Venelased teadsid Hitleri ründeplaanist, kuid ei suutnud seda uskuda

6 minutit lugemist

1941. aasta juunis sai Stalin 80 teadet Saksamaa kavandatud rünnaku kohta, kuid ei teinud hoiatustest kuulmagi.
22. juunil 1941 algas neli aastat kestnud sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ehk Suur Isamaasõda, mida venelased peavad viimaste sajandite olulisemaks sündmuseks. Igal aastal enne 22. juunit tuuakse Venemaa arhiividest päevavalgele senini avaldamata ja salastatud dokumente. Nii juhtus ka 2017. aastal.

Viis suurt probleemide ringi
22. juunil 2017 avaldas Venemaa kaitseministeerium üle saja lehekülje senini rangelt salastatud dokumente; mis räägivad sõja esimestest päevadest ja pärinevad Nõukogude Liidu seitsme tuntud väepealiku sulest.
Need dokumendid koguti kokku 1952.–53. aastal kindral Aleksandr Pokrovski (1898–1979) juhtimisel tegutsenud kindralstaabi sõjaajaloovalitsuse ohvitseride töörühma jaoks. Et Suure Isamaasõja algperioodist täielikumat ja põhjalikumat ülevaadet saada, koostati viis probleemide ringi, mis puudutasid vägede paigutumist sõja eel Balti, Kiievi ja Valgevene sõjaväeringkondades. Küsimused saadeti ringkondade väejuhatajatele, armeejuhtidele, korpuste ja diviiside komandöridele.
Nõukogude armee ohvitseridele esitati viis põhiküsimust.

  1. Kas riigipiiri kaitsmise plaanist olid teadlikud kõik need väeosad, keda see otseselt puudutas? Kui see plaan oli väeosadele teatavaks tehtud, siis mida, millal ja kuidas püüdsid väejuhatused seda plaani ellu viia?
  2. Millal ja millise korralduse alusel asusid katteväed otseselt riigipiiri kaitsma ning kui paljud neist olid sõjategevuse alguses kaitselahinguteks valmis?
  3. Millal saadi käsk vägede seadmiseks lahinguvalmidusse seoses Saksamaa eeldatava kallaletungiga?

Millal ja millised korraldused anti vägedele selle käsu elluviimiseks? Mida konkreetselt tehti?

  1. Miks suurem osa korpuste ja diviiside suurtükiväelastest oli õppelaagrites?
  2. Kui valmis oli väeosa staap vägede juhtimiseks ja kuidas see väljendus esimeste sõjapäevade operatsioonides?

Teati, et Hitler valmistus sõjaks
Kindralleitnant Kuzma Derevjanko (1904–54) oli 1941. aastal Balti erisõjaväeringkonna staabi luurevalitsuse ülema asetäitja. Ta kirjutas, et ringkonna väejuhatusel ja staabil olid olemas usaldusväärsed andmed Saksamaa valmistumisest sõjaks. Sellest olevat oldud teadlikud mitu kuud enne sõja algust.
Derevjanko rõhutas, et oli korduvalt raporteerinud oma ülemustele Saksa vägede koondumisest piiriäärsetesse piirkondadesse. „Kuid mul kujunes veendumus, et ringkonna ülemjuhatus alahindas lähenevat ohtu ja suhtus paljudesse luureandmetesse umbusuga,“ kirjutas kindral.
Tema sõnutsi jõudsid luurajate poolt hangitud andmed sõja võimaliku alguse kohta ringkonna staapi juunikuu esimestel päevadel. Seejuures oli kolm-neli päeva enne sõja puhkemist luurajatel teada mitte üksnes vaenlase rünnaku täpne kuupäev, vaid isegi tõenäoline kellaaeg. Kõik need andmed saadeti ülemjuhatusele, kuid neid ei arvestatud.

Sakslasi aitas venelaste lohakus
Kindralmajor Nikolai Ivanov (1900–75) oli 1941. aastal Kiievi erisõjaväeringkonna 6. armee staabiülem. Tema kirjutisest saab välja lugeda, et sõja eel ja algetapil aitasid Saksamaa edule tohutul määral kaasa venelaste lohakus ja kohusetundetus ning muud puudused ja möödalaskmised nõukogude vägede ettevalmistuses.
Lisaks sellele, et sakslaste väed oli arvulises ülekaalus ja nende eeliseks oli ka ootamatu rünnak, kasutas vaenlane Ivanovi sõnutsi „paljusid puudujääke meie vägede tegevuses – hooletust, heasüdamlikkust ja lootust, et sakslased midagi tõsist ei kavandaja piirduvad provokatsioonidega“.
Ivanov kirjutas oma aruandes, et vaatamata Saksa vägede koondumisele Nõukogude Liidu piirile, keelas Kiievi sõjaväeringkonna ülem saata välja kattevägesid ja seada väeosi lahinguvalmis. Isegi ööl vastu 22. juunit, kui sakslased tulistasid juba riigipiiri ja ringi lendasid sõjalennukid, ei võetud sõjaväeringkonnas midagi ette. Alles 22. juuni päeval, kui sakslased olid d tulnud üle riigipiiri ja tegutsesid NSV Liidu territooriumil, anti käsk vastutegevust alustada.
Seetõttu jäi Ivanovi arvates lootusetult hiljaks mobilisatsioon ja alguses polnud ka piisavalt sideväelasi, mis raskendas vägede juhtimist.

Pommitamist peeti sõjaväeõppuseks
Balti erisõjaväeringkonna 8. armee juhataja kindralleitnant Pjotr Sobennikov (1894–1960) märkis oma tunnistustes, et sõda algas kõigi jaoks väga ootamatult. Veel ükls huvitav moment. 21. juuni õhtul teadsid kõik 3050 000 Saksa sõdurit, et järgmise päeva varahommikul algab rünnak, ainult Moskvas ei teadnud keegi midagi. See oli Nõukogude vastuluure suurimaid ämbrisse astumisi.
„Raskesuurtükiväepolgu sõdurid sõitsid 22. juunil rongiga. Kui nad jõudsid Leedu Šiauliai linna raudteejaama ja märkasid meie lennujaamade pommitamist, siis arvati, et tegemist on sõjaväemanöövritega,“ meenutas Sobennikov.
Kindrali väitel oli ta veel ööl vastu 22. juunit saanud rinde staabiülemalt Pjotr Kljonovilt (1894–1942) kategoorilise korralduse viia sama päeva varahommikuks nõukogude väed riigipiirist kaugemale. Kuid Sobennikov keeldus seda korraldust täitmast ja jättis sõdurid positsioonidele.
Muide, Kljonovi saatus oli sellega otsustatud. Juba 1. juulil kõrvaldati ta ametist ja 10 päeva hiljem arreteeriti. Järgmise aasta veebruaris tunnistati ta süüdi tegevusetuses ja Nõukogude vägede kahjustamises ning lasti maha.

Kindralstaap kartis sakslasi provotseerida
Polkovnik ja hilisem marssal Ivan Bagramjan (1897–1982) juhtis 1941. aastal Kiievi erisõjaväeringkonna staabi operatiivosakonda. Tema kirjutisest saab teada, et Ukraina lääneosas ei lubatud väeosadel asuda positsioonidele, mis olid eelnevalt ette valmistatud. Põhjenduseks toodi see, et ei tohtivat sakslasi provotseerida alustama sõda.
Bagramjani teatel asusid mehhaniseeritud ja laskurkorpused lahingutegevuse alguses 100–150 kilomeetri kaugusel hargnemisjoonest. Väeosad aeti häirega kokku ja nad alustasid liikumist ettenähtud paikadesse. Bagramjan rõhutas, et Kiievi ringkonna operatiivosakonda ei jõudnud j ühtki käsku vägede lahinguvalmis seadmise kohta.
Valgevene erisõjaväeringkonna 10. armee 86. laskurdiviisi juhataja Mihhail Zašibalov (1898–1986) on meenutanud, et diviisi staabiülemal kästi võtta ühendust piirivalveüksustega ja välja selgitada, mida teevad saksa väed ja millises olukorras on nõukogude piirivalvurid. Kell 2 öösel saadi teade, et sakslased lähenevad jõele ja tassivad kaasa jõe ületamiseks vajalikku tehnikat. Seepeale anti häire ja laskurpolgud saadeti kiirmarsil positsioonidele.
Valgevene ringkonnas tegutses sõja alguses ka Boriss Fomin (1899–1966), kes osales rasketes kaitselahingutes läänerindel. Kuid juulis 1941 ta arreteeriti koos teiste rindejuhtidega ja tunnistati süüdi kuritegelikus hooletuses. Fomin mõisteti seitsmeks aastaks vangi, kuid juba järgmisel aastal ta amnesteeriti ja tal oli taas võimalus sõjaväkke naasta. Rehabiliteerimiseni jõuti aga ligi pool sajandit pärast mehe surma.

Venelased: liitlastest polnud mingit kasu
Vahetult enne sõja alguse tähtpäeva 2017. aastal korraldas uurimisorganisatsioon Levada-Keskus Venemaa elanike hulgas küsitluse, et teada saada nende arvamust NSV Liidu osalemise kohta Teises maailmasõjas.
Selgus, et koguni 63% venelastest on veendunud, et Nõukogude Liit oleks sõja võitnud ka sel juhul, kui talle poleks ükski liitlane appi tulnud. Vastupidisel seisukohal oli 28% vastanutest. Miks Nõukogude Liit kandis sõjas hiiglaslikke inimkaotusi, siis selles osas oli rohkem erinevaid arvamusi. Kõige rohkem arvati, et põhjuseks oli Saksamaa kallaletungi ootamatus (nii mõtles 36% venelastest). Samuti peeti tähtsaks faktoriks Saksamaa sõjalist ja tehnilist ülekaalu (24%). Veel oldi seisukohal, et suurte kaotuste taga oli nõukogude juhtkonna vastutustundetu käitumine, kuna Stalinit ohvrid ei huvitanud. Hukkunute suure arvu süüdlaseks peeti ka nõukogude väejuhtide saamatust ja saksa sõdurite julmust.

NB! Loe ka:
Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal
Operatsioon „GROZA” ehk miks N. Liit ei jõudnud 1941. aasta suvel Saksamaad rünnata
Generalissimus Stalini suurimad vead
Poola piirid läbi sajandite

0

Your Cart