Eutanaasia – millal halastus, millal mõrv

Hippokratese vanne (originaaltekst)

Ma vannun arst Apolloni ja Asklepiose, Hügieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.
Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi.
Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.
Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.
Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.
Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada.
Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsialustele, kes seda tegelust tunnevad.
Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistuseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.
Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.
Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kutsest rõõmu tunda, igaveseks ajaks jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.

* * *

„Sa ei tohi tappa!”
Piibel, Moosese 5. raamat 5:17

Vt Youtube: Выпускной Военно-Медицинской академии им. С. М. Кирова. Выпуск ВМА 2020 г.
Peterburi Sõjaväe Meditsiiniakadeemia lõpetanute vandes on järgmised sõnad „mitte kunagi osaleda aktiivses eutanaasias”.

Hippokratese vandest on juba ammugi saanud tühipaljas sõnakõlks. Eutanaasiast on 21. sajandil saamas tulus äri, mida üritatakse arenenud tööstusriikides legaliseerida kõikvõimalikel ettekäänetel, kõikvõimalikke põhjendusi tuues, valitsusi ja ministreid ära ostes. Pange tähele eutanaasiasõprade põhiargumenti: inimesel peab olema õigus väärikalt surra. Mis on aga eutanaasial pistmist väärika surmaga? Mitte kõige vähimatki. Väärikas surm on see, kui inimene ise kihutab endale revolvrist kuuli pähe või riputab ennast nägusalt kauni puu oksa külge!

Häiriv ja õõvastav on eutanaasia propageerijate kaksikmoraal. Eutanaasia ihalejad on surmanuhtluse vastu. 40 inimest tapnud sarimõrvaril on õigus elule, kuid lootusetult haige tuleks pikema jututa magama panna. Samas teevad „suuremeelsed” inimesed rahalisi annetusi hirmkallite ravimite ostmiseks täiesti lootusetus seisundis vähihaigetele, et neid iga hinna eest veel loetud kuud elus hoida.
Tõsi, need heatahtlike inimeste annetustega elus hoitavad vähihaiged ei ole kliinikutele koormaks, sest nad lõpetavad oma elupäevad kas kodus,  järelravikliinikus, hooldushaiglas või hospiitsis.
Tuleb tõdeda, et sellest ajast alates, kui haiglad on muutunud kasumit tootvateks äriettevõteteks, on ravi kui selline kaotanud oma inimliku palge. Inimelu väärtust arvestatakse ainult rahas. Tõsi, Vana-Kreekas visati vigasena sündinud laps kaljult alla merre, sest keegi ei pidanud vajalikuks elujõuetut santi tema elupäevade lõpuni hooldada. Kõlab julmalt, aga selline teguviis aitas hoida kreeklaste elujõulist genofondi. Kas hakkame barbaarsesse minevikku tagasi liikuma?
Natside eutanaasiaprogrammile kirjutas 1. septembril 1939 alla Saksa kantsler ja juht Adolf Hitler isiklikult. Ja kes saab olema see Eesti füürer, kes kirjutab alla eutanaasia seadustamisele? Uut Hitlerit pole vaja, tõenäoliselt teeb Riigikogu seda kollektiivselt, pärast hea üksteise peale näpuga näidata.
Teame, et ravimiäris liiguvad väga suured rahad. Eutanaasiaäri on nutikatele tohtritele veel üks kasumlik ettevõte – minimaalne kulu (mis see pool klaasi barbituraati siis ikka nii väga maksab), aga maksimaalne tulu!

Sekulaarne elukäsitlus eeldab, et peale surma ei eksisteeri midagi. Seda enam peab aga elu siinpool surma piiri rõõmu valmistama. Kellel on nuppu ja nutti, see kogub endale vahendeid magusaks eluks vahendeid valimata. Neile vastu astuvad inimesed ja organisatsioonid riskeerivad oma maine ja vara kaotusega.
2016. aasta detsembris andis Šveitsi katoliiklasest piiskop Vitus Hounder välja määruse vaimulikele, mille alusel nad ei või anda pihi- ja armulauasakramenti patsientidele, kes on andnud nõusoleku eutanaasiaks.
„Kannatava patsiendi valmisolek sooritada enesetapp kõrvalise isiku abil paneb iga vaimuliku, keda palutakse läbi viia vaimulik toiming, võimatusse olukorda,” tsiteerib piiskopi avaldust „The Catholic Herald“. Piiskopi arvates võib sellisel juhul vaimulik teha vaid eestpalve ja usaldada hing Jumala armu hoolde. Piiskop tuletab oma vaimulikele ja rahvale meelde, et inimene ei tohi sekkuda inimelu loomuliku lõpu protsessi. „Elu ja surm on Issanda kätes, ise me nendega seonduvaid küsimusi ei lahenda.”
Šveitsis Zürichi lähedal Forchis asuv kurikuulus surmavabrik Dignitas (ladina k ’väärikus’) kritiseeris piiskopi seisukohta, öeldes, et igal inimesel on võimalus formuleerida oma seisukoht ja otsustada, millal ja kuidas oma elu lõpetada. Okei, tehku inimene siis ise oma elule õigel ajal lõpp, kuid mitte mingisuguse Dignitase-taolise surmavabriku kassat täites!
Šveitsis on eutanaasia lubatud kõigil juhtudel, kui see ei ole esile kutsutud „egoistlikel motiividel”. Nagu näeme, on Šveitsis eutaanasia lubatavuse piirid üsna laiaks ja ebamääraseks venitatud, kuid see on alles algus…
2016. aasta juulis trahviti Belgias asuvat katoliiklikku Püha Augustinuse vanadekodu 6000 euroga, kuna see takistas naispatsiendi eutanaasia läbiviimist. Mitte ainult armastus ei ole ostetav, vaid ka surm.
Muide, 2002. aasta alguses seadustati Belgias eutanaasia, seadus välistas otseselt, et eutanaasiat rakendataks alaealistele, psüühilise haiguse puhul või kannatuse pärast. Psüühiliste haiguste puhul võib aga meeleolu kõikuda seinast seina või kuidas siis selle tahtega tegelikult lood on? 12 aastat hiljem – nagu võiski ennustada – laiendati eutanaasiaäri vanusepiiranguteta (!) läbiviimine ning 2016. aasta detsembris sooritati esimene alaealise hukkamine.

2007. aasta andmetel maksis Dignitase mõrvateenus koguni 5900 €! Kuulu järgi on kremeerimine hinna sisse arvestatud. 2015. aastal andis Šveitsis nõusoleku eutanaasiaks 999 inimesele (999×5000 = 4 995 000 € – maksud. Päris kena kopikas!). Kuni 2018. aasta lõpuni on Dignitas pannud magama 2771 inimest.
2016. aasta juunis legaliseeriti eutanaasia Kanadas. Alates 2022. aasta jaanuarist on assisteeritud eutanaasia lubatud ka Austrias, kuid aktiivne eutanaasia jääb endiselt keelatuks. 2022. aasta märtsis legaliseeris assisteeritud eutanaasia ka Itaalia huvitava klausliga, mis annab meditsiinitöötajale vabaduse isiklike veendumuste tõttu sellisest abist keelduda. Lisaks Šveitsile on see lubatud ka Luksemburgis, Jaapanis, Lõuna-Aafrika Vabariigis ning USA-s California, Oregoni, Vermonti ja Washingtoni osariigis. Eriti innukad „halastajad” on hollandlased. Nimelt võib Hollandis anda loa eutanaasiaks vanemale kui 12-aastasele lapsele! Natsid Hitleri-Saksamaal ei osanud sellisest tegevusvabadusest isegi mitte und näha!
Kanada elupooldava liikumise aktivist Jonathon van Maren toob ära 20 teesi eutanaasia vastu.

1. Oletatakse, et assisteeritud enesetapp, ehk eutanaasia on „väärikas surm”, kuna toimub kiirelt. Siit koorub välja üks oluline tõsiasi: inimene ei karda mitte niivõrd surma kui surmaga seotud valu. Järelikult need, kes ei sure ruttu, surevad vääritult, labaselt ja võib-olla isegi kõlblusevastaselt.
2. Assisteeritud enesetapu praktika lammutab meditsiiniasutuste peamise eesmärgi: ravida haigeid, päästa elusid, vähendada inimese valu ja kannatusi. Kui lisada „meditsiiniteenuste” hulka ka mõrv, siis on see meditsiini sisulise olemuse hävitamine. Sellisel juhul ei saa me meditsiinis enam rääkida eetikast.
3. Assisteeritud enesetapp teeb inimese, kes seda „teenust” soovib kasutada, teise sordi kodanikuks. Kui depressiooni käes mittevaevlev inimene ei või „teenusele” loota, depressiooni all kannatav aga võib, siis tunnustab riik, et masenduses inimese elu on vähemväärtuslik.
4. Eutanaasia põhimõtted nõuavad, et riik ja meditsiiniasutus teeksid kindlaks, kas inimesel tasub elada. Selle tagajärjel saavad piiratud võimalustega inimestest teise sordi tegelased, kuna nende elud on vähem väärt kui neil, kel invaliidsus puudub. Lapsinvaliidide vanematele soovitatakse tõsiselt kaaluda eutanaasiat. Eutanaasia, kreeka keelest tõlgituna „hea surm”, pannakse sõltuma eugeenikast – kreeka keeles „hea sündimine”. Nii nagu abort õigustab sündimata või Downi sündroomi ja teiste kõrvalekalletega laste tapmist, kasutatakse eutanaasiat selleks, et tappa juba sündinud, ent „vähem väärtuslikke” inimesi.

5. Assisteeritud enesetapp pühib minema kõik senised eetilised piirid. Kui keegi kannatab psüühiliste häirete all ja tal on õigus kasutada riiklikult finantseeritud „enesetapjate kuuma liini”, siis kuidas peavad operaatorid tegutsema? Inimest ümber veenma? Või saab sellisest veenmisest uute „kodanikuõiguste rikkumine”? Näiteks niipea kui otsustati, et naisel on „õigus” abordile, hakati koheselt neid, kes püüdsid naisi veenda säilitama elu, „inimõiguste” rikkumises.
6. Assisteeritud enesetapu võimalus teeb enesetapule kalduvad inimesed palju haavatavamateks. Legaliseerides inimese võimaluse end tappa, on valitsus kinnitanud, et neil inimestel ei tasu elada, neid pole vaja.
7. Assisteeritud enesetapp annab uue tähenduse terminile „ravim”. Selle all mõistetakse nüüd ka arsti poolt ilmselgelt tapmise eesmärgil välja kirjutatud mürki (näiteks naatriumkloriid, mida juhitakse „patsiendi” veeni ja tapab inimese 30 sekundiga).
8. Assisteeritud enesetapp loob uue, väljamõeldud õiguse – „õiguse surmale”, mis on juriidiline absurd. See on oma olemuselt antipoodiks „õigusele elada”, millest ei ole võimalik loobuda, kuid läheb oivaliselt kokku eutanaasia suurepärase edendaja Adolf Hitleri põhiteesidega.
9. Meditsiiniasutustele tapmise legaliseerimise õiguse andmine on äärmiselt ohtlik samm, millel on kaugele ulatuvad tagajärjed. Hollandis on mitmest inimesest juba saanud sunniviisilise eutanaasia ohvrid. Ja pole välistatud, et need lubatavuse piirid nihkuvad üha kaugemale ja muutuvad üha ähmasemaks.
10. On rumal ja ohtlik anda meedikutele legaalne õigus tappa. Kasutades sellist õigust võib edukalt peita nii ravivigasid, sobimatute ravimite kasutamist, kirurgi eksimusi või lihtsalt erialast käpardlikkust. Selliseid pretsedente on eutanaasiat lubavates riikides juba ette tulnud ja tuleb edaspidi kindlasti üha rohkem.

11. Lapsed võivad survestada jõukaid haigeid (vana)vanemaid, et need kasutaksid uut „teenust” (luksusvilla ja mootorjaht vaja ju kiiresti kätte saada!). Selliseid juhtumeid on ette tulnud nii USA-s kui ka Euroopas.
12. Eutanaasia legaliseerimise eest seisjad ignoreerivad fakti, et pinge all olevad inimesed võivad seda „teenust” kasutada erinevatel põhjustel. Alaealised võivad otsustada eutanaasia kasuks erinevate väliste mõjurite läbi.
13. Ei ole arutletud seda, millisel moel peaks teostatama eutanaasia lõplik etapp. Nn „ettevaatusabinõud” on osutunud illusoorseteks või ebaefektiivseteks kõikide riikide jurisdiktsioonide ees. Me teame, et väga paljud inimesed tunnevad ülisuurt kergendust, kui nende enesetapukatse on osutunud ebaõnnestunuks, „õnnestunud” soorituse puhul ei ole meil võimalik protsessi tagasi pöörata.
14. Assisteeritud enesetapp kannab endas olemuslikult ilmalikku printsiipi: pärast surma ei eksisteeri midagi, enesetapp ei avalda mõju millelegi. Selline seisukoht on ülimalt väär. Kui – nagu usuvad kristlased (ja kuni hilise ajani ka praktiliselt kogu Lääne tsivilisatsioon) –, elu pärast surma on olemas, siis enesetapp on tegevus, millel on ülimalt suured tagajärjed.
15. Assisteeritud enesetappu ei ole kunagi vaadeldud kui eetilist küsimust (kuidas võikski sellesse teisiti suhtuda?). Isegi mitte põgusalt. Need, kes pürgivad eutanaasia legaliseerimisele, on võtnud aksioomina mõtet, et assisteeritud enesetapp on lihtsalt inimese õigus. Ei ole tehtud ühtegi katset formuleerida mõistetavat filosoofiat, et oma seisukohti põhjendada.
16. Eutanaasia kuritarvitamist leiab kõikjalt, kus see on legaliseeritud. Näiteks on Hollandis mõnedele perekondadele antud luba tappa oma eakad, dementsust põdevad vanemad, hoolimata sellest, et vanemad ei ole kunagi ise surma palunud, ega ole esitatud ühtegi kaalukat tõendit, et nad oleksid soovinud surra. Teisalt avab eutanaasia pärijatele oivalised perspektiivid: enam ei pea aastaid ootama pururikka vanaema või vanaisa surma, et asuda tema villasse elama ja pääseda ligi soliidsele pangaarvele. Eutanaasia abil saab seda tüütut ooteaega oluliselt lühendada.

17. Maades, kus eutanaasia on lubatud, kasvavad selle „teenuse” hinnad mühinal. Näiteks kurikuulsas Šveitsi surmavabrikus Dignitas maksab poole teeklaasitäie barbituraadi rüüpamine 10 000 eurot, millest kliinik maksab poole. Oot, oot, tasuta lõunaid ei ole! Miks küsida siis teenuse eest 10 000. Kui 5000 eurot on „hinnaalandus“, siis milline on selle surmavabriku teenuse tegelik hind. Kas tõesti paar lonksu surmakokteili maksab 5000 eurot. „Kodune“ elustlahkumine on ju täiesti tasuta! (Eestis sooritab igal aastal umbes 200 inimest enesetapu ja nad ei vaja selleks Dignitase-taolise tapamaja teenust.) Siinkohal tahaks küsida, kui palju Dignitase tegelased puhast pappi taskusse topivad? Vaevalt, et keegi neist surmakutsaritest sooviks sellele küsimusele vastata.
18. Eetikaspetsialistid kinnitavad, et „sunniviisiline eutanaasia” – õigemini meditsiiniline mõrv – peab olema legaliseeritud ka laste osas. Hollandis on see juba teostunud (Nn Groningeni protokoll. Alates 2024. aasta 1. jaanuarist on Hollandis lubatud teha eutanaasia 1–12-aasta vanusele ravimatult haigele lapsele mõlema vanema nõusolekul, lapselt luba küsimata).
19. Assisteeritud enesetapp muudab inimese elu väärtusetuks. Meditsiiniasutused surmavad inimesi samade meetoditega nagu loomakliinikutes panevad veterinaarid magama lemmikloomi.
20. Seal, kus assisteeritud enesetapp legaliseeritakse, lükkavad aktivistid selle „teenuse” kõikvõimalikesse elusfääridesse. Nende kõned „ennetavatest abinõudest” ja „piiratud asjaoludest” on ilge vale. Lõplik eesmärk on saavutada olukord, kus eutanaasiat võiks läbi viia lihtmenetlusega, ilma vajaduseta selgitusteks. Ja kui aus olla, siis need eutanaasia või assisteeritud enesetapu lubatud piirid – nagu juba eelpool öeldud – muutuvad üha ähmasemaks. Kuna assisteeritud enesetapp on väga tulus äri, siis ei säästa näiteks Dignitas aega ega vaeva, et oma teenuseid reklaamida ja enesetapjaid Šveitsi meelitada.

* * *

Šveitsi surmavabriku Dignitas juurest Zürichi järvest leiti 2010. aastal vähemalt 300 tuhaurni, mis sisaldasid inimeste säilmeid. Politsei alustas uurimist. Tuhaurnidel on Nordheimi krematooriumi logo.
Kliinik on aidanud umbes tuhandel inimesel enesetappu sooritada. Enamik neist on olnud lootusetult haiged. Kliinikus osatakse raha lugeda, ega siis surmavabrik asjata rajatud krematooriumi lähedusse – surivoodilt otse ahju! Kliiniku organisatoorne pool on varjatud tiheda saladuselooriga, ja pole teada, kuhu lahkunute säilmed pannakse (eriti neil juhtudel, kui lähedased ei soovi urni vastu võtta või on tegemist üksiku inimesega).

Päästeteenistuse sukeldujad avastasid urnid Zürichi järvest kogemata, kui otsisid päikesevarju, mis oli nende paadi küljest lahti tulnud. Pärast 13 urni leidmist võtsid nad ühendust keskkonnateenistusega. Dignitase poolt oleks olnud eetiline matta urnid, mille vastu lähedased huvi ei tunne, kalmistule nimesildiga hauda. Kuid urnide järve uputamine oli sellele surmakombinaadile muidugi kõige mugavam – oli vaja ainult paati, sõita sellega järvele ja tüütud urnid vette visata! Urnide suvalisse järve uputajat võib aga Šveitsis oodata kolmeaastane vanglakaristus või 50 000 Šveitsi frangi suurune trahv.
Abistatud enesetapp on Šveitsis lubatud alates 1942. aastast. Aastal 2022 said abistatud enesetappu 945 Šveitsi naist ja 649 Šveitsi meest. 2023. aastal tegi 250 inimest Euroopa riikidest oma viimase reisi Šveitsi. Enamik neist tuli Prantsusmaalt (50), Inglismaalt (40) ja Itaaliast (23).
Loo lõpetuseks olgu öeldud, et ravimatult haiged inimesed ei ole tänapäeval mitte kuidagi haiglatele koormaks. Niipea kui tohtrid leiavad, et see või teine haige on „minemas”, kupatatakse ta pikema jututa „järelravihaiglasse” ehk surma ootetuppa. Erand tehakse vaid väga tuntud või kuulsatele inimestele, kel võimaldatakse soliidses kliinikus üksikpalatis „väärikalt” (morfiumilaksu all) ilma mürgisüstita siitilmast lahkuda.
Ja veel, eutanaasiateema käib Eestis mingite eriskummaliste lainetena, seletamatute tõusude ja mõõnadega. Mõni aeg on teema n-ö maas ja siis läheb jälle selliseks kaagutamiseks lahti, et pane käed kõrvadele. Targutatakse ikka põhimõttel: vaadake, Hollandis, Šveitsis ja mõnes USA osariigis ja Austraalias on see juba lubatud. Okei, aga miks me ei too kunagi eeskujuks neid riike, kus eutanaasia on keelatud ja kus sel teemal isegi ei diskuteerita? Miks me ei too eeskujuks Indiat või Tai kuningriiki? Kas võiks lõpetada selle „Hollandi eeskuju” teemal pläägutamise? Aga mis teha, kui mõnel käed lausa sügelevad mürgisüsti järele… no kui on tungiv, lausa vastupandamatu soov kedagi teise ilma saata…?
Ja veel üks huvitav tähelepanek. Eutanaasiateemal targutajad on pea eranditult naisajakirjanikud või naissoost arstid. Tõsi, ka natslikes koonduslaagrites olid kõige julmemad ja sadistlikumad ülevaatajad millegipärast naisvangivalvurid. Kas äkki mingi seos või…?
1942. aastal hakati Saksamaal koolitama naisvangivalvureid koonduslaagritesse. „Kursuslasi” oli 3500. Pärast väljaõppe lõppu lubati kõigil valida, kas nad asuvad tööle koonduslaagris või loobuvad (mingit sundi ei olnud). Raske uskuda, kuid ainult 7 naist loobus tööst koondluslaagris. Nii palju siis õrnemast soost…

Kui aga meenutada inglise tohtrit Harold Shipmani, kes pani magama 240 eakat patsienti või nelja Viini Lainzi haigla medõde, kes võisid olla süüdi 300 inimese surmas, siis ei maksa selle eutanaasia jutuga üle ka pakkuda. Abivalmis tohtreid ja medõdesid leidub alati, ka siis kui eutanaasia pole legaalne… Pole ju Eestis keegi vaevunud hakata uurima, kas see või teine vanainimene hooldushaiglas või vanadekodus suri ikka loomulikku surma või lahkus ta siitilmast hooldusõe „lahkel” kaasabil…

MAAJA

NB! Loe ka:
Meedikute mõrvad
Viini surmainglid
Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm natslikul Saksamaal
Natsionaalsotsialistide eutanaasiaprogramm aktsioon T4 (Nürnbergi protsessi materjalid)
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Josef Mengele – sadistlik mõrvar arstikitlis
Gaasitamisautod massimõrvavahendina
Saksa kontsernide ülesandel sooritatud meditsiinilised eksperimendid
Natside bioloogilised katsed inimestega
Marcel Petiot – maniakk arstikitlis
Doktor Surm – Harold Shipman
Meis kõigis uinub sadistlik koonduslaagri valvur!
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis
Ettevaatust – arst!
Enesetapu juured ulatuvad ürgaega
Suitsiid – kuritegu või vabatahtlik tee õndsusesse?
Harakiri – lahkumine Jaapani moodi
Ise tehtud, hästi tehtud! Abiks algajale elust lahkujale