Lõpp terviseterrorile!
Ühel pool igatsus pika elu järele, teisel pool kasumiahne farmaatsiatööstus ja nende veel ahnemate arstidest käepikendused. Nii on tekkinud täiesti uus fenomen: tervis on muudetud religiooniks. Kuid kahjuks paneb see religioon tervena elada soovivad inimesed surve alla ja teeb nad hoopiski haigeks. Millised on terviselobby trikid? Ja kuidas me ennast nende eest kaitsta saame?
On su südametunnistus puhas? Oled sa kindel, et oled täna teinud kõik võimaliku oma tervise heaks? Kas sa oled piisavalt jooksnud, loomulikult olles enne seda teinud soojendusvõimlemist. Kas sa kontrollisid sealjuures pulssi? Kas vererõhk oli hommikul tõustes pisut liiga kõrge? Ega sa ei ole unustanud oma päevaseid vitamiinipille ja kolesterooli alandavaid fitnessijooke? Kas lõunasöögiks söödud kala sisaldas ikka õigeid Omega-3 rasvhappeid? Klaasike valget veini – kas see oli ikka vajalik? Ja käsi südamele: kas kaal näitas paar grammi rohkem kui eile?
Tõsi, tervis on meie kõige hinnalisem vara ja selle jaoks ei ole millestki kahju. Sest tasuks meie pingutuste eest ootab meid ees pikk ja hea tervisega elu. Aga kas hea tervis ikka on meie enda teha?
Kõigi terviseapostlite ülimaks seaduseks on saledus: sul ei tohi grammigi ülekaalu olla, ja kui ka on, siis pead selle vastu kõigi vahenditega võitlema. Aga kuidas?
Veel hiljuti leiti, et just rasv on kõige kurja juur, olles südame- ja veresoonkonnahaiguste peamiseks põhjuseks. Hästi, jätame hüvasti šnitsli, karbonaadi ja vahukooretordiga ning piirdugem ainult pasta, riisi ja leivaga. Toiduainetööstus võttis omal ajal selle rasvavaenuliku idee rõõmuga omaks ja õnnistas meid rasvatu maksavorstiga, peaaegu rasvatu juustuga ja 1,5-protsendilise piima või jogurtiga. Kuid paljukiidetud rasvavaba dieet pole osutunud edukaks.
„Mis siis, kui see kõik oli vaid rammus rasvane vale?“ kirjutas „New York Times“ oma juhtartiklis 7. juulil 2002, sest uurimused on näidanud, et rasvavaene dieet ülekaalu vastu ei aita. Pärast 20 aastat kestnud rasva kirumist lõi dogma kõikuma.
Üha enam spetsialiste on hakanud aru saama, et soovitused rasvast hoiduda on mitte ainult ilma mõjuta, vaid ka lihtsalt valed. Järgmisena said litaka süsivesikud – ja loomulikult saab neid vältida, ostes „low-carb“-produkte.
Kõik need spetsialistide küsitava väärtusega soovitused on põhjustanud ainult suurt segadust, hoolimata sellest, et saleduse etaloon on lausa teaduslikult välja arvutatud. Pikka aega kehtis ideaalse kehakaalu määramisel rusikareegel: keha pikkus sentimeetrites miinus 100. Meeste puhul tuli sellest arvust lahutada veel 10 ja naistel 15. Seega peaks 1,80 meetri pikkune mees kaaluma 72 kg ja 1,70 meetri pikkune naine 59,5 kg. Peab tunnistama, et neid arvutusi on aja jooksul korduvalt korrigeeritud.
Nn kuulus kehamassiindeks (KMI) näitab terviseusklikele, kas tuleb kaalust maha võtta või mitte. 1997. aastal sõnastas WHO kehamassi indeksi veelgi rangemalt. KMI 25 korral oleme saledad, 25–30 on juba mõtlemapanev ülekaal ja KMI üle 30 kujutab endast juba tõsist terviseprobleemi.
2005. aasta aprillis plahvatas pomm, kui KMI-dogma kokku varises. Ameerika meedik Kathrin Flegal uuris oma grupiga põhjalikult statistilisi andmeid. Selgus, et inimesed KMI-ga alla 25 surid keskmiselt varem kui „ülekaalulised“, kelle KMI oli 25 ja 30 vahel! Alles alates väärtusest 35 hakkas suremus märgatavalt suurenema. Kuid sama suur suremus oli ka nende hulgas, kelle KMI oli alla 18,5 – seega ka alakaaluliste hulgas.
Niisiis ei ole peamiseks paheks mitte ülekaal, vaid keskklassi dieedihullus ja igat masti spetsialistide „teaduslikud“ soovitused. Tegelikkuses on dieet oma joo-joo-efekti tõttu isegi ohtlik. Inglismaal, Norras ja USA-s korraldatud pikaajalised uurimused on näidanud, et inimestel, kelle kehakaal tugevasti kõigub, on suurem risk surra südame-veresoonkonnahaigustesse. Ainult viiel protsendil kaalujälgijatel õnnestub dieedi abil pikema aja jooksul oma kehakaalu vähendada.
Kui see kõik teada on, miks siis arstid oma patsiente dieedihulluse eest ei hoiata? Jerome Kassirer, endine „New England Journal of Medicine“ toimetaja: „Ülekaalu küsimustes on arstid alati teinud koostööd farmaatsiatööstusega. See on läinud väga kaugele. Nii kaugele, et arstid produtseerivad tegelikkusele mittevastavat statistikat ja žonglöörivad sulepeast väljaimetud andmetega. Kõikides arenenud tööstusriikides suurenevad meeletult tervishoiusüsteemi kulutused. Olgu inimeste tervisega kuidas on, kuid farmaatsiatööstuse äri läheb hiilgavalt. Reklaamile kulutatakse rohkem kui uuringutele. Oma bestselleris „Haiguste leiutajad. Kuidas meid patsientideks tehakse“, kirjeldab Jörg Blech strateegiat, mille abil farmaatsiatööstus loob medikamentidele üha uusi turge: koostöövalmis arstide, erialaorganisatsioonide ja agentuuride abil mõeldakse välja üha uusi terviseprobleeme, millest on loomulikult võimalik jagu saada ainult uute medikamentide abil.
TRIKK 1: Elu normaalne protsess kuulutatakse tervist ohustavaks teguriks. Näiteks Saksamaal neelab iga neljas üle 40 aasta vanune naine östrogeenpreparaate. Nüüd on õnnestunud sellesse hullusesse kaasata ka mehi, kes kugistavad testosteroonipille. Äri õitseb!
TRIKK 2: Isiklikud ja sotsiaalsed probleemid kuulutatakse meditsiinilisteks, mis vajavad kindlasti medikamentooset ravi. Depressioon ja kõikvõimalikud foobiad on tänuväärseks sissetulekuallikaks. Leiutatakse üha uusi ja uusi depressioonivorme. Isegi mõne inimese loomupärast tagasihoidlikkust võib kvalifitseerida kui „sotsiaalset foobiat“.
TRIKK 3: Tervisealased riskid kuulutatakse haiguseks. Manipuleeritakse väsimatult vererõhu, kolesteriinitaseme või kehamassiindeksiga, nii et haigete arv aina suureneb ja suureneb. Ja farmaatsiatööstuse äri õitseb. Söö seda või teist, neela seda või teist pilli ja haigestumise risk väheneb mühinal. Eriti populaarseks on muutunud laboriuuringud, mille abil mõõdetakse nn kasvajamarkereid. Need on väärtused, mis teatud asjaoludel peaksid andma tunnistust vähki haigestumisest. Näiteks aminohape serotoniin. On selle väärtus üle 200, on tegemist „peensoole kasvajamarkeriga“. Põhjus muretseda, et seedeelundkonnas võiks pesitseda „krõbistaja”. On aga väärtus alla 200, on häiritud „psüühiline seisund“. Lühidalt: ükskõik mis väärtusega on tegemist, alati leiab põhjuse suunata patsient edasi täiendavatele uuringutele. Võtame või näiteks kompuutertomograafia. USA-s on need üles pandud isegi mõnesse suuremasse ostukeskusesse. Eestis sõltub aga uuringute vajalikkus kasumlikkusest, mitte patsiendi tervise huvidest lähtudes.
TRIKK 4: Haruldased sümptomid kuulutatakse kohutavaks nakkuseks. Pärast Viagra leiutamist on meeste impotentsus võtnud selle imeravimi tootjate väitel lausa epideemilise ulatuse. Viagra interneti leheküljel väidetakse, et juba 50% meestest vanuses 40 kuni 79 eluaastat on impotentsed. See väide on pehmelt öeldes mõistusevastane!
TRIKK 5: Kergeid sümptome müüakse kui raske haiguse varajasi kuulutajaid. Nii saab kergest kõhuvalust raske ja tõhusat ravi vajav „ärritunud soolte sündroom“. Lühidalt, meditsiin on arenenud nii kaugele, et mitte ükski inimene pole enam terve. Hea, et kõikvõimalikke ennetavaid tervisetooteid pole enam vaja otsida mitte apteegist, vaid need on saadaval ka tavalises toidupoes. Sest ka toiduainetetööstus on võtnud südameasjaks meie tervise eest hoolitsemise, paisates müügile üha uusi ja uusi „tervislikke“ produkte. Kunstlike vitamiinide, mineraalide, antioksüdantide, kõikvõimalike Omega-hapete ja mikroflooraga rikastatud toiduained pidavat tugevdama immuunsüsteemi.
Äri vitamiinidega õitseb juba ammu. Väga paljud inimesed võtavad neid toidulisana, sest kes võib olla kindel, et ta saab iga päev toiduga optimaalse doosi vitamiine? Maha salatakse aga tõsiasi, et tehislike vitamiinide ja looduslike produktide koosmõju on pea täiesti uurimata valdkond. Ka pole keegi ümberlükkamatult tõestanud, et pillidena manustatavatel vitamiinidel on samasugune mõju kui naturaalsel toidul. Samas on kõvasti ülehinnatud looduslikke vitamiine sisaldavate puu- ja juurviljade haigusi ennetav mõju.
Kampaania „5 erinevat puu- ja aedvilja päevas“, mis pidavat kaitsma kasvajate eest, ei kannata mingit kriitikat. Aga mis seal salata, ülehirmutamine on alati osutunud väga tõhusaks. Kui vanasti kartsid inimesed viimsepäeva kohut ja põrgusse sattumist, siis tänapäeval kardetakse haigusi. Manipuleerimine tervise ja tervislike eluviisidega on muutunud uueks religiooniks või vähemalt selle meditsiiniliseks aseaineks.
Eriliseks massipsühhoosiks on muutunud tervisejooks, mis tegelikult pole üldse nii tervislik. „Liiga kiiresti, liiga kaugele või liiga sageli,“ kommenteerivad spordimeedikud tervisejooksjate taktikat. Peaaegu pooltel jooksjatel tekivad aja jooksul probleemid põlvede, puusaliigeste või Achilleuse kõõlusega. Kas pole liiga kõrge hind haiguste eest ära jooksmise nimel? Kes aga joosta ei viitsi, harrastab uuema aja narrust – kepikõndi. Sellesse seltskonda lisanduvad jõusaalide fännid, kes usinalt drenažööri tallavad või hantleid sikutavad. Kes kõigest väest oma keha kallal töötab, kuulub terviseapostlite hulka, kes püüavad endale pidevalt tõestada, et nad ikka terved on.
Mis puutub aga tervisesse selle laiemas mõttes, siis on internet küll suure karuteene teinud. Iga sümptomi jaoks leidub sobiv haigus või koguni mitu. Teisalt on internetis üleval materjal, mis on vajalik küll arstile, kuid mille teadmine võib hetkega hävitada patsiendi usu ja lootuse haigusest paranemisse. Kuldne reegel: kõik (eriti patsient!) ei pea kõike teadma ei kehti kahjuks nende kohta, kes sinna agaralt kõikvõimalikku „harivat” materjali üles topivad.
Toksides internetti „peapööritus“, võib leida vähemalt mõnesaja haiguse sümptomid. Mõttetu on otsida internetist peavalu põhjust. On vähemalt 160 põhjust, miks pea valutab, ja väga sageli ei oska ka arst täpset diagnoosi panna. Teisalt on internet hüpohondriku jaoks sama mis usklikule piibel. Kuid sealjuures esineb rahvuslikke erinevusi. Sakslaste tervisehirmud on seotud peamiselt südame ja veresoonkonnaga, prantslased muretsevad maksa pärast (märksõna „crise de foie“) ja ameeriklased kardavad pisikuid.
Kuid terviseapostlit ei huvita mitte ainult tervislik toitumine ja sport – kogu tema elukorraldus allub diktaadile, nagu oleks hea tervis inimese enda teha. Ja kuna naer on nii tervislik, on mõnel pool loodud naerugrupid, kes koos treenivad. „Ha-ha-haa, ho-ho-hoo!“ itsitavad inimesed kooris, mitte sellepärast, et nad oleksid avastanud elu lustlikuma poole, vaid sellepärast, et treenida 17 näolihast, lõdvestada kogu muskulatuuri ja suurendada vere hapnikusisaldust! Näiteks Berliinis võib õppida naerujoogakursustel „õiget“ naermist. Ammugi on seks kuulutatud koduseks südame-veresoonkonna ennetavaks ravivahendiks. Kes aga suudab seksimisel ka veel südamest naerda, on juba poolel teel igavese elu suunas! Kindlasti tuleks aga abielluda, sest kooselu suurendavat oluliselt eluiga. Iseasi, kas mälestus abielust ka lese eluiga positiivselt mõjutab… Ja kuidas mõjub tervisele abielulahutus?
Isegi usk jumalasse olevat tervislik. Asja uba on muidugi selles, et iga usklik tahab küll taevasse pääseda, kuid võimalikult hilja ja võimalikult hea tervise juures.
Terviseapostlid ei taha kuidagi aru saada sellest, et tervist ei ole võimalik teha. Kas terve on see inimene, keda pole küllalt sageli uuritud? Fakt on see, et vastavalt uuringute arvule suureneb ka leidude arv. Ka WHO definitsioon terve inimese kohta ei vii meid kaugemale: tervis olevat täieliku kehalise, hingelise ja vaimse heaolu seisund. Kui mõõdulatt nii kõrgele seada, oleks täiesti terveid inimesi väga vähe.
Vanad kreeklased ei vaevanud oma pead mõiste „tervis“ surumisega mingitesse kindlatesse raamidesse. Nad pidasid tervist saladuseks, pea jumalikuks jõuks, mis mõjutab iga inimest. Tervis ei ole nii üheselt määratletav kui haigus ning seega ka täpsemalt piiritlemata. Tervis on eelkõige hea enesetunne, kuigi näiliselt tajumatu. Kuid võimu tervise üle ei ole kellelgi, isegi mitte meditsiinil.
Terviseapostel näeb kõiki neid asju muidugi teises valguses. Kui tegemist oleks üksikisikuga, siis võiksime temast lihtsalt mööda vaadata, kuid paraku puudutavad uue tervisereligiooni riskid ja kõrvalmõjud meid kõiki. Sest ettekujutusel, et elu on elamist väärt ainult siis, kui ollakse terve, ilus ja seksuaalselt aktiivne, on sotsiaalpsühholoogilised tagajärjed: see degradeerib nõrgad, haiged, vanad ja vähem ilusad inimesed teise klassi.
Tervisehüsteeriale vastu astuda ei ole mitte ainult vajalik, vaid see on üsna lihtne, ja selleks on igaüks suuteline: selle asemel, et kuulata terviseapostlite paljulubavat mula, tuleb kuulatada oma keha signaale. Sinu keha teab kõige paremini, mis talle hea on. Kui kevade saabudes hakatakse kõikvõimalikes meediakanalites taas pasundama „kevadisest dieedist“ või „rannahooajaks vormi“, siis lihtsalt ignoreeri seda kampaaniat: söö, mis sulle meeldib ja tunne elust rõõmu!
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Söödavaid puuvilju meenutades!
Sa ei sööks neid toite enam kunagi, kui teaksid nende koostisosi
Ära spordi ennast surnuks!
Ettevaatust – arst!
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis
