Samasooliste abielude salakarid

12 minutit lugemist
Nõukogude võimule ja ajale võis ju mistahes surmapatte pahaks panna, kuid mees oli mees, naine oli naine ja pisitütrele ei tulnud soovahetusoperatsioon mõttesegi.

Veel 20. sajandil oli homoseksualism paljudes riikides karistatav, siis sallitud, siis aktsepteeritud ja nüüd koguni „uus normaalsus”. Tõepoolest, praegusel ajal on armastus sookaaslase vastu popp. Kui jälgida meediat erinevates maades, jääb mulje, et maailmas pole enam tähtsamat probleemi, kas anda samasooliste abielule luba kiriklikuks laulatuseks või mitte. Nii mõnigi vanamoeline hetero leiab, et on suur hulk palju tähtsamaid lahendamist vajavaid probleeme. Kas või näiteks seegi, kuidas vähendada abielulahutuste arvu? Ning miks on ühtäkki muudetud samasooliste abielu lausa elu ja surma küsimuseks?

Pole võimatu, et selle „moe” tekkimisele aitasid kaasa paljud prominendid nagu Mick Jagger ja Elton John, kes on avameelselt tunnistanud, et neile meeldib seksida ka meestega. Kadunud Freddy Mercury oli mäletatavasti kuni viimse juuksekarvani homo. Samuti ka edukas moelooja Wolfgang Joop, kes alles pärast 15 aastat kestnud abielu (naisega) seksis esimest korda mehega. „Heteroseksuaalsed mehed tunnevad õigupoolest ainult anduvad partnerit, mitte aga nõudvat ja pakkuvat. Need on kaks täiesti erinevat tunnetuslikku maailma,” filosofeeris Joop ja lisas: „Viis, kuidas võrgutatakse või andutakse, on meeste juures hoopis teistsugune ja palju erutavam. Hingeline kontakt aga palju sügavam ning tunnetuslikum.”
Vaat sulle siis! Tänu prominentide sellistele riukalikele mõtteavaldustele langeb üks tabu teise järel, sest alati on kõrgema seltskonna kombeid šikiks ja matkimist väärivaks peetud.

Mood või tabudest vabanemine?
Homoseksuaalsete suhete kilbile tõstmine on mingil määral mood, aga ka aja märk, kuid eelkõige on tegemist tabude kammitsatest vabanemisega, mis avaldub eelkõige selles, et latentne (varjatud) homoseksuaalsus leiab üha enam oma loomuliku väljundi. Keegi ei tea, kui palju mehi tahaks kogeda homoseksuaalset kontakti, kuid vaid teatud situatsioonis ja meeldiva partneri korral osutub sageli himu tabust tugevamaks.
Miks mõned homod abielluvad naisega, enamus aga mitte. Mingil määral oleneb see sellest, kas homo on aktiivne, passiivne või kui tugev on tema soov oma bioloogilise mina jäädvustamiseks. Homod, eriti aga kuulsad ja varakad, abielluvad naistega eelkõige prestiiži pärast (n-ö jälgede segamiseks) ja soovist järglasi saada, mis teatavasti teise mehega kuidagi ei õnnestu. Ka teab homo suurepäraselt, et väljavaade kohata (eriti Eestis) seda õiget (eelkõige aga ustavat), kes sobiks ka elukaaslaseks, on kaduvväike. Homo kogu elu on arvukad juhukontaktid (meenutagem Rudolf Nurejevi elulugu) ja nukker üksindus vanaduses. Abielu naisega oleks sellisel juhul n-ö kuldne kesktee. Asju kainelt võtvad homod saavad aru, et parim kompromiss on luua traditsiooniline perekond ja piirduda erutavate seikluste otsimisega väljaspool kodu. Need homod, kellele naisevõtt on äärmiselt vastumeelne, üritavad luua kooselu teise mehega, lapsi adopteerida või kasutada surrogaatema teenust.
On hämmastav, millise jultumuse ja pealetükkivusega nn seksuaalne vähemus – vanasti nimetati neid küll pervertideks (varsti ei tohi seda sõna enam kasutada isegi pedofiilide või sarimõrvarite puhul) oma vaateid ja seisukohti peale surub ja kuidas ühiskond sellele survele lausa orjalikult lömitades allub, üritades rahuldada agressiivsete geiaktivistide mistahes nõudmisi, tundmata vähimatki huvi selle vastu, kas geid või lesbid on üldse seda või teist tegelast volitanud kõigi „seksuaalvähemuste” nimel sõna võtma.

Homode abielu
Juba Jean Genet, maailmakirjanduse klassik, homoseksualist elus ja loomingus, on öelnud: „Pederastid on ülimal määral amoraalsed”, märkides ära kogu maailma lillade ühise omaduse, see on promiskuiteet ja juhuslikud seksuaalsuhted. Muide, homodel on vähemalt Lääne-Euroopa maades huvitav rituaal: pärast juhuseksi kusagil pargis, hoovis või trepikojas vahetata visiitkaarte või telefoninumbreid, kuigi mõlemad teavad, et nad ei kavatsegi enam kunagi kontakteeruda. Ja mis asjaoludel peaks siis keegi suhte registreerimiseni jõudma?
Seoses aidsiga algas 1980-ndatel aastatel eelkõige USA homode hulgas uus tendents – püüdlemine perekonnasidemete poole. Nõudmine tagada homoseksuaalsetele abieludele juriidiline staatus pole geide arvates mitte väljakutse ühiskonnale, vaid vältimatu vajadus. Geid tahavad võimalust omada ühist majapidamist, lahutuse korral aga jagada varandus õiglastel alustel. Nad unistavad sellest, et lapsendada lapsi. Paratamatult kerkib esile küsimus, missuguse seksuaalse suundumuse saab lillade peres kasvanud laps. Kus on garantii, et orvul, kasulapsel või rahaahne surrogaatema lahkel kaasabil sigitatud laps, keda õnnistatakse isaga nr 1 ja isaga nr 2, kujuneb kindel immuunsus kiusatuse vastu? Või kas see on üldse oluline?
Vaielda võib ka selle üle, et kui mingis riigis hakkavad seaduseandjad arutama samasooliste abielu üle, siis kas see näitab ühiskonna tugevust, nõrkust või hoopiski totaalset moraalset laostumist. Tolerantsusega pole siin mingit pistmist. Igat masti liberaalid ja inimõiguslased ei taha kuidagi aru saada, et tolerantsust võib soovida, selle võib kehtestada ka karmide seaduste abil, kuid ei saa nõuda heteroseksuaalidelt nende väljakujunenud arusaamade ja tõekspidamiste muutmist, ei saa nõuda nende loomuse muutumist. Kes ei aktsepteeri samasooliste abielu praegu, ei tee seda ka tulevikus, isegi siis, kui ta saab külge fašisti, neonatsi, inimesevihkaja või vihakõneleja lipiku.
Kuid on ka teisi mõtlemapanevaid näiteid. 2004. aastal oli minu Brasiilia ringreisi seltskonnas 20-ndates idasakslastest abielupaar ja… 30-ndates geipaar Augsburgist. Mõlemal mehel Volkmaril ja Berndil on isegi ühine perekonnanimi. Päris põnev oli jälgida ja võrrelda erineva seksuaalse orientatsiooniga paari ülalpidamist. Kui geid omavahel kordagi ei näägutanud, ei õelutsenud, ei tujutsenud ega teinud teineteise aadressil salvavaid märkusi, siis heteropaari naispool tõestas üheselt, kes on nn. normaalses abielus kurja juur. Sageli väljus naine liftist nutetud näoga, ilmselt oli hotellitoas järjekordne tüli maha peetud. Kogu reisi kestel see naine näägutas ja irises oma mehe kallal, too seisis aga süüdlasliku näoga nagu loll oinas, julgemata sõnagi vastu piiksatada…

Mille eest siis tegelikult võideldakse?
Hipide 1968. aasta suur revolutsioon USA-s ja Prantsusmaal kanoniseeris kontrakultuuri. Hipidel sai kõrini on igasugustest keeldudest, mis takistavad inimesel teha kõike seda, mis inimene tahab ja mis talle rahuldust pakub. Suitseda kanepit, teha keppi ükskõik kellega ja mängida saksofoni. Teha mitte midagi – üleüldine õnn ja nirvaana!
1969. aastal, Lääne rassi- ja tudengirahutuste, kultuuri-, moraali- ja ideoloogilise revolutsiooni laine harjal sattusid New Yorgi homoseksuaalid kaklusse politseinikega. Üsna ruttu vormistasid nad end seksuaalse orientatsiooni tõttu taga kiusatud vähemusgrupiks. Seega – eesrindlike vaadetega inimeste jaoks kaastundeobjektiks. Homoseksuaalid on läbi ajaloo palju kere peale saanud, ent ainult see madin homode ja politseinike vahel New Yorgis juhtus sattuma küpseks saanud ajaloolisele hetkele. Homoseksuaalide liikumist esitleti kui taga kiusatud vähemusrühma õiglast ja õigustatud võitlust oma õiguste eest, ning see sobis suurepäraselt vastukultuuriga, kodanlusevastase kontramoraaliga. Võitlusse lõbujanu legaliseerivate isikuvabaduste eest! „Uue mõtlemise” apologeetide jaoks sai suhtumine homoseksuaalidesse lakmuspaberiks: kas sa oled vabaduse ja inimõiguste poolt või ei?
1960. aastatel võitlesid homod õiguse eest mitte teenida aega kaitsejõududes, 2000. aastatel aga vastupidi – õiguse eest teenida. 1970-ndatel võitlesid homod üleüldse abieluinstitutsiooni vastu. Hiljem muutsid meelt ja saavutasid samasooliste abielude seadustamise. Mis peamine – nad saavutasid, et pärast pikki vaidlusi ja rohkeid hääletusi kustutas Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon ja seejärel WHO homoseksuaalsuse minimaalse häälteenamusega psühhiaatriliste patoloogiate nimekirjast ning kuulutas selle normaalsuse piires olevaks seksuaalsuse variandiks. Kommentaarid on liigsed.

Oli aeg, kui mehed ei tahtnud omavahel abielluda
Alati on olnud aegu, kus ebatraditsioonilistesse suhetesse suhtuti rahulikult. Ühiskond võttis seda ilma hüsteeriata  ega teinud suurt lärmi teemal „noorus on hukas, inimkond on hävingu äärel”. Meenutada võib antiigiaega, kui keegi Roomas ei turtsunud selle peale, et Rooma konsul Lucius Cornelius Sulla Felix suhtles oma noore meesarmukesega Gnaeus Pompeiusega. Ühel õhtusel koosviibimisel küsis Sulla oma noorelt sõbralt, kelleks ta tulevikus saada tahab ja noormees vastas, et tahab saada suureks, tuntuks ja vägevaks. Selles ajast peale hakkas Sulla oma noort sõpra poolpilkamisi suureks nimetama, kuid Gnaeus Pompeisusest saigi väga mõjuvõimas väejuht ja poliitik Rooma riigis ning teda hakatigi kutsuma suureks – Gnaeus Pompeius Magnus.
Prantsuse tuntud väejuht Louis de Bourbon ehk Louis Grand Conde (1621–1686) oli 23-aastane, kui saavutas prantslastele võidu hispaanlaste üle Rocroi lahingus 1664. aastal ja muutus üheks nooremaks võidukaks väejuhiks Prantsusmaa ajaloos. See ei seganud tema armusuhteid Philippe de Lorraine‘ ga (1643–1702) ja keegi ei pannud neid suhteid pahaks ei Päikesekuninga Louis XIV (1638–1715) ,Le Roi Soleil‘ õukonnas, ei Pariisi keskkodanluse ja väikekodanluse hulgas. Keegi ei teinud teist nägugi ja elul polnud häda midagi, aga kellelegi ei tulnud pähegi taolisi suhteid võrdsustada mehe-naise abieluga.

Samasooliste abielude salakarid
Kui praegusel ajal toimub Eestis lausa Riigikogu tasemel ohjeldamatu samasooliste abielude promomine, siis kõik need targutajad võiksid kõigepealt tunda huvi selle vastu, kui palju on üldse homode hulgas neid, kes on juba oma unelmate partneri leidnud. Kindel, et ainult tühine vähemus, sest meil lihtsalt napib homosid! Paljude enesekriitiliste homode jaoks on selline seadustatud kooslus siiski naljanumber ja nad ei suuda kuidagi mõista, miks see teema ühtäkki nii põletavalt aktuaalne on.
Homod on sageli arukad ja realistlikult mõtlevad inimesed, eelkõige naudivad nad aga juhuvahekordi ja isiklikku vabadust. Erinevatelt heteroseksuaalidest ei kiirusta nad „tanu alla“ saamisega, mõistes suurepäraselt, et mingi leping või tunnistus ei muuda kedagi armsaks kogu eluks. Kui truudus on heteropaaride kooselu püsimisel esikohal, siis homodele on see täiesti tundmatu mõiste. Tõsi, juhtub, et kaks meest hakkavad koos elama ja selline ühendus kestab „kuni surm neid lahutab“. Selline suhe püsib, sest üldreeglina annavad mõlemad mehed teineteisele seksuaalse vabaduse, mis heteropaaride puhul oleks täiesti mõeldamatu. Pealegi klapib seks samasooliste vahel oivaliselt. Kui heteroseksuaalsete naiste jaoks on orgasmi saamine sageli lausa ületamatu probleem, siis maailma ajalugu ei tea juhust, et homo või lesbi oleks partneriga perenõuandlasse läinud, et uurida, kuidas samasoolist partnerit rahuldada.
Kuid samas võib kahelda selles, kas homod üldse tahaksid kopeerida mehe-naise abielu n-ö üks-ühele. Vaevalt. Tõsi, on ka neid homosid ja lesbisid, kes kuidagi ei suuda leida oma identiteeti, kes ei jõua selgusele, kas nad mehed või naised, neljandast, viiendast või koguni seitsmendast soost. Kuid sellises psüühiliste probleemide rägastikus ei paku lahendust ka kiriklik laulatus. Kuid see pole kogu selle temaatika juures peamine. Tähtsaim vaidlusalune probleem on samasoolise paari õigus lapsendada. Hispaanias näiteks on homopaaril keelatud tüdrukut lapsendada. Kui ironiseerida, siis igati arukas otsus, sest homodel puudub tüdrukute vastu igasugune huvi. Meil on aga ennekuulmatu au sisse tõstetud homopaar, kes kasvatab kahte väikest tüdrukut. Meedia ei väsi seda paari kiitmast ja ülistamast lausa taevastesse kõrgustesse. Okei, see kõik on väga armas, kõik teistsugused arvamused tambitakse halastamatult vihakõneks. Kuid siinkohal tahaks küsida, mis saab siis, kui kasulaps jõuab murdeikka, hakkab n-ö pead kandma ja küsib: „Miks mul on kaks isa, kus on mu ema, mis on temast saanud, miks ma pole oma ema kordagi näinud?“ Kas isal nr 1 ja isal nr 2 on julgust vastata: „Me oleme kaks pederasti, ja sina pea suu!“ Mida need mehed ikkagi vastavad, kui tütred tahavad teada, kumb nende bioloogiline isa on. Miks nad peaksid pärisisa homopartnerit austama ja suhtuma temasse kui isasse nr 2. Aga mis siis saab, kui silmapiirile ilmub isa nr 3.
Hea küll, Riigikogu karmide seadustega võib täiskasvanuid manitseda või koguni sundida tolerantsusele (USA-s ei ole küll tänini õnnestunud panna valgeid neegreid armastama või vastupidi), kuid last mõjutavad kõige rohkem tema mängu- ja koolikaaslased, Riigikogu seadustele ja meedia homopropagandale nad vilistavad. Mis saab siis, kui kaaslased hakkavad samasooliste perekonnas kasvavat last pilkama ja narrima? Kas pilkajate vanematele tehakse rahatrahv, määratakse tingimisi vanglakaristus või saadetakse ilkujad erikooli? Aga kui kasulaps ise ilma igasuguste kõrvalmõjudeta hakkab oma lilladest vanemaid põlgama? Kui talle ei mahu kuidagi pähe, miks teda kasvatavad kaks pederasti. Mis siis saab? Huvitav, et ükski „inimõiguslane” pole isegi üritanud neile põletavatele küsimustele vastuseid leida.
Kuid salakarisid homode kooselus jätkub. USA-s tegutses illusionistidest homode paar (neist oli isegi dokfilm, aga kahjuks nimesid ei mäleta), kelle elu oli täielik idüll: uhke villa, kallid maalid seintel, bassein, raha jalaga segada. Õnn õitses ja õilmitses, kuni ühel päeval ilmus villasse politsei ja korraldas läbiotsimise, mille käigus leiti peidetud mälupulki lapspornoga. Selgus, et üks partneritest ei olnudki homo, vaid hoopiski salapedofiil! Appi! Hetkega varises pederastlik idüll kildudeks!
Mis aga puutub üldse homode suhetesse, siis, nagu eespool öeldud, on need ühekordsed juhuvahekorrad. Mitte harva satub aga homo mehe otsa, kes üritab teda lihtsalt omakasupüüdlikel eesmärkidel ära kasutada. Nikolai Gogoli, Pjotr Tšaikovski, Jean Maraisi, Charles Laughtoni, Rock Hudsoni, Leonard Bernsteini, Rainer Fassbinderi, Rudolf Nurejevi, Boy George, Freddy Mercury, Anthony Perkinsi, Dawid Bowie, George Michaeli ja paljude teiste kuulsate homode dramaatilised elulood peaksid andma piisavalt mõtlemisainet, kas homol tasub üldse ennast siduda, asuda „abielulaevale”, et see laevuke mingil hetkel puruneks elumere salakaridel…

Aga küsigem siis loo lõpetuseks, milline on „Maaja“ toimetaja enda seisukoht?
Oh jah, kui ma olen 200-toalises Saudi Araabia printsi (neid seal jätkub) palees… Prints, kelle pangaarvel on sada miljonit dollarit, laskub minu ette põlvili ja paneb mulle sõrme 150 000 dollarit maksva briljantidega kihlasõrmuse, ulatab mulle kullatud Lamborghini võtmed, nujah, mul vist ei jätku jõudu, et EI öelda…

©Peter Hagen

 

0

Your Cart