Viktor Orban: Ungari ei toeta rändepoliitikat, kus hädasolijatele pakutakse lahenduseks Euroopasse kuhjumist

8 minutit lugemist

Intervjuus Saksa ajakirjale „Stern“ ütleb Ungari peaminister Viktor Orbán, et Ungari vaatepunktist koosneb Euroopa suveräänsetest rahvusriikidest ja iga riigi kultuurilised eripärad tugevdavad, mitte ei nõrgesta Euroopat.

Ühtlasi jälgib Orbán murega, kuidas teatud riigid ja poliitilised jõud tegutsevad eesmärgiga koondada üha enam otsustusõigust Brüsselisse. „Selline tsentraliseerimine teeb mind murelikuks, selle ees on meil väga konkreetne, ajaloolisest kogemusest tulenev hirm,“ ütles Orbán.
Ta viitab Ungari võitlusele Otomani impeeriumi, Habsburgide impeeriumi, Saksa Reichi ja Nõukogude Liiduga. „Me ei taha anda käest oma iseseisvust ja õigusriiki, mille me Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega kõigest 31 aasta eest kätte võitlesime.“

Stern: Mida te siis ootate EL-ilt – peale raha?
Orban: Kõige esimese ja olulisema asjana sajandite vanuste euroopalike traditsioonide, kultuurilise eripärade ja iseseisvate riikide säilitamist. Me soovime kultuurikonteksti, milles tunneme end hästi. Teiseks soovime tänapäevaste teadmiste ja tehnoloogiate jagamist. Kolmandaks geopoliitilist stabiilsust ning julgeolekut.

Ma pean vääraks ettekujutust nagu peaks moodne ühiskond olema võimeline võimalikult paljude kultuuriliste gruppidega multikultuurset ühiskonda rajama. Tuhandeaastase ajalooga Saksamaast alates Otto I-st, ei peaks tagantjärele tehtama rahvaste sulatusahju. Saksa LV ekskantsler Helmut Schmidt (1918–2015).

S: Kuidas on lood euroopalike väärtustega, mis on sisse kirjutatud Lissaboni lepingu artikkel 2-te: sallivus, sooline võrdõiguslikkus, vähemuste õigused, pluralism, õigusriigi põhimõtted, diskrimineerimise keeld, tolerantsus. Kas kirjutate neile kõigile alla?
O: Loomulikult! Need väärtused kirjeldavad sõna-sõnalt ungarlaste arusaamu. [—] 1980. aastatel valitses siin [Ungaris] diktatuur, sõjaline okupatsioon. Inimesed, kes praegu Ungarit valitsevad kuulusid kommunismivastasesse liikumisse. Ütlen tihti oma Lääne partneritele, kes meie õigusriikluses kahtlevad: armsad sõbrad, kus teie oma õigusriigi eest võitlesite? Mina tegin seda Budapesti tänavatel. [—] Pean täiesti absurdseks, et Ungari õigusriiklust küsimärgi alla seatakse. Pean seda alatuks, seda enam, et ükski neist põhjendamatutest etteheidetest ei tugine mingitel selgetel ega objektiivsetel kriteeriumitel.
S: Milliseid konkreetseid väärtusi te esindate? Mis juhtuks, kui üks teie lastest tuleks ja teataks, et on homoseksuaal?
O: Kindlasti oleks see suur väljakutse, ent armas Jumal ei ole meid siiani sellise küsimusega silmitsi seadnud. Minu naine ja mina armastame oma lapsi iseenesestmõistetavalt alati, nende valikutest sõltumata.
S: Aga kui nad tahaksid näiteks ka last adopteerida – teie partei plaanib seda homoseksuaalsetele paaridele keelata. Kas muudaks see midagi ka teie poliitikas ja seadusandluses?
O: Olen andnud vande järgida põhiseadust ja seal seisab selgelt, et perekond koosneb mehest ja naisest. Midagi ebatolerantset selles ei ole. See on minu seisukoht, kellelgi teisel võib-olla teistsugune seisukoht, millega mina ei nõustu. Kuna me peame elama üheskoos, siis üritame me leida ühise lähtealuse. See ongi tolerantsus.
S: Hiljuti lasi üks paremäärmuslik Ungari poliitik avalikult paberihundist läbi lasteraamatu, põhjusel, et selles oli kujutatud vähemusi nagu homoseksuaalid. Seejärel teatasite teie otseselt homoseksuaalide poole pöördudes: jätke meie lapsed rahule. Mida te sellega öelda tahtsite?
O: Nende asjade selgitamine lastele on vanemate kohustus. Lasteaia- ja algkoolilastele ei tohiks teha seksuaalset propagandat. Nende valikud ja seksuaalne identiteet peab saama kujuneda vabalt ja ilma mõjutusteta. See konkreetne raamat ei näita mitte vähemuste olemasolu, vaid tegemist on muinasjutuga, mis sisaldab endas seksuaalset propagandat ja sellega mõjutatakse lapse isiksust. Ungaris tuleb selles osas tõepoolest piir ette. Ja suur osa inimestest on minu öelduga ka nõus. Oleme sallivad, aga meie lapsed peavad saama rahus kasvada ja areneda.

„Kes tahab moslemite arvu Saksamaal suurendada, lepib paratamatult meie rahu üha suurenevasse ohtu seadmisega.” Helmut Schmidt „Ausser Dienst” lk 236. 2008.

S: Räägime veel ühest euroopalikust väärtusest. Usuvabadusest. Mis oleks, kui teie tütar ühel päeval moslemist poiss-sõbra koju tooks?
O: Olen kasvatanud oma lapsi nii, et nad langetavad oma otsused elus ise. Ühtlasi olen püüdnud anda neile edasi teadmised ja kasvatuse, mille põhjal oleks võimalik teha õigeid otsuseid. Küsiksin sel juhul kindlasti: kas sa ikka mõtlesid hoolega järele? Aga kui vastus on jaatav, siis on minu roll täidetud. Vanemad ei saa oma laste elu elada. Inimene armastab oma lapsi, ükskõik, millise tee nad valivad. [—] Ungaris on moslemeid, aga nende arv ei tohi ületada teatud piiri. Me ei taha, et neid tuleks Ungarisse nii massiliselt, et nad siin kultuurilisi muudatusi sisse viima hakkaksid. Need moslemid, kes siin on, need oleme me ise riiki lasknud. Nad aktsepteerivad, et elavad judeokristlikus riigis ja järgivad meie seadusi. [—] Me ei taha ju ka, et homme meie riiki näiteks viis miljonit hiinlast tuleks.
S: Euroopa Kohus mõistis Ungari süüdi asüülipoliitika reeglite rikkumises, muuhulgas ka ebainimlike kinnipidamistingimuste tõttu. See ei kõla ka just kuigi sallivalt?
O: Oleme põhimõtteliselt illegaalse sisserände vastu. Põgenikele olid tagatud korralikud ülalpidamistingimused, ainus asi oli, et nad ei tohtinud asüülikeskustest väljapoole liikuda seni, kuni nende asüülitaotlus läbivaatamisel oli.
S: Kas käib see kokku teie kristliku maailmapildiga? Paljud põgenikud tulevad ju sõjapiirkondadest ja on suures ohus?
O: Arvan küll, et käib. Olen igasuguse sellise poliitika vastu, mis saadab hädasolijatele sõnumi, justkui oleks lahenduseks siia tulemine. Sest siis võtavad nad kõik ette eluohtliku ja kannatusterohke teekonna Euroopasse. Ungari järgib rahvusvaheliste lepingutega sõlmitud kokkuleppeid, mille kohaselt on põgenikul õigus saada peavarju turvalises riigis. Kuid puudub rahvusvaheline õigus, mille kohaselt põgenik selle riigi ise välja võib valida. [—] Meie oleme koha peal abi osutamise poolt. Seepärast on loodud ka abiorganisatsioon Hungary Helps.
S: Hungary Helps hoolitseb peamiselt tagakiusatud kristlaste eest. Süüria Idlibi piirkonnas on aga ka hulgaliselt inimesi teistest religioonidest, kes kannatavad, kuna ei pääse sealt tulema. Abi on liiga vähe. Kas teid kristlasena see ei puuduta?

Milllal küll hakkavad ungari, poola ja eesti fašistid-natsionalistid, närakatest mustsärklased ja Euroopa Liidu vaenlased hindama eri kultuuride rikastavat mitmepalgelisust?

O: Loomulikult puudutab see mind inimlikult ja on selge, et sõjapõgenikke tuleb ÜRO konventsiooni kohaselt aiata. Peame siin toetama Türgit. Kuid EL ületab oma arusaamaga põgenike vastuvõtmisest selgelt Genfi konventsiooni õiguste piire. Paraku on sellest saanud poliitiline mõõdupuu ja kes seda poliitikat ei toeta, muudetakse mustaks lambaks. Heidetakse klubist välja. [—] Ungari selge seisukoht on: ei illegaalsele sisserändele. See on meie jaoks teema number üks. Hetkel ei ole Ungaris sellega probleeme ja me peame hoolitsema, et see nii ka jääks.
S: Ungaris on välismaalasi vähem kui 2%. Põhimõtteliselt ei ole Ungaris keegi oodatud.
O: Nii ongi hästi! Me ei taha illegaalset sisserännet, me takistame seda oma rohelise piiri sulgemisega. Iga päev püüame me piiridelt kinni 100-150 migranti. Ja me ei võta ka vastu illegaalseid põgenikke, kes teisi teekondasid pidi Läänest tulevad, vahel kümnete tuhandete kaupa. Üheks meie suurimaks võitluseks Brüsselis on takistada migrantide saatmist Läänest Ungarisse.
S: Kas te ei näe religioonide ja nahavärvide mitmekesisuses mitte midagi positiivset?
O: Meie mõistame mitmekesisust teisiti – selleks on erinevate rahvuste ja erinevate kultuuriliste eripäradega Euroopa. Ungari on väga mitmekesine maa, kultuuriliselt, religioosselt, judeokristlike juurtega, kus elavad suures üksteisemõistmises harmooniliselt koos erineva usu ja maailmavaatega inimesed. Meile meeldib mitmekesisus omaenda kultuuri sees. Väljast tuleva osas oleme väga ettevaatlikud, seda ka põhjusel, et oleme väike riik.
S: Räägime sakslastest, kelle osas olete samuti kriitiline.
O: Mind on valinud ungarlased, seepärast räägin ma ungarlastele ja mitte sakslastele. [—] Poliitikud võiksid ka oma sõnu veidi valida. Europarlamendi asepresident Katarina Barley ütles hiljuti, et ungarlased tuleb jätta „rahaliselt nälga“. Saksamaa välisminister Maas räägib seaduslikust mehhanismist, mis peaks kujunema „valusaks instrumendiks riikide vastu nagu Ungari ja Poola“. See kõik on väga inetu. [—] Alates 2015. aasta põgenikekriisist on selgeks saanud, et Saksamaa poliitiline suund usub postkristlikkusse, rahvustejärgsesse Euroopasse. Meie Ungaris nii ei usu. Me peaksime nüüd üksteise suhtes tolerantsed olema ja ütlema: teie arvate nii, meie aga nii, sellest hoolimata võime olla sõbrad. Saksamaa aga ütleb, et tuleb teha nende järgi ja mõelda migratsioonist nii, nagu teeb seda enamik sakslasi. Meie ei taha nii ja sellest tekivadki pinged.
S: Kas te kujutate ette, et teie oma positsioonilt suudaksite juhtida Ungarist alguse saavat liikumist, Lääne-Euroopa valitsuste vastast kontrrevolutsiooni?
O: Euroopa liigub praegu vales suunas. Seda võib näha alasti arvudest. Aastate eest oli EL-i majanduse osakaal globaalsest SKT-st 25%, nüüd on see langenud 15%-ni. Meie ungarlased ütleme tagasihoidlikult, et Euroopa vajab tööturule ja perekonnale orienteeruvat ökoloogiliselt vastutustundlikku turumajandust. Euroopa konkurentsivõime peab tõusma. Paraku peame kahetsusega tõdema, et EL liigub üha rohkem jagamismajanduse suunas ning napilt kümne miljoni elanikuga riigi peaministril ei ole võimu, et seda suunda muuta.

Objektiiv, ajakirjast „ Stern“, veebruar 2021

NB! Loe kindlasti ka Ühiskond/Kes suudaks sakslasi mõista ehk mis on Canossa-sündroom

 

0

Your Cart