Stalini lõpp ja tragöödia Moskvas 6. märtsil 1953

10 minutit lugemist

Venemaa 20. sajandi ajalugu on kümneid kordi ümber kirjutatud, mistõttu tekib suuri raskusi arusaamisega, kus on pooltõde ja kus varjamatu vale. Selles osas pakuvad mõnevõrra lohutust 2011. aastal ilmunud memuaarid, milles tuntud arst räägib Venemaa ajaloost avameelselt, tõepäraselt ja ausalt.

Käsikiri oli pool sajandit peidus
Aleksandr Mjasnikov (1899–1965) oli Nõukogude Liidu üks tunnustatumaid terapeute, kardiolooge. Töötanud Novosibirski, Leningradi ja Moskva meditsiiniinstituutides, sai temast 1948. aastal NSV Liidu teraapiainstituudi direktor ja ühtlasi akadeemik. Tema tähtsamad uurimistööd käsitlesid hüpertooniat, ateroskleroosi, pärgarterite puudulikkust, maksahaigusi, malaariat, brutselloosi. Mjasnikov pani aluse nõukogude terapeutide koolkonnale, mille üheks tuntumaks esindajaks sai endine tervishoiuminister Jevgeni Tšazov, kes nimetas oma õpetajat suureks teadlaseks ja väljapaistvaks arstiks.

Professor ja akadeemik Aleksandr Mjasnikov.

Mjasnikov oli kindla iseloomuga ning rääkis kõigest otse ja avameelselt, mistõttu teda nõukogude poliitilises juhtkonnas ei sallitud. Teda küll ei kiusatud taga, kuid maailmanimega arsti juubelile ei saabunud näiteks kedagi tervishoiuministeeriumi juhtkonnast.
Mjasnikovi üheks lemmikhobiks oli käia koos kaunite aspirantidega kontserdil, kunstinäitusel, teatris. Ükskord sattus talle peale tollase tervishoiuministri Kurašovi abikaasa, kes nimetas professorit amoraalseks ja käskis oma mehel kord majja lüüa. Mjasnikov sai intriigidest teada ja teatas ülikooli rektorile: „Ministrile ütelge, et käin kontserdil ja teatris sellega, kellega tahan. Las tegeleb tervishoiuprobleemidega, mitte ärgu tikkugu eraellu.“
Ka Mjasnikovi kirjutatud memuaarid konfiskeeriti pärast doktori surma, neid ei lubatud avaldada ja kõigele lisaks peideti käsikiri 45 aastaks NLKP Keskkomitee eriarhiivi mitme luku taha. 2011. aastal aga raamat „Ma ravisin Stalinit“ siiski lõpuks ilmus. Mjasnikov jutustab omaenda eluloo taustal ka Venemaa ajaloost alates tsaar Nikolai II-st kuni Nikita Hruštšovini. Suuresti oli arst seotud nõukogude kauaaegse diktaatori Jossif Staliniga, kelle viimastel eluaastatel võitles Mjasnikov juhi elu eest ja jättis meile väidetavalt ainsa tõepärase tunnistuse Stalini viimastest elutundidest ja tema surma põhjustest.

Haigevoodis oli Stalin paks ja lühike

Mjasnikovi raamat „Mina ravisin Stalinit”.

Kuigi Mjasnikovi raamatus on mitmeid huvitavaid teemasid ja sündmusi, paelub lugejaid kõige rohkem tõenäoliselt Staliniga seotud peatükk. Teadupärast viibis Mjasnikov koos teiste arstidega Stalini surivoodi ääres ja teadis täpselt, mis riigijuhi suvilas sel ajal toimus. Asi on nimelt selles, et vene ajaloolastel polnud senini ühtset seisukohta Stalini surma asjaolude kohta. Võib arvata, et äsja avaldatud memuaarid toovad tunduvalt rohkem selgust.
Mjasnikov püüdis oma märkmetes selgitada, miks Stalin muutus julmaks ja kahtlustavaks ning tegi järelduse, et nõukogude riiki juhtis mees, kelle iseloomu patoloogilised iseärasused teravnesid haiguse tagajärjel.
Arst meenutab, et 1953. aasta 2. märtsi hilisõhtul saabus tema koju Kremli haigla eriosakonna inimene ja kamandas ta „haige peremehe“ juurde. Mjasnikov jättis naisega hüvasti, sest polnud teada, kas ta enam koju tagasi tuleb.
Jõudnud Kuntsevo suvilasse, kanti professor Mjasnikovile Stalini olukorrast ette: ajuverevalum koos teadvuse- ja kõnekaotusega, parema käe ja jala halvatus. Seejärel vaatas Mjasnikov haige üle. Tema sõnul oli Stalin lühike ja tüse, nägu oli moondunud, parem käsi ja jalg lebasid liikumatult voodil. Rahvaste isa hingas raskesti, mõnikord vaiksemalt, mõnikord häälekamalt. Ametnike sõnul oli Stalin veel eelmisel öösel kella kolme paiku laua taga tööd teinud, kuid hommikul oli ta avastatud põrandalt laua ja diivani vahel.

Surm oli tundide küsimus

Elu lõpuaastatel polnud Stalin sugugi nii terve kui ta seda välja paista lasi.

3. märtsil teatasid arstid asepeaminister Malenkovile, et Stalini elu enam päästa ei õnnestu. Malenkov andis arstidele mõista, et taolist otsust ta oligi oodanud, kuid andis meedikutele korralduse meditsiiniliste vahendite abil hoida Stalinit võimalikult kaua elus. „Me mõistsime, et jutt on ajast, mis on vajalik uue võimu korraldamiseks ja ühiskondliku arvamuse kujundamiseks,“ kirjutas Mjasnikov, märkides, et Stalin hingas kogu see päev väga raskelt ja vahepeal isegi oigas. „Vaid ühel hetkel oli mulje, nagu ta oleks vaadanud ümbritsevaid inimesi selge pilguga. Kuid selles pilgus polnud enam sisu,“ jutustas arst.
4. märtsil tuli kellelegi arstidest pähe, et äkki võis tegu olla veel ka südamelihase infarktiga. Kiiresti kutsuti haiglast noor naisarst, kes elektrokardiogrammiga kinnitas seda oletust. Seejärel tekkis arstide hulgas paanika, et neid võidakse hiljem süüdistada vale diagnoosi panemises. Nii otsustati kõik haigusnähud kirjutada insuldi arvele ja infarkti mitte tunnistada. Siiski kirjutati diagnoosipaberitesse igaks juhuks lisalause võimaliku verevalumi kohta südamepiirkonnas, mis võis tekkida ajuverevalumi tagajärjel.
5. märtsil süstisid arstid Stalinile pidevalt midagi, kirjutasid päevikut, koostasid haiguslehti. Samal ajal istusid teisel korrusel partei keskkomitee liikmed. Poliitbüroo tegelased käisid surijat vaatamas, alama astme ametnikud vahtisid vaid üle ukse, julgemata poolsurnud „peremehele“ lähemale astuda. Surma oodati iga minut ja lõpuks see saabus – kell 21.50 kadus pulss, lõppes hingamine ja seiskus süda.

Diktaator varjas oma haigusi
Pärast Stalini surma tulid partei- ja riigijuhid, tütar Svetlana, poeg Vassili tuppa ja seisid surnukeha juures pool tundi või isegi kauem täielikus vaikuses. „Toimunud oli suur ajalooline sündmus. Suri inimene, kelle ees värises kogu riik ning vähemal või suuremal määral isegi kogu maailm. Veel hiljutine kõikvõimas ja puutumatu suur diktaator oli muutunud haledaks ja armetuks laibaks, mida homnepäev hakkavad tükkideks lahti võtma patoanatoomid ning mis hiljem hakkab muumiana lebama mausoleumis,“ kirjutas oma märkmetes Mjasnikov.

9. märts 1953. Lõputu matuserongkäik on jõudnud Maneeži väljakule. (Pildistatud USA saatkonna aknast.)

6. märtsi hommikul toimus Moskva meditsiiniülikoolis Stalini lahkamine, millest võttis osa ka Mjasnikov. Infarkti ei tuvastatud, kuid verevalumi kolle vasaku ajupoolkera koorealuste keskuste piirkonnas oli ploomisuurune. Selle protsessi oli esile kutsunud hüpertooniahaigus. Peaajuarterid olid tugevasti kahjustatud ateroskleroosist. „Oli mõnevõrra jube, aga samas ka groteskne vaadata, kuidas veeanumates ujusid Stalinilt võetud siseorganid – soolikad koos sisuga, maks…“ meenutas Mjasnikov.
Mjasnikovi arvates võis ajuarterite ateroskleroos suurendada Stalinis julmust ja umbusku, oletatavate vaenlaste paanilist kartust, äärmuslikku kangekaelsust ning põhjustada täielikku ebaadekvaatsust inimeste ja sündmuste hindamisel.
„Riiki juhtis sisuliselt haige inimene. Ta varjas oma tervislikku seisundit, vältis meditsiini ja pelgas haiguste ilmsiks tulekut,“ ütles doktor kokkuvõtteks, meenutades seejuures Stalini sõnu: „Arstid ei oska ravida. Meil Gruusias on palju tugevaid saja-aastaseid ätte, kes ravivad end kuiva veiniga ja kannavad sooja burkat.“

Stalini matused
Stalini surnukeha pandi kolmeks päevaks hüvastijätuks välja Moskva Punase väljaku lähedal asuvasse Ametiühingute Maja Sammassaali.
6. märtsil toimus tragöödia, mida Nõukogude valitsus varjas aastakümneid. Inimesed hakkasid spontaanselt liikuma Ametiühingute Maja poole soovist heita viimane pilk lahkunud juhile. Inimesi saabus Moskvasse lähedalt ja kaugelt. Mööda tänavaid vookles tohutu järjekord. Mida lähemale Ametiühingute Majale, seda tihedamaks muutus inimemass, seda tugevamaks trügimine. Keegi ei olnud selle peale tulnud, et sellise massi liikumist oleks tulnud kuidagi korraldada, rajada tõkked ja piirded. Ametiühingute Maja ees seisid veoautod. Inimesed hakkasid üle autode ronima, mitte selleks, et Stalinit näha, vaid et oma elu päästa. Hukkus üle saja inimese.
Esmaspäeval, 9. märtsil, toimus diktaatori ametlik matusetseremoonia, mis oli väärikas ja pühalik. Punane väljak täitus rahvaga juba kella kaheksaks, kodanikud asusid ettenähtud kohtadele ja muljetavaldav inimmass kasvas peagi 50 000-ni. Kremli vastas ehtisid hooneid punamustad leinalipud ning kohaletulnud kandsid plagusid ja Stalini leinaraamis pilte.
Matusetalitus algas kell 10 hommikul, kui kirstukandjad ja saatjad sarga kahe kvartali kauguselt Sammassaalist välja toimetasid. Chopini leinamarsi helide saatel jõudis protsessioon umbes kakskümmend minutit hiljem Punasele väljakule. Kell 10.30 anti kõigile väljakul viibivatele väeüksustele käsklus „parem pool“ ja teine orkester võttis leinamarsi üle.
Vaatevälja ilmus Moskva garnisoni ülem kindralleitnant K. R. Sinilov, kes marssis aeglasel sammul protsessiooni eesotsas. Tema järel tulid lillekandjad sadade roheliste, roosade ja purpursete pärgadega, mis külma ja kõledasse talvepäeva veidi värvi lisasid; pärjad paigutati Lenini mausoleumi jalamile. Neile järgnesid Nõukogude Liidu 14 marssalit, kõige ees legendaarne Semjon Budjonnõi, kes oli ratsaarmee juhatajana kodusõjas kuulsust võitnud. Iga marssal kandis punasel sametpadjal mõnd Stalini autasu.
Marssalite järel talutati üht musta ratsut ning siis vedasid veel kuus musta hobust kaitsevärvi kahurilafetti sargaga. „Seda ümbritses revolutsiooniline punane ja leinaline must värvus,“ märkis ajakiri „Time“ 16. märtsil. „Läbi klaasist kaane võis näha lahkunut ennast.“
Lafeti taga kõndisid juhtivad partei- ja valitsustegelased, pereliikmed – nende hulgas Stalini tütar Svetlana – ning kaugemad sugulased. Siis tuli suur rühm diplomaate, Ida-Euroopa riikide esindajad segiläbi Moskvas resideerivate saadikutega.
Kui kirst oli mausoleumi ette lihtsale poodiumile asetatud, võtsid NLKP liidrid tribüünil kohad sisse. Matuste korralduskomisjoni juhina andis Nikita Hruštšov sõna Georgi Malenkovile, kes oli olnud kommunistliku partei ladvikus Stalini järel mees number 2. Tema pidas peamise matusekõne; Malenkovi järel astusid üles Lavrenti Beria ja Vjatšeslav Molotov.
Malenkov rõhutas Nõukogude Liidu soovi kõigi maadega rahus elada ning vajadust rahva elujärge edendada. Beria üllatas paljusid teadaandega, et nõukogude rahvas võib „rahulikult töötada kindlas teadmises, et Nõukogude valitsus kaitseb nende põhiseadusega tagatud õigusi“. Küllap tundus tollel hetkel nii mõnelegi, et Beria viskas kohatut nalja või siis pidas silmas midagi hoopis muud.
Üksnes Molotov ütles midagi isiklikku, nimetades Stalinit „lähedaseks sõbraks ja neile piiritult kalliks inimeseks“.
Järgnes vaikusehetk, ja kui kell lõi kaksteist, kajas Kremlis Spasski torni kellade helin koos suurtükisaluudiga, kolmkümmend kogupauku, kümme minutis, mida saatsid kogu Moskva vabrikuviled. Samasugune saluut mürises kõigi vabariikide pealinnades, „kangelaslinnades“ Leningradis ja Stalingradis, Sevastopolis, Odessas ning veel neljas linnas. Terves riigis peatati viieks minutiks töö.
Samal ajal tõstsid Stalini pärijad sarga üles ja kandsid selle mausoleumi, kus see Lenini palsameeritud surnukeha kõrvale asetati. Kui Stalin puhkama sängitati, heisati Nõukogude Liidu sirbi ja vasaraga lipp, mis reedest saati mausoleumi kohal pooles vardas oli rippunud, taas lipumasti tippu.
Kui taas vaikseks jäi, andis kindral Sinilov käsu alustada paraadi. Noored sõdurid marssisid taktsammul üle Punase väljaku, nende järel Moskva garnisoni üksused – raskesuurtükid, veokid ja soomusautod. Üle pea lendasid sõjalennukid.
Ja siis sai kõik läbi. Mõne tunniga kadusid veoautodest barrikaadid ning miilitsate ja sõdurite valvetõkked Moskva südamest, Punane väljak välja arva­tud. Teisipäeval said tavakodanikud avaral platsil jalutada, pärgi loendada ja kujutleda, mis suuna riik nüüd võtab, kui Stalinit enam pole.
Kohe pärast matusetseremooniat algas Kremlis kiire kulissidetagune tegevus: teadlaste ja meedikute meeskond asus Stalini surnukeha palsameerima.
Kahe päeva pärast võis tervishoiuminister Hruštšovile ette kanda, et esialgne palsameerimisprotsess oli edukalt lõpetatud. Ta lubas, et kogu protseduur saab valmis 15. septembriks, „pärast mida võib [surnukeha] mausoleumi saali viia ja vaatamiseks välja panna“. Nüüd vajas saal peale uhke sarkofaagi, milles Stalin Lenini kõrvale paigutataks, uut valgustust ja muidki süsteeme.
Kõigi nende ettevalmistuste tõttu pääses rahvas Stalini muumiat vaatama alles 17. novembril

0

Your Cart