Kui kuldne oli kuldne Eesti aeg tegelikult

80 minutit lugemist

Vanasti olevat olnud rohi rohelisem, lumi valgem, suhkur magusam ja varblased suuremad. Kuidas nägi välja kuldne Eesti aeg enne Teist maailmasõda tegelikkuses? Avaldame väljavõtte väljaandest „Eesti majandus“ 1937 (kirjaviis natuke muudetud, kohendatud ka mõned väga vanaaegsed terminid, nurksulgudes toimetaja märkused ja täiendused). Balti jaama turul näitas üks antikvaar mulle tööraamatut, kus mustvalgel kirjas, et töölise kuupalk oli 17 krooni! Kilo võid maksis 2 krooni ja sama suur oli päevatöölise päevapalk talus. No olid ikka küll kuldne aeg! Kusjuures sõiduauto maksis terve talukoha.

NB! „Eesti majandus” ilmus 15. märtsil 1937, nii et osa statistikat kajastab isegi sama aasta alguskuude andmeid.

Küll on aga kurb Eesti rahvusliku koosseisu muutumine ja eestlaste osakaalu vähenemine: 1936. aastal elas Eestis inimesi 51 rahvusest, kuid ainult 8 neist omasid üle tuhande esindaja. Eestlased moodustasid 82,2%, venelased 8,2%, sakslased 1,5%, rootslased 0,7%, lätlased 0,5%, juudid 0,4%, poolakad 0,1% ja soomlased 0,1% rahvastiku koguarvust.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti rahvastikust eestlasi 930 219 ehk 67,9% (2021. dets 69%). Teistest suurematest rahvusrühmadest oli venelasi 351 178 ehk 25,6%!, ukrainlasi 29 012 ehk 2,1%, valgevenelasi 17 241 ehk 1,3%, soomlasi 11 837 ehk 0,9%. Tallinna elanike arv oli 2000. aastal 400 378, nendest eestlasi 215 114 (53,7%), venelasi 146 208 (36,5%!), muid rahvusi ja teadmata rahvusega inimesi 39 056 (9,7%).

Üldisi arengujooni Eesti majanduses
Majanduse struktuur enne Eesti iseseisvust
Eesti kui iseseisva riigi loomine oli esijoones rahvuspoliitiline akt. See ei toimunud aeglases evolutsioonilises protsessis, vaid kandis revolutsioonilist iseloomu. Sajandite vältel eesti rahva teadvuses pesitsenud unistused rahvuslikust vabadusest murdsid endale revolutsiooni keerises vägivaldselt teed ja muutusid iseseisva riigi loomisega reaalseks tõelisuseks. Sellele pöördepunktile eesti rahva ajaloos vajutas Vabadussõja võidukas lõpp oma pitsati.
Teisiti oli riigiga kui iseseisva majandusühikuna. – Iseseisva majandusliku elu alustamine suurriigist lahutatud maaosal võis kujuneda ainult aeglaselt ja evolutsioonilisel teel. Senine majandusstruktuur tuli osalt vägivaldselt murda ning kohandada väikeriigi eluhuvidega. Ühed senistest arengujoontest katkesid seega järsult ning jäädavalt, kuna teised kohanedes uue olustikuga kulgesid endisega võrreldes osalt täiesti vastupidises suunas.
Viimasel aastakümnel enne Maailmasõda liikus arenemine Eesti majanduses võrdlemisi aeglaselt. Talupidajad olid küll juba suuremalt osalt vabanemas senisest sotsiaalsest sõltuvussuhtest suurmaapidamisega. Majanduslik sõltuvus suurmaapidamisest püsis siiski võrdlemisi laialdaselt endist viisi ja hoidis kogu põllumajanduse arengut kammitsas. Üle 23 000 talu oli mõisatega rendivahekorras. Et selliste renditalude jõukuse kasvamise tagajärjeks oli harilikult rendi tõstmine, tähendas suurem töökulutus esijoones mitte talu tegeliku pidaja, vaid maaomaniku tulemite kasvamist. Sellega on eeskätt seletatav igasuguse edu puudumine. Enamik teistest taludest oli seevastu rakendatud talu väljaostust sugenenud võlgade teenistusse. Kapitali kogunemisest taludes enestes ja selle investeerimisest mõnesuguste uuenduste läbiviimiseks ei võinud sellistes oludes olla palju juttu. Kõigele sellele seltsis ajalooliselt tingitud madal üldkultuuriline tase, kutseoskuste puudumine jne. Alles viimastel aastatel enne Maailmasõda, kui ühistegevuse mõte hakkas talupidajate hulgas pinda leidma, võis märgata elavama huvi ärkamist tõukarja aretuse, piimanduse, hobusekasvatuse jne. vastu.
Üldiselt kestis siiski edasi naturaalmajandus. Vajalikke rahatulemeid rendi, taluostuvõlgade jne. tasumiseks saadi peamiselt lina, kartulite ja lihaloomade müügist.

Iseseisvunud Kartulivabariigil oli tõsiseid raskusi jalgu alla saada.

Suurmaapidamine põhines enne Maailmasõda peamiselt metsandusel, piimakarjapidamisel ja kartulikasvatusel ühenduses piiritustööstusega. Ka teraviljakasvatusel oli teatud tähtsus, kuigi see kehtivate difrentsiaaltariifide (raudtee veotariif, mis seda enam alaneb, mida kaugem on vedu) tõttu kannatas Vene teraviljakasvatuspiirkondade konkurentsi all.
Sõja-aastail langes põllumajanduslik toodang tunduvalt, eriti suurmaapidamistes, kus tegevuse tulemused kannatasid tööjõu puuduse, samuti aga ka nõrgema väetamise (kunstväetiste juurdeveo katkemine) ning inventari seisundi halvenemise tõttu.
Pärast Maailmasõda läbiviidud maareformi tagajärjel said omandusolud põllumajanduses sootuks uue ilme. Et ka põllumajanduslikud turustamisolud kujunesid endistest erinevaks, jätkus põllumajanduse areng täiesti muutunud alustel ning eeldustel.
Tööstuse alal kujunes olukord Eesti riigi loomisel veelgi problemaatilisemaks kui põllumajanduses. Suur osa Eesti territooriumil asuvast tööstusest oli tootmistehniliselt ning korrastuselt kohandatud suurriigi ja seejuures valdavalt just Venemaa erinõuetega. Peale Eesti eraldumist sulges Venemaa nüüd juba välismaana oma endisile kaubahankijaile piirid ja Eesti territooriumil asuvad tööstusettevõtted jäid seega oma tähtsamast turust lahutatuks. Et Balti maad juba enne sõda erinesid süda-Venemaast kultuuri- ning majandustasemelt, ei vastanud tööstuslik tootmisaparaat uue siseturu vajadustele. Kuid ka ekspordile Lääne-Euroopasse ei võidud esialgu mõelda. Sellekski puudusid nii tootmistehnilised võimalused kui ka vajalikud ärisidemed.
Rahvamajanduse seisukohalt oli selge, et tööstuslikust tootmisaparaadist tuleb säilitada niipalju kui iganes võimalik. Varsti areneski elav ettevõtjate tegevus, kes riigi finantsilisel kaasabil alustasid tööstuse ümberkorraldamist ning kohandamist siseturu vajaduste kui ka ekspordi nõuetega Lääne-Euroopasse. Selle tagajärjel muutus tööstuse struktuur põhjalikult.
Tööstusettevõtted, mis tegutsesid juba enne Maailmasõda ja tol ajal ühtekokku 42 000 töölisele tööd andsid, suutsid seda 1935. aastal anda ainult 14 000-le. Siiski oli tööstustööliste üldarv 1935. aastal suurem kui enne Maailmasõda. Sellest võib järeldada, et üle 2/з tööstusest on rajatud Eesti iseseisvuse ajal. Uute tööstusettevõtete hulka kuuluvad esijoones ettevõtted põlevkivitöönduse, kunstsiidriide- ning trikotaažitöönduse, kunstsarvetöönduse jne. alal.
Ühes muutustega tootmise korrastuses ning suunas pidid ka kaubanduse organisatsioonis aset leidma põhjalikud muutused. Lääne-Euroopaga oldi endistel aegadel seotud rohkem impordi kui ekspordi kaudu. Piiritus, piimasaadused, liha jne. läksid peamiselt Peterburi turule. Ka suurem osa tööstustoodangust läks Venemaale. Ekspordis Lääne-Euroopasse oli tähtsust ainult linal ja metsasaadustel. Omariikluse saabumisel läks aga idaturg kaotsi ja eksport tuli suunata mujale, mis seadis kaubanduskorrastuse endistest sootuks erinevate ülesannete ette.
Eesti majandusstruktuuri kujunemine iseseisvuse ajal toimus seega endistest sootuks erinevatel alustel. Kuigi pole tehtud vähe vigu, suudeti tootmisaparaati ometi vähem kui 20 aasta jooksul niivõrd kooskõlastada meie maa ning rahva loomulike arengu eeldustega, et tehtud tööle võib vaadata kui alusele, mis on võimeline tagama ka edaspidist arengut.
Eespool nägime, kuidas majanduslikud eeldused tööstuslikuks tegevuseks Eesti Vabariigi loomisega alustest peale täiesti muutusid ja kuidas siis vanul alusmüüridel aegamööda arenes uus tööstus, mis oma struktuurilt nii sõjaeelsest kui ka praegusaegsest tööstusest teistes maades täiesti erineb. Kuna teiste maade tööstuses arenemine kulges väikeettevõtteist suurteni, oli see meil seni vastupidine. See on tingitud ekspordivõimaluste kitsendamisest ja siseturu iseärasustest. Nõutakse küll palju kaubaliike, kuid igaühest ainult väga piiratud ulatuses. Neid nõudeid suudavad väikeettevõtted nähtavasti paremini rahuldada. Liiati on kapitalitarvitus väiksem. Eesti tööstuse iseloomustavamaks jooneks kujunes kõigepealt toodangu suur mitmekesisus, mis praegusel ajal sisemaa vajadusi juba üsna suurel määral suudab ise katta. Seejuures kerkib vahel nii mõnelgi küsimus sellise arengu rahvamajanduslikust otstarbekohasusest. Võidakse väita, et ainuüksi kaitsetollide abil ülesehitatud tööstus pikapeale elujõuliseks ei osutu. Kuid peab ütlema, et Eestis on tööstuslikuks tegevuseks palju rohkem eeldusi, kui tihti arvatakse. Esiteks on meie kodumaine toorainebaas veel laiendamisvõimeline, mis villa, kanepi, lina, puuvilja ning muude aiasaaduste jne. osas tuleks eeskätt põllumajandusele kasuks. Teiseks on välismaaliste toorainete juurdevedu mere läheduse tõttu tihti odavam kui paljudes merest eemal asuvais kohtades mujal maades. Kolmandaks omame tugevaid looduslikke jõureserve meie koskede, põlevkivilademete ning suurte turbasoode näol, ja lõpuks ei puudu meil inimesi, kes oma oskusi ning tööjõudu suudavad tööstuses paremini rakendada kui mõnel teisel alal. Mida mitmekesisem aga on majanduse tegevus ja mida suurem töö produktiivsus, seda kasulikum on see rahvale tervikuna.

Majandus Eesti iseseisvuse algaastail (1919–1924)
Vabadussõja lõppedes seisis Eesti majandus ebatavaliste raskuste ning probleemide ees. Tootmisaparaadi ümberkorraldamine oli seotud vajadusega uute kapitalide investeerimiseks. Ka tegevuskapitalist valitses puudus, sest et see laostunud rahandusolude tõttu paljudes ettevõtteis oli läinud kaotsi.
Kuid kapitalist tunti üldist puudust. Pea ainsaks kapitalihankijaks osutus riik, kelle finantsilised jõud olid aga esialgu seotud maareformi läbiviimisega.
Rahanduses valitses kuni 1919. aastani üleminekuajajärk. Liikvel olid mitmesugused rahad – Saksa margad, okupatsiooniaegsed rahamärgid, Soome margad, mitmesugused Vene rahad ja 1918. aasta lõpul väljalastud Eesti Vabariigi võlakohustused. 1919. aasta veebruaris käivitati esimesed Eesti Vabariigi kassatähed ja 1919. aasta 2. maist iseseisev rahaühik – Eesti mark, mis pidi saama ainsaks maksuvahendiks Eesti Vabariigis. On arusaadav, et selline ebastabiilsus rahanduses tol ajastul majanduslikku tegevust halvas. Pealegi ei olnud sõjaolustikus võimalusi pühendada jõude majanduselu korrastamisele, maksusüsteemi arendamisele ja töötamisele kindla eelarve järgi. Riigikassa kulud ületasid tulusid ning puudujääki tuli osalt katta emissiooni suurendamise teel. 1919. aasta lõpuks oli rahamärke liikvele lastud 529 milj. marka., 1920. aasta lõpuks tõusis aga emissioon 1 miljardi 790 miljoni margani. Oli paratamatu, et vastavalt emissiooni suurenemisele lõdvenes ka marga kurss, sest väljavedu püsis veel algelises astmes, aga toorainete kui ka valmiskaupade tooma vajadus oli suur.
Turg oli kaupadest tühi, impordi võimalused olid madala ekspordi tõttu väikesed, – selline olukord ergutas ettevõtlikkusele. Seni seisnud ettevõtted rakendati uuesti töösse ning asutati uusi. Hoolimata mittestabiilsest olukorrast rahanduse alal ja turu tingimustes võis märgata tööstusliku ja kaubandusliku tegevuse elavnemist.
Rasked olid esimesed aastad ka põllumajanduses. Sõjaeelsega võrreldes oli põllumajanduse tootmisvõime tunduvalt langenud. Suur osa inimtööjõust jäi sõja-aastail põllutööst eemale. Loomade arv oli sõjaaegsete rekvireerimiste tagajärjel vähenenud. Põllumajanduslik inventar seisis aastaid uuendamata. Põllu harimine ja väetamine olid neil põhjustel läinud tunduvalt tagasi. Selle tagajärjel kujunesid saagid madalaks ning linnade toitmiseks tuli teravilja suuremal hulgal sisse vedada. Põllupidajate rahalised tulemid muutusid napiks ning nende ostujõud piiratuks. Pealegi lülitas tollal teostamisel olev maareform osa jõude otsesest tootmistegevusest välja.
Murrang paremuse poole tekkis 1921. aastal, mil põllusaak tuli haruldaselt hea. Hea põllusaak tõstis tunduvalt põllumajandusliku rahva ostujõudu, põllumajandussaaduste eksport elavnes, riigitulud suurenesid, rahakursi allaminek aeglustus ning kogu majanduses jõuti kindlamale tasemele. Järgnevaid aastaid kuni 1925-ni võib võtta Eesti majanduse pärastsõjaaegse ülesehituse perioodina. Noil aastail asutati palju uusi tööstus- ja kaubandusettevõtteid ning laiendati endiste tegevust. Ettevõtlikkushoog noil aastail oli siiski osalt krediidiinflatsiooni tekitatud. Aastatel 1922/23 tõusid laenud 2,4 miljardilt margalt 8,1 miljardi margani, s. o. kahe aasta jooksul 5,7 miljardi marga võrra. Hoiused pankades tõusid samal ajal vaid 2,5 miljardi marga võrra. Seega pidi tekkima krediidiressursse peale hoiusummade üle 3 miljardi marga Krediidi suurenemine sündis suurelt osalt Riigikassa poolt emissioonipangale kullas ja välisrahas hoiusummadena üleantud reservide arvel. Riigikassa reservist moodustas suurema osa rahulepingu põhjal Venemaalt saadud kuld (15 milj. kuldrubla). Osa krediidi vajadusest kaeti riigituludest ja 500 milj. marga võrra ka emissiooni laiendamise teel. Majanduselu käik elavnes. Eksport suurenes, kuid veelgi enam kasvas import. Peagi aga selgus, et majanduselu on kunstlikult forsseeritud. Suur osa krediitidest oli läinud impordi finantseerimiseks; tootmisalade tegevus aga ei võimaldanud vastavalt kiiret ostujõu tõusu. Selle tagajärjel tekkis 1924. aasta tagasilöök, mis sundis majanduspoliitilisele ümberorienteerumisele. Et majandust stabiliseerida, vähendati importi tollide tõstmise teel. Laenude andmist piirati. Eesti marga kurss langes. Sel kriitilisel momendil viidi läbi rahareform. Seadusega 20. juunist 1924 määrati seaduslikuks rahaühikuks Eesti kroon, mis sisaldab 0,403 226 g puhast kulda ja võrdub 100 endise Eesti margaga (1 $ = 375 senti). Varem antud laene hakati arvestama kindla kursiga. See abinõu pidurdas spekulatsiooni ja rahaturg muutus rahulikumaks. Mõjuvamaks abinõuks osutus siiski ekspordi tõus ning sellest tingitud väliskaubanduse bilansi paranemine. Tööstuse, eriti aga põllumajandussaaduste eksport suurenes ning see ühtis kõrgkonjunktuuriga välisturgudel. Majandus saavutas kiiresti tasakaalu. Hoolimata suurtest raskustest suudeti noil aastail siiski suurel määral uuendada tootmisvahendeid ja kohandada tootmisstruktuuri iseseisva riigi vajadustega. Maareform oli läbi viidud, asundeil hooned ehitatud ja inventar muretsetud. Ka endised vanad talud olid oma tootmisaparaati uuendanud. Oli asutatud sadu piimaühinguid, masina- ja mitmesuguseid muid põllumajandusühinguid tootmise kui ka saaduste turustamise hõlbustamiseks. Ka Vabariigi Valitsuse majanduspoliitikas tekkis pööre – loobuti ühekülgsest tööstuse toetuse poliitikast ja pöörati senisest enam tähelepanu põllumajanduslikele huvidele. Jõuti arusaamisele, et seni tööstuses jälgitud toetuspoliitika, millel pealegi puudus sihikindlus, suunas tööstust sõjaeelse struktuuri restaureerimisele ja oli vildak. Valitsuse majanduspoliitika suuna muutus kainestas ka tööstus-kaubanduse ringkondi ning sundis ettevõtlikkust enam reaaleelduste piiridesse. Kuigi paljud ettevõtted sattusid seetõttu kitsikusse ning likvideerusid, möödus kriis kogu rahvamajanduse seisukohast üldiselt siiski suuremate vapustusteta. Juba järgnevail aastail leiame Eesti majanduse kiirel tõusuteel.

Majandusliku tõusu aastad kuni majanduskriisini (1925–1930)
Majanduslikud ja rahalised raskused, mis tekkisid krediidiinflatsiooni tagajärjel, ei kujunenud ülesaamatuks, sest riigimajandust ja väliskaubandust suudeti tasakaalustada. Põllumajandussaaduste suhtes püsis välisturgudel kõrgkonjunktuur. Rahakurss oli stabiilne ja hoiuste juurdevool suurenes, mistõttu pankade seisund paranes. Seni oli riiklik krediit kapitaliturul ülekaalus, kuid nüüd tõusis erapankade osatähtsus.
Riigimajanduses oli saavutatud kindel tasakaal, nii et suudeti eelarveid täita jäägiga. Majanduslik tegevus näitas püsivat tõusu.
Tööstuse struktuur muutus üsna tunduvalt, eriti metalli- ja keemiatööstuses. Osa ettevõtteid likvideeriti, osa korraldati ümber.
Tööstustoodangu netoväärtust hinnati 1925. aastal 46,2 milj. kroonile, 1926. aastal 47,3 milj. kroonile ja 1927. aastal 47,6 milj. kroonile. Tööstustööliste arv püsis 30 000-l ja töötundide arv kõikus 60 milj. piirides aastas.
Kuid tööstusettevõtete rahanduslik seis polnud kuigi hiilgav. Tööstus tugines laenukapitalil ja kannatas kõrge protsendinõudluse all. See pidurdas tööstuse arengut.
Põllumajanduse toodang tõusis tunduvalt. Karjasaaduste kõrged hinnad ergutasid põllumajandust lühiajalise krediidi kasustamisele. Finantseerimine toimus ühispankade kaudu. Ühispankade laenude seis tõusis 8,7 miljonilt 1925. aastal 23,9 miljonini 1928. aastal. See andis tugeva tõuke toodangu tõusule.
Väliskaubandus aktiveerus ekspordi suurenemise tagajärjel ja tõusis 1927. aastaks 105,8 milj. kroonini 75.3 milj. kr. vastu 1924. aastal.
Põllumajandussaadused andsid 1923. aastal 33,5 milj. kr.
Ka tööstustoodete eksport tõusis. 29,0 milj. kr. vastu 1924. aastal, 1927. aastal 38,4 milj. kr. Eriti oli aga märgata valmistoodete impordi kasvamist, mis nõudis 1924. aastal 38,1 milj. kr. ja 1927. aastal 42,8 milj. kr. valuutat.
Majandusliku tõusu aastail oli väliskaubanduse bilanss aktiivne 1925. aastal 0,1, 1926. aastal 0,6 ja 1927. aastal 9,4 milj. krooniga.

Tänassilma kauplus (16 km Viljandist), esiplaanil „raskeveoauto”.

Hoolimata üldisest hoogsast tõusust osutus emissioonipank majanduse nõrgaks kohaks. Lühiajalised laenud kujunesid tegelikult pikaajaliseks. Suur osa laene oli läinud investeerimisteks. Likviidne osa Eesti Panga portfellis koormas aktivat. Et täita rahaturu reguleerimise ülesannet, tuli panga aktiva vabastada likviidsest laenudeportfellist. Kuid seda polnud võimalik teostada oma ressurssidega, vaid rahandusreformi läbiviimiseks tuli teha välislaenu.
Välislaenu saadi 1927. aastal Rahvasteliidu kaasabil 1 miljard 350 000 miljonit naelsterlingit (27,6 milj. kr.). Eesti Pank muudeti iseseisvaks emissioonipangaks. Talle anti üle kõik Riigikassa kullavarud, välisvaluuta puhasvarud ja välislaenust 1 miljon naelsterlingit. Selle tagajärjel tõusid Eesti Panga välisvarareservid 38,3 milj. kroonini. Likviidsed laenud (22,5 milj. kr.) anti üle Pikalaenu Pangale.
Rahandusreformi tagajärjel muutus rahaturg kindlamaks ja lahedamaks. Tööstuslik tegevus tõusis. Tööstuskaupade eksport suurenes.
Töötajate arv tõusis suur- ja kesktööstuses 35 000-ni. Suurtööstuses valmistatud kaupade väärtust hinnati üle 120 milj. kr. Toodangu netoväärtus moodustas sellest 52—53 milj. kr.
Väliskaubanduslik tegevus saavutas aastatel 1928/29 kõrgeima taseme. 1930. aastal aga avaldus juba hinnalangus.
1928. aastal tõusis erakorraliselt metsa eksport (59%), samuti tööstustoodete (20%) ja põllumajandussaaduste (11%) eksport. Seda põhjustasid välisturu soodus konjunktuur ja kõrged metsasaaduste hinnad. Järgmisel aastal algas hinnalangus, põhjustades ekspordi väärtuse alanemist. 1928. aasta impordis omasid tarbimiskaubad (52,3 milj. kr.) domineerivat tähtsust.
Väliskaubanduse kõrge aktiivsus lõi siseturul soodsa konjunktuuri, suurendades ostujõudu, käivet ja üldist elatustaset.
Riigimajanduses püsis olund võrdlemisi stabiilne. Aastatel 1928/29 suurenesid tulud eriti riigivarandustest ja ettevõtteist. Siseturu omavarustuse suurenemine vähendas pinget väliskaubanduse bilansis. Uute kapitalide mahutamine rahvamajandusse võimaldas toodangu ja rahva tulemite tõusu, kuid järgnenud majanduskriis lõi senise majanduskäigu segi. Tekkisid uued majanduspoliitilised ülesanded ja seniseid tõekspidamisi tuli võtta taas revideerimisele.

Teater Estonia, paremal praegune Tallinna Draamateater (selles hoones alates 1939. aastast).

Kriisiaastad 1931–1933
1929. aasta lõpul ja 1930. aasta teisel poolel vallutas kogu maailma kriisilaine. Kaupade hinnad langesid, tootmist piirati ja tööpuudus kasvas.
Eestis avaldusid kriisinähtused teravamalt alles 1931. aastal. Impordihinnad langesid 1931. aastal võrreldes eelmise aastaga 20% ja ekspordihinnad 25%. Hinnalangus kestis 1933. aasta teise pooleni.
Hindade langus koondas läbikäike ja põhjustas toodangu väärtuse vähenemist. Tootmisalade seisund muutus eriti raskeks peale Inglise naela libisemist kullaaluselt. See halvas meie eksporti ja tootmist. Aastatel 1931/32 langes tööstuse aktiivsus üle 20%, kusjuures eksporditööstuse tegevus langes üle 30%. Töötajate arv suur- ja kesktööstuses langes 40 400-lt 1929. aastal 33 800-ni 1932. aastal. (17%); töötundide arv vähenes 71 800 000lt 53 300 000-ni (26%). Paljud ettevõtted lühendasid töönädalat.
Olukord kujunes eriti raskeks põllumajanduses. Talud olid koormatud lühiajaliste kõrgeprotsendiliste laenudega. Põllumajanduse toetuseks seati sisse riiklik teraviljamonopol. Teravilja eksport pandi seisma ja riik ostis põllupidajailt kogu pakutava rukki, makstes seejuures kindlat hinda. Teise toetusabinõuna tuleb mainida riiklikke juurdemakse põllumajanduse eksporditooteile. Alandati ka laenuprotsente, kuid kõik see ei suutnud ära hoida põllumajanduse ostujõu langust.
Majandusliku tegevuse vaibumine põhjustas üldist töötust. 1932. aastal registreeriti kuus keskmiselt üle 10 000 töötu, 1933. aastal ulatus see arv 25 000-ni. Tööpuuduse vastu võitlemiseks loodi eriline fond füüsiliste ja juriidiliste isikute maksustamise teel. 1932./33. eelarve-aastal kulutati tööpuuduse vastu võitlemiseks ligi 2 milj. krooni.
Maksubilanss kujunes 1931. aastal 9,9 ja 1932. aastal 3,4 milj. krooniga aktiivseks. See võimaldas vähendada väliskohustusi. Erapankade väliskohustused vähenesid 1931. aastal 5,4 milj. kr. ja 1932. aastal 3,8 milj. kr. võrra. Maksu- ja väliskaubandusbilansi soodsad tulemused aitasid pehmendada kriisi raskusi, kuid ei aidanud vähendada pinget rahaturul, mis muutus eriti teravaks pärast Inglise naela langust. Rahandusprobleemi lahendamisel tekkis kaks aktiivset voolu eriseisukohtadega: ühed pooldasid krooni kursi hoidmist, teised aga soovitasid ühineda Inglise ja Skandinaavia riikide rahanduspoliitikaga. Probleemi lahendamine häiris niivõrd rahaturgu, et hoiused hakkasid pankadest välja voolama.
Kriisiaastail tõusis riiklikkude pankade osatähtsus krediiditurul. See suurendas riigi võimu majanduse juhtimisel.
Riigitulud vähenesid aastatel 1930/31 ja saavutasid madalseisu aastatel 1932/33.
Kriisiaastail leiame suure tagasimineku kõigil majanduslikel tegevusaladel. Olulisemaks põhjuseks oli, et kaupade turuväärtus ei katnud nende tootmiseks tehtud kulutusi. Hindade ebasoodsust süvendas ka meile tähtsate ekspordiriikide loobumine kullaaluselt. Majanduse tasakaalustamiseks oli vaja esijoones kõrvaldada takistused, mis pidurdasid eksporditegevust. Seda tehti vääringu muutmise teel. 1933. aasta juunis alandati krooni kurss Rootsi krooni tasemele. See tõi majandusellu põhjalikke muutusi.

Eesti majanduslik olukord viimastel aastatel
Vääringu muutuse tagajärjel tõusis suurmüügi hindade tase 1933. aasta teisel poolel 12% ja elatusmaksumus 4%. Siseturu hindade väike tõus võimaldas ekspordi aladel kiiresti aktiveeruda. Tootmiskulud ei suurenenud palju, kuid kaupade viimahinnad tõusid vääringu muutuse võrra. Ka väliskaubanduse käive tõusis.
Vääringu muutuse tagajärjel paranesid põllumajanduskaupade hinnad. See ühtus seisundi paranemisega eksporditurgudel.
Lahedam olukord väliskaubanduses elustas tootmistegevust. Head saagiaastad võimaldasid omakorda tõsta põllumajanduse viimatoodangut. 1934. aastal võis ka tööstuses konstateerida tugevat tõusu. Töötajate arvu poolest saavutati tööstuses 1934. aasta teisel poolel kriisieelne tase.
Impordi kriisiaegne piiramine pööras tööstuse tähelepanu siseturule. Isegi mõned viimatööstused kohandasid oma toodangu siseturuga. Kriisieelseil aastail oli 1/3 Eesti tööstusest rakendatud ekspordiks ja 2/3 siseturu varustamiseks. Kriisiaastail langes eksporditööstuse osatähtsus alla 20%. Kuid viimaseil aastail on jälle märgata tõusu.

Eesti Rahvapank Tallinnas.

Vääringu muutus tõi pöörde ka pangandusse. Algas uus hoiuste juurdevool ja pankade aktivad muutusid likviidsemaks. Hoiuste netoseis kõigis pankades kokku oli 1933. aasta 1. juuliks 56,1 milj. kr., 1936. aasta samaks ajaks oli see tõusnud 90,5 milj. kroonini. Laenude üldine seis oli 1933. аasta 1. juuliks 212,8 milj. kr., 1936. aasta 1. juuliks see tõusis 258,2 milj. kroonini. Intensiivseimalt suurenesid pikaajalised laenud.
Ka emissioonipanga seisund muutus kindlamaks. Ekspordi ülekaal võimaldas suurendada kattevarasid üle kriisieelse taseme. Kogu kulla ja välisraha reservid langesid 1933. aastal 20,7 milj. kroonini, kuid 1936. aasta teisel poolel tõusid nad taas 42 milj. kroonini. Pangatähtede emissioon suurenes 42 milj. kroonini.
Riigimajanduses valitses tulude tõus. Korralisi tulusid laekus 1932./33. aastal 63,0 milj. kr., 1933./34. a. 63,6 milj. kr., 1934./35. a. 70,4 milj. kr., 1935./36. a. 79,5 milj. kr., ja 1936./37. a. on loota tulusid 88,6 milj. kr.
Soodsaimaks kujunes tulude laekumine riigi ettevõtteist ja varandustest. Kuid impordi suurenemise tagajärjel tõusid ka tollitulud.
Valitsuse majanduspoliitika on viimaseil aastail aktiivne. Kriisiaastate kogemused nõudsid rahvamajanduse arengu soodustamiseks põhjalikke reforme. Viimaseil aastail rõhutatakse eriti maardlate kasustamise laiendamist. Laiendati põlevkiviõli- ja turbatööndust. Tulekindlate ehitusmaterjalide levik piirab siseturul metsa kasutamist ja võimaldab suuremat jääki ekspordiks.

Tallinn. Vabadusplats.

Kokku võttes üksikute majandusalade hinnanguid, võib sedastada, et Eesti majandus on viimase kolme aasta jooksul ületanud kriisieelse taseme. Majandustegevuse kriitiline koondumisprotsess katkes 1933. aasta teisel poolel. Soodsam suhe ekspordihindade ja tootmiskulude vahel kajastus ekspordi kiires kasvamises. Eriti tugev oli tõus põllumajandusekspordi alal. Ka soikujäänud metsaeksport kasvas taas. See mõjus elustavalt siseturutööstusele ja käsitööaladele. Ühe aasta jooksul saavutas eksporditööstus oma endise tegevustaseme.
Nii võime meie majanduselus toimunud tõusuliikumist jaotada kolme ajajärku: 1) põllumajandusekspordi suurenemine ja selle mõju põllumajanduse ostujõusse, 2) tööstuslik tõus 1934. aasta teisel ja 1935. aasta esimesel poolel ja 3) investeerimistegevuse hoovõtmine.
Tõusuliikumine Eesti majanduses sai alguse ja põhineb suurel määral veel praegugi väliskaubanduse arenemisel. Viimaseil aastail aga avaldas ka omavarustuse laiendamine majanduskäigusse üsna tunduvat mõju.
Senise arengu jätkamiseks ei puudu eeldusi, kui rahvusvahelised majanduslikud või poliitilised häired tulevikus selle rahulikku käiku ei sega. Viimaseil aastail majanduselus toimunud muutused ning sündmused seavad majanduspoliitikale järjest uusi ning tähtsaid ülesandeid. Rohkem kui kunagi varemini valitseb seepärast praegusel ajal vajadus rahva tegevusalade majandusliku seisundi ning nende arengut mõjustavate tegurite selgitamiseks. Kahtlemata ei tule paljusid uutest eesmärkidest enam otsida vanadelt radadelt. Maailmamajanduse arengusuunda määravad jõud tõmbavad raudse paratamatusega ka meie kodumaa majanduselu oma mõjukonda. Selle asjaolu muutmine ei ole meie võimuses. Tähtis on seepärast ainult uutest oludest tingitud eesmärkide õige tunnetamine ning tähistamine ja meie majandusvõimeid kohaste teede leidmine nende saavutamiseks.

Põllumajandus
Põllumajanduse tähtsus rahvamajanduse raamides
Põllumajanduse tähtsus meie rahvamajanduse raamides selgub kõige paremini asjaolust, et üle 679 000 inimese ehk 60,3% rahvastiku koguarvust saab oma elatist põllumajandusest ja selle kõrvalharudest – aiandusest, metsandusest ja kalandusest. Kui aga arvestada ka neid, kes oma majanduslikus tegevuses põllumajandusest kaudselt sõltuvad, võib arvata, et ligikaudu kuni 80% rahvastiku üldarvust toetub majanduslikult põllumajandusele.
Põllumajandus varustab kogu rahvast rikkalikult heade ning odavate toiduainetega. Peale selle on metsasaadused, lina, nahad jne. toorainealusteks paljudele tööstusettevõtteile. Ka rahva varustamine välismaaliste kaupadega põhineb valdavas ulatuses põllumajanduslikel tegevustulemustel. Põllumajandus toodab nimelt kaugelt rohkem, kui sisemaal tarvitada suudetakse. Ülejäägid eksporditakse ja nende eest saadud välisvaluuta abil ostetakse välismaalt selliseid kaupu, millede valmistamiseks kodumaal ühel või teisel põhjusel võimalused puuduvad.

Põllumajanduse seisund enne Maailmasõda ja Vabariigi algpäevil
Eesti riikliku iseseisvuse ajal on olund põllumajanduses mitmeski suhtes väga tunduvalt muutunud. Kuigi juba enne Maailmasõda oleles Eestis põllumajanduslikke käitisi, kus taime- ja loomakasvatus seisis üsna kõrgel kultuuritasemel, piirdus areng siiski vaid suurmaapidamisega. Talumajapidamistes domineeris seevastu veel üldiselt naturaalmajapidamine. Edu takistasid laialdaselt levinud rentnikusüsteem mõisamaadel, ajalooliselt tingitud madal kultuuritase, kapitalipuudus jne.
Eesti riigi loomispäevil oli veel umbes 2,5 milj. ha maad kokku umbes 1200 suurmaapidamise valduses. Selle ajani omandiks müüdud 51 640 talu valdasid seevastu kokku üksnes 1,7 milj. ha. Peale ostutalude leidus veel umbes 23 000 rendikohta, kes kasustasid kokku umbes ¼ mõisate maa-alast.

Maareform
Kuna maaomandusolud moodustasid ühe peatakistustest põllumajandusliku kultuuri tõstmisel, osutus ulatusliku maareformi läbiviimine esmajärguliseks ülesandeks. Kuid mitte ainult majanduslikel põhjusil ei osutunud maareform hädavajalikuks. Ka sotsiaalolud nõudsid seda. Pealegi moodustas ulatusliku maaproletariaadi olemasolu alalise sisepoliitilise hädaohukolde.
Maareformi kaudu võõrandati suurmaaomandist 2,3 milj. ha maad, mida kasustati uute talude loomiseks ja osalt ka juba olemas olevate, kuid üleliia väikeste maapidamiste suurendamiseks juurdelõigete teel. 1929. aastal ulatus talude arv Eestis juba 133 357-ni. Valdav osa taludest oli 10–50 ha suurune. Uute kohtade loomine ja kääbusmaapidamiste suurendamine juurdelõigetega jätkus ka pärast 1929. aastat. Ajavahemikus 1929.–1935. aastal asutati Maaseaduse alusel endistele lisaks veel 4700 uut asunduskohta. Uuestiloodud kohad müüakse nende pidajaile pärisomandiks.
Kuni 1. aprillini 1936 oli juba müüdud kokku 60 530 asundustalu ja juurdelõiget, likvideerimata aga jäi veel 22 635 maaühikut. Ühtlasi jõuab Maaseaduse alusel läbiviidud maareform lõpule. Vajadus uute kohtade järele püsib aga teatud määral endiselt, sest teised majandusharud ei arene mitte sellises tempos, et maarahva loomulik juurdekasv võiks leida endale teenis­tust ning ülalpidamist väljaspool põllumajandust. Praegusel ajal hoolitseb uute asumisvõimaluste eest riiklik Asundusamet, kelle algatusel või ettevõttel senisest suuremas ulatuses on alustatud uudismaa üles­harimist.

Viru väljak. Pärast sõda veel mingi aeg ka Stalini väljak. Esimene elektritrammiliin avati 1926. aastal.

Maareform tõi põllumajanduse struktuuri fundamentaalseid muudatusi, sest suurmaapidamist asendades väikekohasüsteemiga loodi endisest sootuks erinevad omandus- ja käitisolud. Kuid ka rahvastiku sotsiaalsesse struktuuri avaldas maareform kaugeleulatuvat mõju. Suurem osa endisest poliitiliselt riigivaenulisest maaproletariaadist muutus maaomanikuna riigitruuks ning majanduslikult püüdlikuks rahvastiku elemendiks.

Põllumajanduse looduslikud ning majanduslikud eeldused
Eesti on eeskätt põllumajandusmaa. See on tingitud osalt loodusoludest, osalt aga ka ajalooliselt kujunenud majandustingimustest. Loodusolude hulgas etendavad kliima ja mullastik tähtsamat osa.
Eesti geograafilisest asendist tingitud ilmastuolud moodustavad teatud vaheastme läänepoolse mere- ja idapoolse kontinentaalkliima vahel. Kesksuve õhusoojus on meil seetõttu kõrgem kui samal laiuskraadil lääne pool, kuid madalam vastavaist piirkonnist Venemaal. Talvel on olukord vastupidine, sest Eestist ida pool valitsevad keskmisest madalamad, lääne pool aga kõrgemad õhutemperatuurid. Keskmiselt soojemaks kuuks Eestis on juuli, külmemaks veebruar.
Eesti võrdlemisi väikesel pindalal esineb maa üksikosades siiski teatud kliimavahesid. Meri soojeneb ning jaheneb mandrist aeglasemalt. Seepärast kevad sisemaal saabubki varem kui mereäärsetes piirkondades, sügisel aga püsib õhutemperatuur mereäärsetes piirkondades kauem soe kui sisemaal. Õhusoojuse madalseis talvel ja kõrgseis suvel saabub näit. Vilsandil umbes kaks nädalat hiljem kui Ida-Eestis. Keskmine aastatemperatuur on Vilsandil 6 °C, Pärnus 5,1 °C, Tallinnas 4,6° C ja Tartus 4,5 °C.
Sademete hulk vaheldub maa üksikosades, kõikudes keskmiselt 480–636 mm vahel. Üldiselt sajab kõrgustikel rohkem ja madalikel vähem. Kõige sademetevaesemaks kohaks on Muhu saar. Siin ulatub sademete hulk keskmiselt vaevalt 400 mm-ni aastas.
Mullastik on Põhja-Eestis üldiselt kehvem Lõuna-Eesti omast. Põhja-Eestis moodustub maapõhi lubjapaest, Lääne-Eestis aga liivapaest. Aluspõhjal asetsev mullakiht on pikemate aegade jooksul tekkinud osalt aluspõhja murenemise teel, osalt jääajal põhjapoolsemaist lõunapoolsemaisse piirkondadesse kantud ainestest ja osalt taimestiku mõjustusel. Jääajal liikusid suured jääliustikud loodest kagusse, mille mõju Põhja-Eesti maapinnasse sarnanes, piltlikult kõneldes, höövli mõjuga. Hulk lahtist kiviainest kandus sel viisil Põhja-Eestist Lääne-Eestisse, purunedes ning eraldudes oma teekonnal jää ning jooksva vee mõjustusel savideks ning liivadeks. Selle tulemusena võime praegusel ajal näha, kuidas paealuspõhi Loode-Eestis kohati peagu täiesti paljandub, s. o. ilma ühegi mullakihita päevavalgele ilmub, kuna liivapae aluspõhi Lääne-Eestis on kaetud kohati üle 100 m ulatuva kihiga mitmesugustest jääaegse päritoluga materjalidest.
Tingimused sügavamate muldade tekkimiseks olid Põhja-Eestis seepärast üldiselt palju ebasoodsamad kui Lääne-Eestis. Kuid ka välimuselt erinevad Рõhja-Eesti mullad Lääne-Eesti omadest. Kus paekildude rohkus mullale ei anna eriilmet või see ei moodustu üksnes huumusevaesest liivast, on mulla värvus Põhja-Eestis tunduvalt tumedam kui Lääne-Eestis, kus domineerivad hall ja pruun värvus. Mulla erinevast paksusest ning lubja sisalduvusest Põhja- ja Lõuna-Eestis tuletub tema oluline vahe, mis seisneb üldjoontes mulla erinevas leetumisastmes. Mulla leetumine on tingitud asjaolust, et ainult võrdlemisi väike osa maapinnale langenud sädemeist jälle lahkub auramise teel. Suurem osa sädemeist aga nõrgub läbi ülemiste mullakihtide allapoole, viies seejuures endaga kaasa ka teatud koguse mineraalaineid. Osa neist allapoole nõrgunud mineraalaineist satub põhjavette, kuna teine osa jääb alumistesse mullakihtidesse peatuma. On selline leetumisprotsess küllalt tugevalt arenenud, võib mulla läbilõikes juba paljagi silmaga eraldada ülalpool asuvat enamasti hallikat mineraalaineist vaesemaks muutunud kihti ja sellest allpool värvuselt erinevat kihti, kuhu osa allanõrgunud aineist on jäänud uuesti peatuma. Kuigi taimed oma juurte abil osa allanõrgunud aineist jälle uuesti tagasi toimetavad, jäävad leetumise lõpptulemusena ülemised kihid aasta-aastalt siiski teatud mineraalainete sisalduvuselt ikka vaesemaks.

Turud ja liiklusolud
Põllumajanduse kasvava üleminekuga naturaalmajanduselt turu- ehk rahamajandusele suureneb turutoodangu osatähtsus ja ühtlasi kasvab turgude asukoha, mahutusvõime ja liiklusolude tähtsus.
Kohalikkude turgudena esinevad kodumaa linnad. Võrreldes põllumajandusliku toodangu ulatusega on linnarahvastik aga väike ja osal turutoodangust tuleb seepärast otsida turustamisvõimalusi välismaal, s. o. ekspordi kaudu.
Põllumajandus võib turu jaoks toota üksnes siis, kui ekspordikulud tootmiskohast turuni mitte liiga kõrgeks ei kujune. Samuti oleneb turu kaugusest ka tootmissuund. Turu kaugus sõltub omakorda transpordi tingimustest. Teedevõrgu tihendamine ning parandamine kui ka transpordiühenduse korraldamine välismaaga olid seepärast neid eel­dusi, millede loomise kaudu põllumajanduse moodne areng alles üldse võimalikuks sai.
Näitena, kuidas transpordiolud on mõjutanud meie põllumajanduse arengut ning tootmissuunda, võib tuua Tallinna–Peterburi raudtee ehitamist, millega loodi eeldused mitmesuguste loomasaaduste ja kartuli kasvatamiseks ning turustamiseks Peterburis. Teise näitena võib mainida laevaühenduse olemasolu põhjarannikul, mis kujutab vajalikumaid eeldusi eksportkartuli kasvatamiseks ning turustamiseks. Kolmanda näitena võib nimetada piiride sulgemist seoses iseseisva riigi loomisega, millega näiteks Pihkva–Riia magistraaltee kaotas oma endise tähtsuse põllumajanduse arengule Lääne-Eestis.
Saavutused transpordiolude parandamise alal iseseisvas Eestis leiavad lähemat käsitlemist vastavas kohas allpool.

Talundite kapitalid
Talundite kapitalid jagunevad kahte rühma: esimene rühm – põhikapital – moodustub maa-, maaparandus- ning ehituskapitalidest, teine rühm – käitiskapital – aga muudest kapitalidest, nagu vilja- ning metsapuu-, välja-, inventari-, tagavara- jm. kapitalidest.
Talundite maa, maaparanduste, hoonete, puude ja inventari väärtus hinnati 1929. aasta loenduse andmete põhjal ümmarguselt ühele miljardile kroonile. See teeb keskmiselt ühe talundi kohta u. 7600 kr. ja ühe ha tulundusmaa kohta u. 380 kr. Kestva iseloomuga varanduste väärtusest langeks seega u. 35% maale ning maaparandustele, u. 40% ehitustele ja u. 25% puudele ning inventarile.
Tähtsaks probleemiks põllumajanduse tootmisaluste parandamisel ning laiendamisel on maaparandusküsimuse lahendamine. Suured maa-alad seisavad meil alles täiesti kultuuristamata olekus, kannatades liigvee all, olles seejuures aga ühtlasi ka väga tundlikud suviste põuaaegade vastu. Soostunud ja pikaaegsest kasustamisest kurnatud looduslikkude rohumaade saak on madal, milline seik pidurdab karjamajanduse arengut, s. o. just seda põllumajandusharu, mida meie maa- ning kliimaolude juures tuleb pidada kõige kohasemaks ning arendamisvõimelisemaks.
Meie külade heina- ning karjamaad asetsevad harilikult koondatult suuremate aladena maapinna madalamais ning vesisemais kohtades. Nende kuivendamisvõimaluste eelduseks on küllaldase veeäravoolu juhtme olemasolu. Tihti puudub aga kuivendust vajava maa-ala läheduses loomulik veeäravool kas jõe või oja näol, või on vee liikumine looduslikus veejuhtmes liiga pikaldane. Sellistel kordadel tuleb enne päriskuivendustöödele asumist süvendada ning õgvendada looduslikku veejuhet või selle puudusel luua kunstlik veeäravool nn. magistraalkraavi näol. Nii ühel kui teisel juhul on aga tegemist üsna kuluka ettevõttega, mille tegelik läbiviimine toimub seepärast praegusel ajal sel teel, et antud maa-ala kuivendusest huvitatud talupidajad moodustavad veeühingu, kes riigi tehnilisel ning osalt ka rahalisel toetusel tööde läbiviimise enda teha võtab.

Vaade Tallinna kesklinnale aeroplaanilt.

1. aprilliks 1936 ulatus selliste veeühingute arv 386-le ja neisse koondunud 16 000 talupidajat omasid kokku 125 000 ha kuivendust vajavat maad. Vabariigi alguspäevilt kuni 1. aprillil 1936 oli osalt riigi arvel, osalt riiklikul toetusel korraldatud veeäravoolu-olusid 688 kohas ja kulutatud selleks ligi 5 milj. krooni. Läbiviidud töödega loodi praktilised võimalused umbes 400 000 ha suuruse maa-ala kuivendamiseks ning kultiveerimiseks. Kuivendustööd seisnevad maapinna kraavitamises kas lahtiste või kinniste (sala- või toru-) kraavidega; kultiveerimistööd seisnevad pinna laastamises, üleskündmises, tasandamises jne. ning uue rohukamara loomises kultuurrohuseemne külvi teel. Sellised maaparandustööd levisid eriti pärast Maapanga ellukutsumist 1925. aastal. Kriisiaastail näis areng ajutiselt teatud määral seisatavat, kuid elustus üldise konjunktuuri paranemisel uuesti. Siiski ei edenenud asi mitmesuguseil põhjustel rahvamajanduslikult seisukohalt soovitavas ulatuses ega tempos.
Arengu kiirustamiseks võeti seepärast möödunud aastal abiks riiklike preemiate süsteem. Käesoleval, s. о. 1936./37. majandusaastal ulatub preemiate saamiseks registreeritud uudismaaharijate arv 11 095-le. Nende kavas oli maaparandustööde läbiviimine kokku 28 272 ha suurusel maa-alal. Kuna möödunud, s. о. 1935./36. majandusaastal 1086 talupidajat kokku ainult u. 2000 ha uudismaad üles harisid, on näha, et preemiad suudavad kogu arengut maaparanduste alal väga tugevasti mõjutada.
Maaparanduste väärtust hinnati 1929. aasta loenduse andmete põhjal kokku ümmarguselt 10 milj. krooni suuruseks.
Põllumajanduse aja jooksul kasvanud toodanguvõime peegliks on arenemine põllumajanduse varustuse alal loomadega. Nagu näha järgmistest arvudest, on see tunduvalt paranenud, s. o. põllumajandus omab praegusel ajal karjamaa rohu, heinte jne. ümbertöötamiseks piimaks, lihaks jne. üldiselt palju rohkem ning kahtlemata ka jõudlusvõimelisemaid loomi kui endisil aastail. Ainult kriisiaastad tõid selles arengus teatud ajutisi muutusi vastupidises suunas.
Hobuste arv tõusis viimase 5 aasta jooksul järjekindlalt, mis eeskätt tähendab jõu suurenemist põllumajanduses, seda enam, et hobused on seejuures ka nõutavailt omadusilt paremad kui endisil aastail.
Lehmade arv on viimaseil aastail vähenenud, kuid see ei tähenda karjade toodangujõudluse vähenemist. Karjades toimub praegusel ajal teatud noorendamisprotsess. Praagitakse vanu ning ebatasuvaid loomi ja asendatakse neid toodanguomadustelt parematega.
Seda tõestab asjaolu, et veiste üldarv võrreldes 1934. aastaga kasvas 1935. aastal peamiselt vasikate ning mullikate arvel ligi 50 000 pea võrra.
Ka lammaste arv näitab juba mitmendat aastat kasvu ja kui korda läheb organiseerida villa kokkuostu ning saavutada kodumaise villa tarvitamise laiendamist tekstiiltööstuse toorainena, võib loota selle arengu jätkumist ka edaspidi.
Sigade arv oli kõige suurem 1927. aastal, mil see ulatus 354 000-ni. Järgmisil aastail muutusid sealiha turustamise olud ebasoodsamaks ning sigade arvu vähendati. Viimase kolme aasta jooksul näitab sigade arv jälle uut tõusuliikumist. 1935. aastal ulatus sigade arv 289 000-ni 281 000 vastu 1934. aastal ja 277 000 vastu 1933. aastal.

Tallinn. Viru tänav.

Tööjõust pole meie põllumajanduses üldiselt puudust. Võib öelda, et üsna laialdastes piirkondades, eriti Saare-, Lääne- ja Petserimaal enamas jaos talundeis leidub tööjõudu ülikülluses, mis põhjustab koguni selle ebarahuldavat produktiivsust. Kuid siiski leidub ka piirkondi, näit. Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal, kus kestvalt, eriti aga paraneva majanduskonjunktuuri ajal kurdetakse tööjõu vähesust. Tasandamist takistavad muude asjaolude kõrval põllutööliste halvad elutingimused, eriti aga põllutööliste viletsad korteriolud, ka tööliste puuduse all kannatavais piirkondades.
1929. aasta andmeil tuli põllumajanduses 100 töötaja perekonnaliikme kohta 21,3 palgalist. Üldse ulatus talupidajate ning nende perekonnaliikmete arv 559 000-ni ja tööliste ning nende perekonnaliikmete arv 82 000-ni.
Põllutööliste palkade liikumine näitab tihedat sidet üldiste konjunktuuri kõikumistega. 1929. aastal maksti aastatöölisile keskmiselt 27,20 kr. kuus + prii korter ja toit. Järgmistel aastail langesid põllutööliste keskmised palgad pidevalt. 1933. aastal maksti aastatöölistele veel ainult 14,40 kr. kuus. Viimase kolme aasta jooksul näitasid põllutööliste palgad siiski jälle tõusukalduvust: 1936. aastal maksti aastatöölistele keskmiselt 22,10 kr. kuus.
Möödunud aastal valitses paljudes kohtades küllaltki terav tööliste puudus. See oli tingitud majanduselu üldisest elustumisest. Linnades arenes elav tegevus ehitus- ning tööstusalal, maal eriti maaparanduste alal. See sidus palju tööjõudu, nii et tööjõu reservid linnades ja maal sulasid kokku; et maal elutsevad töölised meeleldi linna kolivad, kui selleks võimalusi avaneb, siis osutus põllumajanduse olukord töölisteküsimuses ebasoodsamaks linnalistest tegevusaladest.
Linnade külgetõmbejõud maatöölisele on seletatav igatsusega teatud mõnususte järele, millede hulgas soodsamad korteriolud, normeeritud tööaja tõttu ülejääv vaba aeg, lõbustused jne. etendavad tähtsat osa. Nende pärast on maatööline tihti nõus elama linnas koguni väiksemagi reaalpalgaga kui maal.

Tööstus
Tööstuse struktuur ja seis enne iseseisvust
Tööstuse arengu algus Eesti territooriumil ulatub kaugemasse minevikku. Ajaloolisist andmeist selgub, et mitme ala tööstusi leidus Eesti territooriumil juba XVII sajandil. Nii töötas 1655. aastal Hiiumaal klaasitehas, valmistades aknaklaasi, pudeleid ning muid majapidamistarbeid. Sama sajandi lõpul teotses Tallinnas paberitehas, tootes kaltsudest paberit. XVIII sajandil, eriti selle teisel poolel, asutati veel juurde klaasitehaseid (peamiselt mõisate juures), nahavabrikuid, peeglitehaseid, villaketramis- ja portselanivabrikuid, mõningaid telliskivi- ja lubjatehaseid ning nöörivabrikuid. Kuni möödunud sajandi teise pooleni toimus tööstuse areng Eesti territooriumil, siiski võrdlemisi aeglaselt.

Talllinn. Lage ja tühi Viru väljak.

Tol ajal oli peamine tähtsus ikkagi veel käsitööl. Suurtööstuse arengut takistasid ühelt poolt tol ajal Eestis domineeriv naturaalmajapidamine, kus igaüks püüdis omas majapidamises valmistada võimalikult kõiki tarbeasju ning kaupu ise. Teiselt poolt ei olnud liiklemisteede vähesuse ning puudulikkuse tõttu võimalik kasustada Vene turgu. Arengut pidurdavaks teguriks olid ka gildide ja tsunftide igasugused reglementeerimispüüded. Ka kapitalipuudus andis teravasti tunda.
Põhjapaneva muudatuse mainitud tööstustegevuses tõi uute liiklemisteede avamine. Teatavasti ei omanud Peterburi jäävaba sadamat. Tungiv tarvidus ühendada Peterburit kaubanduse huvides mõne jäävaba sadamaga oli olulisemaks põhjuseks Tallinna–Peterburi vahelise raudteeühenduse loomisel. See projekt teostus 1870. aastal. Mõni aasta hiljem avati harutee Tapa–Tartu ning 1889. aastal pikendati see Riiani.
Aastal 1900 avati kitsarööpmelise raudtee ühendus Tallinna–Viljandi, mis omakorda oli Pärnu–Viljandi raudtee jätkuks. 1. augustil 1901 algas Viljandi ja Tallinna vahel alaline rongiliiklus. 166 km pikkune teekond kestis 10,5 tundi! 1903. aastal avati liikluseks Tallinna–Haapsalu laiarööpmeline raudtee.
Millist suurt mõju need uued liiklemisteed avaldasid tööstuslikku tegevusse Eesti territooriumil, nähtub järgnevast: 1881. aastal tegutsesid Tallinnas näit. 1 paberi-, 1 klaasi-, 1 küünla-, 2 seebi-, 1 piirituse- ning äädikavabrik, 2 piiritusevabrikut, 1 piirituse- ning pärmivabrik, 6 õlletehast, 2 mineraalvetevabrikut, 1 makaroni- ja 1 sigurivabrik, 2 puuvillavabrikut ja 1 villakraasimis-, 1 tuletiku- ja 1 tubakavabrik, – seega kokku 24 vabrikut. 1889. aastal aga oli Tallinnas juba 101 vabrikut.
20. sajandi algul arenes tööstuslik tegevus veelgi hoogsamalt.
Eriti suureks paisus tööstustegevus Maailmasõja aastail, mil peagu kõik tööstusharud Eesti territooriumil töötasid täie koormusega, täites esijoones riiklikke tellimisi.
Murrangu tööstusse tõid revolutsiooni- ja Vabadussõja aastad, veel enam aga riiklik iseseisvus.

Tööstuse arenemine kriisini
Revolutsiooni ja Vabadussõja tagajärjel oli tööstuse seisund meie iseseisvuse algaastail väga raske. Peagu kõik suuremad tööstusettevõtted seisid: kuues suuremas metallitööndusettevõttes, kus sõjaeelne tööliste arv ulatus üle 16 000, oli see arv langenud alla 2000. Tekstiiltöönduses töötas enne sõda ligi 20 000 töölist, nüüd aga oli nende arv vähenenud 6000-ni. Tõsi küll, tööstuse üleminekut uude olundisse pehmendas tunduvalt tegevuse raugemine ja tööliste arvu vähenemine juba revolutsiooni- ja okupatsiooniajal, mil suur osa Venemaalt pärinevaist töölisist siirdus tagasi oma kodumaale. See asjaolu vähendas tööliste üldarvu iseseisvuse algaastail ning ühtlasi ka tööpuuduse teravust. Olemasolevate tööstusettevõtete tegevusse rakendamine endises ulatuses ei olnud võimalik. Vene suurriigi tellimiste kohaselt organiseeritud tööstus oli kaotanud turu; neid kaupu, mida tööstus võis anda, tarvitas siseturg vähe; rahva ostujõud oli sealjuures langenud kaugelt alla sõjaeelse taseme. Teiselt poolt aga vajas siseturg hädasti rida kaupu, mida olemasolevad tööstusettevõtted seni ei olnud üldse valmistanud. Selline olund põhjustaski meie tööstuse struktuuris mitmeid ümberkorrastusi.
Majandusliku ja poliitilise murrangu tagajärjel kaotas tööstus ka suure osa oma tegevuskapitalist. Väliskapital hoidus Eestist kõrvale, sest Eesti seisund välismaisis rahandusringkonnis polnud veel võitnud usaldust. Noil aastail Eestis tekkinud kapital oli väike ning suuremalt osalt spekulatiivse iseloomuga, sest püüdis teotseda peamiselt lühiajaliste tehingutega kaubanduse alal.
Tööstuse elustamiseks tuli anda suuremal mõõdul krediiti riigi ressurssidest. Selles suhtes hakkas tähtsat osa etendama Eesti Pank, kelle laenudest etendasid domineerivat osa laenud tööstusele. Nii selgub Eesti Panga laenude liigitusest 1921. aasta lõpul, et 1 miljardi 355 miljoni marga suurustest laenudest oli antud tööstusele 592 milj. marka ehk 43,6%, kaubandusele 303 milj. marka ehk 22,3% ning ühistegevusele 121 milj. marka.
Esialgu arvati, et tööstuse elustamiseks jätkub lühiajalisest krediidist. Peagi aga selgus, et tööstuse taasülesehitus võis teostuda ainult aeglaselt, kohanedes muutunud olukorraga. Nõudmine pikaajalise krediidi järele kasvas, seda enam, et kapitalikogumise protsess tööstuses endas toimus alles tagasihoidlikes piires.
Laenukapitali andmine tõi tööstusse teatava elustumishoo, mis avaldus peamiselt uute tööstusettevõtete asutamises, kuid samuti ka endiste suurtööstusettevõtete tegevuse laienemises. Selle protsessi iseloomustuseks piisab, kui tuua mõned arvud tööstusettevõtete liikumisest tööstusliku ettevõtlikkuse aktiivsemail aastail.

Tallinn. Raekoja plats. Platsil on näha „kergesõidu jõuvankrid”.

Tööstusettevõtete arvu liikumine aastatel 1920–1924 pakub iseloomustavat pilti pealesõjaaegsest ajajärgust: väiketööstusettevõtete arv, millel oli soodus pind teotsemiseks sõja ajal ning eriti esimesil sellele järgnevail aastail, kahanes, seevastu aga suurenes suur- ja kesktööstusettevõtete arv. Uuestiasutatud tööstusettevõtteist põhines suurem osa üsna nõrkadel kalkulatsioonidel, sattus laenude piiramisel raskustesse ning likvideerus. Aastad 1925 ja 1926 olid tööstuses stabiliseerumisajastuks ja neil aastail kujunenud olukord kestis kuni kriisini (1931).
Krediidipoliitiliste korralduste kõrval soodustati tööstuse arengut ka tollipoliitika abil. Iseseisvuse algaastail tehti suuri pingutusi riigi eelarve tasakaalustamiseks, kusjuures tollitulud etendasid tähtsat osa. Tolleaegsed tollid kandsid seega esijoones fiskaalset iseloomu. Kuid fiskaalseil kaalutlusil sisseseatud tollid avaldasid tööstuse arengusse siiski väga soodsat mõju. 1919. aastal pandi kehtima okupatsioonivõimude tollitariifi asemel Vene-aegne, mis oli kehtinud Maailmasõja algul, kusjuures aga muudeti tollimäärasid ning arvutati rublad ümber markadeks. Sel tariifil oli väliskaubanduse korraldamisel siiski üksnes kõrvaline tähtsus, sest Eestis oli tol ajal kehtimas litsentsisüsteem (1919–1921). Kuigi Eesti marga kurss tollal langes, alandati 5. novembril 1919 tollimäärasid. Riigi eelarve viidi 1920. a. lõpule 630 milj. margalise puudujäägiga. Säärases olundis selgus iseenesest tollide tõstmise hädavajalikkus. See teostatigi 1920. a. lõpul, mil tollid tõsteti kuni 120-kordseks. See tollikõrgendus andis soovitud finantsilisi tulemusi ning võimaldas ka litsentsisüsteemi kaotamise. Mainitud tollimäärade maksmapanekul esines meie tollipoliitikas esmakordselt nähtus, et tööstusele pöörati erilist tähelepanu. Selle kaitseks arvati tollimäärad umbes 10–30% kaupade tolleaegseist hindadest. 1. mail 1921 astus jõusse uus tollitariif, milles paljudel juhtudel tollimäärasid vähendati, seevastu luksusesemete tolle aga tõsteti 100%-ni. ühtlasi tõsteti mõningate kaupade tolle, et kaitsta kodumaist tööstust välismaise võistluse vastu. 1924. aastal võeti tollitariifis aluseks meetermõõdustik ning määrati tollid kuldfrankides. See tariif arendati juba kindlajooneliselt kaitsetolli vaimus. Esimene tollikõrgendus toimus 3. juunil 1924; see langes parajasti ühte Tallinna messi ja samal ajal toimuva „Eesti Nädalaga“. Kõige selle esitamine, mida kodumaine tööstus võib valmistada, õhutas mõtet kaitsta seda välismaise konkurentsi vastu veelgi tõhusamate tollikõrgenduste abil. 4. juulil 1924 tõstetigi tolle uuesti, mis üksikute kaupade suhtes kandis koguni juba keelutolli iseloomu. Pärast seda jäi tollitariif pikemaks ajaks muutmata. 15. septembril 1928 tunnistati kehtiv tariif minimaaltollitariifiks ning sellele lisati vastav maksimaaltariif määradega, mis olid 50% kõrgemad minimaaltariifi tollimääradest. Uued tollikõrgendused järgnesid 14. septembril 1929, nimelt naha- ja tekstiiltöönduskaupade alal. Kriisiaastail toimusid uued tollikõrgendused ja muud toomakitsendused, mis kodumaisele tööstusele pakkusid tõhusat kaitset välismaise võistluse vastu.

Tallinn. Raekoja plats.

Vastavalt siseturu muutunud olukorrale ning uutele välisturgude nõudeile toimusid Eesti tööstuses tunduvad struktuurilised ümberkorrastused.
Toodangu osatähtsuselt kogutoodangust osutasid langusssuunda kivide ja muldade ümbertöötamine, metalli-, puu- ja nahatööndus. Osatähtsuselt tõusid keemia-, tekstiili- ja paberitööndus.
Kivide ja muldade ümbertöötamine läks tagasi tsemendi- ja savitöönduse arvel. Seevastu näitas klaasitööndus tähelepanuväärivat tõusu.
Metallitööndustoodangu osatähtsus vähenes mõnede vanade suurtehaste likvideerimise tagajärjel (likvideeriti kaks suuremat ettevõtet – Vene-Balti ja Peetri tehased). Teistest suurettevõtetest piirasid tegevust A./S. Dvigatel, Volta, Tegur ja Lellep. Оmа tegevust laiendas (osalt riiklike tellimiste arvel) A./S. Fr. Krull. Kõigis neis ettevõtetes ulatus 1924. aastal töötundide arv kokku 2,9 milj. ja 1931. aastal 2,1 miljonini. Jättes kõrvale A./S. Fr. Krulli tegevuse, saame tagasiminekut 74%. Ka nahatöönduse tegevus vähenes.
Keemiatööndustoodangu osatähtsus tõusis tegevuse laienemise tagajärjel põlevkivitöönduses.
Teistes tööstusharudes oli olnud tunduvaid ümberrühmitusi, üldsuunas aga tõusis toodang kui ka toodangu osatähtsus tööstuse kogutoodangust.
Suurem osa meie tööstusharudest ei näita kuigi suuri muutusi oma tootmise korrastuses. Suuremad muutused toimusid vaid keemia-, metalli- ja tekstiiltöönduse alal. Neis tööstusharudes suurem osa endisi suurettevõtteid, mis töötasid veel 1924. aastal, vähendasid tootmist või jäid hoopis seisma, asemele aga tekkis rida väiksemaid erialaseid ettevõtteid. Endised suurettevõtted olid sunnitud muutunud olukorras üsna tunduvalt piirama oma tegevust.
Tööstustegevuses olid kolm kriisieelset aastat – 1928/30 – kõige aktiivsemad. Lahedad krediidiolud 1928. aastal ja soodus konjunktuur põhjustasid tunduva tõusu sel alal. 1929. ja 1930. aasta esimesel poolel püsis tööstustegevus üldjoontes samal kõrgusel, kuid 1930. aasta teisel poolel ilmnes juba kriisi mõju.

Kriisi mõju tööstusse ja areng pärast kriisi
Majandusliku kriisi mõju Eesti tööstuses avaldus esijoones toodangu languses, tagasiminekus tööstuskaupade turustamises ja tööliste arvu, tööaja ning palkade vähenemises.
Tööstuse tegevus, koondudes pidevalt 1930. aasta teisest poolest alates, langes madalaima seisuni 1932. a. Suurtööstuse toodangu netoväärtus langes aastatel 1929.–1932 ligi 20%, töötanud isikute arv vähenes samas ajavahemikus 17%, töötundide arv 26% ning makstud töötasu kogusumma 30% võrra.
Suuremat tagasiminekut võis märgata puuvillatöönduses. Seda põhjustasid esijoones viima raskused. Siseturul võis tooma osaline piiramine tuua kergendust vaid vähesel määral, sest rahva ostujõud oli madalate põllumajandussaaduste hindade tõttu tunduvalt langenud. Puuvillatöönduses langes töötajate arv aastatel 1929/32 vahemikus üle 37%.
Puutöönduse tegevuses toimus samuti suur langus. Metsamaterjali eksport N. Vene dumpingu ja Inglise tööstuse kriisi tõttu langes aastatel 1929/32 84%.
Paberitööndus kannatas hindade languse ja Inglise naeltes tehtud lepingute tagajärjel (kursikaotused naelsterlingi kullastandardilt loobumise tõttu 21. septembril 1931). Võistluses välisturgudel tõusis Soome ja Rootsi viimsel tööstusalal nende maade valuuta languse tõttu.
Metallitöönduses jäi tegevus väga vaikseks, sest ostujõud langes üldiselt ning uusi tellimisi ettevõtete sisseseadude valmistamisteks ei tehtud sise- ega välismaal. Rahapuuduse tagajärjel oldi ka riiklikkude tellimistega äärmiselt tagasihoidlik.
Tagasiminek avaldus samuti tuletikutöönduses, naha- ja tsemenditöönduses. Ainult üksikud alad näitasid tõusu, nimelt need, mille toodang läks pea eranditult siseturule, nagu toidu- ja maitseainete- ja kehakattetööndus. Sellest võis järeldada omamaiste tööstuskaupade tarvituse suurenemist, mida soodustas osalt väliskaupade tolli tõstmine ja mõningate kaupade tooma keeld.
Eriti teravalt hakkas end tunda andma tööpuudus. Töötute arv tööbörside andmeil oli 1. veebr. 1929 4624, 1. veebr. 1931 5246, 1. veebr. 1933 aga juba 16 511.

Taamal hotell Palace (avatud 16. jaan. 1937). Esiplaanil „kergesõidu jõuvanker”.

Seisaku tööstuse tegevuse languses tõi 1933. aasta. Tegevuse madalaim tase saavutati juunikuus. Peagu kõik tööstusettevõtted olid juba viimse võimaluseni piiranud tööliste arvu ja tööaega ning täitsid vaid hädavajalikumaid tellimisi. Mõned tööstusettevõtted seisid tarviduse ees lõpetada ajutiselt oma tegevus. Kuid siis tuli pööre. Eesti kroonikursi langetamine ning viimine endisse suhtesse Inglise naelaga sama aasta juuni lõpul tekitas mõningaid muudatusi seniseis majanduslikes vahekorris. Vääringu langus lubas nimelt parandada kulude ning tulude suhet niivõrd, et tööstus ja ka teised tootmisalad võisid luua väärtusi, ilma et neisse rakendatud kapitalidest oleks tulnud võtta kahjude katteks lisa. Selles peamiselt avalduski krooni ümberhinnangu otstarbekohasus rahvamajanduse seisukohalt.
Paranemine tööstustegevuses 1933. aasta teisel poolel arenes aegamööda, seda hoogsamalt aga 1934. aasta jooksul. See avaldus kõigepealt tööliste arvu suurenemises. Tööliste üldarv tõusis üldsummaliselt 4321 isiku võrra eelmise aasta vastu (14,4%). Sellist suurt aastavahelist tõusu inimtööjõus pole meil enam olnud kümne aasta jooksul. Tõus oli tähelepanuväärivalt suur eriti puutöönduse rühmas – ses töötajate arv suurenes 44,8% võrra. Paralleelselt töötajate arvu suurenemisega tõusis 1934. aastal tunduvalt ka töötundide arv – 24,4% võrra. Suurtööstuse netotoodang tõusis 46,5 milj. kroonilt 1933. aastal 54,6 milj. kroonini 1934. aastal.
Tööstuse olukorra paranemine andis end tunda ka tööstuskaupade ekspordi suurenemises. Öeldu käib esijoones meie lauatehaste, samuti ka tekstiil- puu-, paberi- ja metallitöönduse kui ka muude tööstuskaupade kohta. Elustumine leidis aset ka siseturu jaoks töötavais tööstusettevõtteis. Selleks aitas kaasa rahva ostujõu paranemine siseturul. Ostujõu tõusu siseturul põhjustas enne kõike põllumajandusviima elustumine, eriti aga viimahindade paranemine. Põllumajanduse osale tuleb juurde arvata ka enamtulemid ühenduses metsasaaduste viimaga. Nii tundub, et rahva ostujõu paranemine toimus suuremal määral põllumajanduses, mille tõttu siseturutööstus võiski saavutada suuremat läbikäiku.
Kriisiaastail teostunud majanduspoliitiline murrang omavarustamise sihis võimaldas enam tööstustooteid mahutada siseturule.
Olulisemaks teguriks tööstusliku tegevuse taaselustumisel oli tootmiskulude ja müügihindade suhte paranemine. Näiteks kujunes metsatöönduses tootmiskulude pinge 1932. ja 1933. aasta esimesel poolel äärmiselt teravaks. Teostatud vääringupoliitilise murrangu ning mõnede teiste tegurite tõttu (turukonjunktuuri paranemine) alanes tootmiskulude pinge lauatehastes märgatavalt ning tootmistegevus tõusis, öeldu kehtib ka paberi-, tselluloosi-, klaasi- ja tsemenditöönduse kui ka muude tööstusharude kohta.
Kõigi nende tegurite mõjul arenes tööstuslik tegevus aastatel 1934/35 hoogsalt, nii et juba saavutati ja koguni ületati kriisieelne kõrgseisu tase. Töötajate arv oli suur- ja kesktööstuses 1. detsembril 1935 – 44 034, 1934. aastal 36 649, 1929. aastal aga 36 020. Samuti tõusis töölistele makstud palga kogusumma 18,9 milj. kroonilt 1934. aastal 22,0 milj. kroonini 1935. aastal. Suurtööstuse netotoodang suurenes vastavalt 54,6 milj. kroonilt 61,6 milj. kroonini. 1935. aastal elas tööstus läbi ka tunduvaid sisulisi muutusi. Ümberorienteerumine siseturu varustamise suunas toimus senisest palju suuremal määral. Ka eksporditööstuses oli sisulisi muutusi, näit. tekstiil- ja metsatöönduse osatähtsus vähenes, kuna põlevkivisaaduste ja kunstsarve osatähtsus suurenes.
1935. aastal tööstuses saavutatud hoogsama tegevuse tase põhjustas tööstuse ümberkorrastuse elunõuete kohaselt. Uusi investeerimisi tehti üksnes mõõdukas ulatuses vastavalt siseturu struktuurile.

Tööstuskaupade turustamine
Tööstustoodangu all vaatleme suurtööstuse toodangut, sest viimane on meil kogu tööstuse toodangus määrava tähtsusega ning selle kohta käiv andmestik on täielik. Kesk- ja väiketööstus teatavasti mahutab kogu oma toodangu siseturule.
Siseturu osatähtsus on tööstustoodangu mahutamisel liikunud aastatel 1928/32 tõusu suunas. Kui 1928. aastal töötanud isikute üldarvust töötas siseturu jaoks 62%, siis 1932. aastal suurenes see arv juba 74%-ni; tööstuse netotoodangust läks 1928. aastal siseturule 62% ja 1932. aastal juba 81%. Järgnevail aastail, 1933/34, toimus väike suunamuutus: siseturu osatähtsus langes nii toodangu netoväärtuselt kui töötanud isikute arvult. 1935. aastal tõusis siseturu osatähtsus tööstustoodangu mahutamisel uuesti: tööliste üldarvust töötas mainitud aastal 70% siseturu jaoks.
Aastatel 1928–1932 on välisturu osas märgata langust: 1928. aastal töötas tarvitajaile välismail 38% meie tööstuses töötanud isikuist, 1932. aastal ainult 26%. Järgneval kahel aastal (1933 ja 1934) osutas välisturu osatähtsus tööstustoodangu mahutamisel tõusu, 1935. aastal aga jälle väikest langust 30%-ni (töötanud isikute arvu suhtes).

Tallinn. Balti jaam.

Siseturu osatähtsus meie majanduselus tööstustoodangu mahutamisel oli kõige suurem aastal 1932 (kriisiaasta). Välisriigid võtsid tol ajal tarvitusele vastastikuseid kitsendusi väliskaubanduses, ühtlasi langes meie tööstuse konkurentsivõime, mistõttu ka meie tööstuskaupade eksport pidi vähenema.
See näitab, kui suurt tähtsust etendab siseturg Eesti tööstustoodangu mahutamisel. Juba 1928. aastast alates ei ole siseturu tähtsus vähenenud, vaid tõusnud. See nähtub nii tööstuse siseturule minevast netotoodangust kui ka töötavate isikute arvust. Kodumaine tarbijaskond võimaldas aastatel 1928/33 leida aastas tööd keskmiselt 18 500-le meie suurtööstuses teotsevale isikule. See arv on püsinud sel ajastul võrdlemisi muutumata tasemel hoolimata kriisiaegsest surutisest. Viimasel kahel aastal suurenes siseturu tähtsus veelgi: 1934. aastal töötas siseturu tarvitajaskonnale 19 889 isikut, 1935. aastal aga juba 22 260; viimane arv ületab kaugelt kriisieelset taset.
Seevastu välisturu osatähtsus on kõikuva iseloomuga ning näitab viimaseil aastail üldist langussuunda.
Meie tööstuse tegevus suundub seega järjest enam siseturu tarviduse rahuldamise poole. Viimaseil aastail kaks kolmandikku tööstustoodangust läks siseturule ja üks kolmandik välisturule.
Siseturu osatähtsuse suurenemisele tööstustoodangus andis tõuke esiteks maailma majanduskriisi süvenemine, mis muutis meie tööstuskaupade müügi välismaale aina raskemaks, – seepärast tuli pöörata enam tähelepanu siseturule. Teiseks tuli välisvaluuta puudusel pidurdada importi, mis meil teatavasti koosnebki peamiselt tööstuskaupadest ja tooraineist. Pidurdamine toimus esijoones tarvituskaupade osas. Seega tuli meil enestel hakata valmistama mitmesuguseid kaupu siseturu rahuldamiseks.
Kahtlemata on tööstustoodangu siseturule mahutamise suurenemisel teatud piirid. Me ei saa täielikult pidurdada välismaiste tööstuskaupade importi mitmel alal, sest vastasel korral välisriigid ei ostaks meilt näiteks põllumajandustoodangu jääke. Laiendades kodumaise tööstuse tootmistegevust ei tule seega püüda valmistada kõike ise, mida vajab siseturg. Tööstuse tootmistegevus peab arenema ainult neil aladel, kus selleks on tarvilikke eeldusi.

Transport
Raudteede areng
Eesti Vabariigi laiarööpmelised raudteed, mis on meile jäänud end. Vene riigi pärandina, on ehitatud ligi 70 aastat tagasi. Nimelt anti 1868. aastal. Eesti rüütelkonnale kontsessioon Balti raudtee ehitamiseks ning tee avati 24. okt. 1870. Kitsarööpmelised raudteed ehitati osade kaupa: Pärnu–Valga–Viljandi haru ehitamiseks anti luba 1894. aastal, Viljandi–Tallinna ja Türi–Paide haru avamiseks 1898. aastal, Nõmme kindluse teeharu avati 1916. aastal ja Tamsalu–Paide teeharu ehitamist alustati 1917. aastal.
Iseseisvuse tulekul riigiraudteede peateede pikkus võrdus 793,9 km-ga; sellest laiarööpmelisi teid 655,3 km ja kitsarööpmelisi 138,6 km. Peale selle jäi Eesti piiridesse Esimese Juurdeveo Seltsi kitsarööpmelisi raudteid 262 km; need omandas riik ostu teel 1923. aastal.

Tallinn. Valli tänav (selle ees lobudike kohal Pärnu mnt).

Võõrailt võimudelt ülevõetud raudteede võrk oli mitmes osas jäetud hooletusse ning sõja ajal paljudes kohtades saanud tugevasti kannatada. Seepärast tuli iseseisvuse esimesil aastail töötada peamiselt ehituste, teede ja sildade kordaseadmise kallal. Varsti aga tuli asuda ka raudteevõrgu täiendamisele vastavalt uuele olundile, püüdes korraldada liiklemist ka neis maakohtades, kus see puudus. Olgu siinkohal toodud tähtsamad raudteed, mis ehitati iseseisvusajal: Tartu–Petseri vaheline raudtee, millega loodi soodsam ühendus meie rahvarikkama ja jõukama riigiosaga, lühendades ühtlasi kaugust Tallinna–Petseri vahel 92 km võrra; Rapla–Virtsu teeosa, mille ehitamisega elustati seni raudteist kaugel asetsenud maanurga majandust ning loodi soodsam ühendus Saaremaaga; Lelle–Papiniidu teeosa ehitamisega lühenes Tallinna–Pärnu vaheline kaugus 104 km võrra, mis vähendas tunduvalt veokulusid ning võimaldas senise 16 tunni asemel sõita seda vahemaad 4½ tunniga. Selle töö tulemusena on ekspluateerimisel olevate riigiraudteede peateede pikkus järgmine: laiarööpmelisi 771,8 km ja kitsarööpmelisi 674,8 km, kokku 1446,6 km. Seega on riigiraudteede peateede pikkus peagu kahekordistunud.
Võrreldes Eesti raudteevõrgu tihedust teiste riikide omaga, näeme, et Eestis tuleb 1 elaniku kohta 1,28 m raudteed (Saksamaal kõigest 0,81 m, Poolas 0,62 m, Prantsusmaal 1,02 m, Leedus 0,72 m). See seik on muidugi tingitud hõredast rahvastikust Eestis. Kui aga võrdleme raudteede pikkust maa-alaga, siis jääb raudteevõrgu tihedus Eestis teistest riikidest kaugele maha: nii tuleb raudteed 1 ha maa-ala kohta Eestis kõigest 0,30 km, Saksamaal 1,14 km, Poolas 0,53 km, Inglismaal 1,28 km, Belgias koguni 1,69 km.
Kui alustati raudteede ekspluateerimise korrastust, siis püüti rakendada raudteed eeskätt oma maa ja rahva üldhuvide teenistusse kodumaiste olude kohaselt ning teha kõik selleks, et raudtee ja selle asutised oleksid rahvale kättesaadavad. Millisel määral seda on suudetud saavutada, näitab juba seegi, et jaamade ja peatuskohtade arv on kitsa- kui ka laiarööpmelistel teedel suurenenud üle 100%. Aastatel 1923./24 oli laiarööpmelisel teel jaamu ja peatuskohti 62, kitsarööpmelisel 49, kokku 111. Nüüd on jaamu ja peatuskohti laiarööpmelisel teel 135 ja kitsarööpmelisel 106, kokku 241. Märkida tuleks ka postiagentuuride koondamist raudteejaamadesse raudteeteenijate juhtimise ja teenimise alla, reisirongide liikumise muutmist palju sagedamaks, liiklemise kiiruse tõstmist jne.
Raudtee korrashoiuks, tema varanduste täiendamiseks ja uute raudteede ehitamiseks kulutati aastatel 1919–1935 jooksul üle 73 milj. krooni. Neid summasid kaeti korraliste krediitidega ligi 67%. Uudselt on raudteedesse investeeritud ümmarguselt 20 milj. kr. Raudteed on iseseisvuse algusest kuni 1. juunini 1935 andnud riigile puhaskasu umbes 20 milj. krooni. Kui lahutada see summa riigilt saadud erakorralistest krediitidest (23,7 milj. kr.), siis näeme, et raudteed on saanud riigilt uute raudteede ehitamiseks ja endiste uuendamiseks ning kordaseadmiseks ainult umb. 3,7 milj. krooni.
Raudtee varanduste väärtus määrati aastatel 1930./31 72,9 milj. krooni. suuruseks. Arvestades vahepeal juurdeehitatud raudteid ja täiendavalt hangitud varandusi, võib raudteede väärtust arvata umbes 85,0 milj. krooni suuruseks.

Laevandus
Et üle 60% Eesti riigipiirist moodustab meri, on laevanduse arenemiseks olemas soodsad eeldused. Enne Maailmasõda, 1. jaanuaril 1913 võrdus Eesti sadamate alla kirjutatud kaubalaevastiku tonnaaž ümmarguselt 42 000 brutoregistertonniga. Peaosa sellest moodustasid purjekad. Maailmasõja ajal sai Eesti kaubalaevastik kannatada eriti purjekate suhtes, milledest paljud lasti vaenlase poolt põhja. Hoolimata sellest oli iseseisvuse algaastaiks Eesti kaubalaevastiku tonnaaž siiski suurenenud; seda põhjustasid kaubalaevastiku vabad arenguvõimalused. 1922. aastal oli kogu laevastiku suurus juba ligi 55 000 brt. Kuni 1927. aastani oli kaubalaevastiku, eriti aurikute juurdekasv võrdlemisi aeglane. Aastatel 1925–1926 võisime täheldada koguni väikest kahanemist.

Tallinna sadam.

Alates 1927. aastast hakkas laevastiku tonnaaž hoogsalt suurenema, seda peamiselt aurikute osas; kuid purjekad, mootorpurjekad ja mootorid, ehk küll nendegi tonnaaž pisut suurenes, lähevad hävimisele; sama nähtust võime tähele panna ka välismais.
Kaubalaevastiku hoogus iive kestis kuni 1930. aasta teise pooleni. Seda iivet soodustas kahtlemata ka laevade hüpoteegi seadus, mis võimaldas laevade peale saada laenu nii sise- kui välismaalt, siis veel 1926. aastal asutatud fond, kust saadi erapankadega võrreldes odavamat laenu. Omalt poolt aitasid selleks kaasa ka võrdlemisi rahuldavad laevasõiduaastad 1928. ja 1929.
1. jaanuariks 1931 koosnes Eesti kaubalaevastik 460 laevast 108 200 brt-ga. Kui arvata siia juurde ka sisevete laevad, siis võrduks üldtonnaaž 112 700 brt-ga.
Järjest teravneva majanduskriisi mõjul vähenes kaupade vedu ja liikumine nii meil Eestis kui kogu maailmas. Seda võis märgata eriti merekaubanduse alal. Raskused Eesti laevanduses ilmnesid eriti mõjuvalt peale Inglise ja Skandinaavia vääringu langust kullaaluselt. Selle tagajärjel langesid prahihinnad umbes 25–30% võrra, mille tõttu vähenes laevade teenistus kui ka nende väärtus.
Eesti laevanduse seisukorda aitas parandada krooniväärtuse ümberhinnang 1933. aasta juunis, mis võimaldas laevadel vähemalt toime tulla ots-otsaga. Selle tagajärjel peagu kogu Eesti kaubalaevastik võis asuda hoogsamalt tööle ning töötada rahuldavalt ka järgnevail aastail. Viimasel ajal on kaubalaevastiku maht tunduvalt suurenenud. Merekaubalaevastiku maht kasvas näiteks 1935. aasta jooksul eelmise aastaga võrreldes ligi 18 000 brt võrra, tõustes 1. jaanuariks 1937 143 298 brt-ni. Kaubalaevastiku suurenemist 1935. aastast alates soodustas arvatavasti Pikalaenu Pangas avatud 4% laevasõidukrediit. Juurde on ostetud esijoones aurikuid; kahanesid peamiselt purjekad. Koos sisevete laevadega, mille maht viimaseil aastail on natuke suurenenud, oli käesoleva, 1937. aasta 1. jaanuariks kogu Eesti kaubalaevastiku maht üle 152 000 brt.
Kogu laevastiku väärtust hinnatakse meil üle 10 milj. kr., kusjuures aastane brutotulem välisrahas on umbes 10,2 milj. kr., millest jääb välisvaluutana vähemalt 40% Eestisse. Sellest selgub, kui suur rahvamajanduslik ja riiklik tähtsus on meie laevandusel.

Autotransport
Alles iseseisvuse algaastail hakkasid mootorsõidukid muude liiklemis- ja veovahendite hulgas Eestis omandama suuremat tähtsust, ent seda esiti peamiselt linnades. Maal jäid mootorsõidukid esialgu ikka veel harulduseks. 1922. aastal oli liikvel üldse 473 autot ja 172 mootorratast. Järgnevail aastail kasvas mootorsõidukite arv pidevalt ning hoogsalt ja sõiduautode suhtes eriti. 1925. aastal oli liikvel juba 1001 autot ja 318 mootorratast. Sõiduautode elavat ostmist põhjustasid muu seas kahtlemata väljavaated tulemite saavutamiseks taksiautode pidamisel ning soodsad maksutingimused sõidukite omandamises üldse. Kriisiaastail tuli mootorsõidukite juurdeostus väike tagasiminek, kuid viimaseil aastail on jõuvankrite arv uuesti pidevalt tõusnud. 1. aprillil 1936 võrdus liikvel olevate mootorsõidukite üldarv 4996-ga, kusjuures sõiduautosid oli 2037, veoautosid 1445, autobusi 212 ja mootorrattaid 1211. Viimaste aastate hoogus mootorsõidukite kasv tulenes peamiselt veo- ja sõiduautode arvu suurenemisest. [1940. aastaks oli Eestis registreeritud 3618 sõiduautot, 2476 veoautot, 289 autobussi ja 3607 mootorratast.]

Tallinn. Vabadusplats. Taamal kino Gloria Palace. 900-kohaline kinoteater avati 5. okt. 1929 ja tegutses kuni 1940. aastani.

Raudteevõrgu kõrval etendab autobussiliinide võrk tähtsat osa. Praegu katab autobussiliinide võrk maad märksa tihedamini kui raudteede oma: autobussiliinide pikkus on suvel 4 korda suurem raudtee omast. Nii on autobuss meie siseliiklemises tõusnud tähtsale kohale ja on sageli tunduvaks täienduseks raudteele, sest ta peab korralist ühendust ka seal, kus puudub raudteeühendus.
Esimesed autobussiliinid avati Eestis 1922. aastal, mil oli liikvel vaid mõni üksik sõiduk. Järgneval, 1923. aastal asutati aga järsku suur hulk omnibussiliine juurde; sel ajal oli sõiduki omandamine järelmaksuga kergesti võimaldatud ja laenusaamine krediitasutisist hõlpus. Ühtlasi puudusid igasugu andmed liinide tasuvuse ja sõidukite kõlvulisuse kohta meie teedeoludes. See kõik tekitas põhjendamata optimismi. Juba järgmisel, 1924. aastal algaski kokkutõmbamine, mis kestis pidevalt 1926. aastani. Sellest aastast alates võib juba näha autobussiliinide mõõdukat kasvamist kuni kriisiaastateni, mil toimus ka sel alal väike kokkutõmbumine. Viimaseil aastail on autobussiliinide tegevus uuesti elustunud ning autobusside arv ja liinide pikkus kasvamas.
Suurem osa autobussiliine on ainult reisijate veoks; umbes kolmandik on segaveoliinid, kus veetakse peale reisijate vähemal määral ka kaupa; 5 liinil tänavu suvel toimus rööbiti reisijateveoga omaette kaubavedu.
On arvutatud, et suvesesoonil kestab autobussiliinide tegevus keskmiselt umbes 140 päeva ühe liini kohta. Talvel on tegevus tunduvalt väiksem, sest ühendusepidamine on harvem.
Autoveostuse kasustamine kasvab meil aasta-aastalt nii reisijate kui ka kaupade veo alal. Peab sedastama, et seda kasustamise tõusu on põhjustanud rohkem liikumise tihenemine autobussiliinidel, vähemal määral aga uute autobussiliinide juurdetulek.

Rahandus
Rahanduse arenemine kuni kriisiaastateni
Novembri algul 1918 peale Saksa okupatsioonivägede lahkumist Eesti territooriumilt seisis Eesti täiesti desorganiseeritud rahanduse ees. Käibel olid esialgu mitmesugused rahamärgid: Vene tsaarirublade kõrval ringisid okupatsiooniaegsed Saksa idamargad ja -rublad ning ka Soome margad. Sularaha varud, mis jäid Ajutise Valitsuse kätte peale Saksa võimude lahkumist, olid äärmiselt väikesed. Need ei võinud täita uue riigiaparaadi algelisemaidki nõudeid. Kogu maal oli suur puudus rahamärkidest. Käibele jäänud Vene tsaarirublad ei omanud enam mingit väärtust, kuid see ei takistanud suurt osa rahvast Vene rublasid eelistamast; viimaseid hoiti ja korjati, kuid kõiki teisi rahamärke – idarublasid ja -marku, ka Soome marku ning lõpuks käibele lastud Eesti marku – peeti hädarahaks, mida vastu tahtmist vastu võeti.

Eesti 10-kroonine rahatäht 1940. aastal. Krooni paberrahad olid nominaalis 5, 10, 20, 50 ja 100 krooni. Kuna 100 krooni võis olla kuupalk, siis seda paberraha eriti sageli ei näinud.

Nii valitses rahapuudus kogu maal. Valitsusel aga tuli korraga lahendada mitmesuguseid küsimusi: luua riiklikke ja sõjalisi organisatsioone, hankida varustust kui ka toiduaineid sõjaväele ja elanikele. Rahaministri esimeseks ülesandeks oli muretseda raha. Maapäev otsustas teha 23. novembril 1918 riigi otseseiks väljaminekuiks tarviliku sularaha saamiseks esimese siselaenu 5-% lühiajaliste võlakohustiste väljaandmise teel 30 milj. mk. suuruses. Laenusummasid võis maksta kõigi käibel olevate rahamärkidega, teatud kursi järgi. Rahamärkide puuduse kõrvaldamiseks anti Ajutise Valitsuse poolt 9. dets. 1918 Rahaministeeriumile õigus väljata riigikassatähti, mis pidid saama seaduslikeks maksuvahendeiks Eesti Vabariigi piirides ning millede eest vastutas riik kogu oma varandusega.
Need kassatähed ilmusid käibele märtsis 1919. Vahepeal, kuni riigikassatähtede ilmumiseni, lasti ajutiselt käibele seaduslike maksuvahenditena kogu Vabariigi piires eelmainitud 5%-lised lühiajalised võlakohustused. Neid võlakohustusi, kupüürides 50, 100, 200, 500, 1000, 5000 ja 10 000, võime teatud mõttes lugeda esimesteks Eesti rahamärkideks.
Kui märtsis 1919 riigikassatähtede käibele ilmumisega riik ise oli võimeline kõrvaldama rahamärkide puudust, kaotasid kõik teised rahad kehtivuse ning seaduslikuks maksuvahendiks jäid Eesti Vabariigis ainult Eesti margad, mis välja antud riigikassatähtedena ning rahadeks tunnustatud Vabariigi võlakohustistena (RT 1919, nr. 30/31). Hiljem, 17. jaanuaril 1920 kaotasid kehtivuse ka Vene ja ida-vahetusrahad (alla 1 rubla ja 1 marga). Sellest hetkest alates vabanes Eesti vääring lõplikult võõrastest rahasüsteemidest.
Emissiooni, krediidipoliitika ja üldise rahakäibe korraldamine nõudis ühist ning ühtlast juhtimist. Oli selge, et selle teostamiseks tuli luua iseseisev asutis. Nii pandi 24. veebruaril 1919 alus rahvuslikule keskpangale Eesti Pank, kellele anti õigus pangatähtede emissiooniks ning kelle ülesandeks seati raharingimise korraldamine ja vabade kapitalide investeerimine. Neist ülesandeist Eesti Pank asus täitma esialgu ainult viimast, nimelt investeerimisülesannet. Emissioonioperatsioonid jäid esialgu Riigikassa hooleks. Alles 1921. aasta märtsis hakkas Eesti Pank oma emissiooniõigust kasustama, suurendades seda aastast-aastasse. Riigikassa emissioon pandi seisma ning riigikassatähti hakati aeg-ajalt käibelt kõrvaldama ja pangatähtede vastu ümber vahetama.

Eesti töölised palgapäeva tähistamas. 1937. aastal oli töölise palk keskmiselt 80 krooni kuus, inseneril u 250 krooni, sama suurusjärgus ka direktorite-juhatajate palgad.

Pangatähed olid kindlustatud panga kullaga, välisrahaga, riigi väärtpaberitega, võlakohustistega, diskonteeritud vekslitega jt. väärtustega. Väljatud pangatähtede kogusumma pidi olema eelnimetatud väärtustega täielikult kaetud. Kuigi selles katte-eeskirjas loendatakse kõiksuguseid väärtusi, kujunes pangatähtede emissioon selliseks, et kattevaras etendasid peamist osa ikkagi vaid panga kulla- ja välisrahavarud.
Käibel olevate rahamärkide arv ja Eesti Panga laenud tõusid peagu rööbiti kuni 1923. aastani. 1923. aastal raharinglus vähenes 285 milj. marga võrra, laenud aga tõusid 1 miljardi 771 miljoni marga võrra. Sellest nähtub, et laenude suurendamine 1923. aastal ei toimunud mitte enam emissiooni suurendamise, vaid suuremal määral Riigikassa poolt Eesti Pangale kullas ja välisrahas hoiusummadena üleantud kattevarade arvel. Kui katteprotsent raharinglusest 1921. aastal moodustas 95%, siis 1923. aastal oli see juba alanenud 39,7%-ni. 1923. aasta septembris oli Eesti Panga kasustuses kattevarasid veel ainult 70,3 milj. marga väärtuses. Sel ajal hakkas Eesti marga kurss kõikuma. Et viimast hoida, tuli Eesti Panka Riigikassa reservidest uuesti avansseerida. Riigikassa kattevarad vähenesid 1922. ja 1923. aasta jooksul üle 2 miljardi marga, Eesti Panga varud aga suurenesid sama aja jooksul ainult 487 milj. marga võrra. Vahe – üle 1,5 miljardi marga – oli läinud laenudeks ja margakursi hoidmiseks.
Eriti nõrgaks jäid kattevarad 1924. aastal ning margakursi hoidmine tekitas raskusi. Oli vaja laenude andmist piirata ning osa laenudest tagasi tõmmata. Eesti Pangast antud laenude summa ulatus 1923. aasta lõpuks 4 miljardi 695 miljoni margani. Kuid esimesel katsel laenusid tagasi tõmmata selgus, et Eesti Panga portfell on tunduvalt koormatud mittelikviidsete laenudega. Osalt see oli tingitud varemast vähepainduvast laenupoliitikast, mille oli põhjustanud tolleaegne raske majanduslik seisund.
Kõigepealt vajas tööstus oma ülesehituseks suuremas ulatuses krediiti. Kuid ka põllumajandusele tuli anda krediiti seemevilja ja kunstväetiste ostmiseks. Selle asemel et laenusid piirata või koguni tagasi tõmmata, tuli neid häda sunnil veelgi suurendada. 1923. aasta lõpul alanud Eesti marga kursi langus (nov. $ = 350, dets. $ = 372 mk.) kestis edasi ka 1924. aasta esimesel poolel ning jõudis madalseisuni augustis: 1 dollar võrdus juba 460 margaga.
Sel ohtlikul hetkel teostati laenude valoriseerimine. 1924. aasta 20. juuni seadusega määrati kindlaks Eesti Vabariigi kuldraha ühikuks Eesti kroon, milles sisaldub 0,403226 g puhast kulda. Kuni selle kuldraha käimapanemiseni võidi vabal kokkuleppel sisemaal täitmisele tulevaid lepinguid sõlmida ja kohustisi väljata kroonides. Kõik maksud, mis tekkisid kroonides sõlmitud lepinguist ja kohustustest, tuli õiendada Eesti markades (riigikassatähtedes või pangatähtedes) kroonikursi järgi. Ka varem antud laene hakati arvestama kindla kursiga. See abinõu vähendas spekulatsiooni ja rahaturg muutus rahuliku­maks. Nii põllumajanduse kui ka tööstuse toodang ja eksport suurenesid hoogsalt ning 1924. a. lõpuks jõudis marga kurss määratud tasapinnale ($ = 375 mk.). Eesti Pank oli 20. juuni seadusega määratud seda kurssi hoidma stabiilsena kuni lõpliku rahareformi teostamiseni.

Seltskond viinalauas.

Järgnevail aastail margakursi hoidmine enam suuremaid raskusi ei tekitanud. Kursi kindlustamisel aitas tunduvalt kaasa välisvaluuta sissetoomine Tallinna linna laenu ja Rootsi kaubakrediidi näol. Aastatel 1925–1927 püsis margakurss kindlana. Kattevarad suurenesid pidevalt.
1927. aastal oli rahanduse seisund niivõrd kindel, et võidi teostada raha- ja pangareform. Selle reformi läbiviimiseks tehti Rahvasteliidu toetusel välislaen 1 350 000 naelsterlingi suuruses, millest 1 miljon naelsterlingit anti Eesti Pangale ja ülejäänud osa riigi poolt ellukutsutud Pikalaenu Pangale. Rahaseadusega 3. maist 1927 loodi Eestis uus rahasüsteem. Uueks Eesti vääringuühikuks sai ,,kroon“, mille väärtus võrdus 100/248 g puhta kulla väärtusega. Kroon jagunes 100 sendiks. Käibel olnud marga väärtus loeti võrdseks ühe sendiga. Seaduslikeks maksuvahendeiks jäid Eesti Panga poolt väljaantavad pangatähed.
Peale rahaseaduse pandi kehtima Eesti Panga uus põhikiri (1. jaan. 1928). Eesti Pangal kui emissioonikeskpangal oli kaks suurt puudust. Esiteks juba asutamisel ta oli mõeldud mitte üksnes emissiooni-, vaid ka harilikuks krediitpangaks. See tekitas hiljem emissiooniasjanduses suuri raskusi. Pank ei suutnud hoida margakurssi riigi toetuseta. Teiseks jäi ta aja jooksul sõltuvaks Riigikassast, muutudes sisuliselt riiklikuks pangaks. Pangareformi ülesandeks oli nende puuduste kõrvaldamine. Pangareformis on eriti alla kriipsutatud järgmine põhimõte: Eesti Pank peab olema kõigepealt rahaväärtuse kaitsja. Eesti Pank sai uue põhikirja järgi ainuõiguse pangatähtede väljamiseks 25 aasta jooksul. Riik andis pangale üle oma emissiooni ja tasus selle ülevõtmise eest oma kulla ja välisraha reservidega. Panga ülesandeks jäi kindlustada oma tähtede kullaväärtust ja seks otstarbeks korraldada raharingimist ja krediiti. Kuid temalt võeti ära rahvamajanduse finantseerimise ülesanne. See pandi äsjaasutatud Pikalaenu Pangale. Viimane võttis Eesti Pangalt üle nn. „külmanud laenud“.
Pärast raha- ja pangareformi võime märkida rahanduses lahedamat olukorda. Eesti Pank alustas tegevust 1928. aastal uuendatud olukorras, evides enam kui kahekordseks kasvanud välisraha varu ja olles vabanenud pikaajalistest krediitidest. Aastaid 1928–1930 võime pidada üldiselt majanduse kõrgseisu ajastuks. Kuigi neil aastail väliskaubanduse bilanss kujunes passiivseks, suudeti seda katta täienenud välisvaluuta reservidega. See vähendas Eesti Panga laenude seisu ja emissiooni koondamine tasakaalustas valuutabilansi passivasaldo mõju.

Rahandus kriislaastail
Majanduskriisi mõju andis end selgesti tunda ka rahanduses. Rööbiti majandusalade tegevuse raugemisega vähenesid läbikäigud ka rahanduses. Rööbiti hoiusummade vähenemisega tuli koondada krediite.
Laenude seis pankades vähenes 1931.–1933. aasta alguseni 31%, aktsiapankades 36% ja ühispankades 17% võrra. Hoiused samal ajal vähenesid 30%, aktsiapankades 36% ja ühispankades 18%.
Hoiuste vähenemine tuleb panna peamiselt ebakindluse arvele rahapoliitika kujunemise suhtes: hoiusteomanike seas tekkis kartus oma raha saatuse pärast. Kriisi tagajärjel ilmnenud tagasiminek majandustegevuses aga vähendas ka tulemeid, ja puudujääkide katteks tuli kasustada varem kogutud hoiuseid.
Nagu kirjeldatud eespool, rajati rahaseadusega 1927. aastast Eesti vääring kullaalusele; Eesti Pank pidi omi tähti katma kullaga ja kulddeviisidega. Viimaste hulka kuulus ka naelsterling, mille loobumisega kullaaluselt 21. sept. 1931 see kaotas oma väärtusest umbes ühe kolmandiku. Seetõttu vähenes ka Eesti Panga kattevara, mis oli paigutatud peamiselt Inglise naeltesse. Kui augusti lõpul 1931 katteprotsent võrdus veel 57,2%-ga, siis sama aasta septembri lõpuks oli see langenud juba 50,7%-ni. Ühtlasi aga suurenesid nõudmised välisvaluuta järele ning vähendasid omakorda kattevaraseisu (detsembris 1931 võrdus katteprotsent juba 43,1-ga). Nüüd oli Eesti Pank sunnitud võtma tarvitusele kitsendavaid abinõusid välisvaluuta liiga kiire kahanemise vastu. Väliskaubanduse passiivsuse ärahoiuks ja välisvaluuta tagavarade kaitseks võeti Riigikogu poolt Vabariigi Valitsuse ettepanekul vastu 6. novembril 1931 kaupade impordi korraldamise ja 18. novembril 1931 välismaksuvahendite liikumise korraldamise seadus. Esimese seadusega pandi maksma üksikute kaupade kohta riiklik impordi ainuõigus, teisega keelati Eestis vabakauplemine välismaksevahenditega, kitsendati neis tehingute sõlmimist, nende hoidmist ning väljavedu.
Ometi ei suutnud kõik need abinõud kõrvaldada üha suurenevat pinget rahaturul. Suhtumises Tähendusprobleemisse tekkis kaks voolu – ühed soovitasid säilitada Eesti krooni kulla-alusel, teised aga järgneda Inglismaa ja Skandinaavia riikide eeskujule ning langetada kroonikurss. Ametlikult avaldatud seisukohtades rõhutati kindlat tahet hoida krooni endiselt kulla alusel.

Rahavääringu muutus ja rahanduse areng viimaseil aastail
Eesti krooni saatus muutus küsitavamaks, kui 18. mail 1933 astus ametisse uus (J. Tõnissoni) valitsus.
Viimases oli krooni ümberhindamise pooldajate mõju suurem kui varem. Juba 13. ja 15. juunil 1933 oli majandusministri juures asjatundjate nõupidamine, kus oli arutusel Eesti era- ja riigimajanduse seisund.
Oli selge, et Eesti majanduselus toimuvat tagasiminekut ei saanud panna koguulatuses ülemaailmse majanduskriisi arvele, vaid suurel määral oli see põhjustatud Eesti majanduse korrastuse puudusist ja majanduspoliitilist suunda määravaist tõekspidamisist. Kullaalusel hoitav rahavääring, mis kaupade hindu järjest alla surus, viis paratamatult majandusliku läbikäigu järjest suurenevale koondumisele. Ühes sellega kitsenesid ka rahva töövõimalused.

Restoranid kelnerile palka ei maksnud, ta pidi elatuma jootrahast. Asi oli isegi hullem – peremees nõudis kelneri jootrahast osa endale, nn bruhhiraha, mis pidi katma purunenud nõude hinna. Sõltumata sellest, kas nõusid purunes või mitte. Selline kooner oli eestlane!

Majandusliku tegevuse elustamisel näis olevat kõige mõjuvamaks abinõuks rahavääringu surumine madalamale tasemele, arvestades muidugi Eesti majanduse struktuuri ja erinevusi. 28. juunil 1933 võttiski Vabariigi Valitsus vastu määruse, mille järgi Eesti kroon langetati 35% võrra, s. o. Rootsi krooniga samale tasemele.
1933. aasta teisest poolest algaski paranemine nii põllumajanduses kui teistel majandusaladel. See kajastus muidugi ka rahanduses. 1934. aastal arenes tegevus rahanduse ja panganduse alal soodsalt. Usalduse tõus hoiusteomanike seas ilmnes 1934. a. eriti selgesti ning pankadel oli võimalik arendada tegevust rahulikus õhkkonnas.
Pankade tegevuse elustumine 1934. aastal avaldus silmapaistvalt passivaoperatsioonide alal ja ilmnes eeskätt hoiuste pidevas suurenemises. Möödunud teraval kriisiajastul pankadest väljavoolanud hoiused hakkasid jälle tagasi valguma pankadesse. Majandusliku elalvnemisega hakkas suurenema ka rahva tulu. Suurenenud tuludest osa kogunes jälle pankadesse hoiuste näol.
Aastatel 1934/1935 näitas raha hoiustamine ligikaudu ühtlast kasvu. Hoiuste netoseis tõusis 79,1 milj. kroonini 68,6 milj. kr. vastu eelmisel aastal. Aasta jooksul suurenes hoiuste summa seega 10,5 milj. kr. võrra (1934. aastal 11,2 milj. kr.).
Pankade aktivaoperatsioonide alal oli tegevuse kasv aastatel 1933/1934 tunduvalt väiksem kui passivaoperatsioonide alal, sest ettevõtjad ilmutasid tagasihoidlikkust uute investeerimiste puhul.

„Kergesõidu jõuvankri” tankimine. 1930. aastatel.

Selle suhtes leidis aset murrang 1935. aastal. Pidevalt kestev majanduslik tõus ja üldise olukorra stabiliseerumine olid soodustavaiks tegureiks lühi- kui ka pikaaegse krediidi nõudluse kasvule 1935. aastal. Era- ja riiklike pankade krediidid suurenesid 1935. aastal 22 430 tuhande kr. võrra, tõustes 264,7 milj. kroonini. Lisakrediite said kõik tähtsamad majandusalad. Suuremad summad läksid tööstuse (põlevkivi-, metalli-, tekstiiltööndus jne.), kaubanduse, ehitustegevuse, laevanduse jm. käsutusse.
Üldiselt arenes pangandus 1935. aastal soodsalt. Hoiustena juurdetulnud ressursse kasustati aktivaoperatsioonide arendamiseks, 1934. aastal aga kulus neist kaaluv osa passivaoperatsioonideks (võlaarvete kustutamiseks).
Ühes majanduse seisundi paranemisega arenes ka Eesti Panga tegevus viimaseil aastail lahedamais oludes.
Panga peaülesanne – rahaväärtuse kindlustamine ning selleks raharingluse ja krediidi korraldamine – leidis viimaseil aastail rahuldavat täitmist. 1933. aastal määratud krooni suhe Inglise naelaga püsis kindlana £ 1 = 18,35 kr. Ilmnenud kõikumisi teiste välisvaluutade suhtes põhjustas osalt nimetatud valuutade ja osalt Inglise naela kursi muutus.
Kattevara kullas ja välisvaluutas suurenes 1935. aastal 3,6 milj. kr. võrra, kusjuures kullaarve tõusis 34,1 milj. kroonini eelmise aasta 27,7 milj. kr. vastu, välisraha arve aga vähenes 1,6 milj. kroonini eelmise aasta 4,4 milj. kr. vastu. Kuivõrd Eesti Panga seisund kulla- ja välisvaluutareservide poolest viimase kolme aasta jooksul paranes, näitab kõige paremini nende arvete viimase seisu võrdlus 1933. aasta alguse olukorraga. Siis oli kulla ja välisvaluuta arvel 20,3 milj. kr., 1936. aasta alguseks aga 39,8 milj. kr. Seejuures ei ole valuutavarude suurenemist mõjutanud kroonikursi vahe. Kogu kuld, mis oli Eesti Pangal enne vääringu muutmist, on arvestatud endise kullapariteedilise kursiga.
Välisvaluuta soodus bilanss lubas emissioonipangal laiendada raharinglust. Käibel olevate pangatähtede arv 1. jaanuaril 1936 oli ümmarguselt 40 milj. kr. 1935. aasta 36,7 milj. kr. vastu. Kriisieelsel 1929. aastal oli see arv 36,4 milj. kr.

Rahvastik majandusliku tegurina
Igasuguse majandusliku tegevuse eesmärgiks on inimeste tarvete rahuldamine – olgu otseselt või kaudselt. Rahvastik tarbijana ja töötajana seisab seega majanduselu tulipunktis.
Seda unustatakse tihti kapitalistlikus, esijoones vaid kasumihuvist kantud majanduses. Mitte inimene ei olele majanduse, vaid majandus inimese jaoks, s. o. rahvamajanduse korraldamisel tuleb lähtuda eeskätt rahvastiku huvidest. Rahva säilitamine, arvuline iive ja üldiste elamistingimuste paranemine on eesmärgid, millede taotlemine toimub eeskätt majanduslikkude vahendite abil.

Rahvastiku arv ja koostis
Eesti rahvastik pole suur arvult (1. märtsil 1934. a. jaanuaril 1 126 413. [1. jaan. 2022 elas Eestis 1 331 796 inimest].) ega suhtes elamisruumiga: 1 km2 kohta kogu riigis 23,7 inimest, maades ühes alevikega aga ainult 16,3 inimest. Võrreldes paljude teiste maadega, on seega rahvastiku tihedus Eestis väga väike. Kas on olemas võimalusi rahvaarvu kasvamiseks?
Sooliselt näib Eesti rahvastiku koostis esimesel pilgul väga ebasoodus nimelt naiste suure ülekaalu tõttu: naisi 53% meeste 47% vastu ehk 1000 mehe kohta keskmiselt 1130 naist. Rahva sigivuse seisukohalt ei ärata naiste ülekaal siiski muret, sest suurem osa sellest langeb vanemaealiste arvele. Võttes sugupoolte arvu sigimisealises vanuses, leiame need enam-vähem tasakaalus olevat. Nii leidus näit. 20–40 a. vanuses 1000 mehe kohta ainult 1065 naist, ja arvestades abiellumisvõimelisi, s. o. vallalisi, leski ja lahutatuid, 1000 mehe kohta koguni kõigest 945 naist.

Oru loss. Alates 1935. aastast Eesti riigipea suveresidents.

Vanuselt seevastu on Eesti rahvastiku koostis olevikus juba palju ebasoodsam, sest noorte osatähtsus rahvastiku üldarvus on ebaloomulikult madal. See väljendub eriti teravalt nn. rahvastiku bioloogilises indeksis (s. o. noorte, alla 15-aastaste suhtes 50-aastaste ja vanematega). Rahvastiku normaalseks kasvamiseks on vajalik, et noorpõlv arvult ületaks kolmanda põlvena esinevate 50-aastaste ja vanemate arvu. Tegelikult on Eestis aga noori vähem, ainult 96,0% [siin on tegemist mingi trükiveaga], mis tähendab rahvaarvu kasvu vähenemist. Kuigi olevikus sündinute arv surnute arvu veel ületab, muutub see lähemas tulevikus, kui vähemaarvuline noorsugu täisikka jõuab, ja see siis põhjustabki rahvastiku arvulist vähenemist.
Ka perekonnaseisult jätab rahvastiku koostis mõndagi soovida. Rahvastiku üldarvus esineb abielulisi 50,9%, vallalisi 36,4%, lahutatuid 0,9% ja leski 11,8%. Arvestades perekonnaseisu vanuserühmade järgi, tuleb vallaliste arvu liiga suureks pidada.
See on suurelt osalt tingitud oleviku raskustest majandusliku iseseisvuse saavutamisel, milline asjaolu kehtib eriti haritud noorsoo kohta. Et seejuures ühtlasi ka elunõuded kasvavad, on abiellumisealised perekonna asutamise suhtes ettevaatlikumaks muutunud.
Rahvuslikult seisukohalt on Eesti rahvastik küllalt homogeenne. Eestis leidub esindajaid kokku 51 rahvusest, kuid ainult 8 neist omavad üle tuhande esindaja. Eestlased moodustavad 82,2%, venelased 8,2%, sakslased 1,5% (16 346), rootslased 0,7%, lätlased 0,5%, juudid 0,4%, poolakad 0,1% ja soomlased 0,1% rahvastiku koguarvust.

[2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti rahvastikust eestlasi 930 219 ehk 67,9%. Teistest suurematest rahvusrühmadest oli venelasi 351 178 ehk 25,6%, ukrainlasi 29 012 ehk 2,1%, valgevenelasi 17 241 ehk 1,3%, soomlasi 11 837 ehk 0,9%.]

Rahvastiku asumisala ja tööhõive
Asumisala järgi võib rahvastikku jaotada kolme ossa: linna-, alevi- ja maarahvastikuks; 1934. aasta rahvaloenduse kohaselt moodustas esimene 28,9%, teine 2,4% ja kolmas 68,7%. Et suur osa linnu oma laadilt ja tiheduselt võrdub alevitega ja alevite rahvastiku tegevus enam-vähem kattub linnade omaga, siis võib linna ja alevi rahvastikku käsitleda koos, seades sellele vastu valdade rahvastiku. Kuid ka valdade rahvastikus tuleb linna ja maa rahvastiku vahepealse kihina eristada alevikurahvastik, 3,4% kogu rahvastikust.
Linna- ja alevirahvastiku kujunemine teostub maarahvastiku arvel. Kui võrrelda kahe rahvaloenduse andmeid, siis selgub, et aastatel 1922–34 on maalt linna siirdunud ümmarguselt 35 000 inimest, ja kui sellele lisada 5000 väljarännanut, siis on valdade rahvastiku kadu kogu aja jooksul 40 000 ümber. Rahvastiku rändamine maalt linna on iseendast loomulik nähtus. See teostus juba varemini seoses arenguga tööstuse ja kaubanduse alal. Linnades puudub rahva loomulik iive, sest suremus ületab sündimuse, ja linnalised tööharud – tööstus, kaubandus ning veondus – peavad seepärast värsket tööjõudu ammutama maalt, kus osa rahvastikust tööviiside paranemise tõttu kujuneb ülearuseks.

Rahvastik tarbijana
Kogu rahvastik esineb tarbijana. Et aga rahvastiku koostis vanuse ja soo järgi erineb, on tarbijate kogumiku saavutamiseks otstarbekohane rahvastik ümber arvutada täistarbijaiks. Selle järgi moodustavad 1 126 413 elanikku kokku 889 730 täistarbijat.  Neist asub linnades 30%, alevites 2,4% ja valdades 67,6%. Kogu tarbiv rahvastik saab elatist mitmesugustest tööharudest. Esikohal seisab põllumajandus 60,3%-ga (1922. aastal 63,9%), teisel kohal tööstus 17,8%-ga (17,0%), kolmandal kaubandus 5,1% (4,6%), siis veondus ja sidepidamine 3,5% (3,6%), ühiskondlik tegevus 6,7% (6,1%), maja- ja isikuteenistus 7,7% (7,7%), peale selle mitte tööst elatise saajad (kapitalist elavad, pensionärid jt.) 4,9% (3,1%). Nii näeme, et möödunud 11 aasta kestel rahvastiku ülalpidajana põllumajanduse osatähtsus on langenud, aga tööstuse ja kaubanduse osatähtsus vastavalt tõusnud. Samuti on pisut langenud veonduse ja side osatähtsus rahvastikule elatise andjana. See on tingitud peamiselt hobuveostuse asendamisest autoveostusega ja raudteede teenijaskonna koosseisu vähendamisest.

Külakauplus.

Rahvastik töötajana. Töötajaina esinevad kõik aktiivsed (majanduslikul alal teotsedes iseseisvaid tulemeid saavad) isikud, samuti oma perekonnapea ettevõttes kaasa töötavad perekonnaliikmed. Need kokku moodustavad rahvastikust 59,1% (meestest 68,0% ja naistest 51,3%). Nende kõrval esinevad kodumajapidamises (majatalituses) tegevana 8,1% rahvastikust. Kolmanda rühmana esinevad mitte tööga iseseisva tulemi saajad (eespoolnimetatud kapitalist elatujad, pensionärid jne.) 3,8%-ga (mehi 3,3%, naisi 4,1%) ja lõpuks teisilt elatise saajad, peamiselt lapsed, raugad ja haiged, kokku 29% (meessoost 28,7%, naissoost 29,3%).
Palgata töötajate osatähtsus on tõusnud põllumajanduse, tööstuse ja kaubanduse alal, kuid transpordi ja side alal langenud.
Kui arvutame erineva vanusega töötajad ümber täistöötajaiks ja kõrvutame neid täistarbijate arvudega tööharude järgi, leiame, et ühe täistöötaja kohta tuleb täistarbijaid: põllumajanduses 1,3%, tööstuses 1,7%, kaubanduses 1,7%, veonduses ja sides 1,9%, ühiskondlikus tegevuses 1,6%, maja- ja isikuteenistuses 1,2%. Seega osutub põllumajanduses teisalt elatist saajate arv 1 töötaja kohta (ühes arvatud töötaja) teistest tööharudest tunduvalt väiksemaks (arvestamata maja- ja isikuteenistust). See tähendab, et täistöötaja tööstuses ühtlase elatusstandardi juures peab enam teenima kui põllumajanduses.
Eespoolkäsiteldud töötajate jagunemise kõrval on tähtis töötajaid eritleda tootjaiks, vahendajaiks ja teenijaiks. Tootjaina esinevad kõik põllumajanduse ja tööstuse alal tegevuses olijad, viimasest välja arvatud puhastuse ja hügieeni alal teotsejad, kokku 83,5% töötajaist 1922. aastal. 83,8% vastu. Vahendajaina esinevad kõik kaubanduse alal tegutsejad, välja arvatud võõraste- ja söögimajad, lõbustusasutuste personal ja kõik transpordi alal tegutsevad isikud, kokku 6,2% 1922. aastal 5,6% vastu. Teenijaina esinevad tööstuses puhtuse ja hügieeni alal teotsejad, kaubanduse alal kõik eelmainitud erandid ja kõik side alal teotsejad, ja maja- ja isikuteenistuses olijad – kokku 10,3% 1922. a. 10,6% vastu. Seega on 11 aasta jooksul töötajaist kasvanud vaid vahendajate osatähtsus, kuna tootjate osatähtsus on pisut langenud, samuti ka teenijate osatähtsus. Seda suhteliselt. Tootjate arv kasvas 5,8% võrra, teenijate arv 2,6% võrra ja vahendajate arv 18,0% võrra.

Rahvastiku ühiskondlikud kihid
Eesti rahvastik koosneb mitmesugustest kihtidest ehk klassidest. Lugedes kihikuuluvust leibkonna peade järgi ühes nende ülalpidamisel olevate leibkonna liikmetega, saame järgmised rühmad: peremehed, kes töötavad alaliselt palgatud töölistega, s. t. ettevõtjad kitsamas mõttes 10,8%; peremehed, kes töötavad ainult oma perekonna liikmetega või üksikult, 46,2%; töölised 29,4%, ametnikud 2,5%, vabakutselised 0,5%; kihitud, kelle hulka on arvatud kaitseväelased, kapitalist elatujad ja hoolealused, kokku 6,5%. Võrreldes 1922. aastaga on kasvanud peremeeste, samuti ametnike ja vabakutseliste osatähtsus, tööliste oma aga on pisut langenud, ja seda peamiselt kahe rahvaloenduse vaheajal teostunud agraarreformi elluviimise tagajärjel, mis muutis osa põllutöölisi peremeesteks, samuti majanduskriisi ajal tööliste arvu vähenemisega ja nende üleminekuga iseseisvaile tegevusaladele, peamiselt kaubanduse ja tööstuse alale.
Palgaliste – tööliste ja ametnike osatähtsus põllumajanduslikus rahvastikus on võrreldes teiste rahvastiku rühmitistega võrdlemisi tagasihoidlik, kokku 18,2%.

Rahvastiku iive ja tööjõud
Võrreldes varemate aegadega on sündimus viimasel ajal tunduvalt langenud. Sündinute arv 1000 elaniku kohta ulatub aastatel 1930–1934 keskmisena kõigest 16,8, moodustades aastatel 1880—1884 sündimuse tasemest vaid 53,0%. Sündimuse langus on tingitud väga mitmesuguseist tegureist, mille lähemaks vaatle­miseks siinkohal aga võimalused puuduvad.
Käsikäes sündimuse langusega on küll ka suremus langenud, kuid siiski vähemal määral: aastatel 1930–1934 oli keskmine suremus 1000 elaniku kohta 14,9. See moodustab 1880.–1884. aastate suremusest 66,5%. Kui võrrelda suremust Eestis teiste madala sündimusega riikide suremusega, leiame, et suremus Eestis võiks tulevikus veelgi tunduvalt langeda, kui üldine elatustase tõuseb ja töötingimused kujunevad rohkem tervishoiunõudeile vastavaks.

Eesti Vabariigi 20. aastapäeva pidustused võidupühal 23. juunil 1938. Kahe aasta pärast sai pidu läbi ja algas 51 aastat (- 3 aastat Saksa okupatsiooni) kestnud Vene okupatsioon.

Kirjeldatud asjaolude tõttu on rahvastiku loomulik iive Eestis madal: aastatel 1930–1934 keskmiselt kõigest 2000 inimese ümber aastas ehk 1,9% kogu rahvastikust. Kui sellele veel lisada kadu väljarändamisest, mis mõningail aastail on olnud üsna rohkearvuline, siis on rahvastiku iive osutunud vahel veelgi väiksemaks. Pealegi tuleb silmas pidada, et seegi vähene suhteline rahva iive on tingitud praegusel ajal kõrgest sünnitusealiste vanusrühmade osatähtsusest. Kui rahvastiku vanuse koostis esineks normaalsena, s. t. kui 15–49-aastased moodustaksid mitte üle 50% (tegelikult on selliseid 52,1%) ja kui 14-aastased arvult ületaksid 50-aastasi ja vanemaid, siis oleks meil praeguse sündimustaseme juures tegemist juba rahvastiku kahanemisega. Kuid ka rahvastiku praeguse ealise koostise juures võib rahva arvu vähene iive kesta üksnes lühikest aega, nimelt kuni 1945. aastani. Pärast seda hakkaks aga rahva arv Eestis – praeguse sündimuse ja suremuse püsivusel – kahanema, esialgu aegamööda, pärast 1960-ndat aastat aga juba võrdlemisi kiiresti. Kuna sel ajal noored – alla 14-aastased moodustavad rahvastikust vaid 20%, 50-a. ja vanemad aga 30% ja keskmised vanusrühmad esinevad nendega normaalses suhtes 50% ulatuses, siis võib rahvastiku arv 2000. aastaks langeda 862 000-le.

[Eesti 2000. aasta rahvaloenduse andmetel seisuga 31. märts 2000 oli Eesti rahvaarv 1 370 052, sellest mehi 631 851 ja naisi 738 201. Faktiline rahvaarv, mis fikseeriti rahvaloendusel, et tagada võrreldavus eelmise, 1989. aasta rahvaloenduse andmetega, oli 1 356 931 inimest. Alates 1991. aastast on Eesti rahvaarv olnud väljarände ja negatiivse iibe tõttu olnud languses. Kahe rahvaloenduse vahelisel perioodil 1989 kuni 2000 vähenes Eesti faktiline rahvastik 215 985 inimese ehk 13,7% võrra ja alaline rahvastik 195 610 inimese ehk 12,5% võrra. Eriti saagirohke aasta Vikatimehele oli 2021, kui Eestis suri 18 587 inimest ja sündis kõigest 13 272 uut ilmakodaniku, nii et olime 5315 inimesega miinuses.]

Rahva arvu kahanemine praeguse sündimus- ja suremustaseme säilimisel tähendaks paratamatult ka töötajate arvu vähenemist. Kui 1934. aastal leidus Eestis rahvastiku üldarvus 666 000 töötajat ehk 587 000 täistöötajat, kasvaks töötajate arv, muidu ühtlaste tingimuste säilimisel, 1945. aastani 679 000-ni ehk 599 000 täistöötajani. Pärast seda aga hakkaks töötajate arv paratamatult langema ja 2000. aastaks võiks olla töötajaid vaid 519 000 inimest ehk 462 000 täistöötajat. Selline võib olla töötajate üldarvu liikumine. Kui aga vaatleme töötajate arvu vanusrühmade järgi, siis täistööealiste, 20–59-aastaste koguarv võib langeda tõenäoselt u. 6000 inimese ehk 1,2% võrra.
Selliseks võib kujuneda olukord, kordame veel, kui rahvastiku sündimus ei tõuse ega suremus lange. Kuid ka sündimuse tõustes vähemalt 22%-ni, millise taseme juures on mõeldav senise rahvaarvu säilimine, tuleb meil ikkagi lähemas tulevikus arvestada töötajate arvu kahanemist ja nimelt senise madala sündimuse ja eriti sõjaaegse erakorraliselt puuduliku sündinute arvu tõttu. Kui võtta vaatlusele 1934. aasta rahvaloenduse andmed, siis näeme, et 1935. aasta talvel 1915.–1920. aastal sündinute põlvkond sai 15–20 aasta vanuseks. 1940. aastal, s. o. 5 aasta pärast, saavad nad 20–25-aastaseks ja see põhjustabki töötajate arvu langust 20–29-aastaste vanusrühmas.
Antud olukorrast johtub vajadus olemasoleva tööjõu võimalikult otstarbekohasemaks rakenduseks. Teatavasti on seni tööstust, kaubandust ja teisi tööharusid tarviliku lisatööjõuga varustanud eeskätt rohkem arenenud põllumajandusega rajoonid Lõuna- ja Kesk-Eestis, kus 1929. aasta põllumajanduse üleskirjutuse andmeil leidsime põllumajandusliku maa kohta arvatult väiksemaid põllumajanduse rahvastiku arvusid. Seevastu osutus vähemarenenud põllumajandusega mais tööjõu ulatus võrdlemisi suureks, igatahes suuremaks, kui see oleks vajalik otstarbekohase töökorralduse puhul. Sellest järgneb, et, kaasa aidates põllumajanduse arengule, peaks veel jätkuma võimalusi tööstuse-kaubanduse varustamiseks tööjõuga ulatuses, mis kindlustab nende edaspidist arengut. Seega oleks igatahes veel vara rääkida tõelisest tööjõu puudusest Eestis.

NB! Loe ka:
Kuidas töötab rahvas linnas ja maal (1938)
Lennuk – õhulaev – aurik: Kelle päralt on tulevik?