Ettevaatust – arst!

„Mu koer päästis mu elu.”
„Kas uppumisest?”
„Ei, ma olin haige, aga koer ei lasknud arsti majja.”

Inimene, kes sind ühel heal päeval teise ilma saadab, ei ole murdvaras, röövel, patoloogiline kihumõrvar, ka mitte purjus autojuht, vaid sinu enda perearst! Uskumatu, aga tõsi! Tõenäosus surra arsti poolt väljakirjutatud keemiliste ravimite kahjulike kõrval- või koosmõjude tagajärjel on viis korda suurem kui hukkuda autoõnnetusel, isegi suurem kui surra vale diagnoosi tagajärjel…

1988. aastal suri New Yorgis 85-aastaselt keegi Valerie Cohen, kes jättis testamendiga oma perearstile üsna huvitava päranduse. Kui tohter suure pitseeritud kasti avas, polnud tema imestusel piiri: selles olid kõik retseptid, mis ta oli oma patsiendile viimase 50 aasta vältel välja kirjutanud. Ühtki nendest polnud kõrge eani elanud isekas proua Cohen kasutanud! Muide, Cohen pole mingi erand. Paljud inimesed paranevad sageli haigustest ka ilma mürgiste ravimiteta.
Paratamatult tahaks esitada pisut õela küsimuse: kas keemilistel ravimitel on üldse mingit kasulikku toimet või kehtib enamiku ravimite puhul tõesti ainult platseeboefekt? Tõsi, kõige paremini mõjuvad kaasaegsed keemilised ravimid ravimifirmade pangakontodele!

Moodne meditsiin on tervise eitus. See on organiseeritud mitte teenima inimese tervist, vaid iseennast kui institutsiooni. See teeb rohkem inimesi haigeks, kui neid tervendab.
Austria teoloog Ivan Illich (1926–2002), „Medical Nemesis“ (1974)

Arstid ja haiglad kujutavad tänapäeval suurt ohtu inimeste elule ja tervisele (haiglates võib inimene kõigele lisaks saada operatsiooni ajal eluohtliku sepsise lohakalt desinfitseeritud meditsiiniseadmetest). Inimeste surmapõhjuste hulgas jagavad esimest ja teist kohta vähk, südame- ja veresoonkonnahaigused ning kolmandale kohale jääb… arstide tegevus! Ja mis eriti hämmastav: ülimoodsa, -kalli ja -keerulise diagnostikaaparatuuriga varustatud tohtrid ei oska sageli diagnoosida isegi „kõige lihtsamaid haigusi”.
Toome siinkohal ühe eriti briljantse näite. See juhtus 1990. aastatel Rumeenias. Velsker pidas ühe naise tuhusid gastriidist tingitud vaevusteks. Kolm tundi hiljem tõi „gastriidihaige” ilmale priske poisslapse. Vanematel jätkus huumorimeelt, et kutsuda katsikutele ka oma margi täis teinud velsker…
WHO statistika kohaselt sureb valediagnooside ja võltsravimite tootjate äriajamise tulemusel umbes 200 000 inimest aastas. Suurima „panuse“ annavad sellesse näitajasse nn. kolmanda maailma ja endise sotsialismileeri riigid, aga, nagu ilmneb, mitte ainult nemad, sest selle kurva statistika tipp-kolmeks on India, Ukraina ja kummalisel kombel Prantsusmaa. WHO andmetel on vähemalt kolmandik arstide pandud diagnoosidest valed. Piisab ühest näitest: 85,2% seljavaluga seotud diagnoosidest on valed, pealegi pole seljavalude vastu tänini tõhusaid ravimeid…

Mittevajalikud operatsioonid

Kellele meeldib noa alla minna? Iga operatsioon kätkeb endas riski. Isegi väike sisselõige sünnimärgi eemaldamisel võib põhjustada põletiku. Rääkimata suurematest operatsioonidest.
Sellegipoolest on näiteks Saksamaa paljudes kirurgia valdkondades maailmameister. Lihtsalt sellepärast, et operatsioonidega teenitakse meeletult palju raha.
Nimetagem operatsioone, mida tuleks vältida või mille puhul on patsiendi enda arvamus hädavajalik.
Haiglad on huvitatud võimalikult paljudest operatsioonidest, sest nendega teenitakse korraliku pappi. Seepärast pakuvad isegi kõige väiksemad haiglad sageli igasuguseid operatsioone.
Rahaahned kirurgid kogu maailmas teevad igal aastal loendamatu hulga meditsiinilise näidustuseta operatsioone, sest lõikuste arvust sõltub ju kirurgi sissetulek. See oleks aga välistatud, kui kirurgil oleks kindel kuupalk+lisatasud või preemiad (nii nagu see Nõukogude Liidus oli), sellisel juhul poleks kirurg huvitatud tarbetust operatsioonist. Näiteks Saksamaal on tervelt 93% kõikvõimalike liigeste (eelkõige põlve ja puusaliigese) operatsioonidest mittevajalikud, küll aga väga vajalikud kirurgi rahakoti kosutamiseks!
Saksamaal implanteeritakse igal aastal 250 000 tehispuusa, Prantsusmaal vaid 157 000. Saksa haiglates implanteeritud tehispuusade arv kasvas aastatel 2005–2017 22%. Techniker Krankenkasse (TK) andmetel on 58% puusaoperatsioonidest mittevajalikud.
Saksa haiglates tehakse igal aastal 190 000 lülisamba operatsiooni. Uuringud näitavad, et umbes 85% seljaoperatsioonidest pole meditsiinilisest seisukohast vajalikud. Kaheksal juhul kümnest kaob seljavalu ka ilma operatsioonita. Head alternatiivid on füsioteraapia ja põletikuvastased ravimid.
2023. aastal olid puusaproteeside implantaadid kõige protseduuride nimekirjas esikohal: Puusaoperatsioonidega seotud komplikatsioonid olid 104 juhtumiga esikohal.
Teine probleem operatsioonide tulvas: haigla mikroobid põhjustavad haiglas viibimise ajal paljudele patsientidele ohtlikke infektsioone…

On neli liiki arste: Ühed ei oska midagi aga teavad kõike – need on terapeudid. Teised ei tea midagi aga oskavad kõike – need on kirurgid. Kolmandad ei tea ega oska midagi – need on psühhiaatrid. Ja lõpuks on arstid, kes kõike teavad ja kõike oskavad, nende juurde jõutakse liiga hilja. Need on patoanatoomid…

„Tõenäosus, et patsient endale Iirimaa haiglas mingi nakkuse saab, on üks kümnest,” teatas „The Irish Times” 2020. aastal. Haiglanakkus, nagu seda nimetatakse, nõuab lisaravi ja patsiendil tuleb kauemaks haiglasse jääda. Keskmiselt võib ühe haiglanakkuse saanud patsiendi ravimine minna maksma 2150 eurot ning patsiendil võib olla vaja 11 päeva kauem haiglas viibida, kui veri on nakatunud. Ajaleht kirjutab, et erilist muret tekitavad nn. superbakteri-nakkused, sest need bakterid „muutuvad järjest suurema hulga antibiootikumide suhtes resistentseks”. Haiglanakkustele on kõige vastuvõtlikumad „vanemad inimesed, väikesed lapsed, need, kes viibivad haiglas pikka aega, näiteks krooniliste haiguste põdejad, südame- ja bronhiidihaiged”.
Raviviga on USA haiglates kõige rohkem patsiente tapvate asjaolude edetabelis neljandal kohal peale südameataki, insuldi ja vähi. Iga 20. Ameerika haigla patsient saab statsionaarse ravi ajal „boonusena” kaasa mingi ohtliku infektsiooni. Eriti ohtlik on kurikuulus haiglates leviv ja sageli surmajuhtumeid põhjustav „superbakter” Staphylococcus aureus, mis levib peamiselt operatsiooni ajal kasutatavate hingamisvoolikute kaudu. Nii tuli näiteks Saksamaal 38-aastasel wrestlingi staaril Jimmy Ravelil amputeerida 2021. aasta oktoobris mõlemad jalad põlvedeni, sest kurikuulus haiglabakter Staphylococcus aureus oli mehe mõlema sääre luudes põhjustanud eluohtliku põletiku.
Või võtame näiteks peavalu. On umbes täpselt 168 põhjust, miks inimesel pea valutab. Ja kui suur on tõenäosus, et perearst paneb kümne minuti jooksul õige diagnoosi? Olematu! See tähendab, et peavalu ravitakse täiesti suvaliste ravimitega – õigemini üritatakse ehku peale valusid leevendada.
Eestis sureb väidetavalt vale ravi tõttu igal aastal umbes 1500 inimest, omal nahal saab ravivigu tunda 12 000 inimest. Iga kümnes diagnoos on vale…

Üks kirurg teisele: „Kuidas operatsioon läks?”
„Hästi, patsient vabanes oma haigest neerust kaks tundi enne surma.”

Juba ammugi räägitakse rahva hulgas jutte sellest, et kaasaegsed arstid on muutunud tegelikult suurte ravimifirmade müügiagentideks, kes on ära ostetud selleks, et nad kirjutaksid välja ainult teatud firmade ravimeid. Üheksa kümnest suurest ravimifirmast kulutavad turundusele rohkem raha kui teadustööle.
Ravimifirmade tulud ületavad juba ammugi relvade müügist saadava tulu. Kas lugeja teab, et üks suur ravimikontsern kulutab Läänes ühe arsti „määrimiseks” keskmiselt 35 000 eurot aastas selleks, et ta kirjutaks välja ainult selle firma ravimeid.
Üle 75% juhtivatest arstiteadlastest on (kaudselt) ravimifirmade palgal. Olgu siinkohal veel öeldud, et arstide äraostmiseks või „meelitamiseks” on tuhat viisi, pole vaja midagi ümbrikus kusagil nurgataguses kohvikus või hämaras trepikojas üle anda või Šveitsi varikontole kanda.
Millegipärast korraldatakse meedikute kõikvõimalikke seminare, konverentse ja täiendõppeid ikka kusagil Kariibi mere imekaunil saarel (vahel harva ka Türgis), nagu poleks Euroopas ühtegi saali ega ruumi, mida sellise ürituse jaoks rentida. Eriti armastavad ametisõite haiglate peaarstid ja osakonnajuhatajad, kelle tegevusest ei sõltu ei kellegi ravi edukus ega ka kartulisaak.
Käesoleva loo autoril oli võimalus aastaid tagasi viibida ühes Berliini hirmkallis restoranis „seminaril”, mis kujutas endast kolm ja pool tundi (!) kestnud arstide, nende pereliikmete ja heade sõprade (iga kutsutud tohter võis veel kaks külalist kaasa võtta) ohjeldamatut õgimist ravimifirma arvel… (Arvel ülemist piiri ei olnud, ravimifirma lootis lihtsalt sellele, et keegi ennast lõhki ei söö. Ainult alkohoolsete jookide eest tuli endal maksta.) Õgimishimulised – vabandust, teadmishimulised doktorid-seminaristid õgisid ennast nii täis, et tõusid aeg-ajalt lauast üles ja tegid mitu tiiru ümber restorani (asus eraldi hoones esimesel korrusel), et hõrgutavate roogade jaoks kõhtu ruumi teha! Minu kõrval istus ühe arsti umbes 12-aastane poeg, kes sõi „seminari” ajal hinnanguliselt kaks ämbritäit sooja toitu. Kuhu see tal ära mahtus, jääb emakese looduse üheks suurimaks müsteeriumiks!

Muide, restorani kõrval asuvas tuledesäras saalis oli kõik seminariks valmis pandud: tahvlid, viltpliiatsid, veepudelid, märkmepaberid… Ainult et ükski lugupeetud doktor ei suvatsenud isegi üle konverentsisaali läve astuda! Mina olin ainuke tola, kes selle inetu tembuga hakkama sai. Tõsi, vanadel headel aegadel nimetati taolist „seminari” korruptsiooniks…
Muigama paneb see, kuidas oma kompetentsust rõhutada armastavad eraarstid ennast oma kodulehtedel igal võimalikul viisil kiidavad ja pilvede piirini – vahel isegi kõrgemale – ülistavad (kes see tubli doktori saba ikka kergitab kui mitte doktor ise!). Kirja pannakse iga konverents, kohtumine, käepigistus, põsemusi tervitamisel, isegi ühepäevane seminar, rääkimata kolmepäevasest täiendõppest, pooletunnisest väljasõidust jne. Iseküsimus on muidugi, mis erilisi teadmisi või kutsealaseid oskusi on võimalik omandada nii lühikese aja jooksul. Eraarst peab aga vajalikuks patsienti familiaarselt otse kabineti lävel kättpidi tervitama (kuigi see on ebahügieeniline ja vana ebausu järgi ka halvaendeline), nagu sõltuks sellest ravi edukus.
Kallis doktor, ära mängi lolli, me kõik tahame hästi elada, eriti aga pururikka ravimifirma või erahaigla kulul reisida! Ütle parem ausalt, et võtsid USAs Santa Monica rannas viis päeva päikest, kolasid nädal aega mööda San Francisco geibaare või lakkusid neli päeva Seattle’s viskit.

* * *

Tänapäeval on arstiteadus arenenud nii kaugele, et enam ei ole ühtegi tervet inimest.
Rahvatarkus
Ja teinegi tarkusetera:
Kes on terve inimene? See on inimene, kes pole oma haigustest teadlik.

Eluohtlikud ravimid

Ainuüksi Saksamaal on müügil rohkem kui 60 000 erinevat ravimit. Kas kõik need ravimid on ikka tõesti vajalikud, kas neist kõigist on ka abi?
Kui mängus on suur raha, siis on ravimifirmad võimelised varjama andmeid ja kasutama maffiale omast taktikat, et vaigistada ohtlike ravimite kriitikuid. Arstid usaldavad uusi ravimeid. Lõppude lõpuks on need läbinud ulatuslikud, ranged ja kallid ohutustestid ning veenvad uuringud on kinnitanud ravimite tõhusust (isegi kui neid on rahastanud ravimitootja ise) ja edasimüüjad on saanud koos uute arvutitega büroo jaoks ka mõned juhised nende müümiseks.
Uute ravimite turuletulekut saadab alati suur meediakõmu, millega tähistatakse uusi lootusi mõnest kroonilisest haigusest tervenemiseks. Uued ravimid meeldivad kõigile, eriti aga nende tootjatele, kes plaanivad saada kolmandiku kasumist.
Aga uute ravimite tulusal äril on ka oma sünge varjukülg. Peaaegu kolmandik uutest ravimitest tekitavad patsientidele eluohtlikke kõrvalmõjusid või koguni surma, kuigi nende ohutust on aastaid uuringutes kontrollitud.
Seejärel möödub veel keskmiselt seitse aastat, kuni ravimimüügi reguleerijad hakkavad tegutsema. Mõnikord jäävad ohtlikud ravimid turule kümneks ja enamakski aastaks, kuni need viimaks keelatakse või nende eest hakatakse hoiatama. Viivitamise ajal võivad ravimid surmata või kahjustada veel sadu tuhandeid patsiente, sest arstid jätkavad issanda rahus – süvenemata ravimite kahjulikesse kõrvalmõjudesse – nende väljakirjutamist. Kusjuures arst ei pea vajalikuks kasvõi paari sõnaga informeerida patsienti ravimi kõige ohtlikumatest kõrvalmõjudest. Ka ei tule arst selle peale, et määrata uus visiidiaeg, et kindlaks teha, kas ja  kuidas üldse ravim mõjub. Kirjutas tohter ravimi välja, ja nüüd, sina, patsient, tõmba uttu, nii kaugele kui jõuad!
1982. aastal võtsid seitse inimest Chicagos laialt levinud valuvaigistit Tylenol. Nende õnnetuseks sisaldasid Tylenoli tabletid tsüaniidi. Tavaliselt võetakse seda ravimit valu või külmetuse korral. Esimesena võttis Tylenoli mees nimega Adam Janus, kes suri tund aega hiljem. Paar teist tema pere liiget, mõistmata tema surma põhjust, võtsid sama rohtu ja surid. Tylenol põhjustas ka ühe noore tütarlapse surma. Politsei hakkas koheselt juhtumiga tegelema ja hoiatas inimesi ohtliku ravimi eest. Ajutiselt peatati Tylenoli müümine. Keegi ei tea, kuidas sai selline traagiline viga juhtuda.
Ohtlikku viivitamist põhjustavad sageli mitmed asjaolud: reguleerijate bürokraatlik ebapädevus ja nende tihedad sidemed farmaatsiafirmadega, ebamugavate andmete teadlik varjamine, ravimi ohtlikkuse avastanud sõltumatute teadlaste ähvardamine ja hirmutamine ravimifirmade juhtide poolt.

Ära lase arstil ennast ära tappa!

Ravim on aine, mis rotile sisse söödetuna annab tulemuseks teadusliku järelduse või artikli.

Miks küll peaks mõni ravimifirma tootma ravimit, mille kohta on teada, et see võib olla surmav? Lihtne vastus on – RAHA. Ravimifirma on investeerinud rohkem kui 1,3 miljardit dollarit, et saavutada ainult ühe ravimi kinnitamist, arvestamata seejuures veel sadu teisi keemilisi koostisi, mis juba väljatöötamise varajases staadiumis ei läbi kontrolli, kuid millest igaüks võib samuti firmale maksma minna veel 150 miljonit dollarit.

Kui ravim on lõpuks kinnitatud, jääb selle patendi 20-aastasest kehtivusest alles veel umbes 12 aastat, mille jooksul tootja tahab tagasi saada nii selle raha, mis tehti ravimi väljatöötamiseks ja kinnitamiseks kui ka need summad, mis kulusid ebaõnnestumistele, lisaks tagama aktsionäridele märkimisväärse kasumi. Ravimifirma saavutab tavaliselt edu kõigil kolmel rindel: uus ravim annab peaaegu kolmandiku ravimitööstuse kasumist ja toob igal aastal sisse 11,5 triljonit (miljon miljonit) dollarit. Kui firma suudab uue ravimi võimalikku ohtlikkust hoida vähemalt mõne aasta saladuses, teenib ta juba tagasi tehtud investeeringud ja ükskõik milline ravimitootjale määratud trahv on igal juhul väiksem kui firma aastane müügitulu.
Teadlased SONAR (Southern NetWork on Adverse Reactions) projektist, mis esindab sõltumatuid ravimiuurijaid 50 meditsiiniülikoolist, analüüsisid 15 ravimi ja ühe meditsiiniseadme ajalugu, mille kohta ajavahemikus 1997–2019 oli kas vähemalt 1000 teadet patsientide surma või raskete reaktsioonide kohta, või mille tõttu tuli tehtud kahjustuste tõttu maksta hüvitist rohkem kui miljard dollarit.
Kõrvaltoimeid uurinud teadlased ei suutnud kontrollitud ravimitest pooltel avastada letaalsete ja raskete kõrvalmõjude juhtumite koguarvu, kuid tuvastasid, et 15-st ravimist 7 olid enne nende ohtlikkuse paljastamist olnud surmavad või tugevasti kahjustanud umbes 750 000 inimest. Nende teadlaste arvestused on isegi veel tagasihoidlikud, teised teadlased on SONAR uurimisrühmaga võrreldes juhtumite üldarvu kahekordistanud.
Ravimitootjad on tervisekahjude hüvitisi maksnud 2022. aastaks kokku 38,4 miljardit dollarit ja nelja ravimi tootjad on maksnud 1,7 miljardit dollarit trahve, mille kohus määras selle eest, et nad ei teatanud arstidele ja ravimikäibe reguleerijale USA toidu- ja ravimiametile (FDA) õigeid andmeid ravimite ohtlikkuse kohta.
15 ravimist 12-le omistati nn musta kasti hoiatus, FDA embleem, mis sisuliselt teatab arstidele, et ravimit tohib välja kirjutada ainult juhul, kui patsient ilma selleta sureks, ning kuus ravimit eemaldati turult sootuks. Kui ravimite surmav toime lõpuks paljastati, langes nende müügimaht 94%.
Ometi pidi mööduma keskmiselt seitse aastat, kuni FDA reageeris, kuid mõnikord on see nõudnud 16 või enam aastat. Selge on see, et reguleerijad polnud kuulanud arste, kes olid uute ravimite puhul märganud midagi väga ebameeldivat ja sellest teatanud. SONAR rühm avastas, et ravimifirmade esindajad ähvardasid ja hirmutasid neid arste, kes tõepoolest üritasid rahvast hoiatada, ning vähemalt üks ülikoolihaiglas töötanud arst vallandati.

Kahjustavad uuringud ja haigekstegev ravi

Haige, kes võtab keemilist ravimit, peab paranema kaks korda – esiteks haigusest ja siis ravimi kahjulikust kõrvalmõjust.

William Osler, M. D. (Kanada arst ja üks Johns Hopkinsi haigla „suurest neljast” asutajaprofessorist. Osler lõi esimese residentuuriprogrammi arstide erialakoolituseks ja tõi esimesena arstitudengid loengusaalist välja haiglaravile.)
Paljude tänapäevaste meditsiiniliste uuringute saatekirjal peaks olema hoiatussilt, nii nagu sigaretipakil: „Uuring võib kahjustada teie tervist.“ Uuringud võivad olla vajalikud ja tihti asendamatud õige diagnoosi panekul. Samal ajal on uuringute ülekasutamine massiline. Kindlalt võin väita oma eriala, ortopeedia suhtes, et tugi-liikumisaparaadi probleemide diagnostikas kasutatavad röntgenuuringud ja MRT (magnetresonantstomograafia) on räigelt üle kasutatud. Samasugune hoiatus peaks olema farmakoloogiliste preparaatide karpidel-pudelitel.
Loogiline, et mida pädevam ja kogenum arst, seda vähem vajab ta diagnoosimiseks uuringuid. Seda hämmastavam on fakt, et Eesti haigekassa nõukogu oma viimases otsuses lepingupartnerite valiku kohta annab eelise (plusspunktid) neile raviasutustele, kelle diagnostiliste protseduuride kasutamine ületab Eesti keskmise! Lauslollus, millega soositakse patsiente kahjustava ja ressursse (meie kõigi maksuraha) raiskavat ebapädevust!

Meditsiin sunnib meid surema aeglasemalt ja piinarikkamalt kui kunagi varem.

Teine küsimus on ahnus – raviasutuse soov, et aparaat teeniks tulu nagu Soome eeposes Sampo. Haigekassa, kes peaks olema seatud kulusid kokku hoidma, hoopis soodustab neid. Me praktiseerime teaduspõhist meditsiini, ütlevad arstid. Muidugi. Küsimus ei ole aga arstides – loomulikult üritavad nad rakendada tõendatud diagnostikat ja ravi. Küsimus on arstide koolituses ja teaduses endas. Kaks lihtsat küsimust: kas oleme ajaloos korduvalt näinud, et teadus on osutunud ekslikuks? Paraku vastus on „jah“.
Kas teadus võib osutuda manipuleerituks? Raha paneb rattad käima ja sõna teaduspõhine võib tihti panna jutumärkidesse. Miks arvame naiivselt, et meditsiinisüsteemis korruptsiooni pole? Käibele on tulnud isegi termin crap-science (rämpsteadus). Ebasobivad uuringud on võimalik panna n-ö kalevi alla ja uuringuid sättida selliselt, et saavutataks soovitav tulemus. FDA ja Suur Farma on tuntud korruptiivsed partnerid. Nii ongi praegune „teaduspõhine“ meditsiin toonud müügile sandistavaid ja tapvaid mürke (sõna drug – ravim – tähendab inglise keeles ka mürki). Kas ei oleks ehk aeg hakata vähemalt kahtlema ja uurima, et jõuda selgusele, ega meile pole tihti ja räigelt valetatud?

Väljaminekuid kokku lugedes
Lõppkokkuvõttes on kannatajaks patsient. Üks ravimitest, Fen-Phen (fenfuramiin-fentermiin), mis oli ette nähtud kaalu alandamiseks, oli surmav või kahjustas raskelt ligikaudu 600 000 inimest, enne kui see müügilt eemaldati. Arstid ei saanud eelnevalt mingeid hoiatusi ning jätkasid letaalseid südameprobleeme tekitava ravimi väljakirjutamist. Järsk südameprobleemide kasv patsientide seas tundus arstidele tõelise müstikana. Paljud nende patsientidest olid keskealised naised, kes hakkasid kaebama õhupuuduse üle ning kelle seisund halvenes iga nädalaga. Paljud surid või haigestusid raskelt südamehaigustesse, ning kõik nad kasutasid tookord Fen-Pheni.
Teine SONAR uurimisrühma analüüsitud ravim oli levofloksatsiin (Levaquin), laia spektri antibiootikum fluorokinoloonide grupist mitmesuguste bakteriaalsete infektsioonide raviks. Selgus, et see tekitab neurotoksilisust – närvisüsteemi mürgistumist –, põhjustades ärrituvust ja tugevat närvivalu, viies inimese koguni enesetapuni. Enam kui 60 000 inimest teatasid rasketest kõrvalmõjudest ja umbes 6500 patsienti on selle ravimi tõttu surnud. Möödus 29 aastat, kuni FDA andis lõpuks välja musta kasti hoiatuse, kuid hoolimata kahjustustest, mida ravim võis tekitada, tunnistas WHO levofloksatsiini ikka veel üheks kõige vajalikumaks ravimiks maailmas.

Jutt jätta!
Häirekella löömine mõne ravimi kahjulikkuse pärast võib olla ohtlik. Üks uuring näitab, et 61% ravimite ohtlikkusest teatanud arstidest said ravimifirma juhtidelt isiklikke ähvardusi ja üks meditsiiniprofessor kaotas töö pärast seda, kui oli avaldanud artikli ühe uue ravimi raskete kõrvalmõjude kohta. Kolm arsti tunnistasid, et neid ähvardati kohtuga, kui nad jätkavad oma uuringuid, üks teine arst loobus oma avastuste avaldamisest hirmust kohtu ees. Ta siiski teatas neist isiklikult FDA-le, hiilides sel viisil kõrvale oma lepingus olevast tingimusest mitte kirjutada fenüülpropanolamiini kõrvalmõjudest; teadlased nimelt avastasid, et see ninakinnisuse vastane vahend põhjustab insulti.
Üks kõmulisem oli doktor Nancy Olivieri asi. See leukeemiat põdevaid lapsi raviv lastehematoloog avaldas hoiatuse deferiprooni, rauakelaadi, kohta, mis ravimikatsetes osalevatel lastel tekitas raskeid maksakahjustusi. Selle ravimi tootja toetas konkureerivat uuringut, milles kinnitati, et ravim on ohutu, ja Olivier kaotas oma töö Kanada lastehaiglas. Järgmised 18 aastat jälitati arsti juriidiliste ähvardustega ja üritati ära võtta tema arstilitsentsi. Alles 2019. aastal – 25 aastat pärast Olivieri häirekella – olid teadlased sunnitud lõpuks ametlikult tunnistama, et tal oli olnud õigus.
Tootja võib teadlasi hirmutada juba enne ravimi kinnitamist. Ühel juhtumil ähvardati teadlast kohtuga, kui ta mainib meditsiiniseadme nimetust, mis tema ohutusuuringus tehtud esialgsetel järeldustel oli ohtlik.
Arste, kes suud kinni ei hoia, ootab ees ähvardamine kohtuga või millegi veel hullemaga ning sugugi alati ei ole neile tagatud FDA toetus. Viis teadlast, kes nõudsid koosoleku läbiviimist, et teatada oma avastustest kolme ravimi rasketest kõrvalmõjudest, mille hulgas oli ka rosiglitasoon (Avandia – diabeediravim, mis oli kahjustanud või mille tõttu oli surnud rohkem kui 47 000 inimest), tunnistasid, et neid näägutati FDA juhtkonna poolt.

Aeg muutusteks
Kes lõppude lõpuks vastutab ohtlike ravimite põhjustatud surmade ja kahjulike kõrvaltoimete eest? Kas need on ravimimüügi reguleerijad, näiteks FDA, kes sageli ajab farmaatsiavaldkonnaga asju n-ö valgete kinnastega, või on see ravimifirma, kes teadlikult varjab andmeid? SONAR teadlased süüdistavad mõlemaid.
Juhtumi korral põletikuvastase vahendiga Vioxx (rofekoksiib), COX-2 inhibiitoriga, mis tagasihoidlike arvestuste järgi surmas või kahjustas 270 000 patsienti, olid arstid ravimi ohtlikkusest teatanud FDA-le ligi kolm aastat, kuni amet selle lõpuks keelustas. Kogu selle aja jooksul varjas Vioxxi tootja vastavaid andmeid.
Kõik eksivad või teesklevad, et ei märka midagi. Kellelegi ei saa usaldada ravimiohutuse kontrollimist. SONAR teadlaste arvates tuleks ühiskonna kaitsmiseks sellesse protsessi rohkem kaasata sõltumatuid organisatsioone, näiteks institutsioonidevahelisi komisjone, ja asutama iseseisvaid ravimiohutuse keskusi.
Ja unustage mõte, et rahatrahv on efektiivne viis ravimifirmade mõjutamiseks. Hoolimata sellest, et SONARi poolt kontrollitud ravimifirmad maksid vastavalt kokkuleppele oma ravimite ohtlikkuse selgumisel trahvidena ühtekokku 39,8 miljardit dollarit ja kaotasid sissetulekutest 24,2 miljardit dollarit, on need summad kokkuvõttes väiksemad kui firmade kahe aasta sissetulek. Ja ühtki farmaatsiavaldkonna juhti ei ole tänini karistatud! Oleks kasvõi üks neist andmete varjamise eest vangi mõistetud – see oleks võinud päästa sadade tuhandete patsientide elu.

Fluoriidivale pole ainuke

Vee fluoreerimine on 20. sajandi – kui mitte kõigi aegade – suurimaid teaduslikke pettusi.
Robert Carton, Ph.D, USA EPA (Environmental Protection Agency) uurija.

Klassikaline rämpsteaduse ja valega loodud on müüt joogivette (ja hambapastasse) fluoriidi lisamise kasulikkusest, mida hambaarste on õpetatud hoolega toetama. Algsetele uuringutulemustele, et lastele teatud vanuses naatriumfluoriidi manustamine aitab vähendada hambakaariest, on lisandunud uued, seda kummutavad uuringud. Aga kõrvalmõjude oht on massiivne ja seda algul ei uuritudki. Mida head saab oodata mürgisest ainest, mis on rotimürgi ja mürkgaasi sariin B põhikoostisaine, mida kasutati koonduslaagrites vangide kuulekamaks muutmisel ja mis on alumiiniumitööstuse toksiline jääkprodukt? See on valdavalt USA, mitte Euroopa probleem: minu teada fluoriidi Eestis joogivette ei lisata (seda on Pärnu piirkonna põhjavees kohati niigi palju). Saksamaal keelustati selle kasutamine 1980. aastal. Inimesi peaks ettevaatlikuks tegema, et fluoriid on paljude psühhotroopsete ainete (Prozac!) koostisosa.
Järgmine suurtest valedest – vaktsineerimine – puudutab kogu maailma. Massiivne tõendusmaterjal näitab praeguseks, et vaktsiinidel pole olnud tegelikku mõju nakkushaiguste „väljajuurimisel“, kahjulikke mõjusid on hoolega varjatud. Ülimalt kahjulikuks on osutunud antibiootikumide ülekasutamine ja seeläbi immuunsüsteemi oluline nõrgestamine.
Kolesteroolialandajad – järjekordne pettus. Isegi kui usaldada farmaatsiafirmade uuringuid, selgub, et nende kasulikkus on alla ühe protsendi, kahjulikud mõjud ületavad 20%.
Mammograafia – kui palju vähki need uuringud avastavad ja kui palju neid tekitavad? Eraldi teema on „vähiravi“ tööstus. Veel on palju küsimusi, millele vastuseid otsida. Õnneks on inglise keelt valdavatele inimestele info vaid hiirekliki kaugusel, järjest ilmuvad tõlked ka eesti keelde. Meditsiinisüsteemis on palju valet ja kuritegelikkust, toimuvat võib kohati nimetada farmakoloogiliseks holokaustiks. (Mike Adams).
Kõige konservatiivsemate hinnangute kohaselt on meditsiinisüsteemi põhjustatud surmade arv USAs 225 000 inimest aastas. Andmed pärinevad John Hopkins School of Public Healthi tunnustatud tervishoiueksperdi dr Barbara Starfieldi artiklist (July 26th, 2000, „Journal of the American Medical Association“). Hinnanguliselt 119 000 inimest sureb meditsiiniliste vigade tõttu, 106 000 inimest FDA  heaks kiidetud farmakoloogiliste preparaatide tõttu. See on üle miljoni inimese kümnendi jooksul!

Vaktsiiniravim tappis Euroopas ligi 17 000 inimest
2020. aastal aalanud pandeemia ajal kirjutati välja ravimit hüdroksüklorokviin (müüginimega Plaquenil), mille tagajärjel on nüüd tuhandeid inimesi surnud. Malaaria ravimiseks ette nähtud hüdroksüklorokviin võis COVID-19 pandeemia esimese laine ajal põhjustada ligi 17 000 surmajuhtumit kuues riigis. Lisaks kasutatakse ravimit ravijuhendi järgi reumatoidartriidi, süsteemse ja diskoidse erütematoosse luupuse ja nahakahjustuste, mis on põhjustatud või mis süvenevad päiksevalguse toimel, vastu.
Seda ravimit tutvustas grupp tervishoiutöötajaid pandeemia ajal kui imeravimit. Mitmed poliitikud on samuti ravimit soosinud – Prantsuse president Emmanuel Macron külastas ravimitehast ja USA president Donald Trump soovitas ravimit 2020. aastal, teatades, et ta on seda juba ka ise võtnud.
Ravimi kasutamise tulemused tekitasid vastuolusid, sest paljud tervishoiuspetsialistid märkisid, et puuduvad uuringud või teaduslikud tõendid selle tõhususe kohta COVID-19 vastu.
Juba 2020. aasta mais hoiatasid teadlikumad spetsialistid ravimiga kaasnevatest riskidest, hoiatades eriti muude haigustega inimesi seda kasutamast.
FDA andis 2020. aasta märtsis hüdroksüklorokviini erakorralise kasutusloa, kuid tühistas selle juba sama aasta juunis. Leiti, et ravimil on ohtlikud kõrvaltoimeid, näiteks südame rütmihäired.
WHO leidis enda läbi viidud uuringutele toetudes, et nemad hüdroksüklorokviini COVID-19 ravina kasutada ei soovita, kirjeldades ravimi väikest kasu ja raskeid võimalikke tagajärgi.
2023. aasta lõpus väljaandes „Biomedicine & Pharmacotherapy“ avaldatud artiklis hinnati ravimi müügiloata kasutamise tagajärgi. Teadlased analüüsisid Prantsusmaal, USAs, Belgias, Itaalias, Hispaanias ja Türgis läbiviidud uuringuid 2020. aasta märtsist kuni juulini.
„Ravimi kasutamist seostati randomiseeritud uuringute metaanalüüsis suremuse 11-protsendilise suurenemisega,“ märgitakse uuringus, viidates 2021. aastal väljaandes „Nature“ avaldatud metaanalüüsile, mida teadlased kasutasid ravimi põhjustatud surmajuhtumite arvu arvutamiseks.
Euroopa riikides oli ligikaudu 240 surmajuhtumit Belgias, 199 Prantsusmaal, 1822 Itaalias ja 1895 Hispaanias.
„Me peame meeles pidama, et see on ligikaudne hinnang – see puudutab ainult mõnda riiki lühikese aja jooksul ja surmajuhtumite koguarv on tõenäoliselt palju suurem,“ ütles Lyoni haiglasüsteemi teraapiaprofessor Jean-Christophe Lega. „See tulemus räägib selle kasuks, et tulevaste pandeemiate ajal tuleks rangelt reguleerida juurdepääsu retseptiravimitele, mis ei ole ette nähtud selliseks kasutamiseks,“ selgitasid teadlased.

Nende ravimitega on tohtrid tapnud kõige rohkem inimesi (teadaolevad surmajuhtumid)
Rosiglitasoon – 47 000 ohvrit
Levofloksatsiin – 99 000 ohvrit
Rofekoksiib – 270 000 ohvrit
Fenfluramiin-fentermiin – 300 000 ohvrit.

Kuidas on see võimalik?
Psühholoogiliste uuringute kohaselt on 5–6% inimestest psühhopaadi-sotsiopaadi kalduvustega ja üks sotsiopaadi omadusi on pürgimine võimule vahendeid valimata. Välise sarmi ja demagoogilise kõneoskuse varjus on aga nartsissistlik eneseimetlus, kahetsustunde, häbitunde, halastustunde absoluutne puudumine, patoloogiline valetamine, inimestega manipuleerimine. Kõlab nagu poliitik? Praegune meditsiinisüsteem on loodud suuresti psühhopaatide poolt, on nende kontrolli all ja toimib nende kasuks. Sellisele süsteemile on loomulikult kõige kasumlikum krooniliselt haige klient. Kui lisada veel süsteemi kontroll informatsiooni (korporatiivselt kontrollitud massimeedia), haridussüsteemi (algharidus pole kohustuslik mitte ainult inimesele kasulike teadmiste andmiseks), litsentsimise ja osalt teaduse üle, pole olukord sugugi imekspandav.

* * *

Vähiravi – vaid etapivõidud

Vähk on ravitav – kui diagnoos on vale.
                            20. sajandi rahvatarkus

Ja nüüd vähist – kõigi haiguste kuningast. Vähk on haigus, mida enamik meist kardab rohkem kui ühtki teist tõbe, kuigi suures osas on see hirm üsna uudne. 1896. aastal, kui äsja ilmuma hakanud „American Journal of Psychology” palus inimestel nimetada enim kardetud terviseprobleeme, ei maininud peaaegu keegi vähki. Difteeria, rõuged ja tuberkuloos olid kõige muret tekitavamad tõved, aga lisaks kartis keskmine ameeriklane isegi teetanust, uppumist, marutõbise looma hammustust või maavärina kätte jäämist rohkem kui vähki…
See kõik muutus 20. sajandil. Aastatel 1900–1940 tegi vähk surmapõhjusena hüppe kaheksandalt kohalt teisele, paigutudes südamehaiguste kannule, ja sellest ajast peale katab selle tõve sünge vari meie arusaama surelikkusest ja efektiivse ravi piiratud võimalustest…
Vähk on kõigi hulkraksete, eelkõige aga imetajate nuhtlus. Mida kõrgemalt arenenud närvisüsteemiga imetaja, seda suurem tõenäosus on tal vananedes vähki haigestuda. Inimese kohta on hea anekdoot: kõik haigused saavad alguse närvidest, ainult süüfilis saab alguse naudingust. Nali naljaks, aga ega see nii väga vale olegi. Praegu ei eita enam ükski meedik, et inimese meeleolu tugeval kõikumisel (vastavalt sellele kõigub ka vererõhk ja isegi vere koostis!), pideval stressil, depressioonil, kurnavast või ebameeldivast tööst või isikliku elu konfliktidest tingitud närvipingel on haigestumisel väga suur osa. Ei tule ju ühelgi (mets)loomal elada üle õnnetut armastust (ükski lehm pole vastamata armastuse pärast hulluks läinud), vallandamist, lahutust, korterist sundväljatõstmist, kohtuprotsesse, -täiturite ja parklaomanike terrorit, kõikvõimalikke väärteomenetlusi… Oli selline juhus: krooniaja alguses sai ühe Tallinna trükikoja pearaamatupidaja koondamisteate ja suri sealsamas oma töölaua taga… Paljud arstid aga väidavad jäärapäiselt, et inimese hingelistel üleelamistel pole mingit seost vähki haigestumisga. Oleks see vaid nii…

Tõsi, vähki esineb metsloomadel kordades vähem. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et kabjalised ja sõralised ei ela kõrge vanuseni hammaste tugeva kulumise tõttu (erandiks on elevant, kellel hambad uuenevad elu jooksul viis korda) või nad langevad vanadusest nõrgaks jäädes kiskjate ohvriks. Üksinda tegutsevad kiskjad (välja arvatud ehk hundid, lõvid ja hüäänid, kes tegutsevad karjas) aga surevad lihtsalt nälga, sest mingil hetkel ei ole nad enam võimelised ühtegi saaklooma tabama, aga juhuslikult leitud haisvatest korjustest lagunenud hammastega järades ellu ei jää. Turvalises keskkonnas nälga tundmata kõrge eani elavatel lemmikloomadel (samuti ka loomaaedade asukatel) pole aga vähk mingi haruldus. Meie lemmikutel koertel on vähk peamiseks surmapõhjuseks, kassidel pisut harvem. Muide, ajukasvajaid on leitud isegi delfiinidel!
Kuid erinevalt inimestest, kes sugugi mitte harva haigestuvad kaasasündinud või vanematelt päritud TP53-geeni rikke tagajärjel vähki isegi väikelapse- või noorukieas, siis loomad haigestuvad vähki üldreeglina alles kõrges vanuses (koerad vahel ka parimates aastates). Sellest järeldub, et nn geneetilisi rikkeid esineb inimestel kordades sagedamini kui loomadel.
Vähk on see kõrge hind, mis tuleb inimesel maksta selle eest, et ta liiga kaua elab – isegi siis veel –, kui ta pole enam võimeline järglasi saama ja tema bioloogiline eksistents pole enam vajalik – nii julmalt kui see ka ei kõla.
Vaatamata teatud arengule vähiravis siiski vähki haigestumine pidevalt suureneb, sest see on korrelatsioonis mitte ainult inimese eluea pikenemisega, vaid ka Maa elanikkonna pideva kasvamisega.
Sünnihetke ja 14-nda eluaasta vahel on meeste võimalus vähki haigestuda üks 71-le ja naistel üks 51-le, kuid saades vanemaks kui 60 aastat, on see tõenäosus meestel üks kolmele ja naistel üks neljale. 80-aastasel inimesel on vähki haigestumise tõenäosus 1000 korda suurem kui teismelisel.
Nendes maades, kus suurem osa rahvastikust on 25–30-aastased ja keskmine eluiga kõigest 65 aastat, on ka vähki haigestumist vähem… (Eestis on kõige rohkem 30–34-aastaseid.) Erinevalt arvamusest, nagu oleksid inimesed ennemuiste tugevamad ja tervemad olnud, väidavad Euroopa ametlikud allikad järgmist: Vana-Kreekas oli inimese keskmine eluiga kõigest 29 aastat (muide, sama vanaks elasid keskajal ka piraadid); vanadel roomlastel 28–30 aastat, 16. sajandi Euroopas aga tunduvalt vähem – 21 aastat; renessansi ajal – 35; 17. sajandil elas keskmine eurooplane 26-aastaseks; 18. sajandil – 34–36; 19. sajandi esimesel poolel 40, selle lõpul 45 aastat, aga 20. sajandi esimestel kümnenditel juba 50 aasta vanuseks. Muide sellesse statistikasse tuleb suhtuda teatud reservatsiooniga, sest igivanadel aegadel polnud kombeks alati inimese sünniaega üles tähendada, nii et paljud ei teadnudki oma tegelikku vanust…

Igal juhul suri vanasti suurem osa inimestest kõikvõimalikesse muudesse haigustesse enne „vähiikka” jõudmist. Muide, keskmine eluiga ühel või teisel ajaetapil ei tähenda seda, et vanaks poleks elatud ka juba Vana-Egpituses või -Kreekas, kuigi eakate osakaal oli tühine (täpsemad usaldusväärsed võrdlevad andmed paraku puuduvad).
Muide, „lihtrahva” hulgas levib visalt legend, et araabiamaades esineb vähki hoopiski harvem tänu ramadanile ja alkoholi pruukimise keelule. Ei üks ega teine väide kannata kriitikat. Paast ramadani ajal kehtib päikesetõusust päikeseloojanguni. (Sama kehtib juutide sabati kohta.) Ja siis pärast päikeseloojangut vitsutatakse süüa nii et vähe ei ole. Tõsi, alkoholi tarvitamine on keelatud, kuid keegi pole Egiptuses või mõnes teises araabia riigis kokku lugenud salajoodikuid… Kuna araablaste majade aknad avanevad siseõue poole, siis ei näe, kuule ega tea keegi, millist meelemürki pererahvas pruugib või mida hilisel õhtutunnil kurku kummutab… Ja mis kõige tähtsam: Lähis-Ida maades on meeste keskmine vanus kõigest 24 aastat…
Paljude teadlaste jaoks on tänini suur mõistatus, miks haid vähki ei haigestu. Selles pole midagi arusaamatut ega mõistatuslikku, sest hai on bioloogiliselt primitiivne kõhrkala. Palju huvitavam on aga see, miks elevandid ja vaalad harva vähki haigestuvad. Suurtel loomadel on ju rohkem keharakke kui väikestel. Võiks arvata, et mida rohkem on loomal keharakke, seda suurem on vähki haigestumise tõenäosus. Aga alati see nii ei ole. Seda nimetatakse Peto paradoksiks. Selle järgi on võimatu öelda, mis seos on organismi suurusel ja kasvaja tekkel.
Vähki haigestub napilt 5% elevantidest. Asi on selles, et paksunahalistel on lausa kadestamisväärne vähikaitse otse genoomi kirjutatud. Vähi eest kaitseb valgumolekul p53, mida tema funktsiooni tõttu nimetatakse ka „genoomi valvuriks”. P53 hoolitseb selle eest, et rikkis rakk hävitab iseenda. Meie genoomi kasvajakaitseprogrammis on ainult kaks koopiat, elevandi DNA-s aga vähemalt 40 geenikoopiat! Seega on evolutsioon loonud elevantidele P53 tubli lisaportsjoniga ülivõimsa kaitse vähi vastu…
Põhjus, miks tänini pole suudetud vähist jagu saada on see, et vähk ründab meie organismi kõige elementaarsemal tasemel. Piisab ühestainsast rikkest üheainsa raku DNA-molekulis või üheainsa raku tuumas, kui kuri haigus ongi alguse saanud…
Näiteks Saksamaal lühendab vähk inimese eluiga keskmiselt 6,5 aasta võrra, pahaloomulisse kasvajasse surnud patsientide keskmine vanus on 73,6 aastat (see arv ei ütle aga midagi selle kohta, millises vanuses inimesed vähki haigestusid). Eluea pideva kasvamisega arenenud tööstusriikides suureneb paraku ka vähki haigestumine…

* * *

1959. aasta novembris New Yorgis toimunud ÜRO XIV istungjärgul esines Valgevene NSV välisminister Kuzma Kisseljov (elukutselt arst), kes ütles muuhulgas järgmist: „Inimkonda paneb üha rohkem ja rohkem muretsema vähktõve laialdane levik. Arstiteaduses on saanud tavaks terminiga „vähktõbi” tähistada kahte liiki kasvajaid olenevalt nende histoloogiast: vähki ja sarkoomi. Sajandeid on inimkond püüdnud tungida vähktõve saladusse. Mitmed teadlaste põlvkonnad on pühendanud oma elu selle ülesande lahendamisele. Kuid hoolimata teadusliku mõtte pingutustest kogu maailmas langeb vähktõve ohvriks igal aastal endiselt miljoneid inimelusid. Teatavasti kätkeb pahaloomuliste kasvajate probleem endas rohkesti ebaselget ja vaieldavat…”
Ja kas aastaks 2024 on selles osas midagi muutunud? Me võime korrata täpselt samu sõnu, mida Kisseljov ütles rohkem kui 60 aastat tagasi. Meditsiin ei ole sammugi lähemal efektiivselt toimivate vähirakke hävitavate ravimite leidmisele, samal ajal kui vähk on muutunud tõeliseks pandeemiaks, inimkonna suurimaks nuhtluseks. Arstid ja teadlased on aga sel aastakümnel löönud häirekella just nooremate inimeste vähijuhtumite arvu kiire suurenemise pärast – viimase 30 aasta jooksul on maailmas nende vähijuhtumite arv kasvanud 80%. WHO andmetel on tõeline noorte vähipandeemia tabanud eeskätt heaoluriike: Austraaliat, USAd, Kanadat ja Lääne-Euroopat, kuid juhtumite arv on tõusuteel mujalgi, sh Eestis. Statistika on aga kohati vasturääkiv.
Alates 1980. aastatest olevat Saksamaal vähki suremus vähenenud 20%. Berliini Robert Kochi instituudi andmetel on aastatel 1998–2008 vähenenud vähki suremus naiste hulgas 13% ja meest hulgas koguni 18%, kuid sellegipoolest vähki haigestumine pidevalt suureneb. See kõlab paradoksaalselt. Saksamaal suri 2019. aastal vähki 231 000 inimest (125 000 meest ja 106 000 naist) moodustades ühe neljandiku kõigist surmajuhtumitest, kusjuures ravil oli umbes 1,6 miljonit vähihaiget. See osakaal ei ole viimase 20 aasta jooksul kuigivõrd muutunud, kuigi alates 1999. aastast on vähki surnute arv suurenenud umbes 10%… Kui 2012. aastal sai Saksamaal vähidiagnoosi ligi 480 000, siia 2018. aastal aga juba pool miljonit inimest.
Eestis saab igal aastal vähidiagnoosi ligi 300 noort inimest vanuses 15–39 eluaastat. Igal aastal haigestub Saksamaal vähki 16 500 15- kuni 39-aastast inimest, kellest – kui statistikat uskuda – paraneb üle 80%. Suhteliselt hea ravitulemus on seletatav sellega, et sellises vanuses inimesed haigestuvad peamiselt kas rinna-, munandi- või nahavähki, mis noores eas alluvad hästi ravile. Pealegi pole noortel kaasuvaid haigusi, mis muudaksid näiteks keemia- või kiiritusravi talumise raskeks. Noored patsiendid kannatavad välja ka tunduvalt suuremaid keemia- ja kiiritusravi doose kui keskealised või eakad inimesed. Teisalt on vähk aga seda agressiivsem, mida noorem on inimene.

Aastal 1900 haigestus vähki üks inimene 20-st, (pole aga teada, kui paljudel juhtudel jäi haigus diagnoosimata). 1940. aastal üks inimene 16-st, 1970. aastal üks inimene 10-st ja 2000. aastal üks inimene kolmest. Iga päev sureb kogu maailmas vähki keskmiselt 20 000 inimest, igal aastal aga umbes 8–9 miljonit inimest (2018. aastaks ennustati juba 9,6 miljonit vähisurma ja 14 miljonit uut vähidiagnoosi, ehk umbes 1400 vähidiagnoosi päevas).
USAs haigestub igal aastal vähki 1,44 miljonit inimest (2021. aastal oli vähk jõudnud USAs surmapõhjuste „edetabelis” teisele kohale.) Euroopas sureb aastas vähki umbes 1,3 miljonit inimest.
Hiinas diagnoositi 2018. aastal vähk 4,3 miljonil inimesel, samal aastal suri vähki 2,9 miljonit hiinlast. Üks viiendik vähki surnutest olid nooremad kui 65 eluaastat. Statistika väidab, et viis aastat pärast esmadiagnoosi on elus vähemalt 50% vähihaigetest. Jutuks hea küll, kuid on teada, et vähemalt Eestis sureb 60% vähihaigetest pärast diagnoosi juba kolme aasta jooksul. 2021. aastal suri Eestis vähki 3688 inimest (41 rohkem kui aastal 2020) ja vähidiagnoosi sai umbes 9000 inimest (ehk 35 „positiivset” vastust tööpäeva kohta). 2022. aastal oli Eestis ravil 57 000 vähihaiget. Oletatakse, et aastaks 2035 suureneb vähidiagnoosi saavate inimeste arv Eestis 35%.
Kui üldiselt peetakse kasvajaid vanemaealiste haiguseks, siis viimased aastakümned on näidanud selle salakavala tõve levikut ka vanuserühmades, kus haigus veel hiljuti haruldane oli. Kogu maailmas haigestub üha rohkem inimesi vähki vanuses 25–45 eluaastat, pidevalt suureneb ka laste ja teismeliste vähki haigestumine. Tervishoiuorganisatsiooni Childhood Cancer International (CCI) andmetel diagnoositakse kogu maailmas igal aastal vähk 400 000-l alla 20-aastasel lapsel ja noorukil. Selles pole siiski midagi üllatavat. Asi on selles, et pärast Teist maailmasõda sündinud inimesed toituvad kordades ebatervislikumalt kui nende vanavanemad. Liiga palju süüakse töödeldud ja kõikvõimalike säilitusainetega üleujutatud toiduaineid. Vanasti oli nii: kui tomat läks halvaks, siis tema läks halvaks; kui piim tilgastus (eriti äikeseilma ajal), siis see tilgastus; kui mõni toiduaine läks hallitama, siis see läks hallitama; kui maasikad riknesid, siis nad riknesid. Tänapäeval juhtub aga tõelisi imesid: Hollandi tomat võib näiteks aknalaual olla paar kuud ja sellega ei juhtu midagi! Prantsusmaalt, Hiinast või Brasiiliast pärit õunad ei lähe – nagu öeldakse – ei idanema ega mädanema, neile ei teki plekke, nad ei tõmbu krimpsu. Hispaania või Itaalia maasikad on imekaunid, kuigi ilma igasuguse lõhna ja maitseta (ei magusad ega hapud). Selliseid näiteid võiks tuua lõputult. 20.–21. sajandi suurim agrotehniline saavutus on aga kahtlemata virsik (olenemata päritoluriigist), mis on kivikõva ja maitseb nagu kooliõpiku papist kaas. Mitu sõjajärgset põlvkonda on üles kasvanud rämpstoitu ja pooltooreid puuvilju süües… Vähe sellest, rämpsuga ollakse nii harjutud, et tänapäeva noored peavad puuviljadel maitse puudumist täiesti loomulikuks ja mugivad neid hea isuga…

NB! Loe ka:
Sa ei sööks neid toite enam kunagi, kui teaksid nende koostisosi
Söödavaid puuvilju meenutades!

* * *

Ja milliseid vähiraviviise siis tänapäeva onkoloogia välja pakub?

vähivaktsiin (mõjub ainult üksikute vähiliikide puhul)
kirurgia (kõige efektiivsem)
kemoteraapia (patsiendi aeglane mürgitamine)
kiiritusravi (kui ei aita 70 kiiritusseanssi, siis ei aita ka 71.)
prootonravi (usaldusväärne statistika selle ravi mõju kohta puudub ja pole erilist vahet, kas inimene elab pärast prootonravi 3 või 3,5 aastat)
antikehade teraapia
tüvirakkude siirdamine
(anti)hormoonteraapia
rakuteraapia
immuunteraapia
bioloogiline ravi (alternatiivravi piirimail)
vaktsiiniteraapia
Kompleksravi lõpptulemus: kuue sangaga puidust kast.

Ükskõik millist raviviiside kombinatsiooni ka ei kasutataks on ravitulemused enam kui nigelad. Isegi rikkad ja ilusad, kuulsad filmistaarid, kellel peaks ravi jaoks raha olema enam kui küll, surevad vähki nagu kärbsed. Praegu olevat kõigi vähkkasvajate ravimise määr keskmiselt 30–40%. Onkoloogid leiavad, et ravi on edukas, kui patsient elab pärast ravi vähemalt viis aastat ilma retsidiivita. Ehk lahtiseletatuna tähendab „elulemus”, et kui vähihaige sureb pärast diagnoosi ja (kompleks)ravi viie aasta ja kahe kuu pärast, siis on kõik okei, onkoloog on oma töö hästi teinud. Selline ravimise edukuse määratlus on vähemalt patsiendi seisukohast imelik, sest  metastaasid tekivad vahel isegi alles 6–8 aasta pärast või veelgi hiljem. Sellest tulenevalt on paljud patsiendid, kes pärast viie aasta möödumist siiski vähki surevad, kaasatud eduka vähiravi statistikasse.
Vähk avaldub väga erinevates vormides ja kliinilistes piltides, mistõttu ei saa kunagi teha mingeid üldistavaid prognoose oodatava eluea ja paranemisvõimaluste kohta. Praegu on teada umbes 100 erinevat vähivormi, millest mõned erinevad oluliselt ellujäämis-, ravivõimaluste ja metastaaside tekke poolest.
WHO alluvuses tegutsev Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri (IARC) 2024. aasta jaanuaris avaldatud andmetel kasvab vähijuhtude arv kogu maailmas. Aastal 2022 diagnoositi 20 miljonit uut vähki haigestumise juhtumit ja prognooside kohaselt suureneb see arv 2050. aastaks üle 77% ehk 35 miljonini aastas. IARCi varasema aruande kohaselt said 2020. aastal vähidiagnoosi 19,3 miljonit inimest.  See tähendab, et umbes iga viies inimene haigestub elu jooksul vähki ning iga üheksas mees ja iga kaheteistkümnes naine sureb sellesse.
IARC andmetel suri 2022. aastal vähki 9,7 miljonit inimest. Kõige levinumad vähitüübid on kopsu-, rinna- ja soolevähk. Naistel on kõige levinum rinnavähk, millele järgnevad kopsu- ja soolevähk. Meestel oli kõige levinum vorm kopsuvähk, millele järgnesid eesnäärme- ja maovähk. IARC analüüsis 185 riigi andmeid.
Kopsuvähk diagnoositi 2022. aastal 2,5 miljonil inimesel. See oli 12,4% kõigist registreeritud vähijuhtudest. Rinnavähk diagnoositi 2,3 miljonil naisel, mis vastab 11,6 protsendile kõigist vähijuhtudest. Jämesoolevähk diagnoositi 1,9 miljonil inimesel (9,6%). Sageduselt järgnesid eesnäärme- ja maovähk.
IARCi hinnangul on elanikkonna kasv ja asjaolu, et inimesed elavad üha kauem, olulisemaid tegureid, mis põhjustab lähiaastatel oodatavat vähki haigestumise kasvu. Lisaks on suurenenud riskid, mis tulenevad elustiili muutustest, nagu tubaka ja alkoholi tarbimine, samuti ülekaalulisus ja õhusaaste. Eksperdid ennustavad, et ei kulu kuigi palju aega, kui vähk muutub peamiseks surmapõhjuseks…
Vähktõve kohta teatakse väga palju, loendamatu hulk teadlasi, meedikuid, keemikuid ja farmakolooge on saanud kõikvõimalikke preemiaid, doktori- ja professorikraade, kuid ei need teadmised, preemiad ega teaduslikud kraadid pole kuigivõrd suurendanud selle kohutava tõve ravi efektiivsust. Veel vähem ülikallid ravimid. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et vähk kogu aeg muteerub, jäädes uutest ravivõtetest alati sammukese ettepoole.

1971. aastal kuulutas USA president Richard Nixon sõja vähktõvele, asutas Riikliku Vähiinstituudi ja eraldas sellele 100 miljonit dollarit. 2018. aastaks oli USA vähiravile kulutanud 3 triljonit dollarit!
Sõda vähi vastu sai aga USA-le teiseks Vietnamiks – ka see sõda on kaotatud. Kogu aastakümnete pikkune vähi vastu peetud sõda on osutunud suureks meditsiiniliseks farsiks. Futuroloogide ülioptimistlikud ennustused selle kohta, mis aastast muutub vähk ravitavaks, on osutunud tühipaljaks sõnavahuks.
Nii nagu kirurgia koidikul 19. sajandi teisel poolel määras vähiravi tulemuse pahaloomulise kasvaja eemaldamine staadiumis, mil ta polnud veel jõudnud siirdeid anda, siis selles osas pole midagi muutunud ka tänapäeval. Vähioperatsioon võib küll õnnestuda (harv juhus, kui vähihaige patsient operatsioonilaual hinge heidab), kuid see pole paraku mingi näitaja. Kui imepisikesed metastaasid, mida pole veel võimalik ühegi seadme või analüüsi abil tuvastada, on jõudnud mööda vereringet rännates mõnes organis või lümfisõlmes „kanda kinnitada”, muutub edasine ravi äärmiselt komplitseerituks, sest just neist metastaasidest ei suudeta kuidagi jagu saada. Mida siis teha?
Vähi varajaseks avastamiseks on ainult kaks võimalust, kas lasta igal aastal (veel parem kaks korda!) endale teha täielik terviseaudit – nii nagu seda tehakse näiteks USA presidentidele – kohustuslikuks (mis muidugi ei ole reaalne ja mida ükski riik ei oleks nõus rahastama) või minna „õigel ajal” arsti juurde.
Märtsis 2024 šokeeris avalikkust Briti troonipärija prints Williami 42-aastase abikaasa Katherine Middletoni vähidiagnoos. Kuidas on võimalik, et noor, rikas, tervislike eluviisidega printsess, kel pealegi suurepärane ligipääs tippmeditsiinile, ei jõudnud „õigel ajal” arsti juurde? Kas talle tõesti ei tehtud iga-aastast läbivaatust, ei võetud perioodiliselt (vere)analüüse või ei osanud arstid analüüsidest midagi välja lugeda? Kummaline! Kuid tagasi teema juurde…

Tõsi, iga vaevus ei pruugi olla kindel märk vähki haigestumisest. Näiteks ainuüksi kõhuvalu sümptomi taga võib olla 200 diagnoosi või nagu eespool öeldud võib peavalul olla oma 168 põhjust. Teiseks oleks väär arvata, et inimesed ei hooli oma tervisest. Asi on selles, et mitte keegi ei taha kuulda seda kohutavat nelja tähega sõna. Et inimene läheks õigel ajal arsti juurde, tuleb kõigepealt talt võtta hirm diagnoosi ees. Pärast vähidiagnoosi on inimene aga sõna otseses mõttes hävitatud.
Vähk on patsiendi jaoks füüsiline, emotsionaalne ja psüühiline põrgu, kust pole enam väljapääsu, jääb ainult hirmust halvatud teadmine vältimatu lõpu ees. Seda šokeerivat diagnoosi pole kuidagi võimalik suruda alateadvusesse, mälust kustutada, unustada – teha nägu, et haigus on tänu ravile kontrolli all. Paljudel vähihaigetel sõidab katus diagnoosi kuuldes aga nii ära, et nad pole enam võimelised adekvaatselt oma seisundit hindama, ratsionaalselt tegutsema ega taha kuidagi mõista, et võitluses vähiga jääb ta kaotajaks.
Loota alternatiivravile, et petrooleumi, Kostroma lehma kust ja musta pässi tõmmist juues või võilillesalatit nosides saabub aja möödudes täielik tervenemine on sulaselge totrus. Piirdugem aastatetaguse näitega. Tallinna Hiiu onkoloogiahaiglas diagnoositi ühel medõel emakakaela kasvaja, tõenäoliselt pahaloomuline. Kiire operatsioon oleks tõenäoliselt ta elu päästnud. Kuid mida too naine tegi? Keeldus operatsioonist, laenas tuttavatelt raha kokku ja sõitis Indoneesiasse kuulsa imearsti juurde. Muidugi ütles teadmamees talle, et ta saab terveks. Ja isegi siis, kui too naine oli juba haiglas suremas, kordas ta kogu aeg: „Aga ta ju ütles, et ma jään ellu!”

„Joonista valgus, see on lõpu algus”
Raamat oma haigusest kui kirjanduslik hauakivi
Parafraseerin Lea Liitmaa raamatu „Joonista valgus. See on kõige uue algus” (2015) pealkirja. See raamat on ravimatult haige inimese esoteeriline sonimine, mis ei süsti lugejasse optimismi ega vähimatki usku vähktõvest tervenemise võimalustesse. 2013. aasta juunis diagnoositi 39-aastasel Lea Liitmaal rinnavähk mõlemas rinnas ja mõnes lümfisõlmes. (Tegelikult ütles sisetunne talle juba aasta varem, et midagi väga tõsist on lahti, kuid ta viivitas arsti juurde minemisega, kartes kuulda halba diagnoosi.) Hiljem muutis ta isegi nime Lea Dali Lioniks, kirjutades nime muutmise avaldusele selgituseks: „Ma tunnen, et see nimi aitab mul ellu jääda!“
Paraku ei õnnestunud selle kavala trikiga kurja tõbe ära petta. Ei aidanud ka esimene 8 pikka kuud kestnud ravi Saksamaal Bad Sodenis Main-Taunus-Privatklinikus – 6 (6×5 tundi) kurnavat keemiaraviseanssi, operatsioon ja 30 kiiritusraviseanssi poolteise kuu jooksul (kuigi meedia tõttas juba 2014. aasta kevadel ennatlikult  kinnitama, et Lea on haiguse võitnud), inglid, pendlid, kristalliteraapia ega Intuitiivteaduste Koolis omandatud salatarkused. 21. aprillil 2021 suri Lea vähki.
„Miks ma need haigused endale korjasin? Sest ma tahtsin seda teha. Teiste jaoks on see vähk või skisofreenia, aga minu jaoks on seal hästi palju muud teemat: sa lähed iseenda sisse ja leiad midagi, mida poleks ettegi osanud kujutada,” rääkis Lea 2019. aastal, mis näitas väga ilmekalt, et tanatofoobia+kantserofoobia oli kõigest mõne aasta jooksul tema psüühika täiesti segamini paisanud, muutnud kogu tema mõttemaailma ja suhtumise oma haigusesse skisofreeniliseks sonimiseks, armetuks enesepettuseks. Öeldut kinnitab ka Lea raadiosaade (ERR Arhiiv 9. nov 2014 Halloo, kosmos! 3:9:10 tundi.)
Tegelikult ütles kuues meel Leale veel enne diagnoosi saamist, et vähemalt tema sellest tõvest eluga ei pääse. Hoiatava signaali saatis talle tema enda organism, kui tal avastati müoom, mida vahel võib pidada vähktõve „saadikuks”. Polnud vähimatki lootust, iseasi, kas ja kui palju ajapikendus piinarikka keemiaravi, manipulatsioonid pendlite ja kristallidega elutahet ja usku paranemisse andsid. Kes aga naudib keemiaraviga seotud kannatuste põhjalikke kirjeldusi, siis nende jaoks on Lea raamat tõeline maiuspala. Lea loo lõpetuseks üks „Õhtulehes” avaldatud kommentaar: „Vaimse arengu nimel on nõus isegi vähki jääma… No tule taevas appi, miks inimene nii lolli juttu räägib. See kõik ei ole ju veel möödas. Muidugi väga hea, et Lea säilitab positiivsuse ja aitab ka ise oma mõttega haiguse paranemisele kaasa. Aga no see väga segane jutt energeetilisest puhastusest. Järelikult see ei tulnud kasuks, sest haigus tuli ju ikkagi ligi.” Lea juhtumi puhul võiks psühhiaatrias kasutusele võtta isegi uue termini – kantseroskisofreenia.
Leale akompaneerib Urmas Purde (1975–2022) oma raamatuga „Vaba langemine”, kus kirjeldab 12 aastat kestnud ajukasvajaga seotud kannatusi ja lootusi (kõigil kolmel operatsioonil ei õnnestunud kasvajat täielikult eemaldada, 2017. aastal tabas teda lisaks ka insult). Ka Purde pööras ära, ta sõitis Brasiiliasse, lootes ayahuasca tõmmist rüübates ei tule ajukasvaja enam tagasi… Öeldakse, et lootus sureb viimasena, vähiga on paraku aga nii, et juba ainuüksi diagnoos kustutab sageli igasuguse lootuse…
Onu Bella (Igor Maasik) sai 2017. aastal maha raamatuga „Võita prostatavähk”. Vaevalt et ta raamatu esitlemisel sama aasta juulis oma üllitisest mingit rõõmu tundis, sest selleks ajaks oli haigus „edasi läinud” (Onu Bella suri 1. mail 2018). Raamatu tagakaanel lajatab meditsiinis ja tohtrite suhtumises pettunud onu Bella: „See haigus pole ravitav.” Ja ega ta eksinud!
Suurepärasesse kirjanduslikku vormi valas Jane Peberit amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS) raamatus „Ükski lihas ei liigu”. Pole midagi öelda, peen proua, peen surm. Kuidas keegi elust lahkuda kavatseb, on inimese enda otsustada, küll on aga ebaeetiline „väärikaks” vabasurma minekuks võõrastelt inimestelt interneti teel raha kerjata. Häbi! Julgesid sündida, julgesid elada, julge ka surra – palun, ainult suitsiid vii läbi enda või oma lähedaste kulu ja kirjadega (või pole sinu kodus juppi pesunööri?). Just seda nimetatakse eneseväärikuseks, mis, muide, Jaapani samuraidel oli täitsa olemas! Loendamatu hulk eestimaalasi on siit ilmast lahkunud „ebaväärikalt”, sageli suurte valude ja kannatustega, kuid mitte kellelgi pole tulnud pähe mõte annetuste abil Šveitsi surmakliinikus barbituraadi mugavaks rüüpamiseks võõrastelt inimestelt raha kokku lunida… Häbi!
Tegelikult tegi oma ravimatust haigusest pajatavatest autoritest otsa lahti Vahur Kersna (s 1962), kellel 2007. aastal diagnoositi müeloomtõbi (luuüdivähk). 2014. aastal avaldas ta pisut kiusliku pealkirjaga raamatu „Ei jäta elamata”. Või nagu Kersna ise on öelnud, et ta sureb, aga väga aeglaselt. Muidugi ta võiks seda teha, aga mitte teleekraanil!
2024. aasta alguses ilmus trükist Pille Retteri resoluutne raamat „Ma valin elu. Otse ja ausalt”. Paraku ei jäta metasteerunud liposarkoom valikuvõimalusi. Aga kui keegi peab vajalikuks raamatus oma surmahirmu välja elada, siis okei…
Muide, ka Saksa LV endine homoseksuaalne välisminister Guido Westerwelle (1961–2016) kirjutas endast ja oma leukeemiast (ta elas pärast diagnoosi ainult 1 aasta ja 9 kuud) ahastava raamatu „Zwichen zwei Leben” (2015). Iseasi, kas keegi seda hala ka loeb…
Leidub neid – millegipärast just naiste hulgas –, kes naudivad mingi erilise, lausa morbiidse mõnuga lugusid võõraste inimeste kannatustest, kuigi paraja laksu võiks saada ka õudusfilme (näiteks „Elavad surnud”) vaadates. Oma morbiidseid kalduvusi võib hüpohondrik „leevendada” ka arvukaid haiglaseriaale vaadates, mida näidatakse pea igal telekanalil hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni.
Muide, just (vanad) naised on need, kes kalmistu väravas kuulsate inimeste matuste ajal loevad hoolega pärgi kokku – kelle hauale ja kui palju viidi, Tsaari-Venemaal käisid aga morbiidsest uudishimust ülesköetud vanamutid mööda kortereid, et näha neile võõraid surnuid (tollal surnukuure ei olnud ja kaduneke saadeti ära ka korteris, palavatel suvepäevadel oli see muidugi omaette probleem).
Raske on aga mõista neid inimesi, kes oma ravimatust haigusest raamatu kirjutavad. Taevale tänu, et seda teevad ainult mõned inimesed! Aastal 2020 diganoositi Saksamaal soolevähk 493 200 inimesel. Igal aastal sureb Saksamaal ainuüksi jämesoolevähki umbes 20 000 ja kopsuvähki 57 500 inimest (2002. aastal 39 132 mõlemast soost kopsuvähihaiget). Oo õudust, kui kõik need õnnetud kirjutaksid oma haigusest ja kannatustest raamatu! Ei jätkuks paberit, trükikodasid, raamatukauplusi ega müügipinda! Saksa dokumentalist Dietrich Duppel sai 2018. aastal maha amatöörkaameraga filmitud äärmiselt masendava videofilmiga „Bilder eines angegündigten Todes” („Pildid etteteatatud surmast”), mis andis sünge ülevaate 56-aastaselt glioblastoomi haigestunud Berndi elu viimasest 15 kuust alates diagnoosist, elust pärast operatsiooni, kiiritus- ja keemiaravi kuni kirstu väljakandmiseni kabelist… Heauskne mees isegi rõõmustas kord, kui arst näitas talle MRT monitori ekraanil, et „kuri poiss” (nagu kirurg kasvajat nimetas) on „kokku tõmbunud”. Ja edasi? Kõigest 12 kuud pärast operatsiooni asus „böser Junge” taas rünnakule. Kolm kuud hiljem Bernd suri. (Kahjuks ei kuulu ajukasvaja haruldaste haiguste hulka. Näiteks Saksamaal haigestub igal aastal ajukasvajasse u 7000, USAs 13 000 inimest, kelle hulgas on mehi pisut rohkem kui naisi. Glioblastoomi haigestutakse kõige sagedamini 40- kuni 60-aasta vanuses.)

* * *

Valgevenes jõuab tervelt 77% patsientidest onkoloogi juurde alles siis, kui vähk on juba III või koguni IV staadiumis. Muide, nii on see ka igas teises riigis sel lihtsal põhjusel, et kui „krõbistaja” ennast ühel heal päeval „tunda annab”, on efektiivne ravi lootusetult hiljaks jäänud. Näiteks kõhunäärmevähk. 2018. aastal diagnoositi Saksamaal 19 020 kõhunäärmevähi juhtumit. Eluga pääseb sellest haigusest napilt 5%. Pealegi pole mingit garantiid, et arst kurja haiguse „õigel ajal” ära tunneb (näiteks kõhunäärmevähi diagnoosimine „õigel ajal” on puht objektiivsetel põhjustel üsna keeruline). 80% kopsuvähihaigetest jõuab arsti juurde, kui kirurgiline ravi haiguse kulgu enam ei muuda, tavaliselt on selleks ajaks juba tekkinud ka metastaasid ja kui need on jubas ajju jõudnud, siis jääb üle ainult hauaplats muretseda. 25% kopsuvähiga naistest elavad patuga pooleks viis aastat, kuid ainult 19% meestest. Kuid see selleks.

Tallinnas oli selline juhus. Arst ei tundud röntgenipildil ära rinnavähki. Kui siis patsient mõne aja pärast päikeselisest Dubaist koos jõudsalt kosunud rinnavähiga tagasi saabus ja uuesti tohtri poole pöördus, oli kaugeltki mitte rumal arst osanud kompromiteeriva röntgenipildi „ära kaotada”…
Veel üks õpetlik näide. Saksamaal käis üks mees 18 aastat järjest PSA-testi tegemas ja ikkagi avastati tal lõpuks eesnäärmevähk staadiumis, mil ravi polnud enam efektiivne. Aga mis teha, kui kabinetis istub patsiendi vastas valges kiltis turakas?!
28. juunil 2022 suri pärasoolevähki BBC podcast’i juht 40-aastane Deborah James. Kui ta läks 2016. aasta detsembris oma kaebustega perearsti juurde, siis leidis too analüüside ja roojaproovide põhjal, et tegemist on ärritunud soole sündroomiga (pani ikka kõvasti mööda!).
James taipas siiski pöörduda kolonoskoopiaeksperdi eravastuvõtule, kes diagnoosis tal pärasoolevähi III staadiumis. Kahjuks ei saanud James ise aru (ja kas see n-ö õigel ajal reageerimine olekski teda päästnud), et sage kõhulahtisus ja veri roojas on kindlad pära- või jämesoolevähi tunnused. Ime üldse, et ta elas veel viis ja pool aastat, kuid rõõmu see võidetud aeg talle kindlasti ei pakkunud… (Onkoloogide elulemuse standardnormi – viis aastat – ta siiski täitis!)
Eestis oli selline juhus. Üks naine tundis rinnas sõrmeotsa suurust tükki. Ta läks perearsti juurde, too suunas patsiendi mammograafiasse, kuhu ta oleks saatekirjaga jõudnud alles kahe kuu pärast! Naine pani tähele, et kahtlane tükk suurenes lausa paari nädalaga ja oli juba moodustanud „sabakese”. Ta maksis ise mammograafia eest, pääses kohe uuringule ja ka operatsioonile. Isegi kirurg imestas: ta ei mäletanud juhust, et keegi oleks nii varajases rinnavähistaadiumis opile jõudnud. Kahe-kolmekuuline viivitus oleks sellele naisele tähendanud surmaotsust…
Kõige drastilisem oli aastatetagune juhus Eestis, kui neeruvähi kahtlusega patsiendile määrati aeg onkoloogi vastuvõtule alles 5 kuu pärast! Anekdoot? Ei, julm ja absurdne Eesti tegelikkus. Ja mis mõte on siis „õigel ajal” arsti poole pöördumises, kui „õige arst” võtab vastu alles 5 kuu pärast ja veel kes teab kui palju aega kulub, enne kui patsient jõuab õige kirurgi juurde operatsioonile? Kas vähk ikka arvestab sellega, et ta peab vähemalt 5 kuuks kuni operatsioonini kasvamise peatama? Inglismaal on uuemal ajal probleemiks see, et pärast diagnoosi jõub nii mõnigi vähipatsient ravile alles 4 kuu pärast. Kuid siis pole ravil enam mõtet!
Ülitargad tervisenõustajad-dietoloogid väidavad, et tervisliku elustiili korral on võimalik vältida kümnest vähiliigist nelja. Seega pole vähk 60 protsendil juhtudel ikkagi välditav. Selle peale ei oska muud öelda, kui et „proosit” ja joome pudeli põhjani – kuniks elu!
Vana rahvatarkus ütleb, et ei ole nii lolli inimest, kes ei oskaks nõu anda. Öeldu kehtib ka tohtrite kohta – meeldigu see neile või mitte, olgu solvav või mitte!
Muide, tohtrid armastavad igal võimalusel keksida sellega, mitu aastat nad on meditsiini õppinud. Ära eputa õppimisele kulutatud ajaga, vaid sellega, mida sa tegelikult tead ja oskad! Ja veel üks väike ääremärkus. Tohtrid ise armastavad korrata, et ei ole võimalik haigust ravida, kui pole teada, mis seda põhjustab. Me ei tea tänini, miks inimene vähki haigestub, kuid tarmukad tohtrid üritavad sellest hoolimata ravida.

* * *

Vähki haigestumine on „halbade geenide”, juhuslike faktorite ja saatuse kurb loterii. Sellele järeldusele jõudsid juba aastaid tagasi USA John Hopinksi ülikooli teadlased. Iga vähiliik (neid on ühtekokku umbes 300) on mitme õnnetu asjaolu kokkusattumine: kahjulike keskkonnamõjude ja eelkõige aga päritud negatiivsete eelduste koosmõju. Teadlaste uurimuse järgi on kaks kolmandikku kõigi kasvajate tekkimine juhuslike tegurite ja päritud algete spontaansete mutatsioonide tagajärg. Mis puutub aga eelsoodumusse teatud vähiliiki haigestumisel, siis inimestel ilmneb see kõige sagedamini meesliini pidi edasiantav soodumus maokasvajate suhtes ja rinnavähi eelsoodumus, mis antakse edasi naisliini pidi. Kuid see eelsoodumus ei kujuta endast vaieldamatut ja saatuslikku ohtu. Tuleb ette – kuigi harva – ka organismi resistentsust, omamoodi immuniteeti kasvajate suhtes…
Inimese keha koosneb umbes 100 triljonist rakust ja keegi ei suuda ette ennustada, millal ja mis põhjusel üks või teine rakk „läheb lolliks” ja hakkab pidurdamatult vohama. Umbes kolmandik vähktõve juhtumitest on seotud vähirakkude moodustumisega geneetilise „rikke” tagajärjel või kahjulike keskkonnafaktorite, nagu kasvajaid põhjustavate viiruste, ülekaalu, suitsetamise, alkoholi liigtarvitamise, stressi või vähese liikumise tagajärjel. Kuni 14-aastased lapsed haigestuvad enim leukeemiasse, teisel kohal on peaaju ja kesknärvisüsteemi pahaloomulised kasvajad. Kasvajad lastel on suuremas osas põhjustatud arengu käigus tekkivatest juhuslikest DNA vigadest, mis ei ole mingite väliste tegurite poolt põhjustatud, 5–10% lastel esinevatest kasvajatest on põhjustatud pärilike DNA mutatsioonide poolt.
Sellega on seletatav, miks vähki haigestuvad ka muidu täiesti terved inimesed, kelle perekonnas pole esinenud vähki või seda põhjustada võivaid riskitegureid. Teisalt võivad aastaid ahelsuitsetamist harrastanud inimesed vähist pääseda. Tõsi, vähemalt 80% kopsuvähihaigetest on olnud ahelsuitsejatad, kuid samas 80% suitsetajatest ei haigestu kopsuvähki (kui mõnda suitsetajat peaks lohutama teadmine, et ta võib haigestuda hoopiski suukoopa, söögitoru- või kõrivähki). On ka erandeid. Endine Saksa kantsler Helmuth Schmidt hakkas suitsetama 15-aastaselt. Temast sai kirglik ahelsuitsetaja… ja ta elas 96-aastaseks.
Sellegipoolest hoiatavad teadlased, et tuleks hoiduda kõigist neist kahjulikest tegevustest, mis võiksid soodustada vähki haigestumist. Kuldne reegel: tervislik elustiil vähendab vähiriski kehtib nüüd ja ka tulevikus… Aga mis siin ikka targutada, suitsetavad isegi onkokirurgid, lootes, et just neil on need „õiged” geenid…
Kui juba jutt geenidele läks, oleks kohane meenutada hemofiilia pärilikkust. Teatavasti on kroonitud peade suguvõsad täpselt üles loetud. Vene imperaatori Nikolai II ja tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna (Alix) poeg Aleksei päris hemofiilia ema vanaemalt Inglise kuningannalt Victorialt. Kuninganna Victoria järglastest nägid hemofiiliaga ilmavalgust 10 lapselast või lapselapselast, nende hulgas Vene troonipärija Aleksei. Kuninganna Victoria seitsmes laps Leopold oli selles reas esimene ja elas hemofiiliaga 31-aastaseks. Talle sai saatuslikuks põlvevigastus hobuselt kukkumisel.

Kuid nüüd vähiravist
Nn vähktõve standardravi – kemoteraapia (tsütostaatiline ravi) efektiivsus vähiga võitlemisel on kõigest 3%! See järeldus põhineb juba 1985. aastal avaldatud statistkal. See on šokeeriv ja kohutav.
Miks kasutatakse mõrvarlikku kemoteraapiat massiliselt ikka veel, kui selle ebaefektiivsuses on veendutud juba ligi 40 aastat tagasi ja üha uute läbikukkumiste saatel ning astronoomiliste summadeni küündivate kulutustega uurimistöö tarbeks, mida pole saatnud mingid edusammud?
Kas onkoloogid ongi vaid auahned eksperimentaatorid, kes jahivad üksnes raha ja kuulsust? Ju siis on…
Muide, Eestis määratakse pea igale vähihaigele kemoteraapia kui „standardravi”, ja seda isegi neil juhtudel, kui on juba ette teada, et kemoteraapia enam ei aita. Piinata keemiaraviga inimest, kellel on veel elada jäänud loetud kuud… Mis mõte sellisel „standardravil” on?
Rinnavähi, eesnäärmevähi ja (jäme)soolevähi puhul ei paranda kemoteraapia oluliselt ei patsiendi elukvaliteeti ega pikenda elupäevi. Muide, mõned uroloogid leiavad koguni, et kui vanemal mehel pole eesnäärmekasvaja agressiivne, ei peakski patsient kasvaja olemasolust midagi teadma – psühholoogiliselt on elu palju rahulikum! Seda enam on arusaamatu, miks Inglise meedia tõttas omal ajal teatama, et prints Philipil avastati paar aastat enne tema surma eesnäärmevähk. Nagu oleks eakal printsil kõigist muudest tervisehädadest veel vähe olnud… Ja mida pidi avalikkus selle teadmisega peale hakkama?
Väga halvasti allub kemoteraapiale ka kopsuvähk, sest see kipub juba varajases staadiumis andma siirdeid (eelkõige teise kopsu), lümfisõlmedesse ja hiljem ajju.

Tõsi, nii mõnigi inimene on kopsuvähiga elanud 7–8 aastat, kuid see on Pyrrhose võit! Selline inimene tunneb ennast nagu surmamõistetu, kes salamisi loodab, et surmanuhtlus asendatakse eluaegse vanglakaristusega… Surmamõistetud kurjategija võib küll armuandmisele loota… kuid mitte vähihaige! 2024. aasta jaanuaris teatas Saksa meedia 70-aastasest kopsuvähiga mehest, kellele oli tehtud juba 20 keemiaraviseanssi… ja ikka tulemusteta!
1960. aastate alguses Suurbritannias läbi viidud uuringud näitasid, et keskeltläbi 85% vähipatsientidest tahtis teada, kas nad on suremas, kuid 70–90% arstidest keeldus neile ikkagi kogu tõde tegelikust olukorrast avaldamast.

Öeldakse, et kassil on seitse elu. Vähihaigel on seitse surma. Esimest korda sureb vähihaige diagnoosi kuuldes, teist korda oma haiguse kohta internetis või raamatutest täiendavat materjali lugedes, kolmandat korda pärast operatsiooni, neljandat korda pärast kiiritusravi, viiendat korda pärast keemiaravi, kuuendat korda korda siis, kui arst ütleb, et ravivõimalused on ammendatud ja seitsmendat korda kopsufunktsiooni lakkamisel või südame seiskumisel…
Vähi pandeemia on aga tõeliseks õnnistuseks suurtele ravimifirmadele. Need firmad on algatanud tuliseid kampaaniaid kõikvõimalike vähiravimite propageerimiseks. Seda kõike kajastab hästi dokumentaalfilm YouTube’s „Cancer: The Forbidden Cures” (1:13 tundi). Vähihaigel kulub haigusega „võitlemiseks” keskmiselt 50 000 dollarit – edasi on sangadega puidust kast, hingekell ja pärjad kalmul…
Kemoteraapia ravimid kuuluvad kõige kallimate ravimitüüpide hulka. Paljude kemoteraapia ravimite hinnad ulatuvad 3000 dollarist 7000-ni ja seda vaid ühe kuu annuste eest!
Hoolimata tohututest summadest, mis tänapäeval vähiuuringute jaoks eraldatakse, sureb kaks kolmandikku patsientidest juba kahe-viie aasta jooksul pärast seda, kui nad on läbi teinud tavalise kolmeosalise vähiraviprotseduuri, kuhu kuuluvad lõikus, kiiritusravi ja kemoteraapia. See pole iseenesest üllatav, kui arvestada seda, et kaks neist kolmest ravimeetodist on ka ise kantserogeensed! Kui vähiga võitlevad organisatsioonid lubaksid kellelgi välja töötada tõhusa ravi, siis kaoksid seeläbi ka nende patsiendid. Nende organisatsioonide jaoks on mõistlikum hoida vähihaigeid võimalikult kaua elus, kuid neid mitte tervendada, et patsiendid tuleksid ravi jätkamiseks üha uuesti tagasi.
Ajakirja „Scientific America“ 253. väljaande 5. numbris 1985. aastal avaldatud artiklis pealkirjaga „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, mille kirjutas John Cairns, seisavad lehekülgedel 51–59 järgmised read: „… Kõike arvesse võttes aitab täiendav ehk adjuvantravi tänapäeval ära hoida vaid paar tuhat (umbes 2–3%) neist 400 000 surmast, mis esineb igal aastal Ühendriikides vähipatsientide seas…“

Võiks ju eeldada, et 1985. aasta ja näiteks 2024. aasta vahel peaks tänu kõigile neile vähi uurimiseks kulutatud tohututele summadele see hädine kolmeprotsendine ravimäär ometi tõusnud olema. Aga tuleb tõdeda, et isegi haiguse spontaansel remissioonil on suurem edumäär kui kemoteraapial! Seega on võimalik jõuda loogilisele ja ehk ka faktilisele järeldusele, et pärast vähidiagnoosi saamist mitte millegi tegemine on meditsiinilisest seisukohast sageli parem otsus kui valiku langetamine patsiendi organismi totaalselt laastava kemoteraapia kasuks. Vähemalt on patsiendi elukvaliteet tunduvalt parem kui piinarikka kemoteraapia läbimise ajal või pärast seda.
Siiski tuleb aru saada, et kui kõik inimesed hakkaksid iseseisvalt mõtlema, tõuseks tööpuuduse tase näiteks USA-s taevasse, sest vähiravi on tänapäeval Ameerika nn. klassikalise meditsiini tähtsaim tuluallikas. Tegelikult on meditsiinilis-tööstuslik kompleks USA sisemajanduse koguprodukti suurim tuluallikas sõjalis-tööstusliku kompleksi järel. Ainuüksi 2012. aastal tõid ravimid „vähitööstusele” sisse 65 miljardit dollarit! Saksa ravimitööstus teenib aastas iga vähihaige pealt 150–200 000 eurot. Ja täiesti savi, kas ja kuidas see ravi mõjub.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Saksa ravimikontsern BAYER teenis 2018. aastal 12 miljardit eurot puhaskasumit. Odavate ravimite tootmine suurkontserne ei huvita. See on ka peamiseks põhjuseks, miks Saksa suurkontsernid on loobunud uute antibiootikumide väljatöötamisest, kuigi need võiksid päästa kümnete tuhandete inimeste elusid…
Mitu Austraalia onkoloogi ja teadlast on ette võtnud metaanalüüsi, mis on iseenesest lihtsalt uhke ühendtermin mitme omavahel seotud uurimuse kohta, mis kõik käsitlevad omavahel seotud uurimishüpoteese. Kõnealusel puhul oli tegemist kemoteraapia tõhususe hindamisega vähipatsientide seas viie aasta prognoosi raames. Analüüsi nimeks oli „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“.

Teadlaste hulka kuulusid Graeme Morgan kiiritusravi- ja onkoloogiaosakonnast Põhja-Sydney vähikeskuses Royal North Shore’i haiglas Sydneys New South Walesi osariigis, Robyn Wardy meditsiinilise onkoloogia osakonnast St. Vincenti haiglas Sydneys New South Walesis ja Michael Bartonz Collaboration for Cancer Outcomes Research and Evaluation vähiinstituudist Liverpool Health Service’i haiglas Sydneys New South Walesis. Nende järeldus tugines faktidele, mis olid kogutud ülemaailmse uurimistöö käigus, ning avaldati 2004. aastal ajakirja „Clinical Oncology“ 16. väljaandes.
Artikli kokkuvõtte all on kirjas järgnev: „…Tulemused: tsütotoksilise kemoteraapia, kuratiivse ja adjuvantravi üldine panus viie aasta prognoosile täiskasvanute seas oli hinnanguliselt Austraalias 2,3% ja USAs kõigest 2,1%. … Järeldus: Õigustamaks tsütotoksilises kemoteraapias kasutatavate ravimite rahastamist ja kättesaadavust, on hädasti vaja läbi viia põhjalik hinnang ravi kulutõhususe ja patsiendi elukvaliteedi mõjutamise kohta…“
Kõige tähelepanuväärsem on see, et sisuliselt kasutatakse keemiaravis tänini sinepigaasi. Mõistagi on tegemist rafineeritud derivaatidega, kuid ega nad nüüd nendest, mida sõdivad riigid Esimeses maailmasõjas vastastikku kasutasid, väga palju ei erine.
Tohtrid kiitlevad aga juba aastaid üksteise võidu sellega, et vähiravis on tehtud suuri edusamme. No millised need „suured edusammud” siis tegelikult on?
Kui pidada suureks edusammuks seda, et haige elupäevi õnnestub mingi vähiliigi puhul hirmkallite ravimitega pikendada 4–6 kuud, siis on selline jutt „suurtest edusammudest” täielik jama. Vähihaige tahab terveks saada ja elada edasi kindla teadmisega, et see kohutav haigus enam kunagi tagasi ei pöördu!
Vähihaiget ei lohuta mitte kuidagi teadmine, et tänu „uudsele tõhusale kompleksravile“ võib ta elada veel 2–4, aga võib-olla ka 5,5 kuud, aga võib-olla koguni 8,7 kuud või isegi paar aastat. Mingit rõõmu ta sellest ajapikendusest ei tunne! Soovitan vaadata filmi „Dark Victory”. Internetis on leida ka selle filmi sisukokkuvõte õige mitmes keeles. Muide, 1976. aastal tehti filmist sama pealkirjaga uusversioon, peaosas Anthony Hopkins. See film ei lõppenud nii morbiidselt kui esimene. Film lõpus avas  naine (Elizabeth Monygomery), kellel ajukasvaja oli „tagasi tulnud”, arstile ukse ja jäi naeratades mehe nägu nagu läbi paksu udu vaatama…
Muide, mõlemas filmis on vägagi emotsionaalselt ja usutavalt mängitud välja seksuaalse hälbe eriliik nosofiilia (ka nosolagnia), mille puhul inimene tunneb seksuaalset erutust teadmisest, et partner on ravimatult haige. Dr. Magnus Hirschfeld teatab juhtumitest, mil mehed armusid ravimatult haigetesse naistesse ja nendega abiellusid. Kui aga juhtus, et naine imekombel paranes, kaotas mees partneri vastu igasuguse huvi. Tänapäeval ei kujutaks ka parima fantaasia juures ette, et ratsionaalselt mõtlev onkoloog abielluks oma ravimatult haige patsiendiga lootes 19. sajandi armastusromaanide stiilis naise imelisele tervenemisele…
Peaaegu iga nädal tsiteeritakse meedias või (populaar)teaduslikes ajakirjades „positiivset statistikat” vuristavaid meedikuid, kiidetakse taevani heategevusorganisatsioone, Eestis näit. „Kingitud elu”, mis raiskab tähelepanuväärseid rahalisi annetusi (mis viga võõra rahaga heategijat mängida) vähihaigete peale, et loetud kuude võrra nende elupäevi pikendada. Ravimitootjad (üks täiesti tarbetu ravikuur maksab keskmiselt 4400–8800 dollarit kuus!) ja riiklikud terviseteenistused väidavad kooris, et tänu uutele moodsatele ja üha kallimatele keemiaravi meetoditele „on saavutatud märkimisväärset edu vähi ravimisel”, ainult et konkreetsete arvude ja protsentide väljatoomisega ollakse millegipärast väga-väga kitsid… Piirdume ühe näitega. 2016. aastal leiutas keegi nupumees, et geneetiliselt muundatud polioviirus võib tappa ajukasvaja rakke. Mõnel juhul kasvaja mõõtmed tõepoolest vähenesid, kuid ei kadunud see kasvaja kuhugi. Sellega tolle raviviisi edulugu piirduski.

* * *

Ühes uuemas uuringus avastati, et üks peamisi ravimeid, mida kasutatakse rinnavähi hilisemas staadiumis kasvaja vähendamiseks, aitab tegelikult vähirakkudel tublisti kosuda ja kogu organismis jõudsalt levida. Ravimit kasutatakse regulaarselt juba alates selle kinnitamise hetkest, ent teadlased tuvastasid alles hiljuti, et lapatiniibi negatiivsed kõrvaltoimed on tõsisemad kui sellest saadav kasu. Laboritestides demonstreerisid uurijad Francis Cricki instituudist Londonis, et see ravim aitas vähirakkudel kiiremini kasvada ja levida. See avastus võib selgitada, miks ravim ei olnud kliinilistes testides eriti edukas. Hoolimata esialgsetest positiivsetest tulemustest, ei aidanud lapatiniib pikendada patsientide elu. Lapatiniib loodi HER2 tekitatud hilises staadiumis rinnavähi peatamiseks. HER2 (inimese epidermaalse kasvufaktori 2. tüüpi retseptor) on vähirakkude kasvu ja jagunemist soodustav valk. Uurijad avastasid, et ravim, mille ülesanne oli takistada signaalide edastamist rakkude vahel, näis aitavat parandada HER2 sidet oma partneriga, mida nimetatakse HER3, ning sel viisil luua „signaaliedastuse paari“, mis aitab vähirakkudel paljuneda. Arvatakse, et HER2 valgu kogunemine on ligikaudu 20% rinnavähi juhtude põhjuseks. Lapatiniibi kasutatakse tavaliselt kombinatsioonis keemiaravi medikamentidega.

2014. aasta sai piiriks, mil onkoloogid pidid tõdema, et mäng on läbi, vähemalt see, mis on seotud kemoteraapiaga. Just tol aastal sai lõplikult selgeks, et keemiaravi ei ole juba ammu enam andnud soovitud tulemusi. Mitte ainuüksi sellepärast, et see on barbaarne ja patsiendi tervist laastav ravimeetod, vaid sellepärast, et see on iseenesest juba ette nurjumisele määratud. Näiteks pole kemoteraapia või kiiritusravi ühtegi kopsuvähihaiget terveks ravinud. Pealegi, nagu eespool öeldud, annab kopsuvähk sageli siirded ajju, mis muudab edasise ravi patsiendi piinamiseks. Muide, siirdeid ajju annavad veel neeruvähk, rinnavähk, kõhunäärmevähk (kõige pahaloomulisem vähk) ja nahavähk melanoom – rahvasuus ka „must surm”. Näiteks Austraalias suri 2021. aastal melanoomi 2500 inimest. Täiesti lootusetu ettevõtmine on Austraalias kõrvetava päikese all elavatele europiidsetele inimestele selgitada päevitamise ohtlikkust.
2012. aasta lõpus toimus Šveitsis, Luganos, kinnine konverents, kus kohtusid vähi uurimis- ja ravivaldkonna liidrid. 2013. aastal tegid maailma väljapaistvaimad onkoloogid pärast pikka mõtlemist järeldused ning koostasid aruande, mis avaldati Euroopa mainekaimas meditsiiniajakirjas „The Lancet”.
Tsiteerime selle kirjutise lõppu: „Esitati küsimus – kas me oleme võitlust vähiga võitmas? Vastus on kindel EI.
Olgugi, et kasutusele on võetud sadu uusi ülikalleid vähiravimeid, välja arendatud moodsaid teraapiaid – näiteks nn radioaktiivsed hõbekuulid – (tegelikult tuntud juba 1930-ndatel aastatel), mis on sihitud otse vähikoldesse, on järeldus selline, et enamikku vähivorme ei ole võimalik ravida patsiendi organismile korvamatut kahju tekitamata ning vaid üliharvadel juhtudel on võimalik saavutada täielikku tervenemist. Erandiks on mõned leukeemiavormid ja üksikud rinna- ja munandivähi tüübid ning veel mõned kasvajate liigid (näiteks jämesoole- või pärasoolevähk), mida haiguse varajases staadiumis saab täielikult likvideerida operatsiooniga.”
Avalduse peamine mõte oli – klassikaline teaduspõhine ravi ei anna kahjuks soovitud tulemusi.
Üks silmanähtav põhjus on see, et kaks meditsiini käsutuses olevat peamist relva on äärmiselt toksilised mitte ainult vähi-, vaid ka tervetele rakkudele. Keemia- ja kiiritusravi tehakse naiivses lootuses, et ehk suudetakse hävitada vähk enne, kui see jõuab hävitada inimese enda.
Keemiaravi mõjub aga paraku laastavalt patsiendi immuunsüsteemile, millele nii väga loodab organism, kui see peab võitlema vähiga. Kahtlemata on mürgise kemoteraapia tekitatud tohutu kahju patsiendi tervisele peamine põhjus, miks vähiravi ei ravi, vaid tapab. Tsütostaatikumide ehk rakumürkide toime ei piirne ainult vähirakkudega, need kahjustavad ka normaalseid terveid rakke, kõige enam aga neid rakke, mis on samuti kiire pooldumisvõimega nagu vähirakud. Kiirelt paljunevad rakud on näiteks vererakud (punalibled, valgevere rakud), karvafolliikuli rakud, seedetrakti limaskesta rakud. Seetõttu võib keemiaravi põhjustada suhteliselt palju negatiivseid kõrvalnähtusid. Sagedasemad kõrvaltoimed on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, suu limaskesta valulikkus ehk mukosiit, juuste väljalangemine, vererakkude hulga vähenemine ja sellest tulenevalt organismi vastupanuvõime langus nakkushaigustele ning kurnatus.
Vähiravi, eriti veel noorele, alles kujunemisjärgus inimkehale on ränk. Märkimisväärne osa laste vähisurmadest pole tingitud mitte vähist, vaid selle ravist. Kaasnevad kahjud on suured, sest ravi ei mõjuta mitte üksnes vähi-, vaid ka paljusid terveid rakke. Pärast organismi laastavat keemiaravi tuleb hakata tegelema immuunsüsteemi turgutamisega. Või nagu irvhambad ütlevad: kui vähk ei tapa, siis kemoteraapia kindlasti!
Veel üks tõsine probleem – nii kiiritus- kui ka keemiaravi võivad tekitada ise uut vähki. Seda söandab tunnistada Ameerika vähiliit (ACS), mis on konservatiivseim onkoloogide organisatsioon USA-s. Onkoloogiliste haiguste ravi üks kõige ohtlikum teraapiajärgne tüsistus on see, et võib tekkida uus kasvaja. 60% rinnavähist vabanemiseks kiiritusravi saanud naistel areneb paljude aastate pärast kopsuvähk (pole õige väita, et alati on tegemist metastaasiga). Samuti võib kiiritusravi tekitada harvaesineva ja agressiivse vähivormi angiosarkoomi, mis peaaegu alati on letaalne. Nii et vähiravi käigus asendatakse sugugi mitte harva üks vähivorm teisega. Kiiritusravi vähendab rinnavähki suremust kõigest 3% võrra, kuid kõike head, mida kiiritusravi ka teeb, varjutab radiatsiooni poolt südamele tekitatud kahju. Seetõttu sureb palju rinnavähi üle elanud naisi südameprobleemide kätte, mida on tekitanud kiiritamine, seda eriti juhul, kui kasvaja oli vasakus rinnas. Sama kehtib ka keemiaravi kohta, paljud keemiaraviga piinatud patsiendid surevad infarkti! Muide, suremus onkoloogiahaiglates on üllatavalt madal, ja seda väga banaalsel põhjusel: kui asi läheb tõsiseks, kupatatakse patsient pikema jututa „kodusele ravile” (loe: koju surema), hooldus- või nn järelravihaiglasse (loe: surma ootetuppa), sest kõige tähtsam on raskesti haigest patsiendist võimalikult kiiresti lahti saada.

Mitmed uurimisrühmad on üritanud välja selgitada, miks vähivastased ravimid tekitavad vähki. Nad olid ebameeldivalt üllatunud, kui avastasid, et täpselt niisamuti kui terve inimese immuunsüsteem kaitseb ennast bakterite eest, on ka vähil väga tugev enesekaitse mehhanism ning tulemus on üsna ootuspärane.
Nii mõnedki kasvajad on seotud keemiaravi vähivastaste medikamentidega.
* Akuutset pahaloomulist leukeemiat, kroonilist müelogeenset leukeemiat ja akuutset lümfoblastilist leukeemiat seostatakse eelnevalt teostatud kiiritusraviga ning kui lisaks tehakse veel keemiaravi, on risk seda suurem.
* Rinnavähk võib edasi areneda, tamoksifeeni, loodud ravimit östrogeeni blokeerimiseks, mida tavaliselt kasutatakse rinnavähi ravimiseks, kuna on avastatud, et kasvaja väheneb just siis, kui patsient katkestab selle ravimi kasutamise.
* Emakakeha ehk endomeetriumi vähi risk suureneb tamoksifeeni kasutamisel iga 500 rinnavähi haige kohta umbes ühel.
* Mõned keemiaravi medikamendid tekitavad sekundaarset vähki. Harvardi meditsiinikooli uurijad tõestasid, et näiteks imatiniib ja sunitiniib esialgu vähendavad kasvajat, kuid suurendavad peaaegu kolm korda sekundaarse kasvaja riski.
Nagu ütles uuringu peamine autor prof. Raghu Kalluri: „Tulemused on näiliselt head, aga petlikud, kui vaatame ainult seda, kuidas muutub kasvaja suurus. Kui vaatame üldist pilti, siis kasvaja veresoonte moodustamise takistamine ei aeglusta kuigivõrd vähi arengut. Tegelikult võtab aega mis võtab, levib vähk ikkagi edasi.“
Samuti on küsitav, kas naistele on mõtet teha regulaarseid (sõel)uuringuid.
Saksamaal diagnoositakse igal aastal 61 500 (!) uut eesnäärmevähi juhtu ja sureb sellesse haigusesse keskmiselt 15 000 meest aastas ehk umbes iga neljas haigestunu, kuid meestele ei tehata mingeid uuringuid.
Arstiteadus ja tehnoloogia on arenenud nii kaugele, et inimesi on võimalik lõputult uurida ja ravida. Aga paraku on ligi pooled meditsiinilised toimingud täiesti mõttetud, paljud uuringud aga sulaselge ajaraiskamine.
Sõeluuringud nagu rinnavähi mammograafia on samuti valdkond, mis tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Nimelt on selgunud, et mammograafiast võib olla rohkem kahju kui kasu. Kolme-nelja mammograafia tulemusel tervenenud inimese kohta tuleb üheksa kiiritus- või keemiaravi tulemusel surnud inimest. Rinnavähi sõeluuringud ei päästa kuigi palju elusid. Iga tuhande uuringul osalenud naise kohta sureb neli nii või teisiti rinnavähki (kas seetõttu, et vähki ei avastatud või kuna selle vorm on ravimiseks liiga agressiivne). Iga tuhande uuringul mitteosaleva naise kohta sureb rinnavähki viis. Niisiis tähendavad sõeluuringud ühte päästetud elu tuhande kohta.
On välja pakutud ka meditsiinilise luulu valdkonda kuuluvat onkodieeti. Asi on selles, et vähk toitub inimese organismist ja vähihaige toitumistavade muutmine ei mõjuta kuigivõrd haiguse kulgu – kui, siis minimaalselt.
Tõsi, toitumistavade ja vähki haigestumise vahel on seos. Kaldume pisut teemast kõrvale.
Paljud tohtrid ja toitumisteadlased ei väsi kordamast, et punase liha (lamba-, sea- ja loomaliha), lihatoodete (eriti töödeldud liha) söömine on vaata et peamiseks vähki vallandavateks teguriteks. Kategoorilised väited, et liha söömine põhjustab vähki, on üks toitumismüütide alustalad. Eriti on just vähist keeruline rääkida selliste põhjapanevate lausetega. Pealegi, on kõigel, mida me sööme, potentsiaali põhjustada vähki. Näiteks antioksüdandid (kehtib ka teatud vitamiinide ja mineraalainete kohta) võivad nii soodustada kui ka pidurdada vähi kasvu, kuid see mõju on tavaliselt liiga väike, et seda märgata.
Kuid oma uba neis väidetes siiski on. Ei ole ju normaalne, et kana kasvab „söödavaks” kõigest 42 päevaga. Enne Teist maailmasõda kulus selleks vähemalt 70–80 päeva. Ei taha keegi teadagi, mida kanadele nende kiireks kosumiseks sisse süstitakse ja sisse söödetakse.
On avastatud, et mõned ühendid, nagu polüaromaatsed süsivesinikud (PAH-id), mida leidub suitsutatud lihas, täissuitsuvorstis või teflonkattega nõudes, kahjustavad genoomi, mis on võimaliku vähitekke esimeseks sammuks.
Kogu kurja juur punane liha on muutumas kõige ebapopulaarsemaks toiduks, sest meile öeldakse, et selle rohke tarbimine on seotud vähi ja kardiovaskulaarsete haigustega.
Suurem osa toidupoodides müüdavast veiselihast on toodetud farmides, kus loomi hoitakse kitsastes tingimustes, toidetakse teravilja ja maisiga, mitte ei karjatata mahlakatel ja lopsakatel alpiaasadel nagu näiteks Šveitsis, ning neile süstitakse vaktsiine, antibiootikume ja sageli ka kasvuhormoone. Paljudes uuringutes, milles liha mainitakse kõigi probleemide põhjusena, ei osata siiski teha vahet töödeldud lihal, farmides kasvatatud veiste lihal ja mahemajandites kasvatatud kariloomade lihal, mistõttu on neid tulemusi raske täpselt ja erapooletult tõlgendada. Uurimistulemused on ebaselged ka mitmete teiste ebamääraste tegurite tõttu, nagu näiteks inimese füüsilise aktiivsuse tase ja tema kehakaal.
Seda probleemi rõhutati ühes 2021. aastal tehtud uuringus. Oxfordi ülikooli teadlased analüüsisid mahukat andmebaasi 474 985 keskealise mehe kohta, kes ajavahemikul 2006–10 olid kaasatud Briti Biobank uuringusse. Uuringus osalejaid jälgiti kuni 2017. aastani ning nende meeste söödud liha kogust võrreldi hospitaliseerimise andmete ja suremusega.
Regulaarsetel lihasööjatel, kes sõid keskmiselt 70 g liha päevas (lihatoodete või värske liha kujul, kuid teadmata päritoluga), oli 15% suurem südamehaiguste risk, 30% võrra suurem diabeeti haigestumise risk ja peaaegu kolmandiku (31%) võrra suurem risk haigestuda tulevikus kopsupõletikku. Teadlased leidsid siiski, et osalejate kehamassiindeksi arvestamisel tulemused muutusid. Probleemid olid peamiselt rasvunud ja ülekaalulistel inimestel, mistõttu jääb vastuseta küsimus, mil määral liha tarbimine mõjutab kaalutõusu, mis võib olla paljude terviseprobleemide peasüüdlane.
Kreekas, Küprosel, Saksamaal, USAs, Kanadas, Brasiilias ja Argentiinas süüakse väga palju (looma)liha. Näiteks Argentiinas sööb üks mees aastas keskmiselt 55 kg loomaliha. Kui lihavastaste väiteid uskuda, siis peaksid pooled USA või Argentiina mehed olema (eesnäärme)vähki haigestunud või ammugi surnud. USA-s haigestub iga kaheksas valge eesnäärmevähki ja iga kuues neeger, sajast mehest sureb aga ainult kolm eesnäärmevähki. Nii et tohtrite väidetes ja järeldustes midagi ei klapi…
Olemasolevad uuringute tulemused näitavad, et punane liha võib suurendada vähiriski kehva toidulaua ja madala elustiili kvaliteediga inimestel. Kuid, kui sa ei suitseta, oled füüsiliselt aktiivne ning sööd juur- ja köögivilju, siis ei pea sa muretsema punase liha mõjust vähile.
Töödeldud lihatooted, nagu teadlased seda järjekindlalt väidavad on näiteks hot dog’id, kõikvõimalikud vorstikesed, peekon ja muu selline, on tervisele kahjulikud toidud. Onkoloog Diane Reidy-Lagunes kinnitab seda 2023. aastal ja lisab, et töödeldud lihatooteid seostatakse otseselt vähiriskiga, lisaks nende negatiivsele mõjule südame-veresoonkonnale. „Usutakse, et töödeldud lihas kasutatavad säilitusained, näiteks nitraadid ja nitritid, võivad olla potentsiaalsed vähiriski suurendajad.“
Onkoloogi sõnul on töödeldud lihatooted määratud WHO poolt esimesse kantserogeenide gruppi, kuhu kuuluvad ka näiteks tubakatooted, suitsetamine ja asbest.
„See aga ei tähenda päris seda, et töödeldud lihatoodete söömisel on täpselt sama kõrge risk vähi tekkeks, nagu on see suitsetamise puhul. Suitsetamise puhul on see risk veel kõrgem,“ täpsustab doktor. Kuid siiski on hea tervise mõttes kõige parem, kui töödeldud lihatooted jõuavad lauale võimalikult harva või siis üldse mitte. Onkoloog toob näiteks, et hot dog’i või salaamivõileiva asemel on näiteks linnuliha ja kala head variandid. Tublid valguallikad on lisaks ka oad ja pähklid.
Kuigi kana- ja kalaliha on üldplaanis tervislikud, siis ei ole nende grillimine kuigi hea variant, sest liha kõrbemisel võivad tekkida ohtlikud kantserogeensed ja mutageensed ühendid: polüaromaatsed süsivesinikud (PAH) ja heterotsüklilised amiinid (HCA). Sama kehtib muidugi ka looma- ja sealiha grillimise kohta.
Kui vahel siiski grillitud tooteid süüa, tuleb kindlasti tähele panna, et tegemist ei oleks kõrbenud lihaga (tugevasti kõrbenud osad lihtsalt eemaldada). Samuti tasub grilltoodete kõrvale süüa rohkesti värsket salatit, kuhu on ka lisatud palju antioksüdante sisaldavaid maitsetaimi.
Floridas töötav perearst Chris Scuderi, kes olevat ka ise vähi seljatanud, sõnab, et ta ei söö punast liha, sest see võib samuti vähiriski suurendada. „Ma ei ole liha söönud 12 aastat,“ tõdeb ta. Doktor Xavier Llor nõustub, tunnistades, et sööb ka ise punast liha väga harva, sest lisaks vähiriskile on see seotud ka südame-veresoonkonna haiguste riskiga. Doktor Llor sõnab, et väldib suures osas ka ülitöödeldud toite, nagu näiteks hommikuhelbeid ja transrasvadega kondiitritooteid, sest ka ülitöödeldud toidu liigsel tarbimisel on leitud seoseid vähiriskiga. Suhkrut ennast otseset vähiriskiga ei seostata, küll aga on ta otseselt seotud rasvumisega, mis on omakorda paljude vähiliikide riskifaktoriks, ja ka teise tüübi diabeediga.
Ja veel: Juba 2015. aasta lõpus väitis WHO, et kui süüa iga päev 50 g töödeldud liha, suureneb tõenäosus jämesoolevähki haigestuda 18%. Sealjuures ei mainitud, et sajast lihasööjast haigestub jämesoolevähki umbes 6 inimest, taimetoitlastest aga 5. See kõik ei anna kuidagi välja 18%! Ja põnev oleks teada, milline inimene kaalub iga päev üle tarvitatavad toiduained, et ta teab täpselt, et sõi iga päev 50 g liha – ei vähem ega rohkem. Kui palju on neid, kes peavad toitumispäevikut ja kas selliseid toitumisfanaatikuid üldse on.
Teise tubli litaka on saanud vasakult ja paremalt piim ja piimatooted. Teadlased leiavad, et piimatooted suurendavad organismis põletiku taset ning seeläbi suurendavad oksüdatiivset stressi, mis on üks peamisi enneaegse vananemise põhjusi. Piimas sisalduv laktoos võib tekitada kollageeni kahjustust ning vähendada toidust saadavate antioksüdantide aktiivsust organismis, suurendades seeläbi vabade radikaalide hulka. Vabad radikaalid põhjustavad rakukahjustusi ning suurendavad südamehaiguste, mitme vähiliigi, dementsuse ja autoimmuunhaiguste riski. Seda et inimesed on paljude aastatuhandete jooksul kohanenud piima ja piimatoodetega (näiteks juust ja kohupiim), sellest ei taha need targutajad midagi teada. (Oma uba piimavastaste väidetes siiski on, sest inimene on ainuke olend, kes joob piima ka täiskasvanu eas.)
Kolmanda tubli litaka on saanud kõikvõimalikud plastikpakendites tooted (eriti igasugused mahlad ja joogid). Kas on tänapäeval enam ühtegi toiduainet või pakendit, mis ei oleks kantserogeene? 200 toiduaine analüüs näitas, et ühel või teisel määral olid nad kõik kahjulikud! (Sellest on „Maaja” kodulehel eraldi artikkel.)
Per- ja polüfluoroalküülühendid (PFAS) on inimese loodud keemilised ained, mille ülesandeks on kaitsta rasva, õli, vee ja kuumuse eest. Neid kasutatakse kõrbemiskindlate pottide ja pannide katetes, kiirtoidurestoranide toidupakendites, vaipade plekieemaldajates ja tulekustutusvahtudes ning neid ühendeid seostatakse viljatuse, kilpnäärmehaiguste, südame ja veresoonte haiguste ja vähiga. Ühes 2020. aastal tehtud uuringus avastasid teadlased, et fluoriga kaetud hambaniiti kasutavatel naistel oli veres kõrgem PFASi tase. Teine, alles hiljuti tehtud uuring näitab, et 200 miljoni ameeriklase joogivesi on saastatud PFASiga. Kuigi polüfluoroalküülühendeid on raske vältida ning USA haiguste kontrolli ja tõrje keskus väidab, et PFASi leidub 97% ameeriklaste veres, näitab 2021. aastal ajakirjas „Nutrients” avaldatud uuring, et muud kontrollitavad tegurid võivad nende kemikaalide kahjulikke mõjusid vähendada. Ilmselt mitte…

* * *

Kuid toitumistava muutmine haigusnähtude ilmnedes ei muuda enam midagi. Piirdume üheainsa näitega. Juba 1970. aastatel pandi tähele, et Siberi mõnes piirkonnas registreeriti söögitoruvähki üliharva. Seal juuakse kasekäsnatõmmist, mida nimetatakse togonoks. Kõrgelt hinnatakse ka kasesässileotist. (Toitumistavade seos vähktõvega erinevates maades on aga väga mahukas teema, millel me selles loos pikemalt ei peatu.)
Kemoteraapia peamine probleem on selles, et vähirakud ainult ootavad vaheaega ehk remissiooni (haigusnähtude ajutine taandumine) kahe raviseansi vahel ning asuvad kohe vasturünnakule, mistõttu patsiendi seisund muutub veelgi halvemaks. Niisamuti nagu bakterid muutuvad resistentseteks antibiootikumide suhtes, võivad vähirakud muutuda resistentseteks keemiaravi suhtes. Ravivastane resistentsus on laialt levinud, onkoloogid juba arvestavad sellega. Vähirakkudel võib esineda vähemalt neli resistentsuse liiki, ehkki mehhanismid erinevad (bakterid kasutavad lihtsamat „ellu jääb tugevam” lähenemist). Sellepärast peab keemiaravis aina resistentsemate vähirakkude hävitamiseks kasutama järjest tugevamaid toksiine, mille toime patsiendi tervetele rakkudele on üha laastavam.
Et kõik oleks veelgi halvem, avastati hiljuti, et keemiaravi võib luua uusi vähi tüvirakke. Tüvirakud, mida tänapäeval nimetatakse imerakkudeks, kuna need suudavad taastada kõike, alates silma sarvkestast kuni maksani, on erakordselt tugevad, aga niisama tugevad on ka vähi tüvirakud. Tegelikkuses on need rakud vähi aluskiviks – vähk ei saa areneda ilma tüvirakkudeta. Seejuures ei saa vähk areneda ka ilma vähi tüvirakkudeta ning just nende levik ehk metastaasid on vähi kõige kurjem relv, mis inimese hävitab.
Avastustele keemiaravi ebaefektiivsuse kohta reageerivad onkoloogid rikkalike ravimikombinatsioonidega, lootes ehku peale, et õnnestub katse-eksituse meetodil leida segu, mis võib-olla on parem kui iga ravim eraldi.

Kahjuks pole ka see strateegia kuigi edukas, mida tõendab üks uuringute ülevaade. Kuigi paljud kasvajad reageerivad hästi esimesele keemiaravile, kujuneb varem või hiljem ravimite suhtes resistentsus ning pahaloomulise kasvaja progresseeruv areng saab sisse uue hoo. Unikaalset kaitsesüsteemi kasutades, mida nimetatakse multiresistentsuseks paljude ravimite suhtes, õnnestub vähirakkudel jääda puutumatuks, vaatamata sellele, et igal ravimil on erinev keemiline struktuur ja erinev rakusisene toime.
Juba palju aastaid tagasi pandi tähele, et vähki võib levitada ka biopsia, mille käigus võetakse proov kahtlastest kudedest. Ühe California haigla patsientide andmete uurimine kinnitab, et biopsia – mille käigus kasutatakse diagnoosimiseks nõelu – ja metastaaside vahel on otsene seos. Samas vaidleb terve tohtrite armee selle võimaluse vastu, kaalukaid vastuargumente või usaldusväärset statistikat siiski esitamata.
Ühes 25 aastat teostatud uuringute kohta tehtud ülevaates järeldatakse, et ehkki vähirakkude külvamine toimub, saab seda tuvastada ainult mikroskoopilisel tasemel, mistõttu kliiniline efekt on niivõrd tühine, et harvadel juhtudel on võimalik tõendada, et vähirakkude levik toimus just pärast biopsiat. Uuringu autorid soovitavad siiski loobuda biopsia nõeltest ning kasutada turvalisemaks peetavaid vaakumseadmeid. Teistes kehaosades teostatav biopsia (paljude vähivormide diagnoosimisel ollakse endiselt 1930-ndate aastate tasemel) võib tekitada veelgi suuremaid probleeme. Ühe USA sõjaväehaigla teatel suri 2% eesnäärmevähi haigeid biopsia tagajärjel tekkinud eesnäärmevähi rakkude levikust organismis.

* * *

Nüüd aga lühidalt kiiritusravist, millest võib ju mingisugust küsitavat kasu olla, kuid juba 1990. aastal nimetasid J. Hoffmann ja A. Tamplin kiiritusravi „mürgitatud energiaks”. Kasvajavastaseks raviks kasutatakse teatavasti ioniseerivat kiirgust, suure energia ja läbitungimisvõimega footoneid (elektromagnetiline röntgenkiirgus) ja väiksema läbitungimisvõimega elektrone (β – kiirgus).
Hofmann ja Tamplin väitsid, et kiiritada saanud isikutel võib viie aasta pärast (sageli isegi varem) tekkida leukeemia, teiste pahaloomuliste kasvajate sugenemiseks kulub rohkem aega. (Tean ise juhust, kui kopsuvähihaigel tekkis leukeemia juba pool aastat pärast kiiritusravi algust.) On teada, et üksikud vähivormid võivad tekkida 15 ja koguni 20 aastat pärast kiiritusravi. Sellepärast on radioloogid tihti alahinnanud uute pahaloomuliste kasvajate tekkimise tõsist ohtu kiiritusravi tagajärjel. Loota, et kiiritusravi purustab ainult vähirakkude DNA-d, kuid võimaldab tervetel rakkudel kiiritusega toime tulla ja neil jõudsalt taastuda, on pehmelt öeldes rumal. Seda on tuhandekordselt kinnitanud Hiroshima ja Nagasaki tragöödia.
Niisiis kiiritusteraapia võib tavalised vähirakud muundada surmavateks tüvirakkudeks, mis mitte ainult ei ole resistentsed traditsioonilise kiiritusravi suhtes, vaid on süüdi ka vähi taastekkes, selle taastumises pärast ravi ja metastaasides. Seega on onkoloogid sunnitud tunnistama, et kiiritusravi ei toimi kaugeltki nii nagu loodetud ning tegelikult võib tekitada hoopiski uue vähikolde.
USA-s tehtud ülevaates selgus, et 8% patsientidest, kellele oli tehtud kiiritusravi ning kellel oli õnnestunud ravile vaatamata siiski ellu jääda, moodustus juba aasta jooksul sekundaarne piiratud pahaloomuline kasvaja, mis oli seotud kiiritusraviga (mõistagi ei ole selle arvu sisse arvatud need, kes aasta jooksul surid). Teises sellesarnases uuringus osales peaaegu pool miljonit meest ning neil, kellel eesnäärmevähki raviti kiiritusraviga, oli 40% suurem risk haigestuda põievähki ja 70% suurem oht haigestuda pärasoolevähki (asi on selles, et prostatat on väga raske kiiritada ükskõik mis suunast, ilma et „surmakiired” ei riivaks põit või pärasoolt, heal juhul võib patsient pääseda põiepõletiku või pärasoole mõne kergema tüsistusega). Ning nagu keemiaravi, võib ka kiiritusravi luua uusi surmavaid vähi tüvirakke. Lühidalt, peltsebuli üritatakse välja ajada saatanaga.
Vähktõve erinevad vormid arenevad väga erinevalt, aga praegu ravitakse kõiki vähitüüpe ühtemoodi. Näiteks enamikul juhtudel ei arene eesnäärmevähk nii kaugele, et see mehele vaevusi põhjustab. Siiski on juhud, kus haigus areneb kiiremini, aga seda on võimalik peatada. Aga on juhtumid, kus haigus on väga agressiivne (mida noorem patsient, seda agressiivsem on vähk), põhjustades surma ravile vaatamata. Soomes aga ravitakse põhiliselt vähitüüpe, mis kunagi vaevusi ei põhjusta. See tuleb asjaolust, et diagnoose pannakse täna paljuski samamoodi nagu 19. sajandil, mil haigusi tuvastati läbi mikroskoobi läätse, ilma tausta põhjalikumalt uurimata.

Teadlased Seattle’st avastasid, et kiiritusravi võib tekitada WNT16B tootmist, proteiini, mis pärast keemiaravi loob vähi tüvirakke. Omakorda Harvardis teostatud uuringus selgus, et väikestes annustes suudab gammakiirgus heterogeensetele vähirakkudele omistada tüvirakkude omadused.
Tohtrid ei väsi kordamast, et kui „õigel ajal” arsti poole pöörduda, allub vähk hästi ravile ja ravitulemused on paremad. Soovitus eeldab aga seda, et patsient õige arsti juurde satub. Teisalt pole ükski tohter lahti seletanud, mida „paremate ravitulemuste” all mõeldakse.
Tegelikult on vähk isegi esimeses staadiumis ravitav 96%–97%-l juhtudest (mõnede vähivormide puhul tekivad metastaasid juba I staadiumis). Seega jääb isegi I staadiumi korral 3–4%-l juhtumitest (mõnede vähivormide puhul on see protsent isegi 20%) vähk inimese organismis viitsütikuga pommina ähvardavalt tiksuma…
Kümmekond aastat tagasi oli Saksamaal selline juhus. Umbes 30-aastane naine tegi autoavarii ja igaks juhuks uuriti tema aju ka kompuutertomograafiga. Ajust leiti herneterasuurune pahaloomuline kasvaja, mis operatiivselt eemaldati. See naine pääses, sest sattus seoses autoavariiga sõna otseses mõttes õigel ajal arsti juurde. Aga kui palju selliseid õnnelikke juhuseid on – hea kui üks miljonist!
Vähktõve puhul ei aita ei paks rahakott, maailma parimad haiglad ega ultramoodsad elektronlineaarkiirendid.
Ei suutnud arstid aidata mitte-Hodgkini lümfoomi põdevat Jacqueline Kennedyt, ei suudetud päästa leukeemiat põdenud Jordaania kuningat Hussein I-st ega sama haigust põdenud Raissa Gorbatšovat. 2013. aasta suvel diagnoositi 39-aastasel vene lauljannal Žanna Friskel glioblastoom (glioblastoma multiforme – kõige agressiivsem ajukasvaja), kõigest pool aastat hiljem oli kaunitarist saanud pundunud ja tundmatuseni moondunud näoga elav laip. Vene Esimene telekanal kogus tema ravimiseks ühe nädalaga 66,5 miljonit rubla! Ei aidanud ravi Saksamaal Hamburgis (6 keemiaraviseanssi), hiljem kahel korral immuunravi New Yorgis Memorial Sloan-Kettering Cancer Center’is, ammugi mitte järelravi (mismoodi see küll välja näeb?) Jurmalas kõigest pool aastat kestnud remissiooni ajal. Polnud abi ka ravist Hiinas ja taas Moskvas. Ei aidanud fännide head soovid ega eestpalved kirikutes… 15. juunil 2015 Friske suri, olles olnud kolm viimast kuud koomas.
Muide, glioblastoomiga on kindel minek. USA senaator Edward Kennedy sai diagnoosi 17. mail 2008 ja suri 25. augustil 2009. Senaator John McCain sai diagnoosi juulis 2017 ja suri täpselt samal kuupäeval kui E. Kennedy – 25. augustil 2018.
2010. aasta mais tekkisid praeguse USA presidendi Joe Bideni pojal Beau’l (s 1969) kahtlased vaevused: peavalud, teadvuse- ja tasakaaluhäired jne – muide, klassikalised pahaloomulise ajukasvaja sümptomid. Sellegipoolest leidsid tohtrid, et tegemist võis olla mikroinsuldiga. Alles 2013. aasta augustis, pärast ajust võetud biopsiat saadi asjale pihta – glioblastoom. Järgnes hirmkallis operatsioon. 30. mail 2015 Beau Biden suri. Igal aastal sureb kogu maailmas glioblastoomi umbes 5000 alla 40-aastast inimest. Ja mis mõte on siis kiiritusravil, kui selle pole mingit tolku?
1922. aastal avastati psühhoanalüüsi loojal, kirglikul ahelsuitsetajal Sigmund Freudil suukoopa vähk. Talle tehti 33 (!) operatsiooni, eemaldati isegi osa suulaest ja ülalõuast, kuid 17 aasta pärast võitis ikkagi vähk. Lõpuks muutusid valud talumatuks, Freud suutis veel vaevu rääkida, ja 23. septembril 1939 pani arstist sõber Max Schur teadlase tema palvel ja tütre nõusolekul morfiumi üledoosiga magama…

Optimistlikel valedel on nii suur ravimõju, et arst, kes ei oska neid usutavalt rääkida, on valinud vale elukutse.

Teeme siinkohal väikese ja kaugeltki mitte proosalise kõrvalpõike. Vanasti ei öeldud patsiendile täit tõtt, nüüd aga lajatab arst nagu kaheraudsest „Teil on see ja see vähk IV staadiumis, ravivõimalused on ammendatud, olgu Issand teile armuline!” ning prindib surmaotsuse kõigi oma jubedate üksikasjadega paberile või salvestab digiloosse. Ja ega pole enam võimalik midagi patsiendi eest varjata, sest tänapäeval saab inimene loetud minutitega internetist teada, et aeg on hauaplats muretseda, puidust kast (või urn) ja hauaplaat varakult ära tellida. Pole vaja isegi ladina keelt osata, et taibata, mida näiteks tähendab carcinoma rectum või carcinoma hepatis.
Paljud arstid ei saa ag aru (või ei taha aru saada) saada, et sõna võib ravida, kuid sõna võib ka tappa. Seepärast peaks arst väga hoolikalt oma sõnu valima. Kahjuks võime üsna sageli kohata nn iatrogeenia juhtumeid (kreeka sõnadest ’arst’ ja ’sündima’), s.o haigus, mida põhjustab arsti ettevaatamatu sõna. On teada selline juhtum. Noor vene arst, kes soovis rahustada haiget vanamemme, ütles talle: „Me sureme ühel päeval, vanaema.”
Mõne aja pärast tuli eideke jälle polikliinikusse ja kuulnud, et arst on ootamatult surnud, imestas siiralt: „Aga kuidas siis mina veel elan?” Ning suri samas. Arsti harjumus prognoosida, kui kaua patsiendil elada on jäänud, on kohutav viga. See on isetäituv ettekuulutus. Seda ei tohi öelda, isegi kui paljud patsiendid peale käivad. Nad tahavad, et keegi teine nende elu piirid paika paneks. Passiivsed inimesed, kellele ühtlasi nende arstid meeldivad, surevad sageli täpselt ennustatud ajal, otsekui soovides arsti sõnade õigsust tõestada.
Sigmund Freudi eest varjati halba diagnoosi palju aastaid. 1939. aastal muutusid aga valud nii tugevaks, et Freud palus oma arstist sõbral Max Schuril talle lõpuks tõtt öelda. Vastust kuuldes, lausus Freud: „Ma tänan sind ausa vastuse eest… kuid sa tapsid mu!”
Kuidas siis ikkagi halba diagnoosi patsiendile serveerida? USA-s on levinud omapärane praktika: kohe pärast diagnoosi öeldakse isegi lastele: „Sul on vähk, aga me saame seda ravida.” Pange siiski tähele sõna „saame”. Kui aga arst ütleks, et me „oskame”, käiks ta välja katteta veksli. Nii et ka meditsiinis ei saa ikkagi mööda ümbernurga väljaütlemistest.
Nõukogude ajal ütlesid tohtrid vähemalt oma heale tuttavale: „Selle me lõikame ära.” Muidugi sai patsient kohe aru, mida „selle” all silmas peeti, aga see sõbralik „selle me lõikame ära” mõjus rahustavalt, ei tekitanud paanikat. Aga vahel pandi haigusloosse kirja, et on leitud „uudismoodustis”. Igal juhul optimistlik eufemism, mis ei kõla kaugeltki nii hirmutavalt kui vähk või kartsinoom.

* * *

Tulevasel Prantsuse presidendil 64-aastasel François Mitterandil avastati 1981. aastal eesnäärmevähk. Arstid ütlesid, et ta elab heal juhul veel kolm aastat, kuid Mitterand vedas tohtreid alt ja suri alles 1996. aasta jaanuaris, olles haigusega jagelenud 14 pikka aastat. Üheks põhjuseks, miks ta nii kaua vastu pidas, võis olla ka see, et Mitterand ei rääkinud oma haigusest mitte kellelegi – isegi mitte pereliikmetele –, säilitades sel viisil oma psühhoemotsionaalse tervise, millel ei ole sugugi väike mõju inimese meeleolule ja isegi haiguse kulgemisele. Kui ta oleks oma diagnoosi avalikustanud, siis vaevalt et keegi oleks presidendivalimistel andnud oma hääle vähihaigele. Teiseks, kõik kaastöötajad presidendipalees oleksid teda igal hommikul tööle asumisel silmanurgast piilunud – kas presidendi näos on juba näha märke lähenevast surmast. Kohtumistel teiste poliitikutega oleksid kõik alailma kaastundlikult pärinud, kuidas presidendi tervis on. Seda oleks olnud Mitterandil päevast-päeva väga raske taluda. Aga ta suutis oma elupäevi üsna täpselt ajastada, surres kaheksa kuud pärast teise ametiaja lõppu…

Vähk on äärmiselt salakaval ja ettearvamatu tempoga arenev haigus. 66-aastasel LAV-i peapiiskopil Desmond Tutul diganoositi eesnäärmevähk 1997. aastal ja ta suri 26. detsembril 2021. Olles vastu pidanud 24 pikka aastat, pidi ta lõpuks ikkagi vähile alla vanduma…
USA miljardäri David Kochi kohta kehtib aga kõnekäänd: ei upu see, kellel on määratud võllas rippuda.
1. veebruaril 1991 elas Koch Los Angelese lennuväljal üle lennuõnnetuse, kui US Air Boeing 737-300, mille pardal oli 89 inimest, sõitis otsa startivale väikelennukile ja rammis seejärel abihoonet. Raske Boeing lömastas väikese lennumasina, milles viibinud kõik 12 inimest said surma. Põlema süttinud Boeingus hukkus 20 reisijat. David Koch oli ainuke esimese klassi reisija, kes jäi ellu, kuigi oli raskesti vigastatud. Järgmisel aastal pani saatus talle uue paugu: kõigest 52-aastasel Kochil diagnoositi eesnäärmevähk. Ta pidas üllatavalt kaua vastu, võiks öelda, et püstitas omamoodi rekordi – elas veel 27 pikka aastat ning suri alles 2019. aasta augustis. Kuigi teda opereeriti, kiiritati, tehti hormoonravi ja veel sadaüks imet, tuli haigus iga kord tagasi… Koch annetas vähiuuringuteks 200 miljonit dollarit, kuid vähiravi arengule see mingit mõju ei avaldanud…
2019. aasta detsembris suri Rootsi lauljanna Marie Fredriksson, kellel 2002. aasta septembris avastati pahaloomuline ajukasvaja. Talle tehti keemia- ja kiiritusravi ja neli aastat hiljem tunnistati terveks (ei tea küll, milliste näitajate põhjal?). Möödusid aastad, kasvaja hiilis vargsi tagasi ja Marie suri 17 aastat pärast esmadiagnoosi kasvajast põhjustatud komplikatsioonide tagajärjel…
29. märtsil 2021 suri kolmekordne paraolümpiavõitja lumelauasõidus, 48-aastane hollandlanna Bibian Mentel vähki, mis diagnoositi tal juba 1999. aastal. Tal amputeeriti parem jalg. Järgnevatel aastatel tehti talle viis kopsu, kolm kaela ja neli seljaoperatsiooni ning vähemalt 70 (!) kiiritusravi seanssi. Märtsi alguses olid siirded jõudnud ajju. Edasisel ravil polnud enam mingit mõtet…
Briti-Austraalia näitleja ja laulja Olivia Newton-John ületas Kochi rekordi, võideldes üle 30 aasta rinnavähiga. Olivial diagnoositi rinnavähk esmakordselt 1992. aastal. See taandus, kuid tuli tagasi 2013. aastal. Ka siis suudeti vähki mõnda aega kontrolli all hoida, kuid 2017. aastal ägenes haigus taas. Olivia Newton-John suri 73-aastaselt 8. augustil 2022.
Et vähk võib aga tõesti olla päritav, tõendab kujukalt Pavarottide perekonna saatus. Maailmakuulsa tenori Luciano Pavarotti mõlemad vanemad surid 2002. aastal nelja kuuse vahega kõhunäärmevähki, sama haigus viis Luciano enda hauda 2007. aastal.
Me võime eraldada vähiuuringuteks kasvõi triljoneid dollareid, aga kuitahes suured summad ei pane ühelgi teadlasel pead paremini tööle, et ta leiutaks tõhusalt toimiva (kompleks)vähiravi! Kuid teinegi näide. Teleseriaalis „Politseiakadeemia“ mänginud David Grafil (1950–2001) olid nii nagu tema vanaisal ja isal, südameprobleemid. Oma kahe vanemaga samas vanuses suri ta üheksa päeva enne oma 51. sünnipäeva infarkti.
Mitterandi, Kochi, Tutu, Newton-Johni, onu Bella ja paljude teiste juhtumid näitavad veenvalt, et tänapäeva medistsiin on endiselt vähi ees jõuetu, ja kui vähk on „sõrad laiali ajanud”, ei aita enam ussi- ega püssirohi…
Vähk kui haigus ei kao kuhugi, sest evolutsiooniliselt muutub inimene aina nõrgemaks. Meditsiin aitab järglasi saada ka neil kes sigitaksid ainult elujõuetuid lapsi, kelle geneetilised rikked kumuleeruvad ja kanduvad järgmistesse põlvkondadesse. Seega on meditsiin tahtmatult teinud suure karuteene inimese genofondile…

* * *

Pool üle 60 ja kaks kolmandikku üle 70 aasta vanusest meestest põevad ise seda teadmata surma hetkel muudele haigustele lisaks eesnäärmevähki. Mõned eksperdid on isegi väitnud, et kui kõik mehed elaksid ligi saja-aastaseks, saaksid nad kõik mingil hetkel eesnäärmevähi.
2018. aastal registreeriti kogu maailmas 1,3 miljonit uut eesnäärmevähijuhtu. Haigestumiste arv suureneb aga kõigis Euroopa riikides aastast aastasse… Vaatamata meditsiini kiirele arengule on eesnäärmevähi diagnoosimine endiselt vana hea kiviaja tasemel.
Standardne diagnostiline meetod eesnäärme tervise kontrollimiseks on PSA test, mis tähistab prostataspetsiifilist antigeeni, eesnäärme toodetud valke lagundavat ensüümi. PSA-test mõõdab prostata-spetsiifilise antigeeni (PSA) nimelise kemikaali sisaldust veres. Kõrge PSA näit viitab eesnäärmevähi võimalusele – kuid üksnes võimalusele. Seda, kas vähk ka tegelikult olemas on, lubab otsustada üksnes banaalne biopsia, mis eeldab pika nõela läbi päraku eesnäärmesse torkamist ja 10–15 koeproovi võtmist – rõve toiming, millest ükski mees mingit vaimustust ei tunne. Biopsiat kirjeldatakse kui 10-minutilist protseduuri, mis võib olla ebameeldiv, kuid võib olla ka piinav ja isegi riskantne. Varem ütlesid arstid, et biopsia pole valulik, ent nüüd tehakse seda tavaliselt tuimestusega.
Biopsia võib esile kutsuda erektiilse düsfunktsiooni, ning 2–5% juhtudest on biopsia tagajärjeks sepsis, mille ravimiseks on vajalik hospitaliseerimine. Siiani pole üheselt selge, kas biopsia võib ka kaasa aidata vähi edasisele levikule organismis. Riskide uurimisel on järeldatud, et biopsia nõelatorkekoha kaudu toimub vähirakkude levik harvemini kui ühel protsendil juhtudel, kuid muret teeb siiski asjaolu, et see üldse toimub. Biopsia tegemisel viiakse eesnäärmeni ulatumiseks pärasoole seina kaudu sisse õõnsa keskosaga nõel ja eesnäärmest võetakse 10–12 (mõnikord isegi 45) väikest koetükki lootuses, et niimoodi õnnestub leida vähki. See on sama, kui loosida 1000 klaaskuuli seast välja 12, lootuses leida üks punane kuul. Lisaks PSA testile võidakse teha veel üks äärmiselt ebameeldiv test – manuaalne rektaalne uuring (kus eesnääret palpeeritakse läbi pärasoole) – see aitab mõnel määral parandada PSA testi tulemuste usaldusväärsust. Tõeline kangelane on mees, kes sellist perverset uuringut välja kannatab!
Ometi on teada, et ka PSA test on üsna probleemne – seda antigeeni on tuvastatud isegi naistel ja eriti kõrgel tasemel just rasedatel. Seda on leitud koguni emapiimas. PSA testid annavad tihti valepositiivse tulemuse ning ühel juhtumil seitsmest võivad mitte näidata eesnäärmevähi olemasolu.
Positiivne tulemus võib olla seotud eesnäärme suuruse ja mehe vanusega, mitte vähiga, ning antigeeni tase võib olla kõrgenenud ka eesnäärme healoomulise hüperplaasia, põletiku ja nakkuse korral.
Positiivne PSA test on signaal meestele, et neil võib olla vähk, kuni see on väike ja kahjutu, ei pruugi test anda õiget tulemust. 80-nda eluaasta piirile jõudmisel tekib see haigus rohkem kui 70% meestest, kuid enamik neist ei sure eesnäärmevähki, vaid nad surevad koos sellega mingi teise haiguse tagajärjel. Seetõttu võib test viia tarbetu ja valuliku üleravimisele, kuigi paljude meeste puhul võib haigus olla healoomuline, võib-olla isegi märkamatu, ning neil võib olla kuni 24 korda suurem tõenäosus surra millegi muu kui eesnäärmevähi tõttu.
Suurbritannias soovitatakse tänapäeval üle 50 aasta vanustel meestel tutvuda uuringu plusside ja miinustega, rõhutades, et selle uuringuga võib vähki mitte tuvastada, see võib põhjustada asjatut muretsemist, selle järel tuleb teha veel mitmeid teisi uuringuid, see ei aita ohtlikku ja agressiivset vähki eristada aeglaselt kasvavast healoomulisest moodustisest ja see omakorda võib tekitada muret mitteagressiivse vähi pärast, mis võib-olla kunagi ei põhjusta mingeid probleeme.

Ravida või mitte ravida?
Üks uuring näitas, et mõned lokaalse eesnäärmevähiga mehed, eriti need, kelle eesnääre oli eemaldatud, kahetsesid valitud ravi. Teadlased Toronto Mount Sinai kliinikust tegid prospektiivse kohortuuringu, milles osales 2072 eesnäärmevähki põdevat mees. Viis aastat pärast diagnoosi määramist küsiti neilt, kas nad on rahul valitud ravimeetodiga. 279 meest (13%) vastasid, et kahetsevad oma valikut.
Kõige sagedamini kahetsesid seda mehed, kellele oli tehtud operatsioon – 16% juhtudest. Neist, kellele tehti kiiritusravi, kahetsesid oma otsust 11%, ja oma valikut kahetsesid 7% aktiivse jälgimise (korduv testimine ja diagnostika) rühma meestest.
Selle uuringu kohaselt oli kahetsusel märkimisväärne seos seksuaalse düsfunktsiooniga (no vaevalt et vana mees enam last tahaks), kuid sageli mainiti ka pikaajalist valu ja uriinipidamatust väiksema riskiga haigestuda viimases staadiumis, surmaga lõppevasse või ravimatusse eesnäärmevähki. Siiski on lõikus kõige kindlam tõhusam raviviis.

* * *

1. novembril 1992 diagnoositi kuulsal filminäitlejal Audrey Hepburnil jämesoolevähk IV staadiumis. Legendaarne filmitäht Elizabeth Taylor saatis talle haiglasse tohutu lillekimbu, mille juures oli kirjake: „Sa pead võitlema!” Hepburn suri 20. jaanuaril 1993, olles vähiga „võidelnud” kõigest 2 kuud ja 20 päeva.
Huvitav, et kõiki teisi haigusi ravitakse, aga nagu meedias ühtelugu leierdatakse, siis vähiga võideldakse. Sel pole mõtet – võidab vähk!

* * *

Katsetamisel on HPV-vaktsiin, CAR-T-rakuteraapia, tüvirakkude siirdamine, T-rakkude geenimuundamine, antikehad, nanotehnoloogia jne. Kuid kõik need osalt veel ulmevaldkonda kuuluvad raviviisid on alles katsetamisjärgus ja mingite tühiste protsentidega keksimisel pole mõtet. Pealegi on vastuseta veel üks probleem: kord vähki haigestunud ja sellest ehk tervenenud patsient võib aastate möödudes uuesti haigestuda vähki, mis pole üldsegi tingitud metastaasidest. Millegipärast arvavad paljud inimesed, et kui keegi on kord vähki haigestunud, siis teist korda (ja mõnes teises organis) seda enam ei juhtu. Järelikult peab vähioperatsioonile kindlasti järgnema tõhus pikaajaline teraapia, mis tugevdaks inimese immuunsüsteemi. Kuid kahjuks on selline suhtumine ja mõtteviis veel võõras. Pole tark tegu jääda ootama, millal haigus uuesti välja lööb ja hakata siis ülikallite ravimitega taas haiguse kallal nokitsema.
Asi on selles, et pole võimalik vähki ravida, kui me ei tea, mis toimub rakutuumas, kui me ei tunne põhjalikult inimese genoomi, mida nimetatakse ka „bioloogiliseks mustaks mateeriaks”, sest see on samavõrd müstiline nähtus nagu kosmilises tühjuses asuvad mustad augud.
Tõsi, USA Columbia ülikoolis on leiutatud unikaalne diagnostikainstrument, millega tahetakse tuvastada geenimuutuste eest vastutavad nn „rämpsgeenid”, mis põhjustavad pahaloomulisi kasvajaid, diabeeti või dementsust.
On selgunud, et inimese keha sisaldab tuhandeid teadlastele tundmatuid rakutüüpe. Uute meetoditega on kindlaks tehtud, et meie teadmistes inimkeha kohta haigutavad vägevad lüngad. Neid lünki on nüüd täitmas ülemaailmne teadusprojekt: üle tuhande teadlase kaardistavad meie elundeid ja loovad rakuatlast. Selle töö käigus tehtavad avastused võivad aidata jõuda vähi ravini. Tänu uutele läbimurretele on muu hulgas saanud selgeks, millist mehhanismi kasutades ründavad vähirakud muidu paljutõotavat immuunteraapiat. Rakuatlase projekt sillutab teed uutele raviviisidele, mis kasutavad ära haiguste varjatud nõrkusi.
Inimkehas on erinevaid rakke väga palju. Pilt on erakordselt mitmekesine. Igal rakutüübil on omad ülesanded ja rakud näevad väga erinevad välja.
On vaja uurida läbi kogu inimese genoom (liigiomases kromosoomikomplektis sisalduv geneetiline materjal). Kuid selleks kulub veel umbes 10 aastat. Genoomi põhjalikult tundmata pole võimalik tõhusalt toimiva vähiravimi(te) loomine.
Praegu võime äärmisel juhul rääkida vaid üksikutest etapivõitudest, kui need üldse kedagi lohutavad… Uusimad vähiravimid maksavad ogaraid summasid, kuid vähist pole nad kedagi päästnud (kui ehk mõne kuu või aasta võrra elupäevi pikendanud), küll aga viinud õitsvale järjele suured ravimikontsernid.
Aeg-ajalt sähvatavad meedias langevate komeetidena ülioptimistlikud teated „lootustandvatest” katsetest hiirte ja küülikutega. Kuid möödub kõigest mõni kuu ja neist katsetest pole enam kippu ega kõppu kuulda. Nendest läbimurdelistest katsetest on jahvatatud juba viimased 40 aastat, ainult et tulemusi ei ole.
Inimene ei ole hiir ega küülik, kes on pealegi taimetoidulised, inimene on aga segatoiduline, tema eluiga on kordades pikem kui neil õnnetutel katseloomadel ning mingite hiirkatsete tulemusi ei saa niisama lihtsalt üks ühele inimesele üle kanda. (Kuid toome siinkohal ära väikese statistika selle kohta, millised loomi kasutatakse laborikatsetes: 0,1% koeri, 0,7% kariloomi, 1,6% linde, 1,9% teisi loomi (näiteks kahepaikseid), 3,9% küülikuid, 7,2% kalu, 11,7% rotte ja 72,8% hiiri.)
Need katsed hiirtega on samal tasemel kui tuntud ütlus „Tule eile meile, ma panen süldi sooja“. Eesti ajakiri „Horisont“ (4/2022) teatab, et Tartu ülikooli teadlased on koostöös Valencia uurimiskeskuse laboriga töötanud välja uue agressiivse rinnavähi ravimi OximUNO. Ja edasi? Edasi ei tule midagi, sest kuluvat veel 10–15 aastat, enne kui jõutakse kliiniliste katseteni. Nimetatud ravim ei teinud hiiri terveks. Kas ravim võetakse üldse kunagi kasutusele pole selge, sest keegi ei tea, kas see üldse hakkab inimese peal toimima. Kõik need „lootustandvad loomkatsed” on vaid petlik infomüra, mille abil nii mõnigi valges kitlis eneseimetleja loodab oma nime tõhusa vähiravimi avastamisega ajalukku jäädvustada põhimõttel – iga sõduri ranitsas on marssalikepp. Vähi puhul võib aga öelda, et onkoloogi  ranitsasse see marssalikepp ka jääb!

Ettevaatust – arst!

Itaalia onkoloogide assotsiatsiooni andmetel sureb igal aastal Itaalias arstide valediagnooside, eksimuste ja vigade tõttu 14 000–50 000 inimest ehk umbes 100 inimest päevas. Sealhulgas heidab 32% patsientidest hinge kirurgiliste lõikuste ajal tehtud vigade pärast. Harvemini tuleb surmajuhtumeid ette valede või hiljaks jäänud diagnooside, valede ravimite manustamise või erinevate ravimite kahjulike koosmõjude tõttu. Erinevate keemiliste ravimite heauskne kasutamine tähendab seda, et ühel heal päeval tuleb hakata ravima nende ravimite kahjulike koosmõjude tagajärgi – eriti kehtib see mõrvarliku keemiaravi kohta.
Samamoodi teatas prantsuse ajakiri „Sciences et avenir” ühest Prantsusmaal läbi viidud uurimusest, mis näitas, et ravimid, mis 150 000 retseptiga üle 70-aastastele inimestele välja kirjutati, olid umbes 10 700 juhul kas valed või ilma igasuguse toimeta. Peaaegu iga 50. ravim võis osutuda ohtlikuks võimalike koosmõjude tõttu teiste määratud ravimitega või oli ohtlik mõnel muul põhjusel. Hinnangute kohaselt veedavad eakad inimesed Prantsusmaal igal aastal miljon päeva haiglas ainuüksi seetõttu, et ravim on neile negatiivset mõju avaldanud.
Meditsiiniliste eksimuste tõttu sureb igal aastal USAs kuni 98 000 haiglaravile paigutatud ameeriklast. Selle probleemi põhjuseks peetakse vigu haiglate, kliinikute ja apteekide töös. Näiteks: sageli on farmatseudil sageli raske retsepti alusel rohtu välja anda arsti viletsa käekirja tõttu. Kas arst on patsiendile määranud 10 mg või 10 μg? Probleemi suurendab ka see, et paljudel ravimitel on samakõlalised nimetused, mis võivad tekitada segadust nii arstides, õdedes, apteekrites kui ka patsientides. USA Meditsiiniinstituut nõudis juba 2000. aastal meditsiiniliste vigade 50-protsendilist vähendamist viie aasta jooksul. Pole teada, kas ka sellise tulemuseni jõuti.

2016. aasta lõpus küsitles Saksa ettevõtetenõustaja Bain & Company 1200 meedikut, kellest ainult 42% tunnistas, et nad soovitaksid haiglat, kus nad ise töötasid, ka oma sõpradele.
Arvud on kurjad: vähemalt 10 000 sakslast sureb igal aastal vale diagnoosi või vale ravi tagajärjel ja poole miljoni sakslase tervis saab vale ravi tagajärjel tõsiselt kannatada.
2015. aastal esitati Saksa haigekassale 14 828 kaebust, milles seati kahtluse alla nii diagnoos kui ka ravi kvaliteet. 4064-l juhul leiti, et kaebus on põhjendatud. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi väljub igal aastal saksa haiglatest umbes 100 000 inimest palju halvemas seisundis kui enne haiglasse saabumist. Kuid paljudel ei lähe niigi hästi. Nad surevad haiglas ja pärast tuhastamist ei saa keegi teada, et nad hukkusid vale diagnoosi, vale ravi või erinevate keemiliste medikamentide kahjulike koosmõjude tagajärjel. (Saksamaal tuhastatakse 70% lahkunutest – sinna see vene gaas läheb!) Vähe sellest, hinnanguliselt sureb Saksamaal igal aastal 600–700 inimest ainuüksi seetõttu, et kirurgid on mõne operatsiooniriista patsiendi kehasse unustanud! Tegijaga ikka juhtub!
Kui autojuht eksib ja sõidab inimese surnuks või reisilennuki piloodi või laeva kapteni vea tagajärjel hukkuvad sajad reisijad, võidakse neile (eeldusel, et süüdlased ise ellu jäävad) määrata isegi vanglakaristus. Kui tavakodanik teeb ükskõik millise vea, põhjustades sellega teise inimese surma või tervisekahjustuse, võetakse ta kohtulikule vastutusele. Kui treiali toodangust on ka ainult 1% praak, saab ta jalaga tagumikku. Kui „teaduspõhist” meditsiini praktiseeriv meedik teeb vea vea järel, ei juhtu temaga mitte kui midagi (äärmisel juhul vahetab ta töökohta või kolib teise linna). Ja perearst ei saagi teada, et tema patsient suri kas vale diagnoosi või ravimite kahjulike kõrvalmõjude tagajärjel. Kui onkoloog patsienti terveks ravida ei suuda, ei juhtu samuti midagi – aja möödudes saab ta doktori, hiljem aga koguni professori kraadi!

2017. aasta novembris kehtestati USA-s nagu korra nina nuusates uus norm, mille kohaselt on 130/80 mmHg nüüd USA-s kõrge vererõhk. Piltlikult öeldes tekitati üheainsa suletõmbega juurde miljoneid ravi vajavaid inimesi! Ennemuiste algas Ühendriikides kõrge vererõhk näidust 140/90.
Ja veel üks pikantne detail: paljud haigused on välja mõeldud ainuüksi selleks, et võimalikult palju maksujõulisi inimesi tulutoovateks patsientideks muuta. Vaat, kuhu me oleme jõudnud: ravitakse olematuid haigusi!
Tõsi, nende olematute haiguste ravimine patsienti üldreeglina ei tapa, kuid on väga tulus. Ja nii mõnigi ravim on turule pääsenud ainult tänu altkäemaksule. Ravimifirmad ei ole ausad, iga uut ravimit ülistatakse taevani, aga selle negatiivseid kõrvalmõjusid mainitakse vaid mokaotsast või vaikitakse üldse maha.
Alles 2003. aasta detsembris tunnistas Briti suurim ravimifirma GlaxoSmithKline’i juht esimest korda, et enamik ravimeid ei aita suuremat osa inimesi, kes neid kasutavad. Firma asepresident ja Põhja-Carolina Duke’i ülikooli geneetikaakadeemik Allen Roses ütles, et Alzheimeri tõve raviks mõeldud ravimid toimivad vähem kui kolmandiku patsientide puhul, vähiravimid aga heal juhul umbes veerandi puhul kõigist neist, kellele need on välja kirjutatud. (Olgu öeldud, et iga kolmas turule lubatud uus ravim on mõeldud vähi ravimiseks.) Migreeni, osteoporoosi ja atriidi raviks mõeldud ravimid toimivad vaid pooltel patsientidest.
„Suur osa ravimitest – rohkem kui 90% mõjub vaid 30–50 protsendil inimestest,“ ütles Roses.
Keemilised ravimid on üldse ühed toredad asjad. Pea igal retseptiravimil on 1–2 positiivset toimet… ja 20–45 või rohkemgi „võimalikku” negatiivset kõrvalmõju! Võiks öelda ka nii, et inimesed ei sure tänapäeval sageli mitte haiguse, vaid ravimite arvukate kahjulike kõrvalmõjude tagajärjel!
Mitte ükski autofirma ei saaks tuua turule autot, mille pidurid funktsioneerivad alles igal kolmandal või viiendal piduripedaalile vajutamisel. Kuid nagu eelpool toodud arvud näitavad, siis meditsiinis ja ravimitööstuses on selline asi täiesti normaalne ja lubatav. Ainult vähesed teavad, et ravimitööstused on nii võimsad, et võivad mistahes riigi valitsust mõjutada või ära osta.

Patsientide suremus väheneb, kui kirurgid streigivad!
Kujutagem ette, et tüüpiline kirurg oli lapsepõlves poiss või tüdruk, kes ei lõpetanud jändamist mõne asja kallal, kuni ema ärritunud häälel hüüdis: „Oh jumal küll, see ei tööta, ükskõik kui kaua sa sellega ka ei mässaks!” Taoline jändamine meditsiinis ei anna mingit kasu, kõige vähem patsientidele. See universaalne tõde selgus uuringust, kus väideti, et ägeda müokardi infarkti tõttu hospitaliseeritud patsientidel on suuremad väljavaated ellu jääda, kui haiglate tippkardioloogid on tööst eemal ja osalevad iga-aastasel kongressil. See meenutab linnalegendi, et siis, kui arstid streigivad, sureb haiglates vähem inimesi.

Miks nii toimub, kui arste ja eriti just kardiolooge peetakse kangelasteks, kes päästavad elusid? Selles ongi probleem – paljud arstid peavad ka ise ennast superkangelaseks ja üritavad teha üha keerulisemaid ja invasiivsemaid protseduure. Harvardi ülikooli meditsiinikooli juhtuurija Anupam Jena sõnul ei ole paljudel meditsiinilistel manipulatsioonidel suremusele mingisugust positiivset mõju. Noored kardioloogid, kes jäetakse „rindejoont kaitsma”, ei ole nii julged ega soovi riskida ning õigupoolest on õnnelikud, kui võivad jätta midagi tegemata. Milline on tulemus? Patsient jääb ellu!
Jena ja tema kolleegid tegid oma uuringu päeval, mil toimus iga-aastane südame ja veresoonkonna transkateetrilise ravi konverents. Sellel konverentsil osalesid silmapaistvamad ja edukamad kardioloogid kogu maailmast ning Jena soovis välja selgitada, kuidas patsiendid end arstide äraolekul tunnevad.
Jenal oli juba mõõdupuu. Midagi taolist oli ta teinud paljude aastate eest, analüüsides patsientide ellujäämise näitajaid pärast infarkti ajal, mil juhtivad kardioloogid osalesid Ameerika Südameassotsiatsiooni koosolekutel. Tookord hõlmas uuring ajavahemikku 2002 kuni 2011. Tulemuseks oli – rohkem ellujäänuid.
Juhtivad kardioloogid ei osale ainult suurtel konverentsidel, ka suurem osa teaduslikke artikleid on nende kirjutatud, eriti kirjutised, mis käsitlevad nende endi avastusi, uusi protseduure jms. Niisiis, neile meeldib asjadega jännata, ehkki mõnikord ei ole see patsientidele sugugi kasulik.
Seesama jändamine on põhjus, miks üldse on tekkinud linnalegendid selle kohta, et arstide streikide ajal sureb vähem patsiente. Müüt tekkis 1983. aastal Iisraelis, kui 11 000 Jerusalemma arstist keeldus 8000 kolm kuud ravimast haigla patsiente. Streigi ajal registreeriti 83 surmajuhtumit, kolm kuud enne streiki aga 89 ja kolm kuud pärast streiki samuti 89 surmajuhtumit.
Sarnast suunitlust täheldati veel aastaid tagasi Los Angeleses, kui pooled kirurgid vähendasid töötunde vältimatu abi osakondades ja töötasid ainult viis päeva nädalas. Suremus langes 18%! Uurijad Emory ülikoolist tegid ülevaate viie arstide streigi mõjust ja suremuse näitajatest ajavahemikus 1976–2003. Kõikide arstide streikide ajal suremuse näitajad langesid või püsisid muutumatutena, kuid ei tõusnud, nagu oleks võinud arvata. Streigi lõpul olid suremuse keskmised näitajad madalamad kõigist eelmistel aastatel registreeritud näitajatest. Näitajate esialgne tase taastus, kui arstid naasesid tööle. Näiteks Los Angeleses suri pärast kirurgide tööleasumist esimese kahe nädala jooksul jälle 90 inimest rohkem.
Kõigi viie streigi ajal jätkasid arstid erakorralise abi andmist eluohtlikel juhtudel; ära jäeti vaid teatud protseduurid, kus ohus polnud patsientide elu. Plaanilisi operatsioone tehti järjekorra alusel ning need võisid olla kõige erinevamad, alates iluoperatsioonidest kuni katarakti laseroperatsiooni, angioplastika või puusaliigese vahetamiseni.
Intrigeerivas valikuliste protseduuride ülevaates, mis avaldati veel 1974. aastal, ei olnud kahe Cornelli ülikooli uurija hinnangul 20% soovitatud operatsioonidest vajalikud. Teiste sõnadega, patsientidel ei olnud neist mingit kasu. Sel viisil tehti 2,4 miljonit mõttetut protseduuri aastas, mis lõppes ligikaudu 12 000 surmajuhtumiga. Ning ärge unustage, et see ülevaade tehti ajal, kui kirurgid põhjalikult mõtlesid, kas üldse opereerida. Tänapäeval võiks isegi tagasihoidlike arvestuste korral neid näitajaid korrutada kümnega. Ja siin on teile ka järeldus – kogu see jändamine ei anna kellelegi midagi head, just nii, nagu ütles too ema oma lapsele.

Meedikud pole ühel meelel
Enamasti arvatakse, et meditsiin on rahvusvaheline teadus: ravim, mille kirjutab välja näiteks saksa arst, võiks olla sama tõhus prantslasest, itaallasest või inglasest arsti meelest. Tegelikult ravivad arstid ka kõige arenenumates riikides oma patsiente täiesti erineval viisil. Ühed teraapiavõtted, mida antud riigis tüüpilisteks peetakse, võivad teises tunduda peaaegu et tapvatena. Ühed arstid peavad vererõhku 130/85 normaalseks, teised liiga kõrgeks. Või kirjutab prantsuse arst ülemäära kõrge vererõhu vastu välja ravimid, mida tema ameeriklasest ametivend mõttetuks peab. WHO andmetel on aga kõige tähelepanuväärsem see, et USA arstid saadavad patsiendi n-ö noa alla häiretega, mis Euroopas (eriti aga Kagu-Aasias) enamasti teraapilisel teel terveks ravitakse.
Artiklid on terviklikul kujul saadaval veebilehel UtopiaWellness.com
Viited: Scientific America (1985) 253(5): 51–59: „Haiguste ravi ja sõda vähi vastu“, John Cairns
Clinical Oncology (2004) 16: 549–560: „Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas“, Graeme Morgan, Robyn Wardy, Michael Bartonz
Autor dr Carlos M. Garcia

Kuidas sobivad kokku tohtri rahaahnus ja Hippokratese vanne?

Üks tohter teisele: „Kas te olete ka vigu teinud?”
„Jah, kord ravisin ühe miljonäri terveks juba pärast teist visiiti.”

2010. aastal mõisteti Itaalias süüdi 8 arsti, kes tegid rahalise kasu saamise eesmärgil haiglas põhjuseta erinevaid operatsioone, muuhulgas eemaldati inimestelt lihtsalt niisama rindu ja kopse. Milanos Santa Rita kliinikus töötavad kirurgid tegid kohtuotsuse kohaselt ilma meditsiinilise näidustuseta üle 80 operatsiooni. Haigla juhtiv rindkerekirurg Pier Paola Brega Massone mõisteti vangi 15 aastaks ja kuueks kuuks. Kohtunik nimetas Massonet kohtuotsuse väljakuulutamisel sadistlikuks, kuritahtlikuks ja ilma igasuguse südametunnistuseta inimeseks. Aastatel 2005–06 teeniti kliinikus pettustega kokku umbes 2,5 miljonit eurot.
Itaalia meedia on nimetanud haiglat, kus vähemalt viis vanemat patsienti suri operatsioonide tagajärjel õuduste haiglaks. 2008. aasta juunis vahistati seoses haiglas toimunuga 14 inimest.
Veel tasuks meenutada aastatetagust juhtumit. Üks inglise noormees, kes teadis, et kõik tema hambad on täiesti terved, käis seitsme dentisti juures. Ainult üks hambaarst tunnistas ausalt, et tal on kõik hambad terved, ülejäänud kuus dentisti olid valmis puurima ja plombeerima terveid hambaid! Kommentaarid on liigsed. Hambaarstide ja advokaatide rahaahnus on aga lausa vanasõnaline. Teisalt on muidugi tore, et ükski hambaarst ega advokaat pole nälga surnud…

Kas arsti võib usaldada?
Võib, aga mitte alati. Kui meenutada inglise tohtrit Harold Shipmani, kes pani magama 240 eakat patsienti, siis võtab ikka kõhedaks küll. Või meenutagem Viini Lainzi haigla nelja medõde, kes võisid olla süüdi 300 inimese surmas. Või nagu üks elu ja inimesi näinud irvhammas kunagi tabavalt märkis: „Arstid on selline kahtlane rahvas, kellel tuleb alati silm peal hoida.”
Saksa väikelinnas Bottropis tegutseva Alte Aphoteke proviisor Peter Stadtmann avastas, et vähihaigete pealt võib korralikult pappi kokku lükata ning asus hoole ja armastusega keemiaravis kasutatavat tsüostaatikumi lahjendama. Kõigest ühe aasta jooksul teenis Stadtmann sel viisil rohkem kui 600 000 eurot puhastulu. 29. novembril 2016 pandi apteegis toime läbiotsimine. Leiti 117 tsüostaatikumi valmiskogust, millest ainult üks oli õige koostisega, 66 aladoseeritud või ei sisaldanud üldse tsüostaatikumi, viies segus oli aga hoopiski vale aine. Kohus süüdistas apteekrit ravimiseaduse rikkumises 14 500 korral ja 59 pettuses. Oletatakse, et nutikas proviisor aitas sel viisil ennetähtaegselt teise ilma vähemalt 3700 vähihaiget. 6. juulil 2018 mõistis Esseni kohus Peter Stadtmanni 12 aastaks trellide taha ja eluaegse keelu pärast vanglast vabanemist töötada ükskõik millises meditsiiniasutuses.

New Yorgi kohus saatis 20 aastaks trellide taha staažika günekoloogi Robert Haddeni, kes oli seksuaalselt kuritarvitanud arvukaid patsiente
New York Posti teatel jätkus 64-aastasel perverdil, kelle enamik ohvreid olid olnud lapseootel, kohtusaalis jultumust pisaraid valada. Enne kui Haddenile 25. juulil 2023 Manhattani föderaalkohtus karistus ette loeti, kinnitas ta kohtunik Richard Bermanile pisarsilmi, et kahetseb oma tegusid väga. „Kahetsen väga kogu valu, mis ma põhjustanud olen,“ ütles prestiižikates USA haiglates töötanud Hadden. Kohtunik Berman oli 24. juulil kuulutanud, et määrab häbistatud günekoloogile 20 aasta pikkuse vanglakaristuse.
Berman nimetas Haddeni kuritegusid šokeerivateks ja äärmuslikeks. Kohtunik märkis, et Haddeni-poolsest seksuaalsest kuritarvitamisest oli teatanud vähemalt 245 naist, ning ütles, et pole varem näinud säärast juhtumit, mis on tulvil „ennekuulmatut, jõletut, erakordselt perversset seksuaalset kuritarvitamist“. Suur osa ohvreid olid lapseootel, mõned olid alaealised.
„Robert Hadden kuritarvitas ja ründas arstliku ravi ettekäändel 25 aasta jooksul seksuaalselt arvukaid patsiente, kasutades neid haavatavatel hetkedel omaenda seksuaalse rahulduse nimel ära,“ ütles Manhattani ringkonnakohtunik Damian Williams oma avalduses. „Hadden veedab õigustatult kümneid aastaid föderaalvanglas. Me täname ja tunnustame ohvreid, kes astusid vapralt avalikkuse ette, et jagada oma lugusid ja kanda hoolt, et kurjategija üle mõistetaks kohut.“
Jaanuaris 2023 toimunud kolme nädala pikkuse kohtuprotsessi lõpus oli vandekohus mõistnud Haddeni süüdi neljas kuriteoepisoodis, mis olid seotud pahaaimamatute naiste meelitamisega üle osariigipiiride, et Hadden saaks neid nimekates New Yorgi haiglates kuritarvitada. Mitmed endised patsiendid rääkisid vandekohtu ees, kuidas arst oli neid haavatavatel hetkedel kuritarvitanud. Prokurör esitas asitõendeid, mille järgi Hadden oli kümnete patsientide kallal toime pannud 310 seksuaalse kuritarvitamise episoodi.
Endiste patsientide sõnul oli Haddenil kombeks kasutada ära hetki, mil medõde kabinetist lahkus, ning kuritarvitada neid läbivaatuse jätkamise ettekäändel. Arst olevat sisestanud ohvrite tuppe oma keele või kindata sõrmed või käperdanud nende rindu. Üks patsient kirjeldas hirmu, mida ta tundis, kui Hadden õe lahkumisel ütles: „Üks hetk, püsi [läbivaatustoolil] paigal.“ Patsient kartis, et tal on mingi tõsine tervisehäda, mida arst üle vaatama peab. Ent Hadden eemaldanud oma kindad ning rünnanud teda käte ja keelega. „Ma kuulasin teda, ma usaldasin teda. Ma usaldasin teda,“ ütles ohver kohtu ees. „Ma ei suutnud mõelda muud kui: „Kuidas siit minema pääseda? Ma pean siit minema pääsema!“
Ahistamised algasid, kui Hadden 1987. aastal arstina töötamist alustas, ning jätkusid 2012. aastani, mil ta viimaks paljastati. 2016. aastal tunnistas Hadden end osariigi kohtus süüdi kuue patsiendi seksuaalses kuritarvitamises, kuid vanglakaristust talle ei määratudki – temalt võeti arstina tegutsemise luba ning ta pidi end arvele võtma seksuaalkurjategijate registris.

Kas teise tohtri arvamusel on tähtsust?
„Mis puutub teise meditsiiniasjatundja arvamusse, siis on liiga paljud meist lihtsalt ülemäära viisakad. Ent selline ebakindlus võib patsiendile elu maksma minna,” nendib Mexico „The News”. Tihti kardavad patsiendid, et nende arst tunneb end solvatuna, kui nad taotlevad teise asjatundja arvamust. Kuid „enamik arste ei pane seda pahaks”, öeldakse ajalehes. „Kui arst paneb seda pahaks, võib edaspidigi temaga raskusi tekkida.” Nüüdisajal peavad nii arstid kui kindlustuskompaniid teise asjatundja arvamust heaks mooduseks tagada patsiendile parim ravi. Georgia Kliinilise Onkoloogia Ühingu president dr. Michael Andrews ütleb, et ta soovitab oma patsientidel hankida teise asjatundja arvamus, sest tavaliselt tulevad nad siis tema juurde tagasi kindlama usuga tema soovitustesse. Ühe terviseedendamisega tegeleva rühmituse juht lausus: „Patsiendid ei tohi unustada, et mängus on ju nende endi elu.”

* * *

Meedikute tujurikkuja prof. Julius Hackethal

– Sisenemine arstikabinetti või haiglasse on patsiendile kolmkümmend korda ohtlikum kui ekspeditsioon Himaalajale või Amazonase džunglisse.
– Raskesti haigete pealt teenitakse tohutuid summasid, surnute pealt ei teeni ükski arst.
                                           Julius Hackethal

Skandaalse kuulsusega saksa arst prof. Julius Hackethal (1921–97) julges 1963. aastal Erlangeni kliiniku kirurgiaosakonna peaarsti süüdistada 138 raske meditsiinilise vea tegemises, mille tagajärjel surid rohkem kui pooled patsiendid. Hackethal vallandati, kuid ta ei jätnud oma ülbeid kolleege rahule, juhtides ikka ja jälle tähelepanu kirurgide ja terapeutide lubamatutele ravivigadele. Nime tegi ta endale 1976. aastal raamatuga „Auf Messers Schneide – Kunst und Fehler der Chirurgen“ (Noa teral – kirurgide kunst ja vead). Ka oli ta arvukatel arstide vigade kohtuprotsessidel eksperdiks ning ründas oma kolleege väga teravas toonis, kogudes endale otsatu hulga vihavaenlasi. Ühes telesaates selgitas ta, et süstlaga biopsia võtmine vähikahtluse korral võib vähirakke hoopiski mööda organismi „laiali ajada“ või koguni selle kasvamist hoogustada. Kui ta näitas naissaatejuhile kopsakat biopsiasüstalt, siis too lausa võpatas (juhtusin ise seda saadet satelliitkanali kaudu nägema). Eriti teravalt kritiseeris Hackethal tohtrite igipõlist tava asuda igal võimalusel ringkaitsesse, oma vigu maha salata ja ennast õigustada, selle asemel et ausalt ja avameelselt oma viga tunnistada.

Huvitav teada!
Inimesed, kes tunnevad rõõmu või naudingut teistele tekitatud kannatustest, valivad hambaarsti, medõe, põetaja (hooldusõe), (liiklus)politseiniku või sõduri ameti. Sellesse nimekirja sobiksid veel eriti kurjad prokurörid (meenutagem näiteks Kaur Kenderi kaasust) ja kiuslikud ametnikud, kes lausa õela kahjurõõmuga naudivad oma võimu.

©V. Shepard

NB! Loe kindlasti:

Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis
Sa ei sööks neid toite enam kunagi, kui teaksid nende koostisosi
Zach Zeiler – kulturismiga Hodgkini lümfoomi vastu
Sadistid hambaravikabinetis
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?
Meedikute mõrvad
Doktor Surm – Harold Shipman
Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm natslikul Saksamaal
Eutanaasia kui meditsiiniline mõrv
Natsionaalsotsialistide eutanaasiaprogramm
Natside bioloogilised katsed inimestega
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
Viini surmainglid
Enne ja pärast sünnipäeva
Lõpp terviseterrorile!
Iseendale tohtriks ehk enesesisenduse imeline jõud
Söödavaid puuvilju meenutades!

NB! Ja kindlasti ürita vaadata filme „Kooma” (Coma, 1978), ja „Patoloogia” (Pathology, 2008), eelkõige aga „Lendas üle käopesa” (One Flew Over the Cuckoo’s Nest, 1975) ja sa hakkad nii mõnelegi asjale hoopis-hoopis teise pilguga vaatama…

Vaata ka YouTube:
„Dark Victory” uusversioon 1976, peaosades Elizabeth Montgomery ja Anthony Hopkins (film on üleval täies mahus)
Wenn der Arzt einen Fehler macht