Kas enesetaputurism varsti kui igapäevane rahvamatk?

9 minutit lugemist

Eutanaasiast on saamas kasulik äri, mida üritatakse arenenud tööstusriikides legaliseerida kõikvõimalikel ettekäänetel, kõikvõimalikke põhjendusi tuues, valitsusi ja ministreid ära ostes. Teame, et ravimiäris liiguvad väga suured rahad. Eutanaasiaäri on nutikatele ja kasuahnetele „surmatohtritele” veel üks ideaalne teenimisvõimalus – minimaalne kulu (mis see pool teeklaasitäit barbituraati siis ikka nii väga maksab), aga maksimaalne tulu!  Esitame alljärgnevalt Kanada elupooldava liikumise aktivisti Jonathon van Mareni 20 teesi eutanaasia vastu.

Kes oskaks kokku arvta, kui palju on tegelikult neid „halastajaid”, kelle käed lausa sügelevad surmasüsti järele!

Sekulaarne elukäsitlus eeldab, et peale surma ei eksisteeri midagi. Seda enam peab aga maitsema elu siinpool surma piiri. Kellel on nuppu ja nutti, see kogub endale vahendeid magusaks eluks vahendeid valimata. Neile vastu astuvad inimesed ja organisatsioonid riskivad oma maine ja vara kaotusega.
2016. aasta detsembris andis Šveitsi katoliiklasest piiskop Vitus Hounder välja määruse vaimulikele, mille alusel nad ei või anda pihi- ja armulauasakramenti patsientidele, kes on andnud nõusoleku eutanaasiaks.
„Kannatava patsiendi valmisolek sooritada enesetapp kõrvalise isiku abil paneb iga vaimuliku, keda palutakse läbi viia vaimulik toiming, võimatusse olukorda,” tsiteerib piiskopi avaldust „The Catholic Herald“. Piiskopi arvates võib sellisel juhul vaimulik teha vaid eestpalve ja usaldada hing Jumala armu hoolde. Piiskop tuletab oma vaimulikele ja rahvale meelde, et inimene ei tohi sekkuda inimelu loomuliku lõpu protsessi. „Elu ja surm on Issanda kätes, ise me nendega seonduvaid küsimusi ei lahenda.”
Zürichi lähedal Forchis asuv kurikuulus surmakliinik Dignitas (ladina k ’väärikus’) kritiseeris piiskopi seisukohta, öeldes, et igal inimesel on võimalus formuleerida oma seisukoht ja otsustada, millal ja kuidas oma elu lõpetada. Okei, tehku inimene oma elule lõpp, kuid mitte mingisuguse Dignitase-taolise surmakontori kassat täites!
Šveitsis on eutanaasia lubatud kõigil juhtudel, kui see ei ole esile kutsutud „egoistlikel motiividel”. 2015. aastal andis nõusoleku eutanaasiaks 999 inimest (999×5000 = 4 995 000 € – päris kena kopikas!).
2016. aasta juulis trahviti Belgias asuvat katoliiklikku Püha Augustinuse vanadekodu 6000 euroga, kuna see takistas naispatsiendi eutanaasia läbiviimist. Mitte ainult armastus ei ole ostetav, vaid ka surm. 2007. aasta andmetel maksis Dignitase surmateenus koguni 5900 €! Kuulu järegi on kremeerimine hinna sisse arvestatud. Kuni 2018. aasta lõpuni on Dignitas tapnud 2771 inimest.
Belgias seadustati 2014. aastal tulus eutanaasia vanusepiiranguteta läbiviimine ning 2016. aasta detsembris sooritati esimene lapse hukkamine.
2016. aasta juunis legaliseeriti eutanaasia Kanadas. Lisaks Šveitsile on see lubatud ka Luksemburgis, Jaapanis, Lõuna-Aafrika Vabariigis ning USA California, Oregoni, Vermonti ja Washingtoni osariikides. Hollandis võib anda loa eutanaasiaks vanemale kui 12-aastasele lapsele.
Kanada elupooldava liikumise aktivist Jonathon van Maren toob ära 20 teesi eutanaasia vastu.

NaCI 0,9% lahus tapab inimese 30 sekundiga.
  • Oletatakse, et assisteeritud enesetapp, ehk eutanaasia on „väärikas surm”, kuna toimub kiirelt. Siit koorub välja üks oluline tõsiasi: inimene ei karda mitte niivõrd surma kui surmaga seotud valu. Järelikult need, kes ei sure ruttu, surevad vääritult, labaselt ja võib-olla isegi kõlblusevastaselt.
  • Assisteeritud enesetapu praktika lammutab meditsiiniasutuste peamise eesmärgi: ravida haigeid, päästa elusid, vähendada inimese valu ja kannatusi. Kui lisada „meditsiiniteenuste” hulka ka mõrv, siis on see meditsiini sisulise olemuse tapmine. Sellisel juhul ei saa me meditsiinis enam rääkida eetikast.
  • Assisteeritud enesetapp teeb inimese, kes seda „teenust” soovib kasutada, teise sordi kodanikuks. Kui depressiooni käes mittevaevlev inimene ei või „teenusele” loota, depressiooni all kannatav aga võib, siis tunnustab riik, et masenduses inimese elu on vähemväärtuslik.
  • Eutanaasia põhimõtted nõuavad, et riik ja meditsiiniasutus teeksid kindlaks, kas inimesel tasub elada. Selle tagajärjel saavad piiratud võimalustega inimestest teise sordi tegelased, kuna nende elud on väärt vähem kui neil, kel invaliidsus puudub. Lapsinvaliidide vanematele soovitatakse tõsiselt kaaluda eutanaasiat. Eutanaasia, kreeka keelest tõlgituna „hea surm”, pannakse sõltuma eugeenikast – kreeka keeles „hea sündimine”. Nii nagu abort õigustab sündimata, Downi sündroomi ja teiste kõrvalekalletega laste tapmist, kasutatakse eutanaasiat selleks, et tappa juba sündinud, ent „vähem väärtuslikke” inimesi.
Mittetäisväärtuslikud lapsed Redderseni lastekodus natsi-Saksamaal. Sellised lapsed kuulusid hävitamisele. Kas mõrv või asjalik rassi puhastamine?
  • Assisteeritud enesetapp pühib kõik piirid. Kui keegi kannatab psüühiliste häirete all ja tal on õigus kasutada riiklikult finantseeritud „enesetapjate kuuma liini”, siis kuidas peavad operaatorid tegutsema? Inimest ümber veenma? Või saab sellisest veenmisest uute „kodanikuõiguste rikkumine”? Näiteks niipea kui otsustati, et naisel on „õigus” abordile, hakati koheselt neid, kes püüdsid naisi veenda säilitama elu, „inimõiguste” rikkumises.
  • Assisteeritud enesetapu võimalus teeb enesetapule kalduvad inimesed palju haavatavamateks. Legaliseerides inimese võimaluse end tappa, on valitsus kinnitanud, et neil inimestel ei tasu elada, neid pole vaja.
  • Assisteeritud enesetapp annab uue tähenduse terminile „ravim”. Selle all mõistetakse nüüd ka arsti poolt ilmselgelt tapmise eesmärgil välja kirjutatud mürki (näiteks naatriumkloriid, mida juhitakse „patsiendi” veeni ja tapab inimese 30 sekundiga).
  • Assisteeritud enesetapp loob uue, väljamõeldud õiguse – „õiguse surmale”, mis on juriidiline absurd. See on oma olemuselt antipoodiks „õigusele elada”, millest ei ole võimalik loobuda, kuid läheb suurepäraselt kokku Adolf Hitleri põhiteesidega.
  • Riigile ja kohtutele tapmise legaliseerimise õiguse andmine on äärmiselt ohtlik samm, millel on kaugele ulatuvad tagajärjed. Hollandis on mitmest inimesest juba saanud sunniviisilise eutanaasia ohvrid. Ja pole mingit garantiid, kui kaugele need lubatavuse piirid nihkuvad.
  • On rumal ja ohtlik anda meedikutele legaalne õigus tappa. Kasutades sellist õigust võib nii peita valesti läinud ravi või erialast hoolimatust. Sellised pretsedendid on eutanaasiat lubavates riikides juba ette tulnud.
Väljavalitud „väärika surma” kandidaadid enne viimast sõitu Grafenecki eutanaasiakliinikusse.
  • Lapsed võivad survestada haigeid vanemaid, et need kasutaksid uut „teenust” (pärandus vaja ju kiiresti kätte saada!). Sellised juhtumid on ette tulnud USA-s ja Euroopas.
  • Eutanaasia legaliseerimise eest seisjad ignoreerivad fakti, et pinge all olevad inimesed võivad seda „teenust” kasutada erinevatel põhjustel. Lapsed võivad otsustada eutanaasia kasuks erinevate väliste mõjurite läbi.
  • Ei ole arutletud seda, millisel moel peaks teostatama eutanaasia lõplik etapp. Niinimetatud „ettevaatusabinõud” on osutunud illusoorseteks või ebaefektiivseteks kõikide riikide jurisdiktsioonide ees. Me teame, et väga paljud inimesed tunnevad ülisuurt kergendust, kui nende enesetapukatse on osutunud ebaõnnestunuks, „õnnestunud” soorituse puhul ei ole meil võimalik protsessi tagasi pöörata.
  • Assisteeritud enesetapp kannab endas olemuslikult ilmalikku printsiipi: pärast surma ei eksisteeri midagi, enesetapp ei avalda mõju millelegi. Selline seisukoht on ülimalt väär. Kui, nagu usuvad kristlased (ja kuni hilise ajani ka praktiliselt kogu Lääne tsivilisatsioon), elu pärast surma on olemas, siis enesetapp on tegevus, millel on ülimalt suured tagajärjed.
  • Assisteeritud enesetappu ei ole kunagi vaadeldud kui eetilist küsimust (kuidas võikski sellesse teisiti suhtuda?). Isegi mitte põgusalt. Need, kes pürgivad eutanaasia legaliseerimisele, on võtnud aksioomina mõtet, et assisteeritud enesetapp on lihtsalt inimese õigus. Ei ole tehtud ühtegi katset formuleerida mõistetavat filosoofiat, et oma seisukohti põhjendada.
  • Eutanaasia kuritarvitamist leiab kõikjalt, kus see on legaliseeritud. Näiteks on Hollandis mõnedele perekondadele antud luba tappa oma eakad, dementsust põdevad vanemad, hoolimata sellest, et vanemad ei ole kunagi ise surma palunud, ega ole esitatud ühtegi kaalukat tõendit, et nad oleksid soovinud surra. Teisalt avab eutanaasia pärijatele oivalised perspektiivid: enam ei pea aastaid ootama rikka vanaema või vanaisa surma. Eutanaasia abil saab seda tüütut ooteaega oluliselt lühendada.

    1941. aasta jaanuaris avatud Hadamari eutanaasiaasutuses saadeti teise ilma üle 10 000 inimese. Pildil: surmavabriku „tootmisruum”.
  • Maades, kus eutanaasia on lubatud, kasvavad selle „teenuse” hinnad lausa mühinal. Näiteks kurikuulsas Šveitsi surmavabrikus Dignitas maksab poole teeklaasitäie barbituraadi joomine 10 000 eurot, millest kliinik maksab poole. Oot, oot, tasuta lõunaid ei ole! Miks küsida siis teenuse eest 10 000. Kui 5000 eurot on „hinnaalandus“, siis milline on selle surmavabriku teenuse tegelik hind. Kas tõesti paar lonksu surmakokteili maksab 5000 eurot. „Kodune“ elustlahkumine on ju täiesti tasuta! (Eestis sooritab igal aastal umbes 200 inimest enesetapu ja need inimesed ei vaja selleks mingi rahaahne Dignitase teenust.) Siinkohal tahaks küsida, kui palju Dignitase tegelased puhast pappi taskusse topivad? Vaevalt, et keegi neist surmakutsaritest tahaks sellele küsimusele vastata.
  • Eetikaspetsialistid kinnitavad, et „sunniviisiline eutanaasia” – õigemini mõrv – peab olema legaliseeritud ka laste osas. Hollandis on see juba teostunud (Groningeni protokoll).
  • Assisteeritud enesetapp muudab inimese elu väärtusetuks. Meditsiiniasutused surmavad inimesi samade meetoditega nagu loomakliinikutes panevad veterinaarid magama lemmikloomi.
  • Seal, kus assisteeritud enesetapp legaliseeritakse, lükkavad aktivistid selle „teenuse” kõikvõimalikesse elusfääridesse. Nende kõned „ennetavatest abinõudest” ja „piiratud asjaoludest” on ilge vale. Lõplik eesmärk on saavutada olukord, kus eutanaasiat võiks läbi viia lihtmenetlusega, ilma vajaduseta selgitusteks. Ja kui aus olla, siis need eutanaasia või assisteeritud enesetapu lubatud piirid muutuvad üha ähmasemaks. Kuna assisteeritud enesetapp on ülitulus äri, siis ei säästa näiteks laibasõbralik Dignitas aega ega vaeva, et oma teenuseid reklaamida ja enesetaputuriste Šveitsi meelitada.

Šveitsi surmakliiniku Dignitas juurest Zürichi järvest leiti 2010. vähemalt 300 tuhaurni, mis sisaldavad inimeste säilmeid. Politsei alustas uurimist. Tuhaurnidel on Nordheimi krematooriumi logo.

Golden Gate’ sillalt allahüppamine tuleb kordades odavam kui Šveitsis annetustega kokkukerjatud raha eest surmakokteili rüübata!

Kliinik on aidanud umbes tuhandel inimesel enesetappu sooritada. Enamik neist on olnud lootusetult haiged. Kliinikus osatakse raha lugeda, ega siis surmavabrik asjata rajatud krematooriumi lähedusse – minimaalne transpordikulu, aga maksimaalne tulu! Kliiniku organisatoorne pool on varjatud saladuselooriga ja pole teada, kuhu lahkunute säilmed pannakse (eriti neil juhtudel, kui lähedased ei soovi urni vastu võtta või on tegemist üksiku inimesega).
Päästeteenistuse sukeldujad avastasid urnid Zürichi järvest kogemata, kui otsisid päikesevarju, mis oli nende paadi küljest lahti tulnud. Pärast 13 urni leidmist võtsid nad ühendust keskkonnateenistusega. Dignitase poolt oleks olnud eetiline matta urnide, mille vastu lähedased huvi ei tunne kalmistule nimesildiga hauda. Kuid urnide järve uputamine oli sellele surmakombinaadile muidugi mugavam ja minimaalsete kuludega (on vaja ainult paati, sõita sellega järvele ja tüütud urnid vette visata). Urnide suvalisse järve uputajat võib aga Šveitsis oodata kolmeaastane vanglakaristus või 50 000 Šveitsi frangi suurune trahv.

Tunnuspildil: Selliste bussidega toimetati „haiged” natsi-Saksamaal Grafenecki eutanaasiakliinikusse.  Aktsiooni T 4 käigus surmati ühtekokku 70 273 inimest.

NB! Loe ka Hitler ja tema sõda: Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm natslikul Saksamaal. Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust arstist saab ilge mõrvar. Dr Josef Mengele – sadistlik mõrvar arstikitlis. Sarimõrvad: Meedikute mõrvad; Viini surmainglid; Doktor Surm: Harold Shipman. Samuti: Ettevaatust – arst!

 

 

0

Your Cart