„Tsaar-Nälg“ – Venemaa põline valitseja

9 minutit lugemist

Kuigi luuleridades ja lauludes on ülistatud emakese-Venemaa jõukust, on Tsaar-Nälg valitsenud Venemaad sajandite vältel. 19. sajandil täheldati üles üle kahekümne nälja-aasta… 

Näljasurm on venelase loomulik surm.
Eesti kõnekäänd

Põhjused ja ulatus
Kuid kõige hirmsamaks kujunes 1891.–1892. aasta näljahäda, mida rahvasuus hakati kutsuma „Tsaar-Nälg“.
Venemaad kimbutas krooniline häda: rahvale ei jätkunud leiba. See tabas süstemaatiliselt riigi lõuna- ja põhjaosa. Nälg oli tööstuspiirkondades ja külades. Ikaldusaastail haaras nälg terveid kubermangusid ja kraisid, vaevlesid miljonid õnnetud ja vaesunud, paljud hukkusid.
Näljahädade põhjuseid oli mitmeid. Madal agraarkultuur – enam kui pool haritavast põllumaast oli puruvaese talurahva valduses, kellel polnud võimalusi intensiivseks maaharimiseks ja kui rahvastik kasvas, siis toiduainete tootmine ei suurenenud. Põlluharimine oli arhailisel tasemel – kasutati puidust äkkeid ja peale sõnniku muid väetiseliike ei tuntud. Samuti oli sordiaretus venelase jaoks tundmatu mõiste. Kuid peamist rolli mängis siiski heitlik kliima – näljahätta sattunud kubermangudes oli viljasaak kasin ka palju arenenumates mõisamajapidamistes. 1890.–1891. aasta talv oli pakaseline ja lumevaene – mis tõi kaasa külvatud talivilja ikalduse. Sellisele talvele järgnenud kevad ja suvi olid põuased – oli kubermange, kus ei sadanud maha mitte piiskagi. Külvid kuivasid täielikult. Lõuna- ja kagurajoonides süvendasid põuda veel ka kuivad tuuleiilid, mis pühkisid minema viljarikka pinnase. Kannatada said 27 kubermangu 97-st. Eriti rängalt tabas ikaldus Nižni Novgorodi, Kaasani, Voroneži, Tambovi ja Samaara kubermange – kohati hävines seal leivavilja saak täielikult. 1891. aasta viljasaak oli viimase 32 aasta halvim ja võrreldes eelneva aastaga vähenes tervelt 29%. Ikalduse all kannatavates regioonides elas 40 miljonit inimest, mis oli 1/3 kogu riigi rahvastikust ja tervelt pool riigi talurahvast.
Näljast nõrgestatud inimeste kannatusi süvendasid veelgi kiirelt levivad kõikvõimalikud tõved. Haigestumine kasvas kordades – tüüfusesse haigestumine kasvas kolm korda, malaariasse – 1,5 korda, düsenteeriasse – kaks korda. Haigused levisid riigis kohutava kiirusega koos toitu ja tööd otsivate talupoegade ringirändamisega. Just haiguste levik viis teise ilma enamiku hukkunud inimestest.

Võimude hilinenud reaktsioon
Vene impeeriumis oli tänu suurele kogemusele näljahädadega olemas vastumeetmete mehhanism. Oli olemas kolmetasandiline varu näljahädadega toimetulemiseks. Esimene tasand oli kohalik tasand. Suuremates külades ja valdades loodi spetsiaalsed „leivapoed“, kuhu pidi kogutama osa viljasaagist. Teise tasandi moodustasid kubermangude keskustesse moodustatud „rahalise abi fondid“, mis olid mõeldud näljahädade korral puudujääva vilja ostmiseks. Neid rahalisi fonde täiendati nii kohustuslike sissemaksete kui ka vabatahtlike annetuste toel. Ja kõige viimaseks vahendiks olid Impeeriumi enda rahalised vahendid, mis olid mõeldud näljahädade tarbeks. Toiduabi süsteem allus siseministeeriumile. Valitsus, kellel oli ülevaade nii „leivapoodide“ kui ka „rahalise abi fondide“ täituvusest, ei kiirustanud sekkuma isegi siis kui nägid ette lähenevaid probleeme. Riik hakkas osutama abi alles 1891. aasta suve lõpul, kui tegelikult oli õige aeg sekkumiseks juba mööda lastud. Ametlikul tasandil püüti igati vähendada tegeliku olukorra tõsidust.

1932.–1933. aastal riiklikul tasemel korraldatud näljahäda Ukrainas pidi Stalini-suguse idioodi arvates aitama luua uut õiglast ühiskonda ja uut inimest.

Tsensuur keelas kasutada sõna „nälg“, mis asendati väga ebamäärase väljendiga „ikaldus“.
Venemaa oli suur teravilja tarnija rahvusvahelisel turul. Teravilja müümist välisturgudel, vaatamata riigisiseste huvidega vastuollu sattumisele, hakati nimetama „Ise oleme poolnäljas, aga ekspordime!“. Selle väljendi autoriks peeti rahandusminister I. Võšnegradskit. Riigisisene olukord kujunes nii katastroofiliseks, et 1891. aasta juulis keelas imperaator Aleksander III vilja ekspordi, kuna viljasaagi puudujääk oli võrdne teravilja ekspordi mahuga. Antud keeld oli õige, kuid kuna see kuulutati välja varakult, hakkasid vilja müüjad palavikuliselt vilja välja viima, mis viis transpordisüsteemi kollapsini: raudteed olid ummistatud teraviljavagunitega. Kui aga teravilja väljaveo keeld jõustus – tekitas see uue probleemi, kuna teraviljavagunid hakkasid nüüd liikuma tagasi lähtepunkti. Kuna kohalikud omavalitsused tegutsesid tsentraliseerimatult ja aeglases tempos (igaüks ostis vilja eraldi ja hinda valimata, eeldades et esmatähtis on toita nälgivaid inimesi), kerkisid leivavilja hinnad siseturul lakke. Ja nii juhtuski, et vaatamata sellele, et siseturul oli piisav kogus leivavilja, ei suutnud võim tagada selle efektiivset ümberjaotust. Raudteevõrk oli ajast ja arust ning kogu transpordisüsteem kannatas halva organiseerituse tõttu.
Riigi abi ei olnud tagastamatu – see väljendus lühiajaliste laenude andmises kas teraviljas või rahas. Kuid riigi abi oli otsustava tähtsusega. Aastatel 1891–1892 eraldati Riigikassast vilja ostmiseks ja rahaliste laenude andmiseks 153 miljoni rubla – mis oli tol ajal üüratu summa.

Üldrahvalik abi
Eraldi tasuks välja tuua üldsuse abi. Suur hulk haritlasi, saades teada näljahädast – aitasid üle saada selle tagajärgedest. Käivitus laiahaardeline heategevuslik liikumine, mida juhtis troonipärija Nikolai Aleksandrovitši erakorraline komitee. Loodi abi koordineerimise komiteed ja ühendused. Nälgijate abistamiseks tehti korjandusi, aidati, toideti ja raviti. Abistati väga laiaulatuslikult: osteti vilja, toiduaineid, loomasööta, organiseeriti ühiskondlikke sööklaid, osteti hobuseid neist regioonidest, kus hobuste arv ei olnud vähenenud (osteti umbes 40 000 hobust), varustati seemneviljaga, osutati arstiabi. Selles laiahaardelises heategevuskampaanias osalesid paljud tuntud inimesed. Näiteks osales aktiivses abistamiskampaanias kirjanik Lev Tolstoi – tema kulu ja kirjadega osutati abi Tuula ja Rjazani kubermangudes. Tolstoi asutas 124 laste varjupaika ja 246 heategevuslikku sööklat, mis osutasid abi tuhandetele kannatanutele.
Venemaa näljahädast saadi teada ka välismaal. Üheks riigiks, kes osutas aktiivselt abi – sai USA – riik, kes on mänginud väga vastuolulist rolli Venemaa ajaloos. Ameerika Ühendriigid osutasid abi 1,5 miljoni dollari ulatuses – mis oli tol ajal märkimisväärne summa.

Kahetsusväärsed järeldused ja tulemused
Ajalooürikutes pole ühest seisukohta „Tsaar-Nälja“ ajal hukkunute osas. Nimetatakse arvu isegi kuni 2 miljonit inimest. A. S. Jermolov – maaharimise ja riigivarade minister aastatel 1894–1905, kirjutas, et kõik juhtumid, mis olid seotud oletatavate näljasurmadega, võeti eriuurimise alla, ning ei leitud ühtegi faktiliselt tõestatud juhtumit. Samal ajal aga akadeemik S. Novosselski oletas, et 1891–1892 aastal suri nälga mitte vähem kui 350 000 inimest. Uurija R. Robbins nimetas hukkunute arvuks – 450 000 inimest, arvestades nende hulka ka „mittesündinud“ lapsi ja haiguste tõttu hukkunuid.
Peale inimohvrite kannatas ka põllumajandus. Näljaperioodi ajal tõurastas talurahvas otsatu hulga hobuseid ja veiseid. Järgmisel kevadel polnud enam hobuseid, kellega põldu künda. 1892. aastal pankrotistusid 66-s kubermangus 40% mõisamajapidamistest. Sisekaubanduse mahud langesid. Kuid samas „Tsaar-Nälg“ õpetas ka palju: Venemaal hakati tõsiselt tegelema põlluharimise teadusliku uurimisega, kujunedes selles vallas juhtivaks riigiks. Põudadega võitlemiseks alustati laiaulatuslikult istutama metsavööndeid – jah, just nimelt Tsaari-Venemaal alustati metsavööndite rajamisega. Inimohvrite hinnaga hakati mõistma raudtee kui transpordisüsteemi tuiksoone tähtsust – alustati uute raudteeliinide ehitust – nende rajamise kiirus kasvas kordades. Veel enne impeeriumi lagunemist, vaatamata sellele, et tuli üle elada veel mitu näljaaastat, ei saavutanud nälg enam suuremat ja laiahaardelisemat ulatust ja Venemaa oli jätkuvalt teravilja ekspordis liidripositsioonil.

Lenin kirikuvaraga nälja vastu

Konfiskeeritud väärisesemete hindamine 1920. aastate alguses. Konfiskeerimised, sundvõõrandamised, arreteerimised ja mahalaksmised olid kommunismiajastu helge koidiku märksõnadeks.

Venemaa Riiklikus Arhiivis on säilinud unikaalne dokument: Lenini kiri Poliitbüroo liikmetele, kirjutatud 19. märtsil 1922. Kiri kannab märkust „Rangelt salajane. Palun mitte mingisuguseid koopiaid valmistada, ja igal Poliitbüroo liikmel teha oma märkused ainult sellele dokumendile.“ See polnud esimene taoline dokument. Ajavahemikul 27. detsembrist 1921 kuni 23. veebruarini 1922 anti välja kaks dekreeti kiriku varade riigistamise kohta. Paraku kohtasid bolševistliku valituse taolised aktsioonid elanikkonna raevukat vastupanu. Ametlikel andmetel toimus Venemaal kõigest mõne kuu jooksul 1414 mässu, mille käigus lasti maha nii usklikke kui ka „ekspluataatoreid“. Eriti julm aktsioon viidi läbi 15. märtsil Ivanovo lähedal asuvas väikelinnas. Kohalikud elanikud kogunesid linnakese keskväljakule, et protesteerida kohaliku kiriku riisumise vastu. Punaarmeelased avasid tule. Hukkus neli inimest, nende hulgas üks väike tüdruk. Kümme inimest sai haavata.
1922. aasta juuliks oli kirikutest ja kloostritest konfiskeeritud 34 puuda kulda (557 kg), 24 000 puuda hõbedat 393 tonni), rohkem kui 33 000 briljanti ja teemanti, samuti suurel hulgal kuldmünte, pärleid ja teisi vääriskive. Tol aastal ostis nälgiv Venemaa välismaalt 3 miljonit puuda (49 miljonit tonni) teravilja, mille eest 10 protsenti tasuti kirikutest konfiskeeritud väärisesemetega. Ülejäänud kirikutest röövitud vara läks aga riikliku aparaadi ülalpidamiseks ja proletariaadi juhtide poputamiseks.

Venemaa valitseja Tsaar-Nälg

* 1892 kevad. Näljahäda laastab Venemaad.
* 1901 märts. Järjekordne näljahäda.
* 1902. aasta aprillis toimusid suured talurahvarahutused Venemaal. Poltaava ja Harkovi kubermangu nälgivad talupojad rüüstavad mõisnike heinaküüne. Paljusid talupoegi karistati vitstega.
* 1906. aasta märtsis kannatab Venemaal näljahäda käes 20 miljonit inimest.
* 1911. Kehv viljasaak põhjustab Venemaal uue näljahäda. Tsaaririik ostab vilja välismaalt.
*1913. aasta november. Järjekordne ikaldus Venemaal põhjustab näljahäda Tomskis, Volõõnias ja Doni aladel.
* 1917. aasta jaanuar. Venemaal tõukab näljahäda töölised määramata ajaks streigile ning mässud sagenevad.

Lausnälga Nõukogude Liidus ei olnud, kuid alates 1970. aastate algusest muutusid toiduained üha defitsiitsemaks. 1989. aastal tühjenesid aga toiduainete ja alkohoolsete jookide letid nagu nõiaväel. Vigasena ilmavalgust näinud kommunism tegi oma viimaseid hingetõmbeid…

* 1921. august. Venemaad on tabanud järjekordne ikaldus, nälgib 21 miljonit inimest. Tohutud inimmassid põgenevad nälja eest Moskvasse. Nakkushaigused nõuavad tohutuid ohvreid. Lenin pöördub abipalvega välisriikide poole. Rahvasteliit lükkab aga abipalve tagasi, sest näljahäda on tekkinud poliitilistel põhjustel. Siiski eraldab USA 22. detsembril 20 miljonit dollarit vene näljahädaliste abistamiseks.
* 1922. aasta jaanuar. Venemaal nälgib endiselt 33 miljonit inimest.
* 22. märts 1928. N. Liidus puhkevad kehva toiduainetega varustamise pärast talupoegade rahutused.
* 1932–1933 organiseerib Stalini valitsus tõelise genotsiidi Ukrainas. Näljahäda puhkes pärast seda, kui Stalini käsul alustati Ukrainas talude likvideerimist, talupoegade maa konfiskeeriti ja anti kolhoosidele. Lisaks vähenenud põllumajandustootmisele anti käsk Ukrainast vilja välja vedada ning NKVD konfiskeeris inimeste isiklikud toiduvarud, hukates neid, kes toitu varjasid. Näljahäda hullematel päevadel lokkas Ukrainas kannibalism. Ohvriks toodi kõige väiksemad lapsed. Juhtus, et ema tappis enda, paludes lastel ellujäämiseks tema liha süüa. Näljahäda tagajärjel murti Ukraina traditsiooniline külakultuur ning igasugune vastupanu idiootlikule vene võimule. Oletatakse, et nälga suri kuni 10 miljonit inimest.

Tunnuspildil: Nii alustas Venemaa kommunismi ehitamist. Alustas näljaga ja lõpetas viletsusega.

NB! Loe ka: Operatsioon „Nälg” Ukrainas 1932–1933

©Peter Hagen

0

Your Cart