Vassili Blohhin – NKVD peatimukas

15 minutit lugemist

Vassili Blohhin (Василий Блохин) isiklikult viis täide peaaegu 15 000 inimese hukkamise (erinevatel andmetel 10 000–50 000). Mahalastute seas oli küllalt palju Blohhini kolleege, kellega koos ta alles mõni päev tagasi ordeneid vastu võttis ja viina jõi, kusjuures timukast enesest veeres repressioonide laine mööda…

Enne järjekordsele hukkamisele minemist välimuselt täiesti tavaline NKVD ohvitser justkui muundus. Blohhini kolleeg meenutas: „Ja äkki nägin siin kogu seda õudust… Blohhin tõmbas ülle oma spetsriietuse – pähe pruuni nahksoni, ette pika pruuni nahkpõlle, kätte pruunid, üle küünarnukkide ulatuvate vartega sõrmkindad. Mulle avaldas see tohutut muljet – ma nägin enda ees timukat!”

Talumehest „mahalaskjaks”

Nõukogude Liidu peatimukas, NKVD Administratiiv-haldusvalitsuse Komandandiosakonna ülem (ka Lubjanka sisevangla ülem ja hukkamiste täideviija), riikliku julgeoleku major Vassili Blohhin.

1917. aasta sündmused kihutasid verise pöörisena mööda Venemaad. Vladimiri kubermangus sündinud 22-aastane allohvitser Vladimir Blohhin ei püüdnud poliitikasse kippuda, revolutsiooni ajal ravis haiglas oma haavu. Ent kui ta terveks sai, oli sõda lõppenud. Vaeses taluperes üles kasvanud Blohhin otsustas, et suruda vintpüssipära meeldib talle palju rohkem kui adrakurgi, ja pani end vabatahtlikuna kirja Punaarmeesse. Ta sai mitte üksnes uue teenistuskoha, vaid tõendas ka oma lojaalsust uuele võimule – avaldades soovi parteisse astuda.
Mitte kohe ei pannud ülemjuhatus hakkajat noormeest tähele. Kolme aasta pärast – 1921., suunati kommunistist soldat VTšK (Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon – Всероссийская чрезвычайная комиссия при Совете народных комиссаров по борьбе с контрреволюцией и саботажем. Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon. Lühend vene k: ВЧК, eesti k VTšK) eripataljoni Stavropoli. Selle allüksuse koosseisu valiti hoolikalt: soldateid ei valmistatud ette mitte lahinguteks, vaid eriliseks tööks. Nagu Tšekaas iseloomulikult väljenduti: „valgekaartliku rämpsu hävitamiseks”. Lihtsamas väljenduses – mahalaskmisteks.
Blohhin tegi hiilgavat karjääri, saades juba viie aasta pärast OGPU (Objedinjonnoje Gosudarstvennoje Polititšeskoje Upravlenie – Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus) spetsiaalsete korralduste täitmise eriosakonna komissariks. Pole raske arvata, mis korraldused need olid. Just siis hakkas Blohhini allkiri silma torkama kõrgeima karistuse täideviimise aktidel. Järgmise ametikõrgenduse eest võlgnes ta tänu oma ülemusele – OGPU komandandile Karl Veissile. Too kukkus sisse pistise andmisega välismaise missiooni agendile, mõisteti 10 aastaks vangi, ja tema asemele määrati Blohhin. Uus amet osutus väga meelepäraseks. Nüüd võis komandant, kontrolli eirates, vabalt käia Lubjanka sisevanglas ja viia isiklikult täide kohtuotsuseid.
Just sel perioodil sattusid Blohhini dokumendid Jossif Stalini lauale. „Rahvaste isa” isiklikult kinnitas erilise allüksuse isikkoosseisu, kelle kohustuste hulka kuulusid nii mahalaskmised kui riigi kõrgeimate isikute ihukaitse.

Püüdlik kaastöötajaKõrgele ametipostile asunud, sai Blohhin uhke korteri ja palkas majapidajanna – oma kodukülast pärit Šura. Kui tütarlaps vahel kodukülas käis, jutustas ta õhinaga, milliseks inimeseks on Vaska saanud, kui palju tal majas kristalli on ja kui peenelt riietub ta naine. Ent kõige rohkem hämmastas Šurat peremees ise: ta nägi mitu korda, kuis tema kabinetti inimesed sisenesid, aga tagasi enam ei tulnud. Kuidas selline asi võis võimalik olla?!

Homoseksuaalne NKVD timukas Nikolai Ježov.

Tegelikult oli kõik banaalne ja jube: Blohhin kutsus enda juurde tulevase ohvri ja viis ta välja tagauksest, kus kinninabijad juba valmis olid. Edasi ootas õnnetut vangla, kohtuotsus, laager või mahalaskmine.
Muide – kodus viibis Vassili harva: 1930-ndatel mahalaskmiste arv suurenes ja timukate „töökoormus” kasvas. Blohhin püüdis maksimaalselt: ühe öö jooksul suutis ta elu võtta kümnetelt inimestelt! Ent tema kolleegid ei pidanud vastu – hakkasid üksteise järel surema infarkti, insulti või läksid lihtsalt hulluks.
Et kergendada mahalaskmiskomando koormust, kasutas Blohhin võtet, mida hiljem hakkasid kasutama ka saksa natsid. Veoauto, mille furgooni oli juhitud summuti, võttis Lubjankal peale partii surmamõistetuid ja viis kõrvalisi teid pidi salajasse matmispaika. Kohale jõudes olid auto furgoonis olnud hukatavad juba kõik surnud, nii et timukatel polnud enam vaja vaeva näha. Kuigi isegi neid endid võis tabada sama saatus: arreteerimine, kohus, süüdimõistmine. Kusjuures maha lasksid neid eilsed kolleegid, ja igaüks andis enesele aru, et võib iga hetk sattuda relvatoru vastaspoolele.
Sellise ebastabiilsuse põhjuseks oli OGPU-NKVD juhtide vahetumine. Iga ülemus püüdis välja rookida eelmise paikapanduid. Nii tappis Beria Ježovi inimesi, too oli eelnevalt kõrvaldanud Jagoda omad.
Muide – kuuli laupa saatis endisele NKVD rahvakomissarile nimelt Blohhin. Koos Genrihh Jagodaga hukati ka trotskistide „parempoolses blokis” osalenud. Ježovi käsul „istutati” Jagoda toolile ja käsutati pealt vaatama oma seltsimeeste hukkamist. Kui tuli tema kord, tõmbas Blohhin kuke vinna ja saatis külma rahuga kuuli oma eilse bossi laupa. See viimane on nüüd küll puhas müüt. 28. septembril 1936 vabastati Genrihh Jagoda NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi siseasjade rahvakomissari ametikohalt ning siseasjade rahvakomissariks määrati ÜK(b)P KK sekretär Nikolai Ježov. Jagoda arreteeriti 4. aprillil 1937 ja järgmise aasta veebruaris mõisteti tema üle kohut „Nõukogudevastase paremtrotsliku bloki“ liikmete Nikolai Buhharini ja Aleksei Rõkoviga (kaks viimast pääsesid esialgu eluga). 13. märtsil 1938 mõisteti Jagodale surmanuhtlus  ja 15. märtsil hukati Lubjanka sisevanglas. Teistest samal protsessil süüdistatutest erines Jagoda saatus kolme olulise tunnuse poolest. Esiteks lasti ta maha teistest eraldi ja tema matmiskoha kohta puuduvad dokumendid. Teiseks oli ta ainus, keda ei rehabiliteeritud, põhjuseks Jagoda osalemine repressioonides. Ja kolmandaks võivad mõned Jagoda vastu esitatud süüdistused põhjendatud olla – näiteks osalemine Sergei Kirovi tapmise organiseerimisel.

Katõni toimik
Suvel 1937 võeti vastu NKVD salajane direktiiv 00447: selle eesmärk oli füüsiliselt hävitada need, keda peeti Nõukogude ühiskonna jaoks kõlbmatuks. Reaalsuses tähendas see, et tappa tuli sadu tuhandeid inimesi.
Seoses selle kurikuulsa direktiiviga tuli 1937. aastal „mustale” meistrile kõvasti tööd juurde. Blohhini ohvrite hulka sattus tuntud inimesi: marssal Tuhhatševski, armeekomandörid Uborevitš, Jakir, kirjanik Babel jpt. Fanaatiline pühendumus oma tööle ja isiklike küsimuste puudumine tagasid Blohhinile usaldusväärse inimese maine. Ja kui NKVD rooli asus Beria, kindlustas just seesama maine talle elu.

Vassili Blohhini autasud Орден Ленина (1945) – Lenini orden
2 Ордена Красного Знамени (26.04.1940, 03.11.1944) – 2 Punalipu ordenit
Орден Трудового Красного Знамени (1943) – Tööpunalipu orden
Орден Отечественной войны I степени (1945) – Isamaasõja I järgu orden
Орден Красной Звезды (1936) – Punatähe orden
Орден Знак Почёта (1937) – Austuse märk
Знак Почётный работник ВЧК–ГПУ (V) № 498 – VTŠK–GPU autöötaja (V)
Знак Почётный работник ВЧК–ГПУ (XV, 1932) – VTŠK–GPU autöötaja (XV).

Lavrenti Pavlovitš valmistas juba ette määruse Blohhini arreteerimiseks ja läks Stalini juurde seda viseerima. Paberile vaadanud, kutsus Jossif Vissarionovitš välja oma turvaülema Vlassiku ja küsis, mida too Blohhinist arvab. Vlassik suhtus Blohhinisse positiivselt. Saanud nagu kinnituse oma arvamusele, keeldus Stalin tema arreteerimisest: „Sellised inimesed teevad ära musta töö. Neid läheb meil veel tarvis.”
Ent Blohhini õudseim kuritegu sai teoks hiljem – 1940-ndal Smolenski lähistel Katõnis. Pärast Lääne-Ukraina ja -Valgevene hõivamist NSVL relvajõudude poolt 1939. aasta septembris langes tuhandeid Poola sõjaväelasi nõukogulaste kätte vangi. Blohhin ja tema komando said käsu kinninabitud poolakad hävitada. Ustavad penid võtsid asja kohe metoodiliselt käsile. Tulistasid kõige sagedamini kolju põhimikust veidi kõrgemale – nii oli vähem verd. Kambrist, kus hukkamine toimus, loobiti laibad hoovile. Seal ootasid veokid, mille kastid iga päev ajujäänustest ja verest puhtaks pesti. Hukatute laibad (25–30 ühe veoki kohta) kaeti presendiga ja veeti Mednoje küla lähedal metsa kaevatud suurte aukude juurde. Augud aeti kinni ja maa tasandati buldooseritega. Ühtekokku lasti maha ca 6500 ohvitseri, kellest 700-lt võttis elu Blohhin isiklikult. Edukalt tehtud „töö” eest sai ta Punalipu ordeni ja järjekordse ametikõrgenduse.
Oma viimase kohtuotsuse täitis timukas 2. märtsil 1953. aastal – kolm päeva enne Stalini surma. Ent Blohhinil enesel kohtu ees seista ei tulnudki. Kuigi ta figureeris Beria menetluses, loeti ta reakäsutäitjaks ning jäeti lihtsalt ilma autasudest ja kindralmajori auastmest.
Heidetud elu ääremaile, hakkas ekstimukas alkoholi liialdama, samuti kannatas ta psüühiliste probleemide käes. 1954. aastal jäeti ta ilma kindrali auastmest, kuna olevat oma tegevusega julgeolekuorganite mainet kahjustanud. Ametliku versiooni kohaselt suri hüpertoonia käes kannatav Blohhin 1955. aastal müokardi infarkti. Kuid KGB kindrali Dmitri Tokarevi andmetel laskis nõukogude peatimukas enese maha autasuks saadud mauseriga. Saatuse kummalise iroonia tõttu asub timuka haud Moskva Donskoi kalmistul tema ohvrite vennashaua läheduses. 2000-ndatel aastatel on keegi hea inimene aga püstitanud timuka hauale nägusa monumendi.

* * *
Kuna 1937. aastal oli „tööd” nii palju, tuli NKVDsse kutsuda isegi need, kes sealt vallandatud olid. Teiste hulgas skisofreenik Jefim Kašketin, kelle nime järgi ristiti massilised hukkamised Vorkutas.
Jefim Kašketin (pärisnimi – Skomorovski) sündis 1905. aastal, Ukraina loodeosas Žõtomõris. Ka tema oli üks noortest, kellele revolutsioon ja võimuvahetus pakkus uusi võimalusi, ja ta ei jätnud neid ära kasutamata. Kašketin oli saanud neli klassi haridust, sõdinud Vene Kodusõja ajal Punaarmees. 22-aastaselt astus ta OGPU teenistusse, kus teda kirjeldati kui energilist, leidlikku ja samal ajal väga edevat meest, kes kaldus liialdama. 1932. aastal hakkasid arstid kahtlustama, et Kašketin ei sobi OGPUsse ühe silma halva nägemise ja tõsiste neurootiliste häirete tõttu. Aga teda ei vallandatud, vaid hoopis ülendati. Neli aastat hiljem kuulutati Kašketin aga skisofreense psühhoneuroosi diagnoosiga invaliidiks ja vallandati OGPU-st. Kuid aasta hiljem kulusid tööandjale sellised mehed uuesti ära.
Jaanuaris 1938 võeti Kašketin uuesti teenistusse ja määrati NKVD 2. osakonna 3. Gulagi osakonda. Kašketini teenistusse ennistamises polnud midagi ootamatut. Iga päevaga kasvas NKVD töömaht, sest kasvas represseeritute arv riigis ja tšekiste ei jätkunud. Sellepärast toodi NKVDsse tagasi endisi töötajaid, kes olid tervislikel põhjustel välja praagitud. Aga Kašketini kogemused kulusid ära, sest ta oli enne vallandamist töötanud juba Gulagi osakonnas.

Jefim Kašketin.

3. osakonnas töötas Kašketin 1938. aasta jaanuari esimestest päevadest, sellest kantseleis neli kuud ja laagrites kaheksa kuud. Komimaale Uhtpetšlagi komandeeriti ta operatiivgrupi juhina võitlema trotskistidega, täites NKVD 1937. aasta direktiivi nr 00447, millega pandi paika kvoodid kui palju ühe või teise süüteo eest Nõukogude Liidus on tarvis inimesi hukata. Sellest kirjutas ta ülemustele mõeldud raportis: „Operatsioon viidi läbi varem kokkulepitud kohas 1. märtsil 1938 kell 9.30. Ja operatsioon sai läbi viidud sama päeva õhtuks, kell 19.30, s.o. 10 tunniga. Operatsiooni ajal ei esinenud mingeid liialdusi ega tõrkeid.” Nende kantseliitlike ridade taga on 173 inimese elud, kes langesid Uhtpetšlagi nn. Kašketini hukkamiste esimesteks ohvriteks.
1938. aasta algul oli Uhtpetšlagis kokku umbes 7000 vangi. Neist 1938. aasta märtsi lõpuks laskis Kašketin maha 2614 inimest ehk üle kolmandiku. Poliitvange viidi laagrist välja 100–200 liikmeliste gruppidena, kasutades ettekäändena, et nad viiakse teise laagrisse. Ja kui nad hakkasid Jun-Jaga või Uhtarka jõge ületama, avasid Kašketini mehed vangide pihta kuulipildujatule. Pärast seda tehti haavatutele nagaanidest lõpp peale ning nende kehad maeti massihaudadesse, mis mõne aasta eest kohalike õõvastuseks juhuse läbi üles leiti. Kašketini poolt tapetud ei olnud enamasti n-ö tavainimesed. Jah, oli nende hulgas kolhoosnike, kuid enamuse moodustasid intelligendid. Nende hulgas oli näiteks poeet Lev Dranovski, teadlane Boriss Joffe, ökonomist Mihhail Golman ja Boriss Gamov, kunsnikud Lev Agranovski ja Veniamin Glan-Globus. Kašketinist sai ka Lev Trotski poja Sergei tapja.
Kašketin elas oma ohvritest kõigest kaks aastat kauem. Pärast Komimaalt Moskvasse naasmist, 1938. aasta suvel, määrati ta operatiiv-uurimisrühma juhiks, millel oli volitused viia läbi operatsioone Uhta-Ižma, Vorkuta-Petšora ja Põhjaraudtee töölaagrites. Kašketini paistis silma erilise julmuse ja piinamisega ülekuulamistel, vange peksti ning piinati süstemaatiliselt. Kuid 25. novembril võeti siseasjade rahvakomissar Ježov ametist maha ja ametisse nimetatud Beria hakkas Ježovi kaadreid „puhastama”. Jaanuaris 1939 Kašketin arreteeriti ja lasti 1940. aasta 8. märtsil maha.
Ehkki Jefim Kašketini karjäär timukana oli lühike, jättis ta oma tegevusega stalinlike repressioonide ajalukku sügava jälje.
Ajaloolane Nikita Petrov sõnab, et kogu Kašketini elu keerles vaid julgeolekutöö ja Gulagi ümber. „Me ei tea, milline võis olla Kašketin tavaelus, aga ennekõike ta oli inimene, kes paigutati kohe tööle NKVD süsteemi, erinevalt paljudest tema kaasaegsetest oli see midagi sellist millega ta oli terve elu tegelenud. Alguses töötas ta Ukrainas Harkivi, Poltava ja Nikolajevi OGPUs, seejärel Venemaal Gorkis, hiljem Uuralites. Kus juures tema karjääri läbivaks liiniks on see, et teda kasutati alati võitluseks partei vaenlastega,” räägib Petrov. Ta jätkab: „1934. aastal viidi ta vanemoperatiivtöötajana üle NKVD Gulagi osakonda, seal oli tema ülesandeks tšekistide operatiivtöö korraldamine laagrites. Näiteks Solovka laagris alustasid mõned vangid näljastreiki ja Kašketin saadeti kohale käsuga see ükskõik kuidas ühe päevaga ära lõpetada. Seda ta tänu peksmistele ja piinamistele tegi.”
Petrovi sõnul mängisid Kašketini elus ja saatuses olulist osa Vene Kodusõja-aegsed traumad. „Kašketini puhul peab märkima, et tegu oli psüühiliselt traumeeritud inimesega. See oli Vene kodusõja tulemus. Ta astus 1921. aastal vabatahtlikult Punaarmeesse ja sai sõjas kaks korda haavata. 1934. aastal tunnistas arstlik komisjon ta 3. grupi invaliidiks ning diagnoosis tal skisofreense psühhoneuroosi.”
Jefim Kašketini jäädvustasid Gulagi ja Stalini terrori ajalukku Uhtpetšlagi hukkamised, mis said nime ta enda järgi. Petrov räägib, et Gulagi-sisene puhastus hakkas pihta juba 1937. aastal ning selle eesmärk oli hävitada füüsiliselt need, keda ei peetud Nõukogude ühiskonna jaoks kõlblikeks. „Meil ei oleks põhjust Kašketinist rääkida, kui poleks olnud nn. Kašketini hukkamisi 1938. aastal. Ta läks täitma direktiivi 00409, mille eesmärk oli hävitada inimesed, keda Nõukogude võimu arvates polnud võimalik ümber kasvatada ja keda peeti ohtlikeks. Nad istusid juba süüdimõistetuna laagrites, kuid troika tegi neile surmaotsuse ja Kašketini-sugused saadeti neid laagritesse likvideerima. Stalini meelest ei sobinud need inimesed sotsialistlikku ellu. NKVD-lastele anti kätte kvoodid kui palju nad peavad ühes või teises laagris inimesi tapma.”
Kašketin oli lihtsalt inimene, kes täitis pedantselt oma ülemuste jõhkraid korraldusi. „Kašketin täitis Uhtpetšlagis suuniseid, mis talle oli antud. Ta ei pidanud kedagi peksma ja piinama, vaid võtma teatud vangid, kelle Arhangelski troika oli surma mõistnud, nad kaugemale laagrist viima ja tapma. Seda ta ka tegi,” sõnab Petrov.
Uhtpetšlagi kurikuulsatele hukkamistele järgnes Kašketini lühike tõus ja järsk kukkumine. Miks sattusid NKVD piinakambritesse endised tšekistid, kelle lojaalsuses Stalini režiimile küsimust ei tekkinud? Petrov sõnab, et selline oli lihtsalt stalinliku võimu loogika. „1938. aastal nimetati ta NKVD laagriosakonna ülemaks ja ta saadeti Vorkutasse. Jaanuaris 1939 ta arreteeriti. Tema arreteerimise ainsaks põhjuseks oli see, et ta kuulus Ježovi meeskonda. Kui vahetus rahvakomissar ja teda milleski süüdistati, siis kõik tema favoriidid ja need, kes olid taga seotud, sattusid kahtluse alla. Kõiki ei arreteeritud, kuid väga paljud vangistati ja hukati. Neid ei tapetud kui ebasoovitavaid tunnistajaid, nagu sageli arvatakse. See oli lihtsalt Ježovi meeskond. Kavalamad ja kogenumad tšekistid, kes said aru, mis on tulemas, üritasid sellises olukorras erru minna, oli ka neid, kes simuleerisid hullumeelsust ja paljud pääsesid tänu sellele. Reeglina tavalisele tšekistile sellist mõtet ei tulnud, et temaga võidakse käituda samamoodi nagu tema käitub teistega. Nad arvasid, et nemad on need „õiged” ja need, kellega sellised asjad juhtuvad pole „õiged”,” räägib Petrov.
Petrov lisab, et ise repressioonide hammasrataste vahele jäänud tšekistid langesid oma endiste kolleegide ohvriks, kel oli tarvis paljastada Nõukogudemaal uusi ja uusi vandenõusid. „Stalini ajal oli see tavaline praktika: ülemused kompromiteerisid ülekuulamistel oma alluvaid ja tõmbasid nad sisse ning tšeksitliku traditsiooni kohaselt kasutati seda ära, et paljastada uusi ja uusi vandenõusid. Kašketinis nähti Ježovi vandenõu osalist, talle mõisteti kõrgeim karistusmäär ja sellega oli tema jaoks kõik lõppenud.

Tunnuspildil: Paremalt Kliment Vorošilov, Vjatšeslav Molotov, Jossif Stalin, ja Nikolai Ježov Moskva-Volga kanali avamisel, 1937. aastal. 3. märtsil 1939 kõrvaldati Nikolai Ježov ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega kõigilt juhtivatelt ametikohtadelt (kaasa arvatud veetranspordi rahvakomissari oma) ja arreteeriti sama aasta 10. aprillil. Vassili Ulrichi juhtimisel mõisteti ta NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kinnisel istungil 3. veebruaril 1940 aastal surma ja hukati järgmisel päeval. Oma lühikese kasvu tõttu (151 cm) sai ta hüüdnimeks „verine kääbus“…

HUVITAV TEADA!
Teises maailmasõjas mõistsid sõjatribunalid oma sõdureid surma:
USA: 146
Prantsusmaa: 102
Inglismaa: 40
Saksamaa: 7810
Nõukogude Liit: 157 593

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
NLKP Keskkomitee esimese sekretäri sm. N. Hruštšovi salajane ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956
Stalini kurikuulus käskkiri nr. 227: „Ei sammugi tagasi!”
Generalissimus Stalini suurimad vead