Kuidas oli vanasti võimalik inimesi ilma narkoosita opereerida?

3 minutit lugemist

Anestesioloogia ajalugu algas 5000 aastat tagasi Mesopotaamias, praeguses Iraagis. Kui tuli jalg amputeerida, teha lõige kõhtu või hammas välja tõmmata, siis söödeti patsiendile koera-pöörirohu (Hyoscyamus niger) seemneid, milles sisalduvad alkaloidid uimastavad ja tekitavad teistsuguse teadvusseisundi. Kasutati ka unimaguna (Papaver somniferum) seemneid, mis tekitasid sügava hämaroleku. 4. sajandil eKr kirjeldas kreeka Hippokrates alrauni narkootilist toimet. Kanepit (Cannabis) soovitas valude vastu aga Rooma tohter Plinius vanem (23–79 eKr).

Varase keskaja alguseks olid kõik need teadmised unustusehõlma vajunud. Opereeriti ainult äärmise vajaduse korral, kusjuures patsiendile pandi hammaste vahele nahkrihm, silmadele kate ning enne operatsiooni ja selle ajal anti patsiendile ohtralt konjakit. Kellel vedas, see kaotas mingil hetkel teadvuse või tekitati see kunstlikult, surudes kaelaarterile, mis mitte just harva lõppes patsiendi surmaga.
12. sajandil taasavastati antiiksed rohud, täiendades neid surmaputke (Conium maculatum) ja mooruspuumarjadega. Ekstraktiseguga „unesvammi“ hoiti haige suu ja nina vastas. Igal juhul kasutasid kirurgid neid „võlurohtusid“ salaja – hirmust saada kaela süüdistus nõidumises. Kui Paracelsus 1540. aastal kirjeldas uinutavat „väävlieetrit“, keelas kirik anesteenimisvahendite kasutamise. 1775. aastal töötati välja naerugaas. 19. sajandi alguses avastas inglane Humphrey Davy, et lämmastikoksiid oli valu leevendamiseks tõhusam kui opiaadid või alkohol, kuid paraku leidis tema avastus rakendust pigem „naerugaasipidude” korraldamisel kui valutute operatsioonide tegemisel.
1884. aastal kasutas ameerika hambaarst Horace Wells hammaste väljatõmbamiseks anesteetikumina lämmastikoksiidi. Kuid tema näitlik demonstratsioon ebaõnnestus paraku täielikult (võimalik, et halvasti valmistatud aine tõttu) ja pärast seda soovitas keemik Charles T. Jackson Wellsi kolleegil William Mortonil jääda pigem eetri juurde, kuna see on tõhusam. 1846. aastal kasutaski hambaarst Morton hamba väljatõmbamisel eetrit. Juhtumit kajastas ka „Boston Daily Journal“ ning pärast artikli ilmumist pöördus Bostoni kirurg Henry J. Bigelow Mortoni poole ja palus tal doseerida patsiendile eetrit operatsioonil, millega seda meetodit taheti avalikkusele esmakordselt tutvustada.
Sama aasta 16. oktoobril laskis Morton 20-aastasel tiisikust põdeval trükkalil Gilbert Abbottil selleks otstarbeks valmistatud klaaskuulist, milles asus eetriga immutatud käsn, eetriaure sisse hingata. Alguses muutus patsient rahutuks, kuid siis uinus. Morton eemaldas patsiendi kaelal otse lõua all naha all asunud kaasasündinud rohkeid veresooni sisaldava tsüsti. Seda päeva loetakse moodsa anesteesia sünnipäevaks.
Anesteesiameetod patenteeriti Mortoni ja Jacksoni nimele, kuid hiljem patent siiski tühistati, sest kohus langetas otsuse, et tegu on pigem avastuse, mitte leiutisega, ning seega ei saa meetodit ka patenteerida. William Morton tahtis panna oma avastusele müütilise Lethe jõe järgi nimeks „letheon“ ‘unustus’, kuid poeet ja meedik Oliver Wendell Holmessen (USA) tegi ettepaneku, et „seda seisundit võiks nimetada anesteesiaks, – adjektiiv oleks anesteetiline“.
Warreni operatsiooni jälginud arstid ja kirurgid olid hämmastunud, kui nägid, et patsient ei viselnud valu käes. Operatsioonipaika paigaldati sündmuse meenutamiseks mälestustahvel, millele on kirjutatud: „Patsient kinnitas, et ta ei tundnud valu … Informatsioon selle avastuse kohta levis siit ruumist kogu tsiviliseeritud maailma ja kuulutas kirurgias uue ajastu algust.“
Crawford Long ei olnud ainuke, kes pidi võitlema vastuseisuga tuimastitele. Kloroformi oli esmakordselt sünteesinud sakslane Justus von Liebig juba 1831. aastal.
Šoti kirurg James Young Simpson, kes kasutas 1847. aastal esimesena kloroformi, pidi veenma kalviniste, et anesteesia ei lähe kiriku õpetustega vastuollu. Lõpuks hakati Simpsoni meetodeid siiski aktsepteerima, kuid alles pärast seda, kui kloroformi kasutati 1853. aastal kuninganna Victoria kaheksanda lapse, prints Leopoldi ilmale aitamiseks.
Itaallane Josef Brettauer kasutas 1884. aastal silmaoperatsiooni tehes esimesena kohaliku tuimastusvahendina kokaiini; mille valuvaigistavad omadused avastas austerlane Karl Koller. Sakslane Emil Fischer sünteesis 1902. aastal Veronali, mis on esimene veenisiseselt manustatav üldtuimastusvahend.
Aga tänapäeval? Eeter ja kloroform kuuluvad juba ammugi minevikku. Nüüd kasutatakse ülitõhusaid uinuteid nagu Propofol või Benzodiazepine koos tugevate valuvaigistitega.

Tunnuspildil: 16. oktoobril 1846 tehti Bostoni keskhaiglas operatsioon, mida loetakse anesteesia sünnipäevaks. Operatsioonilaud, operatsioonikitlid ja kummikindad olid veel tundmatud, samuti käte desinfitseerimine enne lõikust. Robert Hinckley maal, 1882.

MAAJA

0

Your Cart