Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962

Reedel 1. juunil 1962 tehti üle Nõukogude Liidu teatavaks valitsuse otsus liha- ja võihindade tõstmise kohta. Liha ja lihasaaduste hind tõusis keskmiselt 30%, sealiha 19%, veiseliha 31%, vorstitooted 31%, lambaliha 34%, või 25%.

NLKP Keskkomitee sellekohases läkituses Nõukogude rahvale oli öeldud: „Ei saa asja ette kujutada nii, nagu toimuks liikumine kommunismile ilma raskusi võitmata. Uue elu ehitamine ei ole libisemine parketti mööda, kus pole oksakohti ega pindu.”
Teise majandusliku plaani alusel, mis ei olnud esimesega seotud, alandati aga samal päeval Novotšerkasski suures elektriveduritehases (NEVZ – vene к. НЭВЗ, lühend nimetusest Новочеркасский Электровозостроительный Завод.) tööhindeid – kuni 30 protsenti. Hommikust peale ei suutnud kaks tsehhi (sepa- ja metallurgiatsehh), vaatamata kuulekusele, harjumusele ja rutiinile, sundida end tööle, – nii kibe oli see kahepoolne surve! Vali ja äge omavaheline asjaarutamine kasvas stiihiliseks miitinguks. Tavaline sündmus Läänes, ebatavaline Nõukogude Liidus. Ei inseneridel ega peainseneril õnnestunud töölistele auku pähe rääkida. Tuli tehase direktor Kurotškin. Tööliste küsimusele „millest me nüüd elama hakkame?“ vastas see täissöönud nuumhärg: „Siiamaani õgisite lihapirukaid, nüüd peate leppima moosipirukatega!“ Ja ta pääses oma saatjaskonnaga hädavaevu vihaste tööliste käest pakku. (Oleks ta teisiti vastanud, oleksid töölised võib-olla rahunenud.)
Lõunaks oli streik haaranud kogu tohutu suure tehase. (Saadeti käskjalad ka teistesse tehastesse, need kõhklesid, aga ei toetanud neid.) Tehase külje alt läheb läbi Moskva-Rostovi raudteeliin. Kas selleks, et Moskva saaks sündmustest rutem teada, või selleks, et takistada vägede ja tankide kohaletoomist, istusid naised hulgakesi rööbastele, et ronge kinni pidada; mehed aga asusid kohe rööpaid lahti võtma ja tõkkeid tegema. Streigi hoog oli erakordne kogu vene töölisliikumise ajaloo mastaabis. Tehasehoonele ilmusid loosungid: „Maha Hruštšov!“, „Hruštšov vorstiks!“
Samal ajal hakati tehase juurde (see paikneb koos oma asulaga linnast 3–4 kilomeetri kaugusel, teispool Tuzlovi jõge) koondama vägesid ja miilitsat. Tuzlovi jõe sillale sõitsid tankid ja jäid seal seisma. Õhtust kuni hommikuni keelati linnas ja sillal igasugune liikumine. Asula ei rahunenud ka öösel, öö jooksul vahistati ja viidi linnamiilitsa hoonesse üle 30 töölise – „eestvedajad“.

Alates 2. juuni hommikust streikisid linnas ka teised ettevõtted (aga sugugi mitte kõik). Elektriveduritehases toimus stiihiline üldmiiting, kus otsustati rongkäigus linna minna ja nõuda vangistatud tööliste vabastamist. Rongkäik (algul muide ainult umbes kolmsada inimest, kõhe ikkagi!), naiste ja lastega, Lenini portreedega ja rahulike loosungitega, möödus tankidest sillal, kohtamata keeldu, ja suundus linna. Siin see paisus kiiresti uudishimulike, üksikute möödaminejate ja poisikeste arvel. Siin-seal peatasid inimesed linnas veoautosid ja pidasid nende pealt kõnesid. Elektriveduritehase demonstratsioon liikus mööda peatänavat (Moskva tänavat), osa demonstrante püüdis sisse tungida linna miilitsajaoskonna suletud ustest, arvates, et vahistatuid hoitakse seal. Jaoskonnast vastati neile püstolitulega. Peatänav viis välja Lenini (ümbersulatamisele viidud Clodti ataman Platovi mälestussamba asemel). ausambani ja – kahe kitsama haruteena ümber skvääri – partei linnakomiteeni (endise atamanilossini, kus lõpetas Kaledin). Kõik tänavad olid inimesi täis, siin, väljakul, aga kõige tihedamalt. Paljud poisikesed ronisid skvääri puude otsa, et paremini näha.
Partei linnakomitee oli aga, nagu selgus, tühi – linna võimumehed olid põgenenud Rostovisse. (Rostovi oblastikomitee esimene sekretär Bassov, kelle nimi koos Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna ülema kindral Plijevi nimega jäädvustatakse kunagi massilise mahalaskmise paigas, oli nende tundide jooksul Novotšerkasskisse tulnud ja hirmunult tagasi Rostovisse põgenenud (räägitakse isegi, et ta oli teise korruse rõdult alla hüpanud). Kohe pärast Novotšerkasski sündmusi sõitis ta delegaadina kangelaslikku Kuubasse.) Majas sees – klaasikillud, laialiloobitud paberid, nagu kodusõjaaegsel taganemisel. Paarkümmend töölist käis lossi läbi, tuli välja pikale rõdule ja pidas sealt rahvahulgale segaseid kõnesid.
Kell oli 11 hommikul. Miilitsat ei olnud linnas enam peaaegu üldse, aga sõjaväge tuli kogu aeg juurde. (See on väga piltlik, kuidas tsiviilvõimud tõmbusid kohe pärast esimest kerget ehmatust sõjaväe selja taha.) Sõdurid hõivasid postkontori, raadiojaama ja panga. Selleks ajaks oli kogu Novotšerkassk juba sõjaväe poolt ümber piiratud ja olid tõkestatud kõik juurdepääsud linna ja väljapääsud sealt. (Selleks otstarbeks toodi kohale ka Rostovi ohvitseridekooli kursandid, jättes osa neist Rostovisse patrullima.) Mööda Moskva tänavat, sama teed, mille oli läbinud demonstratsioon, sinnasamasse, linnakomitee poole, roomasid aeglaselt tankid. Poisikesed hakkasid tankide peale ronima ja vaatepilusid kinni toppima. Tankid tulistasid paukpadrunitega, ja piki tänavat klirisesid vitriini- ja aknaklaasid. Poisikesed jooksid laiali, tankid roomasid edasi.
Ja üliõpilased? Novotšerkassk on ju ülikoolilinn! Kus üliõpilased olid?… Polütehnilise instituudi ja teiste instituutide üliõpilased ja mõne tehnikumi õpilased olid hommikust peale ühiselamutes ja instituudihoonetes luku taga. Taiplikud rektorid! Aga ütleme, et ka mitte just väga arenenud kodanikutundega üliõpilased. Ilmselt olid nad niisuguse ettekäände üle rõõmsad. Kaasaegseid mässavaid Lääne (või meie omaaegseid vene üliõpilasi) küll ukselukk kinni ei hoiaks.

Linnakomitee hoones algas mingi madin, kõnemehed tõmmati ükshaaval tuppa, rõdule ilmusid sõjaväelased, ja neid kogunes sinna järjest rohkem. Väikeselt lossiesiselt väljakult hakkas automaaturite ahelik rahvahulka tagasi suruma vastu skvääri raudtara. (Eri tunnistajad kinnitavad ühel häälel, et need sõdurid olid kaukaaslased, mingist vähemusrahvusest, kes olid värskelt kohale toodud sõjaväeringkonna teisest otsast ja kellega oli välja vahetatud enne seda seal seisnud kohaliku garnisoni ahelik. Aga edasi lähevad tunnistused lahku: kas enne neid seal seisnud sõdurite ahelik oli saanud käsu tulistada ja kas on õige, et seda käsku ei täidetud sellepärast, et kapten, kes selle sai, ei andnud seda sõduritele edasi, vaid laskis end rivi ees maha. (Selle versiooni järgi saadeti sõdurid, kes keeldusid rahvahulka laskmast, Jakuutiasse.) Ohvitseri enesetapp ei ärata kahtlust, aga segaseks jäävad sellega seotud asjaolud ja keegi ei tea selle südametunnistusekangelase nime.) Rahvahulk taganes, aga keegi ei oodanud midagi halba. Pole teada, kes andis käsu (see oli teada nendele, kes olid lähedal, aga need kas tapeti või kõrvaldati), aga need sõdurid tõstsid automaadi ja andsid kogupaugu üle rahvahulga pea.
Võib-olla kindral Plijev ei kavatsenudki kohe alguses rahvahulka tulistada, aga sündmused arenesid omasoodu: üle inimeste pea antud kogupauk tabas skvääri puid ja poisikesi, kes kukkusid nüüd puu otsast alla. Rahvahulk pistis möirgama, – ja nüüd hakkasid sõdurid, kas käsu peale, meeltesegaduses või hirmu pärast, tihedalt juba rahvast tulistama, seejuures lõhkekuulidega. (47 ainult lõhkekuulidega tapetut on usaldusväärselt kindlaks tehtud. Ja neid kasutati kindral Plijevi korraldusel.) Rahvahulk põgenes paanikas, takerdudes skvääri haruteedel, – aga põgenejatele tulistati ka selga. Lasti nii kaua, kuni kogu suur väljak skvääri taga, Lenini ausamba taga oli tühi, – endisest Platovi prospektist Moskva tänavani. (Üks pealtnägija ütleb: jäi niisugune mulje, et kõik kohad on laipu täis. Aga muidugi oli seal ka palju haavatuid.) Eri andmetel tuleb tapetute arvuks 70–80 inimest (uuematel andmetel sai kohapeal surma 24 inimest). Sõdurid hakkasid otsima ja peatama veoautosid ja autobusse, laadima sinna tapetuid ja haavatuid ja toimetama neid sõjaväehospidali, kõrge müüri taha. (Veel mitu päeva sõitsid need bussid ringi veriste istmetega.)
Nii nagu Kengiriski, filmiti ka sel päeval tänaval mässajaid.

Laskmine lõppes, hirm möödus, rahvahulk valgus uuesti väljakule ja uuesti lasti rahva pihta. See oli keskpäevast kella üheni.
Tähelepanelik tunnistaja meeenutab, mida ta nägi kell kaks päeval: „Linnakomitee ees väljakul seisab umbes kaheksa eri tüüpi tanki. Nende ees sõdurite ahelik. Väljak on peaaegu tühi, siin-seal peamiselt noored, kes karjuvad midagi sõduritele. Väljakul asfaldilohkudes verelombid, ma ei liialda, ma ei oleks iial osanud arvata, et võib üldse nii palju verd olla. Pingid skvääril on verega määritud, skvääri liivateedel ja valgendatud puutüvedel on vereplekid. Kogu väljak on tankiroomikutest vöödiline. Vastu linnakomitee seina on toetatud punane lipp, mida kandsid demonstrandid, varda otsa on visatud pruunide verepritsmetega hall soni. Linnakomitee fassaadil aga on punane loosung, mis ripub seal juba ammu: „Rahvas ja partei on ühtne!“
Inimesed tulevad sõduritele lähemale, häbistavad ja neavad neid: „Kuidas te võisite?!“ – „Kelle pihta te lasite?“ – „Rahva pihta lasite!“ Sõdurid õigustavad end: „Need ei olnud meie! Meid alles toodi ja pandi siia. Meie ei tea midagi.““
Vähehaaval, kella neljaks-viieks, täitub väljak uuesti inimestega. Linnaraadio hoiatab kogu aeg: „Kodanikud, ärge alluge provokatsioonile, minge kõik koju!“ Siin seisavad automaaturid ja veri ei ole veel ära pestud, aga nemad suruvad jälle peale. Hüüded, järjest rohkem, – ja jälle stiihiline miiting. Juba teatakse, et kohale on lennanud (ja ilmselt juba esimese tulistamise ajaks?) kuus kõrget KK liiget, sealhulgas A. Mikojan (Budapesti 1956. aasta mässu mahasuruja. Muide Mikojan kirjutas alla ka Poola ohvitseride hukkamise ettepanekule, mille tegi L. Beria), Frol Kozlov, Suslov (teiste nimedega eksitakse). Nad peatuvad, nagu kindluses, KUKKS-i (Ratsaväe Juhtivkoosseisu Täienduskursuste, endise kadetikorpuse. Vene к. КУККС, lühend nimetusest курсы усовершенствования кавалерийского командного состава.) hoones. Ja elektriveduritehase noorte tööliste delegatsioon on saadetud neile sündmustest ülevaadet andma. Rahvasumm huilgab: „Las Mikojan tuleb siia! Las vaatab ise seda verd!“ Ei, Mikojan ei tule. Aga helikopter, piilur, lendab kella kuue paiku madalalt üle väljaku, teeb vaatlusi. Lendab minema.
Varsti jõuab KUKKS-ist tagasi tööliste delegatsioon. See on kooskõlastatud: sõdurite ahelik laseb delegaadid läbi ja nad tuuakse ohvitseride saatel linnakomitee rõdule. Vaikus. Delegaadid teatavad rahvahulgale, et nad kohtusid KK liikmetega, jutustasid neile sellest „verisest laupäevast“, ja Kozlov olevat nutnud, kui kuulis, kuidas esimese kogupaugu peale pudenesid lapsed puude otsast.
KK liikmed lubasid, et uurivad neid sündmusi ja karistavad karmilt süüdlasi, nüüd aga peavad kõik tingimata koju minema, et mitte linnas korralagedust sünnitada.
Aga miiting ei läinud laiali! Õhtuks tihenes see veelgi. Hulljulged novotšerkassklased! (Liigub kuuldus, et Poliitbüroo brigaad võttis sel õhtul vastu otsuse kogu Unna elanikkond viimaseni välja saata.)
Kella 9 paiku üritati rahvast laiali ajada tankidega lossi poolt. Aga vaevalt olid tankistid mootorid käivitanud, kui inimesed ujutasid nad üle, sulgesid luugid ja vaateavad. Ja tankid surid välja. Automaaturid seisid kõrval ega püüdnudki tankiste abistada.
Tunni aja pärast ilmusid tankid ja soomustransportöörid nähtavale väljaku teises servas, soomusel varjestatud automaaturid. Liikudes suure kiirusega (noorte vilekoori saatel kõnniteelt, üliõpilased olid vastu õhtut vabadusse pääsenud), tegid nad puhtaks Moskva tänava ja endise Platovi prospekti sõidutee.
Alles kesköö paiku hakkasid automaaturid trasseerivate kuulidega õhku tulistama, ja rahvahulk hakkas laiali minema.
3. juunil kandis raadio üle Mikojani ja Kozlovi kõne. Kozlov ei nutnud. Ei lubanud ka enam otsida süüdlasi võimukandjate seast, öeldi, et need sündmused olid provotseeritud vaenlaste poolt ja et vaenlasi karistatakse rangelt. (Inimesed olid väljakult ju juba lahkunud.) Ja veel ütles Mikojan, et lõhkekuulid ei kuulu Nõukogude Armee relvastusse, – järelikult kasutasid neid vaenlased.
(Aga kes need vaenlased olid?… Missuguse langevarjuga need alla sadasid? Kuhu nad kadusid? – näeks ühteainukestki! Oi, kuidas nõukogude inimesed olid lollitamisega harjunud! – „vaenlased“, ja oleks nagu kõik selge… Nagu keskaja jaoks pahad vaimud…) Näiteks Novotšerkasski õpetajanna (!) seletas 1968. aastal rongis tähtsalt: „Sõjaväelased ei lasknud. Ainult üks kord tulistasid õhku, hoiatuseks. Lasksid diversandid, lõhkekuulidega. Kust nad neid said? Diversantidel on kõike. Ja nemad lasksid nii sõjaväelaste kui tööliste pihta… Töölised aga kaotasid nagu aru, tungisid sõduritele kallale, peksid neid, – aga milles need süüdi olid? Pärast käis Mikojan mööda linna, vaatas, kuidas inimesed elavad. Naised kostitasid teda maasikatega.“
Otsekohe täitusid Novotšerkasski kauplused või, vorsti ja palju muuga, mida siin polnud ammu olnud, mida oli ainult liiduvabariikide pealinnades.
Kõik haavatud kadusid teadmata suunas, ükski ei tulnud tagasi. Vastupidi, haavatute ja tapetute perekonnad (nad ju otsisid omakseid!…) saadeti Siberisse. Samuti ka paljud asjaosalised, keda oli märgatud või pildistatud.
14.–20. augustini 1962 peeti väidetavate streigiõhutajate üle kohtuprotsess, kus 105 inimest mõisteti süüdi. Neist 9 mõisteti surma ja lasti maha, 7 said 15-aastase vanglakaristuse. Rahutused toimusid ka Omskis, Kemerovos, Donetskis jm.
Sündmust iga hinna eest varjata püüdnud võimud korraldasid Novotšerkasski piirkonnas totaalse infosulu, kuu aja jooksul kontrolliti kogu kuuldavat raadiolainete leviala ja vaadati läbi kogu kirjavahetus. Vaatamata infosulule, levis uudis Novotšerkasskis toimunud verevalamisest kulutulena kogu Nõukogude Liidus. Linnakomitee koosseis jäi endiseks.
Järgmisel laupäeval pärast „verist laupäeva“ teatati raadios: „elektriveduritehase töölised kohustasid ennetähtaegselt täitma seitseaastakuplaani“.
…Kui Nikolai II poleks olnud nii nõrguke, oleks ka tema ehk taibanud 9. jaanuaril Peterburis pühapiltidega töölisi püüda ja väänata neile kaela banditismi. Ja poleks mingit revolutsioonilist liikumist olnud.

Meelavalduse verisest mahasurumisest osavõtjad pidid kirjutama järgmise sisuga vaikimisvande. Näiteks:

Spravka
„Mina, Kamenski linna militsionäär … kinnitan käesolevaga, et täites riiklikku ülesannet, hoian selle täideviimist kui riiklikku saladust. Kui ma rikun antud kirjalikku tõotust, pean arvestama kõrgeima karistusmääraga – mahalaskmisega.
Kell 16.30. 4. juunil 1962. aastal.”

Inimesed kartsid nii hirmsasti, et julgesid sellest verevalamisest rääkida alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
Toimikud Novotšerkasskis toimunu kohta avalikustati alles 1992. aastal. Veretöö eest kedagi vastutusele ei võetud, sest kõik asjaosalised olid selleks ajaks surnud. Vene Föderatsiooni presidendi Boriss Jeltsini määrusega 8. juunist 1996 rehabiliteeriti kõik mässust osavõtnud isikud.

NB! Vaata ka YouTube’s dokfilme:
Новочеркасский расстрел // Восстание рабочих в Советском Союзе Документальный фильм // Пуля-дура – как расстреляли рабочих в Новочеркасске’ 62 // Преступление коммунистов. Новочеркасск 1962 год // Расстрел в Новочеркасске. 50 лет спустя (СовСек) // Очевидец расстрела в Новочеркасске (1962 год)
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)