Pedeparaad Berliinis 27. juulil 2019 (galerii)

3 minutit lugemist

Christopher Day tähistamine lustaka rongkäiguga ehk lühendatult CSD sai alguse 27. juunil 1969 New Yorgis Greenwich Village homokvartalis Cristopheri tänaval, kui politsei üritas läbi viia oma tavapärast geide haarangut. Seekord ei lasknud aga baari Stonewall Inn külastajad ennast politsei poolt terroriseerida, vaid andsid võmmidele vastulöögi. Esimest korda ajaloos astusid homod, lesbid ja transvestiidid ühiselt välja politsei vägivalla ja enda allasurumise vastu. „Lahing” politseinike ja baarikülastajate vahel tuuris kaks päeva ning sellest ajast alates on Stonewall kujunenud uue liikumise sümboliks, alguses kogu USA-s ja hiljem ka Euroopas.

« 1 kohta 3 »

Alates 1970. aastast tähistatakse New Yorgis igal aastal juuni viimasel laupäeval Christopher Street Liberation Day’d värvika rongkäiguga. Lääne rassi- ja tudengirahutuste, kultuuri-, moraali- ja ideoloogilise revolutsiooni laine harjal sattusid New Yorgi homoseksuaalid kaklusse politseinikega. Üsna ruttu vormistasid nad end seksuaalse orientatsiooni tõttu taga kiusatud vähemusgrupiks. Seega – eesrindlike vaadetega inimeste jaoks kaastundeobjektiks. Elagu võitlus võrdsuse eest! Homoseksuaalid on läbi ajaloo palju kere peale saanud, ent ainult see kaklus juhtus sattuma küpseks saanud ajaloolisele hetkele. Soodom ja Gomorra lubasid Issandale, et nii lihtsalt ta enam ei pääse!
Homoseksuaalide liikumist esitleti kui taga kiusatud vähemusrühma õiglast ja õigustatud võitlust oma õiguste eest, ning see sobis suurepäraselt vastukultuuriga, kodanlusevastase kontramoraaliga. Võitlusse lõbujanu legaliseerivate isikuvabaduste eest! „Uue mõtlemise” apologeetide jaoks sai suhtumine homoseksuaalidesse lakmuspaberiks: kas sa oled vabaduse ja inimõiguste poolt või ei?
Sealjuures võitlesid homod 1970. aastatel õiguse eest mitte teenida aega kaitsejõududes, 2000. aastatel – vastupidi – õiguse eest teenida. 1970-ndatel võitlesid nad üleüldse abieluinstitutsiooni vastu. Hiljem saavutasid nad samasooliste abielude seadustamise. Mis peamine – nad saavutasid, et alustuseks kustutas pärast pikki vaidlusi ja rohkeid hääletusi Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon ja seejärel Maailma Terviseorganisatsioon WHO homoseksuaalsuse minimaalse häälteenamusega psühhiaatriliste patoloogiate nimekirjast ning kuulutas selle normaalsuse piires olevaks seksuaalsuse variandiks…
Nüüd korraldatakse igal suvel paljudes USA ja Euroopa linnades värvikirevaid ja lustakaid paraade, mis aasta-aastalt muutuvad üha rahvarohkemaks. Puhtorganisatoorsetel põhjustel ei toimu CSD-paraadid mitte igal pool 27. juunil, vaid juuni, juuli ja augusti nädalalõppudel.
Saksamaal toimus esimene Christopher Street Day 30. juunil 1979 Lääne-Berliinis. Motoks oli Gay Pride, osavõtjaid umbes 450. Osa kartlikke demonstrante olid maskidega. 1990. aastal oli osavõtjaid juba 15 000, 1995. 40 000 ja 1997. aastal 120 000. Saksamaal toimuvad osavõturohkeimad CSD-paraadid Kölnis ja Berliinis. 2002. aastal osales CSD-paraadil 1,2 miljonit inimest, nende hulgas 50 000 osavõtjat. Rongkäigus liikus 150 suurt temaatiliselt dekoreeritud veoautot. Seega püstitas Köln 2002. aastal omapärase rekordi.
Muide, nimetus Christopher Street Day on kasutusel Saksamaal ja Šveitsis, Austrias nimetatakse homode rongkäiku vikerkaareparaadiks, ingliskeelsetes maades on aga kasutusel Gay Pride või Pride Parades. Austraalias on sellised paraadid segunenud karnevalitraditsioonidega ja kannab nimetust Mardi Gras.
CSD-paraadid on muutunud juba arvestatavaks poliitiliseks teguriks, millega on sunnitud isegi poliitikud arvestama. CSD-paraadidega samal ajal korraldatakse paljudes linnades kultuurinädalaid, millel osaleb arvukalt tuntud artiste.
Alates 1991. aastast annab organisatsioon EPOA (European Pride Organisers Association, Euroopa CSD-organisatsioonide liit) ühele linnale Europride’ tiitli. Linn, millele see tiitel on antud, püüab organiseerida eriti suurejoonelise CSD-paraadi, et saavutada suuremat rahvusvahelist tähelepanu.
Sel aastal toimus vikerkaare paraad Berliinis 27. juulil, osavõtjaid ja uudistajaid oli nii palju, et rongkäigu alguspunktis Kurfürstendammil polnud võimalik ei istuda ega astuda. Kui internetis avaldatud infot uskuda, siis oli sel aastal osalejaid 300 000 ja uudistajaid miljoni ringis.
Meeletus palavuses liikus vähemalt viis tundi kestnud rongkäik Brandenburgi värava juurde, kus toimus kontsert. Peab aga tunnistama, et lilladel, pededel ja homodel on järjest raskem igal aastal uusi loosungeid ja nõudmisi välja nuputada. Jutud lillade diskrimineerimisest on kõiki juba ammu ära tüüdanud ja keegi ei võta sedalaadi etteheiteid enam tõsiselt. Aga mis siin ikka pikalt heietada, üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Peter Hagen

0

Your Cart