Meeste erilised suhted Vana-Kreekas

9 minutit lugemist

Antiikne Kreeka püüdles ilu ja harmoonia poole ning on õhtumaadele olnud aegumatuks eeskujuks. Kreeklased olid alati vastuvõtlikud meelale ilule ning see kehtis eelkõige inimliku natuuri kohta.

Terve ja harmooniliselt arenenud mehe või naise keha vääris alati imetlust. Arvestades aga asjaoluga, et naine oli allasurutud seisus, tema osavõtt avalikust elust vägagi piiratud, kandus inimkeha imetlemine tugevamale soole. Vana-Kreekas tõsteti ühemõtteliselt esile meest ning ainult tema kujunes vaimse elu keskpunktiks. Ilusa ühendamine heaga (Kalos kai Agathos) muutus ideaaliks. Kreeklased lausa jumaldasid ilu. Nad uskusid, et ilusas kehas asub ka ilus hing, kelle eest tuleb hoolt kanda. Kogu Homerose looming – ja teda peetakse inimkonna üheks suurimaks luuletajaks – on algusest lõpuni hümn ilule. Tema loomingus mängivad ilusad näod, noored kehad pearolli, rääkimata eeskujuks muutunud Helenast…

Vana-Kreekas oli lubatud kõik, mis pakkus lõbu. Füüsiline kontakt meeste vahel polnud mitte ainult igapäevane nähtus, vaid seda ei häbenetud kujutada ka loendamatutel vaasidel ja taldrikutel.

„Iliases” tuleb Hektori raugast isa Achilleuse juurde, et paluda tal poja surnukeha välja anda. Hoolimata suurest leinast poja kaotuse pärast, imetleb ta Achilleust – ilusat meest, kes tema poja tappis.
Ilu lummuses oli isegi Zeus, kui ta Gandymedese enda juurde tõi. Kuni tänase päevani on seda „armastust” erinevalt tõlgitsetud. Xenophan aga kirjutab oma „Pidusöögis”: „Minu arvates viis Zeus Gandymedese Olymposele mitte tema keha, vaid sisemise ilu pärast.”
Me ei tohiks siiski tolleaegsete käsikirjade tõlgitsemisel fantaasiale vaba voli anda. Paljud Vana-Kreeka uurijad on läinud sellele libedale teele, et on ürikuid tõlkides unustanud, et nende mõistmiseks on vaja omada selget ettekujutust tollest kaugest ajast, mitte aga tõlgendada. Kas selles vääritimõistmises on süüdi tohutu ajavahemik, mis meid kreeklaste antiiksest kultuurist lahutab? Või see, et antiikse Kreeka uurijad ei ole kreeklased? Või meie kristlikust puritaanlikkusest moondunud suhtumine meestevahelistesse suhetesse?
Pederastia, mis tähendab kõigis keeltes teatud seksuaalset orientatsiooni, oli Vana-Kreekas pedagoogiline institutsioon, mis rajanes mõnede ajaloolaste arvates eelkõige puhtal omakasupüüdmatul armastusel, aga mitte homoseksuaalsetel suhetel. Kes pole võimeline mõistma vanakreeka mehe armastust andeka nooruki vastu ega oska selles näha midagi kõrgemat ja püha, vaatab mööda kogu antiikse maailma vaimsest dimensioonist ning jääb oma rikutusega väljapoole seda, mida tollane kultuur üldse esindab. Sellised sõnad nagu Eros, armastatu või armuke ei tähendanud mitte alati erootilis-füüsilist suhet.
Kes teab, kuidas need asjad tegelikult olid, kuid üks on selge: antiikajal hindasid ilu nii inimesed kui jumalad ja homoseksuaalsuse kriteeriumid olid tollal hoopis teistsugused kui tänapäeval. Poistearmastus tegi riigikodanikule vaid au ning auväärsed kodanikud uhkeldasid üksteise ees oma õpilaste arvuga.

Teeksime nüüd juttu pederastiast, mis oli 6.–4. sajandil eKr. tähtsaim meetod mehepoegade kasvatamisel. Sobivasse vanusegruppi kuulusid poisid vanuses 12-18 aastat. Nad võisid saada endale saatjaks mehe, kes oli tavaliselt vanem kui 20 aastat. Seepärast oli suur õnn ja au saada tunnustatud kodaniku hoolitsuse alla. Seevastu peeti suureks häbiks, kui noorukit ei peetud sellise sõpruse vääriliseks. Sellisesse ühendusse suhtus mõistvalt ka poisi isa, kes oli uhke selle üle, et lugupeetud kodanik tema poja välja valis. Pealegi võttis kasvataja üle eestkostja ja nõuandja kohustused.
Selle tava juuri tuleb otsida doorialaste juurest, kes olid väga vaprad ja sõjakad. Kui doorialased Kreeka aladele tungisid, sillutasid nad teed pederastiale, sest nad elasid välilaagrites ja olid ise tulevaste sõdalaste õpetajad ja juhid.
Päevade kaupa tolknesid kiimalised mehed spordiväljakutel, et nautida noormeeste alastust ning otsida endale välja meelepäraseid „õpilasi”. Ilusa kehaehitusega noormeestele tehti nende enda poole võitmiseks väikesi kingitusi. Tavaliselt olid need kütitud metsloomad, kukk, jänes või koer, aga ka noorukile pühendatud amfora, millel kiitvad sõnad nooruki aadressil.
Kasvandiku väljavalimisel oli määrav kriteerium õpilase ilu, sest ainult nägusa nooruki sisemaailm oli väärt, et seda kultiveerida ja temast õiget meest teha. Kuid sellisele valikule on ka teine selgitus: õpetaja eelistas ilusat õpilast, sest ta oli seksuaalselt erutav.
„12-aastase poisi sarm on ihaldusväärne,” kirjutas kreeka filosoof  Straton 300. aastal e Kr, „kuid 13-aastaselt on poiss veelgi ihaldatavam. Veel magusam on armastuse õis 14-aastaselt ja 15–16-aastaselt jõuab tema võlu jumalikku ikka.”
Kuid kahtlasevõitu teooria järgi tähendas pederastias armastus hingelist, mitte füüsilist lähedust. Vähemalt algses tähenduses kujutas see endast „armastust” ilma Aphrodite saateta, nagu tollal öeldi. Armastusjumalanna „osavõtt” tähendas kehalist armastust. Fakt on see, et pederastia tänapäevases tähenduses oli ka tollal karistatav ning seadusega keelatud.

Ateenas praktiseeriti pederastiat kui institutsiooni kõrgemas seltskonnas. „Armuke”, kelleks oli täiskasvanud mees, jagas „armastatule” ehk noorukile oma teadmisi, elukogemusi ja oskusi. Õpilane tasus aga õpetajale oma iluga. Täpsemalt öeldes oli õpetaja suurim rõõm näha oma kasvandikku alasti sportimas. Ka kuulus Sokrates (469–399 eKr) pidas oma õpilasi armukesteks, leides, et ainult see, kes  armastab, on võimeline teistele midagi õpetama. Teisalt stimuleeris õpilaste ilu õpetajat andma endast parimat. Kreeklaste meelest oli välimine ilu, mis ümbritses sisemist ilusat hingelist maailma, motiiviks igale õpetajale.

Ühised vestlused haarasid paljusid valdkondi ning nende eesmärk oli kasvatada noorukit seadusekuulekaks ja kõrge moraaliga kodanikuks. Kasvataja käis noorukiga teatris ning püüdis temas äratada huvi kaunite kunstide vastu, arendades tal samas kriitikameelt.
Nooruk pidi kasvatajat austama ja temast lugu pidama ning kogu oma käitumisega näitama, kui tugevasti ta temaga seotud on. Sealjuures tuleks märkida, et kasvatajat ja kasvandikku ei ühendanud ainult hingeline side. Seda täiendas nendevaheline füüsiline kontakt. Arvukad kujutised vaasidel annavad ettekujutuse, milline see kontakt välja nägi. Paljudel vaasidel on kujutatud meest, kes silitab nooruki genitaale, kusjuures mõlema vahel on alati teatud distants. Pole mingit kahtlust, et tollal kehtisid kirjutamata reeglid, millest „armunud” juhindusid. Suhete alguses pidi nooruk vältima kasvataja puudutamist (ka juhuslikku), kuni kasvataja ühel päeval märku andis, et suhe võiks „süveneda”, sest kasvataja nägi poisi näppimises oma seksuaalsete soovide täitumist.
Sokrates armus Alkibiadese-nimelisse noormehesse ja kannatas sellepärast tugeva stressi all. Alkibiades oli Ateena üks ilusaimaid noorukeid ja Sokrates pidi teda alailma kaitsma teiste meeste eest, kes poissi endale himustasid.
Sageli läksid mehed poisikeste pärast omavahel kaklema. Asi oli selles, et nõudmine ületas pakkumise. Liiga palju oli bi- või homoseksuaalseid mehi ja liiga vähe nägusaid poisse.
Nii kummaline, kui see ka ei ole, kuid samal ajal peeti homoseksuaalseid suhteid täiskasvanud meeste vahel tabuks. Näiteks kritiseeris Ateena riigimees Solon (u. 640– u. 560 eKr), olles ise paadunud homo, riigis lokkavaid pahesid ja nõudis homodele isegi surmanuhtlust. „Lähemad suhted” olid lubatud ainult täiskasvanud mehe ja 12–17-aastase poisi vahel. Niipea, kui noorukil hakkas kasvama habe, oli „kasvatusülesanne” lõppenud – „kasvataja” suureks meelehärmiks.

Vanade kreeklaste suhtumine õpilase ja õpetaja füüsilisse kontakti oli pehmelt öeldes vastuoluline. Nimelt pandi noorukile pahaks, kui ta kasvataja askeldamist oma genitaalide kallal nautis. Poistearmastuse puhul tohtis genitaale hellitada ainult käega. Veel oli lubatud nn. reieühendus, mis seisnes selles, et vanem mees rahuldas end oma sugutit tema ees seisva poisi reite vahel hõõrudes. Igasugune muu kontakt oli taunitav, anaalseks aga rangelt keelatud.
Poisikeselt nõuti, et ta võtaks sellisest ühendusest osa passiivselt ega erutuks. (Sama nõue kehtis ka prostituutidele.) Olla füüsilises kontaktis seksuaalselt erutunud inimesega ja mitte „lõbu tunda” on võimalik vaid siis, kui partner on ülimalt vastumeelne. Kuidas ka mõned Vana-Kreeka uurijad ei püüa õpetaja ja õpilase suhteid ilustada, avaldub sellises suhtumises kentsakas kaksikmoraal. Nagu öeldud, ei võtnud nooruk erootilisest mängust osa (huvitav, kes seda kontrollis?). Ta võis vanema kaaslase mõningaid hellitusi küll aktsepteerida, kuid ei tohtinud asuda passiivsesse rolli ega muutuda seksuaalse iha objektiks. Tulevase kodanikuna ei tohtinud teda häbistada. Mehele omaseks peeti juhtivat rolli ning kuna ka nooruk pidi saama selliseks meheks, siis olnuks passiivne roll alandav.
Et paljud mehed ihaldasid lähemaid suhteid noorukitega, kasutasid viimased seda pahatihti omakasupüüdlikult ära. Timarchose-nimeline poiss vahetas pidevalt ühe rikka mehe teise vastu ja elas nii külluses. Ta raiskas oma „kasvatajate” varandust joomingute ja naiste peale ning läks lõpuks selle eest kohtu alla. 346. aastal eKr tunnistas kohus Timarchose homoprostituudiks ning võttis temalt kõik kodanikuõigused. Asi oli selles, et Timarchos oli astunud keelatud anaalsesse vahekorda. Luuletajat Agathoni, kes oli nooruses poliitik Pausaniase intiimsõber, sama asja eest aga ei karistatud. Siiski pilkasid kreeklased Agathoni kogu elu pakspersseks, sest ta ei olnud välja pakkunud mitte ainult oma taguotsa, vaid anaalsest vahekorrast ka lõbu tundnud. Kreeklaste arvates pidi õige mees sellisest asjast hoiduma.

Kõrvuti öösel, kõrvuti päeval lahingus.

Kui häbistavaks sellist rolli peeti, näitab kujukalt maaling ühel atika vaasil, millel on kujutatud kummargil pärslast ja tema selja taga kõvastunud sugutiga kreeklast. Pildi allkiri selgitab: „Ma olen Eurymedon. Ma laskusin kummargile.” Nõu on valmistatud pärast ateenlaste võitu Eyrymedoni jõe ääres 460. aastal eKr ning annab omapärasel viisil edasi võidujärgset eufooriat. Alandatud ja häbistatud on see, kes on taolise teguviisi (anaalseksi) ohver. Anaalset vahekorda kahe sõbra vahel peeti aga lausa häbiväärseks. Muide, kreeka keeles tähistakse passiivset homoseksuaalsust samade sõnadega, mida kasutati ühiskonna heidikute puhul. Olgu vahemärkusena öeldud, et samasugust suhtumist kohtab tänapäevalgi – näiteks vanglates, kus anaalseksi harrastavad kinnipeetavad pole ise mitte alati homod. Asi on selles, et sundides kaasvangi anaalseksile, näidatakse üleolekut ja oma kohta vangide hierarhias.
Mõned uurijad on siiski seda meelt, et säilinud ülestähendused ja arvukad kujutised vaasidel lubavad järeldada, et Vana-Kreekas olid kasvataja ja kasvandiku vahel homoseksuaalsed suhted selle mõiste kõige otsesemas tähenduses.
Siiski oleks väär vaadelda homoseksuaalseid suhteid Vana-Kreekas kui ühiskonna poolt aktsepteeritud perverssust. Sageli kuid või aastaid kestnud sõdades noortesse meestesse kuhjunud seksuaalne pinge leidis täiesti mõistetavatel põhjustel homoerootilise väljundi. Paljugi osutab sellele, et homoseksuaalsed suhted suurendasid linnriikide kaitsevõimet. Pea igal relvakandjal oli kaasvõitleja, kes oli tema lähim sõber, intiimpartner ja usaldusalune. Homoseksuaalne side kahe sõbrustava või koguni teineteist armastava sõdalase vahel tugevdas mõlema võitlusvaimu. Nad kaitsesid teineteist vapralt ja sõbra hukkumisel võitles teine sõdalane edasi veelgi raevukamalt, et oma kalli kaaslase surma eest kätte maksta.

©Peter Hagen