Vassili Blohhin – NKVD peatimukas

7 minutit lugemist

Vassili Blohhin isiklikult viis täide peaaegu 15 000 inimese hukkamise (erinevatel andmetel 10 000–50 000). Mahalastute seas oli küllalt palju Blohhini kolleege, kellega koos ta alles mõni päev tagasi ordeneid vastu võttis ja viina jõi, kusjuures timukast enesest veeres repressioonide laine mööda…

Enne järjekordsele hukkamisele minemist välimuselt täiesti tavaline NKVD ohvitser justkui muundus. Blohhini kolleeg meenutas: „Ja äkki nägin siin kogu seda õudust… Blohhin tõmbas ülle oma spetsriietuse – pruuni nahksoni, pika pruuni nahkpõlle, pruunid, üle küünarnukkide ulatuvate vartega sõrmkindad. Mulle avaldas see tohutut muljet – ma nägin enda ees timukat!”

Talumehest „mahalaskjaks”

Nõukogude Liidu peatimukas, NKVD Administratiiv-haldusvalitsuse Komandandiosakonna ülem (ka Lubjanka sisevangla ülem ja hukkamiste täideviija), riikliku julgeoleku major Vassili Blohhin.

1917. aasta sündmused kihutasid verise pöörisena mööda Venemaad. Vladimiri kubermangus sündinud 22-aastane allohvitser Vladimir Blohhin ei püüdnud poliitikasse kippuda, revolutsiooni ajal ravis haiglas oma haavu. Ent kui ta terveks sai, oli sõda lõppenud. Vaeses taluperes üles kasvanud Blohhin otsustas, et suruda vintpüssipära meeldib talle palju rohkem kui adrakurgi, ja pani end vabatahtlikuna kirja Punaarmeesse. Ta sai mitte üksnes uue teenistuskoha, vaid tõendas ka oma lojaalsust uuele võimule – avaldades soovi parteisse astuda.
Mitte kohe ei pannud ülemjuhatus hakkajat noormeest tähele. Kolme aasta pärast – 1921., suunati kommunistist soldat VĆK (Vserossiiskaja Tšrezvõtšainaja Komissija) eripataljoni Stavropoli. Selle allüksuse koosseisu valiti hoolikalt: soldateid ei valmistatud ette mitte lahinguteks, vaid eriliseks tööks. Nagu ĆKs iseloomulikult väljenduti: „valgekaartliku rämpsu hävitamiseks”. Lihtsamas väljenduses – mahalaskmisteks.
Blohhin tegi hiilgavat karjääri, saades juba viie aasta pärast OGPU (Objedinjonnoje Gosudarstvennoje Polititšeskoje Upravlenie) spetsiaalsete korralduste täitmise eriosakonna komissariks. Pole raske arvata, mis korraldused need olid. Just siis hakkas Blohhini allkiri silma torkama kõrgeima karistuse täideviimise aktidel. Järgmise ametikõrgenduse eest võlgnes ta tänu oma ülemusele – OGPU komandant Karl Veissile. Too kukkus sisse pistise andmisega välismaise missiooni agendile, mõisteti 10 aastaks vangi, ja tema asemele määrati Blohhin. Uus amet osutus väga meelepäraseks. Nüüd võis komandant, kontrolli eirates, vabalt käia Lubjanka sisevanglas ja viia isiklikult täide kohtuotsuseid.
Just sel perioodil sattusid Blohhini dokumendid Jossif Stalini lauale. „Rahvaste isa” isiklikult kinnitas erilise allüksuse isikkoosseisu, kelle kohustuste hulka käisid nii mahalaskmised kui riigi kõrgeimate isikute ihukaitse.

Püüdlik kaastöötaja

Kõrgele ametipostile asunud, sai Blohhin uhke korteri ja palkas majapidajanna – oma kodukülast pärit Šura. Kui tütarlaps vahel kodukülas käis, jutustas ta õhinaga, milliseks inimeseks on Vaska saanud, kui palju tal majas kristalli on ja kui peenelt riietub ta naine. Ent kõige rohkem hämmastas Šurat peremees ise: ta nägi mitu korda, kuis tema kabinetti inimesed sisenesid, aga tagasi enam ei tulnud. Kuidas selline asi võis võimalik olla?!

Homoseksuaalne NKVD timukas Nikolai Ježov.

Tegelikult oli kõik banaalne ja jube: Blohhin kutsus enda juurde tulevase ohvri ja viis ta välja tagauksest, kus kinninabijad juba valmis olid. Edasi ootas õnnetut vangla, kohtuotsus, laager või mahalaskmine.
Muide – kodus viibis Vassili harva: 1930-ndatel mahalaskmiste arv suurenes ja timukate koormus kasvas. Blohhin püüdis maksimaalselt: ühe öö jooksul suutis ta elu võtta kümnetelt inimestelt! Ent tema kolleegid ei pidanud vastu – hakkasid üksteise järel surema infarkti, insulti või läksid lihtsalt hulluks.
Et kergendada mahalaskmiskomando koormust, kasutas Blohhin võtet, mida hiljem hakkasid kasutama ka saksa natsid. Veoauto, mille furgooni oli juhitud summuti, võttis Lubjankal peale partii surmamõistetuid ja viis kõrvalisi teid pidi salajasse matmispaika. Kohale jõudes olid auto furgoonis olnud hukatavad juba kõik surnud, nii et timukatel polnud enam vaja vaeva näha. Kuigi isegi neid endid võis tabada sama saatus: arreteerimine, kohus, süüdimõistmine. Kusjuures maha lasksid neid eilsed kolleegid, ja igaüks andis enesele aru, et võib iga hetk sattuda relvatoru vastaspoolele.
Sellise ebastabiilsuse põhjuseks oli OGPU-NKVD juhtide vahetumine. Iga ülemus püüdis välja rookida eelmise paikapanduid. Nii tappis Beria Ježovi inimesi, too oli eelnevalt kõrvaldanud Jagoda omad.
Muide – kuuli laupa saatis endisele NKVD rahvakomissarile nimelt Blohhin. Koos Genrihh Jagodaga hukati ka trotskistide „parempoolses blokis” osalenud. Ježovi käsul „istutati” Jagoda toolile ja käsutati pealt vaatama oma seltsimeeste hukkamist. Kui tuli tema kord, tõmbas Blohhin kuke vinna ja saatis külma rahuga kuuli oma eilse bossi laupa. See viimane on nüüd küll puhas müüt. 28. septembril 1936 vabastati Genrihh Jagoda NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi siseasjade rahvakomissari ametikohalt ning siseasjade rahvakomissariks määrati ÜK(b)P KK sekretär Nikolai Ježov. Jagoda arreteeriti 4. aprillil 1937 ja järgmise aasta veebruaris mõisteti tema üle kohut „Nõukogudevastase paremtrotsliku bloki“ liikmete Nikolai Buhharini ja Aleksei Rõkoviga (kaks viimast pääsesid esialgu eluga). 13. märtsil 1938 mõisteti Jagodale surmanuhtlus  ja 15. märtsil hukati Lubjanka vanglas. Teistest samal protsessil süüdistatutest erines Jagoda saatus kolme olulise tunnuse poolest. Esiteks lasti ta maha teistest eraldi ja tema matmiskoha kohta puuduvad dokumendid. Teiseks oli ta ainus, keda ei rehabiliteeritud, põhjuseks Jagoda osalemine repressioonides. Ja kolmandaks võivad mõned Jagoda vastu esitatud süüdistused põhjendatud olla – näiteks osalemine Sergei Kirovi tapmise organiseerimisel.

Katõni toimik

„Mustal” 1937-ndal aastal tuli „mustale” meistrile tööd juurde. Blohhini ohvrite hulka sattus tuntud inimesi: marssal Tuhhatševski, armeekomandörid Uborevitš, Jakir, kirjanik Babel jpt. Fanaatiline pühendumus oma tööle ja isiklike küsimuste puudumine tagasid Blohhinile usaldusväärse inimese maine. Ja kui NKVD rooli asus Beria, kindlustas just seesama maine talle elu.

Vassili Blohhini autasud Орден Ленина (1945) Lenini orden 2 ордена Красного Знамени (26.04.1940, 03.11.1944) Punalipu orden Орден Трудового Красного Знамени (1943) Tööpunalipu orden Орден Отечественной войны I степени (1945) Isamaasõja I järgu orden Орден Красной Звезды (1936) Punatähe orden Орден Знак Почёта (1937) Austuse märk знак Почётный работник ВЧК–ГПУ (V) № 498 VTŠK–GPU autöötaja (V) знак Почётный работник ВЧК–ГПУ (XV, 1932) VTŠK–GPU autöötaja (XV)

Lavrenti Pavlovitš valmistas juba ette määruse Blohhini arreteerimiseks ja läks Stalini juurde seda viseerima. Paberile vaadanud, kutsus Jossif Vissarionovitš välja oma turvaülema Vlassiku ja küsis, mida too Blohhinist arvab. Vlassik suhtus Blohhinisse positiivselt. Saanud nagu kinnituse oma arvamusele, keeldus Stalin tema arreteerimisest: „Sellised inimesed teevad ära musta töö. Neid läheb meil veel tarvis.”
Ent Blohhini õudseim kuritegu sai teoks hiljem – 1940-ndal Smolenski lähistel Katõnis. Pärast Lääne-Ukraina ja Valgevene hõivamist NSVL relvajõudude poolt 1939. aasta septembris langes tuhandeid Poola sõjaväelasi nõukogulaste kätte vangi. Blohhin ja tema komando said käsu kinninabitud poolakad hävitada. Ustavad penid võtsid asja kohe metoodiliselt käsile. Tulistasid kõige sagedamini kolju põhimikust veidi kõrgemale – nii oli vähem verd. Kambrist, kus hukkamine toimus, loobiti laibad hoovile. Seal ootasid veokid, mille kastid iga päev ajujäänustest ja verest puhtaks pesti. Hukatute laibad (25–30 ühe veoki kohta) kaeti presendiga ja veeti Mednoje küla lähedal metsa kaevatud suurte aukude juurde. Augud aeti kinni ja maa tasandati buldooseritega. Ühtekokku lasti maha ca 6500 ohvitseri, kellest 700-lt võttis elu Blohhin isiklikult. Edukalt tehtud „töö” eest sai ta Punalipu ordeni ja järjekordse ametikõrgenduse.
Oma viimase kohtuotsuse täitis timukas 2. märtsil 1953. aastal – kolm päeva enne Stalini surma. Ent Blohhinil enesel kohtu ees seista ei tulnudki. Kuigi ta figureeris Beria menetluses, loeti ta reakäsutäitjaks ning jäeti lihtsalt ilma autasudest ja kindralmajori auastmest.
Heidetud elu ääremaile, hakkas ekstimukas alkoholi kuritarvitama, samuti kannatas ta psüühiliste probleemide käes. 1954. aastal jäeti ta ilma kindrali auastmest, kuna ta olevat oma tegevusega julgeolekuorganite mainet kahjustanud. Ametliku versiooni kohaselt suri hüpertoonia käes kannatav Blohhin 1955. aastal müokardi infarkti. Kuid KGB kindrali Dmitri Tokarevi andmetel laskis nõukogude peatimukas enese maha autasuks saadud mauseriga. Saatuse kummalise iroonia tõttu asub tema haud Moskva Donskoi kalmistul tema ohvrite vennashaua läheduses.

Tunnuspildil: Paremalt Kliment Vorošilov, Vjatšeslav Molotov, Jossif Stalin, ja Nikolai Ježov Moskva-Volga kanali avamisel, 1937. aastal. 3. märtsil 1939 kõrvaldati Nikolai Ježov ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega kõigilt juhtivatelt ametikohtadelt (kaasa arvatud veetranspordi rahvakomissari oma) ja arreteeriti sama aasta 10. aprillil. Vassili Ulrichi juhtimisel mõisteti ta NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kinnisel istungil 3. veebruaril 1940 aastal surma ja hukati järgmisel päeval. Oma lühikese kasvu tõttu (151 cm) sai ta hüüdnimeks „verine kääbus“…

HUVITAV TEADA!

Teises maailmasõjas mõistsid sõjatribunalid oma sõdureid surma:

USA: 146
Prantsusmaa: 102
Inglismaa: 40
Saksamaa: 7810
Nõukogude Liit: 157 593

©Peter Hagen

0

Your Cart