Advokaat annab nõu: Kuidas käituda ülekuulamisel?

Kriminaalmenetluses võidakse sind ülekuulamisele kutsuda kahtlustatavana või tunnistajana. Nende kahe vahel on oluline vahe.

Tunnistajana oled sa kohustatud andma tõeseid ja täielikke ütlusi. Valetamise eest näeb seadus ette kriminaalvastutuse. Isegi siis, kui sa väidad, et ei mäleta mingit asja, kuid tegelikult mäletad, on see valeütlus. Kui sa aga väga hästi ei mäleta, siis tohid igatahes öelda: „Ma arvan, et see oli nii, aga ma ei ole päris kindel.” Ülekuulamine ei ole koolieksam, kus ei tohi kõhelda.

Kahtlustatavana ei ole sa kohustatud ühelegi küsimusele vastama. Ülekuulamisele ilmumata jätta sa siiski ei või. (Samuti ei tohi uurimisasutusse, prokuratuuri või kohtu kutsel jätta ilmumata ka siis kui oled kannatanu.)
Vanasti oli uurijatel komme kutsuda kahtlustatav välja tunnistajana. Asi nägi välja nii, et uurija luges ülekuulatavale karmil ilmel sõnad peale, kuidas tal on kohustus rääkida ära kõik, mida ta teab, laskis tal anda allkirja, et teda on hoiatatud kriminaalvastutusest, ja hakkas teda siis üle kuulama sellesama kuriteo osas, milles ta teda kahtlustas. Uurija lootis, et ülekuulatav, lollike, lööb verest välja ja räägibki kõik ära. Alles siis, kui see ebaõnnestus, kuulutas uurija ülekuulatava kahtlustatavaks ja hakkas teda üle kuulama nii, nagu seadus nõudis. Võimalik, et Venemaal on see tänapäevani nii, kuid Eesti uurijad teavad juba ammu, et sellise eksitamise eest võivad neid oodata suured ebameeldivused.
Seaduse järgi ei pea kahtlustatavat või tunnistajat välja kutsuma kirja teel. Piisab helistamisest. Kui sa kutse peale kohale ei ilmu, võib uurija määrata sundtoomise. Siis tuleb politsei ja viib su paremal juhul ülekuulamisele, halvemal juhul arestikambrisse ootama, millal uurijal on mahti sinuga tegeleda. Milline on uurijal tuju pärast seda kui ta sind niimoodi taga pidi ajama? Võid isegi arvata. Ta ütleb, et sul on kindla peale midagi varjata. Seepärast ei ole kutse eiramine üldsegi tark tegu. Ei ole hea mõte vihastada inimesi, kellel on relvad ja võim. Käitu uurijaga korrektselt. Ei ole mingit mõtet hakata kohe konflikti tekitama.
Kahtlustaval on õigus võtta ülekuulamisele kaasa kaitsja, s.t. elukutseline jurist, kes annab talle kriminaalmenetluses nõu. Kui sul on vähegi midagi hinge peal, siis on soovitatav korteri- ja autovõtmed, raha ning telefon enne uurimisasutusse sisenemist kaitsja kätte anda, veel parem aga tema autosse jätta. Ega uurija ju sulle kutset esitades ei ütle, mis tal sinuga plaanis on (pole see ka postiteel saadetud kutsel kirjas).
Kui sind kahtlustatakse piisavalt rängas kuriteos, siis võidakse sind ja sinu kodu läbi otsida, andmata sulle enam võimalust midagi kõrvale toimetada. Kui on vähegi midagi karta, siis peida eelkõige arvuti (soovitavalt isegi täppiskaal, sest juba ainuüksi sellise kaalu olemasolu seostatakse narkoäriga) ja välised infokandjad enne ülekuulamisele minekut ära ning mitte mingil juhul oma koju, puukuuri või garaaži. Küllap ei üllata sind, kui öelda, et mobiiltelefonid, arvutid ja andmekandjad pakuvad tänapäeval uurijatele eriti suurt huvi. Kui sul pole võimalik andmekandjaid peita või ei jää selleks enam aega, siis purusta arvuti kõvaketas ja andmekandjad.
Kui politsei teatab ette, et tuleb näiteks kontrollima sinu relvakappi, siis ole valvel, tegelikult tahetakse sulle kes teab mida kaela väänata ja relvakapi kontrollimine on ainult ettekääne sinu korterisse pääsemiseks. Venno Loosaare juhtum on ilmekas näide, kuidas politsei sõna otseses mõttes löögiga allapoole vööd võib inimese vahele võtta…
Sina ise võid arvata, et oled aus inimene ega ole midagi halba teinud. Siiski võid sa olla suhelnud kellegi kahtlasega. Näiteks on mõeldav, et firma, millega sa äri ajad, jättis maksud maksmata, maksuametnik avastab, et sina oled kahtlase firmaga tehingu teinud, ja hakkab igaks juhuks ka sind kontrollima. Vaevalt, et sa jõuad teha taustakontrolli kõikidele, kellega sa äriasju ajad. Kui aga tekib vähimgi kahtlus, et riigil jäi raha saamata, on uurijad raevukad nagu näljased šaakalid.
Kaitsja on ülekuulamisel väga tähtis. Sa ei ole ju harjunud ülekuulamistel käima, ega? See on sulle ebatavaline olukord, kus sa oled stressis ega anna endale täiel määral aru, mida räägid. Kui enesekindel sa enda arvates ka ei oleks, võid sa esimest korda ülekuulamisele sattudes kergesti vigu teha. Kaitsjale on seevastu ülekuulamised tavaline asi. Pealegi ei ole tal põhjust närvitseda, sest ega ju teda ei kahtlustata. Kolmandaks on ta väljaõppinud jurist ja teab, millele tähelepanu pöörata. Seepärast ei maksa kunagi minna kahtlustatavana ülekuulamisele ilma kaitsjata.
Püüa ennast istuma seada nii, et kaitsjal on võimalus sind näiteks märkamatult jalaga tonksata, andmaks märku, et ära lobise. Tõenäoliselt ei sunni uurija teid kooliõpetaja kombel teineteisest eemale istuma, aga kui asjad on eriti tõsised, siis leppige igaks juhuks kaitsjaga enne kokku signaalid – mida tähendab köhatus, mida tähendab nina või kõrva puudutamine jms.
Ülekuulamisel võid sa kaitsjalt nõu küsida, kuid kaitsja ei tohi mingil juhul küsimustele vastuseid ette öelda. Kui ülekuulaja teeb midagi ebaseaduslikku, siis iga vähegi normaalne kaitsja sekkub kohe. Näiteks kui uurija hakkab nõudma delikaatseid andmeid sinu lähedase inimese kohta, siis juhib õige jurist ülekuulatava tähelepanu sellele, et tal on õigus vastamata jätta.
Kaitsjal on kaitsealusega nõu pidamiseks võimalik vaheaeg võtta. Hea oleks muidugi, kui asjad oleksid varem läbi arutatud. Kahjuks ei ole see alati võimalik, sest sa ei pruugi ette teada, millise sündmusega seoses sind üldse üle kuulama hakatakse. Seetõttu on raske ennustada, mida ülekuulamisel küsida võidakse.
Isegi kui pead kaitsjaga nõu eraldi ruumis, tasuks eriti delikaatseid asju öelda sosinal kõrva sisse, sest sajaprotsendilist garantiid, et teid pealt ei kuulata, ei saa olla.
Kerge on teha sellist viga, et süütutele küsimustele (nagu ankeetandmed) vastad enesekindlalt, kuid ebameeldivate küsimuste peale hakkad närvitsema ja puterdama. Kaval pätt teeb vastupidi: ülekuulamisele minnes sunnib end närveerima, värisema ja kogelema, kuid kui uurija hakkab esitama küsimusi kardetavatel teemadel, sunnib pätt end rahulikuks. Nii jääb uurijale mulje, et ülekuulatav neid teemasid ei karda. Muidugi nõuab see suurepärast näitlemisoskust või agendiväljaõpet, nii et sina sellega tõenäoliselt toime ei tule. Kuid arvesta alati ka sellega, et uurija võib osata aru saada, millal inimene valetab. Terane inimesetundja ei loe loomulikult mõtteid, vaid lihaseid. Kui inimese mõtted on millestki haaratud (näiteks püüdest usutavalt valetatada), siis saadavad peaaju rakud lihastele impulsse. Nende liikumine jääb tavainimese silmadele märkamatuks, aga terane inimesetundja näeb seda. Talle annab piisavalt infot ka inimese hingamissagedus, pulsi kiirus, hääle tämber, kõndimislaad jm.
Ja veel üks oluline nõuanne: just sinu käed reedavad, kas sa valetad või räägid tõtt. Seepärast ürita oma käed paigal hoida, kõige parem on asetada peopesad reite alla, kõige tähtsam on see, et su käed oleksid liikumatud. Hoidu igasugustest žestidest, kuidas küsimused sind ka ei häiriks. Ja veel: muidugi sa ei tea, kui kogenud või terane inimesetundja uurija on…
Kui sa läksid kahtlustavana ülekuulamisele ilma juristita, siis peab uurija sulle ütlema, et sul on õigus kaitsjale. Kui sa ei tunne ühtegi juristi, keda kaasa kutsuda, siis tulebki see variant valida, et lähed üksi ja lased uurijal endale kaitsja määrata. Ei maksa arvata, et määratud kaitsja on uurimisasutusega mestis. Ta on jurist ja tahab teha oma tööd võimalikult hästi – ehkki ta võib-olla ei kasuta seaduslikkuse piiril olevaid meetodeid nii külma kõhuga kui mõned vandeadvokaadid.
Kui sa annad allkirja, et loobud kaitsjast, siis võid ka hiljem meelt muuta ja ikkagi kaitsjat nõuda.
Ülekuulamise lõppedes antakse sulle ülekuulamisprotokoll läbi lugeda. Kui soovid sinna mingeid märkusi lisada, siis on sul õigus seda teha. See protokoll läheb toimikusse. Sul on õigus ka kirjutada ütlusi oma käega.
Ekslik on arvata, et kahtlustaval on õigus nõuda ülekuulamisprotokolli koopiat. KrMS § 75 lg 3¹ annab sulle õiguse nõuda koopia ainult sellest protokolli osast, kus on kirjas, milles sind kahtlustatakse. Ütlustest koopiat ei saa. See antakse sulle alles siis, kui sind juba kohtu alla andma hakatakse. Küll aga võib ülekuulamise ajal märkmeid teha ja tavaliselt kaitsja teebki seda.
Põhiseaduse § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Täpsemalt teeb seadus vahet kahel juhtumil:

1. Kui sind kutsutakse tunnistajaks sellises kriminaalasjas, kus kahtlustatavaks on sinu abikaasa, laps, vend vms., siis on sul õigus keelduda ütlusi andmast. (Muide, elukaaslane loetakse siin võrdväärseks registreeritud abikaasaga.) See tähendab, et sa ütled uurijale, et sa keeldud selles kriminaalmenetluses mistahes küsimustele vastamast. See on sinu õigus;
2. Kui kahtlustatavaks ei ole sinu lähedane, siis pead sa uurija küsimustele vastama ja tõtt rääkima. Kui aga uurija küsimuste sekka satub selline, millele tõene vastamine võib heita sinu või sinu lähedase peale süüteokahtluse, siis on sul õigus mitte vastata. Valetada ei tohi. Sa võid ainult öelda, et kasutad oma õigust mitte vastata.

Kujutame näiteks ette, et uuritakse sinu kodu lähedal esmaspäeva õhtul toimepandud peksmist. Sinu 17-aastane poeg tuli esmaspäeval koju väga hilja, riietel vereplekid. Sa ei tea, kas ta on süüdi või ei ole, kuid kindlasti on asi kahtlane. Kui sinult peaks ülekuulamisel küsitama, mis kell su poeg esmaspäeval koju tuli, on sul õigus vastamast keelduda, sest tõene vastus annaks alust teda kahtlustada.
Samuti võid sa vastamast keelduda, kui tõene vastus paneks sinu enda peale kahtluse karistatavas teos (ükskõik, kas sa tegelikult oled süüdi või ei ole). Kui aga tõene vastus paljastaks sind amoraalses teos, mis ei ole seadusega keelatud, näiteks abielurikkumises, siis pead ikkagi vastama.
Kahtlustatavana on sul suuremad õigused. Kriminaalmenetluse seadustiku järgi on kahtlustataval õigus üleüldse keelduda mistahes ütluste andmisest. Siiski juhime tähelepanu sellele, et kui oled kahtlustavana ülekuulamisele kutsutud, siis on väga rumal kohe öelda, et keeldud ütlusi andmast. Sinu huvides on ju teada saada, mida uurija teab ja mis tõendid tal sinu vastu on. Seda uurija sulle otse niimoodi ei ütle, aga selle järgi, milliseid küsimusi ta esitab, on võimalik aimata, kui sügavalt sa pigis oled. Uurija võib kasutada ka igivana trikki, väites, et sinu kaasosaline X on juba kõik üles tunnistanud ning ausa ülestunnistuse korral pääsed sinagi kergema karistusega. Ära mine kunagi selle labase triki õnge, sest sa ei tea, mida su kaasosaline on üles tunnistanud või on temagi ütluste andmisest keeldunud.
Sinu kaitsja paneb ülekuulamisel küsimused kirja. Pärast saate neid koos arutada. Sinu faktiteadmised koos kaitsja juriidiliste teadmistega annavad võimaluse uurija küsimusi analüüsides välja raalida, kui palju uurija teab. Siis saab kaitsja otsustada, milline kaitsetaktika valida.
Samal põhjusel ei tohi kunagi oma kaitsjale valetada või tema eest olulisi fakte varjata. Advokaadi töö on sinu huve kaitsta. Kui sa talle valetad või vassid, võib ta valida vale kaitsetaktika ja nii võid sa hullematel juhtudel oma süü läbi vangigi sattuda. Kuid on üks „aga“. Sa ei tohi mingil juhul kaitsjale öelda, kuhu sa „leitud” briljandid või „raske tööga teenitud” suure rahapataka peitsid. Kui kõik  ohud on möödas, ei pruugi sa neid enam oma peidukohast leida…

Huvitav teada!
Kui kurjategija käes on relv, siis võib tema nägu pealtnägijatele valesti meelde jääda
Mõnikord võib juhtuda, et oleme pealtnägijaks kuriteole. See tähendab, et meil tuleb anda juhtunu kohta ütlusi ning vajadusel tuvastada ka nähtud isikut. Nähtu meenutamine ei pruugi olla nii lihtne kui esmapilgul paistab. Õiguspsühholoogia uuringutest on selgunud, et kurjategijate täpne äratundmine sõltub mitmetest asjaoludest, nagu näiteks sündmuskoha valgustatusest, kurjategija kaugusest ja relva olemasolust sündmuse ajal.
Kui kurjategija käes on relv, siis võib tema nägu pealtnägijale ebatäpsemalt meelde jääda. Teadlased on seda selgitanud kahel erineval moel.
Esiteks võib relv tõmmata rohkem tähelepanu, kuna tegemist on ohtliku objektiga. Seetõttu võime me oma tähelepanu suunata rohkem hoopis sinna, kuhu relvaga sihitakse, mitte ei jälgi sihtija nägu. See on loomulik, sest nii tehes üritame hinnata sündmuse ohtlikkuse astet – kas oht veel kestab või on möödunud?
Teiseks võib tegemist olla uudsuse efektiga. Kui pealtnägija iga päev relvadega kokku ei puutu, siis võib relva ilmumine sündmuse ajal olla mitte ainult ehmatav, vaid ka uudne. Seega võrreldes näoga võib relva tõmmata endale enamuse vaataja tähelepanust. Kui meil pole relvadega varasemat kokkupuudet olnud, võime hiljem olla raskustes isiku tuvastamisega, aga ei pruugi osata ka relva täpsemalt kirjeldada.
Seega meie mällu salvestub valdavalt selline info, millele me sündmuse hetkel tähelepanu pöörame. Kui juba sel hetkel mällu salvestunud info täpsus ja hulk on kesised, mõjutab see ka hilisemat sündmuse meenutamise täpsust, sest pole midagi mälust esile tuua.

NB!
Paljud inimesed oleksid suurtest ebameeldivustest, kohtuprotsessidest ja isegi vanglakaristustest pääsenud, kui neil oleks olnud pisutki oidu lugeda läbi õpetlik-hoiatav lugu meie kodulehel
„Oska oma saladusi kaitsta!”
Loe see lugu kindlasti läbi ja siis sa tead, millised ohud sind varitsevad, kuidas ühes või teises olukorras käituda, mida teha, kuidas teha ja mida tegemata jätta. Ära unusta, et sinu suurimad vaenlased-reeturid tänapäeval on arvuti, andmekandjad ja mobiiltelefon! Ära unusta seda hetkekski!

– § § § –

Kuidas kaitsta end inkassofirmade terrori eest?

Korduvalt on kirjutatud, kuidas inkassofirmad teadlikult perspektiivituid nõudeid kokku ostavad ning siis inimesi kõikmõeldavatel viisidel terroriseerima asuvad. Ehkki seaduse järgi ei ole nende nõuetega enam midagi peale hakata, põhinebki inkassoäri suuresti inimeste õigusteadmatusel.
Kas teadmatusest või jõuetusest maksavad paljud inimesed alusetu nõude siiski ära. Kuidas aga näiteks aastatetaguse parkimistrahviga edasi toimida.
Julianus Inkasso ostis hulga aastatetaguseid AS Ühisteenuste parkimistrahve ning hakkas ahistama aegunud nõuetega lugematuid autoomanikke. Sellised nõuded aeguvad reeglina kolme aastaga – aegunud ning alusetuid nõudeid tasuda ei tule.

Parkimistrahv aegub reeglina 3 aasta jooksul
Reeglina aegub lepingust tulenev nõue, ehk antud juhul parkimislepingu rikkumine kolme aastaga. Aegumine algab trahvi tegemise hetkest. Inkassofirmad vastavad aegumise kohta tavaliselt lakooniliselt, et aegumistähtaeg on 10 aastat. Kuigi teoreetiliselt on selline asi võimalik, siis juristide senise praktika kohaselt ei ole inkassofirmadel olnud õigust aegumistähtaega nii pikaks venitada.

Aegunud nõuet täitma ei pea
Kui nõue on aegunud, siis seaduse järgi nõuet maksma ei pea. See on nii sätestatud selleks, et kindla aja jooksul saavutada asjas õigusrahu ning õiguskindlus. Võlausaldaja teab seda ja peab nõude esitama seaduses ettenähtud aja jooksul. Lõputult venitada (ja näiteks viivisenõuet niimoodi kunstlikult suurendada) ei ole võlausaldajale lubatud.

Tahtlikku rikkumist peab tõendama inkassofirma
Seaduse järgi võib aegumistähtaeg olla erandjuhul 10 aastat, kui kohustust on rikutud tahtlikult. Siinkohal on võtmesõnaks „tahtlikult”, mida peab tõendama inkassofirma. Kui inkasso seda tõendada ei suuda, on nende väide alusetu ja nõue aegunud 3 aastaga. Sellise tahte tõendamine pole aega kuigi lihtne. Ka Riigikohus on rõhutanud, et ainuüksi see, et arve on jäetud maksmata, ei tähenda kohustuse tahtlikku rikkumist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-79-09 punkt 11).

Nõude aegumine võib ka katkeda
Nõude aegumine katkeb, kui võlgnik tunnistab nõuet – olgu siis kirjalikult või tegudes, näiteks sõlmides maksegraafiku nõude tasumiseks.

Aegumiseks ei pea pöörduma kohtusse
Inkassofirmad väidavad alusetult, et nõude aegumist kohaldab vaid kohus. Tegelikult on nõue aegunud lihtsalt seetõttu, et aegumistähtaeg on täis saanud ning pärast aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest – selleks piisab aegumise vastuväite esitamisest ning kohtusse pöörduma ei pea.
Küll aga tasub silmas pidada, et kui inkassofirma on aegunud nõudega ise kohtusse pöördunud, tuleb olla tähelepanelik ja taotleda aegumise kohaldamist. Kohus sellega omal algatusel tegema ei hakka. Kui inkassofirma algatab esiteks maksekäsu kiirmenetluse, tuleb sellele lihtsalt vastata, et nõudega ei nõustuta. Samuti võib inimene ise kohtusse pöörduda ja aegumist taotleda, kui inkasso alusetute nõuetega pommitab. Kohus igal juhul kohaldab aegumist, tühistab nõude ja kõik kohtukulud jäävad inkassofirma kanda (vt näiteks Harju Maakohtu otsust asjas nr 2-13-55770).

Inkassofirma reeglina ise kohtusse ei pöördu
Ükski inkassofirma ei hakka aegunud nõudega kohtusse pöörduma, sest ta teab, et see toob talle kaasa vaid kulu ja mitte tulu. Samal ajal ei takista keegi ega miski inkassofirmadel inimesi edasi eksitamast, häbistamast ja hirmutamast. Varem või hiljem nad ikka leiavad kellegi, keda õnnestub alusetut nõuet tasuma panna. Näiteks on HUGO.legalil on väga palju inkassoga kimpus olnud kliente ning hoolimata väsimatust teavitustööst ei näita inkassofirmad ega alusetute nõuete lained raugemise märke.
Inkassoprobleemid on juristide tööpõllul lausa nii sagedased, et HUGO.legal on loonud InkassoAbi roboti. Roboti küsimustele vastates aitab see kasutajal genereerida inkassofirma ebaseaduslikule nõudele vastuskirja, mille tulemusel peab inkassofirma nõudesummat korrigeerima või tunnistama selle aegunuks.

Aegunud nõudel maksehäireregistrisse asja pole
Üks inkassofirmade survestamisviise on kanda ka aegunud võlad maksehäireregistrisse. Seda võib teha aga vaid siis, kui võlg registreeritakse kolme aasta jooksul selle tekkimisest, võla registreerib võlausaldaja ise, ehk inkassofirma on võla ostnud (mitte ei tegutse esindajana), võlga ei ole vaidlustatud ning võlanõue on näidatud tegelikus suuruses. Kui võla registreerimine neile tingimustele ei vasta, tuleb kanne maksehäireregistris vaidlustada ning registreering tuleks kustutada. Antud juhul, kui võla tekkimisest on möödas üle kolme aasta, on sellise maksehäire avaldamine juba eelduslikult isikut tõsiselt kahjustav ja see on lubatud vaid erandlikel asjaoludel.
Kes on saanud aegunud parkimistrahvi ning inkassofirma seda agressiivselt menetleb, siis tasub küsimusega võimalikult kähku juristi abil tegeleda.

NB! Loe ka:

Oska oma saladusi kaitsta!
Kurjuse tuhat palet
Keelatud piltide kütid
Kõigi aegade geniaalseim pangarööv (2005)
Kriminaalne talent
Kuidas vanasti kuriteo asitõendeid koguti
Kurjategija ja tema ohver
Ära mine võõraga kaasa!
Kuritegu ja karistus
Ajaloo kuulsaim postirongirööv (1963)
Mis juhtus, kui ühele võmmile võim pähe lõi
Lugu mehest, kes haihtus ööpimedusse ehk reisi NW 305 müsteerium
Miks lapsest saab mõrvar?
Anders Breivik – hull, kes seljatas Norra kohtu
Kaur Kender pääses hukkamisest
Meis kõigis uinub sadistlik koonduslaagri valvur!
Seksuaalkurjategijaid pole võimalik ravida
Kui pikk on eluaegne vanglakaristus?
Surmanuhtlus tänapäeval
Kas Eestist on saanud politseiriik?
Meistervõltsijad