NLKP Keskkomitee esimese sekretäri sm. N. Hruštšovi salajane ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956

1989. aastal pidas NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otstarbekaks avaldada ajakirjas „Известия ЦK КПСС“ NLKP Keskkomitee esimese sekretäri N. Hruštšovi ettekande „Isikukultusest ja selle tagajärgedest“ NLKP XX kongressi kinnisel istungil 25. veebruaril 1956.

Oma kuulsas kõnes pöördus Hruštšov seitsemetunnise kõnega 1424 Moskvasse kogunenud delegaadi poole. Kuulajad olid jahmunud tema hulljulgusest. Hruštšov hävitas nende iidoli Stalini 20 000 sõnast koosneva kõnega. Nad said kuulda suure juhi kuritegude kõiki üksikasju. Neile räägiti ka Stalini argusest sõja alguses. Hruštšov oli kolm aastat oma kõne jaoks fakte kogunud. Hruštšov – nii oli kokku lepitud teiste Poliitbüroo liikmetega – ajas kõik massilised mahalaskmised ja muud sigadused ainuisikuliselt Stalini kaela, kuigi ka Hruštšov ise oli massilistes repressioonides osalenud. Nikita ei olnudki nii loll kui välja paistis. Ta käskis toimikutest eemaldada need lehed (või ainult pool lehte), kus surmaotsustel oli tema allkiri! See omakorda tähendas seda, et NLKP mõistis omaaegsed repressioonid hukka ainult osaliselt. Tegelikult oleks tulnud 1953. aastal peale Lavrenti Beria maha lasta veel ka V. Molotov, L. Kaganovitš, N. Hruštšov, A. Mikojan [M. Kalininil vedas, ta suri 1946. aastal] ja paljud teised kõrged partei funktsionäärid, prokurör Andrei Võšinski ja paljud kõrgemad NKVD juhid…

Kuid kollektiivne süütunne venelastel puudub. Nad raiuvad endiselt: „Lasti maha keda vaja!” Ega ikka vene inimesele aru pähe ei pane. Küll oleks aga soovitav kõigil läbi lugeda Aleksandr Solzenitsõni raamat „Gulagi arhipelaag” (eesti keeles 1990, kolmes köites, võite peale sattuda Balti jaama turul!). 27. septembril 1936 algas N. Liidus kõige verisem periood, mis kestis 1938. aasta lõpuni. Vangilaagritesse saadeti 1,5 miljonit inimest.
Aastatel 1937–38 represseeriti 30 000 RKK (Рабоче-Крестьянской Красной Армии) komandöri. 1937. aastal hukati N. Liidus 353 074 „rahvavaenlast“ – ligi 1000 inimest päevas, 1938. aastal lasti maha 328 618 „kontrrevolutsionääri, reeturit, rahvavaenlast, valgekaartlastest vandenõulast ja spiooni” (kahe aasta jooksul kokku 681 692 inimest). Aastatel 1921–1953 hukati N. Liidus ühtekokku 800 000 inimest. Tuleb väja, et N. Liit lausa kubises rahvavaenlastest, vandenõulastest, Mongoolia, Jaapani , Inglise ja Saksa spioonidest!  Siis hakkas Stalini valitsuse verejanu teadmata põhjusel vähenema: 1939. aastal lasti maha „kõigest” 2552, 1940. aastal 1649 ja 1950. aastal 1609 inimest. 1937. aastal langetasid N. Liidu peaprokurör Andrei Võšinski ja siseasjade rahvakomissar Nikolai Ježov üheainsa päevaga 551 surmaotsust, 21. okt. aga 121 surmaotsust. Tollel 1937. aastal hukati üle 3000 NKVD töötaja. Stalin ei vajanud liigseid tunnistajaid…
18. okt. 1938 hukati üheainsa päeva jooksul Stalini ja tema käsilaste korraldusel 3173 inimest, rohkem kui Tsaari-Venemaal aastatel 1905–13.
Sõja-aastatel mõistsid sõjatribunalid N. Liidus surma 157 593 inimest, USA-s 146, Prantsusmaal 102, Inglismaal 40 ja Saksamaal 7810 inimest. Gulagi vangilaagrites suri nälga või haigustesse 1 700 000 inimest. Stalin andis isikliku allkirja 383 mahalaskmisele määratud inimeste nimekirjale, kus võis olla ühtekokku tuhandeid nimesid. Muide, termin „rahvavaenlane” eemaldati RSFSV kriminaalkoodeksist alles 28. detsembril 1958.

Nüüd aga asugem Nikita Hruštšovi kuulsat kõnet lugema!

ISIKUKULTUSEST JA SELLE TAGAJÄRGEDEST

Seltsimehed! Partei Keskkomitee aruandes XX kongressile, mitmes kongressi delegaadi sõnavõtus, samuti varem NLKP Keskkomitee pleenumitel räägiti palju isikukultusest ja selle kahjulikest tagajärgedest.

Pärast Stalini surma hakkas partei Keskkomitee rangelt ja järjekindlalt hoidma kurssi sellele, et selgitada, kui lubamatu ja marksismi-leninismi vaimule võõras on ülistada ühte isikut, muuta ta mingisuguseks üliinimeseks, kellel on üleloomulikud omadused nagu jumalal. See inimene justkui teab kõike, näeb kõike, mõtleb kõigi eest, võib kõike teha; oma tegudes on ta eksimatu.
Sellist käsitust inimesest, konkreetselt rääkides Stalinist, kultiveeriti meil palju aastaid.
Käesolevas ettekandes ei seata ülesannet anda igakülgset hinnangut Stalini elule ja tegevusele. Stalini teenetest on tema eluajal kirjutatud täiesti piisaval hulgal raamatuid, brošüüre ja uurimusi. Üldtuntud on Stalini osa sotsialistliku revolutsiooni ettevalmistamises ja läbiviimises, Kodusõjas, võitluses sotsialismi ehitamise eest meie maal. See on kõigile hästi teada. Praegu on kõne all küsimus, millel on tohutu tähtsus partei olevikule ja tulevikule, – kõne all on see, kuidas järk-järgult kujunes Stalini isiku kultus, mis teatud etapil muutus terve hulga parteiliste põhimõtete, parteidemokraatia ja revolutsioonilise seaduslikkuse väga suurte ja üpris raskete moonutuste allikaks.
Seoses sellega, et kõik ei kujuta veel endale ette, milleni viis isikukultus praktikas, missugust tohutut kahju tekitas kollektiivse juhtimise põhimõtte rikkumine parteis ning ääretu, piiramatu võimu koondamine ühe isiku kätte, peab Keskkomitee vajalikuks kanda Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressile ette materjalid selles küsimuses.

* * *

Lubage kõigepealt meenutada, kui karmilt marksismi-leninismi klassikud taunisid igasugust isikukultuse ilmingut. Kirjas Saksa poliitikategelasele Wilhelm Blosile² märkis Marx:
„…Vaenust igasuguse isikukultuse vastu ei lubanud ma Internatsionaali eksisteerimise ajal kunagi avalikustada arvukaid pöördumisi, milles tunnistati minu teeneid ja millega mind tüüdati mitmest riigist, – ma isegi ei vastanud neile, vahel harva ainult noomisin nende pärast. Engels ja mina astusime kommunistide salaühingusse tingimusel, et põhikirjast visataks välja kõik, mis soodustab ebausklikku kummardamist autoriteetide ees (Lassalle³ talitas pärast just vastupidi). (Соч. К. Маркса и Ф. Энгельса, изд. 1-е, т. XXVI, стр. 487–488.)

Veidi hiljem kirjutas Engels:
„Nii Marx kui ka mina oleme alati olnud selle vastu, et avalikult demonstreerida suhtumist üksikisikutesse, välja arvatud ainult need juhtumid, kui sellel on olnud mingisugune oluline eesmärk; kõige rohkem aga oleme olnud selliste demonstreerimiste vastu, mis meie eluajal puudutasid isiklikult meid.“ (Соч. К. Маркса и Ф. Энгельса, т. XXVIII, стр. 385.)
Tuntud on revolutsioonigeeniuse Vladimir Iljitš Lenini ülim tagasihoidlikkus. Lenin rõhutas alati rahva kui ajaloo looja osatähtsust, partei kui elava ja isetalitleva organismi juhtivat ja organiseerivat osa, Keskkomitee osatähtsust.
Marksism ei eita töölisklassi liidrite osa revolutsioonilise vabastusliikumise juhtimises.
Pidades väga tähtsaks rahvahulkade juhtide ja organiseerijate osa, piitsutas Lenin ühtaegu halastamatult igasuguseid isikukultuse ilminguid, pidas leppimatut võitlust „kangelase“ ja „rahvahulga“ marksismile võõra esseerliku käsituse vastu, katsete vastu vastandada „kangelast“ hulkadele, rahvale.
Lenin õpetas, et partei jõud seisneb lahutamatus sidemes rahvahulkadega, selles, et partei järel läheb rahvas – töölised, talupojad, intelligents. „Ainult see võidab ja säilitab võimu,“ märkis Lenin, „kes usub rahvasse, kes sukeldub rahva elava loomingu allikasse.“ (Teosed, 26. kd., lk. 264.)
Lenin rääkis uhkusega bolševistlikust, kommunistlikust parteist kui rahva juhist ja õpetajast, ta kutsus andma teadlike tööliste kohtu ette, oma partei kohtu ette kõik tähtsamad küsimused; ta väitis: „…me usume oma parteid, me näeme temas meie ajastu mõistust, au ja südametunnistust“. (Teosed, 25. kd., lk. 241.)

Lenin astus resoluutselt välja igasuguste katsete vastu pisendada või nõrgendada partei juhtivat osa Nõukogude riigi süsteemis. Ta töötas välja parteilise juhtimise bolševistlikud põhimõtted ja parteielu normid, toonitades, et parteilise juhtimise ülim printsiip on selle kollektiivsus. Juba revolutsioonieelseil aastail nimetas Lenin partei Keskkomiteed kollektiivseks juhiks, partei põhimõtete hoidjaks ja tõlgendajaks. „…Partei põhimõtteid,“ märkis Lenin, „valvab kongressist kongressini ja neid tõlgitseb Keskkomitee.“ (Teosed, 13. kd., lk. 114.)
Rõhutades partei Keskkomitee osatähtsust, tema autoriteeti, märkis Vladimir Iljitš: „Meie Keskkomitee on kujunenud rangelt tsentraliseeritud ja kõrge autoriteediga rühmaks…“ (Teosed, 33. kd., lk. 444.)
Lenini eluajal oli partei Keskkomitee partei ja riigi kollektiivse juhtimise tõeline väljendaja. Olles võitlev marksist ja revolutsionäär, alati leppimatu põhimõttelistes küsimustes, ei surunud Lenin kunagi töökaaslastele jõuga peale oma vaateid. Ta veenis, selgitas kannatlikult teistele oma arvamust. Lenin jälgis alati rangelt, et peetaks kinni parteielu normidest, järgitaks partei põhikirja ning et õigel ajal kutsutaks kokku partei kongressid ja Keskkomitee pleenumid.
Peale kõige suure, mida V. I. Lenin tegi töölisklassi ja töötava talurahva võiduks, meie partei võiduks ja teadusliku kommunismi ideede ellurakendamiseks, ilmnes tema läbinägelikkus ka selles, et ta õigel ajal märkas Stalinis just neid negatiivseid omadusi, mis hiljem viisid raskete tagajärgedeni. Tundes muret partei ja Nõukogude riigi edasise saatuse pärast, andis V. I. Lenin täiesti õige iseloomustuse Stalinile, osutades seejuures, et on vaja läbi vaadata küsimus Stalini üleviimisest peasekretäri ametist seose sellega, et Stalin on liiga jäme, pole piisavalt tähelepanelik seltsimeeste vastu, on tujukas ja kuritarvitab võimu. 1922. aasta detsembris kirjutas Vladimir Iljitš oma kirjas partei korralisele kongressile:
„Saanud peasekretäriks, on sm. Stalin koondanud oma kätte ääretult suure võimu, ja ma ei ole kindel, kas ta igakord suudab seda võimu küllalt ettevaatlikult kasutada.“ (Teosed, 36. kd., lk. 544.)
See kiri – tähtis poliitiline dokument, mis on partei ajaloos tuntud kui Lenini „testament“,⁴ – on välja jagatud partei XX kongressi delegaatidele. Te olete seda lugenud ja loete arvatavasti veel korduvalt. Süvenege Lenini lihtsatesse sõnadesse, milles väljendub Vladimir Iljitši mure partei, rahva ja riigi pärast, partei poliitika edaspidise suuna pärast.
Vladimir Iljitš märkis:
„Stalin on liiga jäme, ja see puudus, mis on täiesti sallitav meie, kommunistide hulgas ja meie omavahelises läbikäimises, muutub lubamatuks peasekretäri ametikohal. Sellepärast teen seltsimeestele ettepaneku järele mõtelda, kuidas Stalinit sellelt kohalt üle viia ja sellele kohale teine inimene panna, kes igas muus suhtes erineb sm. Stalinist ainult ühe paremusega, on nimelt seltsimeeste suhtes sallivam, lojaalsem, viisakam ja tähelepanelikum, vähem tujukas jne.“ (Teosed, 36. kd., lk. 545–546.)
See Lenini dokument loeti partei XIII kongressil ette delegatsiooniti, kes arutasid Stalini üleviimist peasekretäri ametikohalt. Delegatsioonid pooldasid Stalini jätmist sellele kohale, pidades silmas, et ta arvestab Vladimir Iljitši kriitilisi märkusi ja suudab jagu saada oma puudustest, mis olid tekitanud Leninile tõsiseid kartusi.
Seltsimehed! Partei kongressile on vaja ette kanda kahest uuest dokumendist, mis täiendavad Vladimir Iljitši „testamendis“ antud iseloomustust Stalinile.
Need dokumendid on Nadežda Konstantinovna Krupskaja kiri Poliitbüroo omaaegsele eesistujale Kamenevile ja Vladimir Iljitš Lenini erakiri Stalinile.

1. N. Krupskaja kiri:

„Lev Borissõtš,

seoses lühikese kirjaga, mille kirjutasin Vladimir Iljitši dikteerimisel arstide loal, käitus Stalin eile minu suhtes jõhkralt. Ma ei ole parteis esimest aastat. Kõik need 30 aastat pole ma üheltki seltsimehelt kuulnud ühtegi jõhkrat sõna, partei ja Iljitši huvid pole mulle vähem kallid kui Stalinile. Praegu on mulle vajalik maksimum enesevalitsemist. Millest võib ja millest ei tohi Iljitšiga rääkida, tean ma igast arstist paremini, kuna tean, mis teda erutab, mis mitte, ja igal juhul Stalinist paremini. Pöördun Teie ja Grigori⁵ kui V. I. kõige lähemate seltsimeeste poole ning palun mind kaitsta isiklikku ellu toore sekkumise, ebaväärika sõimu ja ähvarduste eest. Kontrollkomisjoni üksmeelses otsuses, millega Stalin ähvardab, ma ei kahtle, kuid mul ei ole jõudu ega aega, mida võiksin kulutada sellele totrale tülile. Mina olen ka elav inimene ja närvid on mul äärmiselt pingul.

N. Krupskaja.“

Selle kirja kirjutas Nadežda Konstantinovna 23. detsembril 1922. Kahe ja poole kuu pärast, märtsis 1923, saatis Vladimir Iljitš Lenin Stalinile järgmise kirja:

2. V. I. Lenini kiri

Seltsimees STALINILE.
Ärakiri: Kamenevile ja Zinovjevile.
Lugupeetud sm. Stalin.

Teil jätkus jämedust kutsuda minu naine telefoni juurde ja teda sõimata. Ehkki ta andis Teile nõusoleku öeldu unustada, sai see fakt ometi tema enda kaudu teatavaks Zinovjevile ja Kamenevile. Ma ei kavatse nii kergesti unustada seda, mis minu vastu on tehtud, sellest aga ei maksa rääkidagi, et see, mis on tehtud minu naise vastu, on tehtud ka minu vastu. Sellepärast palun Teid kaaluda, kas Te olete nõus öeldut tagasi võtma ja vabandama või eelistate katkestada suhted meie vahel. (Kahin saalis.)

Lugupidamisega Lenin

5. märtsil 1923“

Seltsimehed! Ma ei hakka neid dokumente kommenteerima. Need räägivad kujukalt ise enda eest. Kui Stalin võis nii käituda Lenini eluajal, võis niiviisi suhtuda Nadežda Konstantinovna Krupskajasse, keda partei tundis hästi ja hindas kõrgelt kui Lenini ustavat sõpra ja aktiivset võitlejat meie partei ürituse eest selle sünnihetkest peale, siis võib endale ette kujutada, kuidas Stalin teisi töötajaid kohtles. Need tema negatiivsed omadused arenesid üha enam ja muutusid viimastel aastatel täiesti talumatuks.
Nagu järgnenud sündmused näitasid, polnud Lenini mure asjata: esialgu pärast Lenini surma arvestas Stalin veel tema märkusi, kuid seejärel ei hoolinud enam Vladimir Iljitši tõsistest hoiatustest.
Kui analüüsida, kuidas Stalin tegelikult parteid ja riiki juhtis, süveneda kõigesse sellesse, mida Stalin tegi, veendud Lenini kartuste õigsuses. Need Stalini negatiivsed jooned, mis Lenini ajal ilmnesid alles embrüonaalsel kujul, arenesid viimastel aastatel ränkadeks võimu kuritarvitusteks Stalini poolt, mis tekitas tohutut kahju meie parteile.

Peame tõsiselt arutama ja õigesti analüüsima seda küsimust, vältimaks võimalust, et korduks kas või midagigi sarnast, mis leidis aset Stalini eluajal, kes ilmutas täielikku sallimatust kollektiivse juhtimise ja kollektiivse töö suhtes, tarvitas jõhkrat vägivalda kõige kallal, mis oli temaga vastuolus või mis, arvestades tema tujukust ja despootlikkust, näis olevat tema seisukohtadega vastuolus. Ta ei tegutsenud veenmise, selgitamise, inimestega tehtava visa töö abil, vaid surus peale oma seisukohti ja nõudis tingimusteta allumist oma arvamusele. Kes astus sellele vastu või püüdis oma seisukohta, oma tõde tõestada, see oli määratud juhtivast kollektiivist väljaheitmisele koos järgneva moraalse ja füüsilise hävitamisega. See ilmnes eriti partei XVII kongressi järgsel ajal, mil Stalini despotismi ohvriks langesid paljud ausad, kommunismiüritusele ustavad, silmapaistvad parteitegelased ja partei reatöötajad.
Tuleb ütelda, et partei pidas ulatuslikku võitlust trotskistide, paremkallaklaste ja kodanlike natsionalistide vastu, purustas ideeliselt kõik leninismi vaenlased. See ideeline võitlus oli edukas, selle käigus partei tugevnes ja karastus veelgi. Ja siin etendas Stalin positiivset osa.
Partei pidas ulatuslikku ideelist, poliitilist võitlust oma ridades nende inimeste vastu, kes esinesid antileninlike seisukohtadega, järgisid parteile ja sotsialismiüritusele vaenulikku poliitilist joont. See oli visa ja raske, ent vajalik võitlus, sest nii trotskistlik-zinovjevliku bloki kui ka buhharinlaste poliitiline joon viinuks sisuliselt kapitalismi restaureerimiseni, kapituleerumiseni maailma kodanluse ees. Kujutlegem hetkeks, mis saanuks, kui 1928.–1929. aastal meie parteis võitnuks parempoolse kallaku poliitiline joon, panus „sitsitööstuse“ eelisarendamisele, panus kulakule jms. Meil ei oleks siis võimsat rasketööstust, ei oleks kolhoose, me oleksime relvitud ja jõuetud kapitalistliku ümbruse ees.
Seepärast pidas partei leppimatut võitlust ideelistelt positsioonidelt, selgitas kõigile partei liikmeile ja parteitutele hulkadele, milles on trotskistliku opositsiooni ja parempoolsete oportunistide antileninlike väljaastumiste kahjulikkus ja ohtlikkus. Ja see tohutu töö parteijoone selgitamisel kandis vilja: nii trotskistid kui ka parempoolsed oportunistid isoleeriti poliitiliselt, partei valdav enamus toetas Lenini joont ning partei suutis innustada ja organiseerida töötajaid partei leninliku joone elluviimisele, sotsialismi ehitamisele.

Väärib tähelepanu asjaolu, et isegi trotskistide, zinovjevlaste, buhharinlaste ja teiste vastu peetud ägeda ideelise võitluse haripunktis ei rakendatud nende suhtes äärmisi repressiivseid abinõusid. Võitlus käis ideelisel alusel. Kuid mõne aasta pärast, kui sotsialism oli meie maal juba põhiliselt üles ehitatud, kui ekspluataatorlikud klassid olid põhiliselt likvideeritud, kui nõukogude ühiskonna sotsiaalne struktuur oli põhjalikult muutunud ja järsult vähenenud vaenulike parteide, poliitiliste voolude ja gruppide sotsiaalne baas, kui partei ideelised vastased olid poliitiliselt juba ammu purustatud, algasid nendevastased repressioonid.
Just sel perioodil (1935–1937–1938) kujunes välja riiklik massirepressioonide praktika, mis algul oli suunatud leninismi vaenlaste – trotskistide, zinovjevlaste ja buhharinlaste – vastu, kelle partei oli juba ammu poliitiliselt purustanud, seejärel aga ka paljude ausate kommunistide vastu, selle parteikaadri vastu, kes oli oma õlul kandnud Kodusõja ning industrialiseerimise ja kollektiviseerimise esimeste aastate ränki raskusi, aktiivselt võidelnud trotskistide ja parempoolsete vastu, partei leninliku kursi eest.
Stalin võttis tarvitusele mõiste „rahvavaenlane“. See termin vabastas kohe vajadusest tõestada nende inimeste või inimese ideelist ekslikkust, kellega sa polemiseerid: see andis võimaluse igaüht, kes milleski polnud Staliniga päri, keda ainult kahtlustati vaenulikes kavatsustes, igaüht, keda oli lihtsalt laimatud, kõige julmemalt represseerida, rikkudes igasuguseid revolutsioonilise seaduslikkuse norme. See mõiste „rahvavaenlane“ sisuliselt juba kaotas, välistas võimaluse pidada mingisugust ideelist võitlust või avaldada oma arvamust isegi ühes või teises praktilises küsimuses. Kõigi nüüdisaja õigusteaduse normide vastaselt sai põhiliseks ja sisuliselt ainsaks süütõendiks süüdistatava enda „ülestunnistus“, kusjuures see „ülestunnistus“, nagu näitas hilisem kontrollimine, saadi süüdistatava füüsilise mõjutamise teel.

See viis revolutsioonilise seaduslikkuse kisendavate rikkumisteni, selleni, et kannatada said paljud täiesti süütud inimesed, kes olid varem võidelnud parteijoone eest.
Tuleb öelda, et ka nende inimeste suhtes, kes olid omal ajal parteijoone vastu välja astunud, polnud sageli küllaldast alust, et neid füüsiliselt hävitada. Et põhjendada selliste inimeste füüsilist hävitamist, võetigi tarvitusele termin „rahvavaenlane“. Paljud isikud, kes hiljem hävitati, kuulutades need partei ja rahva vaenlasteks, olid V. I. Lenini eluajal töötanud koos Leniniga. Mõned neist olid ka Lenini ajal teinud vigu, kuid sellele vaatamata kasutas Lenin neid töös, korrigeeris nende tegevust, püüdles selle poole, et nad jääksid parteilisuse piiresse, viis neid enda järel.
Sellega seoses tuleb kongressi delegaate tutvustada V. I. Lenini avaldamata kirjaga Keskkomitee Poliitbüroole 1920. aasta oktoobrist.⁶ Määratledes Kontrollkomisjoni ülesandeid, kirjutas Lenin, et komisjon on vaja muuta tõeliseks „partei ja proletariaadi südametunnistuse organiks“.
„Soovitada Kontrollkomisjonile eriülesandena tähelepanelikku individualiseerivat suhtumist, sageli isegi otsest omamoodi ravi niinimetatud opositsiooni esindajate suhtes, keda on tabanud psühholoogiline kriis seoses äpardustega nende nõukogude või parteitöö karjääris. Tuleb püüda neid rahustada, selgitada neile asja seltsimehelikult, leida neile (mitte käsu korras) nende psühholoogilistele iseärasustele vastav töö, anda selles küsimuses nõu ja näpunäiteid Keskkomitee Orgbüroole jne.“
Kõik teavad, kui leppimatu oli Lenin marksismi ideeliste vastaste suhtes, nende suhtes, kes kaldusid kõrvale õigest parteijoonest. Kuid nagu selgub etteloetud dokumendist, sellest, kuidas Lenin juhtis parteid, nõudis ta samal ajal tähelepanelikku parteilist lähenemist inimestele, kes kõhklesid või olid taganenud parteijoonest, ent keda oli võimalik tagasi tuua parteilisuse teele. Lenin soovitas kannatlikult kasvatada selliseid inimesi, kasutamata äärmisi abinõusid.
Selles ilmnes Lenini tarkus inimestesse suhtumises, töös kaadriga.
Hoopis teistsugune suhtumine oli iseloomulik Stalinile. Talle olid võõrad leninlikud jooned: teha kannatlikult tööd inimestega, visalt ja hoolsalt kasvatada neid, osata viia enda järel inimesi mitte sundimisega, vaid neile ideelistelt seisukohtadelt lähtuva kollektiivse mõju avaldamisega. Stalin heitis kõrvale leninliku veenmis- ja kasvatusmeetodi ning läks ideeliselt võitluselt üle administratiivsele survele, massirepressioonidele, terrorile. Ta tegutses järjest ulatuslikumalt ja visamalt karistusorganite kaudu, rikkudes seejuures sageli kehtivaid moraalinorme ja Nõukogude seadusi.
Ühe isiku omavoli ergutas ja soodustas teiste omavoli. Tuhandete inimeste massilised arreteerimised ja väljasaatmised ning hukkamised ilma kohtu ja normaalse uurimiseta tekitasid inimestes ebakindlust, hirmu ja koguni viha.
See muidugi ei soodustanud partei ja kõigi töörahvakihtide ühtekoondumist, vaid vastupidi, põhjustas ausate, kuid Stalinile vastumeelsete töötajate hävitamist, äralõikamist parteist.
Meie partei võitles sotsialismi ehitamise leninlike plaanide elluviimise eest. See oli ideeline võitlus. Kui selles võitluses oleks ilmutatud leninlikku lähenemist, parteilise printsipiaalsuse oskuslikku ühitamist delikaatse ja tähelepaneliku suhtumisega inimestesse, soovi mitte eemale tõugata ja kaotada inimesi, vaid neid enda poole tõmmata, siis poleks meil arvatavasti olnud sellist jämedat revolutsioonilise seaduslikkuse rikkumist, terrorimeetodite kasutamist paljude tuhandete inimeste suhtes. Erakorralisi abinõusid oleks rakendatud ainult nende isikute suhtes, kes on tõesti sooritanud kuritegusid nõukogude korra vastu.

Pöördugem mõningate ajaloofaktide poole.
Oktoobrirevolutsioonile eelnenud päevil astusid kaks bolševike partei Keskkomitee liiget – Kamenev ja Zinovjev – välja relvastatud ülestõusu leninliku plaani vastu. Veel enam, 18. oktoobril avaldasid nad menševike ajalehes „Novaja Zizn“ oma deklaratsiooni selle kohta, et bolševikud valmistavad ette ülestõusu ning et nad peavad ülestõusu avantüüriks. Sellega tegid Kamenev ja Zinovjev vaenlastele teatavaks Keskkomitee otsuse ülestõusust ja selle ülestõusu organiseerimisest lähimal ajal.
See oli partei- ja revolutsiooniürituse reetmine. Sellega seoses kirjutas V. I. Lenin: „Kamenev ja Zinovjev reetsid Rodzjankole ja Kerenskile oma partei Keskkomitee otsuse relvastatud ülestõusu kohta…“ (Teosed, 26. kd., lk. 197.) Ta seadis Keskkomitee ette küsimuse, et Kamenev ja Zinovjev parteist välja heita.
Kuid pärast Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni Zinovjev ja Kamenev teatavasti edutati juhtivatele ametikohtadele. Lenin kaasas neid vastutus rikaste parteiliste ülesannete täitmisele, aktiivsele tööle juhtivates partei- ja nõukogude organites. Zinovjev ja Kamenev tegid teatavasti Lenini eluajal palju muid vigu. Oma „testamendis“ Lenin hoiatas, et „Zinovjevi ja Kamenevi oktoobriepisood ei olnud muidugi juhuslik“. Kuid Lenin ei seadnud küsimust nende arreteerimisest, rääkimata nende mahalaskmisest.
Või võtame näiteks trotskistid. Praegu, mil on möödunud piisav ajalooperiood, võime võitlusest trotskistidega rääkida täiesti rahulikult ja küllalt objektiivselt seda mõista. Trotskit ju ümbritsesid inimesed, kes polnud sugugi pärit kodanlikust keskkonnast. Osa neist olid parteilastest intelligendid, mõningane osa aga töölised. Võiks nimetada hulga inimesi, kes omal ajal ühinesid trotskistidega, kuid nad olid aktiivselt osa võtnud töölisliikumisest enne revolutsiooni ja Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ajal ning samuti selle suurima revolutsiooni saavutuste kaitsmisest. Paljud neist lõid lahku trotskismist ja läksid üle Lenini seisukohtadele. Kas oli vaja selliseid inimesi füüsiliselt hävitada? Oleme sügavalt veendunud, et olnuks Lenin elus, poleks nende suhtes niisuguseid äärmisi meetmeid rakendatud.
Sellised on ainult mõningad ajaloofaktid. Kas võib aga öelda, et Lenin ei söandanud revolutsiooni vaenlaste suhtes, kui seda tõepoolest vaja oli, rakendada kõige karmimaid abinõusid? Ei, seda ei saa keegi väita. Vladimir Iljitš nõudis karmi arveteõiendust revolutsiooni ja töölisklassi vaenlastega ja vajaduse korral kasutas neid abinõusid täiesti halastamatult. Meenutagem kas või V. I. Lenini võitlust Nõukogude-vastaste ülestõusude esseeridest organiseerijate vastu, kontrrevolutsioonide kulakluse jt. vastu 1918. aastal, kui ta kõhklemata kasutas vaenlaste suhtes kõige resoluutsemaid abinõusid. Ent Lenin võttis sääraseid meetmeid tõeliste klassivaenlaste vastu, mitte aga nende vastu, kes vääratavad, eksivad, keda saab ideelise mõjutamisega enda järel viia ja koguni juhtkonda jätta.
Lenin tarvitas karme abinõusid kõige hädavajalikumatel juhtudel, kui oli tegemist ekspluataatorlike klassidega, kes osutasid pöörast vastupanu revolutsioonile, kui võitlus põhimõttel „kes keda“ võttis paratamatult kõige teravamad vormid, kaasa arvatud kodusõda. Stalin aga rakendas kõige äärmuslikumaid abinõusid, massirepressioone siis, kui revolutsioon oli võitnud, Nõukogude riik tugevnenud, ekspluataatorlikud klassid likvideeritud ja sotsialistlikud suhted kinnistunud kogu rahvamajanduses, kui meie partei oli poliitiliselt tugevnenud ja karastunud nii kvantitatiivselt kui ka ideeliselt. On selge, et Stalin ilmutas siin mitmel puhul kannatamatust, jõhkrust ja võimu kuritarvitamist. Selle asemel, et tõestada oma poliitilist õigsust ja mobiliseerida rahvahulki, läks ta sageli mitte ainult tõeliste vaenlaste, vaid ka nende inimeste represseerimise ja füüsilise hävitamise teed, kes polnud sooritanud kuritegusid partei ja nõukogude võimu vastu. Selles ei ole mingisugust tarkust peale jõhkra jõu, mis oli nii väga häirinud V. I. Leninit.
Viimasel ajal, eriti pärast Beria jõugu paljastamist, on partei Keskkomitee läbi vaadanud hulga selle bande fabritseeritud süüasju. Seejuures avanes üpris näotu pilt Stalini ebaõige tegevusega seotud jõhkrast omavolist. Nagu faktid näitavad, kasutas Stalin piiramatut võimu rohketeks kuritarvitusteks, tegutsedes Keskkomitee nimel, küsimata Keskkomitee liikmete ja isegi Keskkomitee Poliitbüroo liikmete arvamust, sageli neid informeerimata oma ainuisikuliselt tehtavatest otsustest väga tähtsates partei- ja riigielu küsimustes.

Isikukultust käsitledes tuleb meil esmajoones välja selgitada, millist kahju tekitas see meie parteile.
Vladimir Iljitš Lenin rõhutas alati partei osa ja tähtsust tööliste ja talupoegade sotsialistliku riigi juhtimises, nähes selles sotsialismi eduka ehitamise peatingimust meie maal. Osutades bolševike partei kui Nõukogude riigi valitseva partei tohutule vastutusele, kutsus Lenin üles rangelt järgima kõiki parteielu norme, ellu viima partei ja riigi kollektiivse juhtimise põhimõtteid.
Kollektiivne juhtimine lähtub meie demokraatlikul tsentralismil rajaneva partei olemusest. „See tähendab,“ ütles Lenin, „et kõiki partei asju ajavad, otseselt või esindajate kaudu, kõik partei liikmed, võrdsete õiguste alusel ja ilma igasuguste eranditeta, kusjuures kõik partei ametiisikud, kõik juhtivad kolleegiumid, kõik partei institutsioonid on valitavad, aruandvad ja tagandatavad.“ (Teosed, 1 kd., lk. 402.)
Teatavasti näitas Lenin ise nende põhimõtete range järgimise eeskuju. Ei olnud ühtegi tähtsat küsimust, mida Lenin oleks otsustanud ainuisikuliselt, enamiku Keskkomitee või Keskkomitee Poliitbüroo liikmetega nõu pidamata ja nende heakskiiduta.
Meie parteile ja riigile kõige raskematel aegadel pidas Lenin vajalikuks korraldada regulaarselt partei kongresse ja konverentse ning Keskkomitee pleenumeid, kus arutati kõiki tähtsaid küsimusi ning võeti vastu juhtide kollektiivi poolt igakülgselt läbitöötatud otsuseid.
Meenutagem näiteks 1918. aastat, mil meie maa kohal rippus imperialistlike interventide kallaletungi oht. Neis oludes kutsuti kokku partei VII kongress, et arutada eluliselt tähtsat ja edasilükkamatut rahuküsimust. 1919. aastal, mil Kodusõda oli täies hoos, kutsuti kokku partei VIII kongress, kus võeti vastu partei uus programm ning lahendati selliseid tähtsaid küsimusi nagu suhtumine talurahva põhihulkadesse, Punaarmee ülesehitus, partei juhtiv osa nõukogudes, partei sotsiaalse koosseisu parandamine jt. 1920. aastal kutsuti kokku partei IX kongress, mis määratles partei ja riigi ülesanded majanduses. 1921. aastal kiideti partei X kongressil heaks Lenini väljatöötatud uus majanduspoliitika ja ajalooline otsus „Partei ühtsusest“.
Lenini eluajal toimusid partei kongressid regulaarselt, igal järsul pöördeajal partei ja riigi arengus pidas Lenin eeskätt vajalikuks, et partei laialdaselt arutaks sise- ja välispoliitika ning partei- ja riigiehituse põhiküsimusi.
On üpris iseloomulik, et oma viimased artiklid, kirjad ja märkmed adresseeris Lenin just partei kongressile kui partei kõrgeimale organile. Kongressist kongressini tegutses partei Keskkomitee kui väga autoriteetne juhtide kollektiiv, kes järgis partei põhimõtteid ja viis ellu tema poliitikat.
Nii oli Lenini eluajal.
Kas neist meie parteile pühadest leninlikest põhimõtetest peeti kinni ka pärast Vladimir Iljitši surma?
Kui esimestel aastatel pärast Lenini surma partei kongressid ja Keskkomitee pleenumid toimusid enam-vähem regulaarselt, siis hiljem, kui Stalin asus üha enam kuritarvitama võimu, hakati neid põhimõtteid jämedalt rikkuma. Eriti ilmnes see tema elu viimasel pooleteistkümnel aastal. Kas saab pidada normaalseks asjaolu, et partei XVIII ja XIX kongressi lahutas üle kolmeteistkümne aasta, mille kestel meie partei ja riik elasid üle nii palju sündmusi? Need sündmused nõudsid tungivalt, et partei võtnuks vastu otsuseid meie maa kaitseküsimustes Isamaasõja ajal ja rahumeelse ülesehitustöö küsimustes sõjajärgseil aastail. Isegi pärast sõja lõppu ei kutsutud enam kui seitsme aasta jooksul kongressi kokku.

Peaaegu ei toimunud ka Keskkomitee pleenumeid. Piisab faktist, et kogu Suure Isamaasõja ajal ei olnud ühtegi Keskkomitee pleenumit. Tõsi küll, oli katse korraldada Keskkomitee pleenum 1941. aasta oktoobris⁸, mil Keskkomitee liikmed kogu meie maalt olid spetsiaalselt kutsutud Moskvasse. Kaks päeva ootasid nad pleenumi avamist, kuid ei jõudnudki seda ära oodata. Stalin ei tahtnud Keskkomitee liikmetega isegi kohtuda ega vestelda. See fakt näitab, kui demoraliseeritud oli Stalin esimestel sõjakuudel ning kui kõrgilt ja halvustavalt ta suhtus Keskkomitee liikmetesse.
Säärases praktikas väljendus ka see, et Stalin ignoreeris parteielu norme ja tallas jalge alla parteilise juhtimise kollektiivsuse leninlikke põhimõtteid.
Stalini omavoli partei suhtes, selle Keskkomitee suhtes ilmnes eriti pärast 1934. aastal toimunud partei XVII kongressi.
Keskkomitee, kelle käsutuses on rohkesti fakte jõhkrast omavolist parteikaadri suhtes, moodustas Keskkomitee Presiidiumi parteikomisjoni⁹ ning tegi sellele ülesandeks põhjalikult selgitada, mil viisil said võimalikuks massirepressioonid enamiku ÜK(b)P XVII kongressil valitud Keskkomitee liikmete ja liikmekandidaatide vastu.
Komisjon tutvus suure hulga materjalidega Siseasjade Rahvakomissariaadi arhiivides ja teiste dokumentidega ning tuvastas kommunistide vastu fabritseeritud kohtuasjade, neile esitatud valesüüdistuste ja sotsialistliku seaduslikkuse rikkumise arvukaid fakte, mille tagajärjel hukkusid süütud inimesed. Selgub, et paljud aastail 1937–1938 vaenlasteks kuulutatud partei-, nõukogude ja majandustöötajad polnud tegelikult kunagi vaenlased, salakuulajad, kahjurid jne., et õigupoolest jäid nad alati ausateks kommunistideks, aga neid laimati ning metsikuid piinamisi talumata võtsid nad vahel (võltsijatest uurijate etteütlemisel) omaks kõikvõimalikke ränki ja uskumatuid süüdistusi. Komisjon esitas Keskkomitee Presiidiumile mahuka dokumentaalmaterjali XVII partei kongressi delegaatide ning sellel kongressil valitud Keskkomitee liikmete vastu toimepandud massirepressioonide kohta. Keskkomitee Presiidium vaatas materjali läbi.

On kindlaks tehtud, et XVII parteikongressil valitud 139 Keskkomitee liikmest ja liikmekandidaadist vangistati ning lasti maha (peaasjalikult aastail 1937–1938) 98 inimest, tähendab 70 protsenti. (Nördimuspuhang saalis.)
Mida XVII kongressi delegaadid endast kujutasid? Teatavasti oli 80 protsenti XVI I kongressi otsustava hääleõigusega delegaate astunud parteisse illegaalse revolutsioonilise võitluse ja Kodusõja ajal, tähendab 1920. aastani (kaasa arvatud). Sotsiaalselt seisundilt moodustasid delegaatide enamuse töölised (60 protsenti otsustava hääleõigusega delegaatidest).
Seepärast on täiesti mõeldamatu, et niisuguse koosseisuga kongress võinuks valida Keskkomitee, kus enamuses olid partei vaenlased. Ainult selle tõttu, et ausaid kommuniste laimati ja neile esitati valesüüdistusi, et teoks said revolutsioonilise seaduslikkuse koletud rikkumised, võidi 70 protsenti XVII kongressi valitud Keskkomitee liikmetest ja liikmekandidaatidest kuulutada partei ja rahva vaenlasteks.
Peale Keskkomitee liikmete tabas samasugune saatus ka enamikku partei XVII kongressi delegaate. Kongressi 1966 otsustava ja nõuandva hääleõigusega delegaadist vangistati kontrrevolutsioonilistes kuritegudes süüdistatuna tublisti üle poole – 1108 inimest. Juba ainuüksi see akt tõendab, kui absurdsed, jõledad ja kaine mõistusega vastuolus olid süüdistused kontrrevolutsioonilistes kuritegudes, mis, nagu nüüd selgub, esitati enamikule partei XVII kongressi delegaatidele. (Nördimuspuhang saalis.)
Tuletagem meelde, et partei XVII kongress läks ajalukku võitjate kongressina. Kongressi delegaatideks olid valitud meie sotsialistliku riigi tarmukad rajajad, kellest paljud olid ennastsalgavalt võidelnud partei ürituse eest revolutsioonieelsetel aastatel põranda all ja Kodusõja rinnetel, olid vapralt vaenlastega heidelnud ning tihti kartmatult surmale silma vaadanud. Kuidas saab uskuda, et sellised inimesed pärast zinovjevlaste, trotskistide ja parempoolsete poliitilist purustamist, pärast sotsialistliku ülesehitustöö suuri saavutusi kahekeelseks osutusid ning sotsialismi vaenlaste leeri üle läksid?
Kõik toimus selle tagajärjel, et Stalin kuritarvitas võimu ja hakkas parteikaadri vastu massiterrorit rakendama.

Mispärast massirepressioonid aktiivi vastu pärast partei XVII kongressi üha enam hoogustusid? Sellepärast, et Stalin oli ennast selleks ajaks parteist ja rahvast nii palju kõrgemale seadnud, et ta Keskkomiteed ega parteid enam üldse ei arvestanud. Kui Stalin enne XVII kongressi veel tunnistas kollektiivi arvamust, siis pärast trotskistide, zinovjevlaste ja buhharinlaste täielikku poliitilist purustamist, mil partei ja rahvas selle võitluse ja sotsialismi võitude tulemusena ühte koondusid, hakkas Stalin partei Keskkomitee liikmete ja koguni Poliitbüroo liikmete arvamust aina vähem arvestama. Ta leidis, et tuleb nüüd kõigega ise toime, teised inimesed olid talle vajalikud statistidena, need ei pidanud muud tegema kui teda kuulama ja ülistama.
Pärast S. Kirovi salakavalat mõrvamist algasid massirepressioonid ja jõhkrad sotsialistliku seaduslikkuse rikkumised. 1934. aasta 1. detsembri õhtul kirjutas NSV Liidu Kesktäitevkomitee Presiidiumi sekretär Jenukidze¹⁰ Stalini ettepanekul (Poliitbüroo otsuseta, see vormistati ringküsitluse teel alles kaks päeva hiljem) alla järgmisele määrusele¹¹:
„1) Uurimisvõimudel uurida terroriaktide ettevalmistamises või läbiviimises süüdistatavate asju kiirendatud korras;
2) kohtuorganitel mitte viivitada kõrgeimat karistusmäära ettenägevate otsuste täideviimisega põhjusel, et vastava kategooria kurjategijad on esitanud armuandmispalve, sest NSV Liidu Kesktäitevkomitee Presiidium ei pea võimalikuks sääraseid taotlusi läbi vaadata;
3) Siseasjade Rahvakomissariaadi organitel viia eelmainitud kategooriate kurjategijatele mõistetud kõrgeim karistusmäär täide kohe pärast kohtuotsuse tegemist.“
See määrus sai aluseks massilistele sotsialistliku seaduslikkuse rikkumistele. Paljudes võltsitud uurimisasjades määriti süüdistatavatele kaela terroriaktide ettevalmistamine, see võttis vähimagi võimaluse kontrollida nende toimikuid isegi siis, kui nad väljapressitud „tunnistustest“ kohtus loobusid ja neile esitatud süüdistused veenvalt kummutasid.

Olgu öeldud, et sm. Kirovi mõrva asjaoludes kätkeb seniajani palju arusaamatut ja mõistatuslikku ning need nõuavad väga hoolikat uurimist. On alust arvata, et Kirovi mõrvarit Nikolajevit¹² aitas keegi, kelle kohus oli Kirovit kaitsta. Poolteist kuud enne Kirovi tapmist arreteeriti Nikolajev kahtlustäratava käitumise pärast, kuid lasti vabaks, ilma et teda oleks isegi läbi otsitud. Äärmiselt kahtlane on samuti asjaolu, et kui Kirovi juurde kinnistatud tšekisti 2. detsembril 1934. aastal ülekuulamisele viidi, hukkus ta „autoõnnetusel“, kus ei saanud kannatada ükski tema saatja. Kirovi mõrvamise järel vallandati Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi valitsuse juhtivad töötajad ja neile mõisteti väga leebed karistused, kuid 1937. aastal lasti kõik maha. Arvatavasti oli mahalaskmise eesmärk segada Kirovi tapmise korraldajate jälgi. (Kahin saalis.)
Massirepressioonid hoogustusid järsult 1936. aasta lõpul, pärast seda, kui Stalin ja Zdanov¹³ saatsid 25. septembril 1936. aastal Šotsist Kaganovitšile¹⁴, Molotovile¹⁵ ja teistele Poliitbüroo liikmetele telegrammi, kus öeldi:
„Peame absoluutselt vältimatuks kiires korras määrata sm. Ježov¹⁶ siseasjade rahvakomissariks. Jagoda¹⁷ ilmselt ei ole olnud trotskistide ja zinovjevlaste bloki paljastamisel oma ülesannete kõrgusel. OGPU on sellega 4 aastat hilinenud. Seda räägivad kõik parteitöötajad ja enamik Siseasjade Rahvakomissariaadi esindajaid oblastites.“
Märkigem muuseas, et parteitöötajatega Stalin kokku ei puutunud ega võinud nende arvamust teada.
Stalini hinnang, et Siseasjade Rahvakomissariaat on massirepressioonidega neli aastat hilinenud, et mahajäämus tuleb ruttu tasa teha, lausa tõukas Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajaid massilistele vangistamistele ja mahalaskmistele.
See hinnang sunniti peale ka ÜK(b)P Keskkomitee 1937. aasta veebruari-märtsipleenumile. Pleenumi resolutsioonis Ježovi ettekande „Jaapani, Saksa ja trotskistlike agentide kahjurluse, diversioonide ning spionaaži õppetunnid“ põhjal öeldi:
„ÜK(b)P Keskkomitee pleenum leiab: kõik faktid, mis on välja selgitatud Nõukogude-vastase trotskistliku keskuse ja selle pooldajate süüasjade uurimises kohtadel, näitavad, et Siseasjade Rahvakomissariaat on õelate rahvavaenlaste paljastamisega vähemalt neli aastat hilinenud.“
Massirepressioone teostati trotskismivastase võitluse lipu all. Kas trotskistid tõesti kujutasid endast sel ajal meie parteile ja Nõukogude riigile nii suurt ohtu? Meenutagem, et 1927. aastal, partei XV kongressi künnisel, hääletas trotskistlik-zinovjevliku opositsiooni poolt kõigest 4 000 inimest, kuid partei kursi poolt 724 000 inimest. Kümne aastaga, mis lahutasid partei XV kongressi Keskkomitee veebruari-märtsipleenumist, oli trotskism täielikult purustatud, paljud toonased trotskistid oma endistest vaadetest lahti öelnud ja töötasid sotsialismi ehitamisel. Selge, et sotsialismi võidu olukorras ei olnud NSV Liidus massiterroriks põhjust.
Stalini ettekandes partei Keskkomitee 1937. aasta veebruari-märtsipleenumil „Parteitöö puudustest ja abinõudest trotskistide ning teiste kahekeelsete likvideerimiseks“ üritati teoreetiliselt põhjendada massirepressioonide poliitikat ettekäändel, et mida lähemale sotsialismile, seda enam pidavat klassivõitlus ägenema. Stalin kinnitas, et nõnda õpetab ajalugu, nõnda õpetab Lenin.

Tegelikult rõhutas Lenin, et revolutsioonilise vägivalla rakendamise tingib vajadus maha suruda ekspluataatorlike klasside vastupanu ning see Lenini juhis kuulus aega, mil tugevad ekspluataatorlikud klassid olid veel olemas. Niipea kui poliitiline olukord riigis paranes, niipea kui Punaarmee 1920. aasta jaanuaris Rostovi vallutas ja saavutati suur võit Denikini üle, tegi Lenin Dzeržinskile korralduse tühistada massiterror ja surmanuhtlus. Lenin põhjendas seda nõukogude võimu tähtsat poliitilist sammu oma ettekandes Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee istungil 2. veebruaril 1920. aastal järgmiselt:
„Terrori sundis meile peale Entente’i terrorism, kui võimsad maailmariigid oma väejõukudega meile kallale tormasid, tagasi põrkamata millegi ees. Me poleks suutnud vastu pidada kaht päevagi, kui me poleks neile ohvitseride ja valgekaartlaste katsetele halastamatult vastanud, ja see tähendas terrorit, kuid selle sundisid meile peale Entente’i terroristlikud võtted. Ja niipea kui me saavutasime otsustava võidu, juba enne sõja lõppu, otsekohe pärast Rostovi hõivamist, loobusime me surmanuhtluse rakendamisest ja näitasime sellega, et omaenda programmisse me suhtume nii, nagu lubasime. Me ütleme, et vägivalla rakendamise kutsub esile ekspluateerijate mahasurumise, mõisnike ja kapitalistide mahasurumise ülesanne; kui see on lahendatud, loobume me igasugustest erakorralistest abinõudest. Meie tõestasime seda tegelikult.“ (Teosed, 30. kd., lk. 300–301.)
Stalin taganes neist Lenini otsestest ja selgetest programmsuunistest. Pärast seda, kui kõik ekspluataatorlikud klassid meie maal olid juba likvideeritud ning erakorraliste abinõude ja massiterrori rakendamiseks polnud ühtki tõsisemat põhjust, orienteeris Stalin partei ja Siseasjade Rahvakomissariaadi organid massiterrorile.
Tegelikult ei suunatud seda terrorit purustatud ekspluataatorlike klasside jäänuste, vaid partei ja Nõukogude riigi ausa kaadri vastu, kellele esitati laimavaid, absurdseid valesüüdistusi kahekeelsuses, salakuulamises ja kahjurluses, mingite väljamõeldud atentaatide ettevalmistamises jne.

Partei Keskkomitee 1937. aasta veebruari-märtsipleenumil sisuliselt kahtles mitu Keskkomitee liiget oma sõnavõttudes massirepressioonide kursi õigsuses, mis oli võetud kahekeelsusega peetava võitluse ettekäändel.
Kõige selgemini avaldusid need kahtlused sm. Postõševi¹⁸ sõnavõtus. Ta ütles:
„Mina mõtlen, et nii karmidel võitlusaastatel on nõrgemad parteiliikmed kas murdunud või vaenlase poolele üle läinud, ainult tugevamad jäid partei üritust kaitsma. Need olid industrialiseerimis- ja kollektiviseerimisaastad. Ma ei oleks kuidagi uskunud, et selle karmi aja läbiteinud Karpov¹⁹ ja teised temataolised mehed satuvad vaenlaste leeri. (Karpov oli Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee töötaja, keda Postõšev hästi tundis.) Aga mõnede tunnistuste järgi olevat trotskistid ta 1934. aastal värvanud. Minu arvates pole usutav, et tubli parteiliige, kes on läbi käinud vaenlaste vastu partei ürituse nimel, sotsialismi nimel peetud raevuka võitluse pika tee, oleks võinud 1934. aastal vaenlaste leeri sattuda. Mina sellesse ei usu… Ma ei kujutle, kuidas võidakse rasked ajad koos parteiga läbi teha ja siis 1934. aastal trotskistide juurde minna. See on kummaline…“ (Kahin saalis.)
Kasutades Stalini väidet, et mida lähemale sotsialismile, seda rohkem vaenlasi sigineb, kasutades partei Keskkomitee veebruari-märtsipleenumi resolutsiooni Ježovi ettekande põhjal, hakkasid riikliku julgeoleku organitesse pugenud provokaatorid ja jultunud karjeristid partei nimega katma massiterrorit partei ja nõukogude kaadri vastu, Nõukogude kodanike vastu. Piisab, kui öelda, et kontrrevolutsioonilistes kuritegudes süüdistatuna arreteeritute arv suurenes 1937. aastal 1936. aastaga võrrelduna enam kui kümnekordseks!
On teada, kui jõhkrat omavoli kasutati isegi juhtivate parteitöötajate vastu. XVII kongressil vastuvõetud partei põhikiri lähtus partei X kongressi aegsetest Lenini suunistest. Seal öeldi, et kui Keskkomitee liikmete ja liikmekandidaatide ning Parteikontrollikomisjoni liikmete vastu ollakse sunnitud rakendama nii äärmuslikku abinõu nagu parteist väljaheitmine, siis tuleb „kokku kutsuda Keskkomitee pleenum, millest võtavad osa kõik Keskkomitee liikmed ja liikmekandidaadid ning Parteikontrollikomsjoni liikmed“, ja ainult tingimusel, kui vastutavate parteijuhtide üldkoosolek tunnistab selle kahe kolmandiku häälteenamusega möödapääsmatuks, võidakse Keskkomitee liige või liikmekandidaat parteist välja heita.

Enamik XVII kongressil valitud ning aastail 1937–1938 vangistatud Keskkomitee liikmeid ja liikmekandidaate heideti parteist välja ebaseaduslikult, partei põhikirja jämedalt rikkudes, kuivõrd neid väljaheitmisi ei arutatud Keskkomitee pleenumil.
Nüüd, pärast mitme pseudosalakuulaja ja -kahjuri kohtuasja uuesti läbivaatamist, on kindlaks tehtud, et need asjad olid fabritseeritud. Paljude vaenulikus tegevuses süüdistatuna arreteeritute tunnistused saadi julmade, ebainimlike piinamiste abil.
Omaaegsed Poliitbüroo liikmed ütlevad, et Stalin ei teinud neile teatavaks mitme laimatud poliitikategelase avaldusi, kui need Sõjakolleegiumi istungil senistest tunnistustest loobusid ning palusid oma süüasja objektiivselt läbi vaadata. Selliseid avaldusi oli rohkesti ja Stalinile kahtlemata tutvustati neid.
Keskkomitee peab vajalikuks kongressile ette kanda mitmest fabritseeritud kohtuasjast XVII kongressil valitud partei Keskkomitee liikmete vastu.
Jälgi provokatsiooni, salakavala võltsingu ja revolutsioonilise seaduslikkuse kuritegeliku rikkumise näide on endise Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaadi, partei ja Nõukogude riigi silmapaistva tegelase, 1905. aastast parteisse kuulunud sm. Eiche²⁰ kohtuasi. (Kahin saalis.)
Sm. Eiche vangistati 29. aprillil 1938. aastal laimu põhjal ilma NSV Liidu prokuröri sanktsioonita, mis saadi alles viisteist kuud pärast tema arreteerimist.
Uurimine Eiche asjas toimus Nõukogude seaduslikkuse jõhkra rikkumise, omavoli ja võltsimise olukorras.
Piinamisega sunniti Eichet alla kirjutama uurijate poolt varem koostatud ülekuulamisprotokollidele, kus Nõukogude-vastases tegevuses süüdistati teda ennast ning mitut teist silmapaistvat partei- ja nõukogude töötajat.
1. oktoobril 1939. aastal saatis Eiche avalduse Stalinile, eitas seal kategooriliselt oma süüd ja palus, et tema asjas selgust nõutataks. Ta kirjutas:

„Ei ole valusamat piina kui istuda vanglas selles ühiskonnas, mille eest sa oled alati võidelnud.“
Säilinud on Eiche teine avaldus Stalinile 27. oktoobrist 1939. aastal, kus ta veenvalt, faktidele tuginedes kummutab talle esitatud laimusüüdistused, näitab, et need provokatsioonilised süüdistused on ühest küljest tegelike trotskistide kätetöö, kelle arreteerimisega tema kui partei Lääne-Siberi kraikomitee esimene sekretär oli nõustunud ja kes leppisid omavahel kokku talle kätte maksta, ning teisest küljest uurijate sepitsetud räpaste võltsingute tagajärg.

Teises avalduses kirjutas Eiche:
„25. oktoobril k. a. teatati mulle, et uurimine minu asjas on lõpetatud, ning mul võimaldati uurimismaterjaliga tutvuda. Kui ma oleksin süüdi kas või sajandikus osas üheski mulle inkrimineeritud kuriteos, siis ei söandaks ma selle surmaeelse avaldusega Teie poole pöörduda. Aga ma pole sooritanud ühtki kuritegu, milles mind süüdistatakse, ning iialgi ei ole minu südamel lasunud alatuse varju. Ma ei ole Teile eluaeg sõnakestki valetanud ega valeta ka nüüd, ise juba kahe jalaga hauas. Kogu mu süüasi on provokatsiooni, laimu ja revolutsioonilise seaduslikkuse põhialuste rikkumise näide.
– Vähe sellest, et uurimistoimikus sisalduvad tunnistused minu vastu on absurdsed, mitmel juhul laimavad need ÜK(b)P Keskkomiteed ja Rahvakomissaride Nõukogu, sest ÜK(b)P Keskkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu õigeid otsuseid, mille vastuvõtmist mina ei algatanud ning mille koostamises ma ei osalenud, kujutatakse seal kontrrevolutsioonilise organisatsiooni kahjurlike aktidena, mis olevat minu ettepanekul teoks saanud…
Nüüd tahan puudutada oma eluloo kõige häbi väärsemat lehekülge ning tõepoolest ränka süüd partei ja Teie ees. Jutt on minu tunnistustest osavõtu kohta kontrrevolutsioonilisest tegevusest… Lugu oli nii: ma ei talunud piinamisvõtteid, mida minu kallal rakendasid Ušakov ja Nikolajev²¹ (eriti esimene, kes osavalt kasutas asjaolu, et mu roided polnud pärast murdumist veel päriselt kokku kasvanud, ja tekitas mulle kohtavat valu), ning mind sunniti laimama iseennast ja teisi inimesi.

Enamik minu tunnistusi on Ušakovi väljamõeldud või dikteeritud. Ülejäänu panin mälu järgi paberile Lääne-Siberi kohta käivatest siseasjade organite materjalidest, võtsin kõik sealsed faktid enda arvele. Kui Ušakovi sepitsetud ja minu poolt allakirjutatud legendis midagi ei klappinud, siis sunniti mind teisele variandile alla kirjutama. Nõnda on Ruhhimovitši²² puhul, kellest algul sai varukeskuse tegelane, aga kes sealt pärast maha tõmmati, ilma et seda oleks mulle öeldud. Nõnda oli ka läänekeskuse esimehe puhul (selle keskuse olevat asutanud Buhharin 1935. aastal). Algul kirjutasin sinna iseenda, hiljem pidin Mežlauki²³ enda asemele panema. Ning oli veel palju muid momente…
Palun, lausa anun Teid, et Te laseksite minu süüasja täiendavalt uurida – mitte sellepärast, et mulle armu heidetaks, vaid et toodaks esile räpane provokatsioon, kuhu ka minu meelekindlusetuse ja kuritegeliku laimu tõttu on mässitud hulk inimesi. Teid ja parteid ei ole ma iialgi reetnud. Ma tean, et lähen surma partei ja rahva vaenlaste räpase, alatu tegevuse tõttu, kes minu vastu provokatsiooni korraldasid.“ (Eiche toimik, I. k., ümbrik.)
Tundub, et nii tähtsat avaldust oleks pidanud partei Keskkomitee tingimata arutama. Aga arutelu ei toimunud, avaldus saadeti Beriale ning julm arveteõiendus Poliitbüroo laimatud liikmekandidaadi sm. Eichega jätkus.
2. veebruaril 1940. aastal anti Eiche kohtu alla. Kohtus ta ennast süüdi ei tunnistanud, vaid teatas:
„Üheski minu omaks väidetavas tunnistuses ei ole ühtki mulle kuuluvat silpi, välja arvatud allkirjad protokollide all, mis võeti mult sunniviisil. Andsin tunnistusi uurija survel, kes kohe mu vangipõlve algusest peale hakkas mind peksma. Selle tõttu olingi valmis kõiksugu jaburdusi kirjutama… Pean kõige tähtsamaks kohtule, parteile ja Stalinile öelda, et ma ei ole süüdi. Ma pole iialgi vandenõulane olnud. Suren usuga partei poliitika õigsusesse, nii nagu ma olen sellesse uskunud kogu oma tegevuse ajal.“ (Eiche toimik, I. k.)
4. veebruaril lasti Eiche maha. (Nördimuspuhang saalis.) Praeguseks on vaieldamatult tuvastatud, et Eiche kohtuasi oli fabritseeritud, ja ta on surmajärgselt rehabiliteeritud.
Oma pealesunnitud tunnistustest ütles kohtus täielikult lahti Poliitbüroo liikmekandidaat sm. Rudzutaks²⁴, partei liige 1905. aastast, kes oli kümme aastat tsaari sunnitööl olnud. Ülemkohtu Sõjakolleegiumi istungi protokollist saab lugeda Rudzutaksi avaldust:
„…Tema ainus palve kohtule: teha ÜK(b)P Keskkomiteele teatavaks, et Siseasjade Rahvakomissariaadi organites on tühjakspigistamata mädapaise, mis loob kunstlikult süüasju, sundides ilmsüütuid inimesi ennast süüdi tunnistame. Süüdistuse asjaolusid ei kontrollita ja süüdistataval ei võimaldata tõendada, et tal pole mõne isiku tunnistuses mainitud kuritegudega mingit pistmist. Uurimismeetodid on sellised, mis sunnivad uurimisalust valetama ning süütuid inimesi laimama, temast endast rääkimata. Palub kohut lubada tal sellest kõigest OK(b)P Keskkomiteele kirjutada. Kinnitab kohtule, et temal ei ole eales olnud halbu kavatsusi meie partei poliitika vastu, ta on alati täielikult jaganud partei kogu poliitikat majandusliku ja kultuurilise ülesehitustöö kõigis valdkondades.“
Rudzutaksi avaldus jäeti tähele panemata, kuigi Rudzutaks teatavasti oli omal ajal olnud Keskkontrollkomisjoni esimees. See komisjon loodi Lenini ettepanekul, tagamaks partei ühtsust. Väga autoriteetse parteiorgani esimehest sai jõhkra omavoli ohver: teda ei kutsutud isegi Keskkomitee Poliitbüroosse, Stalin ei suvatsenud temaga kõnelda. Rudzutaks mõisteti kahekümne minutiga surma ja lasti maha. (Nördimuspuhang saalis.)
1955. aastal tehtud hoolika kontrollimisega tuvastati, et Rudzutaksi süüasi oli fabritseeritud ning et ta mõisteti surma laimu alusel. Rudzutaks on postuumselt rehabiliteeritud.

Mäherduste kunstlike, provokatsiooniliste meetoditega endised Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajad mitmesuguseid „Nõukogude-vastaseid keskusi“ ja „blokke“ lõid, nähtub sm. Rosenblumi tunnistusest. Rosenblumi, partei liikme 1906. aastast, arreteeris Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi valitsus 1937. aastal.
Komarovi²⁵ süüasja kontrollimisel 1955. aastal teatas Rosenblum järgmise fakti: pärast seda, kui tema, Rosenblum, 1937. aastal vangistati, piinati teda julmalt. Piinamistega pressiti talt välja valetunnistusi tema enda ja teiste isikute vastu. Seejärel viidi Rosenblum Zakovski²⁶ kabinetti, kes lubas ta vabastada tingimusel, kui ta annab kohtus valetunnistuse Siseasjade Rahvakomissariaadi poolt 1937. aastal fabritseeritud „Leningradi kahjurluse-, spionaaži-, diversiooni- ja terrorismikeskuse“ asjas. (Kahin saalis.) Uskumatu küünilisusega avalikustas Zakovski olematute Nõukogude-vastaste vandenõude kunstliku loomise alatu mehaanika.
„Näitlikustamise huvides,“ ütles Rosenblum, „kirjeldas Zakovski mulle selle keskuse ja tema filiaalide oletatava skeemi mitut varianti…
Mind nende skeemidega tutvustanud, jätkas Zakovski, et Siseasjade Rahvakomissariaat valmistab ette kohtuasja selle keskuse vastu, kusjuures protsess tuleb avalik.
Kohtu alla antakse keskuse juhtkond, neli-viis inimest: Tšudov²⁷, Ugarov²⁸, Smorodin²⁹, Pozern³⁰, Sapošnikova³¹ (Tšudovi naine) jt. ning paar-kolm inimest igast filiaalist.
…Leningradi keskuse kohtuasi tuleb soliidselt lavastada. Otsustavat osa etendavad tunnistajad. Suur tähtsus on tunnistaja (mõistagi endisel) ühiskondlikul seisundil ja parteistaažil.
„Sa ise ei pea midagi välja mõtlema,“ ütles Zakovski. „Siseasjade Rahvakomissariaat koostab sulle täieliku konspekti iga filiaali kohta eraldi, sinu kohus on see pähe õppida, hästi meelde jätta kõik kohtus esitada võidavad küsimused ja neile antavad vastused. Kohtuasja valmistatakse ette neli-viis kuud, võib-olla ka pool aastat. Sina tuubid kogu see aeg, et uurijaid ja iseennast mitte alt vedada. Sinu edasine käekäik oleneb kohtuprotsessi käigust ja selle tulemustest. Kui sa peaksid vedelaks lööma ja valskust tegema, siis häda sulle! Kui vead välja, jääd ellu ja võid surmatunnini kroonu abirahaga arvestada.“„ (Komarovi kohtuasja kontrollimise materjal, toimiku lehed 60–69.)
Sääraseid alatuid asju tehti tol ajal! (Kahin saalis.)

Veel laialdasem oli uurimisasjade võltsimine oblastites. Siseasjade Rahvakomissariaadi Sverdlovski oblasti valitsus „avastas“ nn. Uurali ülestõusustaabi – parempoolsete, trotskistide, esseeride ja kirikumeeste bloki organi, mida väidetavalt olevat juhtinud partei Sverdlovski oblastikomitee sekretär, ÜK(b)P Keskkomitee liige Kabakov³², partei liige 1914. aastast. Tolleaegsete uurimisasjade järgi tuleb välja, et peaaegu kõigis kraides, oblastites ja vabariikides tegutsesid laialt hargnenud nn. parempoolsed trotskistlikud spionaaži- ja terrori-, diversiooni- ja kahjurluseorganisatsioonid ja -keskused, ning üldjuhul oli nende „organisatsioonide“ ja „keskuste“ eesotsas millegipärast partei krai- või oblastikomitee või rahvusvabariigi kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär. (Kahin saalis.)
Selliste „asjade“ koletu fabritseerimise tagajärjel, selle tagajärjel, et usuti sunnitud laimutunnistusi iseenda ja teiste kohta, hukkus tuhandeid ausaid, mitte milleski süüdi olevaid kommuniste. Sama moodi fabritseeriti silmapaistvate partei- ja riigitegelaste Kossiori³³, Tšubari³⁴, Postõševi, Kossarevi³⁵ ja teiste kohtuasjad.
Neil aastail läbiviidud põhjendamatute massirepressioonide tõttu kandis parteikaader suuri kaotusi.
Kujunes väär praktika: Siseasjade Rahvakomissariaadis koostati isikute nimekirjad, kelle süüasjad kuulusid läbivaatamisele Sõjakolleegiumis, ning nende karistus määrati ette kindlaks. Nimekirjad saatis Ježov otse Stalinile, et ta ettepandud karistusmäärad sanktsioneeriks. Aastail 1937–1938 saadeti Stalinile 383 sellist nimekirja, kus oli tuhandeid partei-, nõukogude ja komsomolitöötajaid, sõjaväelasi ja majandustöötajaid, ning saadi tema sanktsioon.
Suur osa nendest asjadest on praegu uuesti läbivaatamisel ning paljud neist lõpetatakse kui põhjendamatud ja fabritseeritud. 1954. aastast käesoleva ajani on Ülemkohtu Sõjakolleegium juba rehabiliteerinud 7679 inimest, kusjuures paljud on rehabiliteeritud surmajärgselt.
Partei-, nõukogude ja majandustöötajate ning sõjaväelaste massiline arreteerimine tekitas meie riigile ja sotsialismi ehitamisele tohutut kahju.
Massirepressioonid avaldasid negatiivset mõju partei moraalsele ja poliitilisele olukorrale, tekitasid ebakindlust, soodustasid haiglase kahtlustamise levikut, külvasid kommunistide hulgas vastastikust umbusaldust. Aktiviseerusid kõikvõimalikud laimukaebajad ja karjeristid.
Teataval määral tervendasid õhkkonda parteiorganisatsioonides ÜK(b)P Keskkomitee 1938. aasta jaanuaripleenumi otsused. Kuid ulatuslikud repressioonid jätkusid ka 1938. aastal.

Ainult seetõttu, et meie parteil on suur moraalne ja poliitiline jõud, suutis ta 1937.–1938. aasta ränkadele sündmustele vastu pidada, need üle elada ja uue kaadri kasvatada. Ent kahtlemata kulgenuksid meie liikumine sotsialismile ja riigikaitselised ettevalmistused edukamalt, kui poleks olnud tohutuid kaadrikaotusi, mida me kandsime 1937.–1938. aasta põhjendamatute ja ebaõiglaste massirepressioonide tagajärjel.
Me süüdistame 1937. aasta moonutustes Ježovi ja teeme õigesti. Kuid vastakem ka niisugustele küsimustele: kas Ježov võis Stalini teadmata näiteks Kossiori arreteerida? Kas Poliitbüroo selle kohta mõtteid vahetas või otsuse vastu võttis? Ei vahetanud ega võtnud, nii nagu ta ei teinud seda ka teistel analoogilistel puhkudel. Kas Ježov võis otsustada silmapaistvate parteitegelaste saatuse üle? Ei, oleks naiivne pidada seda ainuüksi Ježovi kätetööks. Selge, et selliseid asju otsustas Stalin, tema korralduste, tema sanktsioonita ei saanud Ježov midagi teha.
Oleme nüüd asjas selgusele jõudnud ning rehabiliteerinud Kossiori, Rudzutaksi, Postõševi, Kossarevi ja teised. Mis alusel nad vangistati ja surma mõisteti? Uurimine näitab, et mingit alust ei olnud. Nad arreteeriti prokuröri sanktsioonile, nii nagu paljud teised. Toonases olukorras mingit sanktsiooni ei nõutudki; mis sanktsiooni seal veel vaja läks, kui Stalin kõike otsustas. Tema oli neis küsimustes peaprokurör. Stalin lubas teistel arreteerida, aga andis ka ise vangistamiskorraldusi. Seda tuleb öelda, et kongressi delegaatidel oleks täielik selgus, et te saaksite anda õiglase hinnangu ja teha vastavad järeldused.
Faktid tõendavad, et paljud kuritarvitused tehti Stalini korraldusel, partei ja nõukogude seaduslikkuse kõiki norme eirates. Stalin oli väga umbusklik, haiglaselt kahtlustav mees, veendusime selles temaga koos töötades. Ta võis inimesele otsa vaadata ja öelda: „Teie silmad kipuvad täna millegipärast vilama“ või küsida: „Miks te täna tihti pead pöörate ega vaata mulle otse silma?“ Haiglane kahtlustamine tingis laususaldamatuse ka silmapaistvate parteitegelaste vastu, keda ta oli hulk aastaid tundnud. Kõikjal nägi ta vaenlasi, kahekeelseid ja salakuulajaid.
Piiramatut võimu kasutades omavolitses Stalin julmalt, alandas inimesi vaimselt ja füüsiliselt. Tekkis olukord, kus inimesed ei saanud oma tahet avaldada.
Kui Stalin ütles, et see ja see inimene vaja arreteerida, siis tuli huupi uskuma jääda, et tegemist on „rahvavaenlasega“. Riikliku julgeoleku organites peremehetsedes puges Beria jõuk nahast välja, et tõendada arreteeritute süüdiolekut ja fabritseeritud uurimismaterjalide tõepära. Millised tõendid käiku lasti? Vangistatute tunnistused. Uurijad pressisid need välja. Kuidas võib inimeselt saada tunnistust kuritegude kohta, mida ta pole toime pannud? Ainult füüsilise mõjutamise abil, piinamistega, temalt teadvust ja mõistust ning inimväärikust võttes. Nõnda hangiti valetunnistusi.

Kui massirepressioonide laine 1939. aastal veidi vaibus, kui kohalike parteiorganisatsioonide juhid hakkasid Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajaid arreteeritute füüsilises mõjutamises süüdistama, siis saatis Stalin 10. jaanuaril 1939. aastal partei oblasti- ja kraikomiteede ning rahvusvabariikide kommunistlike parteide keskkomiteede esimestele sekretäridele, siseasjade rahvakomissaridele ja selle rahvakomissariaadi valitsuseülematele šifreeritud telegrammi. Seal öeldi:
„ÜK(b)P Keskkomitee selgitab, et 1937. aastast võidi Siseasjade Rahvakomissariaadi tegevuses ÜK(b)P Keskkomitee loal kasutada füüsilist mõjutamist. Teatavasti mõjutavad kõik kodanlikud luuretalitused sotsialistliku proletariaadi esindajaid füüsiliselt, teevad seda kõige hirmsamal moel. Küsigem, mispärast peab sotsialistlik luure kodanluse paadunud agentide, töölisklassi ja kolhoosnikute verivaenlaste vastu humaansem olema? ÜK(b)P Keskkomitee leiab, et füüsilise mõjutamise meetodit kui läbinisti õiget ja otstarbekat tuleb ilmsete ja kangekaelsete rahvavaenlaste vastu erandjuhul kindlasti kasutada ka edaspidi.“
Niisiis oli Stalin ÜK(b)P Keskkomitee nimel sanktsioneerinud jõhkrad sotsialistliku seaduslikkuse rikkumised ja piinamised, mis, nagu eespool näidatud, tingisid selle, et süütud inimesed laimasid teisi ja iseennast.
Hiljuti, kõigest mõni päev enne praegust kongressi, kutsusime uurija Rodose³⁷ Keskkomitee Presiidiumi istungile ja küsitlesime teda. Rodos oli omal ajal uurinud Kossiori, Tšubari ja Kossarevi süüasja ning neid üle kuulanud. See on tühine, kana silmaringiga inimene, kõlbeline värdjas. Ja temast olenes nimekate parteitegelaste saatus, tema määras kõnealustes küsimustes aetava poliitika, sest nende inimeste „kuritegelikkust“ tõendades andis ta ühtlasi materjali suurte poliitiliste järelduste tegemiseks.
Võidakse küsida: kuidas sai selline inimene oma aruga korraldada uurimist nii, et tõendada Kossiori ja teiste süüd? Vastavate näpunäideteta ei saanud ta kuigi palju teha. Keskkomitee Presiidiumi istungil seletas Rodos: „Mulle öeldi, et Kossior ja Tšubar on rahvavaenlased, mina kui uurija pean neilt kätte saama tunnistuse, et nad seda on.“ (Nördimuspuhang saalis.)

Seda võis Rodos saavutada ainult pikaajaliste piinamistega, mida ta tegigi, saanud Berialt vastava juhatuse. Keskkomitee Presiidiumi istungil teatas Rodos küüniliselt: „Mina arvasin, et täidan partei ülesannet.“ Näete siis, kuidas rakendati tegelikkuses Stalini suunist kasutada vangistatute suhtes füüsilise mõjutamise meetodeid.
Need ja paljud analoogilised tõsiasjad tunnistavad, et küsimuste õige parteilise lahendamise normid olid tühistatud ning kõik allutatud ühe isiku omavolile.
Stalini ainuvalitsus põhjustas eriti ränki tagajärgi Suures Isamaasõjas.
Kui võtta meie romaanid, filmid ja „ajaloouurimused“, siis paljudes neist on täiesti ebatõepäraselt kujutatud Stalini osa Isamaasõjas. Tavaliselt on joonistatud selline skeem. Stalin nägi eranditult kõike ette. Nõukogude armee olevat justkui aegsasti Stalini poolt kavandatud plaanide järgi rakendanud niinimetatud aktiivse kaitse taktikat, sedasama taktikat, mis teatavasti laskis sakslased Moskva ja Stalingradi alla. Säärast taktikat kasutades läinud Nõukogude armee ainult tänu Stalini geniaalsusele üle pealetungile ning purustanud vaenlase. Nõukogudemaa relvajõudude ja meie kangelasliku rahva maailmaajalooline võit on säärastes romaanides, filmides ja „uurimustes“ kantud täielikult Stalini väejuhigeniaalsuse arvele. Selles küsimuses on vaja hoolikalt selgusele jõuda, sest sellel ei ole mitte ainult tohutu ajalooline, vaid esmajoones poliitiline, kasvatuslik ja praktiline tähtsus.

Millised on faktid selles küsimuses?
Enne sõda oli meie ajakirjanduses ja kogu kasvatustöös valdav kiitlev toon: kui vaenlane ründab püha Nõukogudemaad, vastame vaenlase löögile kolmekordse löögiga, sõda hakkame pidama vastase territooriumil ja võidame selle vähese verega. Ent neid deklaratiivseid avaldusi ei kinnitatud tegudega, et tagada meie piiride tegelik ligipääsmatus.
Sõja ajal ja pärast seda esitas Stalin sellise teesi, et tragöödia, mille meie rahvas elas üle sõja algperioodil, olnud justkui selle tagajärg, et sakslased tunginud Nõukogude Liidule kallale „ootamatult“. Kuid see, seltsimehed, ei vasta üldse tegelikkusele. Niipea, kui Hitler Saksamaal võimule tuli, seadis ta kohe endale ülesande purustada kommunism. Sellest rääkisid fašistid otsekoheselt, oma plaane varjamata. Nende agressiivsete plaanide elluviimiseks moodustati kõikvõimalikke pakte, blokke ja telgi, nagu kurikuulus Berliini–Rooma–Tokio telg.³⁸ Rohkearvulised faktid sõjaeelsest perioodist tõestasid ilmekalt, et Hitler suunab kõik oma jõupingutused selleks, et alustada sõda Nõukogude riigi vastu. Ta koondas suured väeüksused, sealhulgas tankiväed, Nõukogude riigipiiri lähedusse.
Nüüd avaldatud dokumentidest ilmneb, et 3. aprillil 1941 hoiatas Churchill Inglise suursaadiku Crippsi kaudu isiklikult Stalinit, et Saksa väed on alustanud dislotseerumist, valmistudes kallale tungima Nõukogude Liidule. On iseenesestmõistetav, et Churchill ei teinud seda sugugi soojadest tunnetest nõukogude rahva vastu. Ta järgis siin oma imperialistlikke huve: ässitada Saksamaa ja NSV Liit verisesse sõtta ning tugevdada Briti impeeriumi positsioone. Kuid Churchill ikkagi märkis oma läkituses, et ta palub „hoiatada Stalinit, juhtida tema tähelepanu teda ähvardavale ohule“. Churchill rõhutas seda tungivalt ka 18. aprilli ja järgmiste päevade telegrammides. Kummatigi ei pannud Stalin seda hoiatust tähele. Veel enam, Stalin andis korralduse mitte usaldada säärast informatsiooni, et mitte provotseerida sõjategevuse alustamist.
Tuleb märkida, et sellist informatsiooni Saksa vägede ähvardavast inva­sioonist Nõukogude Liidu territooriumile saadeti ka meie sõjaväelistest ja diplomaatilistest allikatest, kuid juhtkonnas niisuguse informatsiooni suhtes kujunenud eelarvamusliku suhtumise tõttu tehti seda ettevaatlikult ja rohkete reservatsioonidega.
Näiteks ettekandes Berliinist 6. mail 1941 teatas mereväeatašee Berliinis 1. järgu kapten Vorontsov: „Nõukogude kodanik Boser… teatas meie mereväeatašee abile, et ühe Hitleri peakorteri ohvitseri sõnutsi valmistuvad sakslased 14. mail tungima NSV Liitu Soome, Baltikumi ja Läti kaudu. Ühtaegu on kavandatud võimsad õhurünnakud Moskvale ja Leningradile ning langevarjudessandid piiriäärsetes keskustes…“

Oma ettekandes 22. maist 1941 teatas sõjaväeatašee abi Berliinis Hlopov, et „…Saksa vägede kallaletung on määratud justkui 15. VI, aga võib-olla algab ka juuni esimestel päevadel“.
Meie Londoni saatkonna telegrammis 18. juunist 1941 kanti ette: „Mis puudutab käesolevat hetke, siis Cripps on kindlasti veendunud, et Saksamaa ja NSV Liidu sõjaline kokkupõrge on vältimatu, – seejuures mitte hiljem kui juuni keskpaiku. Crippsi sõnul on sakslased tänaseks koondanud Nõukogude piirile (kaasa arvatud õhu- ja abijõud) 147 diviisi…“
Vaatamata kõigile nendele erakordselt tähtsatele signaalidele, ei rakendatud piisavalt abinõusid, et meie maad hästi ette valmistada kaitseks ning välistada kallaletungi ootamatust.
Kas meil oli aega ja võimalusi selliseks ettevalmistuseks? Jah, oli nii aega kui ka võimalusi. Meie tööstus oli sellisel arengutasemel, et ta oli suuteline täielikult kindlustama Nõukogude armeed kõige vajalikuga. Seda kinnitab kas või tõsiasi, et kui sõjas kaotati peaaegu pool kogu meie tööstusest, sest vaenlane oli hõivanud Ukraina, Põhja-Kaukaasia, meie maa läänepiirkonnad, tähtsad tööstus- ja teraviljarajoonid, suutis nõukogude rahvas korraldada sõjamaterjalide tootmist meie maa idapiirkondades, lasta seal käiku läänepoolsetest tööstusrajoonidest väljaveetud seadmed ning varustada meie relvajõud kõigega, mis vaenlase purustamiseks vajalik.
Kui meie tööstus oleks õigel ajal ning nagu kord ja kohus mobiliseeritud armee kindlustamiseks relvastuse ja vajaliku varustusega, oleksime kandnud mõõtmatult vähem ohvreid selles raskes sõjas. Kuid sellist mobilisatsiooni õigel ajal läbi ei viidud. Ja sõja esimestel päevadel selgus, et meie armee oli halvasti relvastatud, et meil polnud vaenlasele vastulöögi andmiseks küllaldaselt suurtükke, tanke ega lennukeid.
Nõukogude teadus ja tehnika andsid enne sõda suurepäraseid tankide ja suurtükkide näidiseid. Kuid nende masstootmist ei alustatud, me hakkasime armeed tegelikult ümber relvastama alles sõja eelõhtul. Selle tagajärjel ei olnud meil vaenlase kallaletungi hetkel vajalikul hulgal vana sõjatehnikat, mille olime relvastusest maha võtnud, ega uut, mida kavatseti kasutusele võtta. Väga halvas olukorras oli õhutõrjesuurtükivägi, korraldamata oli soomust läbivate mürskude tootmine võitluseks tankidega. Paljud kindlustatud piirkonnad osutusid kallaletungihetkel abituks, sest vana relvastus oli seal kõrvale heidetud, uut aga polnud veel kasutusele võetud.

Kuid kahjuks ei olnud asi ainult tankides, suurtükkides ja lennukites. Sõja puhkemisel polnud meil tegevarmeesse kutsutud inimeste relvastamiseks vajalikul hulgal isegi vintpüsse. Mäletan, kuidas ma neil päevil helistasin Kiievist sm. Malenkovile³⁹ ja ütlesin talle:
„Rahvas tuli armeesse ja nõuab relvi. Saatke meile relvi.“
Selle peale vastas Malenkov: „Relvi saata ei saa. Kõik vintpüssid anname Leningradile, teie aga relvastuge ise.“ (Kahin saalis.)
Nii oli olukord relvastusega.
Sellega seoses ei saa jätta meenutamata näiteks ka niisugust tõsiasja. Veidi enne hitlerliku armee kallaletungi Nõukogude Liidule kirjutas Kiievi erisõjaväeringkonna juhataja Kirponos (ta langes hiljem rindel) Stalinile, et Saksa armeed on jõudnud Bugi äärde, valmistuvad hoogsalt pealetungiks ja lähimal ajal ilmselt asuvad rünnakule. Seda kõike arvestades tegi Kirponos ettepaneku luua kindel kaitse, asustada piiriäärsetest rajoonidest ümber 300 000 elanikku ja luua seal mitu võimast kindlustusvööndit: kaevata tankitõrjekraave, rajada võitlejate jaoks varjendeid jne.
Neile ettepanekuile vastati Moskvast, et see on provokatsioon, et mingisuguseid ettevalmistustöid piiril teha ei tule, et pole tarvis anda sakslastele ajendit alustada meie vastu sõjategevust. Aga meie piirid polnud vaenlasele vastulöögi andmiseks ette valmistatud nagu vaja.
Kui fašistlikud väed olid juba tunginud Nõukogudemaale ja sõjategevus alanud, saabus Moskvast käsk mitte vastu tulistada. Mispärast? Sellepärast, et ilmsetest faktidest hoolimata arvas Stalin, et see pole veel sõda, vaid mõne Saksa armee distsiplineerimatu väeosa provokatsioon, et kui me hakkame sakslastele vastu, on see ajend sõja alustamiseks.
On teada ka selline fakt. Vahetult enne hitlerlike armeede sissetungi Nõukogude Liidu territooriumile jooksis üle meie piiri sakslane ja teatas, et Saksa väed on saanud käsu 22, juunil kell 3 öösel alustada pealetungi Nõukogude Liidu vastu. Sellest teatati viivitamatult Stalinile, kuid ka see signaal jäi tähelepanuta.
Nagu näete, ignoreeriti kõike: üksikute väejuhtide hoiatusi, ülejooksikute tunnistusi ja koguni vaenlase varjamatut tegevust. Mis partei- ja riigijuhi ettenägelikkus see siis sellisel vastutusrikkal ajaloohetkel oli?

Aga milleni säärane muretus ja ilmsete faktide ignoreerimine viis? Selleni, et esimestel tundidel ja päevadel hävitas vaenlane meie piirirajoonides tohutul hulgal lennukeid, suurtükke ja muud sõjatehnikat, hävitas suure hulga meie sõjaväekaadrit, desorganiseeris vägede juhtimist, meie aga polnud suutelised tõkestama tema teed sisemaale.
Üpris rängad tagajärjed, eriti sõja algperioodile, olid samuti sellel asjaolul, et 1937.–1941. aastal hävitati Stalini umbusklikkuse ja laimavate süüdistuste tulemusena hulgaliselt armee komandöre ja poliittöötajaid. Neil aastail represseeriti mitu kihti juhtkaadrist, alates sõna tõsises mõttes roodust ja pataljonist kuni kõrgemate armeekeskusteni, sealhulgas hävitati peaaegu täielikult see juhtkaader, kes oli saanud mõningaid sõjapidamise kogemusi Hispaanias ja Kaug-Idas.
Armeekaadri vastu suunatud ulatuslike repressioonide poliitikal oli veel ka see ränk tagajärg, et see õõnestas sõjaväelist distsipliini, sest palju aastaid õpetati kõigi astmete komandöre ja isegi sõdureid partei- ja komsomolikoosolekutel, et nad „paljastaksid“ oma vanemkomandöre kui maskeeritud vaenlasi. (Kahin saalis.)
On loomulik, et sõja esimesel perioodil mõjus see negatiivselt sõjaväe distsipliinile.
Ometi oli meil enne sõda suurepärane, parteile ja kodumaale piiritult ustav sõjaväekaader. Piisab märkimast, et need, kes alles jäid, pean silmas niisuguseid seltsimehi nagu Rokossovski⁴⁰ (ta aga istus kinni), Gorbatov⁴¹, Meretskov⁴² (ta viibib kongressil), Podlas⁴³ (silmapaistev komandör, langes rindel) ja paljud teised, vaatamata vanglates üleelatud ränkadele piinadele, näitasid esimestest sõjapäevadest ennast tõeliste patriootidena ja võitlesid ennastsalgavalt kodumaa kuulsuseks. Kuid palju selliseid komandöre hukkus ju laagrites ja vanglates, armee neid enam ei näinud.
See kõik kokku tekitas sõja algul meie maal niisuguse ähvardava olukorra, mis kujutas suurt ohtu meie kodumaa saatusele.
Oleks väär vaikida sellest, et pärast esimesi ebaõnnestumisi ja kaotusi rindel arvas Stalin, et on saabunud lõpp. Ühes tollases vestluses ta ütles:
„Selle, mis lõi Lenin, selle kõik oleme jäädavalt kaotanud.“
Pärast seda ta kaua aega tegelikult ei juhtinud sõjalisi operatsioone ega asunud üldse tööle ning hakkas juhtima alles siis, kui tema juurde tulid mõned Poliitbüroo liikmed ja ütlesid, et on tarvis rakendada edasilükkamatuid abinõusid, et parandada olukorda rindel.
Oht, mis esimesel sõjaperioodil meie kodumaad ähvardas, oli seega paljuski selle tagajärg, et Stalin kasutas riigi ja partei juhtimisel vääri meetodeid.
Kuid asi pole ainult sõja alguses, mis tõsiselt desorganiseeris armeed ja põhjustas ränki kaotusi. Juba pärast sõja algust tekitasid närvilisus ja hüsteerilisus, mida Stalin ilmutas oma sekkumises sõjalistesse operatsioonidesse, meie armeele suurt kahju.
Stalin oli väga kaugel rindel kujunenud tegeliku olukorra mõistmisest. Ja see oli loomulik, sest kogu Isamaasõja jooksul ei olnud ta üheski rindelõigus, üheski vabastatud linnas, kui mitte arvestada stabiilses rindeolukorras sooritatud välkkiiret väljasõitu Možaiski maanteele, millest on kirjutatud nii palju igasuguste väljamõeldistega kirjandusteoseid ja maalitud nii palju värvikaid pilte.

Samal ajal sekkus Stalin vahetult operatsioonide käiku ja andis päevakäske, mis sageli ei arvestanud reaalset olukorda konkreetses rindelõigus ning mis põhjustasid kolossaalseid inimkaotusi.
Luban endale sellega seoses tuua iseloomuliku fakti, mis näitab, kuidas Stalin rindeid juhtis. Siin kongressil viibib marssal Bagramjan⁴⁴, kes omal ajal oli Edelarinde operatiivstaabi ülem ning kes võib kinnitada seda, mida ma teile nüüd jutustan.
Kui 1942. aastal kujunes Harkovi piirkonnas meie vägedele erakordselt raske olukord, tegime õige otsuse lõpetada Harkovi piiramise operatsioon, sest tolle aja reaalsetes oludes ähvardas sellise operatsiooni jätkamine meie vägesid saatuslike tagajärgedega.
Kandsime sellest ette Stalinile, teatades, et olukord nõuab tegevusplaani muutmist, et mitte lasta vaenlasel hävitada meie suuri väegrupeeringuid.
Terve mõistuse vastaselt lükkas Stalin meie ettepaneku tagasi ning käskis jätkata Harkovi piiramise operatsiooni, ehkki selleks ajaks rippus juba meie rohkearvuliste väerühmituste kohal reaalne sissepiiramise ja hävitamise oht.
Helistasin Vassilevskile⁴⁵ ja palusin teda:
„Võtke kaart, Aleksandr Mihhailovit! (sm. Vassilevski viibib siin), näidake seltsimees Stalinile kujunenud olukorda.“ Peab ütlema, et Stalin planeeris operatsioone gloobuse järgi. (Elevus sааlis.) Jah, seltsimehed, ta võttis gloobuse ja näitas sellel rindejoont. Seepärast ütlesingi sm. Vassilevskile, et näidaku olukorda kaardil, sest neis oludes ei võinud jätkata varem kavandatud operatsiooni. Asja huvides oli vaja vana otsust muuta.
Selle peale Vassilevski vastas mulle, et Stalin on juba selle küsimuse läbi vaadanud ning et tema, Vassilevski, enam Stalinile ette kandma ei lähe, sest too ei taha kuulata mingisuguseid tema põhjendusi selle operatsiooni kohta.

Pärast kõnelust Vassilevskiga helistasin Stalinile suvilasse. Kuid Stalin ei tulnud telefonile, kuuldetoru võttis Malenkov. Ütlesin sm. Malenkovile, et helistan rindelt ja tahan rääkida isiklikult sm. Staliniga. Stalin ütles Malenkovi kaudu edasi, et ma räägiksin Malenkoviga. Kordasin, et tahan isiklikult Stalinile ette kanda meie rindel kujunenud raskest olukorrast. Kuid Stalin ei pidanud vajalikuks toru võtta, vaid kinnitas veel kord, et ma räägiksin temaga Malenkovi vahendusel, kuigi telefonini oli mõni samm.
„Kuulanud“ sellisel viisil ära meie palve, vastas Stalin: „Jätta kõik endist viisi!“
Mis sellest välja tuli? Tuli välja halvim sellest, mida olime oletanud. Sakslastel õnnestus meie väegrupeeringud ümber piirata, mille tagajärjel kaotasime sadu tuhandeid mehi. Vaat sulle Stalini sõjandusalast geniaalsust, vaat, mis see meile maksma läks. (Kahin saalis.)
Ükskord pärast sõda Stalini kohtumisel Poliitbüroo liikmetega ütles Anastass Ivanovitš Mikojan⁴⁶, et Hruštšovil oli tookord õigus, kui ta helistas Harkovi operatsiooni pärast, et ilmaasjata teda siis ei toetatud.
Pidanuks nägema, kuidas Stalin vihastas! Kuidas võib tunnistada, et temal, Stalinil, polnud tollal õigus! Ta on ju „geenius“, aga geeniustel on alati õigus. Eksida võivad kõik, kuid Stalin arvas, et ta ei eksi kunagi, et tal on alati õigus. Mitte kellelegi ja mitte kunagi ei tunnistanud ta ühtegi oma suurt või väikest eksimust, kuigi ta tegi palju vigu nii teooriaküsimustes kui ka oma praktilises tegevuses. Pärast kongressi on meil ilmselt vaja ümber hinnata paljud sõjalised operatsioonid ja anda neile õige selgitus.
Palju verd läks meile maksma ka see taktika, mida nõudis Stalin, kes ei tundnud lahinguoperatsioonide juhtimise olemust, pärast seda, kui oli õnnestunud vaenlane peatada ja üle minna pealetungile.
Sõjaväelased teavad, et juba 1941. aasta lõpust alates, selle asemel, et korraldada suuri manööveroperatsioone koos vaenlase tiibhaaramise ja tema tagalasse tungimisega, nõudis Stalin pidevaid frontaalrünnakuid, et hõivata üks küla teise järel. Kandsime seetõttu tohutuid kaotusi niikaua, kuni meie kindralkonnal, kes kandis oma õlul kogu sõjapidamise raskust, õnnestus olukorda muuta ja minna üle paindlike manööveroperatsioonide sooritamisele, mis kohe muutis olukorra rindel järsult meie kasuks.
Seda häbistavam ja ebaväärikam oli fakt, et pärast meie vaenlase üle väga ränga hinnaga saavutatud suurt võitu hakkas Stalin materdama paljusid väejuhte, kes olid andnud suure panuse vaenlase üle sepistatud võidusse. Stalin välistas igasuguse võimaluse, et rindeteeneid oleks kirjutatud kellegi teise arvele peale tema.
Stalin tundis suurt huvi sm. Žukovile kui väejuhile antava hinnangu vastu. Ta küsis korduvalt, mida arvan Žukovist, ja ma ütlesin talle:
„Tunnen Žukovit ammu, ta on hea kindral, hea väejuhataja.“
Pärast sõda hakkas Stalin rääkima Žukovist igasuguseid väljamõeldisi, muu hulgas ütles ta mulle: „Te küll kiitsite Žukovit, aga ta ei vääri seda. Räägitakse, et rindel talitanud Žukov enne operatsiooni nii: võtnud peotäie mulda, nuusutanud seda ja seejärel öelnud, kas võib alustada pealetungi või vastupidi, et ei tohi kavandatud operatsiooni sooritada.“
Selle peale ma kostsin:
„Ei tea, sm. Stalin, kes selle välja mõtles, aga see pole tõsi.“
Ilmselt mõtles Stalin ise sääraseid asju välja, et alandada marssal Žukovi osatähtsust ja sõjamehevõimeid.
Sellega seoses populariseeris Stalin intensiivselt iseennast kui suurt väejuhti, juurutas igal viisil inimeste teadvusse versiooni, et kõik nõukogude rahva võidud Suures Isamaasõjas on Stalini ja mitte kellegi teise mehisuse, vapruse ja geniaalsuse tulemus. Nagu Kuzma Krjutškov, kes korraga seitse inimest piigil üles tõstis. (Elevus saalis.)
Tõepoolest, võtke meie ajaloolised ja sõjafilmid või mõni kirjandusteos, mida on vastik lugeda. Need kõik on ju määratud propageerima just seda versiooni Stalini kui geniaalse väejuhi ülistamiseks. Meenutagem kas või filmi „Berliini langemine“. Seal tegutseb üksinda Stalin: ta annab juhtnööre tühjade toolidega saalis ning ainult üks inimene tuleb tema juurde ja teatab midagi – see on Poskrebõšev⁴⁸, tema ustav kannupoiss. (Naer saalis.)

Aga kus on siis sõjaväe juhtkond? Kus on siis Poliitbüroo? Kus on valitsus? Mida nemad teevad ja millega tegelevad? Seda filmis ei ole. Stalin üksinda tegutseb kõigi eest, kedagi arvestamata ja kellegagi nõu pidamata. Niisugusel moonutatud kujul näidati seda kõike rahvale. Milleks? Selleks, et ülistada Stalinit, ja seda kõike vastupidi faktidele, vastupidi ajaloolisele tõele.
Tekib küsimus, kus on siis meie sõjaväelased, kes kandsid oma õlul kogu sõja raskust? Neid filmis ei ole, neile ei jäänud Stalini kõrval üldse ruumi.
Mitte Stalin, vaid partei tervikuna, Nõukogude valitsus, meie kangelaslik armee, tema andekad väejuhid ja vaprad sõjamehed, kogu nõukogude rahvas – nemad tagasid võidu Suures Isamaasõjas. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)
Partei Keskkomitee liikmed, ministrid, meie majandusmehed, nõukogude kultuuritegelased, kohalike partei- ja nõukogude organisatsioonide juhid, insenerid ja tehnikud – igaüks asus oma tööpostil ning andis ennastsalgavalt oma jõu ja teadmised vaenlase üle võidu kindlustamiseks.
Erakordset kangelaslikkust näitas üles meie tagala – kuulsusrikas töölisklass, meie kolhoositalurahvas ja nõukogude haritlaskond, kes parteiorganisatsioonide juhtimisel ning sõjaaja uskumatuid raskusi ja kannatusi ületades andsid kogu oma jõu kodumaa kaitseks.
Suurima kangelasteo sõjas sooritasid meie nõukogude naised, kes oma õlul kandsid tootmistöö tohutut raskust vabrikutes ja kolhoosides, mitmesugustes majandus- ja kultuuritöö lõikudes, palju naisi oli vahetult Suure Isamaasõja rinnetel; meie mehised noored, kes kõigis rindelõikudes ja tagalas andsid oma hindamatu panuse Nõukogude isamaa kaitsesse, vaenlase purustamisse.
Surematud on Nõukogude sõjameeste, kõigi astmete komandöride ja poliittöötajate teened, kes esimestel sõjakuudel, jäänud ilma suurest osast armeest, ei kaotanud pead, vaid suutsid ruttu oma tegevuse ümber korraldada, luua ja sõja käigus karastada võimsa ja kangelasliku armee, tõrjuda tugeva ja salakavala vaenlase pealetungi ning ta purustada.
Nõukogude rahva suur kangelastegu Suures Isamaasõjas, mis päästis sadu miljoneid inimesi Idas ja Läänes neid ähvardanud fašistlikust orjusest, elab tänuliku inimkonna mälestuses sajandeid ja aastatuhandeid. (Tormilised kiiduavaldused.)
Peaosa ja peamine teene sõja võidukas lõpuleviimises kuulub meie Kommunistlikule Parteile, Nõukogude Liidu relvajõududele, partei kasvatatud miljonitele nõukogude inimestele. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)

* * *

Seltsimehed!
Vaadelgem mõningaid teisi fakte. Nõukogude Liitu peetakse õigusega paljurahvuselise riigi eeskujuks, sest meil on tegelikult tagatud kõigi meie suurt kodumaad asustavate rahvaste võrdõiguslikkus ja sõprus.
Seda kisendavam on tegevus, mille algataja oli Stalin ning mis kujutas endast Nõukogude riigi rahvuspoliitika leninlike põhiprintsiipide jõhkrat jalge alla tallamist. Jutt on tervete rahvaste, sealhulgas eranditult kõigi kommunistide ja kommunistlike noorte massilisest väljasaatmisest oma kodukohast. Seejuures ei tinginud säärast sundasumisele saatmist mingisugused sõjalised kaalutlused.
Juba 1943. aasta lõpul, kui Suure Isamaasõja rinnetel oli tekkinud püsiv murrang Nõukogude Liidu kasuks, võeti vastu ja viidi ellu otsus saata oma asustusalalt välja kõik karatšaid. Samal ajal, 1943. aasta detsembri lõpul tabas niisamasugune saatus kõiki Kalmõki autonoomse vabariigi elanikke. 1944. aasta märtsis saadeti oma kodukohast asumisele kõik tšetšeenid ja ingušid, Tšetšeeni-Inguši autonoomne vabariik aga likvideeriti. 1944. aasta aprillis küüditati Kabardiini-Balkaari autonoomsest vabariigist kaugpiirkondadesse kõik balkaarid ja vabariik nimetati ümber Kabardiini autonoomseks vabariigiks. Ukrainlased pääsesid niisugusest saatusest sellepärast, et neid on liiga palju ja pole kuhugi küüditada. Aga muidu oleks ta ka nemad välja saatnud. (Nаer, elevus saalis.)

Mitte ainult marksisti-leninlase, vaid ühegi kainelt mõtleva inimese teadvusse ei mahu säärane seisukoht: kuidas võib üksikisikute või gruppide vaenuliku tegevuse eest panna vastutust tervele rahvale, kaasa arvatud naised, lapsed, vanurid, kommunistid ja kommunistlikud noored, neid massiliselt represseerida, saata neid viletsusse ja kannatustesse.
Pärast Suure Isamaasõja lõppu tähistas nõukogude rahvas uhkustundega kuulsusrikast võitu, mis oli saavutatud suurte ohvrite ja tohutute jõupingutuste hinnaga. Meie maa elas üle poliitilist tõusu. Partei väljus sõjast monoliitsemana, sõjatules oli karastunud parteikaader. Neis oludes ei võinud kellelegi pähe tulle isegi mõtet mingisuguse vandenõu võimalikkusest parteis.
Kummatigi kerkis just sel ajal üles nn Leningradi süüasi⁴⁹. Nagu nüüd on juba tõestatud, oli see asi fabritseeritud. Süütult hukkusid seltsimehed Voznessenski, Kuznetsov, Rodionov, Popkov ja teised.
Voznessenski ja Kuznetsov olid teatavasti silmapaistvad ja võimekad töötajad. Omal ajal olid nad Stalinile lähedased inimesed. Piisab mainimast, et Stalin edutas Voznessenski Ministrite Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks, Kuznetsov aga valiti Keskkomitee sekretäriks. Juba ainuüksi see, et Stalin tegi Kuznetsovile ülesandeks jälgida julgeolekuorganite tegevust, räägib sellest, kuidas teda usaldati.
Kuidas siis juhtus, et need inimesed kuulutati rahvavaenlasteks ja hävitati?
Faktid näitavad, et ka „Leningradi süüasja“ põhjustas omavoli, mida Stalin tarvitas parteikaadri suhtes.
Valitsenuks partei Keskkomitees ja Keskkomitee Poliitbüroos normaalne olukord, mille puhul selliseid küsimusi oleks arutatud, nagu parteis ette nähtud, ning kaalutud kõiki fakte, siis seda süüasja, nagu teisigi sääraseid, poleks tekkinud.
Tuleb märkida, et sõjajärgsel ajal läks olukord veelgi keerulisemaks, Stalin muutus kapriissemaks, närvilisemaks ja jõhkramaks, eriti arenes temas umbusklikkus. Uskumatud mõõtmed võttis jälitusmaania. Paljud töötajad muutusid tema silmis vaenlasteks. Pärast sõda eraldus Stalin veel rohkem kollektiivist ja tegutses ainult üksi, kedagi ega midagi arvestamata.
Stalini harukordset umbusklikkust kasutas osavalt jälk provokaator ja alatu vaenlane Beria, kes hävitas tuhandeid kommuniste, ausaid nõukogude inimesi. Voznessenski ja Kuznetsovi edutamine hirmutas Beriat. Nagu nüüd kindlaks tehtud, söötis just Beria Stalinile sisse enda ja oma käsilaste sepitsetud materjalid avalduste, anonüümkirjade ja mitmesuguste kuulujuttude näol.
Partei Keskkomitee kontrollis niinimetatud Leningradi süüasja, süütult kannatanud inimesed on nüüd rehabiliteeritud ja Leningradi kuulsusrikka parteiorganisatsiooni au taastatud. Selle asja võltsijad – Abakumov’ ja teised – anti kohtu kätte, nende üle mõisteti kohut Leningradis ja nad said teenitud karistuse.
Tekib küsimus: miks me alles nüüd selle asja päevavalgele tõime ega teinud seda varem, Stalini eluajal, et vältida süütute inimeste hukkumist? Seepärast, Stalin ise andis „Leningradi süüasjale“ suuna ning enamik tolle aja liitbüroo liikmeid ei teadnud kõiki asjaolusid ega saanud muidugi sekkuda. Niipea, kui Stalin oli saanud Berialt ja Abakumovilt mõningad materjalid, andis ta nende võltsingute sisusse tungimata korralduse alustada juurdlust iznessenski ja Kuznetsovi „süüasjas“. Sellega oli nende saatus ette ära otsustatud.

Selles suhtes on õpetlik ka Gruusias justkui eksisteerinud mingreelide natsionalistliku organisatsiooni lugu. Selles küsimuses võeti teatavasti 1951. aasta novembris ja 1952. aasta märtsis vastu NLKP Keskkomitee otsus⁵¹. Need otsused võeti vastu Poliitbüroos arutamata, Stalin ise dikteeris need. Otsustes esitati ränki süüdistusi paljudele ausatele kommunistidele. Võltsitud materjalide põhjal väideti, et Gruusias tegutsevat natsionalistlik organisatsioon, mis seab endale eesmärgiks likvideerida nõukogude võim selles vabariigis imperialistlike riikide abiga.
Seoses sellega arreteeriti hulk Gruusia vastutavaid partei- ja nõukogude töötajaid. Nagu hiljem kindlaks tehti, oli see laim Gruusia parteiorganisatsiooni kohta.
Teame, et Gruusias, nagu ka mõnes teises vabariigis, esines omal ajal kohaliku kodanliku natsionalismi ilminguid. Tekib küsimus, võib-olla tõepoolest nimetatud otsuste vastuvõtmise ajaks olid natsionalistlikud tendentsid võtnud säärased mõõtmed, et tekkis Nõukogude Liidust Gruusia väljaastumise ja Türgi riigi koosseisu ülemineku oht? (Elevus sааlis, naer.)
See on muidugi jama. On isegi raske ette kujutada, mismoodi säherdused oletused võisid pähe tulla. Kõik teavad, kuidas on nõukogude võimu aastail kujunenud Gruusia majandus ja kultuur.
Gruusia vabariigi tööstustoodang ületab 27-kordselt revolutsioonieelse Gruusia toodangu. Vabariigis on loodud palju uusi tööstusharusid, mida seal enne revolutsiooni polnud: mustmetallurgia, naftatööstus, masinaehitus teised. Juba ammu on likvideeritud rahva kirjaoskamatus, kummatigi oli revolutsioonieelses Gruusias kirjaoskamatuid 78 protsenti.
Võrreldes olukorda oma vabariigis töötajate raske olukorraga Türgis, kas grusiinlased võinuks tahta ühineda Türgiga? 1955. aastal sulatati Türgis terast ühe elaniku kohta 18 korda vähem kui Gruusias. Gruusias toodetakse elektrienergiat ühe elaniku kohta 9 korda rohkem kui Türgis. 1950. aasta rahvaloenduse andmeil oli 65 protsenti Türgi elanikest kirjaoskamatud, teistel oli see näitaja ligi 80 protsenti. Gruusias on 19 kõrgkooli, kus õpib ligi 39 000 üliõpilasi, seega 8 korda rohkem kui Türgis (tuhande elaniku kohta). Gruusias on nõukogude võimu aastail mõõtmatult paranenud töötajate aineline heaolu.
On selge, et sedamööda, kuidas Gruusias arenes majandus ja kultuur ning kasvas töötajate sotsialistlik teadlikkus, on üha rohkem kadunud kodanliku natsionalismi toitepinnas.
Nagu tegelikult selgus, polnud Gruusias mingisugust natsionalistlikku organisatsiooni. Tuhanded täiesti süütud nõukogude inimesed said omavoli ja seadusetuse ohvriks. Ja seda kõike tehti Stalini, „gruusia rahva suure poja“ (nii armastasid grusiinlased nimetada oma kaasmaalast) „geniaalsel“ juhtimisel. (Kahin saalis.)
Stalini omavoli ei andnud tunda mitte ainult meie maa siseelu küsimuste lahendamisel, vaid ka Nõukogude Liidu rahvusvaheliste suhete valdkonnas.

Keskkomitee juulipleenumil⁵² arutati üksikasjalikult Jugoslaavia konflikti tekkimist. Seejuures märgiti Stalini üpris näotut osa. „Jugoslaavia asjas“ polnud ju selliseid küsimusi, mida poleks saanud lahendada seltsimeheliku parteilise arutamise teel. Selle „asja“ tekkimiseks polnud tõsiseid põhjusi, oli täiesti võimalik selle maaga sidemeid mitte katkestada. Kummatigi ei tähenda see, et Jugoslaavia juhtidel polnuks vigu või puudusi. Kuid Stalin puhus need vead ja puudused koletu suureks, mis viis suhete katkestamiseni meile sõbraliku maaga.
Mulle meenuvad esimesed päevad, mil hakati kunstlikult üles puhuma Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vahelist konflikti.
Ükskord, kui sõitsin Kiievist Moskvasse, kutsus Stalin mind enda juurde ja näitas veidi aega enne seda Titole saadetud kirja ärakirja:
„Kas oled lugenud?“
Ja vastust ootamata ütles:
„Liigutan korraks sõrme ja Titot pole enam. Ta lendab kohalt.“
See „sõrmeliigutus“ läks meile kalliks maksma. Selline ütlus väljendas Stalini suurusehullustust, ta ju toimiski nii: liigutan sõrme – ja pole Kossiori, liigutan veel kord sõrme – ja pole Postõševi ega Tšubarit, liigutan jälle sõrme – ja kaovad Voznessenski, Kuznetsov ning paljud teised.
Ent Titoga nii ei juhtunud. Kui palju Stalin ka ei liigutanud sõrme ja kõike muud, mida võis, aga Tito kohalt ei lennanud. Miks? Sellepärast, et tülis Jugoslaavia seltsimeestega toetas Titot juhtkond, toetas rahvas, kes oli läbi teinud karmi kooli võitluses oma vabaduse ja sõltumatuse eest, rahvas, kes toetas oma juhte.
Näete, milleni viis Stalini suurusehullustus. Ta kaotas täielikult reaalsustunde ning polnud umbusklik ja kõrk mitte ainult üksikisikute suhtes meie maal, vaid ka tervete parteide ja riikide suhtes.
Nüüd oleme tähelepanelikult klaarinud Jugoslaavia küsimuse ja leidnud õige lahenduse, mille kiidavad heaks Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia rahvad, samuti kõik rahvademokraatiamaade töötajad ja kogu progressiivne inimkond. Ebanormaalsed suhted Jugoslaaviaga likvideeriti kogu sotsialismileeri huvides, maailmas rahu kindlustamise huvides.
Tuleb samuti meenutada „kahjuritest arstide süüasja“⁵⁴. (Kahin sааlis.) Tegelikult mingisugust „süüasja“ ei olnud, peale arst Timašuki avalduse, kes võib-olla kellegi mõjutusel või näpunäitel (ta oli ju julgeolekuorganite salajane kaastöötaja) kirjutas Stalinile kirja, milles teatas, et arstid kasutavad ebaõigeid ravivõtteid.

Sellisest kirjast Stalinile piisas: ta tegi kohe järelduse, et Nõukogude Liidus on arstidest kahjureid, ning andis korralduse arreteerida rühm väljapaistvaid nõukogude meditsiini spetsialiste. Ta ise andis juhtnööre, kuidas korraldada uurimist ja kuidas arreteerituid üle kuulata. Ta ütles: akadeemik Vinogradov panna raudu, toda aga peksta. Siin viibib kongressi delegaat, endine julgeolekuminister sm. Ignatjev. Stalin ütles talle otsekoheselt:
„Kui te ei saa arstidelt ülestunnistusi, võetakse teil pea maha.“ (Nördimuspuhang saalis.)
Stalin isiklikult kutsus välja uurija, instrueeris teda, osutas uurimismeeto­ditele, aga ainus meetod oli peksta, peksta ja peksta.
Mõni aeg pärast arstide arreteerimist saime meie, Poliitbüroo liikmed, protokollid arstide ülestunnistustega. Pärast nende protokollide laialisaatmist ütles Stalin meile:
„Olete pimedad kassipojad, mis küll saab ilma minuta – meie maa hukkub, sest teie ei suuda ära tunda vaenlasi.“
Asi oli sätitud nii, et kellelgi polnud võimalust kontrollida fakte, mille põhjal uurimist teostati. Polnud võimalust kontrollida fakte, astudes kontakti inimestega, kes olid neid tunnistusi andnud.
Kuid me tundsime, et arstide arreteerimine pole puhas asi. Paljusid neid inimesi tundsime isiklikult, nad olid meid ravinud. Ja kui pärast Stalini surma vaatasime selle „süüasja“ tekkelugu, siis nägime, et see oli algusest lõpuni võltsitud.
Selle häbiväärse „süüasja“ oli fabritseerinud Stalin, kuid ta ei jõudnud seda (oma kavatsuse järgi) lõpuni viia ja seepärast jäid arstid ellu. Nüüd on nad kõik rehabiliteeritud, töötavad oma endistel ametikohtadel, ravivad juhtivtöötajaid, kaasa arvatud valitsuse liikmeid. Usaldame neid täielikult ja nad täidavad kohusetundlikult nagu varemgi oma teenistusülesandeid.
Mitmesuguste räpaste ja häbiväärsete süüasjade organiseerimises etendas kõlvatut osa meie partei igivaenlane, välisluure agent Beria, kes oli võitnud Stalini usalduse. Kuidas säärane provokaator võis saavutada sellise seisundi parteis ja riigis, et sai Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks ja Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks? Nüüd on kindlaks tehtud, et see lurjus liikus mööda riigiredelit ülespoole üle paljude laipade igal astmel.
Kas oli signaale selle kohta, et Beria on parteile vaenulik inimene? Jah oli. Juba 1937. aastal toimunud Keskkomitee pleenumil ütles endine tervishoiu rahvakomissar Kaminski⁵⁶, et Beria oli töötanud mussavatistide luures⁵⁷. Keskkomitee pleenum ei jõudnud lõppeda, kui Kaminski arreteeriti ja lasti seejärel maha. Kas Stalin kontrollis Kaminski avaldust? Ei, sest Stalin uskus Beriat ja sellest talle piisas. Kui aga Stalin uskus, siis ei võinud keegi enam midagi ütelda tema arvamuse vastu; kui kellelegi oleks pähe tulnud vastu vaielda, oleks teda tabanud Kaminski saatus.

Oli ka teisi signaale. Huvipakkuv on sm. Snegovi⁵⁸ avaldus partei Keskkomiteele (muide, hiljuti, pärast 17-aastast viibimist laagrites, ta rehabiliteeriti). Oma avalduses ta kirjutab:
„Seoses Keskkomitee endise liikme Kartvelišvili-Lavrentjevi⁵⁹ rehabiliteerimise küsimusega andsin RJK esindajale tunnistusi Beria osast arveteõiendamises Kartvelišviliga ja kuritegelikest motiividest, millest Beria juhindus.
Pean vajalikuks taastada tähtis fakt selles küsimuses ja teatada sellest Keskkomiteesse, kuna pean sobimatuks paigutada seda uurimistoimikusse.
ÜK(b)P Keskkomitee Orgbüroo istungil 30. oktoobril 1931. aastal esines ettekandega partei Taga-Kaukaasia kraikomitee sekretär Kartvelišvili. Kohal viibisid kõik kraikomitee büroo liikmed, kellest mina üksi olen elus. Sel istungil tegi J. Stalin oma sõnavõtu lõpus ettepaneku moodustada Taga-Kaukaasia kraikomitee sekretariaat järgmises koosseisus: 1. sekretär Kartvelišvili, 2. sekretär Beria (esimest korda partei ajaloos mainiti Beriat seal kandidaadina parteilisele ametikohale). Kartvelišvili lausus otsekohe vahele, et ta tunneb Beriat hästi ning keeldub seetõttu kategooriliselt temaga koos töötamast. Siis soovitas J. Stalin jätta küsimus lahtiseks, lahendada see töö käigus. Kahe päeva pärast otsustati, et Beria edutatakse parteitööle ja Kartvelišvili lahkub Taga-Kaukaasiast.
Öeldut võivad kinnitada seltsimehed A. Mikojan ja L. Kaganovitš, kes sellel istungil viibisid.
Kartvelišvili ja Beria aastatepikkune vaen oli üldtuntud, selle juured ulatusid aega, mil sm. Sergo⁶⁰ töötas Taga-Kaukaasias, kuivõrd Kartvelišvili oli Sergo lähim abiline. See vaen andiski Beriale aluse fabritseerida Kartvelišvili „süüasi“.
On iseloomulik, et Kartvelišvilit süüdistati Beria vastu kavandatud terroriaktis.“
Beriale esitatud süüdistuskokkuvõttes on tema kuritegusid üksikasjalikult kirjeldatud. Ometi maksab sealt üht-teist meenutada, sest võib-olla pole kõik kongressi delegaadid seda dokumenti lugenud. Tahaksin meelde tuletada Beria elajalikku arveteõiendust Kedrovi, Golubevi ja Golubevi kasuema Baturinaga⁶¹, kes püüdsid Beria reeturlikku tegevust Keskkomiteele teatavaks teha. Nad lasti kohtuta maha, surmaotsus vormistati pärast mahalaskmist tagantjärele. Kuulake, mida kirjutas partei Keskkomiteesse sm. Andrejevile⁶² vana kommunist sm. Kedrov⁶³ (sm. Andrejev oli tollal Keskkomitee sekretär).
„Hüüan Teid appi Lefortovo vangla süngest kambrist. Võtke kuulda õudusest tingitud karjet, ärge jätke seda tähele panemata, astuge minu kaitseks välja, aidake teha lõpp ülekuulamiste jubedustele ja viga päevavalgele tuua!
Ma kannatan süütult. Uskuge mind. Aeg näitab seda. Ma pole olnud tsaari kaitsepolitsei provokaator ega agent, ei salakuulaja ega Nõukogudevastase organisatsiooni liige, milles mind laimuavalduste põhjal süüdistatakse. Ning ühtki muud kuritegu partei ja kodumaa vastu minu hingel ei lasu. Olen vana bolševik, kes pole ennast millegagi teotanud, küll aga (ligi) 40 aastat parteis ausalt rahva heaolu ja õnne eest võidelnud…
Nüüd ähvardavad uurijad mind, 62-aastast vanameest, veel rängemate, julmemate ja alandavamate füüsilise mõjutamise vahenditega. Nad pole enam suutelised oma veast aru saama ega tunnistama, et on minuga ebaseaduslikult ja lubamatult talitanud. Nad otsivad endale õigustust, kujutades mind õela, ikka veel vastupanu avaldava vaenlasena ning nõudes repressioonide tugevdamist. Aga teadku partei, et ma olen süütu, ja mingil kombel ei õnnestu vaenlast teha partei ustavast pojast, kes talle elu lõpuni truu on.
Mul pole pääsu. Ma ei suuda tõrjuda uusi raskeid hoope, mida mulle tahetakse anda.
Kõigel on piir. Olen viimseni kurnatud. Tervis on läbi, jõud ja tarm on otsas, lõpp läheneb. Mis võib ausale inimesele hirmsam olla kui surra Nõukogude vanglas, olles kuulutatud põlastusväärseks reeturiks ja kodumaa äraandjaks. Mäherdune õudus! Suur mure ja valu kisuvad südame krampi. „Ei, ei! Seda ei juhtu, ei tohi juhtuda!“ hüüan ma. „Partei, Nõukogude valitsus ja rahvakomissar L. Beria ei lase sel julmal, parandamatul ebaõiglusel teoks saada.“
Olen kindel, et rahulikul, erapooletul, vastiku sõimu, tigeduse ja jubedate mõnitusteta uurimisel hõlpsasti tuvastatakse süüdistuste põhjendamatus. Usun, et tõde ja õiglus pääsevad võidule. Usun seda, usun.“
Vana bolševiku sm. Kedrovi mõistis Sõjakolleegium õigeks. Sellest hoolimata lasti ta Beria korraldusel maha. (Nördimuspuhang saalis.)
Samuti õiendas Beria julmalt arved seltsimees Ordžonikidze perekonnaga. Mispärast? Sellepärast, et Ordžonikidze oli takistanud Beriat tema salakavalate sepitsuste teostamisel. Beria rajas endale teed, vabanedes kõigist inimestest, kes võinuksid teda takistada. Ordžonikidze oli alati Beria vastu ja rääkis sellest Stalinile. Selle asemel, et asjas selgusele jõuda ning meetmeid võtta, lubas Stalin Ordžonikidze venna likvideerida ja viis Ordžonikidze nii kaugele, et ta enda maha laskis. (Nördimuspuhang saalis.) Näete, keda kujutas endast Beria.
Partei Keskkomitee paljastas Beria varsti pärast Stalini surma. Põhjaliku kohtuliku uurimise tulemusena tuvastati tema jubedad kuriteod ja ta lasti maha.
Küsitakse, mispärast Beriat, kes oli hävitanud kümneid tuhandeid partei- ja nõukogude töötajaid, ei paljastatud juba Stalini eluajal. Siis ei saadud teda paljastada sellepärast, et ta kasutas oskuslikult Stalini nõrkusi, õhutas temas umbusku, oli kõiges Stalinile meeltmööda, tegutses tema toetusel.

* * *

Seltsimehed!
Isikukultus võttis nii koletu ulatuse peaasjalikult põhjusel, et Stalin ise igati ergutas ja toetas oma isiku ülistamist. Seda tunnistavad arvukad tõsiasjad. Üks kujukas näide Stalini enesekiitusest, algelisegi tagasihoidlikkuse puudumisest on tema „Lühike elulugu“, mis ilmus 1948. aastal.
See raamat kujutab endast ohjeldamatu pugemise avaldust, inimese jumalikustamise eeskuju. Temast on tehtud ilmeksimatu mõttetark, „suur juht“ ning „kõigi aegade ja rahvaste ületamatu väepealik“. Enam ei jätkunud sõnu, et Stalini osatähtsust veelgi rohkem üles puhuda.
Pole tarvidust tsiteerida selles raamatus üksteise otsa kuhjatud iiveldamaajavalt lipitsevaid iseloomustusi. Rõhutagem ainult, et need kõik on Stalini poolt heaks kiidetud ja isiklikult redigeeritud, mõned lõigud kirjutas ta raamatu maketti koguni oma käega vahele.
Mida siis Stalin pidas vajalikuks sinna vahele kirjutada? Vahest ta püüdis oma „Lühikese eluloo“ koostajate pugemiskihku ohjeldada? Ei. Stalin tugevdas nimelt neid kohti, kus talle paistis, et tema teeneid on liiga vähe ülistatud.
Alljärgnevalt mõned Stalini tegevuse iseloomustused, mis ta oli oma käega vahele kirjutanud:
„Selles võitluses kõhklejate ja kapitulantide, trotskistide ja zinovjevlaste, Buhharinite ja Kamenevide vastu kujunes pärast Lenini surma lõplikult välja see meie partei juhtiv tuumik, …mis kaitses kindlalt Lenini suurt lippu, koondas partei Lenini õpetuse ümber ning juhtis nõukogude rahva maa industrialiseerimise ja põllumajanduse kollektiviseerimise avarale teele. Selle tuumiku juhtijaks ja partei ning riigi juhtivaks jõuks oli seltsimees Stalin.“
Ja seda kirjutas Stalin ise! Edasi kirjutas ta:
„Meisterlikult partei ja rahva juhi ülesandeid täites ning omades kogu nõukogude rahva täielikku toetust, ei lasknud Stalin ometi oma tegevuses tekkida isekuse, upsakuse ega enesearmastuse varjugi.“
Kus ja millal on mõni teine tegelane ennast niiviisi kiitnud? Ons see marksistlik-leninliku tegelase vääriline? Ei. Nimelt selle vastu võtsid Marx ja Engels resoluutselt sõna. Nimelt selle mõistis Vladimir lljitš Lenin alati karmilt hukka.
Raamatu maketis oli lause: „Stalin – see on Lenin tänapäeval.“ Lause tundus Stalinile ilmselt väheütlev ning ta tegi selle oma käega ümber:
„Stalin on Lenini töö väärikas jätkaja või, nagu öeldakse meil parteis, Stalin – see on Lenin tänapäeval.“ Näete, kui vägevalt öeldud, aga seda ei öelnud rahvas, vaid Stalin ise.
Võib tuua hulganisti samasuguseid ennastimetlevaid iseloomustusi, mille on raamatu maketti kirjutanud Stalin oma käega. Eriti usinalt ülistas ta oma sõjandusgeeniust ja väejuhiandekust.
Söandan esitada veel ühe Stalini vahelekirjutuse tema sõjandusgeeniuse kohta;
„Seltsimees Stalin,“ kirjutas ta, „on edasi arendanud eesrindlikku nõukogude sõjateadust. Seltsimees Stalin töötas välja õpetuse kestvalt mõjuvaist tegureist, mis otsustavad sõja saatuse, õpetuse aktiivsest kaitsest, vastupealetungi ja pealetungi seadustest, väeliikide ja sõjatehnika koostööst nüüdisaegse sõja tingimustes, samuti tanki- ja lennukihulkade osast nüüdisaegses sõjas ja suurtükiväest kui kõige võimsamast väeliigist. Mitmesugustel sõjaetappidel leidis Stalini geenius õiged lahendused, mis arvestasid täiel määral olukorra iseärasusi.“ (Kahin saalis.)
Edasi kirjutas Stalin ise:
„Stalinlik sõjakunst ilmnes nii kaitsel kui ka pealetungil… Geniaalse läbinägelikkusega aimas seltsimees Stalin vaenlase kavatsusi ja ajas need nurja. Need lahingud, kus Nõukogude vägesid juhtis seltsimees Stalin, on silmapaistvaiks näidisteks vägede operatiivse juhtimise kunstist.“
Nõnda tehti Stalin kuulsaks kui väejuht. Kes seda tegi? Stalin ise, aga mitte väejuhina, vaid ühtaegu oma kiidueluloo autori, toimetaja ning peamise koostajana.
Seltsimehed, sellised on tõsiasjad, öelgem otse: häbiväärsed tõsiasjad.
Ja veel üks fakt sellestsamast Stalini „Lühikesest eluloost“. Teatavasti koostas „Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei ajaloo lühikursuse“ partei Keskkomitee komisjon. Selle, muide samuti isikukultusest üsna läbiimbunud teose pani kokku autorite kollektiiv. Stalini „Lühikese eluloo“ maketis kajastus viimane asjaolu niisuguses sõnastuses:
„1938. aastal ilmus seltsimees Stalini poolt kirjutatud ja ÜK(b)P Keskkomitee komisjoni poolt heakskiidetud „ÜK(b)P ajalugu. Lühikursus.“„ Mis sa oskad kosta?! (Elevus saalis.)
Nagu näete, sai kollektiivi tööst hämmastaval kombel Stalini kirjutatud raamat. Selge, kuidas ja mispärast.
Kerkib põhjendatud küsimus: kui Stalin on selle raamatu autor, mispärast ta pidi siis nii väga ülistama Stalini isikut ja tegema meie kuulsa Kommunistliku Partei kogu Oktoobri-järgsest ajaloost ainult „Stalini geeniuse“ ettevõtmiste tausta?
Kas selles raamatus on vääriliselt kajastatud partei pingutusi riigi sotsialistlikul ümberkujundamisel, sotsialistliku ühiskonna rajamisel, riigi industrialiseerimisel ja kollektiviseerimisel ning teisi meetmeid, mida võttis partei, sammudes kindlalt Lenini näidatud teel? Seal räägitakse peamiselt Stalinist, tema kõnedest ja ettekannetest. Eranditult kõik seondub Stalini nimega.
Ja kui Stalin ise teatab, et „ÜK(b)P ajaloo lühikursuse“ on just tema kirjutanud, siis tekitab see vähemalt imestust ja arusaamatust. Kas marksistil- leninlasel sobib kirjutada nii iseendast, oma isiku kultust taevani tõsta?
Või võtkem Stalini preemiad⁶⁴. (Kahin saalis.) Isegi tsaarid ei asutanud omanimelisi preemiaid.
Stalin ise tunnistas parimaks NSV Liidu riigihümni teksti, kus pole sõnagi Kommunistlikust Parteist, küll aga ülistatakse pretsedenditult Stalinit:
„Truuks rahvale Stalin meid kasvatas kõiki,
tööks, kangelastegudeks innustas meid.“
Neis hümni ridades on suure Lenini partei kogu tohutu kasvatustöö, juhtiv ja innustav tegevus kirjutatud ainuüksi Stalini arvele. Muidugi tähendab see ilmset taganemist marksismist-leninismist, partei osa ilmset vähendamist ja alahindamist. Olgu teile teada, et Keskkomitee Presiidium on juba otsustanud luua hümni uue teksti, mis peegeldaks rahva ja partei osa. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)
Või kas Stalini teadmata anti tema nimi paljudele suurtele ettevõtetele ja linnadele, kas tema teadmata püstitati kogu maal Stalini monumente? On ju fakt, et Stalin ise kirjutas 2. juulil 1951. aastal alla NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusele, mis nägi ette Stalini monumentaalse samba püstitamise Volga-Doni kanali äärde, ning andis sama aasta 4. septembril korralduse eraldada selle jaoks 33 tonni vaske. Kes on Stalingradi kandis käinud, see teab, mihuke kuju seal kõrgub, pealegi paigas, kus liigub vähe rahvast. Aga monumendi püstitamiseks kulutati suur rahasumma, ja seda ajal, mil inimesed sealses piirkonnas elasid pärast sõda alles muldonnides. Otsustage ise, kas Stalin kirjutas oma eluloos õigesti, et ta „ei lasknud oma tegevuses tekkida isekuse, upsakuse ega enesearmastuse varjugi“?
„Ühtlasi oli Stalin lugupidamatu Lenini mälestuse vastu. Polnud juhus, et mälestusmärk Vladimir Iljitšile – Nõukogude Palee⁶⁵ –, mille ehitamine otsustati üle kolmekümne aasta tagasi, jäi teoks tegemata: seda lükati pidevalt edasi ja unustati siis hoopis. Asi tuleb parandada ja püstitada mälestusmärk Vladimir Iljitš Leninile. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)

* * *

On vaja meelde tuletada ka Nõukogude valitsuse otsust 14. augustist 1925. aastal „V. I. Lenini preemiate asutamisest teadustööde eest“. See otsus avaldati ajakirjanduses, kuid Lenini preemiaid ei oie seniajani. Ka see viga nõuab parandamist. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)
Tänu teatavatele meetoditele, millest ma juba rääkisin, tuues näiteks kas või „J. V. Stalini lühikese eluloo“ kirjutamise, valgustati Stalini eluajal kõiki sündmusi nii, nagu etendanuks Lenin isegi Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni läbiviimisel teisejärgulist osa. Paljudes filmides ja ilukirjandusteostes näidatakse Leninit valesti, tema osa lubamatult vähendades.
Stalinile meeldis väga vaadata filmi „Unustamatu 1919“, kus teda on kujutatud sõitmas soomusrongi trepil ja peaaegu et mõõgaga vaenlasi raiumas. Las meie kallis sõber Kliment Jefremovitš kogub julgust ja kirjutab Stalinist tõtt – tema ju teab, kuidas Stalin sõdis. Seltsimees Vorošilovil(66) muidugi on raske selle asjaga algust teha, aga õieks hea, kui ta seda siiski teeks. Selle kiidavad heaks kõik – rahvas ja partei. Ning meie laste lapsed on talle selle eest tänulikud. (Kestvad kiiduavaldused.)
Oktoobrirevolutsiooni ja Kodusõja sündmuste valgustamisel on mitmel puhul kujutatud asja nii, nagu etendanuks Stalin kõikjal peaosa, nagu öelnuks tema kõikjal ja kõiges Leninile ette, mida ja kuidas teha. Aga see on ju Lenini laimamine! (Kestvad kiiduavaldused.)
Ma vist ei patusta tõe vastu, öeldes, et 99 protsenti siinviibijaist olid Stalinist enne 1924. aastat vähe kuulnud, kuid Leninit teadsid meie maal kõik; teadis kogu partei ja teadis kogu rahvas, nii vanad kui noored. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)
See kõik tuleb resoluutselt uuesti läbi vaadata, et V. I. Lenini osa, meie Kommunistliku Partei ja nõukogude rahva, loojarahva suured ettevõtmised oleksid ajaloos, kirjandus- ja kunstiteostes õigesti peegeldatud. (Kiiduavaldused.)
Seltsimehed! Isikukultus aitas kaasa väärmeetodite levikule parteiehituses ja majandustöös, põhjustas parteisisese ja nõukogude demokraatia jõhkraid rikkumisi, administreerimist, kõiksugu moonutusi, puuduste kinnimätsimist ja tegelikkuse lakeerimist. Meil on siginenud rohkesti pugejaid, kiidukõnede pidajaid ja puru silma ajajaid.
Paratamatult näeme ka, et arvukate partei-, nõukogude ja majandustöötajate arreteerimise tagajärjel töötavad paljud inimesed kõhklemisi, liigse ettevaatlikkusega, kardavad uut, pelgavad koguni omaenda varju, ei oie kuigi algatusvõimelised.
Võtkem partei- ja nõukogude organite otsused. Neid koostatakse šabioonselt, pahatihti konkreetset oiukorda arvestamata. Lugu on läinud niikaugele, et isegi väikestel istungitel ja nõupidamistel esinevad partei- ja muud töötajad spikri järgi. Selles kätkeb partei- ja nõukogude töö kroonulikustumise ning aparaadi bürokratiseerumise oht.
Stalini irdumine elust, tema teadmatus tegelikust olukorrast kohtadel paistab selgelt näiteks põllumajanduse juhtimisest.
Kõik, kes natukenegi huvitusid olukorrast riigis, nägid põllumajanduse rasket seisu, aga Stalin seda ei märganud. Kas me rääkisime sellest Stalinile? Rääkisime küll, kuid tema meid ei toetanud. Mispärast? Sellepärast, et Stalin kuskil ei käinud, tööliste ja kolhoosnikutega kokku ei puutunud ega tundnud tegelikku olukorda kohtadel.
Riigi elu ja põllumajandusega oli ta kursis ainult filmide kaudu. Filmid paraku ilustasid, lakeerisid olukorda põllumajanduses. Kolhoosielu kujutati paljudes filmides nii, et lauad lausa ägasid kalkuni- ja hanepraadide all. Stalin ilmselt mõtles, et see ongi tegelikkus.
Vladimir Iljitš Lenin suhtus ellu teisiti, oli kogu aeg rahvaga tihedas ühenduses; võttis jutule talurahva saadikuid, kõneles sageli vabrikutes ja tehastes, sõitis maale, rääkis talupoegadega.
Stalin eraldus rahvast, ei käinud kuskil. Nõnda kestis see aastakümneid. Viimast korda käis ta maal 1928. aasta jaanuaris, sõitis viljavarumise küsimuses Siberisse. Kust ta võiski teada olukorda maal?
Kui Stalinile ühes jutuajamises öeldi, et meie põllumajanduses valitseb raske olukord, eriti halb on lugu liha ja teiste loomakasvatussaaduste tootmisega, siis moodustati komisjon, kellele tehti ülesandeks koostada otsuse projekt pealkirjaga „Abinõudest loomakasvatuse edasiseks arendamiseks kolhoosides ja sovhoosides“. Me koostasime selle projekti.
Mõistagi ei hõlmanud meie tollased ettepanekud kõiki võimalusi, siiski kavandati ühisloomakasvatuse arendamise teed. Panime ette tõsta loomakasvatussaaduste varumishindu, et suurendada kolhoosnikute, traktorijaamade ja sovhoositöötajate materiaalset huvitatust loomakasvatuse arendamisest.
Kahjuks ei võetud projekti vastu, vaid selle arutamine lükati 1953. aasta veebruaris edasi.
Vähe sellest, projekti läbivaatamisel tegi Stalin ettepaneku suurendada kolhoosidelt ja kolhoosnikutelt võetavat maksu veel 40 miljardi rubla võrra, tema meelest elasid kolhoosnikud jõukalt, ta arvas, et üheainsa kana müügist saadud rahaga võib kolhoosnik riigimaksu täielikult tasuda. Selge, mida see tähendas! 40 miljardit rubla on summa, mida talupojad ei saanud ka kõigi äraantud toiduainete eest. Näiteks 1952. aastal said kolhoosid ja kolhoosnikud kogu riigile antud ja müüdud toodangu eest kokku 26 miljardit 280 miljonit rubla.
Kas Stalini ettepanek rajanes mingitel andmetel? Muidugi mitte. Sellistel puhkudel arvud ja faktid teda ei huvitanud. Kui Stalin midagi ütles, siis järelikult pidi ka nii olema – tema ju oli „geenius“, aga geenius ei tarvitse rehkendada, piisab pilgu heitmisest, et öelda, kuidas kõike teha. Stalin ütles sõna, teised pidid talle järele korrutama ja tema tarkust imetlema, Mis tarkust oli ettepanekus suurendada põllumajandusmaksu 40 miljardi rubla võrra? Absoluutselt mitte mingisugust, sest see ettepanek ei lähtunud tegelikkuse hindamisest, vaid elust irdunud inimese fantaasiast.
Nüüd oleme hakanud põllumajanduse raskest olukorrast välja rabelema, Partei XX kongressi delegaatide sõnavõtud rõõmustavad kõiki. Paljud delegaadid ütlevad, et on olemas tingimused täita põhiliste loomakasvatussaaduste tootmise kuuenda viisaastaku plaan viie aasta asemel kahe-kolme aastaga. Oleme kindlad uue viisaastaku ülesannete edukas täitmises. (Kestvad kiiduavaldused.)

Seltsimehed!
Kui me praegu võtame teravalt sõna Stalini eluajal laialt levinud isikukultuse vastu ja räägime paljudest negatiivsetest ilmingutest, mida see marksismi-leninismi vaimule võõras kultus esile kutsus, siis võivad mõned isegi küsida: kuidas nii, Stalin oli kolmkümmend aastat partei ja riigi eesotsas, tema ajal saavutati suuri võite, seda ometi ei saa eitada? Mina , et nii võivad küsida ainult isikukultusest pimestatud ja lootusetult hüpnotiseeritud inimesed, kes ei mõista revolutsiooni ja Nõukogude riigi olemust, ei mõista tegelikult, leninlikult partei ja rahva osa nõukogude ühiskonna arengus.
Sotsialistliku revolutsiooni teostas töölisklass liidus kehvtalurahvaga kesktalurahva toetusel, teostas bolševike partei juhitud rahvas. Lenini suur teene seisneb selles, et ta lõi töölisklassi võitluspartei, relvastas selle ühiskonna arengu seaduste marksistliku käsitusega, õpetusega proletariaadi võidust võitluses kapitalismiga, karastas parteid rahvahulkade revolutsioonilahingute tules. Selles võitluses on partei järjekindlalt kaitsnud rahva huve, kujunenud tema läbiproovitud juhiks, on toonud töötajad võimule, rajama maailma esimest sotsialistlikku riiki.
Teil on hästi meeles Lenini targad sõnad selle kohta, et Nõukogude tugevus seisneb rahvahulkade teadlikkuses, selles, et nüüd loovad ajalugu miljonid, kümned miljonid inimesed.
Oma ajalooliste võitude eest võlgneme tänu partei, tema arvukate kohalike organisatsioonide organiseerimistööle, meie suure rahva ennastsalgavale tööle. Need võidud on partei ja rahva kogu tohutu tegevuse tulemus, üldsegi mitte ainult Stalini juhtimise vili, nagu üritati näidata isikukultuse õitseajal.
Selle küsimuse sisu marksistlikult, leninlikult käsitledes tuleb otse öelda, et Stalini viimastel eluaastatel kujunenud juhtimispraktikast sai tõsine pidur nõukogude ühiskonna arengu teel.
Kuude kaupa ei tegelnud Stalin paljude partei- ja riigielu tähtsate nina pakiliste probleemidega. Stalini juhtimisel ohustati tihtilugu meie rahulikke suhteid teiste riikidega, sest ainuisikulised otsused võisid tekitada ja vahel tekitasidki suuri komplikatsioone.
Viimastel aastatel, mil me oleme isikukultuse väärast praktikast vabanenud ning kavandanud mitmeid abinõusid sise- ja välispoliitika valdkonnas, näevad kõik, kui hoogsalt suureneb töörahvahulkade aktiivsus ja loov initsiatiiv, kui soodsalt see on hakanud mõjuma meie majandusliku ja kultuurilise ülesehitustöö tulemustele. (Kiiduavaldused.)
Mõned seltsimehed võivad küsida: kuhu vaatasid Keskkomitee Poliitbüroo liikmed, mispärast nad isikukultuse vastu õigel ajal välja ei astunud, vaid teevad seda alles nüüd?
Eeskätt tuleb silmas pidada, et eri aegadel käsitasid Poliitbüroo liikmed neid küsimusi erinevalt. Esialgu toetasid paljud aktiivselt Stalinit, sest Stalin oli tugevamaid marksiste ning tema loogika ja tahtejõud avaldasid kaadrile, partei tööle suurt mõju.
Teatavasti eriti esimestel aastatel pärast V. I. Lenini surma võitles Stalin agaralt leninismi eest, Lenini õpetuse moonutajate ja vaenlaste vastu. Lenini õpetusest lähtudes tegi partei eesotsas oma Keskkomiteega suurt tööd riigi sotsialistlikul industrialiseerimisel, põllumajanduse kollektiviseerimisel ja kultuurirevolutsiooni elluviimisel. Sel ajal pälvis Stalin populaarsuse, sümpaatia ja poolehoiu. Parteil tuli võidelda nendega, kes püüdsid väärata riiki ainuõigelt, leninlikult teelt – trotskistide, zinovjeviaste ja parempoolsete ning kodanlike natsionalistidega. See võitlus oli vältimatu. Kuid võimu üha enam kuritarvitades hakkas Stalin edaspidi silmapaistvate partei- ja riigitegelastega arveid õiendama, ausate nõukogude inimeste vastu terroristlikke meetodeid kasutama. Nagu juba öeldud, just niiviisi talitas Stalin meie partei ja riigi nimekate tegelaste Kossiori, Rudzutaksi, Eiche, Postõševi ja paljude teistega.
Katsed protesteerida alusetute kahtlustuste ja süüdistuste vastu tingisid protesteerija enda represseerimise. Selles suhtes iseloomulik on seltsimees Postõševi lugu.
Ühel kõnelusel polnud Stalin Postõševiga rahul ja küsis temalt:
„Kes te sihuke olete?“
„Olen bolševik, seltsimees Stalin, bolševik!“ vastas Postõšev kindlalt.
Enne käsitati seda vastust lugupidamatuseavaldusena Stalini vastu, pärast vaenuaktina. Tagajärg oli vähimagi aluseta „rahvavaenlaseks“ kuulutatud Postõševi hävitamine.
Omaaegsest olukorrast rääkisime sageli Nikolai Bulganiniga. Ükskord sõitsime kahekesi autoga, ja Bulganin ütles mulle:
„Vahel sõidad Stalini juurde, sind on sinna kutsutud nagu sõpra. Aga Stalini juures istudes pole enam teada, kuhu sind sealt sõidutatakse: kas koju või vanglasse.“
Selge, et see pani kõik Poliitbüroo liikmed äärmiselt raskesse olukorda. Kui lisaks arvestada, et viimastel aastatel partei Keskkomitee pleenumeid tegelikult kokku ei kutsutud ja Poliitbüroo istungid toimusid juhuslikult, siis saab mõistetavaks, kui raske oli Poliitbüroo liikmetel vastu vaielda ebaõiglastele või ebaõigetele otsustele, ilmsetele juhtimise vigadele ja puudustele.
Nagu juba mainitud, võeti paljud otsused vastu kas ainuisikuliselt või ringküsitluse teel, kollektiivse arutuseta.
Kõik teavad Stalini repressioonide ohvriks langenud Poliitbüroo liikme seltsimees Voznessenski kurba saatust. On iseloomulik, et otsust tema väljaarvamise kohta Poliitbüroo koosseisust kuskil ei arutatud, see langetati ringküsitluse teel. Samuti ringküsitluse teel otsustati seltsimeeste Kuznetsovi ja Rodionovi vabastamine ametikohalt.
Tublisti vähendas Keskkomitee Poliitbüroo osatähtsust ja desorganiseeris tema tööd mitmesuguste komisjonide moodustamine selle koosseisus, nn. viisikute, kuuikute, seitsmikute jne. loomine. Toogem näiteks Poliitbüroo otsus 3. oktoobrist 1946. aastal:

„Sm. Stalini ettepanek

1. Teha Poliitbüroo väliskomisjonile (kuuikule) ülesandeks tegelda edaspidi kõrvuti välispoliitika küsimustega ka sisekorralduse ja sisepoliitika küsimustega.
2. Täiendada kuuikut NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimehe sm. Voznessenskiga ja nimetada kuuikut edaspidi seitsmikuks.

Keskkomitee sekretär J. Stalin.“

Mis kaardimängija sõnavara see olgu? (Naer sаalis.) Selge, ei sääraste komisjonide – viisikute, kuuikute, seitsmikute jne. – moodustamine Poliitbüroo koosseisus õõnestas kollektiivse juhtimise põhimõtet. Sel kombel kõrvaldati mõned Poliitbüroo liikmed väga tähtsate küsimuste otsustamiselt.
Talumatusse olukorda pandi meie partei vanemaid liikmeid Kliment Vorošilov. Hulk aastaid polnud tal tegelikult õigust Poliitbüroo töös osaleda. Stalin keelas tai Poliitbüroo istungitele tulla ja talle dokumente saata. Kui Poliitbüroo istungiks kogunes ning seltsimees Vorošilov sellest teada sai, siis ta helistas iga kord ja küsis, kas temal lubatakse sinna tulla. Stalin vahel lubas, aga oli alati pahane. Oma äärmiselt umbuskliku ja kahtlustava iseloomu tõttu jõudis Stalin sellise absurdse ja naeruväärse kahtlustuseni, nagu oleks Vorošilov Inglise agent. (Naer saalis.) Jah, Inglise agent. Tema koju paigaldati aparaat ta kõneluste pealtkuulamiseks. (Nördimuspuhang saalis.)
Stalin ainuisikuliselt keelas Poliitbüroo töös osalemise ka teisel Poliitbüroo liikmel Andrei Andrejevil.
See oli kõige ohjeldamatum omavoli.
Või võtkem esimene Keskkomitee pleenum pärast partei XIX kongressi, mil Stalin oma sõnavõtus iseloomustas Vjatšesiav Molotovi ja Anastass Mikojani, esitades neile meie partei vanadele tegelastele alusetuid süüdistusi.
Pole välistatud, et oleks Stalin veel mõne kuu võimul olnud, siis võib-olla poleks seltsimehed Molotov ja Mikojan käesoleval kongressil sõna võtnud.
Stalinil nähtavasti oli kavas Poliitbüroo vanade liikmetega arveid õiendada. Ta ütles korduvalt,, et Poliitbüroo liikmed tuleb välja vahetada. Tehes pärast XIX kongressi ettepaneku valida Keskkomitee Presiidiumi kakskümmend viis inimest, pidas ta silmas Poliitbüroo vanade liikmete kõrvaldamist, nende asendamist vähem kogenutega, et nad teda igati kiidaksid. Võib koguni arvata, et see oli kavandatud eesmärgiga vanad Poliitbüroo liikmed hiljem hävitada, kaotada Stalini alatute tegude jäljed, millest me nüüd räägime.
Seltsimehed! Selleks, et mitte mineviku vigu korrata, on Keskkomitee resoluutselt isikukultuse vastu. Me leiame, et Stalinit ülistati ülearu. Vaieldamatult oli Stalinil minevikus suuri teeneid partei, töölisklassi ja rahvusvahelise töölisliikumise ees.
Küsimust komplitseerib asjaolu, et kõik, millest eespool juttu, tehti Stalini ajal, tema juhtimisel, tema nõusolekul, kusjuures ta oli kindel, et see on vältimatu, kaitsmaks töötajate huve vaenlaste sepitsuste ja imperialistliku leeri kallaletungide eest. Tema käsitas kõike töölisklassi, kogu töötava rahva huvide kaitsmise ning sotsialismi ja kommunismi võidu seisukohalt. Ei saa väita, et tegemist oli isemeelse inimese talitusviisiga. Tema leidis, et nii tuleb teha partei ja töötajate huvides, revolutsiooni saavutuste kaitsmise huvides. Selles kätkeb suur tragöödia.
Seltsimehed! Lenin on mitmel puhul rõhutanud, et tõelise bolševiku lahutamatu omadus on tagasihoidlikkus. Lenin ise oli suurima tagasihoidlikkuse elav kehastus. Ei või öelda, et meie oleme selles asjas kõigiti Lenini eeskuju järginud. Näiteks on paljudele Nõukogude Liidu linnadele, vabrikutele ja tehastele, kolhoosidele ja sovhoosidele ning nõukogude ja kultuuriasutuste nii-öelda eraomandiõiguse alusel antud alles elavate riigi- ja parteitegelaste nimesid. Oma nimede andmises linnadele või rajoonidele, ettevõtetele või kolhoosidele on paljud meist ka ise kaasosalised. Selles tuleb kord jalule seada. (Kiiduavaldused.)
Aga seda peab tegema arukalt, kiirustamata. Keskkomitee uurib ja arutab asja, et ei juhtuks vigu ja liialdusi. Ma mäletan, kuidas Ukrainas saadi teada Kossiori arreteerimisest. Harilikult alustas Kiievi ringhääling oma saateid sõnadega: „Siin Kossiori-nimeline raadiojaam!“ Ühel päeval algasid raadiosaated Kossiori nime nimetamata. Ja kõik aimasid, et temaga on midagi juhtunud, et küllap ta on vangistatud.
Nii et kui me hakkame kõikjal silte maha võtma ja kõike ümber nimetama, siis võivad inimesed arvata, et seltsimeestega, kelle nime ettevõte, koihoos või linn seni kandis, on midagi juhtunud, et võib-olla on nemadki arreteeritud. (Elevus saalis.)
Millega meil vahel mõõdetakse juhi autoriteeti ja tähtsust? Sellega, kui mitu temanimelist linna, tehast ja vabrikut, kolhoosi ja sovhoosi on olemas. Kas meil ei oleks aeg sellele „eraomandusele“ lõpp teha ning vabrikud ja tehased, kolhoosid ja sovhoosid „natsionaliseerida“? (Naer, kiiduavaldused. Hüüded „Õige!“) See tuleb meie üritusele kasuks. Isikukultus ju avaldub ka säärastes faktides.
Peame isikukultuse probleemisse suhtuma täie tõsidusega. Seda ei saa viia väljapoole parteid, veel vähem ajakirjandusse. Just seetõttu kanname sellest ette kongressi kinnisel istungil. Tuleb piiri pidada, hoiduda vaenlastele ainet andmast, neile oma paiseid näitamast. Usun, et kongressi delegaadid kõiki neid abinõusid õigesti mõistavad ja hindavad. (Tormilised kiiduavaldused.)
Seltsimehed! Me peame isikukultuse resoluutselt ja igaveseks paljastama, niihästi ideelis-teoreetilises kui ka praktilises töös vastavad järeldused tegema.
Selleks on vaja:
Esiteks, isikukultus kui marksismi-leninismi vaimule võõras ning parteilise juhtimise põhimõtete ja parteielu normidega kokkusobimatu nähtus bolševistlikult hukka mõista ja välja juurida, halastamatult võidelda kõigi katsete vastu seda mingil kujul taaselustada.
Kogu meie ideoloogiatöös taastada ja järjekindlalt ellu viia marksismi-leninismi õpetuse põhiteesid rahvast kui ajaloo tegijast, inimkonna kõigi materiaalsete ja vaimsete väärtuste loojast, marksistliku partei otsustavast osast revolutsioonilises võitluses ühiskonna ümberkujundamise ja kommunismi nimel.
Siit tulenevalt seisab meil ees suur töö: tuleb marksismi-leninismi seisukohalt kriitiliselt läbi vaadata ja kõrvaldada isikukultusest tingitud laialt käibivad eksivaated ajaloo-, filosoofia-, majandus- ja teistes teadustes, samuti kirjanduses ja kunstis. Eriti on vaja lähemal ajal luua meie partei ajaloo täisväärtuslik, teadusliku objektiivsusega koostatud marksistlik õpik ja nõukogude ühiskonna ajaloo õpikud, kirjutada raamatuid Kodusõja ja Suure Isamaasõja ajaloost.
Teiseks on vaja sihi- ja järjekindlalt jätkata partei Keskkomitee poolt viimastel aastatel tehtavat tööd selle nimel, et kõigis parteiorganisatsioonides ülalt alla rangelt järgitaks parteilise juhtimise leninlikke põhimõtteid, eeskätt kõrgeimat printsiipi – kollektiivset juhtimist –, peetaks kinni meie partei põhikirjaga sätestatud parteielu normidest ning hoogustataks kriitikat ja enesekriitikat.
Kolmandaks, tuleb täielikult taastada nõukogude sotsialistliku demokraatia leninlikud põhimõtted, mis väljenduvad Nõukogude Liidu konstitutsioonis, võidelda võimu kuritarvitavate isikute omavoli vastu. Lõplikult on vaja heastada revolutsioonilise sotsialistliku seaduslikkuse rikkumised, mida isikukultuse negatiivsed tagajärjed on pika aja jooksul hulgaliselt esile kutsunud.

Seltsimehed!
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongress on uue jõuga näidanud meie partei purustamatut ühtsust, tema monoliitset koondumist oma Keskkomitee ümber, tema otsustavust täita kommunismi ehitamise suured ülesanded. (Tormilised kiiduavaldused.) Ning tõsiasi, et me oleme praegu kogu ulatuses tõstatanud põhimõttelise küsimuse marksismile-leninismile võõrast isikukultusest jagusaamise nina selle ränkade tagajärgede kõrvaldamise kohta, räägib meie partei suurest moraalsest ja poliitilisest jõust. (Kestvad kiiduavaldused.)
Oleme täiesti kindiad, et meie partei, relvastatud oma XX kongressi ajalooliste otsustega, viib nõukogude rahva leninlikku teed mööda uutele edusammudele ja uutele võitudele. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused)
Elagu meie partei võidukas lipp – leninism! (Tormilised, kestvad kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti.)

* * *

Nõukogude poliitik Aleksandr Jakovlev (1923–2005) meenutab: „Kõne ajal oli saal haudvaikne. Ei olnud kuulda ei istmete nagisemist, ei köhatusi ega sosistamist. Keegi ei julgenud kellelegi otsa vaadata. Kõnele kiiduavaldusi ei järgnenud. Istungilt lahkuti, pea sügavalt rinnale vajunud. Šokk oli kujuteldamatu…”

MÄRKUSI

NLKP XX kongress toimus 14.–25. veebruarini 1956 Moskvas Kremli Suures Palees. NLKP Keskkomitee esimese sekretäri N. Hruštšovi ettekannet „Isikukultusest ja selle tagajärgedest“ kuulasid kongressi delegaadid hommikusel kinnisel istungil 25. veebruaril 1956.
Ettepaneku korraldada kongressi kinnine istung, kus N. Hruštšov esineks ette­kandega „Isikukultusest ja selle tagajärgedest“, tegi NLKP Keskkomitee Presiidium 13. veebruaril 1956. Selsamal päeval toimus NLKP Keskkomitee pleenum, kus see ettepanek heaks kiideti.
Kongressi kinnist istungit ei stenografeeritud. Pärast ettekannet otsustati, et läbirääkimisi ei peeta. Istungi juhataja N. Bulganini ettepanekul võttis kongress ühel häälel vastu otsuse „Isikukultusest ja selle tagajärgedest“, mis avaldati ajakirjanduses, samuti otsuse saata ettekande tekst parteiorganisatsioonidele, seda ajakirjanduses avaldamata.
1. märtsil 1956 saadeti parteiorganisatsioonidele määratud ettekande tekst laiali koos N. Hruštšovi kaaskirjaga NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmetele ja liikmekandidaatidele ning Keskkomitee sekretäridele. Selles tekstis oli tehtud mõningaid stiili- ja redaktsioonilisi parandusi: antud viited K. Marxi, F. Engelsi ja V. I. Lenini teostele ning muudele tsiteeritud allikatele, täpsustatud dokumentide vastuvõtmise kuupäevi, lisatud ettekandja kõrvalekalded varem ettevalmistatud tekstist ning delegaatide reageerimine ühele või teisele ettekande teesile.
5. märtsil 1956 võttis NLKP Keskkomitee Presiidium vastu otsuse „Sm. N. Hruštšovi poolt NLKP XX kongressil tehtud ettekande „Isikukultusest ja selle tagajärgedest“ tutvustamisest“. Selles märgiti: „1. Teha oblastikomiteedele, kraikomiteedele ja liiduvabariikide kommunistlike parteide keskkomiteedele ettepanek tutvustada sm. N. Hruštšovi ettekannet NLKP XX kongressil „Isikukultusest ja selle tagajärgedest“ kõigile kommunistidele ja kommunistlikele noortele, samuti tööliste, teenistujate ja kolhoosnike parteitule aktiivile. 2. Sm. Hruštšovi ettekanne saata parteiorganisatsioonidele märkega „ajakirjanduses mitte avaldada“, kõrvaldades brošüürilt märke „rangelt salajane“.“ Vastavalt sellele otsusele loeti ettekanne ette kõigi partei- ja komsomoliorganisatsioonide koosolekutel.

Nikita Hruštšov (1894–1971), partei liige 1918. aastast, Kodusõjast osavõtnu. 1920. aastast partei- ja majandustööl: 1935–38 ÜK(b)P Moskva linnakomitee ja Moskva oblastikomitee esimene sekretär, 1938–49 Ukraina K(b)P Keskkomitee esimene sekretär, 1944–47 ühtaegu Ukraina NSV Rahvakomissaride Nõukogu (Ministrite Nõukogu) esimees. Suure Isamaasõja ajal mitme rinde sõjanõukogu liige. 1949–1953 partei Keskkomitee sekretär ja Moskva komitee esimene sekretär. ÜK(b)P Keskkomitee liige 1934. aastast. 1938. aastast Keskkomitee Poliitbüroo (Presiidiumi) liikmekandidaat, 1939–64 liige. 1953–64 NLKP Keskkomitee esimene sekretär, 1958–64 ühtaegu NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees. 1964. aastast pensionil.

¹. Nikolai Bulganin (1895–1975), partei liige 1917. aastast, Nõukogude Liidu marssal (1947–58), 1958. aastast kindralpolkovnik. 1922. aastast majandustööl, 1931–37 Moskva Nõukogu esimees. 1937. aastast NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Suure Isamaasõja ajal mitme rinde sõjanõukogu liige. 1944. aastast Riikliku Kaitsekomitee liige, NSV Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja. 1947. aastast NSV Liidu Minutrite Nõukogu esimehe asetäitja ja 1947–49 ühtaegu NSV Liidu relvajõudude minister. 1955–55 NSV Liidu kaitseminister. 1955–58 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees. 1934–61 NLKP Keskkomitee liige. 1948–58 Keskkomitee Poliitbüroo (Presiidiumi) liige.
². Wilhelm Blos (1849–1927), saksa publitsist ja ajaloolane.
³. Ferdinand Lassalle (1825–1864), saksa töölisliikumise tegelane.
⁴. Jutt on „Kirjast kongressile“ – märkmetest, mis V. I. Lenin dikteeris 23., 24., 25., 26., 29. detsembril 1922 ja 4. jaanuaril 1923 (vt. Teosed, 36 kd., lk. 541–547).
⁵. Grigori Zinovjev (õige perekonnanimi Radomõslski, s 1883, hukatud 26. augustil 1936). Zinovjevi poeg Stefan – kes väikese poisina oli Leninit Šveitsis nõnda võlunud, et juht üritas teda isegi adopteerida – lasti maha 1937. aastal. Zinovjevi teine naine ja 1917. aasta reisikaaslane saadeti ühte põhjapoolseimatest töölaagritest ning lasti maha 1938. aastal. Tema esimene naine Olga Ravitš, kes oli Leninit oma kriiskava naeruga ärritanud, arreteeriti väidetavas opositsioonis osalemise eest ning ta veetis 20 aastat Kaug-Põhja laagrites. 
⁶. Peetakse silmas „VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo otsuse projekti“, mille V. I. Lenin kirjutas 26. oktoobril 1920 (vt. Teosed, 42. kd., lk. 188).
⁷. Lavrenti Beria (1899, hukatud 23. dets. 1953), endine NSV Liidu siseasjade rahvakomissar (minister), NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja, NLKP Keskkomitee Presiidiumi liige. Juulis 1953 heitis NLKP Keskkomitee pleenum ta välja Keskkomitee koosseisust ja parteist. Ta tagandati kõigilt riiklikelt ametikohtadelt. 2. detsembril 1953 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu erikohtukoosseis L. Beria mahalaskmisele.
⁸. Vastavalt ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo otsusele 2. oktoobrist 1941 pidi ÜK(b)P Keskkomitee pleenum toimuma 10. oktoobril 1941 järgmise päevakorraga: „1. Meie maa sõjaline olukord. 2. Partei ja riigi tegevus meie maa kaitsel“. ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo otsusega 9. oktoobrist 1941 lükati pleenum edasi „seoses hiljuti kujunenud äreva olukorraga rindel ja juhtivate seltsimeeste rindelt ärakutsumise ebaotstarbekusega“. Sõja-aastatel oli ainult üks Keskkomitee pleenum, mis toimus 27. jaanuaril 1944.
⁹. Jutt on komisjonist, mille NLKP Keskkomitee Presiidium moodustas 31. detsembril 1955, uurimaks materjale partei XVII kongressil valitud ÜK(b)P Keskkomitee liikmete ja liikmekandidaatide ning teiste Nõukogude kodanike massilistest represseerimistest aastail 1935–40. Komisjoni kuulusid NLKP Keskkomitee sekretärid P. Pospelov ja A. Aristov, ÜAÜKN-i esimees N. Švernik ja NLKP Keskkomitee Parteikontrolli Komitee esimehe asetäitja P. Komarov.
¹⁰. Avel Jenukidze (1877, hukatud 30. okt. 1937), partei liige 1898. aastast. 1918. a. juulist ÜKTK, edaspidi NSV Liidu KTK Presiidiumi liige ja sekretär.
¹¹. Jutt on NSV Liidu KTK 1. detsembril 1934 antud määrusest „Terroriaktide ettevalmistamist või läbiviimist käsitlevate kohtuasjade korrast“, edaspidi nimetatud „1934. a. 1. detsembri seaduseks“, mis kehtis 1956. aastani. Määrust ei esitatud NSV Liidu KTK istungjärgule kinnitamiseks, mida NSV Liidu Konstitutsiooni järgi tulnuks teha.
¹². Leonid Nikolajev (1904, hukatud 29. dets. 1934) kuulus parteisse 1924. aastast. Oli mõnda aega partei Leningradi oblastikomitee ja Leningradi ÖK(b)P Ajaloo Instituudi instruktor. 1934. a. aprillis instituudist vallandatud, ei töötanud enam kusagil. 1. detsembril 1934 sooritas atentaadi Sergei Kirovile.
¹³. Andrei Zdanov (1896–48), partei liige 1915. aastast. 1934–48 ÜK(b)P Keskkomitee sekretär, ühtaegu 1934–44 partei Leningradi oblasti- ja linnakomitee esimene sekretär. 1935. aastast ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat. 1939. aastast Keskkomitee Poliitbüroo liige.
¹⁴. Lazar Kaganovitš (1893–1991) kuulus parteisse aastast 1911. 1924. aastast ÜK(b)P Keskkomitee liige. 1925. aastast Keskkomitee sekretär, 1930. aastast Keskkomitee Poliitbüroo liige. 1957 parteivastase tegevuse eest NLKP Keskkomitee koosseisust välja viidud. 1962 parteist välja heidetud.
¹⁵. Vjatšeslav Molotov (Skrjabin) (1890–1986), partei liige 1906. aastast. 1920 Ukraina K(b)P Keskkomitee sekretär. 1921–1930 ÜK(b)P Keskkomitee sekretär. 1930–1941 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees. 1941–57 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu (Ministrite Nõukogu) esimehe esimene asetäitja, ühtaegu 1941–45 Riikliku Kaitsekomitee esimehe asetäitja. 1939–49 ja 1953–56 NSV Liidu välisasjade rahvakomissar (välisminister), riigikontrolli minister. 1957. aastast NSV Liidu suursaadik Mongoolia RV-s. 1960. aastast NSV Liidu esindaja Rahvusvahelises Aatomienergia Agentuuris (Austria). 1921. aastast partei Keskkomitee liige. NLKP Keskkomitee Poliitbüroo (Presiidiumi) liikmekandidaat 1921–26, liige 1926–57. 1957. aastal parteivastase tegevuse eest NLKP Keskkomitee koosseisust välja viidud. 1962. aastal parteist välja heidetud. 1984. aastal taastatud partei liikmeks 1906. aastast.
¹⁶. Nikolai Ježov (1895, hukatud 4. veebr. 1940) kuulus parteisse 1917. aastast. Partei XVII kongressil valitud Keskkomitee liikmeks. 1935. aastast ÜK(b)P Keskkomitee sekretär, Partei-kontrollikomisjoni esimees. 1936–38 Liidu siseasjade rahvakomissar, seejärel veetranspordi rahvakomissar. 1938. aastast ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat. Arreteeritud 10. apr. 1939,  maha lastud 4. veebruaril 1940 NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsuse põhjal.
¹⁷. Genrihh Jagoda (1891, hukatud 15. märtsil 1938) kuulus parteisse 1907. aastast. 1934–36 OGPU esimees, siseasjade rahvakomissar. 1936. aastast NSV Liidu side rahvakomissar. 1938. aastal anti kohtu alla süüdistatuna kuulumises nn. Nõukogude-vastasesse paremtrotskistlikku blokki ja hukati 15. märtsil 1938.
¹⁸. Pavel Postõšev (1889–39), partei liige 1904. aastast. 1926. aastast Ukraina K(b)P Keskkomitee sekretär. 1938. aastast ÜK(b)P Keskkomitee sekretär ja Orgbüroo liige. 1933–37 Ukraina K(b)P Keskkomitee teine sekretär, seejärel partei Kuibõševi oblastikomitee esimene sekretär. ÜK(b)P Keskkomitee liige 1927. aastast, Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat 1934. aastast.
¹⁹. M. Karpov (1901–39), partei liige 1920. aastast. Arreteerimiseni töötas Ukraina K(b)P Kiievi oblastikomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajana.
²⁰. R. Eiche (1890, hukatud 4. veebr. 1940), partei liige 1905. aastast. Võttis osa revolutsioonist ja võitlusest nõukogude võimu eest Lätis. 1925. aastast Siberi krai täitevkomitee esimees, ÜK(b)P Lääne-Siberi kraikomitee esimene sekretär. 1937–38 NSV Liidu põllutöö rahvakomissar. 1930. aastast ÜK(b)P Keskkomitee liige, 1935. aastast Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat. NSV Liidu KTK liige.
²¹. Z. Ušakov, N. Nikolajev-Zurid, Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajad. Arreteeritud 1939. Hukatud jaanuaris 1940 NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsuse põhjal.
²². M. Ruhhimovitš (1889–1938), partei liige 1913. aastast. Võttis aktiivselt osa Oktoobrirevolutsioonist ja Kodusõjast Ukrainas. 1920. aastast Donetski kubermangu täitevkomitee esimees. 1925. aastast riiklikul ja parteitööl, NSV Liidu kaitsetööstuse rahvakomissar. 1924. aastast partei Keskkomitee liige.
²³. Valeri Mežlauk (1893, hukatud 29. juulil 1938), partei liige 1917. aastast. 1920. aastast mitme raudtee komissar, riiklikul tööl, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. 1927. aastast ÜK(b)P Keskkomitee liikmekandidaat, 1934. aastast Keskkomitee liige.
²⁴. Jānis Rudzutaks (1887, hukatud 29. juulil 1938), partei liige 1905. aastast. 1917. aastast Moskva Rahvamajandusnõukogu esimees. 1920. aastast raudteetööliste ametiühingu keskkomitee esimees, ühtaegu ÜAÜKN-i peasekretär, seejärel ÜK(b)P Keskkomitee Kesk-Aasia büroo esimees. 1923. aastast ÜK(b)P Keskkomitee sekretär. 1924–1930 NSV Liidu teede rahvakomissar. 1926. aastast NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ning Töö ja Kaitse Nõukogu esimehe asetäitja, ühtaegu 1931. aastast ÜK(b)P Keskkontrollkomisjoni esimees ning Tööliste ja Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissar. 1923–1926 ja 1934. aastast partei Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat. 1926–1932 Keskkomitee Poliitbüroo liige. Ebaseaduslikult represseeritud.
²⁵. Nikolai Komarov (F. Sobinov) (1886, hukatud 27. nov. 1937), partei liige 1909. aastast. 1917 VSDT(b)P Petrogradi Komitee liige. 1925 ÜK(b)P Keskkomitee Loodebüroo sekretär. 1926–29 Leningradi linna ja kubermangu täitevkomitee esimees. 1931. aastast Vene NFSV kommunaalmajanduse rahvakomissar. Partei Keskkomitee liige 1921, 1923–30. Keskkomitee liikmekandidaat 1922–23.
²⁶. L. Zakovski, 1937 Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi oblasti valitsuse ülem.
²⁷. Mihhail Tšudov NLKP Keskkomitee liige. Hukatud 25. veebr. 1939.
²⁸. Aleksandr Ugarov (1900, hukatud 25. veebr. 1939), partei liige 1918. aastast. 1934–38 ÜK(b)P Leningradi linnakomitee sekretär, 1936. aastast ÜK(b)P Moskva oblastikomitee ja Moskva linnakomitee esimene sekretär. ÜK(b)P Keskkomitee liikmekandidaat.
²⁹. Pjotr Smorodin (1897, hukatud 25. veebr. 1939), partei liige 1917. aastast. 1921–24 VKNÜ Keskkomitee esimene sekretär. 1928–1936 parteitööl Leningradis. 1937. aastast ÜK(b)P Stalingradi oblastikomitee sekretär. 1930. aastast partei Keskkomitee liikmekandidaat.
³⁰. Boris Pozern (1882, hukatud 25. veebr. 1939), partei liige 1902. aastast. 1917–18 Põhjarinde komissar, seejärel Punaarmees poliitjuhi kohtadel. 1921. aastast majandus- ja parteitööl. 1937–38 Leningradi oblasti prokurör. 1930. aastast ÜK(b)P Keskkomitee liikmekandidaat.
³¹. I. Šapošnikova (1895–42), partei liige 1917. aastast. 1934. aastast partei Leningradi linnakomitee büroo liige.
³². Ivan Kabakov (1891–37), partei liige 1914. aastast. 1934. aastani partei Sverdlovski oblastikomitee esimene sekretär. 0K(b)P Keskkomitee liige 1925. aastast.
³³. V. Kontor (1889–39), partei liige 1907. aastast. Oktoobris 1917 Petrogradi Sõjalise Revolutsioonikomitee komissar. Ukraina K(b)P organiseerijaid. 1919–1920 Ukraina K(b)P Keskkomitee sekretär. 1922. aastast VK(b)P Keskkomitee Siberi büroo sekretär. 1926. aastast ÜK(b)P Keskkomitee sekretär. 1928. aastast Ukraina K(b)P Keskkomitee peasekretär. 1938. aastast NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja, Nõukogude Kontrollkomisjoni esimees. 1924. aastast VK(b)P Keskkomitee liige. 1927. aastast ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat, 1930. aastast Keskkomitee Poliitbüroo liige.
³⁴. Vlas Tšubar (1891, hukatud 25. veebr. 1939), partei liige 1907. aastast. 1918–23 Kõrgema Rahvamajandusnõukogu Presiidiumi liige. 1920. aastast Ukraina NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja, seejärel esimees. 1934. aastast NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ning Töö ja Kaitse Nõukogu esimehe asetäitja. 1937. aastast NSV Liidu rahanduse rahvakomissar. Partei Keskkomitee liige 1921. aastast. 1926. aastast ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat, 1935. aastast selle liige.
³⁵. Aleksandr Kossarev (1903, hukatud 23. veebr. 1939), partei liige 1919. aastast. 1926. aastast ÜLKNÜ Moskva oblastikomitee sekretär. 1927. aastast ÜLKNÜ Keskkomitee sekretär, 1929. aastast peasekretär. 1934. aastast ÜK(b)P Keskkomitee ja selle Orgbüroo liige.
³⁶. ÜK(b)P Keskkomitee pleenumil, mis toimus 14. jaanuaril 1938, võeti G. Malenkovi ettekande põhjal vastu otsus „Parteiorganisatsioonide vigadest kommunistide väljaheitmisel parteist, formaalsest ja bürokraatlikust suhtumisest ÜK(b)P-st väljaheidetute apellatsioonidesse ning abinõudest nende puuduste kõrvaldamiseks“.
³⁷. Boris Rodos (1905, hukatud 20. apr. 1956), endine NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ja Julgeoleku Rahvakomissariaadi eriti tähtsate asjade uurimise osakonna ülema asetäitja, polkovnik. Võttis isiklikult osa uurimisasjade võltsimisest. 1956. aastal NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi poolt mahalaskmisele mõistetud.
³⁸. Peetakse silmas Saksamaa, Itaalia ja Jaapani militaristlikku agressiivset blokki, mis moodustus aastail 1936–37.
³⁹. Georgi Malenkov (1902–88), parteis 1920. aastast. 1939–46 ja 1948–53 ÜK(b)P (NLKP) Keskkomitee sekretär. 1953–55 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees. 1955–57 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, NSV Liidu elektrijaamade minister. Aastast 1957 Ust-Kamenogorski elektrijaama direktor. 1941–46 Poliitbüroo liikmekandidaat, 1946–52 Keskkomitee Poliitbüroo liige. 1952–57 NLKP Keskkomitee Presiidiumi liige. 1957 viidi partei vastase tegevuse pärast NLKP Keskkomitee koosseisust välja. 1961 heideti parteist välja.
⁴⁰. Konstantin Rokossovski (1896–68), partei liige 1919. aastast. Nõukogude Liidu marssal (1944). Suure Isamaasõja eel ebaseaduslikult represseeritud, 1941 rehabiliteeritud. Suure Isamaasõja ajal juhatas mitut rinnet. Pärast sõda Põhja väegrupi ülemjuhataja. 1949. aastast Poola rahvusliku kaitse minister ja Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, Poola marssal. 1956. aastast NSV Liidu kaitseministri asetäitja, seejärel teistel juhtivatel kohtadel. 1961–68 NLKP Keskkomitee liikmekandidaat.
⁴¹. Aleksandr Gorbatov (1891–1973), partei liige 1919. aastast. Armeekindral (1955). Võttis osa Esimesest maailmasõjast, Kodusõjast ja Suurest Isamaasõjast. Enne sõda ebaseaduslikult represseeritud. Sõja ajal oli mitmel juhtival kohal. Pärast sõda juhatas õhudessantvägesid ja Balti sõjaväeringkonna vägesid. 1952–61 NLKP Keskkomitee liikmekandidaat.
⁴². Kirill Meretskov (1897–1968), partei liige 1917. aastast. Nõukogude Liidu marssal (1944). 1937. aastast kindralstaabi ülema asetäitja, septembrist 1938 juhatas Volga-äärset ja seejärel Leningradi sõjaväeringkonda. 1940 kindralstaabi ülem, 1941 NSV Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja. Sõja eel oli ebaseaduslikult represseeritud. Suures Isamaasõjas oli mitme armee ja rinde juhataja. Pärast sõda juhatas mitme sõjaväeringkonna vägesid. 1939–56 partei Keskkomitee liikmekandidaat, 1956–61 NLKP Keskrevisjonikomisjoni liige.
⁴³. Kuzma Podlas (1893–1942), partei liige 1918. aastast. Kindralleitnant (1941). Esimesest maailmasõjast ja Kodusõjast osavõtnu. Oli represseeritud. Suures Isamaasõjas juhatas armeesid. Langes lahingus.
⁴⁴. Hovhannes Bagramjan (1897–1982), partei liige 1941. aastast. Nõukogude Liidu marssal (1955). Suures Isamaasõjas Edelarinde ja Edelasuuna staabi ülema asetäitja ja ülem, armeejuhataja, 1943. aastast mitme rinde juhataja. Pärast sõda Balti sõjaväeringkonna vägede juhataja, NSV Liidu kaitseministri asetäitja. 1961–82 NLKP Keskkomitee liige.
⁴⁵. Aleksandr Vassilevski (1895–1977), partei liige 1938. aastast. Nõukogude Liidu marssal (1943). Esimesest maailmasõjast ja Kodusõjast osavõtnu. 1941. aasta augustist kindralstaabi ülema asetäitja ja ülem ning NSV Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja. 1942–44 koordineeris mitme rinde tegevust. 1945. aasta veebruaris juhatas 3. Valgevene rinnet, juulist 1945 Nõukogude vägede ülemjuhataja Kaug-Idas. Pärast sõda kindralstaabi ülem, relvajõudude ministri asetäitja, esimene asetäitja ja minister, NSV Liidu kaitseministri esimene asetäitja. 1952–61 NLKP Keskkomitee liige.
⁴⁶. Anastass Mikojan (1895–1978), partei liige 1915. aastast. 1920–26 partei Nižni-Novgorodi kubermangukomitee, VK(b)P Keskkomitee Kagubüroo ja Põhja-Kaukaasia kraikomitee sekretär. 1926–46 sise- ja väliskaubanduse ning mitme teise rahvakomissariaadi rahvakomissar. 1937. aastast NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. 1941–46 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu Orgbüroo liige. 1942–45 Riikliku Kaitsekomitee liige. 1946–64 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja esimene asetäitja. 1964–65 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. 1965–74 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liige. 1923–76 partei Keskkomitee liige. 1926. aastast partei Keskkomitee Poliitbüroo (Presiidiumi) liikmekandidaat, 1935–66 selle liige.
⁴⁷. Georgi Zukov (1896–1974), partei liige 1919. aastast. Nõukogude Liidu marssal (1943). Esimesest maailmasõjast ja Kodusõjast osavõtnu. Jaanuar-juuli 1941: kindralstaabi ülem ja NSV Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja. Suure Isamaasõja algusest Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteri liige, seejärel Reserv- ja Leningradi rinde juhataja ning Läänesuuna ülemjuhataja. Juhatas Läänerinnet Moskva kaitsmisel. 1942. aasta augustist kaitse rahvakomissari esimene asetäitja ja kõrgema ülemjuhataja asetäitja. Koordineeris rinnete tegevust Stalingradi all, Leningradi blokaadi rõnga läbimurdmisel, lahinguis Kurski all ja Dnepril. 1944–45 juhatas 1. Ukraina rinnet, koordineeris 1. ja 2. Valgevene rinde tegevust, juhatas 1. Valgevene rinnet. Pärast sõda oli mitmel kõrgel riiklikul ja sõjaväelisel ametikohal. 1955–57 NSV Liidu kaitseminister. 1941–46 ja 1952–53 partei Keskkomitee liikmekandidaat. 1953–56 NLKP Keskkomitee liige. 1956–57 NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaat ja liige.
⁴⁸. Aleksandr Poskrebõšev (1891–1965), Stalini sekretär, partei liige 1917. aastast. Pärast Oktoobrirevolutsiooni nõukogude ja parteitööl. 1922. aastast töötas partei Keskkomitees instruktorina arvestuse alal, asjadevalitseja asetäitjana, Keskkomitee sekretäri abina. 1928–53 Keskkomitee Sekretariaadi erisektori juhataja, partei Keskkomitee salaosakonna ja erisektori juhataja. 1952–54 NLKP Keskkomitee Presiidiumi ja Presiidiumi Büroo sekretär. 1934–39 ÜK(b)P Keskkomitee liikmekandidaat, 1939–54 partei Keskkomitee liige.
⁴⁹. Nn. Leningradi süüasjast vt. „Известия ЦК КПСС“, 1989, nr. 2, lk. 1 24–1 37.
⁵⁰. Viktor Abakumov (1908, hukatud 19. dets. 1954), oli parteis 1930. aastast. Riikliku julgeoleku organites 1932. aastast. 1946–51 NSV Liidu riikliku julgeoleku minister. Juunis 1951 heideti parteist välja.
⁵¹. Jutt on ÜK(b)P Keskkomitee otsustest 9. novembrist 1951 ja 27. märtsist 1952, mis puudutasid justkui Gruusias avastatud mingreelide natsionalistlikku organisatsiooni eesotsas Gruusia K(b)P Keskkomitee sekretäri M. Baramiaga. 10. aprillil 1953 need otsused tühistati NLKP Keskkomitee otsusega „Nõukogude seaduste rikkumisest NSV Liidu ja Gruusia NSV endiste riikliku julgeoleku ministeeriumide poolt“.
⁵². Peetakse silmas NLKP Keskkomitee 1955. aasta juulipleenumit, kus kuulati ära ja kiideti heaks N. Hruštšovi ettekanne Nõukogude–Jugoslaavia läbirääkimiste tulemustest.
⁵³. Josif Broz Tito (1892–1980), Jugoslaavia ja rahvusvahelise kommunistliku ja töölisliikumise tegelane. 1940. aastast Jugoslaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär, 1952. aastast Jugoslaavia Kommunistide Liidu peasekretär, 1966. aastast JKL-i esimees. 1945. aastast JFSV riigipea ja valitsuse juht.
⁵⁴. Jutt on 1952–53 fabritseeritud kohtuasjast, milles rühma arste süüdistati salakuulamises ja terroriaktide sooritamises. NLKP Keskkomitee Presiidiumi otsusega 3. aprillist 1953 rehabiliteeriti täielikult 37 arsti ja nende perekonnaliiget, kes olid arreteeritud nn kahjuritest arstide süüasjas.
⁵⁵. Semjon Ignatjev (1904–83), partei liige 1926. aastast. 1951–53 NSV Liidu riikliku julgeoleku minister. 1953–57 NLKP Baškiiri oblastikomitee ja 1957–60 Tatari oblastikomitee esimene sekretär, 1952–53 NLKP Keskkomitee sekretär.
⁵⁶. Grigori Kamenski (1895, hukatud 10. veebr. 1938), partei liige 1913. aastast. 1920 Aserbaidžaani K(b)P Keskkomitee sekretär, seejärel majandus- ja nõukogude tööl. 1930. aastast ÜK(b)P Moskva Komitee sekretär. 1932. aastast Moskva oblasti täitevkomitee esimees. 1934. aastast tervishoiu rahvakomissar. 1925–27 ja alates 1934. aastast ÜK(b)P Keskkomitee liikmekandidaat.
⁵⁷. Mussavatistid – Aserbaidžaani kodanlik-natsionalistliku partei „Mussavat“ („Võrdsus“) liikmed. Tegutses 1911. aastast. Pärast Oktoobrirevolutsiooni oli Aserbaidžaani kodanliku vabariigi (1918–20) väljakuulutamise initsiaator.
⁵⁸. Aleksei Snegov (1898–1989), partei liige 1917. aastast. 1931. aastast ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee büroo liige, seejärel nõukogude ja parteitööl Siberis, Ukrainas, Kuibõševis ja Murmanskis. 1938. aastal ebaseaduslikult represseeritud. Viibis 17 aastat vangilaagrites. 1954 rehabiliteeritud.
⁵⁹. Lavrenti Kartvelišvili (Lavrentjev) (1890, hukatud 22. aug. 1938), partei liige 1910. aastast. 1923. aastast Gruusia K(b)P Keskkomitee sekretär, partei Taga-Kaukaasia kraikomitee teine sekretär, Gruusia NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees. 1929. aastast Ukraina sõjaväeringkonna poliitvalitsuse ülem, Ukraina K(b)P Keskkomitee teine sekretär. 1931. aastast ÜK(b)P Taga-Kaukaasia, Lääne-Siberi ja Kaug-Ida kraikomitee ning Krimmi oblastikomitee sekretär. 1930–34 ÜK(b)P Keskkomitee liikmekandidaat, 1934. aastast liige.
⁶⁰. Grigori (Grigol) Ordžonikidze (Sergo) (1886, enesetapp 18. veebr. 1937), partei liige 1903. aastast. 1920. aastast VK(b)P Keskkomitee Kaukaasia büroo esimees, partei Taga-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär, partei Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär. 1926. aastast ÜK(b)P Keskkontrollkomisjoni esimees, NSV Liidu Tööliste ja Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissar, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ning Töö ja Kaitse Nõukogu esimehe asetäitja. 1930. aastast Kõrgema Rahvamajandusnõukogu esimees, rasketööstuse rahvakomissar. Partei Keskkomitee liige 1921. aastast. 1926–39 ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat, 1930. aastast liige.
⁶¹. Igor Kedrov (1908–40), 0K(b)P liige, riikliku julgeoleku vanemleitnant, M. Kedrovi (vt. 63. märkus) poeg; V. Golubev (1913–1940), 0K(b)P liikmekandidaat, riikliku julgeoleku leitnant. Arreteeritud 1939, maha lastud 25. jaanuaril 1940 koos N. Baturinaga.
⁶². Andrei Andrejev (1895–1971), partei liige 1914. aastast. 1920. aastast OAOKN-i sekretär, ühtaegu 1924–1925 VK(b)P Keskkomitee sekretär. 1927. aastast ÜK(b)P Põhja-Kaukaasia kraikomitee sekretär. 1930. aastast ÜK(b)P Keskkontrollkomisjoni esimees, NSV Liidu Tööliste ja Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissar, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. 1931. aastast NSV Liidu teede rahvakomissar. 1935. aastast OK(b)P Keskkomitee sekretär. 1939–52 ÜK(b)P Keskkomitee juures asuva Parteikontrollikomisjoni esimees. 1946. aastast NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, Partei Keskkomitee liige 1920–61. Keskkomitee Poliitbüroo liige 1932–52.
⁶³. Mihhail Kedrov (1878, hukatud 1. nov. 1941), partei liige 1901. aastast. 1906–07 bolševistliku raamatukirjastuse „Zerno“ („Iva“) juhataja. 1917. aasta novembrist Sõjaasjanduse Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige, vana sõjaväe demobiliseerimise komissar, juhtivatel kohtadel Põhjarindel. 1919. aasta märtsis Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni (Vetšekaa) eriosakonna ülem, Siseasjade Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige. Pärast Kodusõda töötas Kõrgemas Rahvamajandusnõukogus, NSV Liidu Ülemkohtus ja Vene NFSV Riiklikus Plaanikomitees.
⁶⁴. Esimese, teise ja kolmanda järgu Stalini preemiaid anti aastail 1940–52.
⁶⁵. Otsus ehitada Nõukogude Palee võeti vastu NSV Liidu I nõukogude kongressil 1922. Selle püstitamine algas enne Suurt Isamaasõda.
⁶⁶. Kliment Vorošilov (1881–1969), partei liige 1903. aastast. 1925. aastast sõja- ja mereasjanduse rahvakomissar ning NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees. 1934. aastast NSV Liidu kaitse rahvakomissar. 1940. aastast NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Suure Isamaasõja aastail Riikliku Kaitsekomitee liige. 1946. aastast NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. 1953–60 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Partei Keskkomitee liige 1921–61 ja 1966–69. Keskkomitee Poliitbüroo (Presiidiumi) liige 1926–60.

Ajakirjast „Известия ЦК КПСС“ 1989, nr. 3.

Tõlge eesti keelde: ajakiri „Eesti Kommunist” 1989 nr 7 lk 83–103; nr 8, lk 88–103 ja nr 9, lk 93–100)

Kommentaariks N. Hruštšovi kõnele

Partei XX kongressi, esimest pärast Stalini surma, oodati kannatamatult. Nikita Hruštšov pani lõhkema tõelise pommi, kui ta pöördus seitsmetunnise kõnega 1424 Moskvasse kogunenud delegaadi poole. Sel ajal, kui ta üksikasjaliselt kirjeldas selle „inimkonna geeniuse” kuritegusid, olid kuulajad vaiksed. Mõned võpatasid ning hakkasid nutma, kui kõne lõik puudutas nende sõpru. Hruštšov oli kolm aastat oma kõne jaoks fakte kogunud. Ta teadis, et riskeerib, kuna stalinism oli ikka veel väga võimas. Seevastu oli ta kindel, et šokk on hädavajalik. Jõledale minevikule tuleb kriips peale tõmmata ning riik majandusrevolutsiooniks ette valmistada. Stalini pärand oli muutunud liiga raskeks kanda, Hruštšov oli täis otsustavust see minema pühkida. Esimene märk lõpparve tegemisest stalinliku minevikuga ilmnes 4. aprillil 1953, kuu aega pärast Stalini surma. Valgete kitlite vandenõus süüdistatud arstid rehabiliteeriti. „Pravda“ avaldas artikli, mis teatas, et süüdistus oli kokku klopsitud ning et arstid olid süütud. Ülestunnistused olid saadud ennekuulmatuid vahendeid kasutades, mis Nõukogude seaduste järgi on rangelt keelatud. Artikli autor juhtis tähelepanu sellele, et doktor Lidia Timašukilt võeti ära Lenini orden, mille ta oli saanud oma ametivendade peale kaevates.
Kohe pärast Stalini surma algas võimuvõitlus Hruštšovi, Beria ja Malenkovi vahel. Beria kasutas viivitamatult ära oma võimu siseministrina, asudes seda laiendama. Kolleegid hakkasid kartma uut terrorilainet, mis seekord oleks suunatud nende endi vastu. Hruštšov otsustas, et on saabunud hetk Beria likvideerimiseks.
10. juulil 1953 tungis eelnevalt kokku lepitud märguande peale kuus kindralit revolvrid käes marssal Zukovi juhtimisel poliitbüroo koosolekule, millest nüüdseks oli saanud keskkomitee presiidium. Kindralite poolt ümber piiratud Beria ei osutanud vastupanu. Sama aasta 23. detsembril lasti ta maha kui riigireetur. (Süüdistamine riigireetmises oli muidugi sulaselge totrus, sest Beria oli kõike muud kui riigireetur või inglise spioon.) Ta on ainus kõrge riigitegelane, kes hukatakse pärast Stalini surma. Hruštšov viis järjekindlalt läbi destaliniseerimise poliitikat, kuid ta põrkus vastu müüri iga kord, kui see puudutas tööstuse või põllumajanduse valdkonda. Stalini müüt oli siin veel kõikjal elujõuline ning Hruštšov oli samas olukorras kui inimene, kes tahab lammutada templit, kus kõik on harjunud palvetamas käima. Tal endal võttis aega, et hinnata ümber kommunistliku partei ajalugu. Asjade käigu muutmiseks riigis ja ühiskonnas oli vaja võimsat šokki. Ainult tõe avaldamine selle terroriperioodi kohta võis delegaate vapustada. Oma kolleegide hulgas kohtas Hruštšov ägedat vastupanu. Nende arvates võis selline strateegia pöörduda partei enda ja isegi riigi vastu. Neid hakataks pidama kuritegude kaassüüdlasteks. Hruštšov väitis vastu, et suur hulk laagrites viibivaid vange vabastatakse ning nad ruttavad niikuinii jutustama sellest, mida nad olid läbi elanud, kuidas nad arreteeriti ja kuidas neid koheldi. „Nad räägivad vanglas või töölaagrites veedetud kümnest või viieteistkümnest aastast. Miks neid karistati? Mitte millegi eest!” Kongressi esimeses pooles jäi küsimus, kas paljastada kõik või vaikida, juhtkonna poolt otsustamata. Lõpuks sai Hruštšov loa pidada selleteemaline kõne viimasel päeval salajasel istungil. Mikojan oli talle pinnast ette valmistanud, kiritiseerides mokaotsast Stalinit. „Stalin mõtles välja termini „rahvavaenlane”, sest niiviisi sai ta ellu viia terrorit. Ta võltsis seadusi, mida ta ei tundnud. Ta käskis arreteerida, asumisele saata, piinata kõiki neid, kes polnud temaga ühel meelel.” Delegaadid küsisid: „Miks te midagi ei öelnud, midagi ei teinud?” Hruštšov vastas: „Mida me teha saime? Meil valitses terrorirežiim. Selleks, et peast ilma jääda, piisas talle heidetud kõõrdpilgust.”
Tema kõne pidi jääma salajaseks, kuid delegaatidele jagati välja selle tekst, et nad saaksid seda oma parteiorganisatsioonides ette lugeda. Ka pommiplahvatusel ei oleks suurem efekt olnud. Ilmnes, et mees, kes oli kommunismi kehastuseks, kes oli saavutanud võidu Hitleri üle, kes oli Nõukogude Liidust teinud tunnustatud ja kardetud suurriigi, on vaid haige koletis. Ning nõukogude rahvas ei saa seda teada mitte kapitalistidelt, vaid tema enda lähedastelt kaastöötajatelt, kes olid tema teenistuses üle kahekümne aasta. Keegi ei kahtle selles, et nad tahavad hõivata tema koha! Kuluaarides toimusid ägedad vaidlused, kuid suur hulk delegaate tunnistas, et neil oli aimu sellest, mida neile äsja paljastati. Jugoslaavia näide ja Idabloki riikides valitsenud terror on täiendavad argumendid ka kõige suuremate kahtlejate veenmiseks. Nõukogude inimestel ja välismaa kommunistidel avati silmad, kuidas neid juhiti ja kes neid juhtis. Nüüd oli partei kongressi saadikutel ees keeruline ülesanne, nad pidid selgitama oma seltsimeestele, mida nad kongressil olid teada saanud. Kuid ajakirjandus jõudis neist muidugi ette…

NB! Loe ka:
Operatsioon „GROZA” ehk miks N. Liit ei jõudnud 1941. aasta suvel Saksamaad rünnata
Nõukogude valitsuse massimõrv Katõnis
Generalissimus Stalini suurimad vead
Stalini lõpp ja tragöödia Moskvas 6. märtsil 1953
Vassili Blohhin – NKVD peatimukas
Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)