Kas osaleda seksirevolutsioonis või jääda kappi?

18 minutit lugemist

Gei-liikumine pole kunagi olnud puht-poliitiline. 1970-ndail assotsieerus omasooarmastus eelkõige boheemlasliku elustiiliga ja noorsoo kontrakultuuriga. Geide subkultuur kordas ja hüpertrofeeris kõiki seksuaalse revolutsiooni tüüpilisemaid jooni – individualism, nartsissism, hedonism ja sotsiaalne vastutustundetus.

Intiimsuse, armastuse ja seksi mõistete globaalne ümbermõtestamine ja nende väljatoomine abielu-, perekonna- ja reproduktiivsete suhete raamidest algas juba 20. sajandi esimesel poolel. 1960-ndate seksirevolutsioon viis selle protsessi loogilise lõpuni, kuulutades eerose täielikku vabastamist ja näidates seksuaalsust kui autonoomset ja privilegeeritud, milleski piiramata naudingu valdkonda. Oma ebareproduktiivsuse, marginaalsuse ja abieluga mitteseotuse poolest sobis meeste homoseksuaalsus sellesse konteksti ülihästi.
Aidsiepideemia alguseni tugines peaaegu kogu homoseksuaalne subkultuur peamiselt seksile, meelelahutusele ja narkootikumidele. Boheemlaslik keskkond nüristas vastutustunnet teiste ees ja hoolitsust omaenese ohutuse pärast. 1950–1960-ndate biitnikud ja hipid jutlustasid spontaansuse kultust, vahetuse ja ükskõik milliste keeldude ja enesepiirangute puudumist. Selle kontrakultuuri peamisteks väärtusteks ja sümboliteks said seks ja narkootikumid. Hedonistlik ja eksperimenteeriv homoerotism tundis end selles keskkonnas nagu kala vees. Mitte juhuslikult polnud „löödud sugupõlve” kolmest peamisest prohvetist ja kultusfiguurist kaks (William Burroughs ja Allen Ginsberg) geid, kolmas, Jack Kerouac, aga biseksuaal. Lisaks üldisele boheemlaslikule vaimule imponeeris geidele biitnikuile iseloomulik nooruse kultus ja vanuseliste erinevuste absolutiseerimine – „ageism”, mida kehastas kuulus üliõpilaste loosung: „Ära usalda kedagi vanemat kui kolmkümneaastast.”
Kuigi kaugeltki kõik geid polnud biitnikud ega kõik biitnikud geid (enamik hipisid, keda sageli samastati biitnikutega, olid just nimelt „naturaalid”), andis pikkade juuste mood alust kahtlustada naiselikkust ja homoseksuaalsust ning need kaks ilmingut ühinesid kindlalt ühiskonna teadvuses. Biitnikute kultusfilmis „Juuksed” (Miloš Forman) küsivad politseinikud pikajuukseliselt noormehelt: „Kas sa oled gei?” – „Üldiselt mitte, aga Mick Jaggerit ma oma voodist välja ei viskaks.”
1950–1970-ndate homoseksuaalse boheemlaskonna elustiil oli, pehmelt öeldes, ebaterve. Euroopa ja Ameerika ja Euroopa hiidlinnade „kuldsed poisid” tarvitasid meeletult narkootikume ja keppisid, kellega juhtus. New Yorgi gei-aktivist Arnie Kantrowitz meenutab 1970-ndate aastate elu:
„Mida sügavamale sellesse maailma ma sukeldusin, seda isikupäratumaks see muutus… Sageli tõin ma seksimiseks koju noormehe, kelle nimegi ma ei teadnud, ja lootsin, et ta ei jää hommikusöögile ning ma ei näe, et tal pole midagi ühist selle kujuteldava mehega, kellega ma keppisin eelmisel ööl. Kuid lõbul oli oma tume pool. Veider, kuid uued seksuaalsed tingimused muutusid nende sarnaseks, millest me äsja vabanesime. Mõnedes uutes saunades ehitati keerukaid fantastilisi rajatisi, mis võimaldasid klientidel kujutleda end olevat pargitud veoautodes või vangikambrites. Eraklubid muutusid hiiglaslikeks meeste WC-deks. Üks selline asutus, „Vahva auk” oli jaotatud seina tehtud avadega kabiinideks, mille kaudu võis tegelda anonüümse seksiga, mitte kättevõidetud vabadus ja kogukondlik elu tõid meid tagasi võõrandumise ja üksinduse embusesse.”
Larry Kramer kirjeldas romaanis „Homod” (1978) värvikalt geide New Yorki, kus seksuaalne valimatus ja narkomaania varjasid lootusetut üksindust. Krameri kangelane „kulutas terve aasta (arvestamata kõiki eelnevaid) isikupäratu seksobjektide grupiga”. Tema märkmikus on kümned nimed, mille kandjaist ta ei mäleta midagi. „Kuidas ta võis mitte mäletada? Kuidas ta võis seksida teise inimolendiga ja mitte mäletada? Nägu? Keha? Ükskõik mis? Kas või midagi? Soolatüügas? Lõhn?” „Suure New Yorgi 2 639 857 homost mõtleb 2 639 857 peamiselt oma peenisega.” „Ma olen väsinud kasutamast oma keha kui ilmetut asja teise ilmetu asja võrgutamiseks, ma tahan armastada Nägu! Ma tahan väljuda ja elada maailmas selle Näoga, kes armastab mind, et truudus poleks kohustus, vaid vajadus…“
Kogu geide ajakirjandus tormas Krameri kallale selle eest, et ta teiste nähes musta pesu pesi ja näitas negatiivset, karikatuurset ja stereotüüpset gei kuju, keda vaenlased võivad ära kasutada. Tänaval kohtudes läksid tuttavad teisele poole teed, parim sõber ei rääkinud enam temaga. Kuid samaaegselt sai ta tuhandeid tänukirju.
Loomulikult ei käitunud kõik geid Krameri kangelaste moodi. 1970-ndate „lilla” Ameerika oli küllalt mitmekesine, erinevad gei-kogukonnad olid elustiilide ja eluviiside osas eri meelt. San Francisco uurimuse andmetel hoidis isegi selles tunnustatud geide-Ameerika pealinnas kolmandik kuni pool geidest alal enam või vähem stabiilseid suhteid, paljud paarid elasid koos jne. Provintsis olid kombed hoopiski patriarhaalsed. Kuid inimesed hindasid kõike just hiigellinnade järgi, muutes kujutluse omasooarmastusest ühtaegu ligitõmbavaks ja eemaletõukavaks.

Aids ja selle sotsiaalsed tagajärjed
1981. aastal alanud aidsiepideemia, muutudes katastroofiks kõige arvukamatele gei-kogukondadele, sellistele nagu San Francisco ja New York, eriti aga kunstnikest ja näitlejaist eliidile, muutis järsult sotsiaalset ja psühholoogilist olukorda. Mehed-geid osutusid hirmsa haiguse esimesteks ohvriteks. Ekstensiivne anaalseks arvukate vahetuvate partneritega, mingitegi ettevaatusabinõude puudumine on epidemioloogiliselt ohtlik, millest andis tunnistust suguhaiguste statistika. Nakkusohtu süvendas narkomaania ja ühiste süstalde kasutamine, aga pidev narkootikumide ja teiste ravimite tarvitamine nõrgestasid veelgi organismi immuunsüsteemi. Pealegi suhtlesid ja seksisid need inimesed küllalt suletud ringkonnas, üksteist korduvalt taasnakatades. Ei tule imestada selle üle, et keegi haigestus, vaid et keegi jäi sellest kõrvale.

Kes teab, kuis käis leidids käe ja asi peo… Pulmakellade kaja juba mõlema kõrvus…

Aidsiepideemia oli ühiskonnale samasuguseks õnnetuseks, nagu teisedki looduskatastroofid, nagu üleujutused, metsatulekahjud ja maavärisemised. Kuid muud haigused ja nende ohvrid tundusid olevat „looduslikud”, nende ohvrid kaastunnet väärivad. Aids aga paistis olevat kunstlikult esile kutsutud, karistusena pattude eest, selle ohvrid aga mitte niivõrd kannatajad, kuivõrd ühise häda põhjustanud süüdlased. Selle kasutasid viivitamatult ära konservatiivsed ringkonnad. Reagani administratsioon mitte üksnes ei varjanud pikka aega andmeid epideemiast, vaid ei eraldanud sellega võitlemiseks ka küllaldaselt rahalisi vahendeid. Pealegi, erinevalt teistest katastroofidest, ei olnud HIV-epideemial selget geograafilist, ruumilist lokaliseeritust ja see oli ajas hajutatud – nakatumise tagajärjed ilmnevad mõnikord alles pika aja möödudes. Ühiskond – mitte üksnes geid, vaid ühiskond! – pidi õppima mitte ainult aidsiga võitlema, kaitstes neid, kes polnud veel nakatunud, vaid sellega elama. See ei puudutanud ainuüksi HI-viiruse kandjaid, nende lähedasi ja sugulasi, vaid sõna otseses mõttes kõiki inimesi. Selle teadvustamine võttis Lääne ühiskondades pikka aega, Venemaal ei mõisteta seda veel nüüdki.
Kõige raskem oli geidel enestel. Nende seas olid inimkaotused hirmuäratavad. Esimese 500 000 ameeriklase seast, kes ametlikult registreeriti HIV-i kandjaina (reaalsed arvud kõiguvad spetsialistide arvutuste kohaselt 870 000st kuni 1,2 miljoni inimeseni), olid 1995. aasta lõpuks üle poole meestega seksinud mehed, 60% neist oli 1997. aastaks juba surnud. Hirmsa haiguse ohvriks langesid paljud ülemaailmselt tuntud inimesed, sellised nagu Jarman, Nurejev, Foucault, Mercury, ning paljudel juhtudel tegi see nende seksuaalse orientatsiooni avalikult teatavaks.
Kehalisi kannatusi täiendavad ja varjutavad moraalsed kannatused. Kartes asja avalikuks tulekut, ei pöördunud paljud arstide poole. Sageli jäi nakatunud inimene täielikku üksindusse, tema (püsi)partner jättis ta maha, lisaks teda veel ka oma õnnetustes süüdistades. Inglise kirjaniku David Reesi sõnul polnud ta oma noore partneri jaoks, kes osutus samuti nakatunuks, „enam armuke, isa, õpetaja, sõber ja kaaslane, vaid üksnes hiiglaslik HI-viirus”.
Kuigi moraalsed ja inimkaotused ei saanud geisid sundida oma seksuaalsest orientatsioonist loobuma, andsid need tõuke oma ideoloogia ja elustiili – eriti seksuaalkäitumise oluliseks muutmiseks. Järsult vähenes ilma kaitsevahenditeta anaalkontaktide, aga ka anilingus’e (rimming) ja fisting’u (sõnast fist – rusikas) praktiseerimine; suurenes kondoomide kasutamine; oraalkontakte hakati sagedamini praktiseerima sperma allaneelamiseta; märgatavalt vähenes keskmine seksuaalpartnerite arv. Geid hakkasid rohkem oma tervise eest hoolitsema, nende seas vähenes märgatavalt joomine ja narkootikumide tarvitamine. Kuid need positiivsed nihked on väga ebaühtlaselt levinud. Epideemia keskmest väljaspool käituvad inimesed endiselt vastutustundetult. Eriti ärevusttekitav oli asjade seis muretu noorsoo hulgas; 1995. aastal USA-s läbi viidud esimese noorte geide ja biseksuaalide rahvaküsitluse andmetel oli 7% neist juba HIV-i nakatunud.

Arm on õide puhkenud… Nüüd ei jäägi muud üle, kui kooselu registreerida!

Aids tekitas geidel hulganisti psühholoogilisi ja psühhoseksuaalseid probleeme. Märgatavalt kasvas seksuaalne ärevus, raskused erektsiooni ja ejakulatsiooniga, mõnedel tõi nakatumishirm kaasa seksuaalhuvi languse, seksi suhtes vastikustunde tekkimise (eriti nakatunute seas). Geide seksuaalsuse määratlustes tugevnes rõhuasetus emotsionaalsele kiindumusele, enesekontrollile, psühholoogilisele intiimsusele, moraalile ja truudusele. „Radikaalne seks”, ühtviisi vaba ja riskantne, kaotas harjumuspärase veetluse ja hakkas muutuma kriitika märklauaks. Järsult hakkas kasvama stabiilsete partnerlussuhete ja monogaamia, aga ka elu vaimsete tegurite, kaasa arvatud religiooni väärtus, eriti seal, kus kirik homoseksuaalsusesse sallivalt suhtub.
Muutunud on ka gei-identiteedi mõiste sisu. Seda tõlgendatakse nüüd mitte kui lihtsalt oma seksuaalse orientatsiooni tunnistamist ja omaksvõttu, vaid ka kui teatud sotsiaalset staatust, kusjuures erilise tähendusega on kuuluvus vastava kogukonna juurde. Muutunud on ka gei-kogukonnad ise. Varem keskendus nende tegevus peamiselt seksile, meelelahutusele ja kodanikuõiguste eest võitlemisele. Nüüd on nende tegevuses kesksel kohal abi HI-viiruse kandjaile ja ohutu seksi propageerimine. Juba aastal 1998 selgus, et gei-kogukond on ainus, kes oli probleemi tõsiselt võtnud ja saavutanud reaalseid positiivseid tulemusi. Praegu töötavad kõigis tsiviliseeritud maades riiklikud aidsiennetuskeskused tihedas kontaktis gei-kogukondadega nii rahvuslikul kui ka kohalikul tasandil.
Aidsist ja selle mõjust geide elule jutustavad kümned ja sajad kunstiteosed ja filmid (Paul Monette, Larry Kramer, Michael Cunningham, Hervé Guibert, Derek Jarman jt).
Samas tõi aidsivastase võitluse ebaadekvaatsus, eriti USA-s, esile „integratsioonipoliitika” piiratuse, kutsudes esile vasakradikaalsuse uue laine ja tagasipöördumise 1970-ndate alguse konfrontatsioonitaktika juurde. Surmahaigusesse nakatunud inimestel polnud aega oodata ega midagi kaotada. 1988. aastal loodi New Yorgis gei-organisatsioon ACT-UP (AIDS Coalition То Unleash Power), mis nõudis uute ravimite kontrollimise ja juurutamise kiirendamist, anonüümset (mitte aga üksnes konfidentsiaalset) testimist HI-viiruse suhtes ja HI-viiruse kandjate eneste osavõttu vastava sotsiaalpoliitika väljatöötamisest. 1990. aastal lõid ACT-UP-i kõige sõjakamad liidrid uue, avameelselt anarhistliku otsese tegutsemise organisatsiooni Queer Nation, mille tegevus seisnes tänavamanifestatsioonides, transpordi blokeerimises, kallaletungides geidevastastele baaridele ja reaktsioonilistele poliitikutele, aga ka nende eneste varjatud homoseksuaalsuse paljastamises („valguse kätte tirimises” – outing).

Paljud selle grupi teod olid omamoodi poliitiline happening, mis šokeeris kõrvalseisjaid oma grotesksusega, kusjuures vahel oli raske mõista, mida tehakse tõemeeli, mida aga nalja pärast. Muuseas, oli ka täiesti reaalseid kallaletunge ebapopulaarsetele ametnikele.
Palju vaidlusi tekitab outing. Kui ahvatlev ka poleks avalikult homoseksuaalsust hukka mõistva, salajas aga seda nautiva silmakirjateenri paljastamine, rikub see ühte peamistest inimõigustest – isikliku elu puutumatust. On erinevaid põhjusi, mis sunnivad inimest „kappi” jääma. Lõppude lõpuks otsustasid gei-liikumise ideoloogid, et outing on üksnes sel juhul eetiline, kui poliitilist või sotsiaalset võimu omav isik mitte lihtsalt ei varja oma homoseksuaalsust, vaid kasutab võimu teiste homoseksuaalide vastu, kas otseselt või geidevastaste avalduste näol (näiteks varjatud homoseksuaalidest sõjaväeametnikud, kes avalikult toetavad geide armeeteenistuse keeldu).
Ekstremistlik taktika ei saanud anda praktilisi tulemusi ja 1992. aastаl Queer Nation lagunes. Sellegipoolest jättis see lesbi-gei liikumise ideoloogiale märgatava jälje. Queer Nationi loosung: „Me oleme kõikjal. Me tahame kõike!” pole lihtsalt vähemuse võrdõiguslikkust ja kohta päikese all nõudev šokeeriv avaldus. Filosoofilises, teoreetilises plaanis tähendab see, et sõltumata sellest, kui palju on maailmas või konkreetses ühiskonnas geisid ja lesbisid, omab nende elukogemus üldist tähendust. Jutt pole üksnes seksuaalsusest. Sarnaselt sellele, kuidas androtsentrism kahjustab mitte üksnes naisi, vaid ka mehi (kui „poisid ei nuta” tähendab, et mees ei tohi oma tundeid avaldada), heteroseksism mitte üksnes ei aja geisid ja lesbisid getodesse, vaid vaesestab ka „naturaalsete” meeste ja naiste elu, muutes tabuks nende eluliselt tähtsaid tundeelamusi.

Võitlus võrdõiguslikkuse eest
Erinevalt hiljutisest minevikust, on kaasaegsed geid ja lesbid arvestatav sotsiaalne jõud. Kõikides demokraatlikes riikides on neil oma poliitilised ja kultuuriorganisatsioonid ning mingisugused kogukondliku elu vormid, nad võitlevad energiliselt oma kodanikuõiguste tunnistamise ja kaitsmise eest. Enamiku demokraatlike riikide parlamendisaadikute seas on avalikke geisid ja lesbisid, mõnel pool on nad ministrite ametikohtadel. 2001. aasta alguses valisid pariislased, hiljem ka berliinlased oma linnapeaks avaliku gei. Aasta hiljem sai Norra rahandusminister Per-Kristian Fossist esimene kõrge riigiametnik, kes astus registreeritud partnerlussuhetesse (heteroseksuaalse abielu analoog) oma sõbra Jan Erik Knarbakk’iga, Norra suurima telekommunikatsiooni kompanii direktoriga. Saksa välisminister Guido Westerwelle (1961–2016) läks samuti mehele. Suhtumine sellesse valdkonda lõhestab aga sageli perekondi. Näiteks oli USA asepresident Dick Cheney konservatiivsete vaadetega ja suhtus halvakspanuga seksuaalvähemustesse, tema tütar on aga avalik lesbi-aktivist.

Iga-aastastel gay pride’idel – gei-uhkuse paraadidel, osaleb kümneid ja sadu tuhandeid inimesi. See on väga värvikas ja lõbus vaatepilt, ühtaegu meelelahutus ja poliitiline demonstratsioon. Kõrvaltvaatajat võib poolalasti ja väljakutsuvalt riietatud meeste ja naiste välimus – üldist tähelepanu tõmbavad enestele eksootilised punkarid, sadomasohhistid (Amsterdamis veeti vihasööste kujutavaid suurt kasvu mehi linnas puurides ringi), naiseriietesse rõivastunud „kuningannad” ja mehesarnased, paljaks pöetud peadega lesbid – šokeerida. Tegelikult on see vaid karneval, milles rämedavõitu lõbusus ja huumor on ühendatud poliitilise propagandaga ja annetuste kogumisega oma kogukonna vajadusteks. Välja arvatud mõnede kombekuse normide rikkumine, midagi skandaalselt või metsikut gay pride’idel ei toimu. Valdav enamus osalejaid on normaalselt riides (mõned ka täiesti alasti, mis on näiteks Berliini kesklinnas üpris eemaletõukav vaatepilt), paljud tulevad paarikaupa, isegi väikeste lastega, vaatavad estraadietendusi, laulavad, tantsivad, joovad õlut, karjuvad valjusti ja urisevad, kujutades poliitiliselt korrektset „raevu”, aga hilja öösel lähevad rahumeelselt laiali, sageli koos uute tuttavatega. Tihtilugu tervitavad neid täiesti traditsioonilise seksuaalse orientatsiooniga kõrged ametiisikud.
Suurtel gei-kogukondadel on oma kultuurikeskused. Los Angeleses käib sellises keskuses, mis asub ilusas neljakorruselises hoones, üle 13 000 külastaja, seal osutatakse neile mitmesugust professionaalset abi, sealhulgas aidsi diagnoosimine ja ravi, psühhoteraapia, narkomaania ravi, kunstilist ja intellektuaalset arengut soodustav tegevus, juriidiline abi, ametikoolitus ja abi töö leidmisel. Keskuses töötab 220 koosseisulist sotsiaaltöötajat, lisaks tuhanded vabatahtlikud. Kogukonna eriliseks uhkuseks on Noorsookeskus, kus leiavad abi ja varjupaiga vaestest peredest pärit „lillad” noorukid, keda keegi teine ei aita. Keskuse töötajad aitavad oma hoolealustel üle saada psühholoogilist ja sotsiaalset laadi raskustest (peamine probleem on siin – narkomaania) ning teevad ka aktiivset valgustustööd peredes ja koolides. Suurt abi homoseksuaalsetele noorukitele ja nende vanematele osutab New Yorgis asutatud Geide ja Lesbide Vanemate ja Sõprade Assotsiatsioon (Parents, Families and Friends of Lesbians and Gays – PFLAG). Mõnes riigis saavad gei-kogukonnad riigilt subsiidiume võitluseks aidsiga ja teiste probleemide lahendamiseks.

Suurt tööd geide kodanikuõiguste eest võitlemise organiseerimisel teeb Rahvusvaheline Geide ja Lesbide Assotsiatsioon (ILGA). Lääne-Euroopa gei-grupid, kes on praktiliselt saavutanud geide ühiskonda integreerumise oma riikides, loovad Ida-Euroopa gei-gruppide abistamise programme.
USA geide ja lesbide esindajad muutuvad riigi poliitilistes ringkondades üha aktiivsemaks ja mõjukamaks. Nad moodustavad vähemalt 4% riigi elektoraadist – ligikaudu sama palju, nagu juudi kogukondki. Geide ja lesbide ühiskondlikud organisatsioonid demonstreerivad viimastel aastatel üha suuremat jõukust: näiteks 2000. aasta valimiskampaaniates kulutasid nad geide ja lesbide võrdõiguslikkust toetavate kandidaatide toetuseks 2,5 miljonit dollarit, 400 000 dollarit rohkem kui ökoloogilised organisatsioonid. Kuigi enamik ameeriklasi peab homoseksuaalset orientatsiooni „ebaõigeks“, on 85% Gallupi teenistuse küsitletuist veendunud, et geidel ja lesbidel peavad olema samasugused õigused nagu teistel inimestelgi. Ja kuidas võibki teisiti olla, kui geidel ja lesbidel on kõrgem haridustase ja nad rikuvad oluliselt harvem seadust? Rajoonid, kus eelistavad elada ebatraditsioonilise seksuaalse orientatsiooniga inimesed, ei meenuta millegi poolest endisi getosid; sageli maksab kinnisvara neis rohkem kui naaberpiirkonnas.
Sellegipoolest ei maksa lesbi-gei liikumise jõudu ja monoliitsust üle tähtsustada. „Homoseksuaalse maffia” kõikvõimsusest räägivad ja kirjutavad kõige enam kristlikud fundamentalistid. Pealegi on paljud gei-organisatsioonid killustatud.
Samal ajal jääb isegi Euroopa ühenduse maades, kus see valdkond on selles küsimuses mitu eriotsust vastu võtnud Europarlamendi pideva kontrolli all, inimeste diskrimineerimine nende seksuaalse orientatsiooni alusel tõsiseks probleemiks ja erinevate riikide seadusandlus on üsna erinev.
Eriti terav võitlus käib samasooliste kooselude legaliseerimise ümber, nende võrdsustamisel seaduslikult vormistatud abieludega. Esimesel pilgul tundub, et milleks oleks vaja registreerida samasoolisi, eeldatavasti lastetuid kooselusid, kui isegi paljud eri soost paarid eelistavad hakkama saada riigi sekkumiseta? Kuid keegi ei eita ju lastetute abielude eksisteerimise õigust. Koos elavate ja ühist majapidamist omavate samasooliste paaride arv kasvab kiiresti. 2000. aastal fikseeris Ameerika rahvuslik rahvaloendus 600 000 sellist majapidamist, kusjuures spetsialistid peavad seda arvu kõvasti vähendatuks. Suhete ametlik registreerimine annab partneritele olulised eelised sotsiaalse kindlustuse osas, vara pärandamisel jne. Pealegi on paljudel geidel, eriti aga lesbidel lapsi varasematest abieludest. Lõpuks, kuidas võib inimesi süüdistada seksuaalses kombelõtvuses ja samas keelata neile õigus oma suhete seadustamiseks? Mis puutub kirikusse, siis kirik ei puutu üldse siia, jutt on mitte kiriklikust, vaid ilmalikust liidust. Aga kõik sotsiaalsed soodustused makstakse kinni maksude arvelt, mida geid ja lesbid maksavad võrdselt ülejäänud kodanikega.

See ilus proua on muidugi mees, kes unistab ainult abielust „mehise mehega”!

Esimesena seadustas 1989. aastal omasoolised „registreeritud partnerlussuhted” Taani. Tema eeskuju järgisid 1993 Norra, 1994 Rootsi, 1996 Island ja Gröönimaa, 1998 Madalmaad ja lõpuks, 2001. aastal Soome. Sarnase seaduse võttis vastu ka Saksamaa; see jõustus 2001. aastal SFV Konstitutsioonilise Kohtu otsusega, vajadus selleks tekkis mõnede kõige konservatiivsemate Saksa liidumaade protestide tõttu. „Registreeritud partnerlussuhted” on eriline suhete registreerimise vorm, mis on praktiliselt kõiges identne abieluga, välja arvatud nimetus ja võimalus ühiselt lapsendada. Prantsusmaa ja Belgia jõudsid pikaajaliste ühiskondlike debattide tulemusena kompromissvariandini, viies tsiviilõigusesse sisse „kodanikusolidaarsuse pakti” (KSP) mõiste, erilise lepinguliigi, mille võivad sõlmida „kaks eri soost või samast soost täiskasvanut nende kooselu reguleerimiseks”. Prantsusmaa valitsus rõhutas järjekindlalt KSP erinevust abielust. „Kodanikusolidaarsuse pakt” on esmajoones suunatud varaliste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisele, kuid ei sisalda moraalseid kohustusi, mis on abielusuhete aluseks. „Kodanikusolidaarsuse pakt” annab selle sõlminud partneritele väga vähe reaalseid õigusi – nad ei päri automaatselt teineteiselt, saavad õiguse maksusoodustustele üksnes pärast kolmandat kooseluaastat, välismaalasest partner ei saa elamisluba jms. Analoogsed, mitte millekski kohustavad omasooliste suhete registreerimise vormid ilmusid 1999. aastal Portugali ja Hispaania provintside Kataloonia ja Aragoni seadusandlusesse.
1999. aastal otsustas USA Vermonti osariigi ülemkohus, et vastavalt Vermonti osariigi konstitutsioonile peavad samast soost paaridel olema samasugune kaitseja samad õigused nagu eri soost paaridel, ja tegi osariigi seadusandjaile ettekirjutuse see otsus realiseerida. Kohtuotsust järgides kirjutas Vermonti kuberner Dean alla seadusele „tsiviilliitude” (civil unions) seadustamise kohta, mis sarnaneb paljuski Skandinaavia „registreeritud partnerlussuhetele”. Kuid tegelikkuses annab Vermonti seadus samasoolistele paaridele vähem õigusi, sest see reguleerib suhteid osariigi tasandil, aga kõige tähtsamad õigused (maksu-, immigratsiooni- jms) jäävad föderaalse seadusandluse kompetentsi, kus 1996. aastast kehtib abielu kaitse seadus (Defense of Marriage Act), mille võttis vastu USA Kongress, vältimaks samasooliste abielude tunnistamist föderaaltasandil ja lubamaks osariikidel mitte tunnistada registreerimist või kohtuotsust, mis „annab juriidilise tähenduse samast soost isikute suhetele”. Sellest ajast on USA 50-st osariigist analoogsed seadused vastu võtnud 35.
Viimase 20 aasta jooksul on USA-s levinud nn „kodupartnerlused”. Need on midagi abielu ja lepinguliste suhete vahepealset: säilitanud rea abielule omaseid piiranguid (minimaalne vanus, teovõime, eelmine abielu lahutatud), annavad need üsna piiratud õigused: partneri külastusõigus haiglas ja vanglas, ravikindlustus partnerile, kuid ei anna mingeid maksusoodustusi või pärimisõigust. Esimene „kodupartnerluste” seadus võeti vastu Berkeley linnas California osariigis 1984. aastal, sellele järgnesid analoogsed seadused paljudes suurlinnades – Seattle, Minneapolis, Atlanta, Los Angeles, Chicago jt. Sarnane, paljuski sümboolne, reaalseid õigusi mitteandev registreerimise süsteem toimib ka mõnedes Euroopa linnades, näiteks Londonis.
Paljud vähese haridusega ja sensatsioonimaiad ajakirjanikud nimetavad „gei-abieludeks” igasugust samasooliste liidu tunnustamise vormi. See on täiesti vale. 2001. aasta seisuga oli samasooliste vahel abielu sõlmimine võimalik vaid Madalmaades. Kõik ülejäänud samasooliste liitude vormid erinevad oma juriidiliselt sisult heteroseksuaalsest abielust suuremal või vähemal määral. Kõige lähemal sellele on Skandinaaviamaade „registreeritud partnerlused”, kõige kaugemale jäävad aga „kodupartnerlused”, mida tunnistatakse munitsipaal- või linnatasandil.
Sellegipoolest on progress ilmne. Samasooliste liitude tunnistamine ei toimu ainuüksi riiklikul tasandil. Ligi pooled Ameerika korporatsioonidest suhtuvad samasoolisesse partnerisse kui kompanii töötaja pereliikmesse ja laiendavad temale tavalistele peredele mõeldud soodustusi – näiteks ravikindlustust.
Reas riikides on vastu võetud spetsiaalsed seadused, mis keelavad seksuaalvähemuste (pervertide)  sotsiaalset diskrimineerimist ja difamatsiooni. Mõned riigid annavad inimestele, keda nende kodumaal seksuaalse orientatsiooni tõttu taga kiusatakse, poliitilise varjupaiga õiguse, teised riigid on kindlaks määranud välismaalasest samasoolise paari liikme ja temale elamisloa andmise. Europarlament on kahel korral, aastal 1998 ja 2000, teatanud, et ta ei luba Euroopa Liidu liikmeiks riike, kelle seadusandluses on lesbisid ja geisid diskrimineerivaid punkte. Euroopa Liidu survel Rumeenia mitte üksnes ei tühistanud 2001. aastal kriminaalvastutuse omasooarmastuse eest, vaid lisas diskrimineerimist keelavasse loetelusse ka seksuaalse orientatsiooni. Sellegipoolest on neljas (15-st) Euroopa Liitu kuuluvas riigis (Iirimaa, Suurbritannia, Portugal ja Austria) homoseksuaalseks suhteks nõusoleku legaalne vanus ikka veel kõrgem kui heteroseksuaalsete suhete jaoks.

MAAJA

0

Your Cart