Ettevaatust – arst!

56 minutit lugemist

Inimene, kes sind ühel heal päeval teise ilma saadab, ei ole murdvaras või röövel, ka mitte patoloogiline kihumõrvar või purjus autojuht, vaid sinu enda perearst! Uskumatu, aga tõsi!

Üks mees teisele: „Koer päästis mu elu!”
„Kas röövli käest?”
„Ei, ta ei lasknud arsti majja!”

Tõenäosus surra arsti poolt väljakirjutatud ravimite kahjulike kõrvalmõjude tagajärjel on viis korda suurem kui hukkuda autoõnnetusel, isegi suurem kui surra vale diagnoosi tagajärjel.
Arstid ja haiglad kujutavad tänapäeval endast suurt ohtu inimeste elule ja tervisele (haiglates võib inimene kõigele lisaks saada operatsiooni ajal eluohtliku sepsise halvasti desinfitseeritud meditsiiniseadmetest). Inimeste surmapõhjuste hulgas on esimesel ja teisel kohal südame- ja veresoonkonnahaigused ning kolmandal kohal… arstide tegevus! WHO tehtava statistika kohaselt sureb arstlike eksimuste läbi tõbede diagnoosimisel ja võltsravimite tootjate äriajamise tulemusel umbes 200 000 inimest aastas. Suurima „panuse“ annavad sellesse näitajasse nn. kolmanda maailma ja endise sotsialismileeri riigid, aga, nagu ilmneb, mitte ainult nemad. Sest selle kurva statistika tipp-kolmeks on India, Ukraina ja kummalisel kombel Prantsusmaa. WHO andmetel on kolmandik arstide pandud diagnoosidest valed (piisab paarist näitest: 85,2% seljavaluga seotud diagnoosidest on valed, pealegi ei aita ükski ravim tõhusalt seljavalude vastu. Raviviga on USA haiglates kõige rohkem patsiente tapvate asjaolude edetabelis kolmandal kohal). Või võtame näiteks peavalu. On umbes 170 põhjust, miks inimesel pea valutab. Ja kui suur on tõenäosus, et perearst paneb veerand tunni jooksul ainuõige diagnoosi? Olematu! See tähendab, et ravitakse vaevust täiesti valede ravimitega.

Eestis sureb vale ravi tõttu igal aastal umbes 1500 inimest, omal nahal saab ravivigu tunda 12 000 inimest. Iga kümnes diagnoos on vale…
Itaalia onkoloogide assotsiatsiooni andmetel sureb igal aastal Itaalias arstide valediagnooside, eksimuste ja vigade tõttu 14 000–50 000 inimest ehk umbes 100 inimest päevas. Sealhulgas heidab 32 protsenti patsientidest hinge kirurgiliste lõikuste ajal tehtud vigade pärast. Harvemini tuleb surmajuhtumeid ette valede või hiljaks jäänud diagnooside, valede ravimite manustamise või erinevate ravimite kahjulike koosmõjude tõttu. Erinevate ravimite asjatundmatu kasutamine tähendab seda, et ühel heal päeval tuleb hakata ravima nende ravimite kahjulike kõrvalmõjude tagajärgi! Ainuüksi Saksamaal läheb igal aastal loojakarja erinevate ravimite negatiivsete koosmõjude tagajärjel 58 000 inimest. Vähe sellest, rahaahned saksa kirurgid teevad igal aastal tuhandeid täiesti tarbetuid operatsioone, sest lõikuste arvust sõltub ju kirurgi sissetulek. See oleks aga välistatud, kui kirurgil oleks kindel kuupalk (nii nagu see nõukogude ajal oli), sellisel juhul poleks kirurg huvitatud tarbetust operatsioonist.

Üks kirurg teisele: „Kuidas operatsioon möödus?”
„Hästi, patsient vabanes oma haigest neerust kaks tundi enne surma!”

2016. aasta lõpus küsitles Saksa ettevõtetenõustaja Bain & Company 1200 meedikut, kellest ainult 42% tunnistas, et nad soovitaksid haiglat, kus nad ise töötasid, ka oma sõpradele.
Arvud on kurjad: vähemalt 10 000 sakslast sureb igal aastal vale diagnoosi või vale ravi tagajärjel ja poole miljoni sakslase tervis saab vale ravi tagajärjel tõsiselt kannatada. 2015. aastal esitati Saksa haigekassale 14 828 kaebust, milles seati kahtluse alla nii diagnoos kui ka ravi kvaliteet. 4064-l juhul leiti, et kaebus on põhjendatud. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi väljub igal aastal saksa haiglatest umbes 100 000 inimest palju halvemas seisundis kui enne haiglasse saabumist. Kuid paljudel ei lähe niigi hästi. Nad surevad haiglas ja pärast tuhastamist ei saa keegi teada, et nad hukkusid vale diagnoosi, vale ravi või erinevate medikamentide kahjulike koosmõjude tagajärjel. (Saksamaal tuhastatakse 70 protsendi lahkunutest.) Vähe sellest, hinnanguliselt sureb Saksamaal igal aastal 600–700 inimest ainuüksi seetõttu, et kirurgid on mõne operatsiooniriista patsiendi kehasse unustanud! Absurd!

Kirurg: „Vabandage, me peame teile kordusoperatsiooni tegema. Mul libises üks kinnas teie kõhtu!”
Patsient: „Siin on teile kolm  eurot, ostke endale uus kinnas!”

Kui autojuht teeb „vea” ja sõidab inimese surnuks, võidakse talle määrata vanglakaristus. Kui tavainimene teeb ükskõik millise vea, põhjustades sellega teise inimese surma või tervisekahjustuse, saab ta kriminaalkorras karistada. Kui treiali toodangust on 80% praak, saab ta jalaga tagumikku. Kui „teaduspõhine” meditsiin teeb vea, siis ei juhtu mitte kui midagi. Kui onkoloog kedagi terveks ravida ei suuda, ei juhtu ka mitte midagi – aja möödudes saab ta doktori, hiljem aga koguni professori kraadi!

„Milline on haige seisund?” – „3000 eurot.” – „Siis võib operatsiooniga alustada!”

Juba ammugi räägitakse rahva hulgas jutte sellest, et kaasaegsed arstid on muutunud tegelikult suurte ravimifirmade müügiagentideks, kes on ära ostetud selleks, et nad kirjutaksid välja ainult teatud firmade ravimeid. Ravimifirmade tulud ületavad juba ammugi relvade müügist saadud tulu. Kas lugeja teab, et üks suur ravimikontsern kulutab Läänes ühe arsti „määrimiseks” keskmiselt 35 000 eurot aastas selleks, et ta kirjutaks välja ainult selle firma ravimeid.
Üle 75 protsendi juhtivatest arstiteadlastest on ravimifirmade palgal. Olgu siinkohal veel öeldud, et arstide äraostmiseks või „meelitamiseks” on tuhat viisi, pole vaja midagi ümbrikus kusagil nurgataguses kohvikus, pimedas koridoris üle anda või Šveitsi varikontole kanda.
Millegipärast korraldatakse meedikute kõikvõimalikke seminare, konverentse ja täiendõppeid ikka kusagil Kariibi mere imekaunil saarel, nagu poleks Euroopas ühtegi saali ega ruumi, mida sellise ürituse jaoks rentida.
Käesoleva loo autoril oli võimalus aastaid tagasi viibida ühes Berliini hirmkallis restoranis „seminaril”, mis kujutas endast kolm ja pool tundi kestnud arstide, nende pereliikmete ja heade sõprade (iga kutsutud tohter võis veel kaks külalist kaasa võtta) ohjeldamatut õgimist ravimifirma arvel… (Arvel ülemist piiri ei olnud, ravimifirma arvestas lihtsalt sellega, et keegi ennast lõhki ei söö! Ainult alkohoolsete jookide eest tuli endal maksta.) Teadmishimulised doktorid-seminaristid õgisid ennast nii täis, et tõusid aeg-ajalt lauast üles ja tegid mitu tiiru ümber restorani, et kõhtu ruumi teha! Minu kõrval istus umbes 12-aastane poiss, kes sõi selle aja jooksul hinnanguliselt 3,5 ämbritäit sooja toitu. Kuhu see tal ära mahtus, jääb looduse lahendamata saladuseks! Muide, kõrval asuvas tuledesäras saalis oli kõik seminariks valmis pandud: tahvlid, viltpliiatsid, veepudelid, märkmepaberid… Ainult et ükski lugupeetud tohter ei suvatsenud isegi üle konverentsisaali läve astuda! Mina olin ainuke, kes selle tembuga hakkama sai…

* * *

Ja veel üks pikantne detail: paljud haigused on välja mõeldud ainuüksi selleks, et võimalikult palju maksujõulisi inimesi tulutoovateks patsientideks muuta. Vaat, kuhu me oleme jõudnud: ravitakse olematuid haigusi!

Tõsi, nende olematute haiguste ravimine patsienti üldreeglina ei tapa, kuid on väga tulus. Ja nii mõnigi ravim on turule pääsenud ainult tänu altkäemaksule. Ravimifirmad ei ole ausad, iga uut ravimit ülistatakse taevani, aga selle negatiivseid kõrvalmõjusid mainitakse vaid mokaotsast või vaikitakse üldse maha.
Toome siinkohal ühe mõtlemapaneva näite.
1988. aastal suri New Yorgis 85-aastaselt keegi Valerie Cohen, kes jättis testamendiga oma perearstile huvitava päranduse. Kui tohter suure pitseeritud kasti avas, polnud tema imestusel piiri: selles olid kõik retseptid, mis ta oli oma patsiendile viimase 50 aasta vältel välja kirjutanud. Ühtki nendest polnud kõrge eani elanud isekas proua Cohen kasutanud!
Ainuüksi Saksamaal on müügil rohkem kui 60 000 erinevat ravimit. Kas need ravimid kõik on tõepoolest vajalikud, kas neist kõigist on ka abi?
Alles 2003. aasta detsembris tunnistas Briti suurima ravimifirma GlaxoSmithKline’i juht esimest korda, et enamik ravimeid ei aita suuremat osa inimesi, kes neid kasutavad. Firma asepresident ja Põhja-Carolina Duke’i ülikooli geneetikaakadeemik Allen Roses ütles, et Alzheimeri tõve raviks mõeldud arstimid toimivad vähem kui kolmandiku patsientide puhul, vähiravimid aga umbes veerandi puhul kõigist neist, kellele need on välja kirjutatud. (Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et iga kolmas turule lubatud ravim on mõeldud vähi ravimiseks.)
Migreeni, osteoporoosi ja atriidi raviks mõeldud ravimid toimivad pooltel patsientidest. „Suur osa ravimitest – rohkem kui 90% mõjub vaid 30–50 protsendil inimestest,“ ütles Roses. Keemilised ravimid on üldse ühed toredad asjad. Pea igal retseptiravimil on 2–3 positiivset toimet… ja 20–45 või rohkemgi „võimalikku” negatiivset kõrvalmõju!
Mitte ükski autofirma ei tooks turule autot, mille pidurid funktsioneerivad ainult igal teisel või viiendal piduripedaalile vajutamisel. Kuid nagu eelpool toodud arvud näitavad, siis meditsiinis ja ravimitööstuses on selline asi täiesti normaalne ja lubatav. Ainult vähesed patsiendid teavad, et ravimitööstused on nii võimsad, et võivad mistahes riigi valitsust mõjutada või ära osta.

Vähiravi – kaks sammu edasi, üks samm tagasi!

Vähk on ravitav, kui diagnoos on vale!
                            20. sajandi rahvatarkus

Ja nüüd vähist – kõigi haiguste kuningast. Vähk on pea kõigi imetajate nuhtlus. Mida kõrgemalt arenenud närvisüsteemiga imetaja, seda suurem tõenäosus on tal vananedes vähki haigestuda. Inimese kohta on hea anekdoot: kõik haigused saavad alguse närvidest, ainult süüfilis saab alguse naudingust. Ega see nii väga vale olegi! Praegu ei eita enam ükski arst, et inimese meeleolu tugeval kõikumisel (vastavalt sellele kõigub ka vererõhk ja isegi vere koostis!), pideval stressil, depressioonil ja tööst või isikliku elu konfliktidest tingitud närvipingel on haigestumisel väga suur osa. Ei tule ju ühelgi (mets)loomal elada üle vallandamist, lahutust, korterist sundväljatõstmist, kohtuprotsessi, süüdistust korruptsioonis… Oli selline juhus, krooniaja alguses sai üks pearaamatupidaja koondamisteate ja suri sealsamas oma töölaua taga…
Tõsi, vähki esineb metsloomadel vähem. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et kabjalised ja sõralised ei ela kõrge vanuseni hammaste tugeva kulumise tõttu või nad langevad vanadusest nõrgaks jäädes kiskjate ohvriks. Üksinda tegutsevad kiskjad (välja arvatud hundid, lõvid ja hüaanid, kes tegutsevad karjas) aga surevad lihtsalt nälga, sest mingil hetkel ei ole nad enam võimelised ühtegi saaklooma tabama, aga juhuslikult leitud haisvast korjustest lagunevate hammastega järades ära ei ela. Turvalises keskkonnas nälga tundmata kõrge eani elavatel lemmikloomadel pole aga vähk mingi haruldus, koertel on see peamiseks surmapõhjuseks, kassidel harvem. Muide, ajukasvajaid on leitud isegi delfiinidel! Kuid erinevalt inimestest, kes sugugi mitte harva haigestuvad kaasasündinud geneetilise rikke tagajärjel vähki isegi lapse- või noorukieas, siis loomad haigestuvad vähki pea eranditult alles kõrges vanuses. Sellest järeldub, et nn geneetilisi rikkeid esineb inimestel kordades sagedamini kui loomadel.
Vähk on see kõrge hind, mis tuleb inimesel maksta selle eest, et ta liiga kaua elab, isegi siis veel, kui tema eksistents pole enam bioloogiliselt vajalik – nii julmalt kui see ka ei kõla. Nendes maades, kus suurem osa rahvastikust on 25–30-aastased ja keskmine eluiga kõigest 65 aastat, on ka vähki haigestumist oluliselt vähem… (Vana-Kreekas oli inimese keskmine eluiga 29 aastat; vanadel roomlastel 28–30 aastat, 16. sajandi Euroopas aga tunduvalt vähem – 21 aastat, renessansi ajal – 35; 17. sajandil elas keskmine eurooplane 26 aasta vanuseni; 18. sajandil – 34–36; 19. sajandi esimesel poolel 40; selle lõpul 45 aastat, aga 20. sajandi esimestel kümnenditel juba 50 aasta vanuseks. See tähendab seda, et vanasti suri suurem osa inimestest enne „vähiikka” jõudmist.)
Paljude teadlaste jaoks on tänini suur mõistatus, miks haid vähki ei haigestu. Vastus on banaalne: hai on primitiivne kõhrkala. Palju huvitavam on aga see, miks elevandid harva vähki haigestuvad. Vähki haigestub napilt 5 protsenti paksunahalistest. Asi on selles, et elevantidel on lausa kadestamisväärne vähikaitse otse genoomi kirjutatud. Vähi eest kaitseb valgumolekul „p53”, mida tema funktsiooni tõttu nimetatakse ka „genoomi valvuriks”. P53 hoolitseb selle eest, et rikkis rakk hävitab iseenda. Meie genoomi kasvajakaitseprogrammis on ainult kaks koopiat, elevandi DNA-s aga vähemalt 40 geenikoopiat! Seega on evolutsioon loonud elevantidele p53 tubli lisaportsjoniga ülivõimsa kaitse vähi vastu. Inimese organismil selline kaitse puudub.
Põhjus, miks tänini pole suudetud vähist jagu saada on see, et vähk ründab meie organismi kõige elementaarsemal tasemel. Piisab ühestainsast rikkest DNA-molekulis või üheainsa raku tuumas, kui kuri haigus ongi alguse saanud…
Näiteks Saksamaal lühendab vähk inimese eluiga keskmiselt 6,5 aasta võrra, pahaloomulisse kasvajasse surnud patsientide keskmine vanus on 73,6 aastat. Eluea pideva kasvamisega arenenud riikides suureneb paraku ka vähki haigestumine. Statistika on aga väga vasturääkiv. Alates 1980. aastatest olevat vähki suremus vähenenud 20 protsenti. Berliini Robert Kochi instituudi andmetel on aastatel 1998–2008 vähenenud vähki suremus naiste hulgas 13 protsenti ja meest hulgas koguni 18 protsenti, kuid sellegipoolest vähki haigestumine pidevalt suureneb. See kõlab paradoksaalselt.
1959. aasta novembris New Yorgis toimunud XIV istungjärgul esines Valgevene NSV välisminister Kuzma Kisseljov (elukutselt arst), kes ütles muuhulgas järgmist: „Inimkonda paneb üha rohkem ja rohkem muretsema vähktõve laialdane levik. Arstiteaduses on saanud tavaks terminiga „vähktõbi” tähistada kahte liiki kasvajaid olenevalt nende histoloogiast: vähki ja sarkoomi. Sajandeid on inimkond püüdnud tungida vähktõve saladusse. Mitmed teadlaste põlvkonnad on pühendanud oma elu selle ülesande lahendamisele. Kuid hoolimata teadusliku mõtte pingutustest kogu maailmas langeb vähktõve ohvriks igal aastal endiselt miljoneid inimelusid. Teatavasti kätkeb pahaloomuliste kasvajate probleem endas rohkesti ebaselget ja vaieldavat…”
Ja kas aastaks 2020 on selles osas midagi muutunud? Me võime korrata täpselt samu sõnu, mida Kisseljov ütles 61 aastat tagasi. Lääne meditsiin ei ole sammugi lähemal efektiivselt toimiva vähiravimi(te) leidmisele, samal ajal kui vähk on muutunud tõeliseks pandeemiaks, inimkonna suurimaks nuhtluseks.
Aastal 1900 haigestus vähki üks inimene 20-st, (muidugi pole teada, kui paljudel juhtudel jäi haigus diagnoosimata). 1940. aastal üks inimene 16-st, 1970. aastal üks inimene 10-st ja 2000. aastal üks inimene kolmest. Iga päev sureb kogu maailmas vähki keskmiselt 20 000 inimest, igal aastal aga umbes 8–9 miljonit inimest (2018. aastaks ennustati juba 9,6  miljonit vähisurma ja 14 miljonit uut vähidiagnoosi).
2012. aastal sai Saksamaal vähidiagnoosi ligi 480 000 inimest, 2018. aastal aga juba pool miljonit inimest. Aastas sureb Saksamaal vähki keskmiselt 220 000 inimest, kusjuures ravil 0n 1,6 miljonit inimest. Igal aastal haigestub Saksamaal vähki 16 500 15- kuni 39-aastast inimest, kellest (vähemalt statistikat uskudes) paraneb üle 80%. Suhteliselt hea ravitulemus on seletatav sellega, et sellises vanuses inimesed haigestuvad peamiselt kas rinna-, munandi- või nahavähki, mis noores eas alluvad hästi ravile, pealegi pole noortel kaasuvaid haigusi, mis muudaksid näiteks keemia- või kiiritusravi talumise raskeks. Noored patsiendid kannatavad välja ka tunduvalt suuremaid keemia- ja kiiritusravi doose kui keskealised või eakad inimesed. Teisalt on vähk aga seda agressiivsem, mida noorem on inimene. Näiteks 65-aastasel naisel on palju suurem tõenäosus rinnavähist jagu saada kui 32-aastasel…
USAs haigestub igal aastal vähki 1,44 miljonit inimest. Euroopas sureb igal aastal vähki 1,3 miljonit inimest. Hiinas diagnoositi 2018. aastal vähk 4,3 miljonil inimesel, samal aastal suri vähki 2,9 miljonit hiinlast. Statistika väidab, et viis aastat pärast esmadiagnoosi on elus 50% vähihaigetest. Jutuks hea küll, kuid on teada, et vähemalt Eestis sureb 60% vähihaigetest pärast diagnoosi saamist kolme aasta jooksul. Jääbki teadmata, kust see salapärane 50% võetud on. Teiseks, kellele pakub lohutust, et ta sureb pärast diagnoosi saamist viie aasta ja kümne päeva pärast?
2020. aasta jaanuaris kuulutas WHO, et vähki haigestumiste arv suureneb lähima 10 aasta jooksul 60 protsenti ja seda peamiselt vaestes riikides… Eksperdid ennustavad, et ei kulu kuigi palju aega ja vähk muutub surmapõhjuseks number üks.
Selle haiguse kohta teatakse väga palju, loendamatu hulk teadlasi, meedikuid, keemikuid ja farmakolooge on saanud kõikvõimalikke preemiaid, doktori- ja professorikraade, kuid ei need teadmised, preemiad ega teaduslikud kraadid pole vähimalgi määral suurendanud selle kohutava tõve ravi efektiivsust. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et vähk kogu aeg muteerub, jäädes uutest ravivõtetest alati sammukese ettepoole.

Kemoteraapia efektiivsus vähiravis on kõigest 3%! Kuidagi nadi tulemus või kuidas?

1971. aastal kuulutas USA president Richard Nixon sõja vähktõvele, asutas riikliku vähiinstituudi ja eraldas sellele 100 miljonit dollarit. 2018. aastaks oli USA-s vähiravile kulutatud 3 triljonit dollarit! Sõda vähi vastu sai aga USA-le teiseks Vietnamiks – ka see sõda on kaotatud. Kogu aastakümnete pikkune vähi vastu peetud sõda on osutunud üheks suureks meditsiiniliseks farsiks. Kõik futuroloogide ülioptimistlikud ennustused selle kohta, mis aastast alates muutub vähk ravitavaks, on osutunud enam kui ennatlikeks. Nii nagu kirurgia koidikul 19. sajandi teisel poolel määras vähiravi tulemuse pahaloomulise kasvaja eemaldamine faasis, mil ta polnud veel jõudnud siirdeid anda, siis selles osas pole midagi muutunud ka 21. sajandil. Operatsioon võib küll õnnestuda (harv juhus, kui vähioperatsioon ei õnnestu), kuid see pole mingi näitaja. Kui imepisikesed metastaasid, mida pole veel võimalik ühegi seadme või vereanalüüsi abil tuvastada, on jõudnud lümfisõlmedes või teistes organites „kanda kinnitada”, muutub edasine ravi äärmiselt komplitseerituks. Mis siis teha?
Vähi ennetamiseks on ainult kaks võimalust, teha iga-aastane täielik terviseaudit kõigile – east sõltumata – kohustuslikuks (mis on muidugi täielik utoopia) või minna „õigel ajal” arsti juurde. Kuid siin on mitu „aga”.

Patsient: „Kui ma vajutan kõhule maksa piirkonnas, siis on mul väga valus.”
Arst: „Aga kui ei vajuta?”
„Siis ei ole…”
„Aga te ärge vajutage, ja visiiditasu on 45 eurot.”

Esiteks, iga vaevus ei pruugi olla kindel märk vähki haigestumisest. Näiteks ainuüksi kõhuvalu sümptomi taga võib olla 200 diagnoosi või nagu eespool öeldud võib peavalul olla oma 170 põhjust. Teiseks oleks väär arvata, et inimesed ei hooli oma tervisest, vaid asi on selles, et mitte keegi ei taha kuulda seda kohutavat nelja tähega sõna. Et inimene läheks õigel ajal arsti juurde, tuleb tal kõigepealt võtta hirm diagnoosi ees. Näiteks Valgevenes jõuab tervelt 77 protsenti patsientidest arsti juurde alles siis, kui vähk on juba III või koguni IV staadiumis. Muide, nii on see ka igas teises riigis sel lihtsal põhjusel, et kui vähk ennast ühel heal päeval „tunda annab”, on efektiivne ravi juba lootusetult hiljaks jäänud. Kolmandaks, pole mingit garantiid, et arst kurja haiguse „õigel ajal” ära tunneb. Tallinnas oli selline juhus. Arst ei tundud röntgenipildil ära rinnavähki. Kui siis patsient mõne aja pärast päikeselisest Dubaist tagasi saabus ja uuesti tohtri poole pöördus, oli kaval arst osanud kompromiteeriva röntgenipildi „ära kaotada”.
Veel hea näide. Saksamaal käis üks mees 18 aastat järjest püüdlikult eesnäärme kontrollis ja ikkagi avastati tal lõpuks vähk staadiumis, mil ravi polnud enam efektiivne. Aga võib-olla polnud arst see „õige”?!
Pealegi tuleb vähihaiget võimalikult kiiresti opereerida, sest mitte keegi ei tea, millal hakkab vähk metastaase andma. Aga mis Eestis toimub?
Oli selline juhus. Üks naine tundis rinnas sõrmeotsa suurust tükki. Läks pererasti juurde, too suunas ta mammograafiasse, kuhu ta oleks jõudnud alles kahe kuu pärast! Naine pani tähele, et kahtlane tükk suureneb lausa nädalatega, maksis mammograafia kinni, pääses kohe uuringule ja ka operatsioonile. Isegi kirurg imestas: ta ei mäletanud juhust, et keegi oleks nii varajases rinnavähistaadiumis opile jõudnud. Kahe-kolmekuuline viivitus oleks sellele naisele tähendanud surmaotsust.
Kõige drastilisem oli aastatetagune juhus, kui neeruvähi kahtlusega patsiendile määrati aeg onkoloogi vastuvõtule alles 5 kuu pärast. Ja mis mõte on siis õigel ajal arsti poole pöördumises, kui „õige” arst võtab vastu alles 5 kuu pärast ja veel kes teab kui palju aega kulub, enne kui tehakse operatsioon? Kas vähk ikka arvestab sellega, et ta peab 2–5 kuuks kasvamise peatama, et patsient jõuaks „õigel ajal” operatsioonile? Vastust teab vaid tuul…
Vana kõnekäänd ütleb, et ei ole nii lolli inimest, kes ei oskaks nõu anda. Öeldu kehtib ka tohtrite kohta, meeldiv või mitte!
Ülitargad nõuandjad väidavadki, et tervisliku elustiili korral on võimalik vältida kümnest vähiliigist nelja. Seega pole vähk 60 protsendil juhtudel ikkagi välditav. Selle peale ei oska muud öelda, kui et „proosit” ja joome pudeli põhjani – kuniks elu!
Vähki haigestumine on saatuse kurb loterii. Sellele järeldusele jõudsid USA John Hopinksi ülikooli teadlased. Iga vähiliik on mitme õnnetu asjaolu kokkusattumine: kahjulike keskkonnamõjude ja eelkõige päritud eelduste koosmõju. Teadlaste uurimuse järgi on kaks kolmandikku kõigi kasvajate tekkimine juhuslike tegurite ja päritud algete spontaansete mutatsioonide tagajärg. Mis puutub aga eelsoodumusse teatud vähiliiki haigestumisel, siis inimestel ilmneb see kõige sagedamini meesliini pidi edasiantav soodumus maoskasvajate suhtes ja rinnavähi eelsoodumus, mis antakse edasi naisliini pidi. Kuid see eelsoodumus ei kujuta endast vaieldamatut ja saatuslikku ohtu. Tuleb ette ka organismi resistentsust, omamoodi immuniteeti kasvajate suhtes…
Umbes kolmandik vähktõve juhtumitest on seotud vähirakkude moodustumisega geneetilise „rikke” tagajärjel või kahjulike keskkonnafaktorite, nagu kasvajaid põhjustavate viiruste, ülekaalu, suitsetamise, alkoholi liigtarvitamise, stressi või vähese liikumise tagajärjel. (Millega näiteks teisiti seletada, kui 4-aastane laps haigestub leukeemiasse või 12-aastane ajukasvajasse, pole ju kumbki ei suitsetaja ega alkohoolik.) Sellega on seletatav, miks vähki haigestuvad ka muidu täiesti terved inimesed, kelle perekonnas pole esinenud vähki või seda põhjustada võivaid riskitegureid. Teisalt võivad aastaid ahelsuitsetamist harrastanud inimesed vähist pääseda. Tõsi, vähemalt 80 protsenti kopsuvähihaigetest on olnud ahelsuitsejatad, kuid samas 80 protsenti suitsetajatest ei haigestu kopsuvähki (kui mõnda suitsetajat lohutab teadmine, et ta võib surra hoopiski söögitoru- või kõrivähki). Sellegipoolest hoiatavad teadlased, et tuleks hoiduda kõigist neist kahjulikest tegevustest, mis võiksid soodustada vähki haigestumist. Kuldne reegel: tervislik elustiil vähendab vähiriski kehtib nüüd ja ka tulevikus…

Kuid nüüd vähiravist
Nn vähktõve standardravi – kemoteraapia efektiivsus vähiga võitlemisel on kõigest 3%! See järeldus põhineb juba 1985. aastal avaldatud statistkal. See on šokeeriv ja kohutav.
Miks kasutatakse mõrvarlikku kemoteraapiat massiliselt ikka veel, kuigi selle ebaefektiivsuses on veendutud juba 40 aastat tagasi ja üha uute ja uute läbikukkumiste saatel ja astronoomiliste summadeni küündivate kulutustega uurimistöö tarbeks, mida pole saatnud mingid edusammud.
Kas onkoloogid ongi vaid upsakad eksperimentaatorid, kes jahivad üksnes raha ja kuulsust?
Muide, Eestis määratakse pea igale vähihaigele kemoteraapia kui „standardravi”, ja seda isegi neil juhtudel, kui on ette teada, et kemoteraapia haiguse kulgu enam kuidagi ei mõjuta. Saata keemiaravile inimene, kellel on veel elada jäänud kaks-kolm kuud… On sel viisakusavaldusel üldse mõtet?
Rinnavähi, eesnäärmevähi ja soolevähi puhul ei paranda kemoteraapia ei patsiendi elukvaliteeti ega pikenda eluiga. Väga halvasti allub kemoteraapiale ka kopsuvähk, sest see kipub juba varajases staadiumis andma siirdeid (eelkõige teise kopsu), lümfisõlmedesse ja hiljem ajju. Tõsi, nii mõnigi inimene on kopsuvähiga elanud 7–8 aastat, kuid rõõmu ta sellest ei tunne! Alaline, lausa halvav hirm, pidev mõtlemine surmale, must masendus, rahustid, lootusetus ja ei midagi muud. Selline inimene tunneb ennast nagu surmamõistetu, kes salamisi loodab, et surmanuhtlus asendatakse siiski eluaegse vanglakaristusega… Surmamõistetud kurjategija võib küll armuandmisele loota… kuid vähihaige mitte kunagi!
Öeldakse, et kassil on üheksa elu. Vähihaigel on üheksa surma. Esimest korda sureb vähihaige diagnoosi kuuldes, teist korda oma haiguse kohta internetis või raamatutest täiendavat materjali lugedes, kolmandat korda pärast operatsiooni, neljandat korda pärast kiiritusravi, viiendat korda pärast keemiaravi, kuuendat korda pärast ülikallist medikamentoosset ravi; seitsmendat korda, kui arst ütleb, et ravivõimalused on ammendatud kaheksandat korda, kui ta hooldushaiglas „pannakse morfiumi peale” ja üheksandat korda kopsufunktsiooni lakkamisel või südame seiskumisel…
Vähi pandeemia on aga tõeliseks õnnistuseks suurtele ravimifirmadele. Need firmad on algatanud tuliseid kampaaniaid võimalike vähiravimite propageerimiseks. Seda kõike kajastab hästi dokumentaalfilm Youtube’s „Cancer: The Forbidden Cures” (1,13 tundi). Lootusetul vähihaigel kulub haigusega võitlemiseks keskmiselt 50 000 dollarit, edasi on puust kast, hingekell kabeli kellatornis ja pärjad kalmul…
Kemoteraapia ravimid kuuluvad kõige kallimate ravimitüüpide hulka. Paljude kemoteraapia ravimite hinnad ulatuvad 3000 dollarist 7000-ni ja seda vaid ühe kuu annuse eest.
Hoolimata tohututest summadest, mis tänapäeval vähiuuringute jaoks eraldatakse, sureb kaks kolmandikku patsientidest juba kahe-viie aasta jooksul pärast seda, kui nad on läbi teinud tavalise kolmeosalise vähiraviprotseduuri, kuhu kuuluvad lõikus, kiiritusravi ja kemoteraapia. See pole iseenesest üllatav, kui arvestada seda, et kaks neist kolmest ravimeetodist on ka ise kantserogeensed! Kui vähiga võitlevad organisatsioonid lubaksid kellelgi välja töötada tõhusa ravi, siis kaoksid seeläbi ka nende patsiendid. Nende organisatsioonide jaoks on mõistlikum hoida vähihaigeid inimesi küll elus, kuid neid mitte tervendada, et patsiendid tuleksid ravi jätkamiseks üha uuesti tagasi.
Ajakirja „Scientific America“ 253. väljaande 5. numbris 1985. aastal avaldatud artiklis pealkirjaga „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, mille kirjutas John Cairns, seisavad lehekülgedel 51–59 järgmised read: „… Kõike arvesse võttes aitab täiendav ehk adjuvantravi tänapäeval ära hoida vaid paar tuhat (umbes 2 või 3 protsenti) neist 400 000 surmast, mis esineb igal aastal Ühendriikides vähipatsientide seas…“

Arstide kaks põhilist küsimust. 1. „Mis te siia tulite, kui veel omal jalul käia jõuate?” – 2. „Kullake, miks te varem ei tulnud?”

Võiks ju eeldada, et 1985. aasta ja näiteks 2019. aasta vahel peaks tänu kõigile neile vähi uurimiseks kulutatud tohututele summadele see hädine kolmeprotsendine ravimäär ometi tõusnud olema. Aga tuleb tõdeda, et isegi haiguse spontaansel remissioonil on suurem edumäär kui kemoteraapial! Seega on võimalik jõuda loogilisele ja ehk ka faktilisele järeldusele, et pärast vähidiagnoosi saamist mitte millegi tegemine on meditsiinilisest seisukohast sageli parem otsus kui valiku langetamine patsiendi organismi totaalselt laastava kemoteraapia kasuks. Vähemalt on patsiendi elukvaliteet tunduvalt parem kui piinarikka kemoteraapia läbimise ajal või pärast seda.
Siiski tuleb aru saada, et kui kõik inimesed hakkaksid iseseisvalt mõtlema, tõuseks tööpuuduse tase Ühendriikides taevasse, sest vähiravi on tänapäeval Ameerika nn. klassikalise meditsiini tähtsaim tuluallikas. Tegelikult on meditsiinilis-tööstuslik kompleks Ameerika sisemajanduse koguprodukti suurim tuluallikas sõjalis-tööstusliku kompleksi järel. Ainuüksi 2012. aastal tõid ravimid „vähitööstusele” sisse 65 miljardit dollarit! Näiteks Saksa ravimitööstus teenib aastas iga vähihaige pealt 150–200 000 eurot. Ja täiesti savi, kaua see vähihaige vastu peab!
Vahemärkusena olgu öeldud, et Saksa ravimikontsern BAYER teenis 2018. aastal 12 miljardit eurot puhaskasumit. Odavad ravimid suurkontserne ei huvita, see on ka peamiseks põhjuseks, miks suurimad kontsernid on loobunud uute antibiootikumide väljatöötamisest, kuigi need võiksid päästa kümnete tuhandete inimeste elu…
Mitu Austraalia onkoloogi ja teadlast on ette võtnud metaanalüüsi, mis on iseenesest lihtsalt uhke ühendtermin mitme omavahel seotud uurimuse kohta, mis kõik käsitlevad omavahel seotud uurimishüpoteese. Kõnealusel puhul oli tegemist kemoteraapia tõhususe hindamisega vähipatsientide seas viie aasta prognoosi raames. Analüüsi nimeks oli „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“.

Kompuutertomograaf (KT) kui viitsütikuga pomm. Üks kompuutertomograafiline läbivaatus on samaväärne ligikaudu 500 standardse rinnakorvi röntgenidoosiga. Kompuutertomograafiline läbivaatus tekitab täiskasvanule keskmiselt 15 mSv (millisiiverti) suuruse kiirgusdoosi. Kahe-kolme läbivaatusega saab inimene ligi 45 mSv suuruse kiirgusannuse ehk ainult pisut vähem, kui Hiroshima ja Nagasaki tuumaplahvatuse üleelanud jaapanlased. Ameerika toidu- ja ravimiamet (FDA) on seisukohal, et üks standardse 10 mSv suuruse kiiritusdoosiga uuring tekitab ühe fataalse vähijuhtumi iga 2000 uuringu kohta.

Teadlaste hulka kuulusid Graeme Morgan kiiritusravi- ja onkoloogiaosakonnast Põhja-Sydney vähikeskuses Royal North Shore’i haiglas Sydneys New South Walesi osariigis, Robyn Wardy meditsiinilise onkoloogia osakonnast St. Vincenti haiglas Sydneys New South Walesis ja Michael Bartonz Collaboration for Cancer Outcomes Research and Evaluation vähiinstituudist Liverpool Health Service’i haiglas Sydneys New South Walesis. Nende järeldus tugines faktidele, mis olid kogutud ülemaailmse uurimistöö käigus, ning avaldati 2004. aastal ajakirja „Clinical Oncology“ 16. väljaandes.
Artikli kokkuvõtte all on kirjas järgnev: „…Tulemused: tsütotoksilise kemoteraapia kuratiivse ja adjuvantravi üldine panus viie aasta prognoosile täiskasvanute seas oli hinnanguliselt Austraalias 2,3% ja Ameerika Ühendriikides kõigest 2,1%. … Järeldus: Õigustamaks tsütotoksilises kemoteraapias kasutatavate ravimite rahastamist ja kättesaadavust, on hädasti vaja läbi viia põhjalik hinnang ravi kulutõhususe ja patsiendi elukvaliteedi mõjutamise kohta…“
Edevad tohtrid kiitlevad aga endiselt üksteise võidu sellega, et vähiravis on tehtud suuri edusamme. Millised need „suured edusammud” siis tegelikult on?
Kui pidada suureks edusammuks seda, et haige elupäevi õnnestub mingi vähivormi puhul hirmkallite ravimitega pikendada patuga pooleks 4–6 kuud, siis on selline jutt „suurest edusammust” täielik jama. Vähihaige tahab terveks saada ja elada edasi kindla teadmisega, et see kohutav haigus enam kunagi tagasi ei pöördu! Vähihaiget ei lohuta mitte kuidagi teadmine, et tänu „uudsele tõhusale kompleksravile“ võib ta elada veel 2–4, aga võib-olla ka 5,5 kuud, aga võib-olla koguni 8,7 kuud või isegi aasta. Rõõmu ta sellest ajavõidust ei tunne!
Peaaegu iga nädal tsiteeritakse meedias või populaarteaduslikes ajakirjades „positiivset statistikat” vuristavaid meedikuid, kiidetakse taevani heategevusorganisatsioone (Eestis näit. „Kingitud elu”, mis raiskab mõttetult tohutuid rahalisi annetusi IV staadiumis vähihaigete peale), ravimitootjaid (üks täiesti tarbetu ravikuur maksab keskmiselt 4400–8800 dollarit kuus!) ja riiklikke terviseteenistusi, kes kõik kooris väidavad, et tänu uutele moodsatele ja üha kallimatele keemiaravi meetoditele „on saavutatud märkimisväärset edu vähi ravimisel”, ainult et konkreetsete arvude ja protsentide väljatoomisega ollakse kuidagi väga-väga kitsid…
2003. aastal ennustas USA riikliku vähiinstituudi juhataja Andrew von Eschenbach, et 2015. aastaks on vähk ravitav. Jama, jama, ja veel kord jama! Praegu on aasta 2020 ja kus on need „suurepärased tulemused”? Neid ei ole ega tule!
Ühes uuemas uuringus avastati, et üks peamisi ravimeid, mida kasutatakse rinnavähi hilisemas staadiumis kasvaja vähendamiseks, aitab tegelikult vähirakkudel tublisti kosuda ja kogu organismis jõudsalt levida. Ravimit kasutatakse regulaarselt juba alates selle kinnitamise hetkest 11 aasta eest, ent teadlased tuvastasid alles hiljuti, et lapatiniibi negatiivsed kõrvaltoimed on tõsisemad kui sellest saadav kasu. Laboritestides demonstreerisid uurijad Francis Cricki instituudist Londonis, et see ravim aitas vähirakkudel kiiremini kasvada ja levida. See avastus võib selgitada, miks ravim ei olnud kliinilistes testides eriti edukas. Hoolimata esialgsetest positiivsetest tulemustest, ei aidanud lapatiniib pikendada patsientide elu. Lapatiniib loodi HER2 tekitatud hilises staadiumis rinnavähi peatamiseks. HER2 (inimese epidermaalse kasvufaktori 2. tüüpi retseptor) on vähirakkude kasvu ja jagunemist soodustav valk. Uurijad avastasid, et ravim, mille ülesanne oli takistada signaalide edastamist rakkude vahel, näis aitavat parandada HER2 sidet oma partneriga, mida nimetatakse HER3, ning sel viisil luua „signaaliedastuse paari“, mis aitab vähirakkudel paljuneda. Arvatakse, et HER2 valgu kogunemine on ligikaudu 20% rinnavähi juhtude põhjuseks. Lapatiniibi kasutatakse tavaliselt kombinatsioonis keemiaravi medikamentidega.

Keemiaravist pundunud näoga vene lauljatar Zanna Friske. Letaalne lõpp (Hippokratese mask) on patsiendile näkku kirjutatud. Ainult 5%  glioblastoomi haigestunutest elab kauem kui 5 aastat, 25% ei ela pärast diagnoosimist isegi mitte ühte aastat. Hea kui keegi selle diagnoosiga 1,5 aastat vastu peab, kuid mingit rõõmu ta sellest süngest võidust ei tunne. Igal aastal diganoositakse näiteks Saksamaal 7000 ajukasvaja juhtu, millest kaks kolmandikku on healoomulised, kui selline statistika kedagi lohutab…

2014. aasta sai lõplikuks piiriks, mil onkoloogid tulid järeldusele, et mäng on läbi, vähemalt see, mis on seotud kemoteraapiaga. Just tol aastal sai lõplikult selgeks, et keemiaravi ei ole juba ammu enam andnud soovitud tulemusi. Mitte ainuüksi sellepärast, et see on barbaarne ja patsiendi tervist laastav ravimeetod, vaid sellepärast, et see on iseenesest juba ette nurjumisele määratud. Näiteks pole kemoteraapia või kiiritusravi ühtegi kopsuvähihaiget terveks ravinud. Pealegi, nagu eespool öeldud, annab kopsuvähk sageli siirded ajju, mis muudab edasise ravi täiesti mõttetuks. Muide, siirdeid ajju annavad veel neeruvähk, rinnavähk, kõhunäärmevähk ja nahavähk must melanoom (rahvasuus ka „must surm”). Ja need arvukad siirded ajus muudavad haige viimased elupäevad väga piinarikkaks…
2012. aasta lõpus toimus Šveitsis, Luganos, kinnine konverents, kus kohtusid vähi uurimis- ja ravivaldkonna liidrid. 2013. aastal tegid maailma väljapaistvaimad onkoloogid pärast pikka mõtlemist järeldused ning koostasid aruande, mis avaldati Euroopa mainekaimas meditsiiniajakirjas „The Lancet”.
Tsiteerime selle kirjutise lõppu: „Esitati küsimus – kas me oleme võitlust vähiga võitmas?
Vastus on kindel EI. Olgugi, et kasutusele on võetud sadu uusi ülikalleid vähiravimeid, välja arendatud moodsaid teraapiaid – näiteks nn radioaktiivsed hõbekuulid – (tegelikult tuntud juba 1930-ndatel aastatel), mis on sihitud otse vähikoldesse, on järeldus selline, et enamikku vähivorme ei ole võimalik ravida ilma patsiendi organismile korvamatut kahju tekitamata ning vaid üliharvadel juhtudel on võimalik saavutada täielikku tervenemist. Erandiks on mõned leukeemiavormid ja üksikud rinna- ja munandivähi tüübid ning veel mõned kasvajate liigid (näiteks jämesoole- või pärasoolevähk), mida haiguse varajases staadiumis saab täielikult likvideerida operatsiooniga.” Avalduse peamine mõte oli – taevani kiidetud klassikaline teaduspõhine ravi ei anna kahjuks soovitud tulemusi.
Üks silmanähtav põhjus on see, et kaks meditsiini käsutuses olevat relva on äärmiselt toksilised mitte ainult vähi-, vaid ka tervetele rakkudele. Keemia- ja kiiritusravi tehakse naiivses lootuses, et ehk suudetakse hävitada vähk enne, kui see jõuab hävitada inimese enda.
Keemiaravi mõjub aga paraku laastavalt patsiendi immuunsüsteemile, millele nii väga loodab organism, kui see peab võitlema vähiga. Kahtlemata on kemoteraapia tekitatud tohutu kahju patsiendi tervisele peamine põhjus, miks vähiravi tapab. Või nagu irvhambad ütlevad: kui vähk ei tapa, siis kemoteraapia kindlasti!
Veel üks tõsine probleem – nii kiiritus- kui keemiaravi võib tekitada ise uut vähki. Seda söandab tunnistada Ameerika vähiliit (ACS), mis on konservatiivseim onkoloogide organisatsioon USA-s. Onkoloogiliste haiguste ravi üks kõige ohtlikum teraapiajärgne tüsistus on see, et võib tekkida uus kasvaja. 60% rinnavähist vabanemiseks kiiritusravi saanud naistel areneb paljude aastate pärast kopsuvähk. Samuti võib kiiritusravi tekitada harvaesineva ja agressiivse vähivormi angiosarkoomi, mis peaaegu alati on letaalne. Nii et vähiravi käigus asendatakse sageli üks vähivorm teisega! Päris vahva! Kiiritusravi vähendab rinnavähki suremust kõigest 3% võrra, kuid kõike head, mida kiiritusravi ka teeb, varjutab radiatsiooni poolt südamele tekitatud kahju. Seetõttu sureb palju rinnavähi üle elanud naisi südameprobleemide kätte, mida on tekitanud kiiritamine, seda eriti juhul, kui kasvaja oli vasakus rinnas. (Muide, sama kehtib ka keemiaravi kohta, paljud keemiaraviga piinatud patsiendid surevad südameinfarkti! Hiljem on arstidel hea öelda: „Aga ta ei surnud ju vähki!” Vaat siis, kui tubli saavutus!) Muide, suremus onkoloogiahaiglates on üllatavalt madal ja seda väga banaalsel põhjusel: kui asi läheb tõsiseks, saadetakse patsient pikema jututa „kodusele ravile” (loe: koju surema) või kupatatakse surma ootetuppa – hooldus- või järelravihaiglasse…
Mitmed uurimisrühmad on üritanud välja selgitada, miks vähivastased ravimid tekitavad vähki. Nad olid ebameeldivalt üllatunud, kui avastasid, et täpselt niisamuti kui terve inimese immuunsüsteem kaitseb ennast bakterite eest, on ka vähil väga tugev enesekaitse mehhanism ning tulemus on üsna ootuspärane.
Nii mõnedki kasvajad on seotud keemiaravi vähivastaste medikamentidega.
* Akuutset pahaloomulist leukeemiat, kroonilist müelogeenset leukeemiat ja akuutset lümfoblastilist leukeemiat seostatakse eelnevalt teostatud kiiritusraviga ning kui lisaks tehakse veel keemiaravi, on risk seda suurem.
* Rinnavähk võib edasi areneda, tamoksifeeni, loodud ravimit östrogeeni blokeerimiseks, mida tavaliselt kasutatakse rinnavähi ravimiseks, kuna on avastatud, et kasvaja väheneb just siis, kui patsient katkestab selle ravimi kasutamise.
* Emakakeha ehk endomeetriumi vähi risk suureneb tamoksifeeni kasutamisel iga 500 rinnavähi haige kohta umbes ühel.
* Mõned keemiaravi medikamendid tekitavad sekundaarset vähki. Harvardi meditsiinikooli uurijad tõestasid, et näiteks imatiniib ja sunitiniib esialgu vähendavad kasvajat, kuid kõrgendavad peaaegu kolm korda sekundaarse kasvaja riski.
Nagu ütles uuringu peamine autor professor Raghu Kalluri: „Tulemused on head, kuid petlikud, kui vaatame ainult seda, kuidas muutub kasvaja suurus. Kuid kui vaatame üldist pilti, siis kasvaja veresoonte moodustamise takistamine ei aeglusta vähi arengut. Tegelikult levib vähk ikka edasi.“
Samuti on küsitav, kas inimestele on mõtet teha sõeluuringuid. Saksamaal sureb igakl aastal eesnäärmevähki 12 000 meest, kuid millegipärast meestele sõeluuringuid ei tehta. Tühja nendest meestest!
Arstiteadus ja tehnoloogia on arenenud nii kaugele, et inimesi on võimalik lõputult uurida ja ravida. Aga paraku on ligi pooled meditsiinilised toimingud täiesti mõttetud.
Sõeluuringud nagu rinnavähi mammograafia on samuti valdkond, mis tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Nimelt on selgunud, et mammograafiast võib olla rohkem kahju kui kasu. Kolme-nelja mammograafia tulemusel tervenenud inimese kohta tuleb üheksa kiiritus- või keemiaravi tulemusel surnud inimest. (On välja pakutud ka pseudoteaduse valdkonda kuuluvat onkodieeti. Asi on selles, et vähk toitub inimese organismist ja vähihaige toitumistavade muutmine ei mõjuta mitte kuidagi haiguse kulgu – kui, siis minimaalselt.) Tõsi, toitumistavade ja vähi vahel on seos. Kuid toitumistava muutmine haigusnähtude ilmnedes ei muuda enam midagi. Piirdume ühe näitega. Juba 1970. aastatel pandi tähele, et Siberi mõnes piirkonnas registreeriti söögitoruvähki üliharva. Seal juuakse kasekäsnatõmmist, mida nimetatakse togonoks. Kõrgelt hinnatakse ka ka kasesässileotist. Totiumistavade seos vähktõvega on aga eraldi teema, millel me selles loos pikemalt ei peatu…
Kemoteraapia peamine probleem on selles, et vähirakud ainult ootavad vaheaega ehk remissiooni (haigusnähtude ajutine taandumine) kahe raviseansi vahel ning asuvad kohe vasturünnakule, mistõttu patsiendi seisund muutub veelgi halvemaks. Niisamuti nagu bakterid muutuvad resistentseteks antibiootikumide suhtes, võivad vähirakud muutuda resistentseteks keemiaravi suhtes. Ravivastane resistentsus ei ole ainult laialt levinud, onkoloogid juba arvestavad sellega. Vähirakkudel võib esineda vähemalt neli resistentsuse liiki, ehkki mehhanismid erinevad (bakterid kasutavad lihtsamat „ellu jääb tugevam” lähenemist). Sellepärast peab keemiaravis aina resistentsemate vähirakkude hävitamiseks kasutama järjest tugevamaid toksiine, mille toime patsiendi tervetele rakkudele on üha laastavam.
Et kõik oleks veelgi halvem, avastati hiljuti, et keemiaravi võib luua uusi vähi tüvirakke. Tüvirakud, mida tänapäeval nimetatakse imerakkudeks, kuna need suudavad taastada kõike, alates silma sarvkestast kuni maksani, on erakordselt tugevad, aga niisama tugevad on ka vähi tüvirakud. Tegelikkuses on need rakud vähi aluskiviks – vähk ei saa areneda ilma tüvirakkudeta. Seejuures ei saa vähk areneda ka ilma vähi tüvirakkudeta ning just nende levik ehk metastaasid on vähi kõige kurjem relv, mis inimese hävitab.
Avastustele keemiaravi ebaefektiivsuse kohta reageerivad onkoloogid erinevate ravimikombinatsioonidega. Lootes ehku peale, et õnnestub leida segu, mis võib-olla on parem kui iga ravim eraldi.

Muidugi ei saa 1950-ndate algusaastate „koobaltkahureid” (neis kasutati 60Co lähtuvat gammakiirgust, mille energia on 1,33 MeV) võrrelda kaasaegsete elektronlineaarkiirenditega. Esimene koobaltkahur seati üles Kanadas Saskatoonis Victoria haiglas. Kui tollal kestis koobaltkahuri üks kiiritusravi seanss u 20 minutit, siis nüüdse elektronlineaarkiirendi abil vaid napilt 5 minutit. Kiiritusravi ajal saab organism väga suure kiirgusannuse, mis peaks – vähemalt teoreetiliselt – vähirakud tapma. Kahjuks sarnaneb see kahuriga varblaste pihta tulistamisega. Pole siis ime, et kiiritusravi efektiivsusest eelistavad onkoloogid ja radioloogid juttu mitte teha. Mõnele vähihaigele tehakse isegi 40 kiiritusraviseanssi (vahel isegi 2 seanssi päevas), aga haiguse kulgu ei mõjuta ka selline „surmakiirte” doos. Näiteks väga agressiivse ajukasvaja glioblastoomi kiiritusravi efektiivsus on ümmargune null, nii et ei aitaks ka 100 kiiritusseanssi. Muide, paljud inimesed ei tea tänini, et kiiritusravi eesmärk polegi mitte vähikolde hävitamine, vaid kõigest kasvaja arengu aeglustamine, ehk siis teisiti öeldes patsiendi kannatuste ja piinade pikendamine.

Kahjuks pole ka see strateegia edukas, mida tõendab üks hiljuti tehtud uuringute ülevaade. Kuigi paljud kasvajad reageerivad hästi esimesele keemiaravile, kujuneb varem või hiljem ravimite suhtes resistentsus ning tekib progresseeruv pahaloomuline haigestumine. Unikaalset kaitsesüsteemi kasutades, mida nimetatakse multiresistentsuseks paljude ravimite suhtes, õnnestub vähirakkudel jääda puutumatuks, vaatamata sellele, et igal ravimil on erinev keemiline struktuur ja erinev rakusisene toime.
Juba palju aastaid tagasi pandi tähele, et vähki võib levitada ka biopsia, mille käigus võetakse proov kahtlastest kudedest. Ühe California haigla patsientide andmete uurimine kinnitab, et biopsia – mille käigus kasutatakse diagnoosimiseks nõelu – ja metastaaside vahel on otsene seos. Samas vaidleb terve tohtrite armee selle võimaluse vastu, kaalukaid vastuargumente siiski esitamata.
Hiljutises 25 aastat teostatud uuringute kohta tehtud ülevaates järeldatakse, et ehkki vähirakkude külvamine toimub, saab seda tuvastada ainult mikroskoopilisel tasemel, mistõttu kliiniline efekt on niivõrd tühine, et harvadel juhtudel on võimalik tõendada, et vähirakkude levik toimus just pärast biopsiat. Uuringu autorid soovitavad siiski loobuda biopsia nõeltest ning kasutada turvalisemaks peetavaid vaakumseadmeid. Teistes kehaosades teostatav biopsia (paljude vähivormide diagnoosimisel ollakse endiselt 1930-ndate aastate tasemel) võib tekitada veelgi suuremaid probleeme. Ühe USA sõjaväehaigla teatel suri 1% eesnäärmevähi haigeid biopsia tagajärjel tekkinud eesnäärmevähi rakkude levikust organismis.
Nüüd lühidalt kiiritusravist, millest võib ju mingisugust küsitavat kasu olla, kuid juba 30  aastat tagasi nimetasid J. Hoffmann ja A. Tamplin kiiritusravi „mürgitatud energiaks”. Nad väitsid, et kiiritada saanud isikutel võib viie aasta pärast (sageli isegi varem) tekkida leukeemia, teiste pahaloomuliste kasvajate sugenemiseks kulub rohkem aega. (Eestis oli juhus, kui kopsuvähihaigel tekkis leukeemia juba pool aastat pärast kiiritusravi algust.) On teada, et üksikud vähivormid võivad tekkida 15 ja koguni 20 aastat pärast kiiritusravi. Sellepärast on radioloogid tihti alahinnanud uute pahaloomuliste kasvajate tekkimise tõsist ohtu kiiritusravi tagajärjel. Loota, et kiiritusravi purustab ainult vähirakkude DNA-d, kuid võimaldab tervetel rakkudel kiiritusega toime tulla ja neil jõudsalt taastuda, on pehmelt öeldes naiivne. Seda on tuhandekordselt kinnitanud Hiroshima ja Nagasaki tragöödia.
Niisiis kiiritusteraapia võib tavalised vähirakud muundada surmavateks tüvirakkudeks, mis mitte ainult ei ole resistentsed traditsioonilise kiiritusravi suhtes, vaid on süüdi ka vähi taastekkes, selle taastumises pärast ravi ja metastaasides. Seega on onkoloogid sunnitud tunnistama, et kiiritusravi sageli ei toimi ning tegelikult võib tekitada uue vähikolde.
Tahtmatult tekib küsimus, mis mõte siis sellisel ravil on?
Hiljuti USA-s tehtud ülevaates selgus, et 8% patsientidest, kellele oli tehtud kiiritusravi ning kellel oli õnnestunud ravile vaatamata ellu jääda, moodustus juba aasta jooksul sekundaarne piiratud pahaloomuline kasvaja, mis oli seotud kiiritusraviga (mõistagi ei ole selle arvu sisse arvatud need, kes aasta jooksul surid). Teises sellesarnases uuringus osales peaaegu pool miljonit meest ning neil, kellel eesnäärmevähki raviti kiiritusraviga, oli 40% suurem risk haigestuda põievähki ja 70% suurem oht haigestuda pärasoolevähki (asi on selles, et prostatat pole võimalik kiiritada ei vasakult ega paremalt, ei alt ega ülevalt, nii et „surmakiired” ei riivaks põit või pärasoolt, heal juhul võib patsient pääseda põiepõletiku või pärasoole mõne kergema tüsistusega). Ning nagu keemiaravi, võib ka kiiritusravi luua uusi surmavaid vähi tüvirakke.
Vähktõve erinevad vormid arenevad väga erinevalt, aga praegu ravitakse kõiki vähitüüpe ühtemoodi. Näiteks enamikul juhtudel ei arene eesnäärmevähk kunagi nii kaugele, et see inimesele vaevusi põhjustab. Siis on juhud, kus haigus areneb kiiremini, aga seda on võimalik peatada. Ja on juhtumid, kus haigus on väga agressiivne (mida noorem patsient, seda agressiivsem on vähk), põhjustades surma ravile vaatamata. Soomes aga ravitakse põhiliselt vähitüüpe, mis kunagi vaevusi ei põhjusta. See tuleb asjaolust, et diagnoose pannakse täna paljuski samamoodi nagu 19. sajandil, mil haigusi tuvastati läbi mikroskoobi läätse, ilma tausta põhjalikumalt uurimata.

Füüsikute ja radioloogide koostöös on Saksamaal Heidelbergi ülikooli territooriumile rajatud prootonravi keskus. Horisontaalselt paikneva kiirendi (hall toru kandilise aknaga) läbimõõt (see osa pole pildil nähtav) on 13 m, pikkus 25 m ja kaal 670 t. Ülikeeruline seadeldis läks maksma 119 miljonit eurot, millest pool kattis ülikool ja pool Saksa valitsus. Prootonite ja süsinikioonide kimp kiirendatakse kiiruseni 200 000 km/s (u 66,6% valguse kiirusest). Tegelikult töötati selline tehnoloogia välja juba 1950-ndatel aastatel Californias Berkley ülikoolis. Teoreetiliselt peaksid suure kiirusega liikuvad täpselt sihitud prootonid ja ioonid liikuma sügavale inimese kehasse ja tapma terveid rakke säästes iga vähiraku (näiteks nendes ajuosades, kus pole patsendi elu ohtu seadmata võimalik kasvajat eemaldada). Teoreetiliselt… Pealegi maksab üks ravikuur keskmiselt 25 000–30 000 €. Alates 2009. aasta novembrist kuni 2018. aasta lõpuni on selles keskuses kiiritatud ca 5000 patsienti. Headest ravitulemustest aga ajalugu vaikib, sest neid lihtsalt pole! Saksamaal on selliseid seadmeid ainult kolmes linnas: Heidelbergis. Darmstadtis ja Marburgis. Vahel tasuks patsiendil mõelda sellelegi, et surm tuleb odavam!

Teadlased Seattleist avastasid, et kiiritusravi võib tekitada WNT16B tootmist, proteiini, mis pärast keemiaravi loob vähi tüvirakke. Omakorda Harvardis teostatud uuringus selgus, et väikestes annustes suudab gammakiirgus heterogeensetele vähirakkudele omistada tüvirakkude omadused.
Ja veel: arstid ei väsi kordamast, et kui „õigel ajal” arsti poole pöörduda, allub vähk hästi ravile. Jutuks hea küll, kuid tegelikult on vähk isegi esimeses staadiumis ravitav 96%–97%-l juhtudest (mõnede vähivormide puhul tekivad metastaasid juba I staadiumis). Seega jääb isegi vähktõve I staadiumi korral 3–4 protsenti (mõnede vähivormide puhul on see protsent veelgi suurem – isegi 20%) inimese organismis viitsütikuga pommina ähvardavalt tiksuma…
Saksamaal oli kümmekond aastat tagasi selline juhus. Umbes 30-aastane naine tegi autoavarii ja igaks juhuks uuriti tema aju ka kompuutertomograafiga. Ajust leiti herneterasuurune pahaloomuline kasvaja, mis koheselt operatiivselt eemaldati. See naine pääses, sest sattus seoses autoavariiga sõna otseses mõttes õigel ajal  arsti juurde. Aga kui palju selliseid õnnelikke juhuseid on – hea kui üks miljonist!
Vähktõve puhul ei aita ei paks rahakott, maailma parimad haiglad ega ultramoodsad elektronlineaarkiirendid. Ei suutnud arstid aidata Hodgkini lümfoomi põdevat Jacqueline Kennedyt, ei suudetud päästa leukeemiat põdenud Jordaania kuningat Hussein I-st ega sama haigust põdenud Raissa Gorbatšovat. 2013. aasta suvel diagnoositi vene lauljannal Žanna Friskel (s 1974) glioblastoom (glioblastoma multiforme – kõige agressiivsem ajukasvaja), kõigest pool aastat hiljem oli kaunitarist saanud pundunud ja tundmatuseni moondunud näoga elav laip. Vene Esimene telekanal kogus tema ravimiseks ühe nädalaga 66,5 miljonit rubla! Ei aidanud ravi Saksamaal Hamburgis, hiljem kahel korral New Yorgis Memorial Sloan-Kettering Cancer Centeris, veel vähem aga järelravi Jurmalas (milline idioot leiutas pahaloomulise ajukasvaja järelravi?), hiljem Hiinas ja Moskvas, ei head soovid, fännide ühispalvused kirikutes, küünalde süütamised, viirukisuits ega eestpalved… 15. juunil 2015 Friske suri, olles olnud kolm viimast kuud koomas.
1922. aastal avastati psühhoanalüüsi loojal, kirglikul ahelsuitsetajal Sigmund Freudil suukoopa vähk. Talle tehti 33 operatsiooni (!), eemaldati isegi osa suulaest ja ülalõuast, kuid 17 aasta pärast võitis ikkagi vähk. Lõpuks muutusid valud talumatuks, Freud suutis veel vaevu rääkida, ja 23. septembril 1939 pani arstist sõber Max Schur teadlase tema palvel morfiumi üledoosiga magama…
Teeme siinkohal väikese kaugeltki mitte proosalise kõrvalpõike. Vanasti ei öeldud patsiendile täit tõtt, nüüd aga lajatab arst nagu kaheraudsest „Teil on see ja see vähk IV staadiumis, ravivõimalused on ammendatud.” ning prindib diagnoosi kõigi oma jubedate üksikasjadega paberile. Ja ega pole mõtetki midagi patsiendi eest varjata, sest internetist saab inimene loetud minutitega teada, et aeg on hauaplats muretseda ja puust kast ära tellida.
Tänapäeval ei saa paljud arstid aru või ei taha aru saada, et sõna võib ravida, kuid sõna võib ka tappa. Seepärast peaks arst väga hoolikalt oma sõnu valima. Kahjuks võime üsna sageli kohata nn iatrogeenia juhtumeid (kreeka sõnadest ’arst’ ja ’sündima’), s.o haigus, mida põhjustab arsti ettevaatamatu sõna. On teada selline juhtum. Noor vene arst, kes soovis rahustada haiget vanakest, ütles talle: „Me sureme ühel päeval, vanaema.”
Mõne aja pärast tuli eideke jälle polikliinikusse ja kuulnud, et arst on ootamatult surnud, imestas siiralt: „Aga kuidas siis mina veel elan?” Ning suri samas.
Sigmund Freudi eest varjati halba diagnoosi palju aastaid. 1939. aastal muutusid aga valud nii tugevaks, et Freud palus oma arstist sõbral Max Schuril talle lõpuks tõtt öelda.
Vastust kuuldes, lausus Freud: „Ma tänan sind ausa vastuse eest, kuid sa tapsid mu!”

* * *

Tulevasel Prantsuse presidendil François Mitterandil avastati 1981. aastal eesnäärmevähk. Arstid ütlesid, et ta elab heal juhul veel kolm aastat, kuid Mitterand vedas tohtreid alt ja suri alles 1996. aasta jaanuaris, olles haigusega jagelenud 14 pikka aastat. Üheks põhjuseks, miks ta nii kaua vastu pidas võis olla ka see, et Mitterand ei rääkinud oma haigusest mitte kellelegi (isegi mitte pereliikmetele), säilitades sel viisil oma psühhotervise, millel ei ole sugugi mitte väike mõju haiguse kulgemisele. Mitterand suutis oma elupäevi üsna täpselt ajastada, surres üheksa kuud pärast teise ametiaja lõppu…
USA miljardäri David Kochi kohta kehtib aga kõnekäänd: ei upu see, kellel on määratud võllas rippuda.
1. veebruaril 1991 elas ta Los Angeles lennuväljal üle lennuõnnetuse, kui US Air Boeing 737-300, mille pardal oli 89 inimest, sõitis otsa startivale väikelennukile. Raske Boeing lömastas väikese lennumasina, milles viibinud 12 inimest said surma. Põlema süttinud Boeingus hukkus 22 reisijat. David Koch oli ainuke esimese klassi reisija, kes jäi ellu, kuigi oli raskesti vigastatud. Järgmisel aastal pani saatus talle uue paugu: kõigest 52-aastasel Kochil diagnoositi eesnäärmevähk. Ta pidas üllatavalt kaua vastu, võiks öelda, et püstitas omamoodi rekordi – ta elas veel 27 pikka aastat ning suri alles 2019. aasta augustis. Kuigi teda opereeriti, kiiritati, tehti hormoonravi ja veel sadaüks imet, tuli haigus iga kord tagasi… Koch annetas vähiuuringuteks 200 miljonit dollarit, kuid „krõbistaja” pole äraostetav… Kochi juhtum näitab veenvalt, et tänapäeva medistsiin on endiselt vähi ees jõuetu ja näiteks eesnäärmevähk, kui ta on juba „sõrad laiali ajanud” on ravimatu.
2019. aasta detsembris suri Rootsi lauljanna Marie Fredriksson, kellel 2002. aasta septembris avastati pahaloomuline ajukasvaja. Talle tehti keemia- ja kiiritusravi ja neli aastat hiljem tunnistati terveks. Vara rõõmustati! Möödusid aastad, kasvaja hiilis vargsi tagasi ja Marie suri 17 aastat pärast esmadiagnoosi kasvajast põhjustatud komplikatsioonide tagajärjel…
Huvitav on see, et kõiki teisi haigusi ravitakse, aga nagu ajakirjanduses ühtelugu toonitatakse, siis vähiga millegipärast võideldakse. Mõttetu võitlus – võitjaks jääb vähk!

* * *

Katsetamisel on HPV-vaktsiin, CAR-T-rakuteraapia, tüvirakkude siirdamine, T-rakkude geenimuundamine, antikehad jne. Kuid kõik need raviviisid on alles katsetamisjärgus ja mingite protsentidega keksimine pole õigustatud. Pealegi on vastuseta veel üks probleem: kord vähki haigestunud ja sellest ehk tervenenud patsient võib aastate möödudes uuesti haigestuda vähki, mis pole üldsegi tingitud metastaasidest. Järelikult peab vähioperatsioonile kindlasti järgnema tõhus teraapia, mis tugevdaks inimese immuunsüsteemi. Kuid kahjuks on selline suhtumine ja mõtteviis veel võõras. On lausa kuritegelik jääda ootama, millal haigus uuesti välja lööb ja hakata siis ülikallite ravimitega haiguse kallal nokitsema.
Praegu võime kindlalt öelda ainult üht: lähima 100 aasta jooksul me vähist jagu ei saa!
Asi on selles, et pole võimalik vähki ravida, kui me ei tea, mis toimub rakutuumas, kui me ei tunne põhjalikult inimese genoomi, mida nimetatakse ka „bioloogiliseks mustaks mateeriaks”, sest see on samavõrd müstiline nähtus nagu kosmilises tühjuses asuvad mustad augud.
Tõsi, USA Columbia ülikoolis on leiutatud unikaalne diagnostikainstrument, millega tahetakse tuvastada geenimuutuste eest vastutavad nn „rämpsgeenid”, mis põhjustavad pahaloomulisi kasvajaid, diabeeti, dementsust.
On selgunud, et inimese keha sisaldab tuhandeid teadlastele tundmatuid rakutüüpe. Uute meetoditega on kindlaks tehtud, et meie teadmistes inimkeha kohta haigutavad vägevad lüngad. Neid lünki on nüüd täitmas ülemaailmne teadusprojekt: üle tuhande teadlase kaardistavad meie elundeid ja loovad rakuatlast. Selle töö käigus tehtavad avastused võivad aidata jõuda vähi ravini. Tänu uutele läbimurretele on muu hulgas saanud selgeks, millist mehhanismi kasutades ründavad vähirakud muidu paljutõotavat immuunteraapiat. Rakuatlase projekt sillutab teed uutele raviviisidele, mis kasutavad ära haiguste varjatud nõrkusi.
Inimkehas on erinevaid rakke väga palju. Pilt on erakordselt mitmekesine. Igal rakutüübil on omad ülesanded ja rakud näevad väga erinevad välja.
On vaja uurida läbi kogu inimese genoom (liigiomases kromosoomikomplektis sisalduv geneetiline materjal).  Kuid selleks kulub veel umbes 10 aastat. Genoomi põhjalikult tundmata pole võimalik tõhusalt toimiva vähiravimi(te) loomine.
Praegu võime äärmisel juhul rääkida vaid üksikutest etapivõitudest, kui need üldse kedagi lohutavad… Uusimad vähiravimid maksavad ogaraid summasid, kuid vähist pole nad kedagi päästnud (kui ehk mõne kuu võrra elupäevi pikendanud), küll aga viinud õitsvale järjele suured ravimikontsernid.
Aeg-ajalt sähvatavad meedias langevate komeetidena ülioptimistlikud teated „lootustandvatest” katsetest hiirte ja küülikutega. Kuid möödub kõigest mõni kuu ja neist „lootustandvatest katsetest” pole enam kippu ega kõppu kuulda. Inimene ei ole hiir ega küülik, kes on pealegi taimetoidulised, inimene on aga segatoiduline, tema eluiga kordades pikem kui neil õnnetutel katseloomadel ning mingite hiirkatsete tulemusi ei saa niisama lihtsalt üks ühele inimesele üle kanda.
Kuid toome siinkohal ära väikese statistika selle kohta, millised loomi kasutatakse laborikatsetes: 0,1% koeri, 0,7% kariloomi, 1,6% linde, 1,9% teisi loomi (näiteks kahepaikseid), 3,9% küülikuid, 7,2% kalu, 11,7% rotte ja 72,8% hiiri.
Kõik need „lootustandvad loomkatsed” on vaid petlik infomüra, mille abil nii mõnigi valges kitlis eneseimetleja loodab oma nime tõhusa vähiravimi avastamisega ajalukku jäädvustada põhimõttel – iga sõduri ranitsas on marssalikepp. Vähi puhul võib aga öelda, et onkoloogi  ranitsasse see marssalikepp ka jääb!

Patsientide suremus väheneb, kui kirurgid streigivad!
Kujutagem ette, et tüüpiline kirurg oli lapsepõlves poiss või tüdruk, kes ei lõpetanud jändamist mõne asja kallal, kuni ema ärritunud häälel hüüdis: „Oh jumal küll, see ei tööta, ükskõik kui kaua sa sellega ka ei mässaks!” Taoline jändamine meditsiinis ei anna mingit kasu, kõige vähem patsientidele. See universaalne tõde selgus uuringust, kus väideti, et ägeda müokardi infarkti tõttu hospitaliseeritud patsientidel on suuremad väljavaated ellu jääda, kui haiglate tippkardioloogid on tööst eemal ja osalevad iga-aastasel kongressil. See meenutab linnalegendi, et siis, kui arstid streigivad, sureb haiglates vähem inimesi.
Miks nii toimub, kui arste ja eriti just kardiolooge peetakse kangelasteks, kes päästavad elusid? Selles ongi probleem – paljud arstid peavad ka ise ennast superkangelaseks ja üritavad teha üha keerulisemaid ja invasiivsemaid protseduure. Harvardi ülikooli meditsiinikooli juhtuurija Anupam Jena sõnul ei ole paljudel meditsiinilistel manipulatsioonidel suremusele mingisugust positiivset mõju. Noored kardioloogid, kes jäetakse „rindejoont kaitsma”, ei ole nii julged ega soovi riskida ning õigupoolest on õnnelikud, kui võivad jätta midagi tegemata. Milline on tulemus? Patsient jääb ellu!

Streikige aga terviseks, kallid tohtrid, ehk päästavad teie streigid nii mõnegi patsiendi elu!

Jena ja tema kolleegid tegid oma uuringu päeval, mil toimus iga-aastane südame ja veresoonkonna transkateetrilise ravi konverents. Sellel konverentsil osalesid silmapaistvamad ja edukamad kardioloogid kogu maailmast ning Jena soovis välja selgitada, kuidas patsiendid end arstide äraolekul tunnevad.
Jenal oli juba mõõdupuu. Midagi taolist oli ta teinud paljude aastate eest, analüüsides patsientide ellujäämise näitajaid pärast infarkti ajal, mil juhtivad kardioloogid osalesid Ameerika Südameassotsiatsiooni koosolekutel. Tookord hõlmas uuring ajavahemikku 2002 kuni 2011. Tulemuseks oli – rohkem ellujäänuid.
Juhtivad kardioloogid ei osale ainult suurtel konverentsidel, ka suurem osa teaduslikke artikleid on nende kirjutatud, eriti kirjutised, mis käsitlevad nende endi avastusi, uusi protseduure jms. Niisiis, neile meeldib asjadega jännata, ehkki mõnikord ei ole see patsientidele sugugi kasulik.
Seesama jändamine on põhjus, miks üldse on tekkinud linnalegendid selle kohta, et arstide streikide ajal sureb vähem patsiente. Müüt tekkis 1983. aastal Iisraelis, kui 11 000 Jerusalemma arstist keeldus 8000 kolm kuud ravimast haigla patsiente. Streigi ajal registreeriti 83 surmajuhtumit, kolm kuud enne streiki aga 89 ja kolm kuud pärast streiki samuti 89 surmajuhtumit.
Sarnast suunitlust täheldati veel aastaid tagasi Los Angeleses, kui pooled kirurgid vähendasid töötunde vältimatu abi osakondades ja töötasid ainult viis päeva nädalas. Siis langes suremus 18%. Uurijad Emory ülikoolist tegid ülevaate viie arstide streigi mõjust ja suremuse näitajatest ajavahemikus 1976–2003. Kõikide arstide streikide ajal suremuse näitajad langesid või püsisid muutumatutena, kuid ei tõusnud, nagu oleks võinud arvata. Streigi lõpul olid suremuse keskmised näitajad madalamad kõigist eelmistel aastatel registreeritud näitajatest. Näitajate esialgne tase taastus, kui arstid naasesid tööle. Näiteks Los Angeleses suri pärast kirurgide tööleasumist esimese kahe nädala jooksul jälle 90 inimest rohkem.
Kõigi viie streigi ajal jätkasid arstid erakorralise abi andmist eluohtlikel juhtudel; ära jäeti vaid teatud protseduurid, kus ohus polnud patsientide elu. Plaanilisi operatsioone tehti järjekorra alusel ning need võisid olla kõige erinevamad, alates iluoperatsioonidest kuni katarakti laseroperatsiooni, angioplastika või puusaliigese vahetamiseni.
Intrigeerivas valikuliste protseduuride ülevaates, mis avaldati veel 1974. aastal, ei olnud kahe Cornelli ülikooli uurija hinnangul 20 protsenti soovitatud operatsioonidest vajalikud. Teiste sõnadega, patsientidel ei olnud neist mingit kasu. Sel viisil tehti 2,4 miljonit mõttetut protseduuri aastas, mis lõppes ligikaudu 12 000 surmajuhtumiga. Ning ärge unustage, et see ülevaade tehti ajal, kui inimesed põhjalikult mõtlesid, kas üldse teha operatsiooni. Tänapäeval võiks isegi tagasihoidlike arvestuste korral neid näitajaid korrutada kümnega.
Ja siin on teile ka järeldus – kogu see jändamine ei anna kellelegi midagi head, just nii, nagu ütles too ema oma lapsele.

Meedikud pole ühel meelel
Enamasti arvatakse, et meditsiin on rahvusvaheline teadus: ravim, mille kirjutab välja näiteks saksa arst, võiks olla sama tõhus prantslasest, itaallasest või inglasest arsti meelest. Tegelikult ravivad arstid ka kõige arenenumates riikides oma patsiente täiesti erineval viisil. Ühed teraapiavõtted, mida antud riigis tüüpilisteks peetakse, võivad teises tunduda peaaegu et tapvatena. Ühed arstid peavad vererõhku 130/85 normaalseks, teised liiga kõrgeks. Või kirjutab prantsuse arst ülemäära kõrge vererõhu vastu välja ravimid, mida tema ameeriklasest ametivend mõttetuks peab. Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel on aga kõige tähelepanuväärsem see, et ameerika arstid saadavad patsiendi n-ö noa alla häiretega, mis Euroopas (eriti aga Kagu-Aasias) enamasti teraapilisel teel terveks ravitakse.
Artiklid on terviklikul kujul saadaval veebilehel UtopiaWellness.com
Viited: Scientific America (1985) 253(5): 51–59: „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, John Cairns
Clinical Oncology (2004) 16: 549–560: „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“, Graeme Morgan, Robyn Wardy, Michael Bartonz
Autor dr Carlos M. Garcia

Rahaahned kirurgid tegid mittevajalikke operatsioone

Üks tohter teisele: „Kas te olete ka vigu teinud?”
„Jah, kord ravisin ühe miljonäri terveks juba pärast teist visiiti.”

2010. aastal mõisteti Itaalias mõisteti süüdi 8 arsti, kes tegid rahalise kasu saamise eesmärgil haiglas põhjuseta erinevaid operatsioone, muuhulgas eemaldati inimestelt lihtsalt niisama rindu ja kopse. Milanos Santa Rita kliinikus töötavad kirurgid tegid kohtuotsuse kohaselt ilma põhjuseta üle 80 operatsiooni. Haigla juhtiv rindkerekirurg Pier Paola Brega Massone mõisteti vangi 15 aastaks ja kuueks kuuks. Kohtunik nimetas Massonet kohtuotsuse väljakuulutamisel julmaks, kuritahtlikuks ja ilma igasuguse südametunnistuseta inimeseks. Aastatel 2005–2006 teeniti kliinikus pettustega kokku umbes 2,5 miljonit eurot. Itaalia meedia on nimetanud asutust, kus vähemalt viis vanemat patsienti suri operatsioonide tagajärjel õuduste haiglaks. 2008. aasta juunis vahistati seoses haiglas toimunuga 14 inimest.
Veel tasuks meenutada aastatetagust juhtumit. Üks inglise noormees, kes teadis, et kõik tema hambad on täiesti terved, käis seitsme dentisti juures. Ainult üks hambaarst tunnistas ausalt, et tal on kõik hambad terved, ülejäänud kuus olid valmis plombeerima terveid hambaid! Kommentaarid on üleliigsed! Hambaarstide ja advokaatide rahaahnus on aga lausa vamasõnaline.

Juut küsib isalt, kas hakata kardioloogiks või hambaarstiks.
Vana juut vastab: „Loomulikult hambaarstiks. Hambaid on 32, südant ainult üks!”

* * *

Meedikute tujurikkuja prof. Julius Hackenthal

Sisenemine arstikabinetti või haiglasse on patsiendile kolmkümmend korda ohtlikum kui ekspeditsioon Himaalajale või Amazonase džunglisse.
Raskesti haigete pealt teenitakse tohutuid summasid, surnute pealt ei teeni ükski arst.

                                           Julius Hackethal

Skandaalse kuulsusega saksa arst prof. Julius Hackethal (1921–1997) julges 1963. aastal Erlangeni kliiniku kirurgiaosakonna peaarsti süüdistada 138 raske meditsiinilise vea tegemises, mille tagajärjel surid rohkem kui pooled patsiendid. Hackethal vallandati, kuid ta ei jätnud oma ülbeid kolleege rahule, juhtides ikka ja jälle tähelepanu kirurgide ja terapeutide lubamatutele ravivigadele. Nime tegi ta endale 1976. aastal raamatuga „Auf Messers Schneide – Kunst und Fehler der Chirurgen“. Ka oli ta arvukatel arstide vigade kohtuprotsessidel eksperdiks ning ründas oma kolleege väga teravas toonis, kogudes endale otsatu hulga vihavaenlasi. Ühes telesaates selgitas ta, et süstlaga biopsia võtmine vähikahtluse korral võib vähki hoopiski mööda organismi „laiali ajada“ või koguni selle kasvamist hoogustada. Kui ta näitas naissaatejuhile kopsakat biopsiasüstalt, siis too lausa võpatas ja põrkus ehmunult eemale. Eriti teravalt kritiseeris Hacketahl tohtrite igipõlist tava asuda igal võimalusel ringkaitsesse, oma vigu maha salata ja ennast õigustada, selle asemel et ausalt ja avameelselt oma saamatust tunnistada.

©V. S

NB! Loe kindlasti ka: Tuumakatsetused/Kui ohtlik on radioaktiivne kiirgus inimesele?

0

Your Cart