Euroopa Liit läheb üha rohkem Nõukogude Liidu nägu…

2 minutit lugemist

Euroopa Parlamendis pidas 16. septembril 2020 oma „aasta tähtsaima kõne“ Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen. Lühidalt mõned punktid, mida von der Leyen väljendas:
1) Euroopa Komisjon plaanib välja tuua uue Euroopa Liidu karistuspoliitikaga, et võidelda „vihakõne“ ja „võõraviha“ vastu. Seega hoidkem alt – varsti võidakse hakata kontrollima, kas Sinu sõnavõtt pole Euroopa Liidu arvates mitte vihakõne. Seega von der Leyeni arvates ei tohiks enam liikmesriikidel olla õigust reguleerida ise oma karistuspoliitikat.
2) Euroopa Komisjon tahab tulla välja plaaniga kehtestada kogu liidus ühtne miinimumpalga määr. Seega isegi seda tahab kontrollida Euroopa Komisjon ja võtta liikmesriikidel vabaduse otsustada ise, milline peaks olema miinimumpalga suurus arvestades riigi majandust ja võimalusi.
3) Von der Leyen loomulikult rõhutas plaani kehtestada ühtne migratsioonipoliitika, sest see pidavat olema „ühine vastutus“. See tähendab, et proovitakse taas suruda läbi kvoodisüsteemi, et „õiglaselt“ ja „solidaarselt“ jagada inimesi, kes pidavat olema von der Leyeni sõnul oodatud.
4) Von der Leyen lubas jõuliselt tegutseda selle vastu, et LGBT-d ei propageerita ja armastata. Silma peeti loomulikult Poolat, kus on piiratud LGBT propaganda levitamist. See ei meeldi Euroopa Komisjonile ja sellega lubati jõuliselt tegeleda.
5) Von der Leyen lubas edasi tsentraliseerida rahandusliitu, milleks kahtlemata ongi ka ühise hiigellaenu võtmine, millega seotakse käsi- ja jalgupidi meid ühte.
Üldine mulje kõnest ja tema seisukohtadest oli jube. Kogu kõne sisu oli impeeriumi ehitamise vaimus, kus Euroopa Liit peaks kontrollima igat eluvaldkonda kõikides Euroopa riikides (nii palju, kui meil neid riike üldse ongi tegelikult enam). Lisaks oli jube näha, kuidas Euroopa Parlamendis enamus seisid kõne lõpus püsti ja vaimustunult aplodeerisid.
Samas on see päeva lõpuks ju demokraatia, kui valimistel inimesed hääletavad erakondade ja kandidaatide poolt, kes Euroopa Ühendriikide ehitamist on soosinud või vaikides aktsepteerinud. Lihtsalt mina pean seda hirmutavaks ja ma pole kindel, kas ma tahan elada riigis näiteks 10 või 20 aasta pärast, mis ainult nime poolest on Eesti Vabariik, kuid kus sisuliselt iseseisvust enam ei ole. Meil pole seda enam tänagi suurel määral, kuna juriidiliselt on meie seadusandlus ja kohtuvõim allutatud Euroopa Liidu õigusele ja Euroopa Kohtu otsustele. Kuid see saab minna veel hullemaks ja lõpuks tekib küsimus, et kui Euroopa Liit soovib haarata kontrolli ka meie sotsiaalpoliitika, migratsioonipoliitika ja lõplikult majanduspoliitika üle, siis milleks meile üldse Riigikogu ja selle valimised?

Uued uudised, 16. september 2020

Tunnuspildil: Õpilase karistamine selle eest, et ta ei tahtnud teise poisiga abielluda. (Õnneks siiski veel ainult tulevikunägemus!)

0

Your Cart