Kuidas vanasti kuriteo asitõendeid koguti

3 minutit lugemist

Inimkonna areng on kõikidel aegadel toimunud jõu ja jõuetuse, enesesäilitamise ja teiste alistamise pingeteväljas. See pole juhus, et enamiku kultuuride areng ja allakäik on otsekui verega kirja pandud! Üks peamistest vahenditest, mida on muistsetest aegadest alates nii üksikisikute kui tervete ühiskonnagruppide mahasurumiseks rakendatud, on hirm karistuse ees…

Üksikisikutest ühiskondliku koosluse moodustamise toeks anti juba väga vara välja kindlad seadused, koostati keeldude nimekiri, millest üleastumise eest olid enamasti väga rasked karistused ette nähtud. Need ulatusid ühiskondlike kodanikuõiguste ja isikliku vabaduse piiramisest ihunuhtluse läbi kuni raskete sandistamisteni välja, ja leidsid oma kõrgeimas vormis kõige sagedamini väljenduse väga valulistes piinamisviisides, mis olid kurjategijatele ette nähtud.

Vanasti kohtupidamisega ei venitatud – süüdi või mitte –, pea pakule ja kogu lugu.

Kes keskajal raske kuriteoga vahel jäi, oli enamasti juba ühe jalaga hauas. Teeröövlid, mõrvarid, vargad või ka süütajad süüdimõistmise korral kas poodi või löödi pea maha. Kuna moodne kriminalistika ja hoolikas asitõendite kogumine sai alguse alles 19. sajandil, siis nappis pea alati asitõendeid. Et aga oma tegevuse õigsuses kindel olla, pöördusid kohtumõistjad taevaste jõudude poole. Kahltusaluste jaoks oli selline „uurimine“ igal juhul seotud õigusvastase vägivallaga, piinamise ja ekstreemse riskiga.
Üks jõledamaid näiteid oli veeproov. Kuna vesi olevat tolleaegsete õigusmõistjate jaoks puhas ja jumalik, siis ei võtvat ta mõrvarit vastu. Oletatav mõrtsukas seoti kinni ja visati nööri otsas vette. Kui ta vee peale kerkis, oli tema süü tõendatud. Vajus ta aga lainetesse, oli ta süütu. Sageli ei olnud sellisest süütuse tõendist mingit kasu, kahtlustava uppus, kui teda küllalt kiiresti veest välja ei tõmmatud.
Sama julm ja tobe oli tuleproov. Kahtlusalune pidi hõõguvkuuma eset mingi aeg ringi kandma. Kui ta raskete põletustega tuleproovi üle elas, tunnistati ta süütuks, sest jumal oli teda aidanud. Mõrvari väljaselgitamiseks kasutati veel järgmist täiesti arulagedat trikki. Kahtlusalune pidi panema käe tapetu haavale. Kui haav lõhenes, oli see märk selle kohta, et mõrvar oli leitud. Selle idiootliku toimingu üks eeliseid oli ehk see, et paljud mõrvarid pääsesid terve nahaga.
Erilist nutikust näitasid aga keskaegsed kohtunikud üles nõidade paljastamisel. Näiteks torgati terav ese naise sünnimärki. Kui verd voolama ei hakanud, oli see kindel märk tema sidemete kohta saatanaga. Alternatiiviks oli kaalumine „nõiakaalul“. Kui kahtlusalune oli ei tea mis valemi alusel välja arvutaud kaalunormist kergem, polnud mingit kahtlust, et ta oli oma hinge saatanale maha sahkerdanud. Tegelikult puudus naistel igasugune võimalus oma süütust tõestada. Sest kui nad olid normist raskemad, oli see kindel tõend selle kohta, et ülekaalu on ta saavutanud oma nõiakunsti läbi. Kuid on teada ka juhtumeid, mil teatud regioonides (näiteks Hollandis) lasksid nõidumises kahtlustatavad naised sõltumatutel ekspertidel oma normaalkaalu kinnitada ja kummalisel kombel nõiakohtud seda ka tunnistasid.
Põhimõte, mis on täheldatav äärmiselt julmade ja piinarikaste hukkamisviiside taga, on järgmine: kuna surm iseenesest on ju loomulik inimsaatus, pole sellel piisavalt korralekutsuvat mõju. Sestap peab selle erilise hirmu ja kehaliste piinadega siduma, et see mõjuvama hirmutusabinõuna toimiks. See osutas täiesti ühetähenduslikult: surmanuhtluse peab avalikult ja sealjuures võimalikult suure rahvahulga silmade all täide viima. Selles, et väljakuulutatud hukkamiste sagedus ilmselt nürinemise- ja harjumusefekti tekitas, et eriliste julmuste jälgimine massidele toorestavalt mõjus ning sageli üsna sadistliku massijoovastusega lõppes, oli vaevalt midagi ebatavalist. Nii saavutas hirmutamisprintsiip tihti vastupidise efekti: aina julmemaks muutunud pealtvaatajad nautisid jubedat vaatemängu, mida neile pakuti, nagu ühte „rahva lõbustamise“ viisi, kui vabaõhuetendust. Süüdimõistetute piinad mõjusid suu ammuli vahtivatele hulkadele mitte hirmutava näitena, vaid tekitasid rohkemal või vähemal määral tavatut närvikõdi.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Uskumatu, et mingi kaalumise tulemus sa olla asitõendiks nõidumises.

NB! Loe ka: Timukas, täida oma kohus!

0

Your Cart