Nõukogude valitsuse massimõrv Katõnis

4 minutit lugemist

13. aprillil 1943 teatas Saksa uudisteagentuur DNB (Deutsche Nachrichten-Büro) Berliinis, et Wehrmachti ametnikud on avastanud Katõnis (20 kilomeetri kaugusel Smolenskist) Poola ohvitseride ühishauad, mis on kaevatud 1940. aasta kevadel, seega enne, kui Saksa väed nimetatud piirkonna okupeerisid.

DNB hinnangul oli Katõni maetud umbes 10 000 sõjavangi, hiljem täpsustatud andmetel oli ühishaudades 4443 surnukeha. 30. aprilliks 1943 oli avatud seitse ühishauda, kust leiti 982 laipa. Kõik Poola sõjavangid olid tapetud kuklalasuga. Laipade taskutest leitud märkmete, päevikute, saatmata kirjade jm. põhjal võis järeldada, et massimõrv oli toimunud 1940. aasta märtsis või aprillis.

VK(b)P KK Poliitbüroo istungi protokolli nr P13 väljavõte n 144, 5. märts 1940.

Londonis asuv Poola eksiilvalitsus nõudis, et Poola ohvitseride mõrvamise asjaolude uurimiseks loodaks rahvusvaheline komisjon. Saksamaa oli varmalt nõus. Seepeale katkestas Moskva 26. aprillil diplomaatilised suhted Wladyslaw Eugeniusz Sikorski kabinetiga. Selle sammuga lootis Stalin suruda läbi oma territoriaalsed nõudmised. 1941. aasta suvel oli Stalin olude sunnil lubanud liitlastele, et loobub Ida-Poola annekteerimisest, kuid tegelikult polnud ta Poola arvel Nõukogude Liidu läände laiendamise ideed maha matnud.
Diplomaatiliste suhete katkestamine Poola eksiilvalitsusega avardas Stalini mänguruumi. Seda enam, et ta lootis oma huvides ära kasutada Poola kommuniste, kes võimule pääsedes oleksid olnud meelsasti nõus tunnistama Nõukogude Liidu piiride nihkumist läände.
1939. aastal Nõukogude sõjavangi langenud 15 000 Poola sõdurit kadusid jäljetult. Poolas teati vaid, et vangid olid paigutatud laagritesse Kosselskis, Ostaškovos ja Starobelskis.
Vangide edaspidise saatuse kohta puudus aga igasugune info. Moskvale esitatud järelepärimised jäid vastuseta.
3. detsembril 1941 kohtus Stalin Poola eksiilvalitsuse juhi Sikorskiga ja valetas talle silmagi pilkutamata, et Poola sõdurid olevat Mandžuuriasse põgenenud. Ka välisminister Molotov ei teadnud asjast midagi, kuigi poolakate surmaotsusel, dateeritud 5. märts 1940  ilutses ka tema allkiri. Beria ettepanekule (galeriis dok 3) poola ohvitserid likvideerida kirjutasid alla Stalin,  kaitseminister K. Vorošilov († 1969), välisminister V. Molotov († 1986), väliskaubanduse rahvakomissar A. Mikojan (†1978). Telefoni teel andsid oma heakskiidu N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees M. Kalinin († 1946) ja veonduse ja tööstuse minister L. Kaganovitš († 1991). Märkus „za” – poolt. Ukrainas viibivat Poliitbüroo liiget N. Hruštšovi ei õnnestunud telefoni teel kätte saada.  See on vist ajaloos ainulaadne juhtum, kui tuhandete inimeste surmaotsusele kirjutas alla riigipea (Stalin) ja välisminister (Molotov).
Pikka aega üritas stalinlik valitsus Katõni massimõrva sakslaste kaela ajada, kasutades ära asjaolu, et Katõn jäi Saksa okupatsioonitsooni. Laipade uurimine aga näitas, et need vangid olid mõrvamispaika toodud Kosselskist ning lastud maha 1940. aasta aprillis 1939. aastal valmistatud saksa kuulidega kaliiber 7,65, mida kasutati Walter-tüüpi püstolites. See asjaolu pani isegi Goebbelsi kukalt kratsima. Tõsi, kuid need revolvrid ja padrunid oli Saksamaa andnud (või müünud) N. Liidule juba enne sõda. Ohvrite taskutest leitud viimased päevikumärkmed kandsid daatumit 9. aprill 1940. Just sel ajal oli likvideeritud Kosselski laager.

KGB esimees Aleksandr Šelepin saatis Hruštšovile salajase kirja, milles soovitas kõik Katõni massimõrvaga seotud toimikud hävitada, et keegi ei saaks midagi Nõukogude valitsusele ette heita. Kirjast selgub, et NKVD timukad tapsid ühtekokku 21 857 poolakat.

Poola ohvitseride massimõrva plaan töötati välja Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadis. Ülejäänud Poola sõjavangide saatus on senini teadmata, kuid on ülimalt tõenäoline, et ka nemad tapeti. Kohalikud elanikud tunnistasid Saksa võimudele, et 1940. aasta aprillis olid Katõni lähedal asunud Gnezdovo raudteejaama saabunud rongid Poola sõjavangidega. Jaamast veeti sõdurid autodega metsa, tagasi sõitsid aga tühjad autod.
Katõni massimõrva tegelike tagamaade varjamine mürgitas pikaks ajaks Poola ja Nõukogude Liidu suhted.
Alles 1987. aastal loodi NLKP peaskretäri M. Gorbatšovi ettepanekul massimõrva asjaolude uurimiseks kahepoolne komisjon. 13. aprillil 1990 tunnistas Nõukogude Liidu valitsus lõpuks ametlikult, et massimõrv pandi toime Beria ettepanekul ja Stalini korraldusel, M. Gorbatšov andis Poola presidendile W. Jaruzelksile tema Moskva visiidi ajal üle massimõrva käsitlevate dokumentide koopiad. Alles B. Jeltsin käskis 1993. aastal seni Katõni massimõrvaga seotud salastatud dokumendid avaldada. Selleks ajaks olid kõik massimõrvale oma allkirja andnud tegelased surnud. Viimane neist kuuest kaabakast, L. Kaganovitš suri 1991. aastal. Tunnistajaid enam polnud, nüüd võis toimikud avaldada… Surnud vastu ei vaidle!

Tunnuspildil: Väljakaevatud Poola ohvitseride surnukehad.

Ja veel…
Poola sõjvangide hukkamise viisid täide 47 tšekaa töötajat, keda Beria hiljem premeeris täiendava kuupalgaga.

60 000 tapetud poolakate pereliiget deporteeriti Siberisse, hiljem saadeti aga Siberisse ja Kasahstani 1,5 miljonit poolakat, kes ei sobinud „sotsialistlikuks ümberkasvatamiseks”.

Suure puhastuse ajal aastatel 1937–1938 hukati N. Liidus 750 000 inimest.

 

0

Your Cart