sel lihtsal põhjusel, et kui „krõbistaja” ennast ühel heal päeval „tunda annab”, on efektiivne ravi lootusetult hiljaks jäänud. Näiteks kõhunäärmevähk. 2018. aastal diagnoositi Saksamaal 19 020 kõhunäärmevähi juhtumit. Eluga pääseb sellest haigusest napilt 5–7 protsenti. Pealegi pole mingit garantiid, et arst kurja haiguse „õigel ajal” ära tunneb (näiteks kõhunäärmevähi diagnoosimine „õigel ajal” on puht objektiivstel põhjustel üsna keeruline). Kuid see selleks.
Tallinnas oli selline juhus. Arst ei tundud röntgenipildil ära rinnavähki. Kui siis patsient mõne aja pärast päikeselisest Dubaist koos jõudsalt edasiarenenud rinnavähiga tagasi saabus ja uuesti tohtri poole pöördus, oli kaugeltki mitte rumal arst osanud kompromiteeriva röntgenipildi „ära kaotada”…
Veel üks õpetlik näide. Saksamaal käis üks mees 18 aastat järjest PSA-testi tegemas ja ikkagi avastati tal lõpuks vähk staadiumis, mil ravi polnud enam efektiivne. Aga võib-olla polnud arst see õige?!
28. juunil 2022 suri pärasoolevähki BBC podcast’i juht 40-aastane Deborah James. Kui ta läks 2016. aasta detsembris oma kaebustega perearsti juurde, siis leidis too analüüside ja roojaproovide põhjal, et tegemist on ärritunud soole sündroomiga (pani ikka kõvasti mööda!). Mida teha, kui arstikabinetis istub sinu vastas valges kitlis turakas?
James taipas siiski pöörduda kolonoskoopiaeksperdi eravastuvõtule, kes diagnoosis tal pärasoolevähi III staadiumis. Kahjuks ei saanud James ise aru (ja kas see n-ö õigel ajal reageerimine olekski teda päästnud), et sage kõhulahtisus ja veri roojas on kindlad pära- või jämesoolevähi tunnused. Ime üldse, et ta elas veel viis ja pool aastat, kuid rõõmu see võidetud aeg talle kindlasti ei pakkunud…
Eestis oli selline juhus. Üks naine tundis rinnas sõrmeotsa suurust tükki. Ta läks perearsti juurde, too suunas patsiendi mammograafiasse, kuhu ta oleks saatekirjaga jõudnud alles kahe kuu pärast! Naine pani tähele, et kahtlane tükk suurenes lausa paari nädalaga ja oli juba moodustanud „sabakese”. Ta maksis ise mammograafia eest, pääses kohe uuringule ja ka operatsioonile. Isegi kirurg imestas: ta ei mäletanud juhust, et keegi oleks nii varajases rinnavähistaadiumis opile jõudnud. Kahe-kolmekuuline viivitus oleks sellele naisele tähendanud surmaotsust…
Kõige drastilisem oli aastatetagune juhus Eestis, kui neeruvähi kahtlusega patsiendile määrati aeg onkoloogi vastuvõtule alles 5 kuu pärast! Anekdoot? Ei, julm absurdne tegelikkus. Ja mis mõte on siis „õigel ajal” arsti poole pöördumises, kui „õige arst” võtab vastu alles 5 kuu pärast ja veel kes teab kui palju aega kulub, enne kui patsient jõuab „õige kirurgi” juurde operatsioonile? Kas vähk ikka arvestab sellega, et ta peab vähemalt 5 kuuks kuni operatsioonini kasvamise peatama?
Ülitargad tervisenõustajad-dietoloogid väidavad, et tervisliku elustiili korral on võimalik vältida kümnest vähiliigist nelja. Seega pole vähk 60 protsendil juhtudel ikkagi välditav. Selle peale ei oska muud öelda, kui et „proosit” ja joome pudeli põhjani – kuniks elu!
Vana rahvatarkus ütleb, et ei ole nii lolli inimest, kes ei oskaks nõu anda. Öeldu kehtib ka õpetatud tohtrite kohta – meeldigu see neile või mitte! Solvugu või mitte. Muide, tohtrid armastavad alati keksida sellega, mitu aastat nad on meditsiini õppinud. Ära keksi õppimisele kulutatud ajaga, vaid sellega, mida sa tegelikult tead ja oskad.

* * *

Vähki haigestumine on „halbade geenide”, juhuslike faktorite ja saatuse kurb loterii. Sellele järeldusele jõudsid juba aastaid tagasi USA John Hopinksi ülikooli teadlased. Iga vähiliik (neid on ühtekokku umbes 300) on mitme õnnetu asjaolu kokkusattumine: kahjulike keskkonnamõjude ja eelkõige päritud eelduste koosmõju. Teadlaste uurimuse järgi on kaks kolmandikku kõigi kasvajate tekkimine juhuslike tegurite ja päritud algete spontaansete mutatsioonide tagajärg. Mis puutub aga eelsoodumusse teatud vähiliiki haigestumisel, siis inimestel ilmneb see kõige sagedamini meesliini pidi edasiantav soodumus maokasvajate suhtes ja rinnavähi eelsoodumus, mis antakse edasi naisliini pidi. Kuid see eelsoodumus ei kujuta endast vaieldamatut ja saatuslikku ohtu. Tuleb ette – kuigi harva – ka organismi resistentsust, omamoodi immuniteeti kasvajate suhtes…
Siinkohal veel üks huvitav fenomen, mida täheldati juba hulk aastaid tagasi. Inimesel eemaldati kasvaja, hiljem avastati tema veres aga kasvajarakke, mis aga mingil põhjusel ei aktiviseerunud ega tekitanud uut kasvajat. Tänini puudub sellele fenomenile selgitus.
Umbes kolmandik vähktõve juhtumitest on seotud vähirakkude moodustumisega geneetilise „rikke” tagajärjel või kahjulike keskkonnafaktorite, nagu kasvajaid põhjustavate viiruste, ülekaalu, suitsetamise, alkoholi liigtarvitamise, stressi või vähese liikumise tagajärjel. (Millega näiteks teisiti seletada, kui 4-aastane laps haigestub leukeemiasse või 12-aastane ajukasvajasse, pole ju kumbki ei suitsetaja ega alkohoolik.) Sellega on seletatav, miks vähki haigestuvad ka muidu täiesti terved inimesed, kelle perekonnas pole esinenud vähki või seda põhjustada võivaid riskitegureid. Teisalt võivad aastaid ahelsuitsetamist harrastanud inimesed vähist pääseda. Tõsi, vähemalt 80% kopsuvähihaigetest on olnud ahelsuitsejatad, kuid samas 80% suitsetajatest ei haigestu kopsuvähki (kui mõnda suitsetajat lohutab teadmine, et ta võib surra hoopiski suukoopa, söögitoru- või kõrivähki). Sellegipoolest hoiatavad teadlased, et tuleks hoiduda kõigist neist kahjulikest tegevustest, mis võiksid soodustada vähki haigestumist. Kuldne reegel: tervislik elustiil vähendab vähiriski kehtib nüüd ja ka tulevikus… Aga mis siin ikka targutada, suitsetavad isegi onkokirurgid, lootes, et neil on need „õiged” geenid…

Kuid nüüd vähiravist
Nn vähktõve standardravi – kemoteraapia (tsütostaatiline ravi) efektiivsus vähiga võitlemisel on kõigest 3%! See järeldus põhineb juba 1985. aastal avaldatud statistkal. See on šokeeriv ja kohutav.
Miks kasutatakse mõrvarlikku kemoteraapiat massiliselt ikka veel, kui selle ebaefektiivsuses on veendutud juba ligi 40 aastat tagasi ja üha uute läbikukkumiste saatel ning astronoomiliste summadeni küündivate kulutustega uurimistöö tarbeks, mida pole saatnud mingid edusammud?
Kas onkoloogid ongi vaid upsakad ja auahned eksperimentaatorid, kes jahivad üksnes raha ja kuulsust? Ju siis on…
Muide, Eestis määratakse pea igale vähihaigele kemoteraapia kui „standardravi”, ja seda isegi neil juhtudel, kui on juba ette teada, et kemoteraapia ei suuda enam haiguse kulgu kuidagi mõjutada. Piinata keemiaraviga inimest, kellel on veel elada jäänud kaks-kolm kuud… Mis mõte sellisel „meditsiinilisel viisakusavaldusel” on?
Rinnavähi, eesnäärmevähi ja (jäme)soolevähi puhul ei paranda kemoteraapia ei patsiendi elukvaliteeti ega pikenda eluiga. Muide, mõned uroloogid leiavad koguni, et kui vanemal mehel pole eesnäärmekasvaja agressiivne, ei peakski patsient kasvaja olemasolust midagi teadma – psühholoogiliselt on elu palju rahulikum! Seda enam on arusaamatu, miks Inglise meedia ruttas omal ajal teatama, et prints Philp’il avastati paar aastat enne tema surma eesnäärmevähk. Nagu oleks printsil kõigist muudest tervisehädadest veel vähe olnud… Ja mida pidi avalikkus selle teadmisega peale hakkama?
Väga halvasti allub kemoteraapiale ka kopsuvähk, sest see kipub juba varajases staadiumis andma siirdeid (eelkõige teise kopsu), lümfisõlmedesse ja hiljem ajju. Tõsi, nii mõnigi inimene on kopsuvähiga elanud 7–8 aastat, kuid see on Pyrrhose võit! Selline inimene tunneb ennast nagu surmamõistetu, kes salamisi loodab, et surmanuhtlus asendatakse eluaegse vanglakaristusega… Surmamõistetud kurjategija võib küll armuandmisele loota… kuid mitte vähihaige!
1960. aastate alguses Suurbritannias läbi viidud uuringud näitasid, et keskeltläbi 85% vähipatsientidest tahtis teada, kas nad on suremas, kuid 70–90% arstidest keeldus neile ikkagi diagnoosi avaldamast.

Kas öelda patsiendile kogu tõde või jätta mõni ots lahtiseks? See on väga keeruline eetiline küsimus. Kaader filmist „Sünge võit” (Dark Victory, 1939). Peasosaline Judith (Bette Davis) satub tema ajukasvajat opereerinud dr Steele kolimise ajal juhuslikult oma haigusloole, kus on viie arsti eksperthinnangud: A recurrence is certain. Definitely: PROGNOSIS NEGATIVE. Palju aastaid tagasi ütles üks juba tollal eakas eesti onkoloog: „Ma ei ütle kunagi patsiendile, et tal on vähk… ja ma ei taha, et seda ka mulle öeldakse.” Muidugi on ka teistsuguseid arvamusi. Seda enam, et internetiajastul pole arstil kuidagi võimalik tegelikku diagnoosi maha salata või „pehmendada”, Eestis piisab, kui avada oma digilugu…

Öeldakse, et kassil on seitse elu. Vähihaigel on seitse surma. Esimest korda sureb vähihaige diagnoosi kuuldes, teist korda oma haiguse kohta internetis või raamatutest täiendavat materjali lugedes, kolmandat korda pärast operatsiooni, neljandat korda pärast kiiritusravi, viiendat korda pärast keemiaravi, kuuendat korda korda siis, kui arst ütleb, et ravivõimalused on ammendatud ja seitsmendat korda kopsufunktsiooni lakkamisel või südame seiskumisel…
Vähi pandeemia on aga tõeliseks õnnistuseks suurtele ravimifirmadele. Need firmad on algatanud tuliseid kampaaniaid kõikvõimalike vähiravimite propageerimiseks. Seda kõike kajastab hästi dokumentaalfilm YouTube’s „Cancer: The Forbidden Cures” (1,13 tundi). Vähihaigel kulub haigusega „võitlemiseks” keskmiselt 50 000 dollarit – edasi on puust kast, hingekell ja pärjad kalmul…
Kemoteraapia ravimid kuuluvad kõige kallimate ravimitüüpide hulka. Paljude kemoteraapia ravimite hinnad ulatuvad 3000 dollarist 7000-ni ja seda vaid ühe kuu annuste eest!
Hoolimata tohututest summadest, mis tänapäeval vähiuuringute jaoks eraldatakse, sureb kaks kolmandikku patsientidest juba kahe-viie aasta jooksul pärast seda, kui nad on läbi teinud tavalise kolmeosalise vähiraviprotseduuri, kuhu kuuluvad lõikus, kiiritusravi ja kemoteraapia. See pole iseenesest üllatav, kui arvestada seda, et kaks neist kolmest ravimeetodist on ka ise kantserogeensed! Kui vähiga võitlevad organisatsioonid lubaksid kellelgi välja töötada tõhusa ravi, siis kaoksid seeläbi ka nende patsiendid. Nende organisatsioonide jaoks on mõistlikum hoida vähihaigeid võimalikult kaua elus, kuid neid mitte tervendada, et patsiendid tuleksid ravi jätkamiseks üha uuesti tagasi.
Ajakirja „Scientific America“ 253. väljaande 5. numbris 1985. aastal avaldatud artiklis pealkirjaga „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, mille kirjutas John Cairns, seisavad lehekülgedel 51–59 järgmised read: „… Kõike arvesse võttes aitab täiendav ehk adjuvantravi tänapäeval ära hoida vaid paar tuhat (umbes 2 või 3 protsenti) neist 400 000 surmast, mis esineb igal aastal Ühendriikides vähipatsientide seas…“

Tohtrite põhiline küsimus: „Kullake, miks te varem ei tulnud?”

Võiks ju eeldada, et 1985. aasta ja näiteks 2019. aasta vahel peaks tänu kõigile neile vähi uurimiseks kulutatud tohututele summadele see hädine kolmeprotsendine ravimäär ometi tõusnud olema. Aga tuleb tõdeda, et isegi haiguse spontaansel remissioonil on suurem edumäär kui kemoteraapial! Seega on võimalik jõuda loogilisele ja ehk ka faktilisele järeldusele, et pärast vähidiagnoosi saamist mitte millegi tegemine on meditsiinilisest seisukohast sageli parem otsus kui valiku langetamine patsiendi organismi totaalselt laastava kemoteraapia kasuks. Vähemalt on patsiendi elukvaliteet tunduvalt parem kui piinarikka kemoteraapia läbimise ajal või pärast seda.
Siiski tuleb aru saada, et kui kõik inimesed hakkaksid iseseisvalt mõtlema, tõuseks tööpuuduse tase näiteks Ühendriikides taevasse, sest vähiravi on tänapäeval Ameerika nn. klassikalise meditsiini tähtsaim tuluallikas. Tegelikult on meditsiinilis-tööstuslik kompleks Ameerika sisemajanduse koguprodukti suurim tuluallikas sõjalis-tööstusliku kompleksi järel. Ainuüksi 2012. aastal tõid ravimid „vähitööstusele” sisse 65 miljardit dollarit! Saksa ravimitööstus teenib aastas iga vähihaige pealt 150–200 000 eurot. Ja täiesti savi, et ravil pole mingit efekti.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Saksa ravimikontsern BAYER teenis 2018. aastal 12 miljardit eurot puhaskasumit. Odavate ravimite tootmine suurkontserne ei huvita. See on ka peamiseks põhjuseks, miks Saksa suurkontsernid on loobunud uute antibiootikumide väljatöötamisest, kuigi need võiksid päästa kümnete tuhandete inimeste elusid…
Mitu Austraalia onkoloogi ja teadlast on ette võtnud metaanalüüsi, mis on iseenesest lihtsalt uhke ühendtermin mitme omavahel seotud uurimuse kohta, mis kõik käsitlevad omavahel seotud uurimishüpoteese. Kõnealusel puhul oli tegemist kemoteraapia tõhususe hindamisega vähipatsientide seas viie aasta prognoosi raames. Analüüsi nimeks oli „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“.

Kompuutertomograaf (KT) kui viitsütikuga pomm. Üks kompuutertomograafiline läbivaatus on samaväärne ligikaudu 500 standardse rinnakorvi röntgenidoosiga. Kompuutertomograafiline läbivaatus tekitab täiskasvanule keskmiselt 15 mSv (millisiiverti) suuruse kiirgusdoosi. Kahe-kolme läbivaatusega saab inimene ligi 45 mSv suuruse kiirgusannuse ehk ainult pisut vähem, kui Hiroshima ja Nagasaki tuumaplahvatuse üleelanud jaapanlased. Ameerika toidu- ja ravimiamet (FDA) on seisukohal, et üks standardse 10 mSv suuruse kiiritusdoosiga uuring tekitab ühe fataalse vähijuhtumi iga 2000 uuringu kohta.

Teadlaste hulka kuulusid Graeme Morgan kiiritusravi- ja onkoloogiaosakonnast Põhja-Sydney vähikeskuses Royal North Shore’i haiglas Sydneys New South Walesi osariigis, Robyn Wardy meditsiinilise onkoloogia osakonnast St. Vincenti haiglas Sydneys New South Walesis ja Michael Bartonz Collaboration for Cancer Outcomes Research and Evaluation vähiinstituudist Liverpool Health Service’i haiglas Sydneys New South Walesis. Nende järeldus tugines faktidele, mis olid kogutud ülemaailmse uurimistöö käigus, ning avaldati 2004. aastal ajakirja „Clinical Oncology“ 16. väljaandes.
Artikli kokkuvõtte all on kirjas järgnev: „…Tulemused: tsütotoksilise kemoteraapia, kuratiivse ja adjuvantravi üldine panus viie aasta prognoosile täiskasvanute seas oli hinnanguliselt Austraalias 2,3% ja Ameerika Ühendriikides kõigest 2,1%. … Järeldus: Õigustamaks tsütotoksilises kemoteraapias kasutatavate ravimite rahastamist ja kättesaadavust, on hädasti vaja läbi viia põhjalik hinnang ravi kulutõhususe ja patsiendi elukvaliteedi mõjutamise kohta…“
Kõige tähelepanuväärsem on see, et sisuliselt kasutatakse tänini sinepigaasi. Mõistagi on tegemist rafineeritud variantidega, kuid ega nad nüüd nendest, mida sõdivad riigid Esimeses maailmasõjas vastastikku kasutasid, väga palju ei erine.
Edevad ja mundriau kaitsvad tohtrid kiitlevad aga juba aastaid üksteise võidu sellega, et vähiravis on tehtud suuri edusamme. Millised need „suured edusammud” siis tegelikult on?
Kui pidada suureks edusammuks seda, et haige elupäevi õnnestub mingi vähiliigi puhul hirmkallite ravimitega pikendada 4–6 kuud, siis on selline jutt „suurest edusammust” täielik jama. Vähihaige tahab terveks saada ja elada edasi kindla teadmisega, et see kohutav haigus enam kunagi tagasi ei pöördu!
Vähihaiget ei lohuta mitte kuidagi teadmine, et tänu „uudsele tõhusale kompleksravile“ võib ta elada veel 2–4, aga võib-olla ka 5,5 kuud, aga võib-olla koguni 8,7 kuud või isegi aasta. Mingit rõõmu ta sellest ei tunne! (Soovitan vaadata filmi „Dark Victory”. Internetis on leida ka selle filmi sisukokkuvõte õige mitmes keeles.)
Peaaegu iga nädal tsiteeritakse meedias või (populaar)teaduslikes ajakirjades „positiivset statistikat” vuristavaid meedikuid, kiidetakse taevani heategevusorganisatsioone, Eestis näit. „Kingitud elu”, mis raiskab tähelepanuväärseid rahalisi annetusi (mis viga võõra rahaga heategijat mängida) IV staadiumis vähihaigete peale, kellel elada jäänud vaid loetud kuud. Ravimitootjaid (üks täiesti mõttetu ravikuur maksab keskmiselt 4400–8800 dollarit kuus!) ja riiklikud terviseteenistused väidavad kooris, et tänu uutele moodsatele ja üha kallimatele keemiaravi meetoditele „on saavutatud märkimisväärset edu vähi ravimisel”, ainult et konkreetsete arvude ja protsentide väljatoomisega ollakse kuidagi väga-väga kitsid…

* * *

2003. aastal ennustas USA riikliku vähiinstituudi juhataja Andrew von Eschenbach (s. 1941), et 2015. aastaks on vähk ravitav. Jama! Praegu on aasta 2022, ja kas vähk on ravitav? Tõhusalt toimivast immuun- või geeniteraapiast ja tüvirakkude siirdamisest pole aga peale „lootustandvate” eksperimentidega hiirte peal kaugemale jõutud… Teisalt on selge, et mingit universaalset vähiravimit ei saa kunagi olema. Iga vähiliik (nagu eespool öeldud on neid umbes 300) nõuab täiesti spetsiifilist (kompleks)ravi. Üks on kindel: me ei võida vähki ka saja aasta pärast.
Ühes uuemas uuringus avastati, et üks peamisi ravimeid, mida kasutatakse rinnavähi hilisemas staadiumis kasvaja vähendamiseks, aitab tegelikult vähirakkudel tublisti kosuda ja kogu organismis jõudsalt levida. Ravimit kasutatakse regulaarselt juba alates selle kinnitamise hetkest, ent teadlased tuvastasid alles hiljuti, et lapatiniibi negatiivsed kõrvaltoimed on tõsisemad kui sellest saadav kasu. Laboritestides demonstreerisid uurijad Francis Cricki instituudist Londonis, et see ravim aitas vähirakkudel kiiremini kasvada ja levida. See avastus võib selgitada, miks ravim ei olnud kliinilistes testides eriti edukas. Hoolimata esialgsetest positiivsetest tulemustest, ei aidanud lapatiniib pikendada patsientide elu. Lapatiniib loodi HER2 tekitatud hilises staadiumis rinnavähi peatamiseks. HER2 (inimese epidermaalse kasvufaktori 2. tüüpi retseptor) on vähirakkude kasvu ja jagunemist soodustav valk. Uurijad avastasid, et ravim, mille ülesanne oli takistada signaalide edastamist rakkude vahel, näis aitavat parandada HER2 sidet oma partneriga, mida nimetatakse HER3, ning sel viisil luua „signaaliedastuse paari“, mis aitab vähirakkudel paljuneda. Arvatakse, et HER2 valgu kogunemine on ligikaudu 20% rinnavähi juhtude põhjuseks. Lapatiniibi kasutatakse tavaliselt kombinatsioonis keemiaravi medikamentidega.

Pundunud näoga vene lauljatar Zanna Friske näol Hippokratese mask, mis tekib pahaloomulise ajukasvaja IV staadiumis, tavaliselt vähihaiged kõhnuvad. (Vasakul on ta veel tervena.) Näo pundumine võib olla tingitud ka ajuturset leevendavate (hormoon)preparaatide kasutamisest).  Ainult 5%  glioblastoomi haigestunutest elab patuga pooleks 5 aastat, 25% ei ela pärast diagnoosimist isegi mitte ühte aastat. Hea kui keegi selle diagnoosiga poolteist aastat vastu peab. Näiteks USA-s diagnoositakse igal aastal glioblastoom 10 000 inimesel. Eluga ei pääse neist keegi…

2014. aasta sai piiriks, mil onkoloogid tulid järeldusele, et mäng on läbi, vähemalt see, mis on seotud kemoteraapiaga. Just tol aastal sai lõplikult selgeks, et keemiaravi ei ole juba ammu enam andnud soovitud tulemusi. Mitte ainuüksi sellepärast, et see on barbaarne ja patsiendi tervist laastav ravimeetod, vaid sellepärast, et see on iseenesest juba ette nurjumisele määratud. Näiteks pole kemoteraapia või kiiritusravi ühtegi kopsuvähihaiget terveks ravinud. Pealegi, nagu eespool öeldud, annab kopsuvähk sageli siirded ajju, mis muudab edasise ravi täiesti lootusetuks ajaraiskamiseks. Muide, siirdeid ajju annavad veel neeruvähk, rinnavähk, kõhunäärmevähk ja nahavähk melanoom (rahvasuus ka „must surm”). Ja need arvukad siirded ajus muudavad haige viimased elupäevad väga piinarikkaks…
2012. aasta lõpus toimus Šveitsis, Luganos, kinnine konverents, kus kohtusid vähi uurimis- ja ravivaldkonna liidrid. 2013. aastal tegid maailma väljapaistvaimad onkoloogid pärast pikka mõtlemist järeldused ning koostasid aruande, mis avaldati Euroopa mainekaimas meditsiiniajakirjas „The Lancet”.
Tsiteerime selle kirjutise lõppu: „Esitati küsimus – kas me oleme võitlust vähiga võitmas? Vastus on kindel EI. Olgugi, et kasutusele on võetud sadu uusi ülikalleid vähiravimeid, välja arendatud moodsaid teraapiaid – näiteks nn radioaktiivsed hõbekuulid – (tegelikult tuntud juba 1930-ndatel aastatel), mis on sihitud otse vähikoldesse, on järeldus selline, et enamikku vähivorme ei ole võimalik ravida ilma patsiendi organismile korvamatut kahju tekitamata ning vaid üliharvadel juhtudel on võimalik saavutada täielikku tervenemist. Erandiks on mõned leukeemiavormid ja üksikud rinna- ja munandivähi tüübid ning veel mõned kasvajate liigid (näiteks jämesoole- või pärasoolevähk), mida haiguse varajases staadiumis saab täielikult likvideerida operatsiooniga.”
Avalduse peamine mõte oli – taevani kiidetud klassikaline teaduspõhine ravi ei anna kahjuks soovitud tulemusi.
Üks silmanähtav põhjus on see, et kaks meditsiini käsutuses olevat peamist relva on äärmiselt toksilised mitte ainult vähi-, vaid ka tervetele rakkudele. Keemia- ja kiiritusravi tehakse naiivses lootuses, et ehk suudetakse hävitada vähk enne, kui see jõuab hävitada inimese enda.
Keemiaravi mõjub aga paraku laastavalt patsiendi immuunsüsteemile, millele nii väga loodab organism, kui see peab võitlema vähiga. Kahtlemata on mürgise kemoteraapia tekitatud tohutu kahju patsiendi tervisele peamine põhjus, miks vähiravi tapab. Tsütostaatikumide ehk rakumürkide toime ei piirne ainult vähirakkudega, need kahjustavad ka normaalseid terveid rakke, kõige enam aga neid rakke, mis on samuti kiire pooldumisvõimega nagu vähirakud. Kiirelt paljunevad rakud on näiteks vererakud (punalibled, valgevere rakud), karvafolliikuli rakud, seedetrakti limaskesta rakud. Seetõttu võib keemiaravi põhjustada suhteliselt palju negatiivseid kõrvalnähtusid. Sagedasemad kõrvaltoimed on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, suu limaskesta valulikkus ehk mukosiit, juuste väljalangemine, vererakkude hulga vähenemine ja sellest tulenevalt organismi vastupanuvõime langus nakkushaigustele ning kurnatus.
Vähiravi, eriti veel noorele, alles kujunemisjärgus inimkehale on ränk. Märkimisväärne osa laste vähisurmadest pole tingitud mitte vähist, vaid selle ravist. Kaasnevad kahjud on suured, sest ravi ei mõjuta mitte üksnes vähi-, vaid ka paljusid terveid rakke. Pärast organismi laastavat keemiaravi tuleb hakata tegelema immuunsüsteemi turgutamisega. Või nagu irvhambad ütlevad: kui vähk ei tapa, siis kemoteraapia kindlasti!
Veel üks tõsine probleem – nii kiiritus- kui ka keemiaravi võivad tekitada ise uut vähki. Seda söandab tunnistada Ameerika vähiliit (ACS), mis on konservatiivseim onkoloogide organisatsioon USA-s. Onkoloogiliste haiguste ravi üks kõige ohtlikum teraapiajärgne tüsistus on see, et võib tekkida uus kasvaja. 60% rinnavähist vabanemiseks kiiritusravi saanud naistel areneb paljude aastate pärast kopsuvähk (ekslik oleks väita, et tegemist on metastaasiga). Samuti võib kiiritusravi tekitada harvaesineva ja agressiivse vähivormi angiosarkoomi, mis peaaegu alati on letaalne. Nii et vähiravi käigus asendatakse sageli üks vähivorm teisega! Päris vahva! Kiiritusravi vähendab rinnavähki suremust kõigest 3% võrra, kuid kõike head, mida kiiritusravi ka teeb, varjutab radiatsiooni poolt südamele tekitatud kahju. Seetõttu sureb palju rinnavähi üle elanud naisi südameprobleemide kätte, mida on tekitanud kiiritamine, seda eriti juhul, kui kasvaja oli vasakus rinnas. Muide, sama kehtib ka keemiaravi kohta, paljud keemiaraviga piinatud patsiendid surevad südameinfarkti! Tõsi, suremus onkoloogiahaiglates on üllatavalt madal, ja seda väga banaalsel põhjusel: kui asi läheb tõsiseks, kupatatakse patsient pikema jututa „kodusele ravile” (loe: koju surema), hooldus- või nn järelravihaiglasse…

Nn elektromüts, mis saadab ajukasvajasse elektrilisi impulsse, pidavat glioblastoomihaige elu pikendama koguni 50 protsenti. Totrus, sest keegi ju ei tea, kui kaua üks või teine patsient ilma sellise mütsita elaks.

Mitmed uurimisrühmad on üritanud välja selgitada, miks vähivastased ravimid tekitavad vähki. Nad olid ebameeldivalt üllatunud, kui avastasid, et täpselt niisamuti kui terve inimese immuunsüsteem kaitseb ennast bakterite eest, on ka vähil väga tugev enesekaitse mehhanism ning tulemus on üsna ootuspärane.
Nii mõnedki kasvajad on seotud keemiaravi vähivastaste medikamentidega.
* Akuutset pahaloomulist leukeemiat, kroonilist müelogeenset leukeemiat ja akuutset lümfoblastilist leukeemiat seostatakse eelnevalt teostatud kiiritusraviga ning kui lisaks tehakse veel keemiaravi, on risk seda suurem.
* Rinnavähk võib edasi areneda, tamoksifeeni, loodud ravimit östrogeeni blokeerimiseks, mida tavaliselt kasutatakse rinnavähi ravimiseks, kuna on avastatud, et kasvaja väheneb just siis, kui patsient katkestab selle ravimi kasutamise.
* Emakakeha ehk endomeetriumi vähi risk suureneb tamoksifeeni kasutamisel iga 500 rinnavähi haige kohta umbes ühel.
* Mõned keemiaravi medikamendid tekitavad sekundaarset vähki. Harvardi meditsiinikooli uurijad tõestasid, et näiteks imatiniib ja sunitiniib esialgu vähendavad kasvajat, kuid suurendavad peaaegu kolm korda sekundaarse kasvaja riski.
Nagu ütles uuringu peamine autor professor Raghu Kalluri: „Tulemused on näiliselt head, aga petlikud, kui vaatame ainult seda, kuidas muutub kasvaja suurus. Kui vaatame üldist pilti, siis kasvaja veresoonte moodustamise takistamine ei aeglusta kuigivõrd vähi arengut. Tegelikult võtab aega mis võtab, levib vähk ikkagi edasi.“
Samuti on küsitav, kas inimestele on mõtet teha regulaarseid (sõel)uuringuid. Saksamaal diagnoositakse igal aastal 61 500 (!) uut eesnäärmevähi juhtu ja sureb sellesse haigusesse keskmiselt 15 000 meest aastas ehk umbes iga neljas haigestunu.
Arstiteadus ja tehnoloogia on arenenud nii kaugele, et inimesi on võimalik lõputult uurida ja ravida. Aga paraku on ligi pooled meditsiinilised toimingud täiesti mõttetud.
Sõeluuringud nagu rinnavähi mammograafia on samuti valdkond, mis tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Nimelt on selgunud, et mammograafiast võib olla rohkem kahju kui kasu. Kolme-nelja mammograafia tulemusel tervenenud inimese kohta tuleb üheksa kiiritus- või keemiaravi tulemusel surnud inimest. Rinnavähi sõeluuringud ei päästa kuigi palju elusid. Iga tuhande uuringul osalenud naise kohta sureb neli nii või teisiti rinnavähki. (kas seetõttu, et vähki ei avastatud või kuna selle vorm on ravimiseks liiga agressiivne). Iga tuhande uuringul mitteosaleva naise kohta sureb rinnavähki viis. Niisiis tähendavad sõeluuringud ühte päästetud elu tuhande kohta.

On välja pakutud ka ulmevaldkonda kuuluvat onkodieeti. Asi on selles, et vähk toitub inimese organismist ja vähihaige toitumistavade muutmine ei mõjuta kuigivõrd haiguse kulgu – kui, siis minimaalselt.
Tõsi, toitumistavade ja vähki haigestumise vahel on seos. Kaldume pisut teemast kõrvale.
Paljud õpetatud tohtrid ja toitumisteadlased ei väsi kordamast, et punase liha, lihatoodete (eriti töödeldud liha) söömine on vaata et peamiseks vähki vallandavaks teguriteks. Kategoorilised väited, et liha söömine põhjustab vähki, on toitumismüütide parimad sõbrad. Eriti on just vähist keeruline rääkida selliste põhjapanevate lausetega. Pealegi, on kõigel, mida me sööme, potentsiaali põhjustada vähki. Näiteks antioksüdandid (kehtib ka teatud vitamiinide ja mineraalainete kohta) võivad nii soodustada kui ka pidurdada vähi kasvu, kuid see mõju on tavaliselt liiga väike, et seda märgata. Oma uba neis väidetes siiski on. Ei ole ju normaalne, et kana kasvab „söödavaks” 42 päevaga. Enne Teist maailmsõda kulus selleks vähemalt 70–80 päeva. Ei taha keegi teadagi, mida kanadele nende kiireks kosumiseks sisse süstitakse ja sissse söödetakse.
On avastatud, et mõned ühendid, nagu polüaromaatsed süsivesinikud (PAH-id), mida leidub suitsutatud lihas, kahjustavad genoomi, mis on võimaliku vähitekke esimeseks sammuks.
Punane liha on muutumas kõige ebapopulaarsemaks toiduks, sest meile öeldakse, et selle rohke tarbimine on seotud vähi ja kardiovaskulaarsete haigustega.
Suurem osa toidupoodides müüdavast veiselihast on toodetud farmides, kus loomi hoitakse kitsastes tingimustes, toidetakse teravilja ja maisiga, mitte ei karjatata rohumaal, ning neile antakse vaktsiine, antibiootikume ja sageli ka kasvuhormoone. Paljudes uuringutes, milles liha mainitakse kõigi probleemide põhjusena, ei tehta siiski vahet töödeldud liha, farmides kasvatatud veiste liha ja mahemajandites kasvatatud kariloomade liha vahel, mistõttu on neid tulemusi raske tõlgendada. Uurimistulemused on ebaselged ka mitmete teiste ebamääraste tegurite tõttu, nagu näiteks inimese aktiivsuse tase ja kehakaal.
Seda probleemi rõhutati ühes 2021. aastal tehtud uuringus. Oxfordi ülikooli teadlased analüüsisid mahukat andmebaasi 474 985 keskealise mehe kohta, kes ajavahemikul 2006–10 olid kaasatud Briti Biobank uuringusse. Uuringus osalejaid jälgiti kuni 2017. aastani ning nende meeste söödud liha kogust võrreldi hospitaliseerimise andmete ja suremusega.
Regulaarsetel lihasööjatel, kes sõid keskmiselt 70 g liha päevas (lihatoodete või värske liha kujul kuid teadmata päritoluga), oli 15% suurem südamehaiguste risk, 30% võrra suurem diabeeti haigestumise risk ja peaaegu kolmandiku (31%) võrra suurem risk haigestuda tulevikus kopsupõletikku. Teadlased leidsid siiski, et osalejate kehamassiindeksi arvessevõtmisel tulemused muutusid. Probleemid olid peamiselt rasvunud ja ülekaalulistel inimestel, mistõttu jääb vastuseta küsimus, mil määral liha tarbimine mõjutab kaalutõusu, mis võib olla terviseprobleemide tegelik süüdlane.
Kreekas, Küprosel, Saksamaal, Põhja-Ameerikas, Brasiilias ja Argentiinas süüakse väga palju (looma)liha. Näiteks Argentiinas sööb üks mees aastas keskmiselt 55 kg loomaliha. Kui lihavastaste väiteid uskuda, siis peaksid pooled USA või Argentiina mehed olema eesnäärmevähki surnud. USA-s sureb aga sajast mehest ainult kolm eesnäärmevähki. Nii et tohtrite väidetes ja järeldustes midagi ei klapi…
Olemasolevad uuringute tulemused näitavad, et punane liha võib suurendada vähiriski kehva toidulaua ja madala elustiili kvaliteediga inimestel. Kuid, kui sa ei suitseta, oled füüsiliselt aktiivne ning sööd juur- ja köögivilju, siis ei pea sa muretsema punase liha mõjust vähile.
Ja veel: Juba 2015. aasta lõpus väitis WHO, et kui süüa iga päev 50 g töödeldud liha, suureneb tõenäosus jämesoolevähki haigestuda 18%. Sealjuures ei mainitud, et sajast lihasööjast haigestub jämesoolevähki umbes 6 inimest, taimetoitlastest aga 5. See kõik ei anna kuidagi välja 18%! Ja põnev oleks teada, milline inimene kaalub iga päev üle tarvitatavad toiduained, et ta teab täpselt, et sõi 50 g liha, mitte 88 g!
Teise tubli litaka on saanud vasakult ja paremalt piimatooted. Teadlased (küll tahaks nende nimesid teada!) leiavad, et piimatooted suurendavad organismis põletiku taset ning seeläbi suurendavad oksüdatiivset stressi, mis on üks peamisi enneaegse vananemise põhjusi. Piimas sisalduv laktoos võib tekitada kollageeni kahjustust ning vähendada toidust saadavate antioksüdantide aktiivsust organismis, suurendades seeläbi vabade radikaalide hulka. Vabad radikaalid põhjustavad rakukahjustusi ning suurendavad südamehaiguste, mitme vähiliigi, dementsuse ja autoimmuunhaiguste riski.
Kolmanda litaka on saanud kõikvõimalikud plastikpakendites tooted (eriti kõikvõimalikud mahlad ja joogid). Kas on tänapäeval enam ühtegi toiduainet või pakendit, mis ei oleks kantserogeene?
Per- ja polüfluoroalküülühendid (PFAS) on inimese loodud keemilised ained, mille ülesandeks on kaitsta rasva, õli, vee ja kuumuse eest. Neid kasutatakse kõrbemiskindlate pottide ja pannide katetes, kiirtoidurestoranide toidupakendites, vaipade plekieemaldajates ja tulekustutusvahtudes ning neid ühendeid seostatakse viljatuse, kilpnäärmehaiguste, südame ja veresoonte haiguste ja vähiga. Ühes 2020. aastal tehtud uuringus avastasid teadlased, et fluoriga kaetud hambaniiti kasutavatel naistel oli veres kõrgem PFASi tase. Teine, alles hiljuti tehtud uuring näitab, et 200 miljoni ameeriklase joogivesi on saastatud PFASiga. Kuigi polüfluoroalküülühendeid on raske vältida ning USA haiguste kontrolli ja tõrje keskus väidab, et PFASi leidub 97% ameeriklaste veres, näitab 2021. aastal ajakirjas „Nutrients” avaldatud uuring, et muud kontrollitavad tegurid võivad nende kemikaalide kahjulikke mõjusid vähendada. Ilmselt mitte…

* * *

Kuid toitumistava muutmine haigusnähtude ilmnedes ei muuda enam midagi. Piirdume üheainsa näitega. Juba 1970. aastatel pandi tähele, et Siberi mõnes piirkonnas registreeriti söögitoruvähki üliharva. Seal juuakse kasekäsnatõmmist, mida nimetatakse togonoks. Kõrgelt hinnatakse ka kasesässileotist. (Toitumistavade seos vähktõvega erinevates maades on aga väga mahukas teema, millel me selles loos pikemalt ei peatu.)
Kemoteraapia peamine probleem on selles, et vähirakud ainult ootavad vaheaega ehk remissiooni (haigusnähtude ajutine taandumine) kahe raviseansi vahel ning asuvad kohe vasturünnakule, mistõttu patsiendi seisund muutub veelgi halvemaks. Niisamuti nagu bakterid muutuvad resistentseteks antibiootikumide suhtes, võivad vähirakud muutuda resistentseteks keemiaravi suhtes. Ravivastane resistentsus on laialt levinud, onkoloogid juba arvestavad sellega. Vähirakkudel võib esineda vähemalt neli resistentsuse liiki, ehkki mehhanismid erinevad (bakterid kasutavad lihtsamat „ellu jääb tugevam” lähenemist). Sellepärast peab keemiaravis aina resistentsemate vähirakkude hävitamiseks kasutama järjest tugevamaid toksiine, mille toime patsiendi tervetele rakkudele on üha laastavam.
Et kõik oleks veelgi halvem, avastati hiljuti, et keemiaravi võib luua uusi vähi tüvirakke. Tüvirakud, mida tänapäeval nimetatakse imerakkudeks, kuna need suudavad taastada kõike, alates silma sarvkestast kuni maksani, on erakordselt tugevad, aga niisama tugevad on ka vähi tüvirakud. Tegelikkuses on need rakud vähi aluskiviks – vähk ei saa areneda ilma tüvirakkudeta. Seejuures ei saa vähk areneda ka ilma vähi tüvirakkudeta ning just nende levik ehk metastaasid on vähi kõige kurjem relv, mis inimese hävitab.
Avastustele keemiaravi ebaefektiivsuse kohta reageerivad onkoloogid erinevate ravimikombinatsioonidega. Lootes ehku peale, et õnnestub leida segu, mis võib-olla on parem kui iga ravim eraldi.

Muidugi ei saa 1950-ndate algusaastate „koobaltkahureid” (neis kasutati 60Co lähtuvat gammakiirgust, mille energia on 1,33 MeV) võrrelda kaasaegsete elektronlineaarkiirenditega. Esimene koobaltkahur seati üles Kanadas Saskatoonis Victoria haiglas. Kui tollal kestis koobaltkahuri üks kiiritusravi seanss u 20–30 minutit, siis nüüdse elektronlineaarkiirendi abil vaid napilt 5 minutit. Kiiritusravi ajal saab organism väga suure kiirgusannuse, mis peaks – vähemalt teoreetiliselt – vähirakud tapma. Kahjuks sarnaneb see kahuriga varblaste pihta tulistamisega. Pole siis üllatav, et kiiritusravi efektiivsusest eelistavad onkoloogid ja radioloogid juttu mitte teha. Mõnele vähihaigele tehakse isegi 70 kiiritusraviseanssi (2 seanssi päevas), mis aga haiguse kulgu oluliselt ei mõjuta. Näiteks üliagressiivse ajukasvaja glioblastoomi kiiritusravi efektiivsus on ümmargune null. Muide, paljud inimesed ei teagi, et kiiritusravi eesmärk polegi vähikolde hävitamine (ega tohtrid seda ka väga reklaami), vaid kõigest kasvaja arengu aeglustamine.

Kahjuks pole ka see strateegia kuigi edukas, mida tõendab üks uuringute ülevaade. Kuigi paljud kasvajad reageerivad hästi esimesele keemiaravile, kujuneb varem või hiljem ravimite suhtes resistentsus ning progresseeruv pahaloomuline haigestumine saab sisse uue hoo. Unikaalset kaitsesüsteemi kasutades, mida nimetatakse multiresistentsuseks paljude ravimite suhtes, õnnestub vähirakkudel jääda puutumatuks, vaatamata sellele, et igal ravimil on erinev keemiline struktuur ja erinev rakusisene toime.
Juba palju aastaid tagasi pandi tähele, et vähki võib levitada ka biopsia, mille käigus võetakse proov kahtlastest kudedest. Ühe California haigla patsientide andmete uurimine kinnitab, et biopsia – mille käigus kasutatakse diagnoosimiseks nõelu – ja metastaaside vahel on otsene seos. Samas vaidleb terve tohtrite armee selle võimaluse vastu, kaalukaid vastuargumente või usaldusväärset statistikat siiski esitamata.
Ühes 25 aastat teostatud uuringute kohta tehtud ülevaates järeldatakse, et ehkki vähirakkude külvamine toimub, saab seda tuvastada ainult mikroskoopilisel tasemel, mistõttu kliiniline efekt on niivõrd tühine, et harvadel juhtudel on võimalik tõendada, et vähirakkude levik toimus just pärast biopsiat. Uuringu autorid soovitavad siiski loobuda biopsia nõeltest ning kasutada turvalisemaks peetavaid vaakumseadmeid. Teistes kehaosades teostatav biopsia (paljude vähivormide diagnoosimisel ollakse endiselt 1930-ndate aastate tasemel) võib tekitada veelgi suuremaid probleeme. Ühe USA sõjaväehaigla teatel suri 1% eesnäärmevähi haigeid biopsia tagajärjel tekkinud eesnäärmevähi rakkude levikust organismis.

* * *

Nüüd aga lühidalt kiiritusravist, millest võib ju mingisugust küsitavat kasu olla, kuid juba 1990. aastal tagasi nimetasid J. Hoffmann ja A. Tamplin kiiritusravi „mürgitatud energiaks”. Nad väitsid, et kiiritada saanud isikutel võib viie aasta pärast (sageli isegi varem) tekkida leukeemia, teiste pahaloomuliste kasvajate sugenemiseks kulub rohkem aega. (Eestis oli juhus, kui kopsuvähihaigel tekkis leukeemia juba pool aastat pärast kiiritusravi algust.) On teada, et üksikud vähivormid võivad tekkida 15 ja koguni 20 aastat pärast kiiritusravi. Sellepärast on radioloogid tihti alahinnanud uute pahaloomuliste kasvajate tekkimise tõsist ohtu kiiritusravi tagajärjel. Loota, et kiiritusravi purustab ainult vähirakkude DNA-d, kuid võimaldab tervetel rakkudel kiiritusega toime tulla ja neil jõudsalt taastuda, on pehmelt öeldes naiivne. Seda on tuhandekordselt kinnitanud Hiroshima ja Nagasaki tragöödia.
Niisiis kiiritusteraapia võib tavalised vähirakud muundada surmavateks tüvirakkudeks, mis mitte ainult ei ole resistentsed traditsioonilise kiiritusravi suhtes, vaid on süüdi ka vähi taastekkes, selle taastumises pärast ravi ja metastaasides. Seega on onkoloogid sunnitud tunnistama, et kiiritusravi ei toimi ning tegelikult võib tekitada hoopiski uue vähikolde.
Tahtmatult tekib küsimus, mis mõte sellisel hiljaks jäänud ravil on?
USA-s tehtud ülevaates selgus, et 8% patsientidest, kellele oli tehtud kiiritusravi ning kellel oli õnnestunud ravile vaatamata siiski ellu jääda, moodustus juba aasta jooksul sekundaarne piiratud pahaloomuline kasvaja, mis oli seotud kiiritusraviga (mõistagi ei ole selle arvu sisse arvatud need, kes aasta jooksul surid). Teises sellesarnases uuringus osales peaaegu pool miljonit meest ning neil, kellel eesnäärmevähki raviti kiiritusraviga, oli 40% suurem risk haigestuda põievähki ja 70% suurem oht haigestuda pärasoolevähki (asi on selles, et prostatat pole võimalik kiiritada ei vasakult ega paremalt, ei alt ega ülevalt, ilma et „surmakiired” ei riivaks põit või pärasoolt, heal juhul võib patsient pääseda põiepõletiku või pärasoole mõne kergema tüsistusega). Ning nagu keemiaravi, võib ka kiiritusravi luua uusi surmavaid vähi tüvirakke. Lühidalt, peltsebuli üritatakse välja ajada saatanaga.
Vähktõve erinevad vormid arenevad väga erinevalt, aga praegu ravitakse kõiki vähitüüpe ühtemoodi. Näiteks enamikul juhtudel ei arene eesnäärmevähk nii kaugele, et see inimesele vaevusi põhjustab. Siiski on juhud, kus haigus areneb kiiremini, aga seda on võimalik peatada. Aga on juhtumid, kus haigus on väga agressiivne (mida noorem patsient, seda agressiivsem on vähk), põhjustades surma ravile vaatamata. Soomes aga ravitakse põhiliselt vähitüüpe, mis kunagi vaevusi ei põhjusta. See tuleb asjaolust, et diagnoose pannakse täna paljuski samamoodi nagu 19. sajandil, mil haigusi tuvastati läbi mikroskoobi läätse, ilma tausta põhjalikumalt uurimata.

Füüsikute ja radioloogide koostöös on Saksamaal Heidelbergi ülikooli territooriumile rajatud prootonravi keskus. Horisontaalselt paikneva kiirendi (hall toru kandilise aknaga) läbimõõt on 13 m, pikkus 25 m ja kaal 670 t (see osa pole pildil nähtav). Ülikeeruline seadeldis läks maksma 119 miljonit eurot, millest pool kattis ülikool ja pool Saksa valitsus. Prootonite ja süsinikioonide kimp kiirendatakse kiiruseni 200 000 km/s (u 66,6% valguse kiirusest). Tegelikult töötati selline tehnoloogia välja juba 1950-ndatel aastatel Californias Berkley Ülikoolis. Teoreetiliselt peaksid suure kiirusega liikuvad täpselt sihitud prootonid ja ioonid liikuma sügavale inimese kehasse ja tapma terveid rakke säästes iga vähiraku (näiteks nendes ajuosades, kus pole patsendi elu ohtu seadmata võimalik kasvajat eemaldada). Teoreetiliselt… Pealegi maksab üks ravikuur keskmiselt 25 000–30 000 €. Alates 2009. aasta novembrist kuni 2018. aasta lõpuni on selles keskuses kiiritatud ca 5000 patsienti. Ravitulemustest aga meedikud vaikivad – ju pole, millega keksida. Saksamaal on selliseid seadmeid ainult kolmes linnas: Heidelbergis, Darmstadtis ja Marburgis. Patsiendil tasuks vahel mõelda sellelegi, et nägus  väärispuidust sangadega kast tuleks kordades odavam!

Teadlased Seattle’st avastasid, et kiiritusravi võib tekitada WNT16B tootmist, proteiini, mis pärast keemiaravi loob vähi tüvirakke. Omakorda Harvardis teostatud uuringus selgus, et väikestes annustes suudab gammakiirgus heterogeensetele vähirakkudele omistada tüvirakkude omadused.
Ja veel: arstid ei väsi kordamast, et kui „õigel ajal” arsti poole pöörduda, allub vähk hästi ravile. Jutuks hea küll, kuid tegelikult on vähk isegi esimeses staadiumis ravitav 96%–97%-l juhtudest (mõnede vähivormide puhul tekivad metastaasid juba I staadiumis). Seega jääb isegi vähktõve I staadiumi korral 3–4% (mõnede vähivormide puhul on see protsent isegi 20%) inimese organismis viitsütikuga pommina ähvardavalt tiksuma…
Kümmekond aastat tagasi oli Saksamaal selline juhus. Umbes 30-aastane naine tegi autoavarii ja igaks juhuks uuriti tema aju ka kompuutertomograafiga. Ajust leiti herneterasuurune pahaloomuline kasvaja, mis koheselt operatiivselt eemaldati. See naine pääses, sest sattus seoses autoavariiga sõna otseses mõttes õigel ajal arsti juurde. Aga kui palju selliseid õnnelikke juhuseid on – hea kui üks miljonist!
Vähktõve puhul ei aita ei paks rahakott, maailma parimad haiglad ega ultramoodsad elektronlineaarkiirendid.
Ei suutnud arstid aidata mitte-Hodgkini lümfoomi põdevat Jacqueline Kennedyt, ei suudetud päästa leukeemiat põdenud Jordaania kuningat Hussein I-st ega sama haigust põdenud Raissa Gorbatšovat. 2013. aasta suvel diagnoositi 39-aastasel vene lauljannal Žanna Friskel glioblastoom (glioblastoma multiforme – kõige agressiivsem ajukasvaja), kõigest pool aastat hiljem oli kaunitarist saanud pundunud ja tundmatuseni moondunud näoga elav laip. Vene Esimene telekanal kogus tema ravimiseks ühe nädalaga 66,5 miljonit rubla! Ei aidanud ravi Saksamaal Hamburgis (6 keemiaraviseanssi), hiljem kahel korral immuunravi New Yorgis Memorial Sloan-Kettering Cancer Center’is, ammugi mitte järelravi Jurmalas kõigest pool aastat kestnud remissiooni ajal. Polnud abi ka ravist Hiinas ja Moskvas. Ei aidanud head soovid, fännide ühispalvused kirikutes, küünalde süütamised, viirukisuits ega eestpalved… 15. juunil 2015 Friske suri, olles olnud kolm viimast kuud koomas.
Muide, glioblastoomiga on kindel minek. USA senaator Edward Kennedy sai diagnoosi 17. mail 2008 ja suri 25. augustil 2009. Senaator John McCain sai diagnoosi juulis 2017 ja suri täpselt samal kuupäeval kui E. Kennedy – 25. augustil 2018. Igal aastal sureb kogu maailmas glioblastoomi u 5000 alla 40-aastast inimest. Veel üks näide. 2010. aasta mais tekkisid Joe Bideni pojal Beau’l (s 1969) kahtlased vaevused: peavalud, teadvuse- ja tasakaaluhäired jne – klassikalised ajukasvaja tunnused. Sellegipoolest leidsid tohtrid, et tegemist võis olla mikroinsuldiga. Alles 2013. aasta augustis, pärast ajust võetud biopsiat saadi asjale pihta – glioblastoom. Järgnes operatsioon. 30. mail 2015 Beau Biden suri.
1922. aastal avastati psühhoanalüüsi loojal, kirglikul ahelsuitsetajal Sigmund Freudil suukoopa vähk. Talle tehti 33 operatsiooni (!), eemaldati isegi osa suulaest ja ülalõuast, kuid 17 aasta pärast võitis ikkagi vähk. Lõpuks muutusid valud talumatuks, Freud suutis veel vaevu rääkida, ja 23. septembril 1939 pani arstist sõber Max Schur teadlase tema palvel ja tütre nõusolekul morfiumi üledoosiga magama…

Optimistlikel valedel on nii suur ravimõju, et arst, kes ei oska neid usutavalt rääkida, on valinud vale elukutse.

Teeme siinkohal väikese ja kaugeltki mitte proosalise kõrvalpõike. Vanasti ei öeldud patsiendile täit tõtt, nüüd aga lajatab arst nagu kaheraudsest „Teil on see ja see vähk IV staadiumis, ravivõimalused on ammendatud, olgu Issand teile armuline!” ning prindib surmaotsuse kõigi oma jubedate üksikasjadega paberile või salvestab digiloosse. Ja ega pole mõtetki midagi patsiendi eest varjata, sest tänapäeval saab inimene internetist loetud minutitega teada, et aeg on hauaplats muretseda, puust kast (või urn) ja hauaplaat varakult ära tellida. Pole vaja isegi ladina keelt osata, et taibata, mida näiteks tähendab carcinoma rectum.
Paljud arstid ei saa ega taha aru saada, et sõna võib ravida, kuid sõna võib ka tappa. Seepärast peaks arst väga hoolikalt oma sõnu valima. Kahjuks võime üsna sageli kohata nn iatrogeenia juhtumeid (kreeka sõnadest ’arst’ ja ’sündima’), s.o haigus, mida põhjustab arsti ettevaatamatu sõna. On teada selline juhtum. Noor vene arst, kes soovis rahustada haiget vanamemme, ütles talle: „Me sureme ühel päeval, vanaema.”
Mõne aja pärast tuli eideke jälle polikliinikusse ja kuulnud, et arst on ootamatult surnud, imestas siiralt: „Aga kuidas siis mina veel elan?” Ning suri samas.
Sigmund Freudi eest varjati halba diagnoosi palju aastaid. 1939. aastal muutusid aga valud nii tugevaks, et Freud palus oma arstist sõbral Max Schuril talle lõpuks tõtt öelda.
Vastust kuuldes, lausus Freud: „Ma tänan sind ausa vastuse eest… kuid sa tapsid mu!”
Kuidas siis ikkagi halba diagnoosi patsiendile serveerida? USA-s on levinud omapärane praktika: kohe pärast diagnoosi määramist öeldakse isegi lastele: „Sul on vähk, aga me saame seda ravida.” Pange siiski tähele sõna „saame”. Kui aga arst ütleks, et me „oskame”, käiks ta välja katteta veksli. Nii et meditsiinis ei saada ikkagi mööda ümbernurga väljaütlemistest.

* * *

Tulevasel Prantsuse presidendil François Mitterandil avastati 1981. aastal eesnäärmevähk. Arstid ütlesid, et ta elab heal juhul veel kolm aastat, kuid Mitterand vedas tohtreid alt ja suri alles 1996. aasta jaanuaris, olles haigusega jagelenud 14 pikka aastat. Üheks põhjuseks, miks ta nii kaua vastu pidas, võis olla ka see, et Mitterand ei rääkinud oma haigusest mitte kellelegi – isegi mitte pereliikmetele –, säilitades sel viisil oma psühhoemotsionaalse tervise, millel ei ole sugugi väike mõju haiguse kulgemisele. (Kui ta oleks oma diganoosi avalikustanud, siis vaevalt et keegi oleks presidendivalimistel andnud oma hääle vähihaigele. Teiseks, kõik kaastöötajad presidendipalees oleksid teda igal hommikul tööle asumisel jõllitanud, et kas surmamärke on juba näos näha. Seda oleks olnud presdidendil raske taluda.) Mitterand suutis oma elupäevi üsna täpselt ajastada, surres kaheksa kuud pärast teise ametiaja lõppu…
Vähk on äärmiselt salakaval ja ettearvamatult arenev haigus. 66-aastasel LAV-i peapiiskopil Desmond Tutul diganoositi eesnäärmevähk 1997. aastal ja ta suri 26. detsembril 2021. Olles vastu pidanud 24 pikka aastat (!), pidi ta lõpuks ikkagi vähile alla vanduma…
USA miljardäri David Kochi kohta kehtib aga kõnekäänd: ei upu see, kellel on määratud võllas rippuda.
1. veebruaril 1991 elas ta Los Angelese lennuväljal üle lennuõnnetuse, kui US Air Boeing 737-300, mille pardal oli 89 inimest, sõitis otsa startivale väikelennukile. Raske Boeing lömastas väikese lennumasina, milles viibinud 12 inimest said surma. Põlema süttinud Boeingus hukkus 22 reisijat. David Koch oli ainuke esimese klassi reisija, kes jäi ellu, kuigi oli raskesti vigastatud. Järgmisel aastal pani saatus talle uue paugu: kõigest 52-aastasel Kochil diagnoositi eesnäärmevähk. Ta pidas üllatavalt kaua vastu, võiks öelda, et püstitas omamoodi maailmarekordi – ta elas veel 27 pikka aastat ning suri alles 2019. aasta augustis. Kuigi teda opereeriti, kiiritati, tehti hormoonravi ja veel sadaüks imet, tuli haigus iga kord tagasi… Koch annetas vähiuuringuteks 200 miljonit dollarit, kuid see väike altkäemaks ei avaldanud sõralisele mingit mõju…
2019. aasta detsembris suri Rootsi lauljanna Marie Fredriksson, kellel 2002. aasta septembris avastati pahaloomuline ajukasvaja. Talle tehti keemia- ja kiiritusravi ja neli aastat hiljem tunnistati terveks (ei tea küll, milliste näitajate põhjal?). Möödusid aastad, kasvaja hiilis tagasi ja Marie suri 17 aastat pärast esmadiagnoosi kasvajast põhjustatud komplikatsioonide tagajärjel…
29. märtsil 2021 suri kolmekordne paraolümpiavõitja lumelauasõidus, 48-aastane hollandlanna Bibian Mentel vähki, mis diagnoositi tal juba 1999. aastal. Tal amputeeriti parem jalg. Järgnevatel aastatel tehti talle viis kopsu, kolm kaela ja neli seljaoperatsiooni ning vähemalt 70 (!) kiiritusravi seanssi. Märtsi alguses olid siirded jõudnud ajju. Edasisel ravil polnud enam mõtet…
Briti-Austraalia näitleja ja laulja Olivia Newton-John ületas Kochi rekordi, võideldes üle 30 aasta rinnavähiga. Olivial diagnoositi rinnavähk esmakordselt 1992. aastal. See taandus, kuid tuli tagasi 2013. aastal. Ka siis suudeti vähki mõnda aega kontrolli all hoida, kuid 2017. aastal ägenes haigus taas. Olivia Newton-John suri 73-aastaselt 8. augustil 2022.
Me võime eraldada vähiuuringuteks kasvõi triljoneid dollareid, aga kuitahes suured summad ei pane ühelgi teadlasel pead paremini tööle, et ta leiutaks tõhusalt toimiva vähiravi(mi)!
Mitterandi, Kochi, Tutu, Newton-Johni ja paljude teiste juhtumid näitavad veenvalt, et tänapäeva medistsiin on endiselt vähi ees jõuetu, ja kui vähk on ikka „sõrad laiali ajanud”, ei aita enam ussi- ega püssirohi…

* * *

Pool üle 60 ja kaks kolmandikku üle 70 aasta vanusest meestest põevad ise seda teadmata surma hetkel muudele haigustele lisaks eesnäärmevähki. Mõned eksperdid on isegi väitnud, et kui kõik mehed piisavalt kaua elaksid, saaksid nad kõik mingil hetkel eesnäärmevähi.
2018. aastal registreeriti kogu maailmas 1,3 miljonit uut eesnäärmevähijuhtu. Haigestumiste arv suureneb aga kõigis Euroopa riikides aastast aastasse… Vaatamata meditsiini kiirele arengule on eesnäärmevähi diagnoosimine endiselt kiviaja tasemel.
Standardne diagnostiline meetod eesnäärme tervise kontrollimiseks on PSA test, mis tähistab prostataspetsiifilist antigeeni, eesnäärme toodetud valke lagundavat ensüümi. PSA-test mõõdab prostata-spetsiifilise antigeeni (PSA) nimelise kemikaali sisaldust veres. Kõrge PSA näit viitab eesnäärmevähi võimalusele – kuid üksnes võimalusele. Seda, kas vähk ka tegelikult olemas on, lubab otsustada üksnes biopsia, mis eeldab pika nõela läbi päraku eesnäärmesse torkamist. ja mitme koeproovi võtmist – rõve toiming, millest ükski mees erilist vaimustust ei tunne. Biopsiat kirjeldatakse kui 10-minutilist protseduuri, mis võib olla ebameeldiv, kuid võib olla ka piinav ja isegi riskantne. Varem arstid ütlesid, et biopsia pole valulik, ent nüüd tehakse seda tavaliselt tuimestusega.
Biopsia võib esile kutsuda erektiilse düsfunktsiooni, ning 2–5% juhtudest on biopsia tagajärjeks sepsis, mille ravimiseks on vajalik hospitaliseerimine. Siiani pole üheselt selge, kas biopsia võib ka kaasa aidata vähi edasisele levikule organismis. Riskide uurimisel on järeldatud, et biopsia nõelatorkekoha kaudu toimub vähirakkude levik harvemini kui ühel protsendil juhtudel, kuid muret teeb siiski asjaolu, et see üldse toimub. Biopsia tegemisel viiakse eesnäärmeni ulatumiseks pärasoole seina kaudu sisse õõnsa keskosaga nõel ja eesnäärmest võetakse 10–12 (mõnikord isegi 45) väikest koetükki lootuses, et niimoodi õnnestub leida vähki. See on sama, kui loosida 1000 klaaskuuli seast välja 12, lootuses leida üks punane kuul. Lisaks PSA testile võidakse teha veel üks äärmiselt ebameeldiv test – manuaalne rektaalne uuring (kus eesnääret palpeeritakse läbi pärasoole) – see aitab mõnel määral parandada PSA testi tulemuste usaldusväärsust. Tõeline kangelane on see patsient, kes sellist lausa perverset uuringut välja kannatab!
Ometi on teada, et PSA test on üsna probleemne – seda antigeeni on tuvastatud isegi naistel ja eriti kõrgel tasemel just rasedatel. Seda on leitud koguni emapiimas. PSA testid annavad tihti valepositiivse tulemuse ning ühel juhtumil seitsmest võivad mitte näidata eesnäärmevähi olemasolu.
Positiivne tulemus võib olla seotud eesnäärme suuruse ja mehe vanusega, mitte vähiga, ning antigeeni tase võib olla kõrgenenud ka eesnäärme healoomulise hüperplaasia, põletiku ja nakkuse korral.
Positiivne PSA test on signaal meestele, et neil võib olla vähk, kuni see on väike ja kahjutu, kuid nii ei toimu mitte alati. 80-nda eluaasta piirile jõudmisel tekib see haigus rohkem kui 70% meestest, kuid enamik meestest ei sure eesnäärmevähki, nad surevad koos sellega. Seetõttu võib test viia tarbetu ja valuliku üleravimisele, kuigi paljude meeste puhul võib haigus olla healoomuline, võib-olla isegi märkamatu, ning neil võib olla kuni 24 korda suurem tõenäosus surra millegi muu kui eesnäärmevähi tõttu.
Suurbritannias soovitatakse tänapäeval üle 50 aasta vanustel meestel tutvuda uuringu plusside ja miinustega, rõhutades, et selle uuringuga võib vähki mitte tuvastada, see võib põhjustada asjatut muretsemist, selle järel tuleb teha veel mitmeid teisi uuringuid, see ei aita ohtlikku ja agressiivset vähki eristada aeglaselt kasvavast healoomulisest moodustisest ja see omakorda võib tekitada muret mitteagressiivse vähi pärast, mis võib-olla kunagi ei põhjusta mingeid probleeme.
Ravida või mitte ravida?
Üks uuring näitas, et mõned lokaalse eesnäärmevähiga mehed, eriti need, kelle eesnääre oli eemaldatud, kahetsesid valitud ravi. Teadlased Toronto Mount Sinai kliinikust Kanadas tegid prospektiivse kohortuuringu, milles osales 2072 eesnäärmevähki põdevat mees. Viis aastat pärast diagnoosi määramist küsiti neilt, kas nad on rahul valitud ravimeetodiga. 279 meest (13%) vastasid, et kahetsevad oma valikut.
Kõige sagedamini kahetsesid seda mehed, kellele oli tehtud operatsioon – 16% juhtudest. Neist, kellele tehti kiiritusravi, kahetsesid oma otsust 11%, ja oma valikut kahetsesid ka 7% aktiivse jälgimise (korduv testimine ja diagnostika) rühma meestest.
Selle uuringu kohaselt oli kahetsusel märkimisväärne seos seksuaalse düsfunktsiooniga (no vaevalt et vana mees enam last tahab sigitada), kuid sageli mainiti ka pikaajalist valu ja uriinipidamatust väiksema riskiga haigestuda viimases staadiumis, surmaga lõppevasse või ravimatusse eesnäärmevähki.

* * *

1. novembril 1992 diagnoositi kuulsal filminäitlejal Audrey Hepburnil jämesoolevähk IV staadiumis. Legendaarne filmitäht Elizabeth Taylor saatis talle haiglasse tohutu lillekimbu, mille juures oli kirjake: „Sa pead võitlema!” Hepburn suri 20. jaanuaril 1993, olles vähiga „võidelnud” kõigest 2 kuud ja 20 päeva.
Huvitav on see, et kõiki teisi haigusi ravitakse, aga nagu meedias (eriti naisteajakirjades) ühtelugu leierdatakse, siis vähiga millegipärast võideldakse. Vähiga pole mõtet võidelda, võidab vähk!

* * *

Katsetamisel on HPV-vaktsiin, CAR-T-rakuteraapia, tüvirakkude siirdamine, T-rakkude geenimuundamine, antikehad, nanotehnoloogia jne. Kuid kõik need osalt ulmevaldkonda kuuluvad raviviisid on alles katsetamisjärgus ja mingite tühiste protsentidega keksimisel pole mõtet. Pealegi on vastuseta veel üks probleem: kord vähki haigestunud ja sellest ehk tervenenud patsient võib aastate möödudes uuesti haigestuda vähki, mis pole üldsegi tingitud metastaasidest. Millegipärast arvavad paljud inimesed, et kui keegi on kord vähki haigestunud, siis teist korda (ja mõnes teises organis) seda enam ei juhtu. Järelikult peab vähioperatsioonile kindlasti järgnema tõhus pikaajaline teraapia, mis tugevdaks inimese immuunsüsteemi. Kuid kahjuks on selline suhtumine ja mõtteviis veel võõras. On rumal jääda ootama, millal haigus uuesti välja lööb ja hakata siis ülikallite ravimitega taas haiguse kallal nokitsema.
Asi on selles, et pole võimalik vähki ravida, kui me ei tea, mis toimub rakutuumas, kui me ei tunne põhjalikult inimese genoomi, mida nimetatakse ka „bioloogiliseks mustaks mateeriaks”, sest see on samavõrd müstiline nähtus nagu kosmilises tühjuses asuvad mustad augud.
Tõsi, USA Columbia ülikoolis on leiutatud unikaalne diagnostikainstrument, millega tahetakse tuvastada geenimuutuste eest vastutavad nn „rämpsgeenid”, mis põhjustavad pahaloomulisi kasvajaid, diabeeti või dementsust.
On selgunud, et inimese keha sisaldab tuhandeid teadlastele tundmatuid rakutüüpe. Uute meetoditega on kindlaks tehtud, et meie teadmistes inimkeha kohta haigutavad vägevad lüngad. Neid lünki on nüüd täitmas ülemaailmne teadusprojekt: üle tuhande teadlase kaardistavad meie elundeid ja loovad rakuatlast. Selle töö käigus tehtavad avastused võivad aidata jõuda vähi ravini. Tänu uutele läbimurretele on muu hulgas saanud selgeks, millist mehhanismi kasutades ründavad vähirakud muidu paljutõotavat immuunteraapiat. Rakuatlase projekt sillutab teed uutele raviviisidele, mis kasutavad ära haiguste varjatud nõrkusi.
Inimkehas on erinevaid rakke väga palju. Pilt on erakordselt mitmekesine. Igal rakutüübil on omad ülesanded ja rakud näevad väga erinevad välja.
On vaja uurida läbi kogu inimese genoom (liigiomases kromosoomikomplektis sisalduv geneetiline materjal). Kuid selleks kulub veel umbes 10 aastat. Genoomi põhjalikult tundmata pole võimalik tõhusalt toimiva vähiravimi(te) loomine.
Praegu võime äärmisel juhul rääkida vaid üksikutest etapivõitudest, kui need üldse kedagi lohutavad… Uusimad vähiravimid maksavad ogaraid summasid, kuid vähist pole nad kedagi päästnud (kui ehk X kuu võrra elupäevi pikendanud), küll aga viinud õitsvale järjele suured ravimikontsernid.
Aeg-ajalt sähvatavad meedias langevate komeetidena ülioptimistlikud teated „lootustandvatest” katsetest hiirte ja küülikutega. Kuid möödub kõigest mõni kuu ja neist katsetest pole enam kippu ega kõppu kuulda. Nendest läbimurdelistest katsetest on jahvatatud juba viimased 40 aastat, ainult et tulemusi ei ole.
Inimene ei ole hiir ega küülik, kes on pealegi taimetoidulised, inimene on aga segatoiduline, tema eluiga kordades pikem kui neil õnnetutel katseloomadel ning mingite hiirkatsete tulemusi ei saa niisama lihtsalt üks ühele inimesele üle kanda. (Kuid toome siinkohal ära väikese statistika selle kohta, millised loomi kasutatakse laborikatsetes: 0,1% koeri, 0,7% kariloomi, 1,6% linde, 1,9% teisi loomi (näiteks kahepaikseid), 3,9% küülikuid, 7,2% kalu, 11,7% rotte ja 72,8% hiiri.)
Need katsed hiirtega on samal tasemel kui tuntud ütlus „Tule eile meile, ma panen süldi sooja“. 2022. aasta „Horisont“ nr 4 teatab, et Tartu ülikooli teadlased on koostöös Valencia uurimiskeskuse laboriga töötanud välja uue agressiivse rinnavähi ravimi OximUNO. Ja edasi? Edasi ei ole midagi, sest kuluvat veel 10–15 aastat, enne kui jõutakse kliiniliste katseteni. Nimetatud ravim ei teinud hiiri terveks. Kas ravim võetakse üldse kunagi kasutusele pole selge, sest keegi ei tea, kas see üldse hakkab inimese peal toimima. Aga milleks siis üldse sellise olematu ravimiga hüpata? Mõnel tohtril on vist väga igav!
Kõik need „lootustandvad loomkatsed” on vaid petlik infomüra, mille abil nii mõnigi valges kitlis eneseimetleja loodab oma nime tõhusa vähiravimi avastamisega ajalukku jäädvustada põhimõttel – iga sõduri ranitsas on marssalikepp. Vähi puhul võib aga öelda, et onkoloogi  ranitsasse see marssalikepp ka jääb!

Patsientide suremus väheneb, kui kirurgid streigivad!
Kujutagem ette, et tüüpiline kirurg oli lapsepõlves poiss või tüdruk, kes ei lõpetanud jändamist mõne asja kallal, kuni ema ärritunud häälel hüüdis: „Oh jumal küll, see ei tööta, ükskõik kui kaua sa sellega ka ei mässaks!” Taoline jändamine meditsiinis ei anna mingit kasu, kõige vähem patsientidele. See universaalne tõde selgus uuringust, kus väideti, et ägeda müokardi infarkti tõttu hospitaliseeritud patsientidel on suuremad väljavaated ellu jääda, kui haiglate tippkardioloogid on tööst eemal ja osalevad iga-aastasel kongressil. See meenutab linnalegendi, et siis, kui arstid streigivad, sureb haiglates vähem inimesi.
Miks nii toimub, kui arste ja eriti just kardiolooge peetakse kangelasteks, kes päästavad elusid? Selles ongi probleem – paljud arstid peavad ka ise ennast superkangelaseks ja üritavad teha üha keerulisemaid ja invasiivsemaid protseduure. Harvardi ülikooli meditsiinikooli juhtuurija Anupam Jena sõnul ei ole paljudel meditsiinilistel manipulatsioonidel suremusele mingisugust positiivset mõju. Noored kardioloogid, kes jäetakse „rindejoont kaitsma”, ei ole nii julged ega soovi riskida ning õigupoolest on õnnelikud, kui võivad jätta midagi tegemata. Milline on tulemus? Patsient jääb ellu!

Streikige aga terviseks, kallid tohtrid, ehk päästavad teie streigid nii mõnegi patsiendi elu!

Jena ja tema kolleegid tegid oma uuringu päeval, mil toimus iga-aastane südame ja veresoonkonna transkateetrilise ravi konverents. Sellel konverentsil osalesid silmapaistvamad ja edukamad kardioloogid kogu maailmast ning Jena soovis välja selgitada, kuidas patsiendid end arstide äraolekul tunnevad.
Jenal oli juba mõõdupuu. Midagi taolist oli ta teinud paljude aastate eest, analüüsides patsientide ellujäämise näitajaid pärast infarkti ajal, mil juhtivad kardioloogid osalesid Ameerika Südameassotsiatsiooni koosolekutel. Tookord hõlmas uuring ajavahemikku 2002 kuni 2011. Tulemuseks oli – rohkem ellujäänuid.
Juhtivad kardioloogid ei osale ainult suurtel konverentsidel, ka suurem osa teaduslikke artikleid on nende kirjutatud, eriti kirjutised, mis käsitlevad nende endi avastusi, uusi protseduure jms. Niisiis, neile meeldib asjadega jännata, ehkki mõnikord ei ole see patsientidele sugugi kasulik.
Seesama jändamine on põhjus, miks üldse on tekkinud linnalegendid selle kohta, et arstide streikide ajal sureb vähem patsiente. Müüt tekkis 1983. aastal Iisraelis, kui 11 000 Jerusalemma arstist keeldus 8000 kolm kuud ravimast haigla patsiente. Streigi ajal registreeriti 83 surmajuhtumit, kolm kuud enne streiki aga 89 ja kolm kuud pärast streiki samuti 89 surmajuhtumit.

Üks eakas tohter teisele: „Mul oli patsient, kes kõigi prognooside järgi oleks pidanud surema juba viisteist aasta tagasi, aga tema elab ikka veel!“
„Jah, seda tuleb ette… See tõestab veel kord, et kui patsient ikka tõesti tahab elada, on meditsiin võimetu.“

Sarnast suunitlust täheldati veel aastaid tagasi Los Angeleses, kui pooled kirurgid vähendasid töötunde vältimatu abi osakondades ja töötasid ainult viis päeva nädalas. Suremus langes 18%! Uurijad Emory ülikoolist tegid ülevaate viie arstide streigi mõjust ja suremuse näitajatest ajavahemikus 1976–2003. Kõikide arstide streikide ajal suremuse näitajad langesid või püsisid muutumatutena, kuid ei tõusnud, nagu oleks võinud arvata. Streigi lõpul olid suremuse keskmised näitajad madalamad kõigist eelmistel aastatel registreeritud näitajatest. Näitajate esialgne tase taastus, kui arstid naasesid tööle. Näiteks Los Angeleses suri pärast kirurgide tööleasumist esimese kahe nädala jooksul jälle 90 inimest rohkem.
Kõigi viie streigi ajal jätkasid arstid erakorralise abi andmist eluohtlikel juhtudel; ära jäeti vaid teatud protseduurid, kus ohus polnud patsientide elu. Plaanilisi operatsioone tehti järjekorra alusel ning need võisid olla kõige erinevamad, alates iluoperatsioonidest kuni katarakti laseroperatsiooni, angioplastika või puusaliigese vahetamiseni.
Intrigeerivas valikuliste protseduuride ülevaates, mis avaldati veel 1974. aastal, ei olnud kahe Cornelli ülikooli uurija hinnangul 20 protsenti soovitatud operatsioonidest vajalikud. Teiste sõnadega, patsientidel ei olnud neist mingit kasu. Sel viisil tehti 2,4 miljonit mõttetut protseduuri aastas, mis lõppes ligikaudu 12 000 surmajuhtumiga. Ning ärge unustage, et see ülevaade tehti ajal, kui kirurgid põhjalikult mõtlesid, kas üldse opereerida. Tänapäeval võiks isegi tagasihoidlike arvestuste korral neid näitajaid korrutada kümnega.
Ja siin on teile ka järeldus – kogu see jändamine ei anna kellelegi midagi head, just nii, nagu ütles too ema oma lapsele.

Meedikud pole ühel meelel
Enamasti arvatakse, et meditsiin on rahvusvaheline teadus: ravim, mille kirjutab välja näiteks saksa arst, võiks olla sama tõhus prantslasest, itaallasest või inglasest arsti meelest. Tegelikult ravivad arstid ka kõige arenenumates riikides oma patsiente täiesti erineval viisil. Ühed teraapiavõtted, mida antud riigis tüüpilisteks peetakse, võivad teises tunduda peaaegu et tapvatena. Ühed arstid peavad vererõhku 130/85 normaalseks, teised liiga kõrgeks. Või kirjutab prantsuse arst ülemäära kõrge vererõhu vastu välja ravimid, mida tema ameeriklasest ametivend mõttetuks peab. WHO andmetel on aga kõige tähelepanuväärsem see, et USA arstid saadavad patsiendi n-ö noa alla häiretega, mis Euroopas (eriti aga Kagu-Aasias) enamasti teraapilisel teel terveks ravitakse.
Artiklid on terviklikul kujul saadaval veebilehel UtopiaWellness.com
Viited: Scientific America (1985) 253(5): 51–59: „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, John Cairns
Clinical Oncology (2004) 16: 549–560: „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“, Graeme Morgan, Robyn Wardy, Michael Bartonz
Autor dr Carlos M. Garcia

Kuidas sobivad kokku tohtri rahaahnus ja Hippokratese vanne?

Üks tohter teisele: „Kas te olete ka vigu teinud?”
„Jah, kord ravisin ühe miljonäri terveks juba pärast teist visiiti.”

SPFA/Archivo2647/587-6784-2869/732
Peter Stadtmann.

2010. aastal mõisteti Itaalias mõisteti süüdi 8 arsti, kes tegid rahalise kasu saamise eesmärgil haiglas põhjuseta erinevaid operatsioone, muuhulgas eemaldati inimestelt lihtsalt niisama rindu ja kopse. Milanos Santa Rita kliinikus töötavad kirurgid tegid kohtuotsuse kohaselt ilma põhjuseta üle 80 operatsiooni. Haigla juhtiv rindkerekirurg Pier Paola Brega Massone mõisteti vangi 15 aastaks ja kuueks kuuks. Kohtunik nimetas Massonet kohtuotsuse väljakuulutamisel julmaks, kuritahtlikuks ja ilma igasuguse südametunnistuseta inimeseks. Aastatel 2005–06 teeniti kliinikus pettustega kokku umbes 2,5 miljonit eurot. Itaalia meedia on nimetanud haiglat, kus vähemalt viis vanemat patsienti suri operatsioonide tagajärjel õuduste haiglaks. 2008. aasta juunis vahistati seoses haiglas toimunuga 14 inimest.
Veel tasuks meenutada aastatetagust juhtumit. Üks inglise noormees, kes teadis, et kõik tema hambad on täiesti terved, käis seitsme dentisti juures. Ainult üks hambaarst tunnistas ausalt, et tal on kõik hambad terved, ülejäänud kuus dentisti olid valmis puurima ja plombeerima terveid hambaid! Kommentaarid on liigsed! Hambaarstide ja advokaatide rahaahnus on aga lausa vanasõnaline. Teisalt on muidugi tore, et ükski hambaarst ega advokaat pole nälga surnud…

Kas arsti võib usaldada?
Võib, aga ei pea. Saksa väikelinnas Bottropis tegutseva Alte Aphoteke apteeker Peter Stadtmann avastas, et vähihaigete pealt võib korralikult pappi kokku lükata ning asus hoole ja armastusega keemiaravis kasutatavat tsüostaatikumi lahjendama. Kõigest ühe aasta jooksul teenis Stadtmann sel viisil rohkem kui 600 000 eurot puhastulu. 29. novembril 2016 pandi apteegis toime läbiotsimine. Leiti 117 tsüostaatikumi valmiskogust, millest ainult üks oli õige koostisega, 66 aladoseeritud või ei sisaldanud üldse tsüostaatikumi, viies segus oli aga hoopiski vale aine. Kohus süüdistas apteekrit ravimiseaduse rikkumises 14 500 korral ja 59 pettuses. Oletatakse, et nutikas lahjendaja aitas sel viisil ennetähtaegselt teise ilma vähemalt 3700 vähihaiget. 6. juulil 2018 mõistis Esseni kohus Peter Stadtmanni 12 aastaks trellide taha ja eluaegse keelu pärast vanglast vabanemist töötada ükskõik millises meditsiiniasutuses.

Juudipoiss küsib isalt, kas hakata kardioloogiks või hambaarstiks.
Vana juut vastab: „Loomulikult hambaarstiks. Hambaid on 32, südant ainult üks!”

* * *

Meedikute tujurikkuja prof. Julius Hackenthal

Sisenemine arstikabinetti või haiglasse on patsiendile kolmkümmend korda ohtlikum kui ekspeditsioon Himaalajale või Amazonase džunglisse.
Raskesti haigete pealt teenitakse tohutuid summasid, surnute pealt ei teeni ükski arst.
                                           Julius Hackethal

Skandaalse kuulsusega saksa arst prof. Julius Hackethal (1921–97) julges 1963. aastal Erlangeni kliiniku kirurgiaosakonna peaarsti süüdistada 138 raske meditsiinilise vea tegemises, mille tagajärjel surid rohkem kui pooled patsiendid. Hackethal vallandati, kuid ta ei jätnud oma ülbeid kolleege rahule, juhtides ikka ja jälle tähelepanu kirurgide ja terapeutide lubamatutele ravivigadele. Nime tegi ta endale 1976. aastal raamatuga „Auf Messers Schneide – Kunst und Fehler der Chirurgen“. Ka oli ta arvukatel arstide vigade kohtuprotsessidel eksperdiks ning ründas oma kolleege väga teravas toonis, kogudes endale otsatu hulga vihavaenlasi. Ühes telesaates selgitas ta, et süstlaga biopsia võtmine vähikahtluse korral võib vähki hoopiski mööda organismi „laiali ajada“ või koguni selle kasvamist hoogustada. Kui ta näitas naissaatejuhile kopsakat biopsiasüstalt, siis too lausa võpatas (juhtusin ise seda saadet satelliitkanali kaudu nägema). Eriti teravalt kritiseeris Hackethal tohtrite igipõlist tava asuda igal võimalusel ringkaitsesse, oma vigu maha salata ja ennast õigustada, selle asemel et ausalt ja avameelselt oma saamatust tunnistada.

©V. Shepard

NB! Loe kindlasti:

Zach Zeiler – kulturismiga Hodgkini lümfoomi vastu
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?
Meedikute mõrvad
Doktor Surm – Harold Shipman
Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm natslikul Saksamaal
Natsionaalsotsialistide eutanaasiaprogramm
Natside bioloogilised katsed inimestega
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
Viini surmainglid
Eutanaasia – mugav vabanemine raskest patsiendist
Enne ja pärast sünnipäeva
Lõpp terviseterrorile!
Söödavaid puuvilju meenutades!

Ja kindlasti ürita vaadata filme „Patoloogia” (Pathology, 2008), „Kooma” (Coma, 1978), eelkõige aga „Lendas üle käopesa” (One Flew Over the Cuckoo’s Nest, 1975) ja sa hakkad nii mõnelegi asjale hoopis… hoopis teise pilguga vaatama…