Meeste omasooarmastuse psühholoogilised eripärad

11 minutit lugemist

„Lilla” erootika on lahutamatult seotud armuelamuste, mis praktiliselt ei erine erisoolisest armastusest, kogu gammaga. Armastuse objekt ei ole sugu, vaid konkreetne indiviid, täpsemalt – kujutlus. „Armastuskõne ei ole seotud ei homo- ega heteroseksuaalsusega.” Homoerootilised tekstid, milles puuduvad otsesed viited armastatu soole, on kergesti tõlgendatavad heteroseksuaalsete tunnete väljendusena ja vastupidi…

Kuid armastuse peamine eksistentsiaalne probleem – kuidas sulada teise olendiga ühte ja selles ühtesulamises end kaotada ja seejärel uuesti leida – näeb samasoolises variandis välja pisut teisti, kui erisoolises. Naine jääb mehele alati Teistsuguseks, temaga võib ühte sulada vaid hetkeks, kuid seejuures jääb alati alles erinevus, isegi polaarsus. Armunud mees januneb naisega suhelda, teda omada ja/või talle anduda, on tema pärast teiste meeste peale armukade, kuid ei identifitseeri end kunagi temaga, ei unistada muutuda selliseks, nagu tema. Ta teab, et naine on – Teistsugune, et on võimatu temasarnaseks saada.
Omasooarmastuses on olemas piiride puudumise illusioon: armunu unistab armastuse objekti omada ja samas – muutuda temasarnaseks või muuta tema endasarnaseks. Homoseksuaalses ihaluses on piirid „olla” ja „omada” vahel laialivalguvamad kui heteroseksuaalses.

Ühtesulamise, Teisega identifitseerumise ja ühtaegu oma Mina piiridest väljumise dialektika on suur metafüüsiline probleem. Michel Tournier’ romaani kangelased, ühemunakaksikud Jean ja Paul, on nii sarnased ja teineteisega lähedased, et neid nimetatakse ühise nimega „Jean-Paul”. Nagu enamikul kaksikuist, oli poistel lapsepõlves omavahelisi seksuaalkontakte, hiljem veetlesid neid erootiliselt samad inimesed ja kellega nad ka ei suhelnud, olid nende mõtted ja soovid teineteisele suunatud. Selle sideme purustamiseks püüab Jean naist võtta, kuid Paul lõhub tema plaani. Kaksikuid siduv armastus on kiindumus endasarnasesse, kus Teine on Mina täpne koopia. Heteroseksuaalne paar, vastupidi, toetub erinevusele ja vastastikusele täiendamisele. Homoseksuaalne paar aga seisab nende pooluste vahel poolel teel, püüdes luua erinevatest elementidest koosnevat kaksikute-rakukest. Homoseksuaal, hüljates soojätkamise, arengu ja aja, otsib kogu aeg edutult „kaksikvenda, kellega lõputus embuses ühte sulada”. See metafüüsiline, immanentset nartsissismi ja homoseksuaalse iha illusoorsust rõhutav konstruktsioon näib abstraktsena, kuid psühholoogilisi elemente, millele see tugineb – olemise ja omamise vajaduse mittelahutatavus –, võib leida peaaegu igas homoseksuaalses autobiograafias.
Kümneaastane Genet teadvustas end esmakordselt, kui ükskord, nähes poissi jalgrattal, tundis äkki kirglikku tõmmet tema poole ega suutnud otsustada, mida ta rohkem tahab: olla see poiss või teda omada. Viieaastase Mishima esimene erootiline tunne oli noormeest-kullasseppa nähes: „Tahan olla selline nagu tema.” Ja veel: „Tahan olla tema.” Paul Monette meenutas oma muljeid kooli võimlas: „Ma ei tahtnud kunagi neid keppida, sest ma tahtsin olla nemad.” Vaadates korvpalli mängivaid noorukeid, tunneb noor homoseksuaal „mitte lihtsalt ilu ligitõmbavust, vaid tahtmist olla mingil moel nemad, omada nende osavust, nende enesekindlust”.
See identifikatsioonivajadus on samavõrd vaimne kui füüsiline. „Pole midagi erutavamat, kui tajuda mehe keha ja mõelda, et sinu ja tema vahel pole erinevust.” Yves Navarre ei taha „teada midagi muud, peale tema keha. Ja tema nime”. Kuid ta unistab mitte ainult võõrast kehast naudingut saada, vaid „… siseneda tervenisti teise kehasse ja riietuda sellesse. Ära minna ja elada teiseks riietatuna, teises. Siseneda temasse kui uude pidžaamasse. Saada teiseks. Teiseks, armastatuks. Nii vähe on teis.” (Dmiti Bušujevi jutustuse kangelased räägivad teineteisele: „Deniss, ma tahan olla sina või vähemalt sinu täiuslik peegel. Ma tahan lahustuda igas sinu DNA-rakukeses.” Avameelselt madalal, toorel kujul kirjutab sedasama Jaroslav Mogutin: ma meeldin enesele sellisena nagu sina sa meeldid enesele sellisena nagu mina lõpetades teineteise suhu moodustame suletud ringi.

Teise keha seksuaalse omastamise aktis muutub subjekt ise Teiseks, kuid mitte Võõraks, vaid Armastatuks. Armastatuks – kelleks? Iseendaks? Või selleks, kelle keha ta „omastab”? Või kellekski kolmandaks?
Nartsissistlik joobumine oma kehast, pingeline autoerotism ja samaaegselt – suurenenud enesekriitilisus, enese mitteusaldamine ja vihkamine, pidev mäng surmaga, kirglik Teise otsimine ja valmidus temas lahustuda või temale alluda… Freud ja psühhiaatrid pole neid sümptomeid välja mõelnud, vaid üksnes neid hüpertrofeerinud, alahinnates ühelt poolt nende sidet sotsiaalsete teguritega, teisalt – hiiglaslike, seksuaalse orientatsiooniga mitteseotud individuaalsete erinevuste olemasolu (üks imetleb peeglis oma ilu, teine – oma inetust). Geide vahelised individuaalsed erinevused on selles suhtes oluliselt suuremad kui geide ja heteroseksuaalide vahelised grupierinevused. Homoseksuaalne Werther on psühholoogiliselt lähemal heteroseksuaalsele Wertherile kui homoseksuaalsele Don Juanile.
Filosoofia ja eriti psühhiaatria kalduvad omasooarmastuse eripära dramatiseerima. Kuid neid võib vaadelda ka koomilisest küljest. See kehtib, muuhulgas, ka homoseksuaalse armukadeduse kohta. Laisad ja eelarvamustega politseinikud, soovimata end vaevata geide vastaste kuritegude avastamisega, kirjutavad need meelsasti „patoloogiliselt suure”, veriseid arveteõiendusi sünnitava „geide armukadeduse” arvele. Enamjaolt on need väljamõeldised. Kuna homoseksuaalsetes suhetes partneri omamise soov tasakaalustub temaga identifitseerumisega, aga ühiskond ei anna geidele neid „õigusi” teineteisele, mis on olemas patriarhaalses hetero-abielus, suhtuvad geid seksuaalse ainulisuse normide rikkumisse heteroseksuaalidest sallivamalt, aga armukadeduse väljendumise tugevus ja vormid on neil niisama individuaalsed nagu „naturaalidelgi”. Geid löövad tihti teineteiselt armukesi üle, ei usalda teineteist, räägivad taga, tülitsevad kenade noormeeste pärast. Need truudusemurdmised ja muutused saavad kohe kõigile teatavas, neid dramatiseeritakse ja teatraliseeritakse. Mõnel juhul on kõik „lilla” seltskonna liikmed jõudnud üksteisega magada ja on võimaluse korral valmis uuele ringile minema.
Edmund White’i sõnul võib geide „armukadedus (ma ei taha, et sa magaksid selle mehega) tegelikult olla iha või kadeduse maskeeritud vormiks (ma tahaksin ise selle mehega magada). Palju aastaid tagasi olin ma lootusetult armunud mehesse, kes ei tahtnud minuga magada, oli aga ise meeleheitlikult armunud kolmandasse noormehesse. Mul ei õnnestunudki oma armastatut võrgutada, see-eest leidsin ma küllalt alpi ja filosoofilist lohutust, magades oma võistlejaga. Ta eelistas mind mehele, keda ma armastasin ja sel kombel sai minust omaenda armastatu võistleja. Selline coolbait on võimalik vaid geide elus.” Auden tunnistas kord sõpradele, et sattus „kolmekordselt täbarasse olukorda: olen seksuaalselt armukade nagu naine, muretsen kui ema ja võistlen kui vend”.

Homoerootiline kujutlusvõime
Kuigi kõik geid armastavad mehi, armastavad nad erinevaid mehi ja teevad seda erinevalt. Meeste homoerotismi paradoks seisneb selles, et see sisaldab palju naiselikku, feminiinset ja samas hüpertrofeerib mõningaid maskuliinsuse ja meheliku seksuaalse kujutlusvõime tüüpilisi omadusi.
Kui erandlik on homoerootiline kujutlusvõime? Kinsey heteroseksuaalses valimis ei olnud 86–87% täiskasvanud valgetel meestel homoseksuaalseid unenägusid ja masturbatsioonifantaasiaid; üksnes 2,5–3,5% küsitletuist koges neid sageli. Masters ja Johnson leidsid, et kuigi homo-ja heteroseksuaalide erootilised fantaasiad sageli ristuvad („naturaalid” kujutlevad mõnikord homoseksuaalseid stseene, homoseksuaalid aga erisoolisi), on nende vahel olulisi erinevusi. Heteroseksuaalid kujutlevad, väheneva sageduse järjekorras, seksi uue naispartneriga, seksuaalvägivalla stseene, võõra seksuaalse aktiivsuse jälgimist, homoseksuaalseid kontakte ja grupiseksi.

Homoseksuaalid näevad sagedamini meeste seksuaalanatoomia üksikelemente (suguliiget, tuharaid jms), seksuaalvägivalla stseene, erisoolist seksi, õrnu suhteid tundmatute meestega ja grupiseksi. Austraalia meestel oli nende seksuaalsele orientatsioonile mittevastavaid fantaasiaid oluliselt vähem kui Mastersi ja Johnsoni katsealustel. Saksa homoseksuaalide masturbatsioonifantaasiates olid esikohal unistused mingist ebamäärasest, reaalselt mitteeksisteerivast ideaalpartnerist, sellele järgnesid eelmise seksuaalelamuse ja/või partneri meenutused, mingist erilisest seksuaaltehnikast, tuttavast, kuid kättesaamatust mehest, partnerist, keda gei armastab või kellega sõbrustab, grupiseksist, kellestki, keda mees on näinud, kuid isiklikult ei tunne, erootiliste materjalide tekitatud fantaasiad. Nende fantaasiate ja kujutluspiltide vahekord sõltub indiviidi konkreetsetest erootilistest eelistustest ja isiklikest kogemustest. Homo- ja heteroseksuaalsete fantaasiate vaheldumine ühel ja samal inimesel on Freudi ja Kinsey teooriate põhjal oletatav. Kuid need erinevad leviku astme ja oma psühholoogiliste funktsioonide poolest. Isay arvates näeb heteroseksuaal oma homoseksuaalsetes fantaasiates end sagedamini „naise” rollis, see õõnestab tema veendumust, et ta on mehelik; homoseksuaalil sellised fantaasiad ärevust ei tekita. Heteroseksuaalidel tekivad esimesed homoseksuaalsed fantaasiad nooruses, nooruki hüperseksuaalsuse foonil; geidel tekivad need lapsepõlves, noorukieas on need juba täiesti teadlikud. Heteroseksuaalid suhtuvad homoerootilistesse fantaasiatesse kui millessegi ebameeldivasse, ebaloomulikku; geidele need meeldivad, kuigi nad püüavad neid mõnikord alla suruda. Heteromehel ilmuvad homoerootilised fantaasiad sagedamini kriisihetkedel, kui ta tunneb end agressiooni ja konkurentsi ohvrina; geidel esinevad need enam-vähem püsivalt.

Seksuaalse veetlevuse kriteeriumid
Veelgi mitmekesisemad on seksuaalse veetluse isiklikud kriteeriumid. Erinevalt 16.–17. sajandist eelistab enamik kaasaegseid euroopa ja ameerika homoseksuaale tugevaid ja lihaselisi mehi.
Kinsey küsitletud valgetest homoseksuaalidest eelistas 76,5% maskuliinseid ja vaid 9,2% naiselikke partnereid.
Küsimusele „Milline mehetüüp on teie jaoks seksuaalselt kõige ligitõmbavam?” valis peaaegu kaks kolmandikku (63%) Saksa LV homoseksuaalidest „eriti maskuliinne” ja vaid 16% „pehme, naiselik tüüp”; 39% eelistas „seda, kellel on suur suguti”.
Arvukate seksuaalpartnerit otsivate homo- ja heteroseksuaalsete meeste ja naiste kuulutuste analüüs ning 144 gei ja 96 lesbi spetsiaalne uurimus (neile näidati maskuliinsuse/feminiinsuse astmelt erinevate meeste ja naiste fotosid ning paluti hinnata nende veetlevuse astet ja oma valmisolekut nendega vahekorda astuda) näitasid samuti, et geid eelistavad kindlalt maskuliinsemaid partnereid nii välimuselt (paljudes kuulutustes palutakse naiselikel meestel „mitte tülitada”, reklaamfotod kujutavad aga üksnes tugevaid ja lihaselisi mehi) kui ka iseloomult. Naiselikud, feminiinsed poisid ja mehed on homoseksuaalses keskkonnas sama tõrjutud seisus – kui isegi mitte rohkem – nagu heteroseksuaalsete meeste seas. Neid eelistavad peamiselt kinnipidamiskohtades viibivad mehed, kasutades neid naiste asendajatena.

Pole selge, millest sõltuvad individuaalsed eelistused. Mõnikord toimub valik täiendamise põhimõttel (maskuliinsed mehed eelistavad pehmemaid ja naiselikumaid ning vastupidi), kuid palju sagedamini täheldatakse orienteerumist endasarnasele. Mida maskuliinseni näeb mees välja (või näib endale), seda enam tahab ta omada samasugust või veelgi maskuliinsemat partnerit. Orienteeritus rõhutatult ning isegi hüpertrofeerunud maskuliinsusele tüüp) korreleerub mitte ainuüksi subjekti enda eeldatava maskuliinsuse tasemega, vaid ka tema seksuaalse aktiivsuse tasemega. Saksa paljusid partnereid omavaid homoseksuaale tõmbavad ligi hüpertrofeeritult maskuliinsed, suure suguti, karvase keha ja toore, võimuka käitumisega mehed 2–3 korda tugevamini kui neid, kellel oli vaid üks partner. Õrnad, hellad, intelligentsed mehed meeldivad neile kaks korda vähem kui „keskmisele” homoseksuaalne. „Nahkbaaride” musta nahka ja metallkettidesse riietatud igapäevakunded, kes tahavad näida ja end tunda vägevate meestena, otsivad veelgi kangemaid partnereid, kellele nad võiksid eneseaustust kaotamata anduda. Kuigi enamik neist hingesopis teab, et nende eneste hirmutavad riided ja kõristid on ainult butafooria, on nad valmis uskuma, et partneril on see kõik „tõeline”.
Romantilisemad ja sentimentaalsemad geid eelistavad harmoonilisi, klassikalisi figuure, neile on toores maskuliinsus eemaletõukav. Meeste iludusvõistlustel, kus naised ja geid võitjate selgitamisel aktiivselt osalevad, võidavad sagedamini mittegeid, vaid elegantsed ja graatsilised mehed. Need on ülekaalus ka filmi-ja fotomodellide hulgas. Kuid otsest seost mehe kehakuju ja sellega, mida ta voodis teeb, nähtavasti pole, välja arvatud see, et naiselikud mehed eelistavad anaal- ja oraalseksis sagedamini retseptiivset positsiooni, maskuliinsed tüübid eelistavad aga „peal” olla või rolle vahetada.

Peenisekultus
Geide maskuliinsuse kultuse eradaim ilming on suguliikme ja selle mõõtmete fetišeerimine. 25 homoerootilise kommertsraamatu statistilisel analüüsil (milliseid kehaosi nad kirjeldavad ja milliseid sõnu kasutatakse teistest sagedamini), osutus esikohal olevaks suguti (5643 mainimist), teisel kohal anus (2301), kolmandal – käed (1600), neljandal – suu (1256, sellele lisaks – keel, kõri ja huuled) ja viiendal  munandid (976 mainimist). Seejuures on „seksitööstuse” töövahendite soovitud mõõtmed tugevasti liialdatud.

Fallistiline kultus on üleüldine ilming, see pole üksnes seksuaalse potentsi märk, vaid ka üldse jõu ja vägevuse märk. Audeni ütluse kohaselt: „… kui meestele antaks valida, kas saada kõige vägevamaks inimeseks või maailma kõige suurema türa omanikuks, valiks enamik teise variandi. Peenist ei kadesta niivõrd naised, kui mehed. Erinevalt naistest, võivad nad kannatada ka peeniste mitmekesisuse pärast… Türad pole vähem isikupärased, kui nende omanikud ja need kaks isikupära ei lange sageli kokku.” „Homoseksuaalse suguti” reaalsete mõõtmetega on seotud teaduse teatav mõistatus. Kinsey andmeil, kes palus katseisikuil üles kirjutada oma peenise pikkus ja ümbermõõt ning mõõta neid objektiivselt spetsiaalse metoodika alusel rahulikus olekus ja erektsiooniseisundis, osutusid 813 homoseksuaalse mehe sugutid kõigis 5 mõõtmes suuremaiks kui 3147 hetero-mehel. Sama tulemuse said Tšehhi uurijad 1961. аastal 126 homo-ja 86 heteroseksuaali peeniste objektiivsel mõõtmisel. Paljudele seksuoloogidele on need tulemused üllatavad ega tekita usaldust, kuid need vastavad D. McKnighti bioevolutsiooniteooria ennustustele, mõõtmisprotseduurid olid aga kõikide meeste jaoks ühesugused.
Kommerts-homoerootikas omistavad geid samuti endale suuri suguteid. Kui Ameerika statistiliselt keskmise peenise pikkus on 6,1 tolli, siis homoseksuaalsete tegelaskujude suguti on keskmiselt 7,1 tolli, nende partnerite peenis aga 8,1 tolli. Muuseas, see on pigem kujutlusvõime kui anatoomia näitaja.

MAAJA

NB! Loe ka:
Mehised mehed mänguväljakul (galerii)
Kas osaleda seksirevolutsioonis või jääda kappi?
Samasooliste abielude salakarid
Homoseksuaalsed praktikad
„Naiste armastusest imelisem” ehk mida arvab Piibel meestevahelisest armastusest
Meeste erilised suhted Vana-Kreekas
Homost pesamuna
Teine armastus
Esimene vikerkaareparaad Tallinnas 2004 (galerii)
Vikerkaareparaad Berliinis 2006 (galerii)
Vikerkaareparaad Tallinnas 2017 (galerii)
Vikerkaareparaad Berliinis 27. juulil 2019 (galerii)
Raivo Kaer. Varjatud elu
Tõeline kunst sünnib vaid tõelisest armastusest
Wilhelm von Gloeden – fotograaf paradiisis (galerii)
Biseksuaalsed mehed on tegelikult homod
Biseksuaalsuse bioloogilised faktorid
Minu mees armastab teist meest!