Euroopa Liit läheb üha rohkem Nõukogude Liidu nägu…

Euroopa Parlamendis pidas 16. septembril 2020 oma „aasta tähtsaima kõne“ Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen. Lühidalt mõned punktid, mida von der Leyen väljendas:

1) Euroopa Komisjon plaanib välja tuua uue Euroopa Liidu karistuspoliitikaga, et võidelda „vihakõne“ ja „võõraviha“ vastu. Seega hoidkem alt – varsti võidakse hakata kontrollima, kas Sinu sõnavõtt pole Euroopa Liidu arvates mitte vihakõne. Seega von der Leyeni arvates ei tohiks enam liikmesriikidel olla õigust reguleerida ise oma karistuspoliitikat.
2) Euroopa Komisjon tahab tulla välja plaaniga kehtestada kogu liidus ühtne miinimumpalga määr. Seega isegi seda tahab kontrollida Euroopa Komisjon ja võtta liikmesriikidel vabaduse otsustada ise, milline peaks olema miinimumpalga suurus arvestades riigi majandust ja võimalusi.
3) Von der Leyen loomulikult rõhutas plaani kehtestada ühtne migratsioonipoliitika, sest see pidavat olema „ühine vastutus“. See tähendab, et proovitakse taas suruda läbi kvoodisüsteemi, et „õiglaselt“ ja „solidaarselt“ jagada inimesi, kes pidavat olema von der Leyeni sõnul oodatud.
4) Von der Leyen lubas jõuliselt tegutseda selle vastu, et LGBT-d ei propageerita ja ei armastata. Silmas peeti loomulikult Poolat, kus on piiratud LGBT propaganda levitamist. See ei meeldi Euroopa Komisjonile ja sellega lubati jõuliselt tegeleda.
5) Von der Leyen lubas edasi tsentraliseerida rahandusliitu, milleks kahtlemata ongi ka ühise hiigellaenu võtmine, millega seotakse käsi- ja jalgupidi meid ühte.
Üldine mulje kõnest ja tema seisukohtadest oli jube. Kogu kõne sisu oli impeeriumi ehitamise vaimus, kus Euroopa Liit peaks kontrollima igat eluvaldkonda kõikides Euroopa riikides (nii palju, kui meil neid riike üldse ongi tegelikult enam). Lisaks oli jube näha, kuidas Euroopa Parlamendis enamus seisid kõne lõpus püsti ja vaimustunult aplodeerisid – täpselt nagu omal ajal Brežnevi kõnele!
Samas on see päeva lõpuks ju demokraatia, kui valimistel inimesed hääletavad erakondade ja kandidaatide poolt, kes Euroopa Ühendriikide ehitamist on soosinud või vaikides aktsepteerinud. Lihtsalt mina pean seda hirmutavaks ja ma pole kindel, kas ma tahan elada riigis näiteks 10 või 20 aasta pärast, mis ainult nime poolest on Eesti Vabariik, kuid kus sisuliselt iseseisvust enam ei ole. Meil pole seda enam tänagi suurel määral, kuna juriidiliselt on meie seadusandlus ja kohtuvõim allutatud Euroopa Liidu õigusele ja Euroopa Kohtu otsustele. Kuid see saab minna veel hullemaks ja lõpuks tekib küsimus, et kui Euroopa Liit soovib haarata kontrolli ka meie sotsiaalpoliitika, migratsioonipoliitika ja lõplikult majanduspoliitika üle, siis milleks meile üldse Riigikogu ja selle valimised?

Uued uudised, 16. september 2020

Euroopa Liidust on saanud karistuskoloonia
Poola nädalalehe „Sieci” ajakirjanik Stanisław Janecki kirjutab kritiseeriva loo Euroopa Liidu teemal, tuues taas välja selle kaldumise Nõukogude Liidu radadele.
„Miski on väga valesti. Euroopa Liit loodi koostööks, solidaarsuse näitamiseks, nõrgemate abistamiseks, arengutasemete võrdsustamiseks, sünergia saavutamiseks – see loodi ainult positiivsetel põhjustel, erinevalt rahvaste vanglast, milline oli Nõukogude Liit. „Sojuz” kukkus kokku eelkõige seetõttu, et see oli rahvaste vangla ja vanglas saab korda hoida ainult karistuste ja karmusega.
ELi liikmesriikide ühist õigustikku ei saa varastada ega korruptsiooniga rikkuda. EL hoolitses pikka aega korruptsiooni ja varguste vältimise eest ja seda tehes tuli neil süüdlasi karistada. See on nagu päris elus. Kõik muu oli koostöö, usalduse ja avatuse küsimus. ELiga ei ühinenud ju sulide maad, vaid demokraatlikud riigid ning Brüssel polnud siis veel Euroopa Lubjanka ja suur repressiivne aparaat.
ELi riikides oli vabadus valida erinevaid arengumudeleid, meelsus- ja usuvabadust, teaduse-, kultuuri- ja lõpuks isikuvabadusi. Ja enamik liikmesriike hoolib endiselt (vähemalt deklaratiivselt) põhivabadustest. ELi institutsioonid seevastu käituvad juba üsna ebademokraatlikult. Vabadused on kadunud. Peaaegu kõike on hakatud peale suruma.
See on veider äraspidine loogika, et seda, mida üksikud riigid veel usuvad ja millel põhinevad põhivabadused, vähendatakse ja isegi surutakse maha kogu ELis. Keegi – isegi pole teada, kes – otsustas, et liit peaks püüdlema ainult ühe arengumudeli poole, mida peetakse progressiivseks. Ja siis algas etendus ehk lugu farsiversioonis. Teisisõnu, lääne vaba maailm hakkas muutuma Nõukogude Liidu sarnaseks idamaiseks orjastatud maailmaks.
Kõigepealt olid käsud, siis keelud, siis süüdlaste otsimine ja lõpuks karistused. Ja ometi on täiesti absurdne, kui liberaalne Euroopa Liit muutub Gulagiks. Üha vähem räägitakse sellest, mis on positiivne ning üha enam osutatakse vigadele, keeldudele, manitsustele ja lõpuks karistamisele. Kas Euroopa Liit asutati karistuskolooniaks?
Kui ELi bürokraatia ning paljud liikmesriikide juhid ja ametnikud usuvad, et ELi eesmärk on karistada, siis pole millelgi enam mõtet. Liidu territooriumist saab karistuskoloonia ja liikmed on vangid. Mõnedel läheb paremini, sest nad alluvad, teistel läheb halvemini, sest nad ei taha alluda. ELi struktuurid on muutumas hingetuks masinaks, ehkki järjepidevuse ja lõpuks julmuse poolest täiuslikuks. Kui me aga kirjeldame sel viisil liidu eesmärke ja tavasid ning näitame seda kuidagi selle asutajatele, on nad ehmunud.
Keda teenib Euroopa Liit? Kui ainult neid, kes määravad karistusi ja viivad neid täide, siis väärtuskogukonnana on selline liit täielik väljamõeldis. Kas see on repressiivne kogukond? Isehäviv kogukond? On viimane aeg meenutada – rahvaste vangla NSVL lakkas olemast just selle kurjuse raskuse all. Euroopa Liit kui karistuskoloonia teeb sama. Aeg on pöörduda sellelt enesehävitamise teelt tagasi.”

Uued uudised, september 2021

Tunnuspildil: Õpilase karistamine selle eest, et ta ei tahtnud teise poisiga kurameerida. (Õnneks siiski veel ainult tulevikunägemus!)