Biseksuaalsuse bioloogilised faktorid

Kahesoolisus on põhimõtteliselt täiesti normaalne bioloogiline nähtus, mida esineb looduses pea kõigi viljastamise teel paljunevate organismide juures. Isegi kõige väiksemas bioloogilises ühikus rakus on olema pärilik kood mõlema soo arenguks.

Algselt kannab rakk biseksuaalseid tunnuseid ning võib seega välja arendada nii mees- kui ka naissugutunnuseid. Loote kromosomaalne sugu määratakse juba viljastushetkel (XX – tütar, XY – poeg). Olgu siinkohal öeldud, et hälbega X-kromosoomi pärib homoseksuaalne mees alati emalt, mitte kunagi isalt. Ja veel üks huvitav tähelepanek. Kui peres on mitu poega, siis kõige mehisem neist on alati esimene poeg, teine või kolmas poeg võib aga olla suure tõenäosusega kas bi või homo…
Kromosomaalne sugu aga ei garanteeri sugugi, et XY-st saab mees. Kõik sõltub meessuguhormoonidest. Kui esimese kahe kuuga loote munandid neid küllaldaselt eritama ei hakka või ei reageeri koed neile normaalse tundlikkusega, siis areneb lootest väliselt naine, olgu ta siis XY või XX. Niisiis kulgeb inimese loote areng alguses kahesooliselt ja isegi emaihus on embrüol esimese kolme raseduskuu jooksul mõlema soo tunnused. Alles neljandal kuul algab monoseksuaalsete suguorganite areng (samal ajal känguvad teise soo tunnused). Kuid isegi pärast sündi jäävad inimesel teatud teise soo tundemärgid. Igas mehes on naiselikkuse elemente ja vastupidi. Inimese hormoontalitus on alati kahesoolise iseloomuga. Näiteks toodab naise organism meessuguhormooni, mis määrab tema seksuaalsuse. Seega pole olemas sajaprotsendiliselt naiselikke naisi või sajaprotsendiliselt mehelikke mehi. Iga inimese seksuaalsuses on olemas biseksuaalne moment, hoolimata sellest, kas ta seda eitab või mitte. Sama väidab ka saksa psühholoog Konrad W. Sprai, kes on öelnud, et mida vihasemalt keegi biseksuaalsuse teemal rääkides reageerib, seda suurema tõenäosusega ta ise bi on. „Hüperreaktsioon on ainult instinktiivne kaitserefleks,” väidab Sprai.

Niisiis kuulub kahesoolisus inimese põhiolemusse, kuigi uuemal ajal tehtud uuringud näitavad selgelt, et inimese biseksuaalsus ei sõltu ainult bioloogilistest teguritest. Iga inimene läbib oma arenemisteel biseksuaalse etapi, millal erootilised tunded võivad olla suunatud mõlemale soole. See arenguetapp hõlmab lapsepõlves mõned aastad enne murdeiga, millal, kui areng kulgeb häireteta, heteroseksuaalne kiindumus hakkab võitma järjest enam pinda. Lõplik sooroll kinnistub esimese seitsme eluaasta jooksul ning tegelik seksuaalne eelistus kujuneb lõplikult välja alles pärast murdeiga, kusjuures suurt mõju avaldavad nii keskkond kui isiklikud elamused. Väga eredad seksuaalsed elamused võivad peale puberteeti tingitud-reflektoorse mehhanismiga soorolli muuta. Biseksuaalse etapi teine tegur, homoseksuaalne suhtumisviis, nihkub murdeeas üha enam tagaplaanile, seda tõrjutakse järjest tugevamini kõrvale. Tõrjumist mõjustavad palju enam, kui võib-olla arvatakse, ühiskonnas eksisteerivad seisukohad. Tõrjutud homoseksuaalne suhtumisviis ei lakka siiski olemast, vaid omandab ainult teisi vorme, selle seksuaalne ilme väheneb ning tuleb esile teisel kujul, lugematutes vormides, millega ühiskond nõustub ja millesse suhtutakse kui normaalsesse ellu kuuluvasse.
Olgu siinkohal märgitud, et osa psühholooge eitab meeste biseksuaalsust, nende arvates on bimeeste puhul tegemist pigem passiivsete homodega. Viimased erinevad heteroseksuaalsetest meestest või aktiivsetest homodest ka välise kehaehituse poolest – neil on hulk feminiinseid jooni, ka hormonaalsetes reaktsioonides. Passiivsetel homodel on tihti puudulik karvakasv, lai vaagen, kitsad õlad ning naissoole iseloomulik rasvaladestus.
On tähelepanuväärne, et nii biseksualistid kui ka passiivsed homod on väga tundlikud ja kergesti haavuvad. Selliseid inimesi lähemalt tundma õppides märkame, et oma sisimas tunnevad nad seksuaalset huvi sookaaslaste vastu, kuid samas ei jäta ka vastassoo esindajad neid ükskõikseks. Enamik inimesi surub juba noores eas maha oma biseksuaalsuse, kuna sisendatud tabud, hirm ja kartus homoseksualistiks tembeldamise ees pääsevad nendes domineerima.

Biseksuaalsus ei ole mingi looduse eksitus
Biseksuaalsus on sama vana kui suguelu ise. Peaaegu kõigis antiikaja mütoloogiates esinevad jumalad nii naistena kui ka meestena. Isegi päkapikku, kes oli üheaegselt mees ja naine, austati keskajal kui kõrgemat olevust. Näiteks sumerid uskusid, et algselt on kõik inimesed biseksuaalsed. Saksa psühhiaater Magnus Hirschfeld (1868–1935) küsitles omal ajal 600 inimest nende seksuaalsete eelistuste kohta. Umbes 5 protsenti vastanutest pidas end biseksuaalseks. Ilmselt oli tegu teadliku valega, sest usaldusväärsetest uuringutest on teada, et vähemalt 33 protsenti meestest ja 25 protsenti naistest elavad oma biseksuaalsuse välja, tõsi küll – salaja.
Väga tõenäoline, et see protsent on viimastel aastakümnetel isegi suurenenud. Oma osa on muidugi ka 1960. aastate seksirevolutsioonil, mis lõi biseksuaalsetele inimestele paremad suhtlemisvõimalused. Erootika- või pornoajakirjad hakkasid avaldama vastavasisulisi tutvumiskuulutusi. Tänu neile ja ka teistele võimalustele püüavad biseksuaalsed inimesed oma naudinguvajadusi häbenemata välja elada.
Kuna nad on sügavama tundemaailmaga ja meelelisemad kui heteroseksuaalsed inimesed, on neile äärmiselt tähtis pakkuda oma partnerile maksimaalset naudingut. Tavainimeste mõistmatus ja vaenulikkus igasuguste biseksuaalsete ilmingute vastu teeb neile väga haiget. Seepärast varjavad biseksualistid oma eelistust. Kuid erinevalt enamikust homodest ei kannata nad oma olemuse pärast psüühiliselt ega tunne end õnnetuna. Vastupidi, nad naudivad oma kahesoolisust ja mõistavad, et omasooiharus kuulub nende olemuse juurde ning ainult rikastab nende seksuaalelu. Nad on kategooriliselt selle vastu, et biseksuaalsust klassifitseeritaks haiglaseks kalduvuseks, ega kannata mingite komplekside või süümepiinade all, mida tuleb ette nende juures, kes ei tea isegi, kes nad on või mida nad tahavad. Biseksualistid armastavad täiesti teadlikult mõlemast soost inimesi ega pea ennast ebanormaalseks, kuigi avalik arvamus seda ikka veel väidab. On lausa hämmastav, kui palju mehi on anonüümsetes küsitlustes tunnistanud, et neil on olnud homoerootilisi unelmaid. Naised aga jutustavad eriti südamlikust suhtumisest teistesse naistesse või sõbrannasse. Seksuoloogid on juba ammugi tähele pannud, et väga paljud inimesed tunnevad varjatud seksuaalset huvi nii meeste kui ka naiste vastu. Sellised tähelepanekud lubavad oletada, et neid, kes oma biseksuaalset loomust välja elavad, on tunduvalt rohkem, kui seni arvatud.
Biseksuaalseid inimesi ei tohi segamini ajada hermafrodiitidega, kellel esinevad mõlema soo tunnused. Biseksualistid on välimuselt kas naised või mehed. Neid eristab heteroseksualistidest vaid see, et nad saavad seksimises mõlema soo esindajatega palju suuremat rahuldust kui nn. normaalsest vahekorrast. See aga ei tähenda omakorda seda, et biseksuaalne naine tunneks end mehena või biseksuaalne mees vahekorras mehega tunneks end naisena. Asjaosaliste jutu järgi ei rikasta biseksuaalsus mitte ainult nende endi, vaid ka nende partnerite seksuaalelu. Rõhutan veel kord: biseksualistid on palju tundelisemad kui heterod ning neile on väga tähtis partneri rahuldamine.

Biseksuaalse naise käitumine
Kaasaegse laialdase seksuaalse selgitustöö tulemusena on paljud naised hakanud mõistma, et nad on meestele eelkõige seksuaalse rahulduse objektiks. Naise biseksuaalsust vallandavaks tähtsaimaks teguriks on tema mees, kes küll teda armastab, kuid ei suuda ega oska rahuldust pakkuda. Lõpuks avastab naine, et intiimne kontakt teise naisega annab talle kaua ihaldatud naudingut ja rahuldust. Seega tõukab naise lesbilisse vahekorda igatsus täiusliku seksi järele, ilma et ta seejuures tahaks oma meest kaotada. Biseksuaalsete naiste meelest ei ole intiimvahekord sõbrannaga truuduserikkumine. Sageli võtavad nad ka oma mehe kampa. Biseksuaalsed naised suudavad keelatu piiri ületada palju kiiremini kui mehed. Lesbiliste armumängude arsenal on tohutu, ja niipea, kui moraalsed tõkked on langenud, ei tunne nende fantaasia enam mingeid piire. Biseksuaalsed naised hindavad kõrgelt seksuaalset naudingut ega tee sellest numbrit, kui seks oma mehega ei peaks pakkuma seda, mida tegelikult vajatakse. Binaiste põhiargument on järgmine: „Niipea kui mees on oma jao kätte saanud, vajub ta ära ja kaotab igasuguse huvi partneri vastu. Kuid naine ei väsi nii kiiresti, ta on õrn seni, kuni ollakse õrn tema vastu.”

Ka tegelikult on naudingu mänguruum kahe naise vahel märksa suurem kui mehe ja naise vahel. Naised võivad teineteist tundide viisi hellitada ja on valmis käiku laskma kogu oma leidlikkuse, et aga partnerile naudingut pakkuda. Nad erutavad teineteist vastastikku kuni orgasmini, silitavad rindu, jalgu, anduvad kõigi kehaosade hellitamisele. Kõik see näib mõlemale poolele suurt rahuldust pakkuva mänguna, mida pole võimalik võrrelda mehe ja naise vahel toimuva kangekaelse võtmise ja andumise võitlusega.
Uurides naistevahelise armumängu tehnikat, tuli Alfred Kinsey (1894–1956) järgmisele järeldusele:
95–98% naistest erutavad teineteist suudluste ja rindade ning genitaalide puudutamisega;
77% kasutavad keelesuudlust;
85% erutavad keelega rindu ja rinnanibusid;
78% ärritavad vastastikku suuga genitaale;
56% hõõruvad vastastikku genitaale.
Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, nagu kasutaksid binaised nendes mängudes vibraatoreid või kunstpeeniseid, selgus, et erinevalt lesbidest kasutavad binaised selliseid abivahendeid väga harva. Pealegi ei taha nad erinevalt suuremast osast lesbidest loobuda päris peenisest.
Ühetaolised on ka küsitletud binaiste arvamused: „Biseks pakub naudingut.” Sellised naised näevad intiimses mängus sõbrannaga tugeva naudingu allikat, kuid sealjuures ei taha nad mingil juhul loobuda mehest kui teisejärgulisest lõbuvahendist.
Ühe anonüümse küsitluse andmetel tunnistas 65 protsenti vastanud naistest, et nad on tundnud sõbranna puudutuste ajal seksuaalset erutust. 28 protsenti on sel viisil isegi orgasmi saanud. 87 protsenti aga tunnistas, et lesbiline kontakt on neile palju suuremat naudingut pakkunud kui vahekord mehega. Oleks aga naiivne korraldada analoogilist küsitlust meeste hulgas, sest paljudele mehepoegadele on homoerootilised kontaktid täielik tabu. Mehele pole oluline mitte nauding, vaid eelkõige tema sooline identiteet.
Nii mõnigi noor naine, kel oli tõsiseid raskusi mehega orgasmi saamisel, on avastanud sõbranna kaasabil oma biseksuaalse kalduvuse. Sõbrannaga seksides on saadud tugev orgasm juba esimesel korral. See ei tähenda, et ta muutuks oma mehe vastu jahedaks. Vastupidi, alles nüüd õpib ta oma meest tunnetama ning õpib ajapikku ka temaga orgasmi saama. Seega on meestel nende biseksuaalsete naiste kõrvalehüpetest ainult kasu.

Biseksuaalne mees
Naiste lesbismisse suhtutakse erinevalt, kuid mitte kunagi hukkamõistvalt. Üldiselt iseloomustatakse lesbilist armumängu kui midagi „süütut ja kahjutut”. Kui binaine on abielus, siis tema mees kas aktsepteerib oma abikaasa kalduvust või suhtub sellesse eitavalt. Positiivse suhtumise korral võib naise biseksuaalsus teda isegi sel määral erutada, et ta palub luba nendest mängudest osa võtta. Kui naise sõbranna jääb nõusse, võidab mees igal juhul väga palju.
Abielumehe homoseksuaalsesse kalduvusse suhtutakse kui millessegi räpasesse ja perverssesse. Seega pakub biseksuaalse mehe abielu rohkem ainet konfliktideks kui vastupidisel juhul. Varem tembeldati biseksuaalne abielumees pikema jututa homoks, kes olevat abiellunud vaid oma haiglase kalduvuse varjamiseks. Sellises suhtumises pole ka tänapäeval midagi muutunud.

Kuigi paljud naised julgevad tunnistada oma biseksuaalsust, oli Kinsey veendunud, et meeste hulgas on biseksualiste siiski rohkem. Sageli suruvad mehed endas biseksuaalsuse alla, sest nad ei taha, et neid homodeks peetaks. Pealegi söandavad paljud mehed tunnistada (vähemalt endale) oma biseksuaalsust, kui nad on juba üle 30 ning ammugi abielus. Loomulikult leidub ka neid homoseksuaalseid mehi, kes abielluvad ainult sellepärast, et näida avalikkuse silmis normaalse mehena. Kuid tavaliselt jooksevad sellised abielud karile. Kui aga abielus mees on kas vähem või rohkem biseksuaalne, on ta raskes olukorras. Ta tunneb end oma abikaasa kõrval õnnetuna, sest naine suudab rahuldada ainult poole tema tegelikest vajadustest. Asi on selles, et bimees ei suuda ilma homoseksuaalsete kontaktideta kaua vastu pidada. Kodurahu huvides on mees sunnitud oma homoseksuaalsete soovide rahuldamiseks mitmesuguseid trikke välja nuputama. Bimeeste puhul on tüüpiline seegi, et nad kasutavad väga harva homoprostituutide teenuseid. Samuti ei poolda nad juhuvahekordi. Homodel on aga pearõhk puhtalt füüsilise erutuse rahuldamisel ükskõik kellega ja kus tahes.
Bimehed loovad kõige parema meelega kontakti teise bimehega, kellelt nad leiavad mõistmist. Ja veel üks oluline moment, mis eristab biseksualisti homoseksualistist: niipea kui bimees on olnud homoseksuaalses vahekorras mehega, tunneb ta tugevat vajadust naisega seksida. Samas ei erine biseksuaalsete meeste armumäng mitte millegi poolest homode omast. Kõige rohkem praktiseeritakse genitaalide ärritamist ning vastastikust onaneerimist, mida Hirschfeldi andmetel teeb 40 protsenti homodest seksuaalse rahulduse saamiseks. Teisel kohal on suuseks ning kolmandal anaalne vahekord.
Küllalt sageli on biabielumeestel hea ja ustav sõber, kellega neil on regulaarsed homoseksuaalsed kontaktid. Sellised bimehed on üldiselt tasakaalukad ja oma eluga rahul. Alles siis, kui nad mingil põhjusel oma sõbra kaotavad, võivad neil tekkida tõsised probleemid, sest siis on neil suureks mureks uue püsiva partneri leidmine. Kui bimees on endale leidnud uue kindla partneri, saavutab ta taas hingerahu ning naudib oma kaksikelu.

Biseksualisti portree
Nii mõnegi inimese elu kulgeb aastaid oma tavalist rada. Kord rohkem seksi, kord vähem. Kuid mees mehega või naine naisega? Mõeldamatu, leiab enamik. Mis aga juhtub siis, kui inimene tabab end äkki mõttelt: kui õige prooviks…
Öö, mil Anne (27) esimest korda naisega seksis, algas õigupoolest täiesti tavaliselt. Mõlemad sõbrannad olid õhtustanud restoranis. Anne jäi hilja peale ega tahtnud enam koju sõita. Linda kutsus ta enda poole ööbima ja Anne jäi nõusse. Ta helistas oma mehele koju ja ütles: „Maga hästi, musike, ma jään täna öösel Linda juurde.” Kas ta võis ohtu aimata? Loomulikult mitte, sest sõbranna pool ööbimises pole ju midagi ebatavalist. „Miks ma ei pidanud sõbrannaga voodit jagama? Ma ei teinud sellest mingit numbrit,” meenutab Anne. „Äkki tundsin oma kehal Linda kätt. Alguses ma isegi ei teadnud, mida teha või kuidas reageerida. Ma lihtsalt ei söandanud end liigutada. Tema sõrmed libisesid imeõrnalt üle minu ja ühtäkki ma tundsin, et naudin neid silitusi. Minu rinnanibud läksid kikki, mõistus oli nagu välja lülitatud, tahe halvatud…

Tajusin vaid, kuidas ta hellalt mu jalad laiali lükkas ning mingil hetkel tundsin oma kõige intiimsemal kehaosal tema keelt! Ma nautisin seda nii, et hakkasin erutusest üle kogu keha värisema. Nii palju meeletult kõditavat õrnust polnud ma kunagi varem kogenud – ei oma mehega ega kellegi teisega. Kõige ilusam oli see, et ma ei pidanud millegagi oma pead vaevama. Linda teadis täpselt, mida ma vajan. Me õrnutsesime, kuni väljas hakkas koitma. Lõpuks vajusime teineteise embuses sügavasse kosutavasse unne. Alles siis, kui ma taksoga koju sõitsin, mõtlesin: mu jumal, millega ma hakkama sain? Kas olin teinud kõrvalehüppe? Või selline vahekord ei loe? Esialgu ei taha ma Lindat kohata…”

Kas südametunnistusepiinad on normaalsed, kui inimene endas biseksuaalsuse avastab?
„Minul neid küll ei olnud,” avameelitseb 23-aastane autojuht Rain. „Vastupidi, minule oli see tõeline vabanemine, kui ma avastasin oma homoseksuaalse kalduvuse. Seks naistega on mulle alati pettumust valmistanud. Ma lihtsalt ei leia naistega seda hingelist kontakti, mida ma vajan. Jah, seksin küll naisega, kuid pärast on hinges üsna õõnes tunne, eriti siis, kui pean naisterahvaga vestlema asjadest, mis mind üldse ei huvita.

Kord tutvusin jõusaalis 31-aastase Andresega. Hiljem, kui ma teda tundma õppisin, selgus, et ta on maruvahva kutt. Mäletan, kuidas ta mulle kord otse näkku ütles, et ma näen hea välja ning ta tahaks minuga mürada. Mõne teise puhul oleksin vihastanud, kuid ta ütles seda sellise siira otsekohesusega, et jäin keeletuks. Ühel heal päeval kutsus ta mind enda poole külla. Muidugi oli alguses harjumatu suudelda meesterahvast, aga kui me siis voodisse heitsime, nautisin tema musklis prinki keha, head jämedat vänta – aga eelkõige tema mõnusat suhtumist minusse. Aja jooksul kiindusin temasse nagu koerakutsikas peremehesse.
Samas pean tunnistama, et naisterahva sõnaohtrad tundeavaldused jäävad vähemalt minu jaoks kuidagi lahjaks. Aga kui Andres kõditab oma vuntsidega mu kaela ja sõrmedega läbi juuste libistab – käib sihuke mõnujutt kehast läbi, et anna või otsad ära! Kui ta puudutab hellalt oma himurate huultega minu põske ja sosistab: „Sul on jälle habe ajamata,” siis neil hetkedel olen ma valmis naissoo unustama. Jumaldan tema napisõnalisi poolehoiuavaldusi! Ma olen ära pidanud kolm tüdrukut ja tagantjärele meenutades on isegi kahju ajast, mis ma nende tühiste olendite peale raiskasin. Mul on ka praegu tüdruk, kellest ma ei tahaks lahkuda, kuid ammugi ei soovi ma Andrest kaotada. Vahepeal on mu pruut hakanud tähele panema, et ma saan Andresega kahtlaselt hästi läbi. Kord leidis ta mu öökapilt Andrese foto. No oli alles skandaal! Tegin talle selgeks, et ta ei suuda ka parima tahtmise korral mulle sõpra asendada. Ma ei tea, mis edasi saab, kuid Andrest ma kaotada ei taha!”

Seks kolmekesi – kas kuldne kesktee?
Palju biseksualistid satuvad kiiresti vastuoluliste tunnete keerisesse. Nad on ühtaegu õnnelikud ja õnnetud ega oska seisukohta võtta.
29-aastane Sven kohtas õllesummeril meeldivat abielupaari, kes ilma igasuguse häbita tunnistas, et nad on biseksualistid. Sven laskis ennast pehmeks rääkida ning koos sõideti abielupaari eramusse.
„Õigupoolest heitsin ma silma naisele ning võtsin meest kui paratamatut kaasnähtust. Aga kui siis pärast grupikaks kiskus ja mees oma naise nähes mulle suuseksi tegema hakkas, lõin vedelaks, korjasin asjad kokku ning tegin vehkat. Kõige jaburam on asja juures see, et edaspidi hakkas minu seksuaalsetes fantaasiates domineerima mees ning ma ei suuda nendest kujutlustest kuidagi vabaneda. Ka oma naisega seksides pean ma mõtlema suurte väntadega atleetlikele meestele – ainult siis saan tugeva orgasmi. Kas ma söandaksin kunagi mehega mürada? Kes teab, aga sellisel juhul peab ta mulle väga sümpaatne olema. Seni pole sellist kohanud…”
Seksi kolmekesi armastavad kõik biseksualistid, kuid sagedamini eelistatakse ühte omasoolist partnerit. Naistele on petting sõbrannaga sageli esimeseks seksuaalseks kogemuseks, sest teismelisele tüdrukule pole temavanune poiss veel huvitav. Umbes iga kümnes naine ei ütle ka abielus olles ära sellest, mida suudab pakkuda teine naine.

©Peter Hagen