Põrgumasin füürerile!

Tisler Johann Georg Elser (1897–1945) oli lihtne inimene, kes teadis natsliku Reichi tegelikust olemusest niisama vähe kui miljonid tema kaasmaalased. Kaasaegsete tunnistuste põhjal olnud Elser tavaline, sõbralik, tagasihoidlik ja silmapaistmatu inimene. Ja just see silmapaistmatu inimene otsustas tappa füüreri ajal, mil miljonid inimesed Saksamaal uskusid Hitlerisse kui geniaalsesse väepealikusse… 

On 8. november 1938. Sadadele NSDAP liikmetele jagatakse infot selle kohta, kus nad Münchenis peatuda saavad. Keset seda saginat seisab nooruslik, peast pisut eemale hoidvate kõrvadega mees. Ta on kiitsakas ja tagasihoidlik. Kui enamik kohaletulnuid kannab parteivormi, siis sellel mehel on seljas üksnes tume jope.
Keegi ei pööra talle tähelepanu. Kõik tammuvad kärsitult, oodates oma järjekorda ja tundes muret, kas nad ikka jõuavad suurüritusele õigel ajal. Nimelt selsamal õhtul peab Adolf Hitler Müncheni suures Bürgerbräukelleri-nimelises õllesaalis kõne oma „vanadele kamraadidele“. Juba järgmisel päeval peaks Hitleri juhtimisel toimuma suur mälestusmarss.
Nende kahe üritusega meenutatakse natside 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset, mis läks ajalukku õllekeldriputšina. See lõppes tulevahetusega mässuliste ja politsei vahel, kus hukkus 16 natsi. Neid hakkasid natsid hiljem märtriteks pidama.
Majutuse kohta teavet jagades pärib parteisekretär kohaletulnutelt uudishimulikult, kas ja kuidas nad 1923. aasta sündmustes osalesid. Mees tumedas jopes raputab vaikides pead, otse kui tundes kahetsust mitteosalemise pärast. Siis tutvustab ta ennast Georg Elserina ja tänab viisakalt, kui talle antakse paberilipik aadressiga, kus elav perekond on ühe toa natsidele välja üürinud.
Võõrustaja juurde jõudes paneb Elser ära oma kohvri ja vahetab mõne sõna peremehega. Kella kaheksa paiku õhtul asutab ta end Isari jõe vastaskaldal asuva Bürgerbräukelleri poole teele. Tänavad õllesaali ümber on blokeeritud, et hoida eemal arvukaid uudishimulikke, kes on tulnud kohale lootuses füürerit vilksamisigi näha.
Õllesaal on inimesi tihedasti täis kiilutud. Saali, kus on 1853 istekohta, on end pressinud 3000 natsi. Hitler astub poodiumile täpselt kell 20.30. Teda tervitatakse marulise aplausi ja eufooriliste heil-hüüetega. Tervenisti kaks tundi räägib ta sütitavalt Saksamaa suurusest. Ta lõpetab oma kõne kella 22.30 paiku ja lahkub hoonest.

Georg Elser hakkab otsima õiget kohta, kus Hitlerile atentaat korraldada. Tavakodanikul on peaaegu võimatu Hitlerile ligi pääseda, kuna natside juht on alati ümbritsetud ihukaitsjate parvest ning pealegi muudab ta sageli oma plaane. Ajaleheartiklitest saab Elser teada, et Hitler osaleb igal aastal Münchenis Bürgerbräukelleris korraldataval õllekeldriputši mälestusüritusel.
Elser ei kiirusta. Ta tahab atentaadi nii põhjalikult ette valmistada, et kõik sujuks ideaalselt. 1938. aasta 8. novembri õhtul läheb ta esimest korda Bürgerbräukellerisse ning taipab, et on leidnud sobiva koha.
Samal ajal kui peolised suurte rühmadena majutuskohtade poole vantsivad, hiilib Georg Elser tühja Bürgerbräukellerisse. Ta jätab meelde, et saalil on sammaskäik. Üks sammastest asub täpselt kõnepuldi taga ning seda varjab haakristilipp. Elser võtab vastu otsuse: järgmise aasta 8. novembril sureb Hitler just selles saalis. Ta ainult ei tea veel, kuidas.
Juba järgmisel päeval sõidab ta rongiga tagasi oma kodulinna ning hakkab sepitsema täiuslikku mõrvaplaani…
„Järgmistel nädalatel jõudsin ma pingsa mõttetöö tulemusel järeldusele, et kõige targem on paigutada lõhkeaine kõnepuldi taga olevasse sambasse ja süüdata see mingi aparaadi abil. Milline see aparaat välja pidi nägema, ma veel ei teadnud. Ma valisin samba lootuses, et plahvatuse ajal laiali paiskuvad hoonerusud matavad kõik kõnepuldi juures olijad enda alla,“ selgitab Elser hiljem.
Georg Elser sündis 1903. aastal Lõuna-Saksamaal Königsbronni linnas ning kasvas üles kehvades oludes. Koolis oli ta tugev matemaatikas ja joonestamises. Hiljem puusepatööd õppides selgus, et ta on parandamatu perfektsionist. Kui klient temalt mööblitüki tellis, otsis ta tolle hiljem üles, et veenduda, et kõik on korras ja ostja rahul.
Vabal ajal mängis Elser rahvamuusikaorkestris viiulit ja tantsis ning vallutas neidude südameid. Tütarlastele meeldis tema reibas ja tagasihoidlik loomus. Keegi isegi ei aimanud, milline orkaan märatses mehe sisemuses.
Sama palju kui Elser oli sõbralik ja vastutulelik, vihkas ta natse, kes olid võimul olnud 1933. aastast saadik. Kui Saksamaa 1938. aastal hõivas Tšehhile kuuluva Sudeedimaa, hakkas Elser arvama, et natsid tahavad alustada suurt sõda.
Elser ei tundnud erilist huvi poliitika vastu, kuid ta oli kommunistlikult meelestatud. Ta oli tähele pannud, et natside valitsemisajal oli tema sissetulek pidevalt kahanenud [Hitler külmutas palgad]. Tema niigi tagasihoidlik ostujõud oli ajavahemikus 1928–1938 vähenenud lausa poole võrra. Majandusime, millega Hitler uhkustas, oli töölisklassist mööda libisenud. Ta nägi, kuidas tema juutidest naabrid minema viidi, nägi, kuidas pööbel võimule tuli, nägi omakasupüüdlikke kaasajooksjaid. Elser tundis, et midagi on korrast ära, midagi väga olulist…
Majanduslikust surutisest rohkem piinas Elserit aga see, kuidas natsid ühiskonda rõhusid. Teda oli kasvatanud joodikust vägivaldne isa ning turvatunde puudumine lapsepõlves oli tekitanud temas sügava vastumeelsuse türannide suhtes. Kui Elser kuulis raadios Hitlerit rääkimas, lahkus ta kohe ruumist. Kui natsid marssisid tema kodulinna Königsbronni tänavail, pööras ta neile selja ja hakkas vilistama.

Ta keeldus natse tervitamast ja suhtus põlglikult noorsoo-organisatsiooni Hitlerjugend. Mure maailmasõja vallandumise pärast näris teda sedavõrd, et 1938. aasta sügisel otsustas ta kõrvaldada Hitleri kui kurjuse juure.
Georg Elseril olid kõik pommimeistrile vajalikud tehnilised oskused. Ta oli lõpetanud ametikooli suurepäraste hinnetega ja omandanud elektrikukutse, samuti oli ta osav puusepp ja mööblimeister. Pärast mööblimeistri ametis töötamist sai temast ka puidutreial, kes alles jõudu koguvas Dornier’ lennukifirmas propellereid valmistas. Kui suur depressioon Saksamaale jõudis, istus Elser jalgrattale ja siirdus tööd otsima. Ühes vabrikus tegi ta kellakappe ja ühtaegu tutvus kellamehhanismidega…
1939. aasta lihavõttepühade ajal sõidab ta Münchenisse, et õllesaali ja tugisammast lähemalt uurida. Tal õnnestub märkamatult oma tollipulgaga sammas ära mõõta. Samal ajal vahetab ta ka töökohta – ta asub tööle Königsbronni kivimurrus. Sealt saab ta vajalikke teadmisi mitmesuguste lõhkeainete kohta.
Elser on erak, et mitte öelda nohik. Ta küll vahetab iga päev paar sõna perega, kellelt ta tuba üürib, kuid muidu on ta suhtlusring väga piiratud. Kuigi Elser on juba üle 30 aasta vana, pole ta abiellunud ega kihlunud. Tal on küll suhe ühe lahutatud naisega – Else Härleniga kuid see on üsna pinnapealne ja Elser otsustab naist oma plaanidesse mitte pühendada.
Tollal töötas Elser Königsbronni lähedal lohaka töökorraldusega kivimurrus. Enne seda aga Waldenmaieri relvatehases…
Mõlemas kohas töötas ta end kiiresti üles, õppis kaaslastelt oskusi ning soetas kasulikke vidinaid: süütenööri, detonaatoreid, kapsleid ja olulisel hulgal lõhkeaineid. Kõike seda vajas ta selleks, et täita oma elu unistus: tappa Adolf Hitler, Joseph Goebbels ja Hermann Göring ühe kõva pauguga…

Elseril õnnestub töö juurest varastada lõhkeainet pommi jaoks. Kolm nädalat hiljem juhtub aga tööl õnnetus – üks kiviplokk kukub Elseri jalale ja see pannakse mitmeks nädalaks kipsi. Haigevoodis nuputab Elser välja, kuidas ehitada pommile aegreleega süütemehhanism. Aastaid varem oli ta töötanud ühes kellavabrikus ning seal kõrva taha pandud kogemustest on tal nüüd palju kasu.
Kivimurdu Elser enam tagasi ei lähe. Et saada raha elamiseks ja ka pommi ehitamiseks, müüb ta maha oma jalgratta ja viiuli.
1939. aasta augustis sõidab ta rongiga Münchenisse. Tal on kaasas kohver, mille topeltpõhi on täidetud lõhkeainega. Taskus on Elseril umbes 400 riigimarka, millest peaks piisama mitmeks kuuks.
Hajameelselt ajab Elser enda rongiistmel sirgu ja põrnitseb mööda vilksatavat maastikku. Kahetsust tundmata vaatab ta tõele näkku – tagasiteed enam pole. Esimest korda pärast otsuse langetamist tunneb Elser kärsitust.
Münchenis üürib ta Blumenstrassel ühe toa perekond Baumannilt. Korteriomanik pärib uuelt üürnikult sõbralikult, milliseid asju Elser linna ajama on tulnud. Elser jutustab lõbusalt, et tuli ehitustööde juhataja ametit õppima ning nokitseb öösiti ühe leiutise kallal. Rohkem pole pererahval tarvis teada, sest selgitus klapib suurepäraselt Elseri elurütmiga.
Elser sööb hommikust koos perekond Baumanniga ja tõmbub seejärel oma tuppa, et nuputada aegreleega süütemehhanismi kallal. Pärastlõunal teeb ta pika uinaku ning kella 19 paiku jalutab Bürgerbräukellerisse, et tellitud õhtusöök toobi õllega alla loputada.
Kella 22 ajal maksab ta arve ja soovib kelneritele head ööd. Ta ei lahku siiski hoonest, vaid hiilib suurde tühja banketisaali ja poeb ühte panipaika peitu. Ta ootab kannatlikult, kuni töötajad tuled kustutavad ja õllesaali sulgevad. Kui ta lõpuks on üksinda jäänud, asub ta oma öiste toimetuste kallale.
Varahommikul, enne kui esimesed töötajad kohale jõuavad, lipsab Elser hoone tagaküljel oleva tagavaraväljapääsu kaudu välja ja kiirustab koju, et koos perekond Baumanniga hommikust süüa.
Elseri ülesanne on ülimalt raske. Taskulambi valgel saeb ta kõigepealt samba alaosast välja tüki seda katvat puitpaneeli. Tal kulub kolm ööd, et sellest hingedega luuk meisterdada. Luuk peab olema ülejäänud sambast täiesti eristamatu.
„Kui keegi peaks isegi keset päist päeva sammast vaatama, ei torkaks tehtud muudatus kellelegi silma,“ märgib Elser.
Ta uuristab betoonsambasse õõnsust põlvili olles ning varsti löövad tema põlved tuld välja. Ta ei pane seda isegi tähele. Haamrilöögid kõmisevad öiselt tühjas saalis nii valjult vastu, et ta on sunnitud esmalt käsipuuriga betooni sisse augud puurima ning siis ülejäänud materjali meisliga välja murdma. Ainult siis, kui tänaval sõidab mööda tramm või kui kõrtsihoone pissuaare iga 10 minuti järel automaatselt veega loputatakse, söandab ta mõne sekundi jooksul sammast raiuda.
Iga löögi puhul hüppab Elseril süda kurku ja ta ootab hinge kinni pidades, kas ruumi tormab öövaht. Tegelikult vaatab öövaht mitu korda küll õllesaali sisse, kuid kordagi ei uuri ta sammaskäiku, kus Elser töötab.
„Kord oleks mind peaaegu paljastatud,“ meenutab Elser hiljem. „Ühel päeval, kui mind kohal ei olnud, viidi panipaigast minema kõik pappkastid. Kui ma õhtul sinna läksin, sattusin ma lausa paanikasse, sest tuba oli tühjaks tehtud ja nurgas põrandal lebasid kenasti kokku voldituna minu tööpüksid.“

Ohust hoolimata jätkab Elser öö öö järel samba uuristamist. Alles siis, kui pimedus koiduvalguse ees taanduma hakkab, pakib ta oma tööriistad kokku ja koristab hoolikalt ümbritseva, et temast ei jääks jälgi maha. Ta korjab üles väikseimagi kübeme ja paneb taskusse. Enne õllekeldrist lahkumist sulgeb ta samba luugiga. Osava käsitöölisena on ta selle varustanud ka lukuga, et luuk kogemata ei avaneks.
Kolme kuu jooksul veedab Elser õllesaalis 35 ööd.
2. novembril 1939 paigaldab ta tühimikku lõhkeaine. Kaks ööd hiljem on kord süütemehhanismi käes, mille panevad plahvatama kaks ümberehitatud kella. Samal õhtul toimub Bürgerbräukelleris ball. Elser peab ostma pileti ja ootama.
„Ma leidsin endale koha orkestrilava lähedal ja vaatasin toimuvat pealt. Pidu lõppes kell üks ning siis ma ronisin peidikusse,“ räägib ta hiljem.
Kui Bürgerbräukeller on suletud ning kõik töötajad lahkunud, hiilib Elser samba juurde. Oma suureks õnnetuseks avastab ta, et õõnsus on aegrelee jaoks liiga väike.
Vihasena sulgeb ta luugi ja läheb koju, 6. novembri öösel on ta jälle tagasi. Ta on päästemehhanismi karbi väiksemaks saaginud ning nüüd mahub see õõnsusesse suurepäraselt.
Elser sätib põrgumasina plahvatama 8. novembri õhtuks kell 21.20. Õllekeldriputši mälestusüritusel astub Hitler kõnepulti alati täpselt kell 20.30 ning räägib ligi paar tundi. Seetõttu usub Elser, et kella 21.20 paiku peaks füürer oma kõnega umbes poole peal olema.
Ta katab kellad pealt kinni, et summutada nende tiksumist, suleb paneeli ja hommikul õllesaalist lahkudes tunneb ta suurt kergendust.

Elser otsustab end tassi kohviga premeerida. Sel külmal sügishommikul mõnuga kuuma jooki rüübates tunneb ta rõõmu, et Hitleril on elada jäänud ainult loetud tunnid.
„See õnnestub,“ kinnitab ta iseendale oma motiive vaevu kuuldaval häälel.
Kui kõik läheb plaanipäraselt, plahvatab pomm umbes 60 tunni pärast. Elser ise loodab olla selleks ajaks juba seitsme maa ja mere taga. Tal on plaanis sõita rongiga Konstanzi linna Lõuna-Saksamaal ning lipsata salaja üle piiri Šveitsi. Sinna jääks ta niikauaks, kuni kisa-kära Hitleri surma ümber Saksamaal vaibub. Elseri piiriületamise ajastusest polnud tal abi. Ta oli otsustanud Saksamaalt lahkuda kindla teadmisega, et pomm on lõhkenud. Pärast plahvatust ei saa ta enam Saksamaale jääda, sest võimud asuvad teda kohe otsima.
Samal ajal kui Hitler oma kõnet ette valmistab ja Bürgerbräukelleri töötajad õllesaali valmis seavad, jõuab Georg Elser oma põgenemisteel Stuttgarti, kus elab ta õde Maria. Selle asemel et kohe edasi Šveitsi minna, otsustab ta veeta päeva Mariaga.
Ühtlasi teeb ta ühe saatusliku vea: ta läheb tagasi Bürgerbräukellerisse kontrollima, kas kellad ikka töötavad. Ühel järjekordsel hilisõhtusel sepitsemisel õllesaalis oli keegi töötaja märganud teda kaua aega pärast kõikide teiste klientide lahkumist. Elser oli just niisuguseks puhuks veenva selgituse välja mõtelnud, aga töötajale tuli see hiljem meelde ja äratas kahtlust.
„Kellad said ju paika pandud kaks päeva hiljem, kui ma plaaninud olin, ja ma tahtsin kindel olla, et need ei ole seisma jäänud. Enne Bürgerbräukellerist lahkumist oli mul aega ainult pool tundi. Ma tahtsin olla täiesti kindel ja sõitsin Münchenisse tagasi,“ tunnistas Elser hiljem ülekuulajatele.
Elserile teeb muret veel see, et 400 riigimarka on otsas. Maria aga annab talle ilma midagi küsimata 30 marka.
Kui Elser 7. novembri õhtul Bürgerbräukellerisse jõuab, peidab ta enda taas kuni sulgemisajani laoruumi. Seejärel avab ta sambas oleva luugi ja uurib kahte kella. Need tiksuvad nii, nagu ta ette nägi.

Kell 6.30 lahkub ta õllesaalist viimast korda. Ta longib läbi linna ning ostab tassi kohvi. Seejärel läheb ta oma üürituppa Baumannide juures. Ta ei suuda kuidagi linnast lahkuda. Kella kümne paiku jõuab ta siiski raudteejaama.
Rongis istuval Elseril ei ole aga aimu, et alanud sõjas on Hitler sunnitud oma käike ja plaane muutma. Poola vallutamine on küll edukalt kulgenud, kuid natsidel on Euroopaga suuremad plaanid. Parajasti valmistatakse ette kallaletungi Prantsusmaale. Seetõttu muudetakse õllekeldriputši mälestusürituse ajakava, et Hitler jõuaks varakult tagasi Berliini, kus ta peab järgmisel hommikul osalema sõjanõukogu koosolekul.
Hitler alustas kõnet kell 20.09. Veenval häälel selgitab ta, miks on vaja alustada sõda inglaste vastu. Ta ütleb, et inglased, kes räägivad oma rahva vabaduse eest võitlemisest, vallutavad tegelikult ühe riigi teise järel. Hitler iroonitseb: „Britid arvavad, et võivad kõike ise otsustada, samal ajal Saksamaad pettes ja reetes.“
Iga tema mõtte võtavad 3000 kogunenud parteiliiget müriseva aplausiga vastu. Meeleolu õllesaalis on keevaline. Hitleri kõne kestis 56 minutit. Siis tõmbas Hitler otsad kokku, lõpetas kõne kell 21.05 (teistel andmetel kell 21.00) ning väljus 7 minutit hiljem kõrvulukustava aplausi saatel koos teiste tippnatsidega hoonest välja limusiinide poole, et kiirustada Berliini rongile.
Enamik kokkutuleku osalisi liikus Rosenheimerstrassel kodu poole või siis suunduti mõnda teise baari. Saali oli jäänud ainult umbes 120 inimest, kui õhtu võttis kohutava pöörde.
Osa külastajaid seisis saalis, kus nad vanade sõprade ja ametikaaslastega vestlesid või oma palitud võtsid ja aegamisi ukse poole astusid. Teenijatel oli laudade koristamise, tühjade kannude kandmise ja enne põrandapühkimist toolide virnaladumisega tegemist. Mõni univormis asjaosaline võttis maha sel õhtul saali kaunistanud värvikaid lippe ja loosungeid, paar tehnikut seadis mikrofone kastidesse. Ka sel õhtul lugusid „Horst Wessel” ja „Der Gute Kamerad” mürtsutanud puhkpilliorkester korjas instrumente kokku ja mõtles õllele…
Kell 21.20 plahvatas saalis pomm, läbi ruumi paiskunud rusud surmasid otsekohe ühe ettekandja ja kuus natsi, 63 inimest sai vigastada.

Elseri põrgumasina põhiline koostisosa oli sültjas suure lõhkejõuga donariit, mida kasutatakse maavarade kaevandamisel ja kivimurdudes. Mõju suurendamiseks ümbritseti lõhkeaine suure hulga kaevanduses kasutatava musta püssirohuga. Plahvatus osutus tõepoolest nii tõhusaks, nagu pommipanija olid lootnud: tellistest ja kividest sammas varises kokku. See oli toetanud piki kogu saali kulgevat ülemist rõdu, mille kaugem ots prantsatas nüüd lavale, purustades väikese poodiumi, kus kõnemehed tavaliselt esinesid. Ka suurem osa lage varises sisse. Lööklaine rullus läbi saali, purustas laes kaunid valgustusarmatuurid ning lõi välja suured aknad parempoolses seinas. Isegi saali kummaski otsas olevad rasked puituksed rebiti hingedelt.
Hetk enne põrgumasina plahvatamist oli Bürgerbräukelleri peasaal välja näinud just samasugune nagu avamisel 1885. aastal. See oli ruumikas, hästi valgustatud, puittahveldisega ruum, kus seisis kuus pikka rida valgete linadega kaetud massiivseid puitlaudu, mille keskmine vahekäik kulges otse lava poole. Nüüd polnud lava üldse näha, see oli mattunud murenenud telliste, väändunud terasarmatuuri ja hambuliste betoonikamakate võika massi alla. Krohvitolmu langemise järel oli näha, et poole saali asemel lasus kiviprahi, murdunud puidu ja klaasikildude kuhi.
Miks Hitler tookord atentaadist pääses? Hitleri elu päästis udu!
Füürer pidi veel sama päeva õhtul Berliini jõudma, aga tema isiklik piloot Hans Baur (õige nimega Johann Peter, 1897–1993) teatas, et tiheda udu tõttu ei ole väljalend võimalik. Jäi üle sõita erirongiga, mis väljus Müncheni pearaudteejaamast kell 21.31 (teistel andmetel hoopiski liinirongiga ja kell 22). Seetõttu jättis Hitler osa paberil olevast tekstist ette kandmata. Teoreetiliselt oleks tema kõne kestnud veel umbes 13 minutit. Plahvatusel oleks ta igal juhul surma saanud, sest nagu öeldud, asus pomm otse tema selja taga asuvas sambas. (Vedas ka propagandaminister Joseph Goebbelsil, kes viibis plahvatuse hetkel tualettruumis.)
Kell 20.45, 35 minutit enne Müncheni pommiplahvatust on Elser Šveitsi piirist kõigest 30 meetri kaugusel, kui piirivalvur, 26-aastane Waldemar Zipperer, hüüab talle: „Seis, kuhu te tahate minna?”
Piirivalvurid kahtlustavad, et tegemist on tavalise salakaubavedajaga, kuid mehel ei ole kaasas sigarette ega alkoholi. Mehe seljakotist leiavad nad paki kortsus pabereid märkmetega pommide kohta, postkaardi Bürgerbräukelleri fotoga, kommunistliku organisatsiooni embleemi, mõne tööriista, kellavedru ja metallitükke. Seljakoti sisu paneb piirivalvurid imestama.

Zipperer toimetas koos kolleeg Riegeriga piiririkkuja Elseri tollipunkti, kus koos tolliametnike Straube ja Traberiga võeti ette pinnapealne ülekuulamine, sest raadiost kostis parasjagu Hitleri kõne ülekanne. See oli kella 20.35 ja 21.20 vahel. Muide, pommiplahvatus oli selgesti kuulda ka raadioülekandes.
Kui nad aga veidi hiljem saavad teleksi Hitleri atentaadi kohta, on asi neile selge. Nad toimetavad Elseri Münchenisse ja annavad üle Gestapole, kes alustab lõputuna tunduvaid ülekuulamisi.
Elser selgitab, et tahtis Konstanzis ühele tuttavale külla minna. Vahepeal aga saavad politseinikud teada, et üks Bürgerbräukelleri ettekandja tundis Elseris ära õllesaali püsikliendi. Bürgerbräukelleri ettekandjad tunnistasid ülekuulamisel, et viimastel kuudel oli ta olnud sealne püsiklient. Sõbralik mees oli neile meelde jäänud lihtsal põhjusel, et ta tellis igal õhtul ainult ühe väikese kannutäie õlut. Seejärel tunnistab Elser, et on tõepoolest õllesaalis sagedasti käinud, kuid atentaadist pole tal vähimatki aimu.
Paari tunniga jõuavad kuriteopaiga uurijad selgusele, et pomm oli paigutatud sambasse põranda lähedale, mistõttu pidi kurjategija sinna tühimiku valmistamiseks põlvitama. Gestapo haarab ülekuulamisel sellest niidiotsast kinni.
„Võta püksid ära,“ käsib politseinik. „Kiiresti!“
Elser kõhkleb viivu. Ta on närviline ja segaduses ega saa aru, mis toimuma hakkab.
„Meid huvitavad sinu põlved!“ karjub ülekuulamise juht.
Selle asemel et püksid jalast võtta, hakkab Elser püksisäärt aeglaselt, sentimeeter haaval üles käärima, ning kui tema põlv lõpuks nähtavale ilmub, näevad Gestapo ülekuulajad kohe, et mädased haavandid Elseri põlvedel tunnistasid, et ta oli hiljuti pikka aega põlvitanud, uuristades sammast madalal, põranda lähedal.
„Kas sul on selle kohta midagi öelda?“ uriseb ülekuulamise juht.
„Kui keegi on midagi sellist teinud … mis teda siis ees ootab?“ küsib Elser hirmunult.

Peatselt saab ta sellele küsimusele ka vastuse. Teda piinatakse, kuulatakse üle ning piinatakse taas. Ja kõike seda tehakse korduvalt. Elser tunnistab kõik üles, kuid Gestapo ja SS on veendunud, et ta ei tegutsenud üksi. Königsbronni lihtne puusepp ei ole ju ometi võimeline nii hästi läbi mõeldud atentaati korraldama!
9. novembril – päev pärast pommiplahvatust – peab Gestapo Hollandi piiri lähedal kinni kaks Briti agenti. Hitler ja teised Natsi-Saksamaa tippjuhid on veendunud, et just nemad korraldasid atentaadi ning Elser oli üksnes nende käepikendus. Ajaleht „Völkischer Beobachter“, natsipartei ametlik häälekandja, teatab kohe, et plahvatuse organiseerisid Briti agendid. Leht ähvardab: „Inglismaa veel õpib meid tundma!“
Elserit piinatakse, kuid ta jääb endale kindlaks ning eitab seotust Briti agentidega. Asjaga hakkab tegelema SS-Reichsführer Heinrich Himmler isiklikult. Ta piitsutab valust röökivat Elserit ja peksab teda jalgadega, kuni mehe ninast ja suust hakkab verd voolama. Kuid kõikidele kannatustele vaatamata kinnitab Elser jonnakalt, et tegutses üksi.
14. novembril tunnistab Elser, et tema oligi atentaadi korraldaja. „Ma mõtlesin kogu aeg, kuidas saaksin parandada saksa tööliste olukorda ja vältida sõja puhkemist. Ma jõudsin järeldusele, et ainus võimalus on kõrvaldada Saksamaa juhid. Siinkohal pean ma silmas Hitlerit, Göringit ja Goebbelsit,“ selgitab ta. (Muide, sama meelt olid ka 1944. aasta 20. juuli atentaadi korraldajad.)
Elser näitas ülekuulajatele viit täismõõdulist joonist, mille järgi ta oli põrgumasina valmistanud. Kui Elserile anti tööriistad ja materjalid, siis demonstreeris ta vangistajatele, et tuleb samasuguse pommi meisterdamisega toime. Kivimurrus ja Waldenmaieri relvatehases leidis Gestapo külluses tõendeid, kui lohakalt oli seal lõhkeaineid hoitud ja nende kasutamist registreeritud. Sai selgeks, et Elser võttis sealt takistamatult kõike, mida ta pommi tegemiseks vajas.
Pärast seda, kui Gestapo on Elserit nädalaid töödelnud, saadetakse ta Berliini lähedal asuvasse Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kus ta on esimesest päevast alates laagri kõige hoolikamalt valvatud vang.

Hitler keeldus uskumast, et see ilmetu ja isegi pisut juhmivõitu mees kavandas ja sooritas täiesti iseseisvalt atentaadi, mis oleks äärepealt minema pühkinud Saksamaa tippjuhtkonna, lihtsalt sellepärast, et ta soovis ära hoida edasise verevalamise. Elserile karistust ei määratud, kuid Hitler kavatses teda sõja lõpuni vangis hoida. Hitler oleks tahtnud pärast sõda korraldada n-ö brittide näidispoomise ning Elserit saanuks kasutada näitena „reetlikest vahenditest, mida Briti salateenistus kasutanud on“.
Georg Elser ei jõua aga kunagi kohtu ette. Sõda muudkui venib ning 1944. aasta lõpus viiakse ta üle Müncheni lähedal asuvasse Dachau koonduslaagrisse ja lukustatakse kambrisse nr 6. Selleks ajaks on temast saanud iseenda hale vari. Ta on kooljalikult kõhn, tema juuksed on halliks läinud ning põsed sisse langenud. Tema aukus silmades on kustunud viimnegi elusäde. Sõja viimastel päevadel annab Gestapo laagri komandandile käsu Elser hukata.
9. aprilli õhtul 1945 viiakse ta koonduslaagri krematooriumi, tapetakse kuklalasuga ja visatakse ahju.
Georg Elseril jäi ajaloo muutmisest puudu kõigest kümmekond minutit. Selle asemel sai temast koos miljonite inimestega Teise maailmasõja ohver.
Kas Elser oli hull või lihtsalt omapäratsev veidrik? Ta ei olnud hull, vaid lihtne korralik inimene. Vastupanuvõitlejana oli Elser siiski traagiline kuju. Keegi ei võtnud teda tõsiselt. Isegi Gestapo otsis asjatult Elseri kaasosalisi, suutmata uskuda, et nii tagasihoidlik mehike tegutses üksinda. Kuid Elser on kahjuks tähtsusetu ka ajaloo silmis. Siiski pole teda unustatud. Hermaringeni linnas on majale, kus Elser elas, paigutatud mälestustahvel: „Hier wohnte GEORG ELSER JG. 1903 Attentat auf Hitler 8.11.1939 Auf Flucht verhaftet 8.11.1939 Sachsehausen Erschossen 9.4.1945 Dachau” Mälestustahvel on ka Königsbronnis ja futuristlik mälestusmärk Berliinis…

Aga siiski – kui normaalne oli Georg Elser?
Samuti võiksime küsida, kui normaalne oli Lee Harvey Oswald, kes suure tõenäosusega tegutses samuti üksinda. Kui normaalne oli Brežnevi autokolonni pihta tule avanud Viktor Iljin? Kui normaalne oli Mehmet Ali Agca, kes 1981. aastal tulistas paavst Johannes Paulus II-st.
Tõsi, kui Stalinis oleksid tema kaasvõitlejad osanud õigel ajal näha tulevast deemonlikult auahnet diktaatorit ja ta oleks õigel ajal (hiljemalt 1934. aastal) maha koksatud, poleks ehk N. Liidu edasine areng olnud nii verine. Võib vaid oletada, milliseks oleks riigi poliitika kujunenud, kui Stalini asemel oleks peasekretäriks saanud näiteks S. Kirov või N. Buhharin. Kindlasti oleksid jäänud ära massirepressioonid ja tervete rahvaste küüditamised. Aga tagasi Elseri juurde.
Jah, ta oli normaalne, kuid teisalt – kummaline küll – meenutab tema tegutsemisviis pisut sarimõrvari käekirja. Ka sarimõrvarid on sageli täiesti silmapaistmatud nohikud, kuid eesmärgi saavutamisel väga sihikindlad, oma plaane ja kavatsusi nad kellelegi ei avalda. Kuid see selleks, on veel üks palju põnevam moment. Teatavasti võtab kihumõrvar kaasa mõne ohvrile kuulunud eseme. Mille pagana päralt pidi Elser põgenemisel seljakotis kaasa võtma paki kortsus pabereid märkmetega pommide kohta, postkaardi Bürgerbräukelleri fotoga, kommunistliku organisatsiooni embleemi, mõne tööriista, kellavedru ja metallitükke. Kõik need esemed panid tema arreteerijaid imestama. Tark, ettevaatlik ja nutikas pommipanija oleks ära visanud kõik asjad, mis oleks võinud teda vahistamisel kompromiteerida. Elser seda ei teinud. Ilmselt oli ta siiski kohtlasem ja lihtsameelsem kui seda arvata osatakse. Ei olnud tal niigi palju taipu, et sambasse süvendit uuristades oleks põlvede alla midagi pehmet pannud…
Tõsi, Hitleri tapmine 1939. aastal oleks kindlasti Saksamaa poliitikat muutnud, sest paks, mugav ja niigi jõukas Herrmann Göring ei oleks eales riskinud alustada sõda suure NSV Liidu vastu.

NB! Loe ka:
Milline roll oli Hitleri kõnedel tema võimule pääsemisel?
„Füürer käsi, me järgneme sulle!“ (galerii ja kronoloogia)
„Suudlusatentaat” Hitlerile (haruldane fotogalerii 1936. aasta Berliini suveolümpiamängudest)
Hitler marssal Mannerheimi 75-ndal juubelil kontvõõraks (galerii)
Kes tegelikult Hitleri võimule upitasid?
Adolf Hitleri paraadautod
Miks kõik atentaadid Hitlerile ebaõnnestusid?
Poliitilise atentaadi anatoomia
Miks atentaat Stalinile 1944. aastal ebaõnnestus?
Tuld peasekretäri pihta! Atentaat Leonid Brežnevile 22. jaanuaril (1969)