Maailma lõpp

15 minutit lugemist

Keskaegsed piibliseletajad uurisid pühakirja lootuses mitte ainult avastada, mis juhtub inimesega pärast surma, nad tahtsid ka välja selgitada, milline saatus ootab kogu inimkonda tervikuna. Muu hulgas huvitas neid, kuidas ja millal saabub maailma lõpp. Sel teemal loodi tohutu arv meelepäraseid ja kavalaid teooriaid. Kirikuvõimud lubasid tavaliselt teoreetikutel rahus mõtiskleda maailma lõpu üle. Polnud ju paha, kui nende mõtiskluste tulemused säilitasid usu viimsesse päeva. See muutis, rahva alandlikuks ja sõnakuulelikuks ning lubas maapealses elus läbi elatud kannatuste ja viletsuse eest rikkalikku tasu taevas. Ent sageli juhtus, et isandad pistsid oma lusika rahva jaoks mõeldud leemesse ning hakkasid uskuma kavalasti sepitsetud, verd tarretavat „teaduslikku“ mõttetust, mida toetasid kaugeleulatuvad argumendid.

Seniks aga, kuni pidi lööma kohtumõistmise tund, manitseti inimesi kinni pidama religiooniseadustest, olema vagad ja kannatlikud. Ühes oma jutluses kirjeldas Martin Luther viimsepäeva õudusi ning maalis kogudusele elava pildi sellest, kuidas taevaväed marsivad lahingurivis patuse inimkonna vastu.

Alati leidus aga skeptikuid, kes arvasid viimse kohtupäeva olevat üsna kaugel ja lootsid taevajõudude lõplike kavatsuste muutumisele. Nende arvates piisas, kui viimane põlvkond veedab oma elu alanduses ja leinas pattu kahetsedes, sest maailma lõppu ja taevavägede metsikut rünnakut pidid kuulutama tingimata eksimatud märgid.

Ikka ja jälle kerkis esile ka selgeltnägijaid ja prohveteid, kes ennustasid viimsepäeva saabumist mitte kauges tulevikus, vaid juba mõnekümne või isegi mõne aasta pärast.

Keegi külapreester leidis enda arvates hea plaani, kuidas kogudusele teatada suure päeva lähenemisest.

„Häda teile, kangekaelsed patused!“ pöördus ta karmilt kirikuliste poole. „Kui te usute, et viimnepäev ei saabu järgneva tuhande aasta jooksul, siis te eksite! Teadke siis: see tund on lähemal, kui võite arvata, see võib saabuda võib-olla juba täna, võib-olla just praegu!“

Vaevalt oli ta jutu lõpetanud, kui kirikut täitis kõrvulukustav pasunahääl. Kokkulepitud signaali peale puhusid prohvetliku jutlustaja poolt altari taha peidetud kaksteist trompetisti oma pille kõigest jõust, tuues kuuldavale valju plärina, mis väikeses külakirikus kõlas tõepoolest viimse kohtumõistmise signaalina.

Kohutatud kogudus tormas ohjeldamatus paanikas ukse poole. Inimesed viskusid pea ees uksest välja. Kirik tühjenes mõne minutiga.

Esimene kuuldus, et maailma lõpp koos seda saatvate õudustega on lähedal, levis üle Euroopa vahetult enne 1000-ndat aastat. Viimastel aastakümnetel enne saatuslikku aastat loobuti suurte vastupidavate hoonete püstitamisest ja isegi kirikud ehitati kergest materjalist, ajutiseks kasutamiseks. Monumentaalsete katedraalide ja toomkirikute ehitamisele, mis pidid vastu pidama sajandeid, asuti alles siis, kui kriitiline aasta oli õnnelikult möödunud.

Nii imelik kui see ka on, mõned keskaegsetest eelarvamustest säilisid ja mõjustasid inimeste meeli veel 19. sajandil, tehnilise progressi ja valgustusajastul. 13. juunil 1857 haaras Pariisi paanika Hirmunud rahvahulgad põgenesid St. Denis’sse, et mitte saada elavana maetud kokkulangevate majade rusude alla. 1866. aastal panid Pesti käsitöölised tööriistad käest, jätsid oma töökojad kus see ja teine ning veetsid maailma lõpuni jäänud väheseid nädalaid kõrtsides ja tavernides aega mõnusalt mööda saates.

Ajavahemikul 1832–1844 pidas ameeriklane William Miller mitte vähem kui 3200 kõnet oma prohvetlikest nägemustest. Siis teatas ta oma poolehoidjaile, et ta katkestab jutlused, sest viimne kohtupäev saabub 14. märtsil 1844. Tal oli palju poolehoidjaid (sekti nimetatakse veel tänapäevalgi millerlasteks) ja kõik nad uskusid prohveti sõnu pimesi. Sekti naisliikmed ostsid kauplustest kokku terved tagavarad valget musliinriiet, et oodata kohtumõistmise tundi pidulikus rõivastuses. Kui määratud päev möödus saatusliku vahejuhtumita, lohutas vana prohvet oma kogudust seletusega, et jumal oma piiritus headuses ja halastuses andestas inimestele ja lükkas kohtumõistmise edasi.

Lee Spangler, 20. sajandi Pennsylvania prohvet, kuulutas samuti maailma lõppu, määrates kohtumõistmise ajaks ühe oktoobripäeva aastal 1908. Tol päeval kogunesid ta poolehoidjad sündmuse pühalikkusele vastavalt valgesse rõivastatult laiale aasale ja jäid ootama kohutavat silmapilku, lauldes hirmu leevendamiseks kirikulaule. Möödus tund tunni järele, saabus pimedus, seejärel öö, kuid midagi ei juhtunud. Koitis uus päev. Pärast öist füüsilist ja vaimset kannatust ei pidanud usk enam vastu. Rahvahulk läks vaikselt laiali ja kui mõned prohveti lähemaist poolehoidjaist hakkasid teda otsima, leiti ta kosutavale unele järgnenud priske hommikueine kallalt.

Kirjeldatud juhtudel puhus elanike hüsteeria üles mõni endale prohveti osa võtnud kõneosav inimene. Keskaegsete õpetlaste teooriad olid tõsisema loomuga. Väideti, et need rajanenud teaduslikel vaatlustel.

Tol ajal oli kombeks siduda ebameeldivaid sündmusi komeedi ilmumisega, sest mitut komeeti oli märgatud just laastavate epideemiate ajal. Aastatel 1500–1543 tekkis paanika nende taevaste kuulutajate ilmudes mitte vähem kui kahekümne kuuel korral. Samal perioodil puhkes Euroopas mitmel pool katk, mis viis hauda kümneid tuhandeid inimesi. Astroloogid jäid kangekaelselt kindlaks väite juurde, et komeedid olid mitte ainult õitsvaid maakohti laastanud katku toojad, vaid ka läheneva maailma lõpu kuulutajad. Koostati tabelid, klassifitseerides oodatavaid õnnetusi ja katastroofe kategooriatesse vastavalt tähtkujule, milles õel rändtäht ilmus.

Jäära tähtkujus ilmunud komeet arvati ette kuulutavat veriseid sõdu, massilist suremist, põuda ja kroonitud peade langemist. Skorpioni tähtkujus ilmunud komeedid pidid kaasa tooma viletsust ablaste rändrohutirtsude ja röövikute parvede näol, kuna Kalade tähtkujus esinevad komeedid tähendasid sõdu, katku ning suuri õnnetusi kuningatele ja keisritele, õpetatud täheteadlased ennustasid hukatust ja õnnetusi veel 18. sajandil, olid aga sunnitud häbiga vaikima 1758. aastal, kui Halley hoopis erinev ettekuulutus täpselt täide läks. Halley polnud astroloog, vaid tõeline astronoom, kes pärast mitte vähem kui kahekümne komeedi ilmumise edukat väljaarvutamist võis kindlalt ennustada, et 1758. aastal nähakse uuesti komeeti, mis oli toonud maailmale kohutavat hirmu 1682. aastal. Kui komeet tõepoolest kerkis määratud ajal taevavõlvile, said kõik kindluse tagasi. Lõpuks ometi mõisteti, et komeedid on loomulik loodusnähtus, et nende liikumist võib välja arvutada, et nad pole õnnetuste kuulutajad.

Oma katsetes petta rahvast ekspluateerisid pseudoteadlased mitte ainult komeete. Böömlane Leowitz, kes tolleaegse kombe kohaselt oma nime latiniseeris ning oli seetõttu tuntud Leovitiuse nime all, luges planeetide Jupiteri ja Saturni liikumisest välja maailma lõppu aastal 1584. See arvamus levis kiiresti ja juristid leidsid järsku oma kontorid olevat üle ujutatud inimestest, kes soovisid koostada testamenti. Polnud mingit kasu seletustest, et maailma lõpuga muutub testament tarbetuks, ei jää ju keegi ellu ega päri varandust. Paanika vaibus alles siis, kui kirikukellade helin kuulutas pahaendelise aasta lõppemist ja uue saabumist.

Wittenbergi lähedal elunev luteriusu jutlustaja Michael Stiefel kulutas kogu oma vaba aja müstilisteks matemaatilisteks arvutusteks. Ühel päeval teatas ta selgesõnaliselt maailma lõpu saabumisest 3. oktoobril 1533 kell 10 hommikul (sel aastal valitses rahva hulgas enneolematu viletsus). Usk oma ettekuulutusse muutus Stiefelile kinnisideeks ning ta rändas jutlusi pidades külast külla, manitsedes inimesi veetma järelejäänud lühikest aega patukahetsuses. Ent ta ei näinud ette oma manitsuste kaudseid tulemusi. Inimesed müüsid kogu oma liikuva vara, võttes kariloomade ja loomasööda eest ükskõik millist neile pakutud hinda ja raiskasid saadu prassingutes. Kui aga saatusliku päeva kurjakuulutav tund möödus ning maailma lõpp jäi tulemata, sattusid kogu oma vara müünud talupojad kirjeldamatusse raevu, võtsid jutlustaja kinni ja andsid talle korraliku keretäie.

Suuri segadusi ja kannatusi põhjustanud ennustuse tegi Johann Stofler, matemaatikaprofessor Tübingenis, kellele meeldis vabal ajal uurida astronoomiat. (Märksõna „Stofler“ all pühendas Bayle’i sõnaraamat sellele juhtumile viis lõiku.

Paljude arvutuste tulemusena jõudnud ta järeldusele, et planeedid Saturn, Jupiter ja Marss tulevad aastal 1514 Maale hädaohtlikult lähedale. Kolme planeedi lähedalolekut Kalade tähtkujus võivat tõlgendada kui eksimatut hoiatust kogu maailma tabava teise veeuputuse kohta.

Teade levis kulutulena üle kogu Euroopa. Peagi kinnitasid kuuldust teisedki astronoomid. Juba ammu enne seda, kui kohutav oht pidi tabama inimkonda, veeresid hirmulained üle Euroopa. Tervete rahvaste elu oli rööpast välja viidud. Talupojad jätsid maa harimata, käsitöölised läksid vastumeelselt töökodadesse ja pöörasid vähe tähelepanu sellele, mis nad seal tegid. Võlgnikud keeldusid võlgu maksmast ja pidasid mõistlikumaks tagasimaksmiseks määratud raha kulutada meelelahutustele. Hakati varuma toiduaineid, joosti tormi poodidele, rüüstati ladusid. Osa rikkaid inimesi reisis mägedesse, teised ehitasid pargaseid ja hoidsid neid valmis oma majade lähedal.

Üldine paanika haaras ka monarhide õukondi. Isegi keiser Karl V muutus rahutuks: kas ettekuulutuses ei peitu äkki tõetera? Imperaatorile kindluse tagasi andmiseks kirjutas Augustinus Niphus, üks sajandi humaniste, pamfleti, lükates ümber Stofleri teooria. Keegi teine keisri truu alam kaitses Stofleri teooriat ja esitas keisrile aupakliku memorandumi, tehes ettepaneku spetsiaalsete veekaitseülemate nimetamise kohta maa mitmesse ossa, kus nende ülesandeks oleks organiseerida elanikkonna evakueerimist kõrgematesse kohtadesse.

Inimesed muutusid üha enam rahutuks aasta 1524 lähenemisel – ennustatud veeuputus pidi algama selle aasta veebruaris. Näis aga, et tähtede kurjakuulutav trio soovis tõestada vastupidist kui prohvetid ja astroloogid, sest veebruar möödus ainsagi lumehelbeta või vihmapiisata Kõikjal valitses kuivus. Inimesed ohkasid kergendatult.

  1. aasta algul tundsid Briti saarte elanikud nõrku maa-aluseid tõukeid, mis ei tekitanud märkimisväärset kahju. Aprilli algul hakkasid aga Londonis liikuma kuuldused: jaanuari tõugetele järgneb suurem maavärisemine, mille tagajärjel 15. aprillil jäävad Londonist järele vaid varemed. Kuuldus põhjustas palju paanikat. Algas ehmunud rahva üldine põgenemine Londonist provintsi. 74 aristokraati ja 97 parlamendiliiget panid oma naised-lapsed tõldadesse ning sõitsid maamõisatesse. Jõukad perekonnad, kes ühel või teisel põhjusel ei saanud Londonist lahkuda, veetsid öö kiiruga Hyde Parki püstitatud telkides ning mängisid kaarte hilisööni. Lihtrahvas tungles Islingtoni, tol ajal hõredasti asustatud Londoni põhjapoolse eeslinna aasadele.

Rida ettenägelikke kaupmehi ei kaotanud pead. Nad varusid poodidesse vaipu ja sooje riideid ning tegid head äri nendega, kes veetsid külma aprilliöö lageda taeva all. Müügile toodi ka soojade villaste rõivaste uusi mudeleid, mida reklaamiti „maavärisemise talaaridena“. Need läksid menukalt kogu kriisi perioodil, muutusid nagu kohustuslikuks artikliks iga seltskondlikku positsiooni omava leedi garderoobis. Klubides veeti kihla suurtele summadele, kas maavärin tuleb või mitte.

Ärevus ei vaibunud vaatamata ajalehtede üleskutsetele. Üks ajaleht ähvardas isegi avaldada end maal varjavate aadlike nimekirja. Kuid kõik jõupingutused olid asjatud. Üldine paanika jõudis haripunktile ööl vastu ennustatud katastroofipäeva. Mehed, naised ja lapsed tormasid sihitult linna tänavail edasi-tagasi. Paljud varisesid kokku hirmust ja kurnatusest, teised said erutusest südameataki.

Ainult maapind jäi keset seda ärevust ja meeletust rahulikuks. See ei liigutanud end ei 15. aprillil ega hiljem. Aegamööda rahutus vaibus, põgenikud pöördusid kodudesse tagasi. Kui kord oli täielikult taastatud, hakkasid ametivõimud otsima palju kahju tekitanud kuulduse allikat. Leiti, et lugu pärines ühelt ratsaväerügemendi lihtsõdurilt. Kui teda küsitleti, selgus, et mees oli lihtsalt hullumeelne.

Thomas Burnet, omaaegne Inglise kuninga õukonna vaimulik ja sekretär oli suuteline teatama kõik üksikasjad oodatava maailma lõpu kohta, ainult üks detail oli tema arvates ebakindel, – ja see võib meile pakkuda lohutust – nimelt ei osanud ta määrata lõpliku katastroofi täpset kuupäeva. Veel enam lohutav on asjaolu, et katastroof ei hävita kogu päikesesüsteemi, vaid ainult tühise osa sellest – nimelt planeedi Maa. Igal juhul, üks on täiesti kindel: inimkond pühitakse minema tulega. Burnet selgitas, et ettevalmistused suureks tulekahjuks on juba käimas. Kõigepealt – Maa kannab tohutuid süttivate ainete varusid, mis on kuhjatud nii pinnale kui ka pinna alla, nagu puit, kivisüsi, pigi, vaik ja nafta. Teiseks ؘ– vulkaani- kraatrid sisaldavad tohutul hulgal lõõmavaid leeke, mis on alati valmis kõikeneelavat tuld läitma. Kolmandaks – on olemas tuld süütav välk ja langevate tähtede sadu, mida võib märgata igal selgel ööl.

Katastroof pidi algama nõnda, et Maa liigub Päikesele ohtlikult lähedale. Maapind muutub siis nii palavaks, et mitu aastat kestab põud. Tohutud epideemiad ja nälg hävitavad järk-järgult inimkonna. Pidevad maavärinad kisuvad lahti maakoore. Seejärel hakkavad kõik vulkaanid samaaegselt purskama, muutes Maa leekide mereks. Ookeanid ja mered on Päikese kõrvetavast lähedusest täielikult kuivanud juba varem. Inimkonnale jääb ainuke lohutus, et ta lõpp võib olla hoiatuseks teistele planeetidele.

Burneti arvates polnud siiski meeleheiteks mingit põhjust, sest vana asemele tärkab uus inimsugu, siis, kui sulanud maakoor on jälle jahtunud ja tahkeks pinnaks muutunud. Leekidest ülespaisatud aine langeb maapinnale tagasi, aur kondenseerub veeks ning uus elu tärkab taas.

Usk uude ellu pakuks vähe lohutust, kui see algaks ja jätkuks vanas vaimus. Ent autor ennustas uuestisündinud ühiskonnale suurepäraseid väljavaateid. Tulevases maailmas polevat ei pakast ega palavust, kõik kasvavat spontaanselt. Keegi ei pidavat tegema tööd ning iial ei tulevat enam sõdu.

Kas ei võiks ligikaudu sellist süsteemi rajada vanas maailmas?

Maailma loomine

Peale kõiki süngeid ennustusi maailma lõpu möödapääsmatuse ja ka läheduse kohta, on aeg lugejal kuulda, mida möödunud sajandite „õpetatud meestel“ oli öelda maailma loomise kohta. Inimesi ei saanud ninapidi vedada mingite kahvatute üldistustega. Nad tahtsid teada maailma loomise täpset aastat, kuud ja isegi päeva.

Sellega seoses peame avaldama tänu mehele, kes usinasti katalogiseeris tohutu koguse kõige tähelepanuväärivamaid sündmusi. Tema usinus on andnud meile unikaalse tähtpäevadekroonika – foolioformaadis 1492-leheküljelise teose, mis seanahkses köites kaalub üle kümne naela.

Rõhuv enamus nimetatud köites registreeritud sündmustest ei paku meile enam huvi. Teos jutustab nimelt teatud väiksemate saksa printside perekonnaelust, nende lugematutest õnnelikest sünnipäevadest ja elust lahkumise kurbadest päevadest.

Kuupäev, mis meie tähelepanu köidab on 26. oktoober, oletatav maailma loomise päev. Autor tsiteerib Tycho de Brahe astronoomilisi arvutusi ja et keegi ei kahtleks tema väite õigsuses, lisab, et meeldejääv sündmus toimus pühapäeval ja mitte mõnel harilikul nädalapäeval.

Võiksime kalduda härra von Ziegeli väidet uskuma, kui meie usaldust ei kõigutaks teiste õpetlaste erinevad arvamused. Oma 1686. aastal ilmunud raamatus väitis Rootsi kuninganna Christine sekretär Urbain Chevreau, et valitseb terav lahkuminek arvamustes, millisel aastaajal loodi maailm. Mõned õpetlased ütlevad, et jumal lõi maailma kevadel, teised aga arvavad, et see toimus 6. septembril, reedesel päeval.

Kõik muud teooriad lõi aga pihuks ja põrmuks J. G. Siegeshart, teadusliku ajakirja „Breslauer Sammlungen“ kaastöötaja. Ajakirja 1726. aasta lisas avaldas ta pika ja üksikasjaliku uurimuse maailma vanusest pealkirja all „Aera Mündi Vera“. Ta väitis, et tema eelkäijatel puudub selge ettekujutus isegi sellest, millest lähtuda arvutamisel. Autori arvates oli ainukeseks ja õigeks lähtepunktiks Päikese loomise aeg. Seetõttu tuli esimese sammuna määrata aasta, aastaaeg, päev ja täpne tund, mil looja lisas Päikese universumile. Seejärel oli vaja määrata kindlaks taevapunkt, kuhu Päike paigutati. Õpetlane mõistis hukka „meeste huupi tühipalja lobisemise“ ja teooriad, mis tema arvates ei küündinud muuni kui ebaloogilistel targutustel põhineva katselise hüpoteesini. Näiteks oli täiesti ebateaduslik oletada maailma loomist sügisel ainuüksi selle põhjal, et „Vana Testamendi“ järgi olid puud tol ajal täis küpset puuvilja, kaasa arvatud keelatud vili. Niisuguse kahtlase targutuse võis kergesti ümber lükata seigaga, et lõunapiirkondades on puuvili küps isegi kevadel.

Kus siis paistis päike esimest korda? Siegeshart ei kahtle: see sündis Jeruusalemmas. Teist võimalust ei saanud olla, sest jumal ei loonud esimesi inimesi mitte paradiisis, vaid Jeruusalemmas. Kui lugeja on toibunud hämmastusest, hakkab ta paratamatult mõistatama, mis osa etendas siis Eedeni aed Aadama ja Eeva elus. Autoril on vastus valmis: Eedeni aed oli suurepärane park, kus Aadam ja Eeva käisid vahetevahel meelt lahutamas.

Kui me otsustame selle selgituse omaks võtta, on kõik edasised raskused ületatud. Oma dissertatsioonis paradiisi teemal kasutab autor pikki ja keerukaid astronoomilisi arvutusi oma väite tõestamiseks, et maailm loodi kevadel, kolmapäevasel päeval, umbes kell 6 õhtul. Ta juhtis tähelepanu „Genesisele“ (Esimesele Moosese raamatule), kus öeldakse, et valgusele eelnes pimedus ja alles järgmisel hommikul ilmus päike Jeruusalemma kohale. Kui aga kellelgi peaks tekkima kahtlus, lugegu 19. psalmi 6-ndat rida, milles kuningas Taavet kiidab päikest, lauldes:

„Mis ilmus nagu peigmees oma kambrist.“

On teada, et peigmehed ilmuvad pulmakambrist hommikul.

Ainuke detail, mida autor unustas mainida, oli mälestusväärse kolmapäeva kuupäev. Ent kuna ta nii täpselt selgitas kõik maailma loomisega seotud teised keerukad üksikasjad, oleks inetu norida tühise pisiasja kallal.

0

Your Cart