Mis asi on „idioodi kannel“?

3 minutit lugemist

Nõukogude Liidus oli raamatupidamises peamiseks liitmis- ja lahutamis- ehk arvutamisvahendiks arvelaud – rahvasuus „idioodi kannel”. Noorem põlvkond ei ole muidugi kursis, ega ka arvatavasti oma silmaga seda riistapuud näinud. Arvelaud on üks vanemaid arvutusseadmeid. Spetsialistid oskasid selle abil isegi korrutada ja jagada…

Arvelaud oli ristkülikukujuline puidust raam, millele oli kinnitatud 11 kumerat traatvarrast, millele oli lükitud ümmargused nupud. Traatvardad olid kumerad sellepärast, et neile lükitud nupud hoiaksid arvutamisel ühele või teisele poole. Ülemisel seitsmel vardal oli 10 nuppu, neist viies ja kuues tavaliselt musta värvi, et arvutajal oleks kergem orienteeruda. Siis tuli üks varras nelja nupuga. Keskel kaks musta, mis oli vajalik veerandrublade märkimiseks. Lõpuks taas kolm varrast 10 nupuga. Algasendis seisavad kõik nupud paremal. Arvutamisel liigutatakse neid vasakule. See oli omaaegne käsitsi operatiivsete arvete kokkulöömise konkurentsitu valitseja raamatupidamistes aritmeetikatehete lihtsustamise abivahend. Oli tõesti muljetavaldav vaatepilt jälgida, kui mõni raamatupidaja arvelauda osavalt käsitsedes nuppe lausa lennutas.
Arvelaud võeti algselt kasutusele Hiinas ja see jõudis tatarlaste vahendusel Venemaale 14. sajandil. Venemaalt Eestisse ning oli meie ettevõtetes kasutusel kassaaparaadi asemel veel 20. sajandi teisel poolelgi, isegi veel 1990. aastate alguses. Vahva oli vaadata, kuida vene müüjanna lõi turul arvelaual kokku 15+10. No nii keerulist tehet pole ju võimalik peast teha!
Kui 1966. aastal tegid plekitrükkimise seadmeid paigaldama tulnud jaapanlased Tallinna tehases Norma ringkäigu ning külastasid ka raamatupidamise tuba, käis jaapanlastest läbi üllatuse, aga võib-olla ka ehmatuse kahin, kui nägid raamatupidajate laudadel arvelaudu ja sealseid töötajaid nendel meisterlikult klõbistamas. Algas omakeelne elav mõttevahetus. Jaapanlased seletasid, et nad pole oma silmaga arvelaudu näinud, aga teavad, et need olid iidses Jaapanis kunagi laialdaselt kasutusel. „Uskumatu, et need on teil ikka veel kasutusel!” sõnasid jaapanlased tagasihoidlikult, suutmata siiski imestust varjata.
Veel üks omakeelne mõttevahetus ja tuli pakkumine, millest ei saanud ära öelda. Jaapanlased oleksid neid unikaalseid muuseumieksemplare endale suveniirideks soovinud. Vastu olid nad valmis ulatama igale arvelauaomanikule populaarse Casio taskukalkulaatori, mis oli tollases Eestis veel üsna tundmatu tehnikaime. Kuigi see oli aeg, kus nõukogude kosmonaudid olid juba korduvalt kosmoses käinud – ilmselt ikka arvelauaga. Jaapanlased said arvelauad suveniirideks. Norma raamatupidajatele hangiti aga hiljem uued „idioodi kandled”. Arvelauda kui lugupidamist väärivat summade kokkulöömise ja lahutamise riista on tänapäevalgi veel Tallinna Keskturul või Balti jaama turul näha olnud.

Vene ime – aritmomeeter Feliks.

Kommunismi ehitamisel nii vajaliku arvelaua tõrjus keerulisemate arvestuste tegemisel kõrvale aritmomeeter Feliks (Феликс), mida ka mehhaaniliseks kalkulaatoriks nimetati. Seda tootsid Kurski tehas Stšjotmaš (Счётмаш), Pensa arvutustehnika tehas ja Moskva Kalmõkovi nimeline arvutusmasinate tehas. See oli N. Liidu kõige populaarsem algeline kalkulaator, mida toodeti miljonites eksemplarides 50 aastat (1928–1978). Kui raamatupidajad seda riista kasutasid, siis oli tegemist omamoodi vaatamisväärsusega. Lummas see osavus, kuidas Feliksi vänta suure raginaga edasi-tagasi keerutati. Ikka kaks pööret edasi ja üks tagasi või vastupidi. Kui mitu raamatupidajat seda riista korraga kasutasid, oli toas viibivate teiste kolleegide mõtlemisvõime kahtlemata paralüseeritud. Kuni 1956. aastani maksis see „kompuuter” 110 rubla, pärast rahareformi välja lastud uued modifikatsioonid 13 rubla. Nime sai ta tänu nõukogude bolševikke represseerimisel jäägitult abistanud ja seetõttu suure lugupidamise ära teeninud Poola väikeaadliku, omaaegse NKVD pealiku Feliks Edmundovitš Dzeržinski eesnime järgi. Dzeržinski nimi jäädvustati NSV Liidu tarbeesemete nimetustesse veel päris korraliku ja töökindla fotoaparaadi FED nime kaudu. Too aastail 1934–1955 Harkovi masinaehituse tootmiskoondises toodetud populaarne fotoaparaat oli sakslaste Leica II täpne koopia.
Mis puutub aga mehhaanilisse arvutisse Feliks, siis omal ajal liikus rahva hulgas selline õel anekdoot:
Kui venelased saatsid 4. oktoobril 1957 kosmosesse esimese raadiosaatjaga satelliidi Sputnik 1, püüdsid Ameerika raadiolokaatorid ja -teleskoobid kinni sputnikus toimuvat kummalist klõbinat, ja nagu hiljem selgus, põhjustas seda sputnikus töötav Feliks, mille vänta aeti ringi akudel töötava elektrimootori abil!

MAAJA

NB! Loe ka:
1961. aasta rahatüng Nõukogude Liidus
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)

0

Your Cart