Tuld peasekretäri pihta! Atentaat Leonid Brežnevile 22. jaanuaril 1969

19 minutit lugemist

„Kellele ma olen halba teinud?” Kui 1970. aastatel Brežnevilt küsiti, miks ta sõidab soomustamata autoga, vastas ta naljatoonil: „Huvitav küll, kes hakkaks mind tulistama, kellele ma olen halba teinud?” 

Kuid sageli on ka „hea tsaar” olla sama ohtlik nagu sõdur rindel. Brežnevil tuli selles enam kui kord veenduda.
„Sarnaneb sõjaga, kuid kõik on teistmoodi.” Üks esimesi kallalekippumisi Brežnevi elule pandi toime 9. veebruaril 1961, kui Nõukogude riigipea lendas Aafrikasse, et külastada Marokot, Guinead ja Ghanat. Vahemere kohal rünnati tema lennukit. „Kui lennuk oli 8250 meetri kõrgusel,” öeldi hiljem Nõukogude valitsuse noodis, „ilmus ootamatult Prantsusmaa tunnusmärkidega kahemootoriline reaktiivhävitaja ja lendas kolm korda ohtlikult lähedalt mööda. Möödalendude ajal avas hävitaja kahel korral tule Nõukogude lennuki pihta…”

Nõukogude esindusauto „Tšaika”.

Brežnev on mälestustes oma tundeid kirjeldanud nii: „Mulle oli hästi näha, kuidas hävitajad tõusid sihtmärgi kohale, kuidas nad sööstsid alla, valmistusid ründama, avasid tule… Kummaline tunne on sellises olukorras: sarnaneb sõjaga, kuid kõik on teistmoodi. Sest mitte midagi ei sõltu sinust ja ainus, mis sa võid teha, on istuda rahulikult tugitoolis, vaadata välja illuminaatorist ja mitte takistada pilootidel oma kohust täita. Tookord otsustasid sekundid kõik.” Laineri pardalt saadeti kiirraadiogramm: „Sõjaväe hävitaja teeb ringe ümber meie lennuki „Iljušin-18”… Palun lennuk ära kutsuda.” „Okay. Okay,” järgnes lakooniline vastus Alžiiri lennujaamast. Seejärel lõpetas hävitaja tulistamise ja lendas ära Alžeeria poole.
Mõistagi põhjustas see vahejuhtum suure rahvusvahelise skandaali. Nõukogude ajalehtedes vilksatasid pealkirjad: „Röövliakt”, „Sellele ei ole õigustust!”, „Häbi õhupiraatidele!” Pariis väljendas vastuseks kahetsust ja püüdis juhtunut näidata vähem teravas valguses: „Tulistati ainult hoiatuseks kaks valangut, mis ei ohustanud lennuki turvalisust.” Kuid igaüks teab ju, et hoiatuslaskudele järgneb tavaliselt hävitav tuli…
Seda atentaati mainitakse ka Brežnevi ametlikus eluloos, mis avaldati 1976. aastal. „Ei saadud läbi ka provokatsioonideta,” kirjutasid selle autorid. „Ükskord tulistasid Prantsuse ekspeditsioonikorpusesse kuuluvad fašistlikud elemendid, kes võitlesid Alžeeria rahva vastu, neutraalsete vete kohal lennukit, millega NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees lendas Maroko pealinna Rabatti.” „Olen kuritegelikust atentaadist südamepõhjani nördinud.” Muuseas, kõigi Brežnevi ametlike läkituste seas on atentaatidega seotud kirjad vist kõige elavam ja emotsionaalsem žanr. Ida ja Lääs pidasid „külma sõda”, kuid mõlemad mõistsid ametlikult atentaadid hukka. Siinkohal näidised nendest Brežnevi allakirjutatud tekstidest.
„Just praegu sain teada president John Fitzgerald Kennedy tapmisest. See on väga kurb teade. Nõukogude inimesed tunnevad Ameerika rahvale nende leinas kaasa seoses teda tabanud raske kaotusega – selle parimates aastates väljapaistva riigitegelase traagilise surmaga. Palun võtke vastu minu kõige siiramad kaastundeavaldused. 23. november 1963.”
„Johannes Paulus II-le. Olen Teie vastu korraldatud kuritegelikust atentaadist südamepõhjani nördinud. Soovin Teile kiiret ja täielikku paranemist. 14. mai 1981.”

Valitsuse limusiin ZIL-114.

„Mind veetakse nagu vangi.” „Reeglina tuli iga visiidi ajal,” kirjutas peasekretäri ihukaitsja M. Dokutšajev, „eri kanalite kaudu 30–40 signaali Brežnevi vastu kavandatavast terroriaktist.” Sellest hoolimata eiras peasekretär välisvisiitide ajal sageli isikliku julgeoleku kõiki reegleid. Näiteks 1973. aastal olid Saksa Liitvabariigis kohalikud ihukaitsjad vapustatud niisugusest teatest: Brežnev sõitis oma residentsist välja lahtises autos, sõitis ja lehvitas heatahtlikult kohalikele pealtvaatajatele. Niisugust lahtise katusega autot peeti väga ohtlikuks, kümme aastat varem oli niisuguses autos lastud maha Ameerika Ühendriikide president John Kennedy.
Nõukogude saadik Valentin Falin rääkis üksikasjalikult peasekretäri ebatavalisest teost: „Tee ääres seisev rahvahulk tervitas Nõukogude liidrit. Lapsed, noored, naised, vanurid. Brežnev torises…”
„Mispärast mind hoitakse ja veetakse nagu vangi,” kurtis ta. „Ei saa ühelegi lihtsale inimesele kätt anda, silma vaadata.”
Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja pöördus saadiku poole: „Pea auto kinni või ma teen ukse lahti ja hüppan sõidu ajal välja.” Hämmastav küll, kuid saadik keeldus viisakalt, kuid kindlalt peasekretäri korraldust täitmast: „Leonid Iljitš, selles kloostris meie seadused ei maksa.”
Tundes end lõplikult vangina, Brežnev süngestus, proovis peatumist ära ootamata ust lahti teha. Saadik sattus paanikasse ja palus saksa keeles autojuhil uks blokeerida. Brežnev küsis kahtlustavalt: „Millest sa temaga saksa keeles lobisesid?”
„Ma küsisin,” ütles saadik süütu häälega, „kas on võimalik avada auto katust.”
Brežnev rõõmustas: „Tubli, hästi välja mõeldud. Ütle, et tehtaks lahti. Saaks kas või nii rahvaga suhelda.”
„Polnud midagi teha,” kirjutas Falin. „Mulle öeldi, et ust blokeerida ei saa, Brežnev oli juba valmis katapulteeruma. Palusin katuse lahti teha. Peasekretär tõusis autos kogu pikkuses püsti. Ajas õlad sirgeks. Nägu säras peas… Ihukaitsjatel oli süda saapasääres. Meie kannul sõitvast autost anti mulle märku, et ma teeks sellele korralagedusele lõpu… Brežnev oli rahul nagu mingi tembuga hakkama saanud poisike ja ütles: „Noh, ole tänatud, on vähemalt midagi mitteorganiseeritut meenutada. Muidu kappa ühelt kohtumiselt teisele nagu üles keeratud!””
Pärast seda juhtumit ütles tšekist ja ihukaitsja kindral S. Antonov saadikule: „Igaüks oleks võinud Leonid Iljitši ühe lasuga maha võtta, kui ta autos püsti seisis.” „Sa ju nägid, kui õhinas ta oli,” õigustas saadik end. „Kui ma poleks katust lahti teinud, oleks meie peasekretär uksest jalga lasknud…”
Ühe peasekretäri visiidi ajal Bonni 1978. aasta mais sai ihukaitse signaali, et kavandatakse tema tapmist. Keegi teatas telefoni teel, et Brežnev püütakse maha lasta hetkel, kui ta tuleb välja hoonest, kus kantsler Helmut Schmidt annab Nõukogude külalise auks lõuna. Kui lõuna lõppes, toodi Brežnev välja tagavaraukse kaudu. Tšekistid varjasid ta igast küljest tihedasti ära. Peasekretär pandi kiiresti istuma soomustatud autosse ja viidi oma residentsi Gymnichi lossi.
Keerukam ülesanne tuli lahendada 1977. aastal Pariisis. 21. juunil pidi Brežnev panema pärja Igavese tule juurde Võidukaarel. Päev enne seda teatas luure, et kindlate andmete alusel tulistatakse Brežnevit pärja panemise ajal optilise sihikuga vintpüssist. Snaiprid pidid varjama end ühes hoones Võidukaare lähedal. „Selle aktsiooni ärahoidmise keerukus oli selles,” tähendas M. Dokutšajev, „et Võidukaare juurde tuleb kokku kaksteist tänavat ja raske oli ära arvata, kust terroristid kavatsevad tulistada. Seepärast saatis Pariisi politsei juhtkond ohtu likvideerima ja terroriakti ära hoidma 12 000 politseinikku (tuhat igale tänavale), 6000 tuletõrjujat (500 inimest majade katustele igal tänaval) ja tuhat politseinikku (prefekti erireserv) turvalisuse tagamiseks väljaku ümber.” Pärast selliste drakooniliste abinõude rakendamist läks kõik hästi. Brežnev pani pärja, läks läbi auvahtkonna rivi eest… Lasku Charles de Gaulle’i väljakul ei kõlanudki.
1973. aastal Ameerikat külastades korraldas Brežnev Nõukogude saatkonnas uhke vastuvõtu president Nixoni auks. Lõuna toimus saatkonna Kuldses saalis. Diplomaat Sergei Dožigarov jutustas: „Et näidata vene hinge kogu suurust… toodi erilennukiga Moskvast mitu kilogrammi musta kalamarja, mingit enneolematut kala ning terve meretäis Vene viina ja Gruusia veine.
Ameerika alkohoolseid jooke kästi mitte pakkuda, hoolimata sellest, et kõik teadsid, et Nixon armastas viskit. Toodi isegi mitu kotti kartuleid…” Vastuvõtt läks hästi, rahulolev Brežnev jäi veel saatkonda, et vestelda saadikuga. Edasisest jutustas suursaadik Anatoli Dobrõnin (oli saadik 1962–1986): „Sel hetkel tuli kaitsemeeskonna ärritatud ülem ja hakkas andma mulle märku, et ma tuleksin välja. Brežnev märkas seda ja ütles: „Pole siin midagi salatseda. Rääkige, siin on kõik omad.” Ihukaitse ülem kohmetus, kuid ütles, et äsja oli tehtud saatkonda anonüümne kõne, et siia olevat pandud pomm ja et Brežnevil oleks parem kiiresti lahkuda Blair House’i. Kuid Brežnev ütles, et ka tema „ei hakka paanitsema” ja istub meiega veel pool tunnikest. Mida ta tegigi, vaatamata sellele, et teda veendi kohe ära sõitma. Kõik lõppes hästi.”
„Ma ei saa aru, milleks tal seda vaja oli?!” 1969. aastal pandi Brežnevi vastu toime hoolikalt ette valmistatud atentaat juba kodumaal. Brežnev ise mäletas seda muidugi hästi, kuigi ei meenutanud seda juhtumit kunagi. Nähtavasti oli atentaadi lugu talle ebameeldiv. „Leonid Iljitš ei rääkinud sellest ega meenutanud seda kunagi,” kirjutas J. Tšurbanov. „Kuidas Leonid Iljitš sellesse atentaati suhtus? Mida ta teile rääkis?” küsis hiljem kirjanik V. Karpov peasekretäri leselt Viktorialt. „Oli hämmeldunud,” vastas too. „Ma ei saa aru,” ütles ta, „milleks tal seda vaja oli?! Mida halba olin ma talle ja rahvale teinud?! Kogu sõja tegin läbi, jäin ellu, nüüd aga oleksin võinud pidupäeval hukkuda omaenda ohvitseri käe läbi!”

Tuld peasekretäri pihta!
Atentaat pandi toime 22. jaanuaril 1969 Moskva Kremli Borovitskaja väravatorni juures. Valitsuse autokolonni tulistas Nõukogude armee nooremleitnant Viktor Ivanovitš Iljin (s 26. dets. 1947). Pannud selga miilitsavormi (selle võttis ta oma sugulase käest), astus terrorist märkamatult Kremli juurde ringvalvesse. Pealinn võttis sel päeval vastu „kosmilist nelikut”, kosmoselennult naasnud kosmonaute (V. Šatalovit, B. Volõnovit, A. Jelissejevit ja J. Hrunovi). Tänavad ja väljakud olid kaunistatud lippude ja loosungitega, lennujaamast kuni Kremlini tervitasid kosmonaute moskvalased. Mürises saluut, mängis muusika…

See foto on tehtud mõni hetk pärast atentaati.

Viktoria Brežneva jutustas sellest loost nii: „Ma vaatasin teleülekannet. Kui miiting lennujaamas oli lõppenud, kuulsin diktori sõnu, et autode kolonn suundub Kremlisse, esimeses autos sõidavad kosmonaudid Beregovoi, Nikolajev ja Tereškova, teises on peasekretär… Seda teadet kanti raadio teel edasi üle kogu linna, ilmselt kuulis seda ka mõrtsukas… Iljin seisis ringvalves, samasuguses mundris miilitsate vahel. Ta seisis kahe komando vahekohas. Need, kes seisid Iljinist paremal ja vasakul, ei tundnud teda, pidasid naaberkomando ohvitseriks. Tõsi, keegi valvas ohvitser KGB kaitsemeeskonnast hakkas midagi kahtlustama, astus Iljini juurde ja küsis: „Miks sa siin seisad?” Iljin vastas: „Pandi siia ja siin ma seisan.” Rohkem küsimusi ei olnud… Kui valitsuse autod lähedale jõudsid, laskis Iljin, kes oli raadiost kuulnud, et Brežnev sõidab teises autos, esimese auto läbi, hüppas välja teisele autole vastu, haaras mõlemad püstolid kätte ja hakkas tulistama Tšaikas istujaid. Ta jõudis kõik kuulid välja lasta, enne kui ta kinni võeti. Nende laskudega haavas ta surmavalt autojuhti.”
Iljini aitasid palju tema enesevalitsemisoskus ja hämmastav vedamine. Ihukaitsja, tšekist V. Muhhin jutustas: „Iljin seisis Teemandifondi lähedal… Ta kõndis edasi-tagasi ja kutsus kogu aeg inimesi üles seisma sirges reas, käituma korralikult. See ajaski segadusse. Kuni Iljinist paari sammu kaugusel olnud kolleeg mõtles, sõitis korteež juba väravast sisse.”
Iljin avas lausa turmtule, püstol oli peaaegu otse vastu musta Tšaika esiklaasi. Selles olevad sõitjad viskusid istmete alla. Limusiini sattus 16 Makarovi püstoli kuuli. Autojuht Ilja Žarkov, üleni verine, laskis roolist lahti. Oleks võinud juhtuda avarii, kuid keegi kosmonautidest suutis juhtimise üle võtta ja parkis auto tee äärde. Tuuleklaas läks laskudest puruks, Beregovoi sai kildudest kergelt näkku haavata, Nikolajevil riivas kuul selga. Rikošetina lennanud kuul haavas õlast saatemeeskonda kuulunud mootorratturit. Ta sõitis oma mootorrattaga terroristile otsa ja lõi ta jalust. Seejärel võtsid Iljini kinni tšekistid. Mõlemad salved oli ta juba tühjaks lasknud…
Juba kosmonautide vastuvõtu ajal oli televaatajatele selge, et on juhtunud midagi ettenähtamatut. Viimased sõnad, mida diktori suust kuuldi, olid: „Valitsuse autode korteež läheneb Borovitskaja väravatornile ja mõne minuti pärast on kosmosekangelased Kremlis, kus toimub nende autasustamise pidulik tseremoonia…”
Seejärel katkes ülekanne ootamatult. „Televisioon kandis kosmonautide vastuvõtmist üle kogu maale,” jutustas kirjanik Juri Borev. „Kaamerate objektiivid olid suunatud lähenevatele autodele. Äkki vilksatasid kaadris majade seinad, katused, taevas – operaator oli välgukiirusel suunanud kaamera üles.” Tund aega hiljem ülekanne jätkus. Kuid autasustamise pidulikul tseremoonial oli tunda mingit närvilisust. Sellest osavõtjad nägid välja rahutud ja ärevad, diplomid kukkusid neil käest…
Kolm päeva hiljem kirjeldas ajaleht „Izvestija” pealkirja all „Teadaanne” juhtunut nii: 22. jaanuaril 1969 pandi lendurite-kosmonautide vastuvõtmise ajal toime provokatsiooniline akt: tehti mõned lasud auto pihta, milles sõitsid kosmonaudid sm-d Beregovoi, Nikolajeva-Tereškova, Nikolajev, Leonov. Selle tagajärjel said haavata autojuht ja mootorrattur, kes saatis korteeži. Kosmonautidest keegi kannatada ei saanud. Tulistaja peeti kuriteokohal kinni. Toimub juurdlus.”
„Ja mis asja meie ette trügime?” Mis päästis Brežnevi atentaadipäeval? Räägiti, et see oli peasekretäri tagasihoidlikkus: ta küsis saatjatelt: „Ja mis asja meie ette trügime? Kellele austust avaldatakse, kas meile või kosmonautidele?”
Nende sõnade peale keeras Brežnevi auto Kremli Spasskaja väravatorni poole ja sõitis sealt sisse. Teistel andmetel sõitis see auto kindlusse sisse ikkagi Borovitskaja väravatorni kaudu, aga kas kolmandana või viiendana. See tähendab, et Brežnev ise kuulis laske ja oli atentaadikoha lähedal. Tema adjutant G. Petrov jutustas: „Lennujaamas rivistusime ümber ja sõitsime kolmandana, teise koha kolonnis loovutasime päevakangelastele – kosmonautidele. Ma istusin autojuhi kõrval. Autos olid Brežnev, Podgornõi ja Kossõgin. Kui meie auto jõudis Borovitskaja väravatorni juurde, kuulsime Kremlis laske… Käskisin kohe autojuhil peatuda. Kui laskmine lõppes, sõitsime mööda kosmonautide peatunud autost ja suundusime Kongresside Palee poole. Kõik see võttis aega mõne minuti.”
Veel üks detail, mis ajas terroristi segadusse, oli Brežnevi ja kosmonaut Beregovoi väline sarnasus (kummalisel kombel olid isegi nende perekonnanimed sarnased). Georgi Beregovoi oma tihedate kulmudega oli tahtmatult peasekretäri teisik. Võimalik, et pärast seda juhtumit hakati Brežnevist rääkima naljakat legendi: ta sõitvat alati välja viie autoga, ühes on peasekretär ise, ülejäänud neljas on temaga sarnane nukk.
Tsaari tapmine nõukogude ajastul. Tsaaride ja valitsejate tapmisel ning nende elule kallalekippumisel on Venemaal pikk, tuhandeaastane ajalugu, ja hoopiski mitte alati ei andnud rahva teadvus neile negatiivset hinnangut. Üsna suur osa ühiskonnast pidas krahv Pahlenit, dekabriste, Željabovit, Perovskajat, Aleksandr Uljanovit ja teisi kangelasteks.
Nõukogude ajastu üks esimesi sündmusi oli teatavasti tsaariperekonna mahalaskmine 1918. aastal. Mingit kaastunnet tapetud tsaari vastu ühiskond 1920. aastatel ei tundnud. Ajakirjad avaldasid näiteks selliseid julmi nalju:
„„Teate, suurvürst Nikolai Nikolajevitši (suurvürst võeti 11. aprillil 1919 Jalta reidil Inglise ristleja „Malborough’i“ pardale. Laev toimetas ta Itaaliasse – toimetaja märkus) võib nimetada „peaaegu ilma perekonnata inimeseks”?”
„Kas sellepärast, et tema perekonnanime tavaliselt ei nimetata?”
„Ei, muul põhjusel. Sellepärast, et peaaegu kogu tema perekond on maha löödud.””
Kuid rõhutame muud: mahalaskmise täideviijatest ei saanudki ühiskonna teadvuses kangelasi. Nad ei riskeerinud millegagi, ei ilmutanud hingesuurust, polnud mingit põhjust neid ülistada, kuigi tsaari tol ajal ei sallitud.
Samal 1918. aastal leidis aset ka kõige tuntum Nõukogude juhi vastu korraldatud atentaat – atentaat Leninile. Ta sai kahest kuulist raskelt haavata. Selle juhtumi puhul pakub meile kõige suuremat huvi väike parandus, mille on selle sündmuse kohta teinud suuline pärimus. Kogu nõukogude aja levis rahva seas kindel legend, et Lenin andis isiklikult armu esseer Kaplanile, kes oli teda haavanud. Ta olevat oma otsust seletanud nii: „Ma maksan kätte revolutsiooni eest, kuid ei hakka iialgi maksma kätte enda eest.” Seda pärimust ei lükanud ümber isegi see, et ajalehed teatasid peagi Kaplani mahalaskmisest. Nähtavasti oli rahva teadvus kõigest hoolimata veendunud, et juht pidi andma suuremeelselt armu oma isiklikule vaenlasele, ja otsekui parandas ilusa legendiga tema tehtud viga. „Kas tõesti, kas tõesti Teie, Vladimir Iljitš,” kirjutas pettunult talle hiljem Maria Spiridonova, „kes Te olete tohutu tark ja isiklikult hoopiski mitte egoistlik, vaid heasüdamlik inimene, ei suutnud taibata ja jätta Kaplan tapmata?” Filmis „Lenin aastal” (1939) Kaplani edasist saatust enam ei meenutata. Ühe legendi järgi töötas ta Stalini ajal kuskil raamatukogus.
Brežnev oli pärast Leninit esimene Nõukogude juht, kelle elu kallale kippumisest teatati ajakirjanduses. Kas Brežnev oli kuulnud legendi Kaplanile armu andmisest? Me võime otsustada selle üle täiesti kindlalt: jah, oli kuulnud. Juunipleenumil (1957) esinedes ütles Keskkomitee sekretär Averki Aristov: „Lenin ei lubanud isegi esseeri Kaplanit, kes teda tulistas, maha lasta, ta suri loomulikku surma, elas Leninist palju aastaid kauem, talle olid loodud talutavad elutingimused.”
Brežnev kuulas seda kõnet väga tähelepanelikult, sekkus sellesse mitu korda koha pealt repliigiga. On küllaltki tõenäoline, et legendi Kaplanist kuulis ta ka teistest allikatest. Igatahes talitas ta 1969. aastal nii, nagu oodati Leninist: halastas terroristile. Vähe oli neid, kes kahtlesid selles, et Iljin hukatakse. Kuid seda ei juhtunud. Muidugi, säilitada inimese elu, kes oli süüdi tapmises ja terrorismis, võis 1960. aastatel ainult ühtmoodi: tunnistada ta süüdimatuks. Nii tehtigi. Mõni kuu pärast atentaati tunnistas kohtumeditsiini komisjon V. Iljini süüdimatuks ja suunas ta Kaasani erivaimuhaiglasse. Seal hoiti teda range valve all üksikvangistuses. Kuni 1973. aastani ei antud talle isegi ajalehti, ta ei saanud kuulata raadiot. Seejärel pehmendati natuke režiimi.
Mis sundis Viktor Iljini sooritama seda meeleheitlikku sammu? Hiljem meenutasid tema teenistuskaaslased, et ta oli varemgi avaldanud kaastunnet igasugustele terroristidele ja mässajatele. Näiteks ütles ta Ameerika Ühendriikide presidendi John Kennedy tapja kohta ükskord vaimustusega: „Tubli mees see Lee Harvey Oswald! Kõigest üks lask (tegelikult kaks surmavat lasku – toimetaja märkus) – ja oligi kuulus kogu maailmas.”
Üks teine kord küsis ta: „Aafrikas korraldavad ohvitserid peaaegu iga kuu riigipöördeid, kas meil on midagi niisugust võimalik?” Muuseas, Iljin elas rängalt läbi seda, et tema süü tõttu hukkus autojuht Ilja Žarkov (ta sai surmavalt haavata ja suri haiglas). Kuid oma veendumused säilitas terrorist Iljin ka hiljem. 1977. aastal, kui toimus „brežnevliku” konstitutsiooni üldrahvalik arutelu, tegi ta ettepaneku täiendada seda niisuguse paragrahviga: „Igal ühiskonnaliikmel on õigus terroriaktile juhul, kui partei ja valitsus ajavad poliitikat, mis ei vasta konstitutsioonile.” Sellised mõtteavaldaused annavad siiski tunnistused, et see mees oli psüühiliselt tasakaalutu.
Pärast arreteerimist kuulas Iljini üle riikliku julgeoleku juht Juri Andropov ise. On säilinud selle ülekuulamise lindistus.
„Oletagem,” küsis Andropov rahuliku vaikse häälega, „et te ei saanud millestki aru, ei saanud aru, kuidas oli Stalini ajal, ei saanud aru praegustest asjadest… Kuid miks te otsustasite, et teie olete peakohtunik ja teie peate nii-öelda otsustama küsimuse, püstoliga käes?”
„Inimene peab elama ja mitte olesklema,” vastas Iljin.
„Mida tähendab „elama”?” tundis peatšekist huvi.
„Praegu inimesed elavad, kohanevad, kuidas keegi suudab. Kust keegi saab, sealt ka varastab, isegi kruvikesi ja väikesi polte. Midagi on minu meelest ühiskonnas mitte nii. Ühiskonnas käib mingi negatiivne protsess.”
„Võib-olla see kõik ongi nii, ainult teie valitud vahendid otsekui ei lahendaks neid probleeme,” vaidles Andropov vastu.
„Tappa peasekretär,” seletas Iljin, „see tähendab, et tema asemele peab tulema uus inimene.”
„Nii. Kes teie meelest oleks pidanud tulema?”
„Selline kõige korralikum inimene, minu meelest Suslov…”
„Aga ikkagi, miks te eelistate Suslovit?”
„Sest Suslovit… inimesed peavad teda praegu kõige väljapaistvamaks inimeseks parteis.”
Pole päris hästi arusaadav, miks nimetas Iljin Suslovi nime. Ta pidi ju saama aru, et teda ülekuulamisel kiites osutab ta talle karuteene. Aga võib-olla ei pooldanud ta üldsegi Suslovit? Lihtsalt pärast seda, kui tema lasud ei tabanud märki, otsustas terrorist teha veel ühe lasu, sedakorda sõnalise, püüdes Kremli asukaid omavahel tülli ajada?
1988. aastal viidi Iljin üle Leningradi vaimuhaiglasse, kus kinnipidamise tingimused olid paremad. Vabadusse pääses ta alles 1990. aastal, pärast 20 aastat kestnud sundravi (Päris põnev oleks teada, mismoodi näeb välja terroristi ravi – toimetaja märkus). Ajakirjanik V. Šumski küsis siis tema käest, kas ta peab end kangelaseks. Iljin ütles, et muidugi mitte.
„Kas te arvate, et sooritasite kuriteo?” täpsustas ajakirjanik.
„Mis tahes seaduse rikkumine on kuritegu. Minu lasud tõid endaga kaasa, nagu ma juba ütlesin, raske tagajärje – hukkus inimene. Tema lapsed jäid orbudeks. Mis ta arvate, kas mul on kerge neile silma vaadata? Mida sa ka ei seletaks, aga inimene tapeti. Ning tapeti ametikohustuste täitmisel…”
Atentaat folkloori peeglis. Pärast seda, kui Nõukogude ajalehed olid teatanud Iljini toime pandud atentaadist, levis selle sündmuse kohta palju anekdoote. Allpool paar lugu:
„„Millega tegeleb KGB pärast leitnant Iljini atentaati Borovitskaja väravatorni juures?”
„Otsib tema nooremat venda Vladimirit.”
„Miks?”
„Sest saanud teada vanema venna teost, ütles ta operatiivandmetel: „Me läheme teist teed!””

Ja teine anekdoot:
Kõva kuulmisega Budjõnnile öeldakse, et Brežnevile tehti atentaat, teda tulistati.
„Mida tehti?“ ei saanud Budjõnni hästi aru.
„Tulistati, revolvritest!“
„No ma olen alati öelnud, et vana hea saabli vastu ei saa!“

NB! loe ka:
Fanni Kaplan – juuditar, kes üritas Leninit vagaseks teha
Nikolai II perekonna juveelide saladus
Revolutsioon õgib oma isasid – Lev Trotski saatus
Miks atentaat Stalinile ebaõnnestus?

0

Your Cart